Kõuts pakkus sõduritele kojujäämist

Kõuts pakkus sõduritele kojujäämist
Postimees, laupäev 21.06.2003

Enne kui USA õhujõudude hall transpordilennuk C-17 startis eile õhtupoolikul Tallinnast koos Eesti sõduritega Iraagi suunas, rivistas kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts sõdurid lennuväljal üles ja küsis: «Kas kõhklejaid on?»

Miks läksite lennuväljale Eesti üksust Iraaki saatma?

Pidasin seda oma kohuseks. Minule oli tähtis saada meestega silmside, tunnetada nende meeskonnavaimu.

Mida ütlesite sõduritele?

«Täitke täpselt instruktsiooni, ülemuste korraldusi ja toetage üksteist meeskonnana, nagu on alati rahutagamisel olnud.» Muidugi viitasin ka oma troopikakogemusele ja soovitasin neil tarvitada võimalikult palju vedelikku, sest palavus on see, mis paneb inimese higistama. See on praktiline nõuanne, vastasel korral kaotab inimene liiga palju vedelikku ja tema tervis võib halveneda.

Olete rahulik?

Küll, jah. Vaatasin mehi hoolega. Ütlesin lennuväljal: «Kui keegi kahtleb minemast, tõstke käsi!» Keegi ei tõstnud.

Miks ei lennanud eile ära tuuker-demineerijaid?

Nende missioon ei ole veel lõplikult selgunud. Meie kolmeliikmeline meeskond on nii väike, et iseseisvalt tegutseda ei saa ja neid tuleb liita mõne suurema üksuse juurde. Teine küsimus on, et võib-olla pole miiniolukord seal enam nii aktuaalne kui kuu aega tagasi.

Miks kinnitate, et sõdurid ei lähe Iraaki sõtta, kuigi iga päev toob sealt teateid, kuidas USA väeüksused satuvad rünnakute alla?

Balkani rahutagamisoperatsioonidel on samuti rünnatud rahutagajaid, aga seda ei loeta sõjaks. See on rahutagamine. Ka Iraagis on meestel rahutagamise ülesanded.

Kuidas erineb Iraagi missioon Kosovost?

Balkan on Euroopa ja Iraak on Lähis-Ida.

Kas Iraak on ohtlikum kui Balkan?

Balkanil on rahu tagatud päris pikka aega ja militaarne oht vähenenud peaaegu miinimumini, mistõttu praegu loetakse sealset missiooni peamiselt politseiliste ülesannete täitmiseks. Aga Iraagis on alles algus, seal võtab veel kõik aega.

Miks peavad sõdurid Iraagi lahinguväljale minema?

Lahinguväli ei ole väga korrektne termin. Teiseks, selle küsimuse peaks esitama Eesti rahvale, sest Eesti sõdurite osalemise Iraagi missioonil on otsustanud Eesti rahvas.

Ligi 60 protsenti rahvast arvas veebruaris, et Eesti ei peaks toetama USA-Briti invasiooni Iraagis!

Mina lähtun parlamendi otsusest [lubada Eesti kaitseväelased Iraagi missioonile].

Kelle käsuliinile alluvad meie kaitseväelased Iraagis ja Kuveidis?

Iga üksuse sees toimub käsuliin ülemalt alluvale, üksuse juhtkond allub kohaliku kontingendi juhtkonna korraldustele ja instruktsioonidele.

Seega USA ohvitseridele?

Jah.

Kuivõrd on Iraagi missioon kaitseväele professionaalsust tõstev ja kuivõrd poliitiline, et kinnitada Eesti toetust USA välispoliitilistele eesmärkidele?

Professionaalidele on see kindlasti huvitav ja hariv.

Eesti kaitseväelased on Iraagis, Kuveidis, Kosovos, Afganistanis, Bosnias, Lähis-Idas, Makedoonias – kas oleks jõudu veel kuhugi välismissioon saata?

Kõik sõltub prioriteetidest. Kui selleks on välismissioonid ja ainult, siis küll. Kuna meie ehitame aga balansseeritud riigikaitset, siis antud hetkel on minu arvamus – jah, see [Iraagi missioon] on meie lagi.

Olete paari nädala eest rahutagamise kontekstis öelnud, et Eesti ei peaks enam tormama iga mäe tippu oma lippu heiskama…

Täpselt. Olen üldse sedalaadi inimene, kes arvab, et me ei pea tegelema populismiga.

Kas mõni missioonidest on olnud populistlik?

Meilt ei ole mõtet seda küsida, sest meie täidame oma kohust, Eesti parlamendi ja Eesti valitsuse otsuseid. Meie ise ei saada kedagi kuhugi, meie täidame käsku. Teeme siin vahe vahele.

Aga kaitseväe püksirihm on pingul?

See on alati pingul. Raha ei ole kunagi küllaldaselt. Nagu Vene sõjaväes – tuleb ülemus ja küsib, et kuidas süüa antakse. «Hästi antakse!» Kas üle ka jääb? «Jääb üle!» Mis sellega teete? «Sööme ära, jääb puudugi!» Täpselt sama on meil.

Miks varjas peastaap Iraaki lennanud üksuse juhi nime ega ole lubanud ajakirjanikel temaga kohtuda?

Seda ei otsustatud peastaabis, vaid [kaitse]ministeeriumi nõupidamisel. Pealegi, olgem täpsed – on riigi julgeolekuriskid ja isiku julgeolekuriskid. Siin peab erinevust nägema.

Millal ise Iraaki lendate, oma sõdureid vaatama?

Ei ole küll inimene, kes kogub endale täiendavaid seiklusi, ent: kui üksus on väljas, siis loomulikult kaitseväe juhataja külastab üksust. Kui see muidugi võimalikuks osutub.

Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee

xxx

USA transpordilennuk viis eile Eesti sõdurid operatsioonile «Iraagi vabadus»
Laupäev 21.06.2003

Eesti saatis eile USA-Briti invasiooni järgsesse Iraaki 43 kaitseväelast. Neist 32 osalevad pealinnast Bagdadist põhja pool julgestus- ja läbiotsimisoperatsioonidel, samuti patrullimisel, ning 11 meest asuvad teenistusse Iraagi naaberriigi Kuveidi pealinna lähedal Al-Jaberi lennuväljal liitlasvägede transpordilennukite teenindajatena.

USA õhujõudude transpordilennukiga C-17 eile kell 17.28 Tallinna lennuväljalt startinud üksus, kelle Iraaki lendamiseks andis nõusoleku Riigikogu, pidi Eestist lahkuma juba pooleteise nädala eest, kuid lend lükkus vähemalt kahel korral edasi. «Me sõltusime USA lennukist,» tunnistas kaitseväe juhataja admiral Tarmo Kõuts.

«Olukord missioonipiirkonnas on hetkel stabiilne,» iseloomustas ta Eesti üksuse tegutsemisala. «Aga igas riigis võib olukord muutuda, nagu ka jaanipäeva lõke võib ootamatult liiga suureks paisuda.»

Küsimusele, kui tõsiseks hindab Kõuts ohtu, et keegi Eesti sõduritest võib Iraagis vaenuliku tule all haavata või surma saada, vastas ta ühesõnaliselt: «Nullilähedaseks.» (PM)

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.