Riigihangetel osalemiseks tuleb ettevõtjatel internetis surfata
Uuest aastast tõusnud riigihangete piirmäärad sunnivad kuni 625 600 kroonistel asjade ja teenuste hangetel osaleda soovivaid ettevõtjaid internetis surfama või maakonnalehti kokku ostma, üle Eesti nõuab see päris mitu väärtuslikku töötundi.
Alates uuest aastast võib hanget planeeriv riigiasutus või riigiettevõte 312 800 kuni 625 600 krooni suuruse asjade või teenuste hanke korraldada ära nii, et avaldab vastava teate oma kodulehel või maakonnalehes. Veel alates eelmise aasta maist oli laeks ehk riigihanke piirmääraks 469 200 krooni. Enne seda 312 800 krooni.
Ehitushangete puhul on selle aasta algusest piirmäär, millest alates tuleb läbida riigihanke hankemenetluse väidetavalt kulukas ning “paberit määriv” protsess, 3,91 miljonit krooni.
Kõik hanked, mille maksumus on võrdne või ületab riigihanke piirmäärasid,“jooksevad kokku” riigihangete registrisse. Piirmääradest allapoole jäävate hangete kohta esitatakse registrile aruanne, millest on näha hanke tulemused.
KuvaBanner(‘http://ebnr3.datanet.ee/banners//depozits_240x240_ee.swf?clickTAG=http://banners.epl.ee/adclick.php%3Fbannerid=1185%26zoneid=0%26source=%26dest=http%3A%2F%2Fwww.parex.lv%2Fcommon%2Fredirect_adv.php%3Fsrc%3DEE-Deposits-Epl-ee‘, ‘240’, ‘240’, 1);
</SCRIPT>
“Riigihangete register on kujunenud ajalooürikuks, millest on näha, millistel hangetel pakkujana osalemisest oleme ilma jäänud,” märkis arileht.ee-le IT-firma juht, kes ei soovinud oma nime ettevõtte edasise tegevuse nimel avaldada. Tema sõnul võimaldavad uued piirmäärad ametnikel hanked vaikselt ära korraldada ning “mängida kätte” soovitud osapooltele.
“Mina, pakkujana, aga pean igal hommikul läbi kammima kõikide riigiasutuste, omavalitsuste ja ministeeriumide kodulehed,” märkis ettevõtja, kelle ettevõte on hangetest teadmatuse tõttu kõrvale jäänud.
Lisaks läbipaistvusele kannatab info jagamise killustatuse tõttu konkurents.
Rahandusministeeriumi halduspoliitika osakonna nõuniku kohusetäitja Aime Võsu vaidleb vastu. Tema sõnul on juulist alates vaid üle kümnendiku hangetest jäänud alla 625 600-kroonise piirmäära. Üle selle summa on hankeid olnud 69,1%, ülejäänud 18,5% moodustasid eritingimustel korraldatavad hanked.
Võsu selgitusel oli piirmäärade tõstmise üheks eesmärgiks riigihangete korraldamisega kaasnevate kulude kokkuhoid. “Sageli ei kaalu konkurentsist saadav kasu üles seda kulu, mis piirmäära ületava hanke korraldamiseks kulub,” märkis Võsu.
Riik on niigi võtnud enda kanda kulutusi, mida teised riigid pole raatsinud teha. Eesti riigihangete registrite veebilahendust tuuakse teistele Euroopa riikidele eeskujuks, kuna enamikel liikmesriikidel seda polegi. “Ainuüksi kehtiva registri uuendus läks maksma üle 2,4 miljonit krooni ja sellele lisanduvad registri pidamise jooksvad kulud,” rääkis Võsu.
Võsu peab lahenduseks seda, kui mõni eraettevõtja võtaks ise vaevaks avada veebilehe, kus saaks tasu eest avaldada infot hangete kohta maksumusega alla riigihanke piirmäära.
IT-firma juhi sõnul poleks aga muud teha, kui riigihangete veebilehel sisalduks ka väiksemate hangete register, kuhu “läbipaistvad, avatud ja edumeelsed asutused saaksid oma kuulutused üles panna”.
Rahandusministeeriumi ametniku sõnul see aga nii lihtne pole. “Kui register avaldab teateid hangete kohta, ei saa seda teha suvalises vormis ja reegleid kehtestamata,” ütles Võsu.
Väljavõtted riigihankeseadusest:
§ 15. Piirmäärad
(1) Riigihanke hankemenetluse korraldamise, ehitustööde kontsessiooni andmise ja ideekonkursi korraldamise kohustuse maksumuse piirmäär (edaspidi riigihanke piirmäär) käesoleva seaduse tähenduses on:
1) 2007. aastal alustatud riigihangete puhul asjade ja teenuste hankelepingu ning ideekonkursi korral 30 000 eurot, ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 190 000 eurot;
2) 2008. aastal ja hiljem alustatud riigihangete puhul asjade ja teenuste hankelepingu ning ideekonkursi korral 40 000 eurot, ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 250 000 eurot.
§ 16. Menetlusreeglite kohaldamine hankelepingu sõlmimisel
(6) Soovist sõlmida hankeleping, mille eeldatav maksumus ilma käibemaksuta ületab 20 000 eurot asjade või teenuste puhul või 130 000 eurot ehitustööde puhul, kui tegemist on käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud hankijaga, või ületab 40 000 eurot asjade või teenuste puhul või 250 000 eurot ehitustööde puhul, kui tegemist on § 10 lõikes 3 nimetatud hankijaga, kuid on madalam piirmäärast, millest alates tuleb vastaval hankijal korraldada hankemenetlus, teatab hankija oma veebilehel või veebilehe puudumisel kohaliku või maakondliku levikuga ajalehes.
Rahandusministeeriumi seisukohti:
• Riigihangete registri esmane eesmärk on avaldada infot hangete kohta, mille maksumus on võrdne või ületab siseriikliku piirmäära.
• Eesti on üle võtnud riigihangete direktiivide põhimõtteid oma riigihangete seadusesse, samas on liikmesriikidel õigus kehtestada reeglid hangetele, mille eeldatav maksumus jääb alla rahvusvahelisi piirmäärasid.
• Registri kaudu edastatakse ka maksumuselt rahvusvaheliste piirmääradega võrdsete või seda ületavate hangete hanke teated ELi riigihangete andmebaasis avaldamiseks. Siseriiklikest piirmääradest madalama maksumusega hangete osas peavad hankijad silmas pidama riigihangete üldpõhimõtteid ja vastutavad hangetest teavitamise eest ise.
• Seaduse kohaselt peab piisava läbipaistvuse tagama siseriiklikest piirmääradest madalama maksumusega hangete kohta info avaldamine hankija veebilehel või kohaliku ehk maakondliku levikuga ajalehes – ühtlasi antakse nii ka rohkem võimalusi kohalikele väikestele ettevõtjatele.
• Uue riigihangete seaduse töötas välja töögrupp, kus osalesid avaliku sektori ning ettevõtjate esindajatena Eesti kaubandus-tööstuskoda ja tööandjate keskliit.
VE: Valk, Heinz: ükskord me võidame nii-kui-nii
Heinz Valk: Häirib ülbus, mitte palga suurus
Kogu hiljuti vallandunud lament riigikogulaste palkade üle polegi ju tegelikult väitlus niivõrd palkade, kuivõrd muude lisaboonuste ülbe kasutamise üle – mingu see raha siis hirmkallite autode ülalpidamiseks või majoneesi ostmiseks.
Just sellised usaldust õõnestavad juhtumid pluss mõne inimese mittemidagitegemine kogu aastatepikkuse riigikogutöö vältel on rahva hellaks teinud ja siit ka nõnda suur turmtuli, kui nende palk nüüd tõusis. Seega on riigikogu ise tublisti süüdi, et ta on säärase pahameele alla sattunud. Rohkem kui pool miljonit krooni maksvate autode liisimine näitab, et eetika on mõnedel liikmetel ikkagi käest ära. Lisaboonused moodustavad rahvasaadikutele märgatava palgalisa ja selle segaduse vältimiseks tuleks edaspidi lisatasude süsteemi oluliselt piirata.
Probleemiks pole seega mitte niivõrd palk ise, mis pole tänapäeva tingimustes ju midagi hirmuäratavalt suurt. Kui parlamendis ei oleks hea palk, siis ei hakkaks arukamad, kel on ka mujal head teenimisvõimalused, sinna ju üldse kandideerima. Arvestada tuleb sedagi, et riigikokku tulles peavad inimesed loobuma erialasest tööst ja Toompeal oldud aja jooksul kaotavad nad paratamatult oma kutsemeisterlikkust. Võtkem näiteks kirurg – mis töötegija ta enam on, kui ta pole näiteks kaheksa aastat skalpelli kätte võtnud?
Palk peab olema ikkagi korralik, sest parlament on ometi üks vabariigi tähtsamaid institutsioone. Tuleb arvestada, milline on parlamendiliikme staatus ja vastutus. Oleks ju nadi, kui me määraksime riigikogulastele vallavanematega võrdsed palgad.
Palgatõusu sidumine riigi keskmise palgaga on tekitanud palju paksu verd. On väljendatud ka mõtet anda palgamääramise töö nn tarkade nõukogule, kuhu kuuluksid ühiskonna lugupeetud liikmed, kes määraksid rahvasaadikutele kohase palga. Kuid praegu takistab seda põhiseadus, mis ütleb, et riigikogu ise määrab oma järgmisele koosseisule palga. Kui tahetaks seda muuta, kuluks selleks väga kaua aega, nagu põhiseadusemuudatustega ikka juhtub. Seega pole siit kiiret lahendust loota.
Teoreetiliselt oleks muidugi võimalik tulevikuks määrata üks kindel palk, näiteks 60 000, aga see jääks aja jooksul inflatsioonile jalgu. Elukallidus kasvab ju kiiresti ja nii peavad ka palgad liikuma vastavalt ühiskonna arengule ja elatustasemele. Ei ole kuulnud, et mõnes valdkonnas palgad langeksid. Sama loomulik on ka see, et riigikogu palgad peaksid tõusma. Seega on pidevalt muutuva sissetulekuga süsteem kõige mõistlikum.
Järelikult peaks see ikkagi olema seotud kas keskmise või miinimumpalgaga ning nende kahe variandi vahel ongi valikuvõimalused. Lähtuda võikski hoopis miinimumpalgast, see mõjuks riigikogulastele motiveerivalt riigi edendamisel ja Toompea palk käiks elatustasemega ühte jalga.
Väiksem parlament
Siit-sealt kostnud ettepanekud määrata parlamendiliikmete sissetulekut näiteks häälte alusel või põhimõttel “kuidas töö, nõnda palk” on raske rakendada. Tegemist on ikkagi erinevate maailmavaateliste tõekspidamiste klapitamisega ning seepärast on seaduseparandusi keeruline erapooletult hinnata ja nende produktiivsust mõne teise tööga võrrelda. Häälte alusel sissetulekut määrates aga muutuksime küll maailma naerualusteks, sest paljud mitte eriti populaarsed poliitikud on seadusloomes väga tublid töömehed. Rahva soosing on eriline nähtus, mida tuleb ikkagi võtta reservatsiooniga, sest see ei määra isiku väärtust igapäevase riigikogutöö seisukohalt.
Küll aga tasub nõuda riigikogulastelt tehtava töö kvaliteeti. Päris palju on rahvasaadikuid, kellest polegi kogu nelja-aastase ametiaja jooksul midagi kuulda. Seega oleks kulude kokku hoidmiseks mõistlik kunagi tulevikus vähendada riigikogu liikmete arvu. Samasuguse ettepaneku vähendada liikmete arvu praeguselt 101-lt 61-ni tegi omal ajal ka kadunud president Lennart Meri. Nüüdseks on juba suurem osa vajalikke seadusi paigas ja seega pole tööd nii palju, et seda ei jõuaks 61 liikmega ära teha. Ehk saaks nii välja sõeluda tühja töö tegijaid, kes ühtegi muudatusettepanekut ei tee, küll aga hääletavad kuulekalt, nagu fraktsiooni juhtkond käsib. Kindlasti ei meeldi riigikogu suuruse vähendamine paljudele, kes tahaksid endale hoopis mugavat kohta kindlustada, aga rahva survega on võimalik rahvasaadikuid ikkagi selles suunas tegutsema sundida.