|
Merearheoloogid on asunud üritama seda, mis viimase rohkem kui saja aasta jooksul pole vilja kandnud – leida merepõhjast üles koos 177 meremehega uppunud soomuslaev Russalka.
– – – – –
Russalka põhjaminek Soome lahes 1893. aastal oli sündmus, mis vapustas nii Eestit kui tervet Venemaad, olles enne kahte maailmasõda üks suurima hukkunute arvuga laevakatastroofe Läänemeres. Tsaari-Venemaale kuuluv Russalka oli hästi relvastatud rannakaitse soomuslaev, mis oli tugeva soomuse, madala parda ning paljude õhuavade ja luukidega. Tormisele avamerele sellise laevaga asja ei ole, kinnitab merearheoloog Vello Mäss. Kuid tolleaegsed merekarud arvasid teisiti.
“Õnnetuseks otsustati 1893. aastal septembris saata Russalka Tallinnast talvekorterisse Soome lahe idaossa. Laev saadeti tormise ilmaga kergekäeliselt teele. Tegelikult oli see ettevaatamatus, hooletus ja lohakus. Peale laeva hukku selgus, et puitkilbid, mis olid ette nähtud ventilatsiooniavade ja luukide sulgemiseks, olid maha unustatud hoopis Kroonlinna. Laev läks merele ettevalmistamata olukorras. Ta läks vastu kindlale surmale,” kõneleb Mäss.
Russalka märga hauda asuti otsima kohe pärast tema põhjaminekut. Merele aeti kuni 15 sõjalaeva, ent kahe aasta jagu Tsaari-Venemaa ponnistusi jäi tulemusteta. Järgnenud sadakond aastat pole olukorda muutnud. Sel suvel asusid Eesti Meremuuseumi arheoloogid uuele tõsisele katsele eraalgatuslikus korras ja ilma igasuguse eelarveta. Ülesanne ei ole lihtsate killast hoolimata kaasaegsest uurimistehnikast, möönab Vello Mäss, ühtlasi uurimislaeva kapten. Andmed Russalka vraki asukoha kohta on umbmäärased.
“Russalka kurss on meil teada. Viimati nähti teda siis, kui ta oli 5-6 miili Tallinna madalast möödunud. Järgmine punkt, kus teda oleks saadud näha, oli Helsingi madala tulelaev. Selleni ta aga ei jõudnud. Mis temaga vahepeal juhtus, võib ainult oletada. Kas ta läks kohe põhja või triivis kursilt kõrvale? Mereala, kus ta võib olla, on kümneid ruutmiile. Selle läbiuurimine võtab aega. Mere põhi ei ole Soome lahes kaugeltki sile ja tasane, seal on palju graniitkaljusid. Ka aparatuuriga on seal raske nii palju aastaid tagasi uppunud laeva leida. Ta võib olla suurelt osalt mudas ja selle avastamine ei ole sugugi kerge,” räägib Mäss.
Russalka äsjaalanud otsingud on juba leidnud tähelepanu Soome erialaspetsialistide seas. Soome meremuuseum on pakkunud abi uurimistöö alal, vraki leidmise korral on koostööks valmis grupp sealseid sukeldujaid.
Kui arheoloogide otsinguid peaks kroonima edu, mis saab Russalkast edasi? Mässi sõnul piirduks kogu tegevus allveefotode võtmise ja ehk videofilmi tegemisega. “Ma ei usu, et kellelgi teisel oleks muid plaane sealse hauarahu rikkumiseks,” sõnab ta.
Arheoloogidel on aega vrakki otsida kuni 15. septembrini, mil lõpeb Soome riigi luba teostada sealsetes vetes uurimistöid. Kui sel suvel jäädakse tühjade kätega, jätkatakse järgmistel. Kuni leidmiseni, lubab Mäss.
|
Uudised
VE: Russalka – soomuslaev
Merearheoloogid otsivad Russalkat
Holger Berg – 18. juuni, 2003 19:02
Merearheoloogid on asunud üritama seda, mis viimase rohkem kui saja aasta jooksul pole vilja kandnud – leida merepõhjast üles koos 177 meremehega uppunud soomuslaev Russalka.
– – – – –
Russalka põhjaminek Soome lahes 1893. aastal oli sündmus, mis vapustas nii Eestit kui tervet Venemaad, olles enne kahte maailmasõda üks suurima hukkunute arvuga laevakatastroofe Läänemeres. Tsaari-Venemaale kuuluv Russalka oli hästi relvastatud rannakaitse soomuslaev, mis oli tugeva soomuse, madala parda ning paljude õhuavade ja luukidega. Tormisele avamerele sellise laevaga asja ei ole, kinnitab merearheoloog Vello Mäss. Kuid tolleaegsed merekarud arvasid teisiti.
“Õnnetuseks otsustati 1893. aastal septembris saata Russalka Tallinnast talvekorterisse Soome lahe idaossa. Laev saadeti tormise ilmaga kergekäeliselt teele. Tegelikult oli see ettevaatamatus, hooletus ja lohakus. Peale laeva hukku selgus, et puitkilbid, mis olid ette nähtud ventilatsiooniavade ja luukide sulgemiseks, olid maha unustatud hoopis Kroonlinna. Laev läks merele ettevalmistamata olukorras. Ta läks vastu kindlale surmale,” kõneleb Mäss.
Russalka märga hauda asuti otsima kohe pärast tema põhjaminekut. Merele aeti kuni 15 sõjalaeva, ent kahe aasta jagu Tsaari-Venemaa ponnistusi jäi tulemusteta. Järgnenud sadakond aastat pole olukorda muutnud. Sel suvel asusid Eesti Meremuuseumi arheoloogid uuele tõsisele katsele eraalgatuslikus korras ja ilma igasuguse eelarveta. Ülesanne ei ole lihtsate killast hoolimata kaasaegsest uurimistehnikast, möönab Vello Mäss, ühtlasi uurimislaeva kapten. Andmed Russalka vraki asukoha kohta on umbmäärased.
“Russalka kurss on meil teada. Viimati nähti teda siis, kui ta oli 5-6 miili Tallinna madalast möödunud. Järgmine punkt, kus teda oleks saadud näha, oli Helsingi madala tulelaev. Selleni ta aga ei jõudnud. Mis temaga vahepeal juhtus, võib ainult oletada. Kas ta läks kohe põhja või triivis kursilt kõrvale? Mereala, kus ta võib olla, on kümneid ruutmiile. Selle läbiuurimine võtab aega. Mere põhi ei ole Soome lahes kaugeltki sile ja tasane, seal on palju graniitkaljusid. Ka aparatuuriga on seal raske nii palju aastaid tagasi uppunud laeva leida. Ta võib olla suurelt osalt mudas ja selle avastamine ei ole sugugi kerge,” räägib Mäss.
Russalka äsjaalanud otsingud on juba leidnud tähelepanu Soome erialaspetsialistide seas. Soome meremuuseum on pakkunud abi uurimistöö alal, vraki leidmise korral on koostööks valmis grupp sealseid sukeldujaid.
Kui arheoloogide otsinguid peaks kroonima edu, mis saab Russalkast edasi? Mässi sõnul piirduks kogu tegevus allveefotode võtmise ja ehk videofilmi tegemisega. “Ma ei usu, et kellelgi teisel oleks muid plaane sealse hauarahu rikkumiseks,” sõnab ta.
Arheoloogidel on aega vrakki otsida kuni 15. septembrini, mil lõpeb Soome riigi luba teostada sealsetes vetes uurimistöid. Kui sel suvel jäädakse tühjade kätega, jätkatakse järgmistel. Kuni leidmiseni, lubab Mäss.