• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Rakvere Raes

Autor Avo | Avaldatud: 13. sept. 2004
Rakvere Linnavalitsuse eelinfo
 
Esmaspäev, 13.09
 
10.00 linnavalitsuse istung:
1.Hoolduse lõpetamine (projekt) E. Petrovits
2.Hooldaja määramine (3 projekti) E. Petrovits
3.Tarvanpää Seltsi taotlus (lisa)
4.Ehituslubade väljastamine (projekt) M. Jõe
5.Kirjaliku nõusoleku väljastamine (projekt) M. Jõe
6.Arvamuse andmine maa riigi omandisse jätmiseks (projekt) M. Jõe
7.Aadressi määramine (projekt) M. Jõe
8.Nõusoleku andmine haljastuse likvideerimiseks (projekt) M. Jõe
9.Rakvere Sotsiaalabikeskuse direktori ametisse kinnitamine (projekt) A. Jaadla
10.Rakvere Apostlik-õigeusu Kiriku 165 juubelist A. Jaadla
11.Rakvere linna suveürituste filmi tutvustus, kutsutud Mati Metsjõe.
12.Jooksvad küsimused
 
Teisipäev, 14.09
 
13.00 volikogu esimees Mihkel Juhkami ja linnapea Andres Jaadla Eesti Linnade Liidu volikogus
15.00 volikogu linnamajanduskomisjoni koosolek
18.00 linnapea Andres Jaadla osaleb Tallinna Raekojas Ullo Toomi nimelise stipendiumi üleandmisel tantsujuht Maie Oravale
 
Kolmapäev, 15.09
 
11.00 linnapea Andres Jaadla osaleb puude istutamisel Nurga Aiakeskuse näidisaeda
13.00 abilinnapea Erich Petrovitsi juhtimisel toimub koolidirektorite ja majandusala juhatajate nõupidamine haldusküsimustes
15.00 volikogu hariduskomisjoni koosolek
 
Neljapäev, 16.09
 
09.00 linnavalitsust külastab Keila linnapea Ago Kokser, kes arutab koos Rakvere linnapea Andres Jaadlaga koostööd 2005. aasta õhupallifestivali korraldamisel
 
Reede, 17.09
 
11.00 – 15.00 teabepäev “Rakvere tööstusalade väljaarendamine” Rakvere spordihalli konverentsisaalis (tuleb ka eraldi pressikutse)
 
Laupäev, 18.09
 
18.00 Rakvere staadionil kohaliku linnavõimu ja Res Publica kohtumine jalgpallis
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Porkuni lahing – vennatapp

Autor Avo | Avaldatud: 13. sept. 2004
 
Hanno Tamm näitab ristijuppe, mis jäid järele pärast seda, kui punavõimu käsilased hauatähiseid lõhkasid.
Foto: Aarne Mäe

Ajalugu: Vennatapulahing niitis eesti sõjamehi
11.09.2004 00:01Aarne Mäe, toimetaja

21. septembril möödub 60 aastat verisest vennatapulahingust Porkuni lähistel, kus vastamisi sattusid Vene ja Saksa mundris eesti mehed. Saksa vormis hukkunutele püstitatud hauatähised aga jäid punavõimudele mitut puhku ette.

Saatus sundis omavahel lahingut pidama 925. Eesti laskurpolgu ja Eesti Leegioni (20. SS-relvagrenaderidiviis) võitlejad, kus Vistla, Sauevälja ja Loksa kolmnurgas hukkus tõenäoliselt ligemale 300 eestlast, ehkki andmed on erinevad.

Tegemist oli kohtumislahinguga, kus kumbki pool ei teadnud, et mõlema rühma moodustavad eestlased. Lihtsalt juhuslikult sattusid Sinimägede alt taganevad leegionärid ja piirikaitserügement punaarmeega vastamisi, avati tuli ja vennatapp oli alanud.

On teada, et nende kahe poole vahel püüti ka kontakti leida. Punaarmee mundris võidelnud kohalik mees oli Saueväljal kutsunud ruuporiga üles mitte enam sõdima ja lõpetama ära see jama, see mõttetu vennatapmine.

Aga kokkulepe oli välistatud, sest mehed olid liiga tugevasti venelaste silma all, ehkki vangilangenuid lasti ka võimaluse korral salamisi põgenema. See on lihtsalt ühe väikse rahva saatus olla kahe suure surve all.

Enne kurba tähtpäeva meenutab lahingut tamsalulane Asta Lepik, kes viibis kümneaastase tüdrukutirtsuna parajasti kodus Vistla külas, kui lahing peale hakkas. Mida te sellest lahingust mäletate?

Kell oli kaks päeval, joonistasin parajasti köögis, kui tankid hakkasid sõitma ja pärast oli terve meie põld tanke täis. Meist olid kodus minust neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend, samuti kauge sugulane Rakverest, kes oli sõjapaos. Ema oli naabrite juures külas.

Korraga tuli tankimürsk lakka – lagi vajus sisse, kõik oli tolmu täis. Meie olime parajasti soojamüüri taga peidus, siis hüppasime aknast välja ja jooksime metsa. Majatagune oli saksa poole sõdureid täis. Üks neist tuli veel meiega kaasa, võttis mult käest kinni ja saatis meid naabri talu juurde keldrisse varjendisse.

Vene poole mehed olid tankidega üle tee, viljapõld ja kartulipõld kõik üle sõidetud. Lõpuks, kell oli kuus läbi, kui üks punaarmee vormis mees tegi keldri ukse lahti ja ütles, et lahing on läbi, tulge nüüd välja.

Hakkasime siis naabri juurest ära tulema mööda teed – surnud hobuseid ja mehi olid kõik kohad täis. Läksime koju – maja katki. Ja saksa poole pealt vangi langenud mehed seisid pikas reas talu juurest Tamsalu poole.

Kuidas korraldati langenute matmine?

Siis jäi punaarmeest üks mees korraldama nende surnute matmist. Ta ei tahtnud enam punaarmeega edasi minna, võttis endale uue nime, abiellus ja jäi Tamsalu kanti elama. Minu isa hobusega ja reega siis veeti neid surnuid.

Vistla ühishauda pandi saksa poolel langenuid viies kihis, igasse kihti 25 langenut ja kuuseoksad iga kihi vahele. Nii sai neid sinna hauda 125, kuid ühe langenu ema-isa viisid oma poja hiljem sealt ära.

Mina käisin plikana ree järel ja panin dokumentide pealt kirja nende langenute nimed. Alguses oli küll hirmus, aga harjusin ära. Nimekirjast on naabritüdruku poolt osaline ümberkirjutus praegu Väike-Maarja muuseumis, minu enda kirjutatud nimekirja põletas ema küüditamise kartuses ära.

Aga matmine algas alles mitme päeva pärast, enne seda käisid paljud inimesed langenud omakseid otsimas.

Lahingupaiga naabruses Saueväljal elanud Endel Poom, millisena teie mäletate selle lahingu tagajärgi?

Mina tulin koju kuus-seitse päeva hiljem, kui kõik surnud olid juba maetud. Sain sellest teada, kui olin Habaja mõisas soomepoistega katmas sakslaste taganemist Tallinna peale, kui keegi tõi teate. Öeldi, et üks heinaküün põles seal Porkuni kandis künka peal maha, siis ma mõtlesin kohe, et see oli meie talu küün.

Lahingupaigas oli kartulipõld ja oli kartulivõtmise aeg, kuid kolme kartulikorvitäie jagu tuli enne viia lõhkemata granaate põllult minema. Hiljem leidsin veel saksa snaipripüssi optilise sihikuga, mille tarisin koju, kuid hakkasin kartma ja paar aastat hiljem peitsin öösel metsa. Pole enam seda kohta üles leidnud.

1989. aastal mälestusmärkide avamist eest vedanud Hanno Tamm, kuidas jõudsite hauatähiste panemiseni?

See oli 20 aastat tagasi ühel sügisõhtul, kui käisin oma väikese tütrega Sauevälja ühishaua kohal, mis punavõimude pool hävitatud. Äkki tütar võpatas, et isa, näe, lilled kõrge rohu sees. See läks väga hinge.

Teise haua lähedale hakkas üks lugupeetud mees maja ehitama ja ma kartsin, et keegi võib maja kas või teadmatusest Vistla hauale ehitada. Siis ma pöördusin omaküla mehe Ülo Tähiste poole, et tähistame need hauad. See oli sel ajal keelatud.

Ajad muutusid. Meie mõttest võttis kinni Väike-Maarja muinsuskaitse selts, kelle organiseerimisel jõudsime selleni, et 21. septembril 1989 pühitseti vaskristid Vistla ja Sauevälja kalmul. Rõõm oli näha, et rahvas tuli selle aktsiooniga kaasa.

Loksa kalm oli vene ajal hästi korras hoitud, sest seal puhkasid punaväelased. Nüüd said ka teisel pool võidelnud vääriliselt mälestatud ja hauad jumalasõnaga õnnistatud.

Ometi ei saanud võimud sellega leppida ja lõhkasid 5. detsembril 1990 vaskristid, hiljem langesid ka uued vaskristid metallivaraste saagiks.

Vene kindral Jazov laskis õhkida Sauevälja, Vistla ja Kautla ristid, sellega ta andis meie ristidele ülemaailmse tuntuse. Aga rist kaitseb ennast, ei läinud palju aega mööda, kui Moskvas oli putð ja Jazov pandi vangi. Kuid lõpuni ei jõudnud rist ennast kaitsta, sest vasevargad tegid hiljem lõpliku töö.

Olime siis, 1989. aasta septembris, esimesed tollases Nõukogude Liidus, kes julgesid sellist asja ette võtta.

Muidugi KGB salvestas avamistseremoonia videole, paljud muretsesid meie vabaduse pärast.

Kuid midagi ei juhtunud, sest aeg oli juba teine.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: FIA – rahvusvaheline autospordiliit

Autor Avo | Avaldatud: 8. sept. 2004

Ralli MMi korraldajad ja meeskonnad leidsid ühise keeleworldrallynews.com/SLÕL, 1. september 2004

Rahvusvahelise autospordiliidu FIA rallikomisjon kinnitas möödunud nädala lõpus MMi järgmise hooaja reeglid. Kuna päev enne otsustamist kohtusid komisjoni liikmed rallimeeskondade juhtidega, olid otsused kõigile meelepärased.
 

«Kohtumisel panid kõik pooled kaardid lauale ning lõpptulemus pakkus rahuldust – see oli parim kohtumine, mis kahe poole vahel toimunud. Nüüd on hea platvorm, millelt edasi liikuda,» rõõmustas Fordi meeskonna pealik Malcolm Wilson.

Tänu kohtumisele muutis FIA oma seni üsna jäiku seisukohti ning nõustus tiimipealike mitmete ettepanekutega.

Suurim uuendus on paljuräägitud ja tänavu katsetusel olnud superralli süsteemi kasutuselevõtt. Järgmisel hooajal jääb katkestanud autodel võimalus järgmisel päeval jätkata, ent iga lõpetamata kiiruskatse eest lisatakse katse võitjaga võrreldes viis trahviminutit.

Esilagu oli plaanitud jagada punkte iga rallipäeva lõpus, ent nüüd jäädi vana süsteemi juurde ning punkte antakse alles nädalavahetuse kokkuvõttes.

Järgmisel hooajal on taas lubatud kasutada iga ralliauto kohta ühte esiautot. Meeskonnad pidasid seda ohutuse tõstmisel väga oluliseks.

Kuna Saksamaal sõidetud asfaldirallil juhtus palju rajalt väljasõite, lubatakse esiautot kasutada juba tänavu kahel järelejäänud asfaldirallil.

Lisaks loobutakse tänavu kavas olnud flexi teenindusest, kus meeskond hooldab korraga vaid ühte masinat. Selle asemel piiratakse mehhaanikute arvu, kes ühe auto juures võivad töötada. Sarnane süsteem on kasutusel juba praegu JWRC ja PWRC sarjades.

Rallikomisjoni otsused peab kinnitama 13. oktoobril toimuv FIA Maailma Motospordi Komisjoni istung.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Zuroff, Efraim – natsikütt

Autor Avo | Avaldatud: 8. sept. 2004
Zuroff kaebab Eesti vähest koostöövalmidust

BNS
8. september 2004 5:47
 
zuroff.JPG:  
Postimees/Scanpix

Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff nimetab oma aastaaruandes Eestit minimaalse valmisolekuga riigiks uurimaks natsikurjategijate minevikku, samas on Läti ja Leedu pälvinud mõnevõrra parema hinnangu.

Aastaaruanne puudutab ajavahemikku möödunud aasta 1. aprillist selle aasta 31. märtsini.

Keskus on jaganud riigid vastavalt natsikuritegude uurimise valmidusele viide kategooriasse, Eesti kuulub D-kategooriasse ehk minimaalse koostöövalmidusega riikide hulka.

Kõige kõrgema hinnangu pälvisid Ameerika Ühendriigid, kus keskuse hinnangul on natsikurjategijate paljastamine toimunud väga edukalt. USA kuulub Wiesenthali keskuse aruandes A-kategooriasse.

Teise gruppi ehk B-kategooriasse kuuluvad Saksamaa ja Kanada, kus on võetud vajalikud meetmed natsikurjategijate tabamiseks ning on saavutatud ka edu.

Kolmandasse ehk C-kategooriasse kuuluvad vähese natsikurjategijate uurimise eduga riigid, sellesse kategooriasse on Simon Wiesenthali keskus paigutanud Austria, Itaalia, Läti, Leedu ja Poola.

Neljandasse ehk D- kategooriasse kuuluvad keskuse hinnangul minimaalse uurimisvalmidusega riigid — Argentina, Austraalia, Horvaatia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Suurbritannia, Holland, Ungari, Uus-Meremaa, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania.

Viimasesse ehk F-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kus natsikurjategijate mineviku uurimine on täiesti läbi kukkunud. Sellesse gruppi kuuluvad Kolumbia, Norra, Rumeenia, Rootsi, Süüria ja Venezuela.

Eraldi ehk X-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kellelt ei õnnestunud keskusel andmeid saada ja mis ei ole ilmutanud mingit aktiivsust natsikuritegude uurimisel. Need riigid on Valgevene, Belgia, Boliivia, Bosnia-Hertsegoviina, Brasiilia, Tðiili, Costa Rica, Tðehhi, Kreeka, Luksemburg, Paraguay, Venemaa, Ukraina, Uruguay ja Jugoslaavia.

Eesti on viimases neljas Wiesenthali keskuse aruandes aastatel 2001-2004 olnud kogu aeg D-kategoorias. Leedu on olnud kogu aeg C-kategoorias ning Läti 2001. aastal C-kategoorias, 2002. aastal D-kategoorias ning 2003-2004 jälle C-kategoorias.

Seoses Eestiga mainib raport kahte nime — 2002. aastal USA-st Eestisse kolinud Mihhail Gorðkovi ja Venezuelas elavat miljonäri Harry Männilit. Mõlema mehe üle on keskuse raporti andmetel käimas Eestis uurimine, kuid raporti koostanud Efraim Zurof avaldas kahtlust selle üle, kas Eesti kaitsepolitseil jätkub tahet uurimine lõpule viia.

Gorðkovi süüdistab keskus 3000 juudi mõrvamises osalemises Slutzkis Valgevenes 1943. aastal ning Männilit koostöö tegemises natsidega Teise maailmasõja ajal ning juutide ja kommunistide arreteerimisel osalemises.

Nii Gorðkovi kui Männili toob raport ära kümne prominentseima juhtumi seas.

Simon Wiesenthali keskuse aastaraport meenutab 2002. aastal Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud operatsiooni “Viimane võimalus”, kus otsiti ajalehekuulutuste kaudu infot natsikurjategijate kohta. Eestist sai keskus teateid kuue, Lätist 43 ja Leedust 98 inimese kohta.

BNS
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Herkel, Andres – isamaaliitlane

Autor Avo | Avaldatud: 8. sept. 2004

Lihula õppetunnidAndres Herkel, Riigikogu liige, Isamaaliit

SLÕL, 7. september 2004  

Nn. Lihula juhtum toob kahetsusväärse eredusega esile hulga õppetunde, millega Eesti poliitika tänased ja tulevased kujundajad peavad arvestama.

Kõigepealt muidugi see, et valitsuse valitud meetod, millega «tülikaks kujunenud» monumendist vabaneti, oli halvim võimalikest. Iseseisva Eesti riigi ajaloos on olnud palju keerulisemaid kriise, mille lahendamisel on suudetud vältida jõu kasutamist. Meenutagem kas või Pullapää jäägrimässu 1993. aastal.

Valitsus puges peitu

Praegu mindi monumenti võtma pimeduse varjus ja vargapoisi kombel ning segajaid kumminuiade ja gaasiga laiali ajades. Valitsus ei selgitanud midagi. Ma pole siiamaani kuulnud, et peaminister Parts või siseminister Leivo oleksid kas või pärast monumendi äraviimist Lihulas käinud, üritanud inimestega rääkida ning vabandanud selgelt ülemäärase jõu kasutamise ja ebaväärikalt läbi viidud operatsiooni pärast. Rääkimata sellest, et nende ennetav töö võrdus nulliga.

Siiani on eestlased selgelt ja kainelt vahet teinud natsiideoloogial ning sunnitult Saksa vormis Eesti vabadust kaitsnud meestel. Äärmusluse kandepind on olnud õhuke. Pärast Lihulat ei pruugi see nõnda olla.

Kui varem neelati punamälestusmärkide olemasolu alla, siis nüüd on neid juba omaalgatuslikult rüvetatud. Lühiajaline välispoliitiline kasu, mis Lihulas saadi, ei kaalu üles hoopis pikema vinnaga sisepoliitilist kahju, mida tekitab tuhandete inimeste haavumine. Jääb üle vaid loota, et rahvas on tasakaalukas ega lähe võimalike provokatsioonidega kaasa.

Kommunism hukka mõistmata

Loomulikult on maailm ebatäiuslik ning tihti ka karjuvalt ebaõiglane. Kommunismi kuriteod on tänaseni autoriteetsel rahvusvahelisel tasandil hukka mõistmata. Meil endil kulus taasiseseisvumisest alates kümme aastat, enne kui suutsime kommunismi riigikogu avaldusega hukka mõista ning natsikuritegudega võrdsustada. Samas ei näe ma valitsuse tasandil ühtegi tõsist katset selle küsimusega edasi minna. Uskuge, sellest ei piisa, kui peaminister oma Läti sõbraga Valgas kohalike telekaamerate ees vastu rinda lööb ja ütleb, et Kartaago tuleb hävitada.

Vaja on selget riigi strateegiat. Peale poliitiliste ja diplomaatiliste kanalite parema kasutamise tuleb alustada näiteks sellest, et iga Eestisse saabuv turist saaks selge pildi siin toimunud kommunistliku hävitustöö ulatusest. Okupatsioonimuuseum on hea, aga sinna igaüks ei jõua. Kus on näiteks Tallinna südalinnas need mälestusmärgid ja mälestusmärkide juurde käivad selgitustahvlid, kust saaks (ja tingimata ka mõnes tähtsamas võõrkeeles) lugeda, mis juhtus 1940. aastal, 1941. aastal jne? Üksnes Harju tänava servas maltsa mattunud varemete ees on neljas keeles tekst, kust saab teada, et need olid Nõukogude lennukid, mis 1944. aastal Tallinna pommitasid. Olin muide õige üllatunud, kui mu Ðveitsi külaline hiljaaegu seda a priori sakslaste kätetööks kippus pidama. Aga selliseid välismaalasi on palju, selgitada tuleb.

Kus on vabadusmonument?

Eriti kahetsusväärne on keskse vabadusmonumendi puudumine Tallinna kesklinnas. Pärast Lihula sündmusi saab ainult kas väga küüniline või väga rumal inimene küsida, milleks seda on vaja? Kõigepealt on seda vaja meile enestele, eeskätt neile meie hulgast, kelle hinge Lihulas toimunu sügava haava lõi.

Säärase monumendi püstitamisel tuleb enim arvestada küüditatute ning vabadusvõitlejate organisatsioonidesse kuulujatega. Suur osa neist on leidnud, et Vabaduse väljakul peab olema Vabadussõja üleriigiline ausammas, mis osutaks nii riigi sünnile kui ka kõigile hilisematele pingutustele Eesti iseseisvust kaitsta.

Isetegevuslike ja mitte kõige paremini õnnestunud monumentide probleem hajub siis, kui riik – aga antud juhul ka näiteks Tallinn ja miks mitte teisedki omavalitsused – suudab pakkuda õnnestunud lahendusi. Selles, et siiani pole jõutud rahvusliku kokkuleppeni ega ole suudetud midagi ära teha, on mingil moel süüdi kogu Eesti poliitikaeliit.

xxx

 

Miks ma Jõksi poolt hääletada ei saanud?
2007-12-18

Lugeja, keda peakiri ehmatab, ei pea tegelikult ehmuma. Ei, Herkel pole astunud ei Reformi- ega Keskerakonda. Ja mõistus on korras! Ma lihtsalt ei saanud tänasel hääletusel osaleda, sest olen Pariisis ENPA monitooringukomitee istungil.

Sellest koosolekust, kus peateema oli olukord Georgias, kuluaariteemaks on Margelovi saamine või mittesaamine Assamblee presidendiks ja mõned teemad veel jätkuvad, tuleb eraldi kommentaar. Pariisis sõltub mu osalusest midagi, aga Tallinnas poleks mu hääl Reformi- ja Keskerakonna ühisrinda kuidagi murendanud.

Seda valikut polekski ehk tarvis põhjendada, kui Keit Pentus poleks mineval nädalal ühte rumalavõitu avaldust teinud. Ta leidis, et Jõksi hääletus tuleb teha kiirelt ja kui keegi on välislähetuses, siis jäägu koju ja tegelegu põhitööga.

Esiteks tuleb aru saada, et olulist lähetust ei saa pikemata ära jätta. Teiseks oli Jõksi kandidatuuri kiire hääletamine selgelt Kesk- ja Reformierakonna huvides, et ebamugava probleemiga kiirelt ühele poole saada. Kolmandaks oleme Pentusega Jõksi osas nagunii eri meelt ja Jõksi-kukutajate hääled olid nagunii juba hoolikalt loetud.

Allar Jõks on õiguskantslerina hästi hakkama saanud. Ta tegevus selle nimel, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev ja ühiskond ei jääks sundparteistamise objektiks, on mulle sümpaatne. Just ENPA monitooringutöö kaudu näen alatasa probleeme, millega põrkuvad riigid, kui eelistavad poliitikas suletust avatusele. Hindan Jõksi tegevust seda enam.
Tean, et sarnaseid arusaamu jagab ka Ülle Madise. Mitte selles pole asi ja mitte Ülles pole asi. Asi on intriigis, mida viimastel nädalatel hoogsalt punuti ja mille tagajärjel on tegelikult auti mängitud ilmselt mitte üks, vaid kaks head kandidaati – Jõks ja Madise.

Lõpuks on veel üks suurem asi, mille üle mõtiskleda. Mina näiteks tahan, et Ansipi valitsus ilusti neli aastat vastu peaks. Aga Reformierakonna ja Keskerakonna lähenemine õiguskantsleri küsimuses on ohumärk.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Tööandjate Keskliit

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004

Tööandjate hinnangul peaks riigiametnike palgad külmutama
07.09.2004 15:16PM Online
Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul ei tohiks valitsus riigitöötajate palganõudmistele järgi anda ja riigiametnike kollektiivne palgatõus tuleb külmutada.

«Riigisektori palgad on niigi statistilisest üleriigilisest keskmisest üle 30 protsendi kõrgemad, olles finantssektori järel teisel kohal,» ütles Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis.

«Pigem tuleks riigiametnike arvu vähendada ja leida vahendeid palgatõusuks selle arvelt,» lisas ta.

Kriisi sõnul pärsib Eesti majandusarengut jätkuvalt riigisektori suur osakaal – avalikud teenistujad moodustavad pea kolmandiku kogu töötajaskonnast.

Paljudes riigiametites ja ministeeriumides on töökorraldus tööandjate hinnangul endiselt ebaefektiivne.

Eesti Ametiühingute Keskliidu teatel tõi rahandusministeeriumi esindaja palgatõusu edasilükkamise ettekäändeks ettevalmistatava avaliku teenistuse reformi, millega peaks kaasnema ka palgakorralduse muutmine.

«Uut avaliku teenistuse seadust on meile lubatud juba vähemalt neli aastat. Kuna pole selge, kas reform üldse tuleb ja millal see tuleb, siis on see «põhjendus» küll väga otsitud,» ütles Riigi- ja Omavalitsusasutuste Ametiühingute Liidu (ROTAL) esimees Kalle Liivamägi.

3600 krooni jääb kolmandat aastat vanglaametniku alampalgaks, sest vanglaametnike palgad ei ole justiitsministeeriumi prioriteet.

Valitsus ei näe ette ka politseiametnike palgatõusu, kuigi avaliku teenistuse kavandatav reform neid kategooriaid ei puuduta.

Järjekordne läbirääkimiste voor riigiteenistujate 2005. aasta palkade küsimuses toimub  oktoobris.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: järjekord klassi ukse taga

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004

Narvas jäi terve esimene klass kooli ukse taha 

07:12 07.09.2004


TALLINN, 7. september (EPLO) – Nagu kümneid teisi emasid-isasid, tabas ka Riigikogu liiget Eldar Efendijevit augusti lõpus halb üllatus, kui selgus, et tema lapsele jääb Narva Kesklinna gümnaasiumi esimese klassi uks suletuks.

Efendijev pani oma tütre 1. klassi kirja juba maikuus, valides Narva Kesklinna gümnaasiumi seetõttu, et see asub kodust kümne minuti kaugusel ning seal õpivad ka pere kaks vanemat tütart, kirjutab Postimees.

«Küsisime, kas vabu kohti on,» rääkis Efendijev. «Öeldi, et on, ja panime tütre kirja. Kohtusime ka klassijuhatajaga ja kõik oli klaar kuni 25. augustini. Aga siis helistati koolist naisele ja öeldi, et meie laps ei saa ikkagi sinna kooli.»

Samasuguseid teateid kuulsid ka kümned teised vanemad, kes lootsid lapse sama kooli 1. klassi panna. Segaduse põhjustas asjaolu, et kolme esimese klassi asemel, kuhu kool algselt vastuvõtu välja kuulutas, avati neid vaid kaks.

Narva linnavalitsuse kultuuriosakonna vanemspetsialisti Raissa Voðkarjova selgitas, et mullu sügisel elas Kesklinna gümnaasiumi teeninduspiirkonnas 44 last, kes pidid seprembris 2004 kooliteed alustama. Sellest johtuvalt otsustas volikogu avada gümnaasiumis kaks esimest klassi, millest teavitati ka direktorit.

«Aga hulk lapsi kirjutati sinna piirkonda vahepeal lihtsalt juurde,» nentis Voðkarjova. «Direktor oleks pidanud vanemaid hoiatama, et kõigile soovijaile kohti ei jätku.»

Gümnaasiumi direktor Arno Timoðkin tunnistas, et kuulis ühe klassi ärajätmisest juunikuus. Ajalehele Põhjarannik on ta kinnitanud, et polegi kindlalt lubanud, et kolmas esimene klass avatakse, kuid et haridusosakond andis selleks teatud lootust.

Timoðkin märkis, et ta ise soovis õppeaastat alustada kolme esimese klassiga. «Kuigi meie kooli teeninduspiirkonnas elab 61 kooliminevat last, ei saanud ma neid vastu võtta,» rääkis ta. «Ometigi on koolis ruumi veel umbes sajale lapsele, ka õpetaja veel ühele esimesele klassile oli olemas.»

Timoðkini sõnul komplekteeriti kaks klassi põhimõttel «kes ees, see mees» ning viimastena registreeritud lapsed jäid ukse taha.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Volkonski, Peeter – vürst, näitleja ja lavastaja

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004

Vürst Volkonski teenis muusikakindrali pagunidSL Õhtuleht, 6. september 2004

Kaarel Tigas
VOLK ILMUTAS END ALLES FINAALIS: «Kuulake! Kui tähti süüdatakse, siis on seda kellelegi vaja…»
Kaarel Tigas
YSOLTI TAASILMUMINE: Vivian Kallaste on ooperilavalt ära juba 4-5 aastat ja oli enne laupäevast esinemist kuuldavasti korralikus pabinas. Asjata!

Laupäevane Peeter Volkonski juubelikontsert (50. sünnipäev on tal küll alles järgmisel pühapäeval) Vanemuise kontserdisaalis oli viimseni välja müüdud. Finaalis nõuti vürsti viis korda lavale tagasi.

 
Kui veel nädala algul oli aruandekontserdi peategelane menu asjus kõhklev, siis laupäeva hommikul kostitas ta kõiki mobiilile helistajaid juba valvefraasiga: «Piletitega ei saa aidata, kõik on otsas.»

Tulijaid oli ligidalt ja kaugelt – karvastest ja sulelistest ärimeesteni, muusikutest ja näitlejatest presidendivalimiste kandidaadini. Oma sõbrad ja austajad Tallinnas oli vürst pannud sundseisu, teatades, et ei hakka (ei viitsi, sest liiga keeruline) kontserti seal üle kordama.

Alustati 12 Ysolti lauluga: Vivian Kallaste, Toomas Lunge, Tarmo Leinatamm, Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor ning ansambel Rosta Aknad. Komplekt oli juba vaadata pidulik ja võimas, kuulata seda enam. Kohati läks lugu lausa traagiliseks, nii et üks kodanik ei pidanud vastu, tõusis, viskas kuue õlale ja läks.

Volkonski kirjutas Ysolti laulutsükli (Linnar Priimäe sõnadele) Tartu levimuusikapäevadeks. Rohkem pole seda täies pikkuses kordagi ette kantud. Kuivõrd partituuri ei suudetud üles leida, siis pidi autor nüüd noodipildi taastama esmaettekande linti kuulates.

Kolm sama massiivset laulu Vana-Egiptuse tekstidele on samuti ammuste musapäevade saak. Siiri Sisask on neid ka hiljem mõned korrad laulnud. Kolmandas – neljanoodilugu geniaalse oboesoologa – kruvib Volkonski pinget nagu Maurice Ravel. Tänutäheks kanti lavale esimesed lilled, misjärel algas vaheaeg.

Kontserdi teises osas läks andmiseks: Propeller, Rosta Aknad, Kosmikud, No Big Silence. Seitsmendat aastat heliloojate liidu liige Peeter Volkonski ilmutas end tumedas ülikonnas ja sätendavas vestis alles lõpuloos: «Kuulake! Kui tähti süüdatakse, siis on seda kellelegi vaja…» Refrääni korrates ilmus erutunud publiku ette terve esinejaskond. Lisapalasid ei õnnestunud neilt siiski välja meelitada. Lilledesse uputatud Volkonski ütles kõigile aitäh.

Fiiling kruviti nii kõrgele, et vürst unustas vahepeal isegi oma kepi lavale maha. Neid, kes sellest kõigest ilma jäid, trööstigu teadmine, et kontserdist tehti stereosalvestus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Komissarov, Luule – näitleja

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004

Luule Komissarov: «Kõik on ju kõige paremas korras, mis mul siin kobiseda…»Verni Leivak, SLÕL, 6. september 2004

Kalev Lilleorg
HOOAJAKS VALMIS JA KOERALE ANDESTANUD: Luule Komissarov ütleb, et puhkas suvel viletsast ilmast hoolimata end välja: «Juulis käisin Ahvenamaal. Andsin ühele ajakirjale intervjuu ja nemad premeerisid mind selle eest sõiduga. Vaat see oli tõeline puhkus! Nautisin rahu ja vaikust. Siis istusin Viljandis edasi. Lugesin, käisin ujumas, ravisin sõrme… Puhkasin end täiesti välja – tegevusetus on kah hea!»

Luule Komissarov ütleb, et temal on praegu kõik peaaegu hästi – tööd vastalanud teatrihooajal jagub, juuni lõpul perelemmiku Tðapi ootamatu hammustus on paranenud. Hinge vaevab vaid üks mure – lapselapse pärast.

 
Luule lehvitab rõõmsalt Viljandi Paala järve äärse kortermaja kolmanda korruse aknast. Ja kuigi laud on külaliste vastuvõtuks juba kaetud, nõustub ta sedamaid hoopis jalutuskäiguga järve äärde. On palav vananaistesuve päev, üheksa-aastane lemmik Tðapi lõõtsutab. Vana looma silmist saab lugeda üllatust, et perenaine teda keset päeva välja kutsub.

«Näe, vesiroosid on täna lahti läinud! Ja kui palju täna on ujujaid, assa taevas! Vahepeal olime naabrinaiste Silvi, Merikese ja Milviga nagu kangelased!» ahhetab Luule, kes käib juba maist saati iga päev punkt kell kaheksa hommikul järves end karastamas, sadagu taevast või pussnuge. Vihmaga, ütleb Luule, on veel eriti mõnus. «Kaif. Tõeline kaif,» õhkab ta. «Juba õhtul lähen selle mõttega magama, et läheks see öö ometi rutem. Siis öösärgist kohe trikoosse ja alles pärast ujumist joon kohvi. Ja vaatan aknast oma järve peale…»

Juunis said Tðapikese käest pureda, kas nüüd on sõrm paranenud?

(Luule näitab parema käe keskmist sõrme, mille ülemine kolmandik on tunduvalt roosam.) Näe, nihuke on mu sõrm nüüd. Uus nahk kasvas peale.

Hammustas ikka päris korralikult.

Liha rippus kõik välja. (Kõhistab mõnusalt naerda.) Tðapi on üheksa aastat vana, käin temaga ikka ümber järve või orus jalutamas. Ja vaata, seal teises järveotsas olid maas mädanevad siilisoolikad. Ta ampsas need sisse ja noh, mina hakkasin neid siis ära tõmbama…

Suust?

Suust jah. Tðapi ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi, ise olin loll. Nagu Kalju Komissarov ütles: püha jumal, see on ju ta magustoit, mis taga ikka oleks juhtunud, ta pole ju mingi tõukoer, vaid krants. Oleks natuke oksendanud ja kogu moos. Mina aga mõtlesin, issand, need soolikad ju haisevad, mismoodi ma ta suu puhtaks saan… Sest roiskuvad kondid olen tal ilusti alati suust kätte saanud. Palunud, näidanud küpsist, ja ta on ilusti andnud – kui näpp lõugade vahele ka panna. Aga soolikad on ju pehmed…

Sikutasid neid hammaste vahelt välja?

Ma ei saanudki suurt sikutatud, ainult pisut sain sõrmega ära tõmmatud, sest talle läks ikka neid lompsti kõhtu ka… Verd lausa purskas, hirmsasti jooksis. Valust ma sel hetkel aru ei saanud, alles toas adusin. Olin verejooksuga nii tegevuses, hea, et mul koera kakakotid kaasas olid. Sidusin selle kuidagi sõrme otsa ning hoidsin verd kinni, aga kui lõpuks teispoolt järve tuppa jõudsin, oli koti põhjas terve loik. Ikka lahinaga tuli! Osa verd purskus muide koera suhu ka. Ja selle sülitas ta välja!

Olin ikka natuke ehmatanud küll. Rullisin toas sõrme sidemega kinni ja emaga läksime arsti juurde – sõrme ülemine osa lausa rippus küljes. Mul oli traumapunktis nii häbi! Inimesed olid tõeliste traumadega järjekorras ja mina oma sõrmega… Vabandasin ette ja taha, ütlesin, et ma ei oska kahjuks mitte midagi ette võtta. Õmmeldi kinni. Ja kaks süsti tehti. Doktor ütles, et koerahammustus võib mädanema minna, ja läkski.

Jätsin kõik esinemised ära, sest kaks nädalat jutti käisin iga päev sidumas. Ja ikka metsikult valutas. Esimene nädal oli nii, et iga nelja tunni tagant võtsin valuvaigistit. Vaat kui pisike asi, aga kui palju valu. Praegu on tibens, näed, liigub, aga ei lähe päris sirgeks ning sõrmeots on tuim.

Andestasid Tðapile?

Andestasin seepärast, et olin ise rumal.

Elus aga, kui tuleb küsimus, kas andestada või mitte, siis mina olen küll andestaja inimene. Pikalt võtab aega, aga andestan. On olnud siiski paar asja, mida ma ei anna andeks. Kui olen tundnud, et mulle on ülekohut tehtud. Ja teine puudutab sõpruse teemat. Kui mind on alt veetud, ei andesta ma seda surmatunnini.

Muidu on tervis korras?

Eelmisel aastal olin haiglas, mul on aeg-ajalt kõhuga jama. Kolm aastat oli vahet ja jälle hakkasid valud, pandi haiglasse ja turgutati ära. Nüüd on rahu majas. Diagnoosi ma täpselt ei tea, aga soolikates on mingisugused sopistused, sinna tekib mõne aja tagant põletik.

Hiljuti oli sul «Aastapäeva peo» esietendus. Kuidas läks?

Teksti saime kaks nädalat enne esietendust kätte. Keerulist pole seal midagi, aga närvi ajas see, et nii kiiresti tuli töötada. Kaks esimest etendust läksid uhkelt, vastuvõtt oli väga soe, aga eks see paistab, mida kriitikud kirjutavad. Nemad saavad ju asjadest isemoodi aru.

Nii et töö vähesuse üle ei kurda. Sugugi kohe ei kurda. Kaks-kolm rolli aastas on minu eas paras.

Ja varsti hakkavad ju väikeses saalis Anouilh` «Orkestri-proovi» proovid. Komissarov lavastab.

On abikaasa käe all töötada meeldiv?

Ma lähen tegelikult proovidesse väga pika mokaga, sest jumal, ma pole temaga vist viisteist või kakskümmend aastat tööd teinud.

Kodutülid on seoses tööga kiired tekkima?

Oh ei, me pole kunagi selle pärast tülitsenud. Mitte iial pole kodus tööst rääkinud. Tõsi, paar korda, kui olen hätta jäänud, olen püüdnud teemat üles tõsta, aga siis on ta vastanud, et homme proovis räägime.

Raske uskuda, et võid hätta jääda.

Mis jutt see on? Muidugi olen hädas, ja mida vanemaks ma saan, seda raskemalt need rollid tulevad.

Ei usu!

Sa ei usu, aga on nii! Ausõna. Mina ka ei uskunud, kui mulle Linda Rummo kunagi rääkis. Ütles, et aastatega läheb vastutuskoorem tohutu suureks ja närv veel suuremaks. Mõtlesin, et ah, eputab niisama. Nüüd olen ise samas eas ja ütlen täpselt samad sõnad: närv läheb suuremaks ja vastutus ka. Asi on selles: ennast analüüsides tundub, justkui olen juba kõik ära teinud, et ma kordan ennast. Ja samas mõtlen: ma ei jõua ju lõpmatuseni uut pakkuda. Neid rolle on ju lõpmata vähe, mida saab mitte enda pealt mängida, vaid tõelist karakterit teha, et keegi mind ära ei tunne. Neid ju praktiliselt pole!

Tekst jääb siiani hästi pähe, dialoogi ma kodus peaaegu ei vaatagi, aga kui on monoloog, siis seda pean küll õppima. Ja külalisetenduste sõidud väsitavad.

«Õnne 13» lavastab juba aasta Tõnis Kase asemel Ain Prosa. On mõnusam?

Miks mõnusam? Mul ei olnud Tõnis Kasega sugugi halvem teha. Vastupidi, tema aitas mind väga palju Laine rolliga toime tulla. Mul on kombeks n.-ö. üle pritsida, Tõnis aga ütles kohe: võta tagasi!

Tüki seisukohalt oli Prosa tulek algul väga võõrastav. Ta töötab ikka natuke teistmoodi. Esiteks on ta väga temperamentne, mina aga olen juba vanem ning mu aju ei jõua nii kiiresti tema mõtetele järele. Pidin alati mitu korda ütlema: rahulikumalt, siis jõuan peast läbi lasta… Hirmuga ja südame värisedes läks see aeg õnneks üle.

Huumorikavades osaled?

Vahel käin üksinda pereklubides monolooge lugemas, aga seda olen ma juba kuus aastat teinud. Kuna tahtjaid on palju, siis teeme ka Arvo Raimoga dialooge. Lihtsate inimeste huumor, mis on kõigile arusaadav. Olmeteemadel.

Ma ei olekski ehk seda teinud, aga nii palju kutsutakse: tulge lihtsalt ja ajage juttu. No palju mul seda juttu ikka on? Tahaks nagu midagi esitada ka…

Mida rahvas kõige enam küsib?

Põhiliselt on kaks küsimust. Esiteks, kas ma olen alati tahtnud näitlejaks saada. Ma olen seda nii kohutavalt palju rääkinud! Ja teine küsimus, kuidas partneritega on ja millised rollid on meeldinud… Tavaküsimused. Ning muidugi ei saa Õnne tänava Lainekesest üle ega ümber. Ning isikliku elu kohta, ka see huvitab inimesi.

Mida sa neile ütled?

Et kõik on kõige paremas korras, mis mul siin kobiseda. Tõesti on kõik hästi.

Aga praegu on mul üks mure ka. Mul läks lapselaps Tallinnas esimesse klassi. Kogu aeg on mure, kuidas ta hakkama saab. Ta on nii elav ja püsimatu laps! Kuidas tema küll need tunnid seal ära istub… Kuigi nupp nokib tal hästi.

Aga mis see minu mure maksab! Mitte midagi. Noored saavad ise suurepäraselt hakkama, aga näe, nüüd lööb mul see vanaema värk välja. Kui nad Viljandis olid, tahtsin neid muudkui õpetada ja õpetada ning eks nad olid sellest tüdinud ka. Olen ikka oma 81-aastasele emale öelnud: ära muretse! Tema muretseb veel rohkem kui mina. Nutab ka veel kõigele lisaks.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jõumees, Lehho – füüsikaõpetaja

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004
Lehho Jõumees ei õpeta ängistavas kõneviisis
Isikulugu 1. septembril pidas üks perekond meeles oma liikmete lemmikõpetajaid ja autasustas kuut Järve gümnaasiumi pedagoogi omalaadsete kuldmedalitega. Üks “kullavõitja” oli õpetaja Jõumees.

Aasta õpetaja tiitlit kandnu ning paljude endiste ja praeguste õpilaste lemmik tunnistab pärast järjekordset tunnustusavaldust, et muidugi on kiitus parem kui sõim. “Aga üheltpoolt on see ka piinlikkust tekitav, sest liigse tähelepanu alla sattumine ei ole eesmärk,” ütleb Lehho Jõumees. Samas ei kõnele tema lehviv juus siiski liigsest püüust massi sulanduda.

Karvane lemmik

Kui praegune veteran-õpetaja omal ajal Tartu ülikooli füüsika-keemia teaduskonda lõpetama asus, anti talle mõista, et säärase parukaga küll nõukogude noorsugu harima ei saa minna. Jõumehe vastus sellisele vabaduse piiramisele oli konkreetne: pea nulliga paljaks. Nii asuski 1974. aasta septembris Kohtla-Järve 1. keskkoolis füüsikat õpetama peaaegu kiilas noormees. Hiljem kasvasid juuksed muidugi tagasi ja taas oli nende pikkusega probleeme, aga tollane koolidirektor suutis “karvase hipi” õppealajuhatajate rünnakute eest hoida.

Jõumehe välimusest veel niipalju, et osa tema õpilasi teab rääkida vene tädikestest, kes teda nähes koogutavad ja risti ette löövad, sest peavad teda õigeusu papiks.

“Õpetaja Jõumees on isegi paljude nende õpilaste lemmik, kes füüsikast midagi ei tea ega teada taha,” räägib oma lemmikõpetajast kunagine õpilane, “ja põhjus on see, et ta leiab iga õpilasega ühise vektori. Tal endal on nii palju huvisid – see hõlbustab kontakti leidmist.” Selle väite kinnituseks võib öelda, et Jõumehel on arvestatav raamatu-, margi- ja plaadikogu.

Jõumehel, nagu paljudel tõsistel “raamatuinimestel”, on olemas isiklik eksliibris. “Selle peal olen mina kunstniku karikatuuri-laadsel kujutisel äratuntav: prillidega, karvane, raamat süles…” kirjeldab ta enda eksliibrisekujutist.

“Kooli ajal oli kirjandus mulle kõige vastikum õppeaine,” tunnistab raamatusõbrana tuntud õpetaja, “mulle ei meeldinud see igavene kirjandusteoste analüüs. Ja luuletused: mul ei ole rütmitaju, kuid luule mõistmise juures on seda vaja. Küll aga olen ma valmis kuulama, kui keegi näitleja neid kenasti esitab.”

Pelutav pedagoogika

Jõumees räägib 1. septembri puhul, et palju enam kui õpinguteajast, on tal mälestusi oma õpetajateest. “Mäletan, et vähemalt esimesel kümnel-kaheteistkümnel aastal esimeses klassijuhatajatunnis mul põlved värisesid,” esineb Jõumees ootamatu ülestunnistusega, “kuigi õpilased olid enamikus tuttavad ja mul ei olnud midagi karta.” Praegu on Jõumees paljudele õpilastele pettumuseks juba teist aastat klassijuhataja kohustustest prii.

Jõumees on olnud kaasautor ühe füüsikaõpiku juures. Sellest teadmisest inspireeritud küsimusele, kas ta ka pedagoogika-alast õpikut ei tahaks kirjutada, vastab Jõumees eitavalt. “Kui olen lugenud näiteks ingliskeelset pedagoogikakirjandust, ei ole mul kunagi tekkinud sellist tunnet nagu eestikeelse puhul, mis on kõik minu meelest ängistavas kõneviisis. Tõlkes tähendab see seda, et kogu aeg hõõrutakse sulle küll otse, küll kaude nina alla, mis sul õpetajana on tegemata ja mida sa pead tegema,” põhjendab pedagoog oma pelgu vastava ainese suhtes.

Jõumees tunnistab ka seda, et ei unistanud õpetajakutsest: “See, et ma olen 30 aastat õpetaja olnud ning seda ühes ja samas koolis ning paljudega siin koolis hästi läbi saanud, näitab, et ma ennast selle külje pealt varem ei tundnud.”

Tuntud on füüsikaõpetaja Jõumehe väide, et laisad inimesed on kõige nutikamad – nad lihtsalt peavad olema, et elu oleks mugavam. Jõumees peab ennastki laisaks, kuigi tema tööpäeva plaan sellele küll ei viita. “Mitte et ma ärkan: ma olen sunnitud ärkama kell 4.20. See on juba 21 aastat nii,” räägib Jõumees.

Kui muu ei aita, aitab huumor

Varasematel aegadel kuulus Jõumees elitaarsesse ja väheste liikmetega televisioonivabade inimeste klubisse, aga nüüdseks on ta selle klubi liikmestaatuse reetnud. “Ma olen muide olude ohver,” vabandab Jõumees, “mul on elu jooksul olnud kaks telekat. Esimene oli väike ja kaasaskantav ning selle omamine läheb korruptsiooni alla: õpilased kinkisid selle mulle. Teise kinkisid kolleegid ja samuti endised õpilased mulle juubelisünnipäevaks. Nii ei astunud ma vabatahtlikult sellest klubist välja.”

“Kui ma saan sellest aru, mis on ühe või teise inimese eriline külg, millega ma pean arvestama, siis ma arvestan. Näiteks iga õpilasega ma ei saa lõõpida – ta lihtsalt ei saa sellisest toonist aru,” paljastab kogenud õpetaja ühe oma pedagoogikanipi.

Kui Jõumehega rääkida huumorist koolis ja huumorimeeleta õpetajatest, ütleb ta, et praktika on tõestanud huumorimeeleta õpetajate eksisteerimise võimalikkuse: “Kuna neid on koolides küll ja küll, siis järelikult saab olla koolis ilma huumorimeeleta. Muidugi, ega sellisel õpetajal kerge ole, õpilastel sellise õpetajaga samuti mitte. Aja jooksul võib koolis paraku ka terve inimene huumorimeele kaotada.”

Õpilaste õnneks Jõumees oma huumorimeelt veel minetanud ei ole. Seda kinnitab ka Järve gümnaasiumi viimase lennu almanahh, kus on ülestähendatud kümned füüsikaõpetaja “killud”. “Õpetaja Jõumees: “Sinu info pärineb ülemaailmse ulatusega telegraafiagentuurilt OBS – Odna Baba Skazala (= Üks Mutt Ütles) , on vaid üks stiilinäide almanahhist.

TEET KORSTEN
Laupäev, 4.09.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud