• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Wikland, Ilon – Lindgreni-raamatute illustraator

Autor Avo | Avaldatud: 30. aug. 2004
Ilon Wikland: “Suur maja ja aed… Ma ei jaksanud enam.”
13.11.2007
Triin Tael
www.sloleht.ee

TAEVALE LÄHEDAL: Ilon Wiklandile kui kunstnikule oli tähtis, et uues kodus oleks sama palju valgust kui vanas. Aeda küll pole, kuid lilli saab kasvatada kahel rõdul ning Stockholmi kesklinn on jalutuskäigu kaugusel.
Mati Hiis

“Olen siin õnnelik,” ütleb Astrid Lindgreni teoste illustraatorina maailmakuulsaks saanud eestlanna Ilon Wikland oma uues, pilgeni valgust täis, taeva lähedal ja vee kohal asuvas korteris. SL Õhtulehe küllatuleku ajaks on ta seal elanud vaid nädala.

Oma majast linnakorterisse kolimine pidi olema raske otsus?

Majas, mida olen ka Sammeli-raamatutes päris palju joonistanud, elasin üle 20 aasta. Suur maja ja suur aed – ma ei jaksanud enam. Kuni mul oli koer, oli seal väga kena. Jooksime metsas ringi. Aga kui Sammelit enam polnud, tundsin end suures majas väga üksikuna.

Ma otsisin korterit üle poole aasta. Siit uksest sisse astudes tundsin: seda ma tahaks saada! Kõige tähtsam oli hea valgus ja see, et teist maja poleks otse ees. Ma ei tahtnud elada kesklinnas, kus sõidab väga palju autosid. Tahtsin, et oleks natuke rohelist ja et näeks natuke taevast.

Kes on teie vana kodu uued elanikud?

Maja ostis lastega pere, kes kavatseb seal kõvasti ümber ehitada. Aga mina olen uues kodus õnnelik. Õhtul lennuväljalt siia jõudes on valge. Vanas kodus oleks ümberringi kõik täitsa pime. Ka parkimine on Stockholmis järjest kallim, alati on probleem, kuhu auto panna. Mul on auto praegu garaažis, aga kevadel müün selle maha.

Siin on mul palju lihtsam, pole vaja trepist üles-alla joosta. Õnneks toob mind kaheksandale korrusele lift. Veel paar aastat tagasi käisin iga nädal paar korda võimlemas spordiseltsis Friskis&Svettis, aga nüüd on põlv ja õlg haiged, ma ei saa enam joosta ja paljusid asju teha. Väga paljud rootslased teevad sporti. Palju räägitakse ka sellest, kuidas tervislikult süüa.

Ja pakute meile nii mõnusaid paksuks tegevaid saiakesi!

Mulle on alati magus meeldinud, aga ma ei luba seda endale iga päev. Kui ma väike olin, polnud ema ja isa peaaegu kunagi kodus. Meil oli küll teenijatüdruk, aga kui teda polnud, võisin restorani minna. Meie kodu lähedal Laial tänaval oli pood, kust ostsin tihti suure paki šokolaadiküpsiseid. Oh, see oli kole! Aga ma ei taha paksuks minna, sest see pole tervisele hea.

Mulle meeldib väga süüa teha. Ja ma olen aastakümneid võimelnud. Olen vana Idla tüdruk! Käisime Ernst Idla võimlemistüdrukutega isegi Gran Canarias! Nagu paljudel inimestel, on ka minul selg haige, aga paljud Idla harjutused on väga head just seljale. Pidime loopima punast ja valget palli ning samal ajal jooksma. Idla ütles ikka, et naised muretsevad alati, kuidas nad välja näevad. Aga pallidega joostes ei jõua nad selle peale mõelda!

Kui palju te praegu joonistate?

Suvel sain valmis uue pildiraamatu Sammelist – “Kartulilapsed”. See oli raske aeg, maja tuli maha müüa, palju oli tegemist. Ees on kaks uut tööd, ühel on kaas juba valmis. Aga õnneks on mulle lubatud, et saan rahus kodu korda teha. Siis hakkan tööle.

Te ju võiksite üldse mitte tööd teha.

Aga mida ma siis terve päeva teeksin, ah?

Käiksite kohvikus ja teatris.

Aga mulle meeldib joonistada! Kinos ja teatris käin ma küll meelsasti. Meeldib käia ka muuseumides ja uurida ajalugu. Armastan reisida. Mehhiko meeldis väga, maia indiaanlaste kultuur. Olen alati tahtnud Hiina müüri peal käia – ja olen käinud ka, kaks korda! Viisin ellu ka ammuse unistuse ujuda koos delfiinidega. Lõuna-Aafrikasse pole jõudnud, aga kõike ju ka ei saa. Ma ei tee pikki plaane.

Erinevalt Eesti daamidest eelistate riietuses kirkaid värve – kollane, türkiis, oranž. Ka Stockholmi tänavapilt on ühtlaselt tume. Millest selline värvilembus?

Siin on nii hall ja kole, miks siis ise ka kole välja näha? Mul on lausa kolm jakki oma lemmikvärvi, oranžikaskollased. Üksvahe oli mul punane mantel, mida ma väga armastasin. Musta tarvitan ka – kui sul on mustad püksid (või seelik või jakk), siis pole riietusega muret. Aga üleni mustas ei käi ma kunagi.

xxx

Haapsallu tuleb Ilon Wiklandi muuseum26.08.2004

Haapsalus avatakse tõenäoliselt tuleval aastal kunstnik Ilon Wiklandi muuseum. Rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teoste illustreerija Wikland kasvas Haapsalus ning tulevase muuseumi maja asub 50 meetri kaugusel kunstniku lapsepõlvekodust. Seni asus Kooli tn 5 hoones perekonnaseisubüroo, kuid juba septembri algul antakse maja üle Läänemaa Muuseumile.

Läänemaa Muuseumi direktori Talis Vare sõnul on muuseumi ideed veeretatud Haapsalus 1980ndate lõpust saadik. Tõsiselt hakati Wiklandi muuseumiga tegelema kevadel, mil selgus Kooli tänava hoone saamine. Wikland on lubanud muuseumile annetada oma Lindgreni-illustratsioone ja tegelaste ainetel loodud nukke. Annetus saabub tuleval aastal Rootsi saatkonna ja EV Kultuuriministeeriumi vahendusel.

“Ilon Wikland pole veel selles majas käinud, aga ta tuleb Haapsallu 10. septembril. Siis räägime täpsemalt, milline see muuseum välja hakkab nägema. Tahaks, et Wiklandi muuseum poleks üksnes galerii, vaid ka elav koht. Näiteks võiks muuseumi õue teha laste mänguväljaku,” ütleb Vare.

3. septembril toimuvad tulevases muuseumis talgud, et puhastada maja esimene korrus. “Kutsun Haapsalu linnarahvast ja kõiki teisi appi talgutele,” ütleb Vare. Talgutest on kutsutud osa võtma ka Rootsi suursaadik Dag Hartelius ja kultuuriminister Urmas Paet.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Veeber, Tiit – asine

Autor Avo | Avaldatud: 30. aug. 2004

Veeber küttis end miljonäriks
Sulev Vedler, Eesti Ekspress, 03.04.2002

Aastaid haltuuraehitaja ja katlakütjana töötanud Tiit Veeberi vara ulatub ligi 40 miljoni kroonini.

Tiit Veeber (53) tõestab enda näitel, et mitte ainult teise, vaid isegi lausa kolmanda või neljanda Eesti tegelane võib kõva töö, kavaluse ja nahhaalsusega riigi koorekihi sekka tõusta.
Veeber pärineb vaesest perest, kes elas Tartus Supilinnas – napsuvendade, üliõpilaste ja kultuuriinimeste linnajaos. Tema ema oli majahoidja, isa kingsepp. Kuuest lapsest surid noorelt kaks. Kaks venda jõid end põhja.
Kaklemine, nädalaks metsa pagemine ja koolist väljaviskamine käisid Tootsi hingega noormehe elustiili juurde.
Lõpuks õppis Veeber müürsepaks. Keskhariduse omandas õhtukoolist, kusjuures sisseastumiskomisjon soovitas eelnevalt õppimist tõsiselt kaaluda, sest töölisnoor saab müüri ladumisega hakkama ka oma ajusid krussi keeramata.
Noor Veeber jumaldas kiirust ja motikaid. Inglise päritolu kiiver päästis korduvalt tema elu. “Vanem vend lõikas sinisest isoleerpaelast kummalegi poolele surnuristid ja selle all oli inglisekeelne tekst: “Hüvasti elu!”,” kirjutab Veeber oma mälestusteraamatus “Tiidu suits”.

Seitse töökohta ühekorragaPärast perekonna loomist töötas Veeber öösiti katlakütjana. Päeval rabas ehitajana. Õhtuti tegi haltuurat.
“1976. aasta suveks olin endale soetanud kõik ehitustööde ettevõtmiseks vajaliku. Mul oli kasti ja kolme rattaga kaubaveo motoroller, mootorsaag, elektritrell, segumasin, tonnise tõstejõuga kraana ja oma tutvusringkond, kust tööd hankida,” meenutab Veeber. “Tänaste arusaamade järgi olin juba siis väikeettevõtja.”
Jõukaks tegi Veeberi aga soojamajandus, kuhu mees sukeldus 70ndate alguses katlakütjana. “Mul oli müürsepatööle lisaks veel kaks majahoidja kohta ümber botaanikaaia ning hommikuti läks palju aega tühjalt kaduma.”
Kütja oli vene ajal põlatud amet, millega tegelesid pahatihti napsuvõtjad, retsidivistid, psühhopaadid. Veeber imestas peagi, et pole inimsööjatest kolleege kohanud, sest tuhka ja sütt söövaid kütjaid oli näinud küll.
Veeber tõusis linna avariiteenistuse juhiks. Tundis linna katlamaju ja soojatorustikke nagu oma kümmet sõrme. Gorbatðovi sula ajal hakkas ta neid teadmisi kullaks konverteerima.

Äri algas aia äärest ja prügimäeltSuvel 1988 kohtas Tiit Veeber Tartu Maja peadirektorit Olari Taali ja küsis luba teha tema alluvusse väikeettevõte. “Vastus oli lühike: kui teete Tartu Majale head reklaami, võite ettevõtte teha, kui olete lorud, saate jalaga tagumikku.”
Uue firma Giga esimesed ostud olid kaks labidat hinnaga 2 rubla ja 65 kopikat tükk. Üks labidas Veeberile ja teine tema heale sõbrale Andrus Eskole.
Kuna Giga ei pääsenud ligi riiklikele fondidele, otsis Veeber materjale suurte tehaste ümbrusest ja prügimägedelt. Üleliigset kola vedeles kõikjal.
Veeberist sai Riia mäel asuva toidupoe omanik. Postimehe maja remontija. Uue trükimasina käivitaja. Talle pakuti osalust Kauhkava meiereis. “Mõne nädala pärast olin Soomes lepingut kirjutamas, kusjuures ühel poolel oli kõrgkooli rektor ja teiselt poolt mina, kes ei teadnud piimatöötlemisest muud, kui et piim tuleb välja valada ja ära juua. Rektor küsis minu hariduse kohta, millele vastasin ausameelselt, et käisin koolis palju, aga vähe jõudsin edasi.”
Töö algas veeberlikult – ilma ehitusloa, maaeralduse ja projektita. Need hankis ta alles mõned aastad hiljem.
Kuid miljonäriks tegi mehe siiski katlamajandus.

Kasumiallikas: turbaküte!Vabadus saabus Eestisse külmade korteritega. Maagaasi ja masuudi hinnad hüppasid lakke. Tartus levis idee kasutada odavaid kohalikke kütuseid – hakkepuitu ja turvast.
Veeber kuulis asjast 1992. aastal ühelt avalikult loengult. “Seal lausutud numbrid sundisid arvutama, sest gaasisooja MWh-s maksis kütus 135 krooni, freesturba puhul aga vaid 8-9 krooni. Kui veel selgus, et Põhjamaades on põletustehnoloogiad olemas, hakkasid peas keerlema kõikvõimalikud variandid.”
Veeber lubas Tartu odavalt soojaks kütta. Teda toetas linnapea Ants Veetõusme. Samuti volikogu esinaine Aino-Eevi Luuka s, kellele Veeber jättis suurepärase turbaspetsialisti mulje, kuigi tegelikult oli mees turvast näinud ainult naabri kuuris.
Tartu linn laenas välispankadelt 190 miljonit krooni, et katlamajad kohalikule kütusele ümber seadistada. Lisaks nägi programm ette soojasõlmede rekonstrueerimist, akende tihendamist jms.

Trikid tartlaste rahakoti arvelt1994. aastal alustati Veeberi juhtimisel ümberehitustöid. Kuid neid tehti eelkõige tootja, mitte tarbija huvides. Isegi linna energiasäästuprogrammi eesmärk oli saavutada 1997. aastaks imporditava kütuse vajaduse vähendamine 35 protsendi võrra.
Veeberi firma Giga võitis järjepanu konkursse. Konkurentide arvates ei olnud see puhas mäng. Nad osutasid Veeberi muutumisele turbamonopolistiks. Luunja katlamaja turbaga varustamise ainuõiguse sai endale AS Tartu Jõujaam, mille lõid 1993. aastal linn (esindas linnapea Veetõusme) ja Veeberi firma Giga. Lisaks taotles Tartu Jõujaam luba kaevandada turvast mitmest Tartu-lähedasest soost.
Vaid Isamaaliidu linnavolinik Viktor Korrovits hoiatas tartlasi, et jutt sooja odavnemisest on bluff. Kuid Veeber tembeldas Korrovitsi jutu jamaks.
Toasoojuse hind tõusis aga tõepoolest.

Narri politseid, ta narrib vastuÄri kõrval lõi Veeber läbi poliitikas. 1993. aastal rahastas ta valimisliitu Tartu, mis võitis volikogu valimised.
Veeber ise kandideeris loosungiga “kui pool politseist vallandada, väheneb kuritegevus samuti 50 protsenti”. Ajanud politseinikud püstinärvi, võttis ta tagatipuks endale linna korrakaitsekomisjoni juhi koha. Püüdis vallandada Tartu politseiprefekti Aleks Uibot.
Kui linnapea Väino Kull oli prefekti lahtilaskmise vastu, üritas Veeber kohalt kangutada ka linnapead.
Selline lahmimine ajas poliitikud tigedaks. Lisaks avaldasid survet masuudimüüjad ja Eesti Gaas, kelle tulud Veeberi tegevuse tõttu kahanesid.
Võim vahetus. Soojamajandust hakkas uurima abilinnapea Robert Närska, kelle tütar oli abielus Veeberi pojaga. Kuid veresidemeid ei lugenud. Närska leidis kiiresti, et Veeber koorib linna. Müüb turvast katlamajadele jube kallilt. Turba vedu korraldas Veeberi poja firma. Isa firma varustas aga Ropka katlamaja hakkepuiduga. Lisaks leidis maksuamet rea fiktiivseid arveid.
Närska väitis avalikult, et linn saab soojatootmisest kahju. 190 miljoni krooni asemel piisanuks linnale kolmandiku võrra väiksema laenu võtmisest.
Veeberi tegevust hakkas paljastama Postimees, ked
a mees pidas seni oma liitlaseks. Veeber peab lehe käitumist siiani reetmiseks.

Veeber istub vangitornisSügisel 1995 otsis politsei Veeberi kontori läbi. Uurijad viisid minema kaustade kaupa eri firmade pabereid. Nende hulgas ei olnud aga ühtki paberilehte Tartu soojamajanduse laenude võtmise kohta.        
Rünnak tipnes Veeberi arreteerimisega järgmisel kevadel. Eriti tigedaks ajas mehe tõik, et 90ndate alguses remontis Giga kingitusena sellelesama politsei küttesüsteemi. Sama raha eest võinuks osta kümmekond Þigulid.
Türmis plaaniti põgenemist, kuid Veeber loobus kaasa löömast. “Väga kaunis olnuks lahendus, kui Postimees saanuks avadada pildid, kus kurjategijast linnavolinik lastakse maha hetkel, kui ta roomab välja vangla müüri sisse kraabitud avast. Eest, tagant, pealt tehtud piltide allkirjaks: “Kurjategijast linnavolinik on jõudnud loomulikku finiðisse.””
Veeberit süüdistati maksude varjamises, kelmuses ja dokumentide võltsimises. Ta istus 13 päeva türmis ning mõisteti süüdi linnakohtus, ringkonnakohtus ja riigikohtus.
Kuid Veeber ei jäta jonni. Kaebas asja edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Veeber väidab, et politsei võttis temalt ära kõik dokumendid, millest osa kadusid ja tal puudus seega võimalus end kaitsta.
Pole võimatu, et temast saab esimene eestlane, kes Euroopa kohtus võidab. Aastal 2000 soovitas Strasbourg Eesti valitsusele otsida Veebriga vabatahtlikku kokkulepet. Kinnisel istungil ütles valitsus ag a enam kui miljoni krooni suuruse valuraha maksmisest ära.

Vaba ja jõukas meesTäna vaadatakse Veeberi tegevusele hoopis teise pilguga kui viis aastat tagasi. Sest kui Veeber lahkus, ei läinud olukord soojamajanduses sugugi paremaks. Katlamajad töötasid edasi kahjumiga. Keskkatlamaja juhtkonnaga seotud firmad paigaldasid torustikke üle mõistuse kallilt.
Uus linnapea Andrus Ansip pani lõpuks soojafirma müüki. Linn sai 230 miljonit krooni ja maksis Maailmapanga laenu tagasi.
Kuigi müüja oli linn, valis ostja tegelikult välja Veeber. Tema firmad varustasid katlamaju, tema teadis soojamajanduse siseinfot paremini kui keegi teine.
Prantsuse Dalkia pakkus kõrgeimat hinda. Kuid konkursi võitis Kotkan Energia, sest soomlased lubasid Veeberile suurema osaluse. Täna kuulub Veeberile Tartu Soojuse aktsiatest viiendik.
Soomes algasid hiljem süüdistused, et Tartus maksti aktsiate eest liiga palju. Mispeale Veeber võttis Kotka firma endise juhi oma palgale.

Mehed, Tallinn pole kaugel!Mullu tegi Veeber Tallinna linnapeale Tõnis Paltsule ettepaneku kaaluda turba kasutamist ka pealinnas. Tallinna ümbruses leidub 300 miljonit tonni turvast.
Kuna Tallinn müüs parajasti oma soojamajanduse prantslastele, heideti see idee esialgu kõrvale. Kuid mõte pole kuhugi kadunud.
Veeber rabeleb pidevalt nagu vanasti. Tema mobiiltelefon piniseb vahetpidamata. Kuid tema olekust õhkub rahulolu. Aastatepikkune rabelemine on end ära tasunud. Katlamajad töötavad kasumiga. Tema isiklik osalus Tartu Energias maksab üle 20 miljoni krooni.
Veeberi tere on aga jätkuvalt remondimehe oma: tervitatavale tundub, et tema käsi võetakse lausa tangide vahele.

Tiit Veeber
·        53aastane
·        Tartu Energia nõukogu esimees ja 20 protsendi aktsiate omanik
·        seotud ka firmadega Telver, Võrukivi, Giga, Tartu Jõujaam, Tartu Keskkatlamaja, Anne Soojus
·        keskharidus, lõpetanud Tartu 4. Töölisnoorte Keskkooli
·        abielus, kaks poega ja tütar
·        elab oma majas Tartus Tammelinnas
·        hobideks ja puhkamiseks aega ei jätku

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mühlfeit, Jan: firmad ei oska arvuteid kasutada

Autor Avo | Avaldatud: 27. aug. 2004

Jan Mühlfeit: Eesti firmad ei oska arvuteid kasutada
Toivo Tänavsuu, 27.08.2004

Uudise pilt
Jan Mühlfeit ootab, et Microsofti ja Eesti riigi vahel allkirjastatakse leping sel sügisel.
Foto: PRIIT SIMSON

Microsofti asepresidendi Jan Mühlfeiti sõnul kasutavad Eesti ettevõtted arvuteid ainult raamatupidamiseks või e-posti saatmiseks ja vastuvõtmiseks.

•• Kuidas hindate Eesti firmade tehnoloogilist teadlikkust ning selle kasutamist äri edendamiseks ja majanduskasvu loomiseks?

Eesti suuremate firmade areng on viimastel aastatel selles vallas olnud väga kiire ja nad töötavad juba lääne firmadega samal tasemel. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei oska aga tehnoloogilisi kanaleid oma äris kasutada, samas on just nemad majanduskasvu tekitamisel kriitilise tähtsusega. Olukorra parandamiseks on vaja valitsuse, IT-firmade ja muude ettevõtete tihedamat koostööd.

•• Miks Eesti firmad ei oska tehnoloogiat ära kasutada?

Ilmselt arvatakse, et interneti kasutamine pole turvaline. Seetõttu ei arendata ka selles kanalis müügitegevust ega suhtlust teiste firmadega. 

See on imelik, sest Eesti tehnoloogiline tase on märkimisväärne. Siin on 400 000 ID-kaarti, digitaalallkirja andmine on imelihtne, pargitakse mobiilselt ning tuludeklaratsiooni täites ei pea rahatagastust ootama 5-6 nädalat, nagu Saksamaal.

•• Eesti riik on Microsoftiga sõlmimas ainulaadset lepingut, mis tagaks siinsel turul soodsama Microsofti tarkvara. Miks on see leping Microsoftile oluline?

Microsoft saab areneda ainult kasvavate turgude ja usaldusväärsete partnerite toel. Soodsam tarkvara on vaid vahend, lõppeesmärk on Eesti majanduse konkurentsivõime tõus.

Mina ja Bill Gates vestlesime jaanuaris Sloveenias Meelis Atoneniga ning meid vaimustas Eesti valmisolek sellist lepingut sõlmida. Eesti on väike kõrgelt arenenud turg, kus saaksime edukalt läbi viia pilootprojekte, enne kui uute lahendustega suurtele turgudele, näiteks Poolasse või Ungarisse siseneme.

•• Mida leping endas detailsemalt kätkeb? Kas see kindlustab Microsoftile monopoolse positsiooni Eesti turul?

Eesti on Euroopa Liidu liige, mistõttu igasugused eksklusiivlepingud valitsustega on eos välistatud.

•• Miks on Microsofti litsentsitud tasulise tarkvara kasutamine parem kui vabavara kasutamine?

Me kuuleme pidevalt jutte, et vabavara on tasuta, seega peaks valitsused seda reklaamima. Erinevalt vabavara tootjatest loob Microsoft midagi enamat kui lihtsalt tarkvaraprogramme. Me loome väärtust.

Linuxi loojad ja arendajad räägivad innovatsioonist, kuid nende tootes puudub igasugune innovatsioon. Meie kulutame igal aastal 6-7 miljardit arendustegevusele.

•• Miks on Microsofti süsteemides nii palju turvaauke?

Tegelikult on turvaaugud ka konkurentide süsteemides. See ei ole mitte meie, vaid kogu tööstuse probleem. Arvutikasutajad alahindavad viirusi ega installeeri turvapaiku (tarkvara osa mis “lapib” turvaaugu).

Mühlfeit Bill Gatesist

•• Mühlfeit on üks Microsofti korporatsiooni 12 asepresidendist, kelle vahel on jagatud maailma turud.

•• Vastutab firma tegevuse eest Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal, kokku 28 riigis.

•• Kohtub koos Bill Gatesiga riigijuhtide ja äriringkondade esindajatega.

•• Tema sõnul on Gates visionäär, kuid teda eristab teistest visionääridest see, et ta muudab oma visioonid reaalsuseks. Mõnikümmend aastat tagasi kujutas Gates ette, et personaalarvuti on peagi igal laual – nii see ka on.

•• Peale suurepärase tehnoloogiavaistu on Bill arukas ärimees, ütleb Mühlfeit. “Bill loeb palju, hoiab end detailideni kursis maailmas toimuvaga. Näiteks kui ta külastab mõnda väikest riiki, teab ta täpselt, milline poliitiline olukord on selles riigis. Inimesed räägivad temast kui maailma rikkaimast inimesest, tegelikult tuntakse teda enam filantroobina. Näiteks toetab ta HI-viiruse uuringuid Aafrikas.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tiigrihüpe Gruusiasse

Autor Avo | Avaldatud: 27. aug. 2004

Tiigrihüpe jõuab eestlaste abiga Gruusiasse
27.08.2004 00:01Agnes Kuus

Eesti arengust innustunud Gruusia kutsus eestlased endale appi tiigrihüpet korraldama, mis siinsete infotehnoloogiaspetsialistide hinnangul tõotab kujuneda väga huvitavaks projektiks.

E-Riigi Akadeemia (EGA) direktori Ivar Tallo sõnul on Eesti Gruusia silmis edukas ja atraktiivne riik. «Meie tugevus seisneb infotehnoloogia pakutavate võimaluste kasutamises ja Gruusiat aidates aitame me ühtlasi Eesti e-edu taasluua,» sõnas EGA direktor.

Tallo sõnul tuli ettepanek Gruusia Tiigrihüppe korraldamiseks Gruusialt eneselt. «Pärast veretut võimuvahetust on neil olemas rahvusvaheline toetus ja välisabi infotehnoloogia projektide elluviimiseks ulatub ligi miljardi dollarini,» märkis ta.

Eesti silmapaistev tase

IT-spetsialisti Linnar Viigi sõnul on infotehnoloogia valdkondi, milles Eesti on jõudnud maailmas silmapaistvale tasemele. «Gruusia puhul ei ole tegemist niivõrd projekti üks-ühele ülevõtmises, vaid protsessi suunamises,» selgitas ta. «Meile endale on see huvitav eelkõige sellepoolest, et saame võimaluse kogu projektiga uuesti alustada, aga seekord aastal 2004.»

«Gruusia Tiigrihüpe toimub tõenäoliselt sarnaselt meie omaga,» hindas Tallo. «Alustatakse koolide arvutitega varustamisest ja internetivõrgu loomisest, kuid on arvata, et peatselt tulevad sellega kaasa ka pangad ja teised asutused.»

Eestis koolitusel viibiv Gruusia haridus- ja teadusministeeriumi aseminister Bela Tsipuria nentis, et tema maa haridussüsteem on astunud infotehnoloogilises arengus alles esimesed sammud. «Halvem on aga see, et need sammud on olnud koordineerimatud,» tunnistas ta.

«Gruusia koolid vajavad Tiigrihüppe sarnast projekti ja loodame, et Eesti tuleb meile oma kogemustepagasiga appi,» ütles Tsipuria.

Praegust Gruusiat võib Tallo sõnul võrrelda kümne aasta taguse Eestiga. «Kuid kohati on olukord palju halvem: mobiilside on seal arenenud ja Tbilisis on ka internet kättesaadav, aga kaugemates regioonides on olukord hoopis teine ning haridussüsteemis näib toimuvat lausa taandareng. Mõnes regioonis on tekkinud probleeme laste kirjaoskusega,» märkis ta.

Samuti Eestis viibiv Gruusia riigiregistrite reformi valitsuskomisjoni liige Leri Gigincišvili nimetas Eestit IT vallas edukaks ja eeskuju väärivaks riigiks. «Gruusias on käsil riigiregistrite reform ja meil on Eestilt selles vallas palju õppida,» sõnas ta.

Gigincišvili sõnul on oluliseks muutuseks tehnoloogia arengus nõukogude ajaga võrreldes see, et tehnika eesmärk on muuta lihtsamaks inimeste, mitte riigi elu. «Möödas on need ajad, kus parteiorganid kasutasid tehnikat jälgimiseks ja karistamiseks,» lisas ta.

Riigi julgeolek

Gigincišvili sõnul huvitavad teda kõige enam elektrooniline dokumendihaldus ja e-allkiri ning ID-kaart. «Mis mind Eesti IT arengu juures kõige enam võlub, ongi selle polüfunktsionaalsus,» tunnistas ta.

Riigiregistrite reformi valitsuskomisjoni liige lisas, et arenenud IT-võrgustik on oluline ka maa julgeoleku seisukohalt. «Arvan, et Gruusia vajab selliseid süsteeme isegi rohkem kui Eesti, sest meil on organiseerimatu riik ja terrorismioht,» nentis Gigincišvili.

Gruusia kõrgetest riigi- ja ministeeriumiametnikest ning parlamendiliikmetest koosnev delegatsioon on Eestis nädalasel koolitusel, sooviga saada võimalikult ulatuslik ülevaade siinsest infotehnoloogia arengust.

Koolitusest saadud teabe põhjal kavatseb Gruusia viia kodumaal ellu samalaadseid projekte ning loodab seejuures Eesti abile. Koole, avalikke internetipunkte ning e-teenuseid ja riigi infosüsteeme hõlmava koolituse korraldavad sihtasutus EGA ja Tiigrihüppe Sihtasutus.

Esmaspäeval on delegatsioonil kavas kohtumised Tiigrihüppe sihtasutuses. «Seejärel saab täpselt öelda, millises ulatuses meie abi vajatakse,» lausus sihtasutuse juhataja Enel Mägi. Plaanide järgi lähevad Eesti spetsialistid Gruusiasse juba sügisel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Goble, Paul – USA Balti-spetsialist

Autor Avo | Avaldatud: 27. aug. 2004

Loe hilisemaid artikleid:

  1. Hüvastijätt must-Valge ajalookäsitlusega
  2. Riia kavaldas Moskva üle

…

USA Balti-spetsialist maandus Eestisse 27.08.2004 00:01Priit Pullerits
Lend Washingtonist USA keskvõimu teenistusest väikse Eesti ülikoolilinna tundub 55-aastasele Paul Goble’ile nagu hüpe basseini sügavaimasse otsa, mille ta sooritas viimati noorukieas, 18-aastaselt.

Aga armastus sundis tagant. Jäänud juulis riigitöölt pensionile, otsustas üle-eelmisel kümnendil USA välisministeeriumi Balti laua direktori ning seejärel Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle ühe juhina tuntust kogunud Goble veeta järgmised aastad riigis, millesse ta armus juba poolteist kümnendit tagasi – Eestis.

«Unistasin alati, et saaksin mingi osa elust siin veeta,» tunnistab Goble oma uutes tööruumides Tartu Ülikooli Euroopa kolledþis. «Aga ei teadnud, kuidas see on võimalik.»

Kuni mitme asjaolu kokkujooks – nagu pensionipõlvega saabunud vabadus ja tütre keskkoolilõpetamine – andsid võimaluse kardinaalseks elumuutuseks.

Goble vahetas eramu Washingtoni äärelinnas üürikorteri vastu Tartu kesklinnas ning pühendub sügissemestrist pingsaile eesti keele õpinguile: 20 tundi nädalas aasta lõpuni, siis kevadel veel lisakursused takkaotsa. Praegu piirdub tema eesti keele oskus peaasjalikult küsimusega: «Kas te räägite inglise keelt?»

Tänavad õpetavad keelt

Eesti keele valdamist peab Goble hädavajalikuks igaühele, kes Eestisse pikemalt pidama otsustab jääda. Põhjus peitub tema väitel selles, et eestluse mõiste on koondunud niivõrd tihedalt just keele ümber.

«Mõned kultuurid määratlevad end religiooni, mõned rassi ja mõned ühiste väärtuste põhjal,» selgitab Goble. «Aga Eesti määratleb end keele järgi. Selleks, et eestlastest aru saada, peab nende keelt oskama.»

Nii püüab ta iga päev oma sõnavara täiendada, jättes näiteks meelde, mida tähendavad tänavate nimed, ning lugedes paralleelselt Põhjarannikut ja Severnoje Pobereþjet, et oma vene keele oskuse põhjal aru saada eestikeelse teksti tähendusest.

USA ühe väljapaistvama endise Nõukogude Liidu rahvaste eksperdina suudab Goble lugeda ukraina, valgevene ja viie Kesk-Aasia suurrahva keelt. Peale nende valdab ta nii kõnes kui kirjas vene, saksa ja prantsuse keelt.

Keeleõpingute kõrvalt tahab Goble kirjutada Tartus raamatu, mis käsitleb islamiusku Venemaal. Ta prognoosib, et järgmise veerandsajandiga muudab islami pealetung Eesti idanaabrit sama palju nagu Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud sündmused aastal 1991.

Eesti varjatud raskused

Kui USA pealinnas töötades kirjutas Goble iga päev kolumne ühispealkirjaga «Analüüs Washingtonist», siis Tartus kavatseb ta käivitada artikliseeria «Aken Euraasiasse» («Window on Eurasia»), mis jõuaks vähemalt kahel korral nädalas välispoliitika asjatundjate, ajakirjanike ja teiste arvamusliidrite lauale.

Plaanitavate kirjutistega soovib ta tõmmata ameeriklaste ja eurooplaste tähelepanu Tartule kui aknale Euraasiasse.

Lisaks tahab Goble aktiivselt kaasa rääkida arutelus teemal, kuidas Eesti ning Läti ja Leedu võiks uues geopoliitilises olukorras hakkama saada.

«Liiga paljud käituvad pärast Eesti pääsemist NATOsse ja Euroopa Liitu, nagu nüüd oleks kõik raskused möödas. Aga see on kohutav viga,» väidab Goble. «Neisse ühendustesse saamine oli väga tähtis, kuid väljakutsed Eesti riiklusele jäävad ikkagi suureks. Ja nendega on raskem toime tulla kui varasemate probleemidega.»

Venemaa kavalad plaanid

Raskuste põhjusi leidub Goble’i nägemuses vähemalt kaks. Esiteks on Lääne-Euroopa ja USA valitsused keskendunud varasemast vähem Balti regioonile. Teiseks on Vene võimude kavatsused ning vahendid nende elluviimiseks oluliselt teisenenud ja muutunud raskemini tabatavaks kui näiteks kümnendi eest.

Goble ei väida, et tal oleksid Eesti uutele probleemidele lahendused varrukast võtta, aga vähemasti püüab ta neid küsimusi esiplaanile nihutada lootuses, et ehk aitab väljakutsete rambivalgusse tõstmine vastuste leidmist hõlbustada.

Igal juhul tunneb Goble pärast kümnenditepikkust karjääri Washingtoni poliitikakoridorides end Eestis nagu põngerjas kommipoes. «Kuhu ka ei vaata, igal pool on huvitav,» lausub ta. Ja lisab: «Analüütik olla on fun. Olla aga analüütik Eestis on nii suur fun, kui üldse olla saab.»

Välispoliitika ekspert Paul A. Goble

• 2002–2004 USA rahvusvahelise ringhäälingubüroo direktori vanemnõunik

• 2001–2002 Ameerika Hääle direktori vanemnõunik
• 1996–2001 Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse kommunikatsioonidirektor ning väljaannete kirjastaja
• 1992–1995 Carnegie’ uurimiskeskuse vanemuurija
• 1990–1991 USA välisministri erinõunik Nõukogude rahvaste ja Balti asjade küsimustes
• 1989–1990 Raadio Vabaduse uurimisdirektor Münchenis
• 1983–1989 USA välisministeeriumi luure- ja uurimisosakonna eriabi Nõukogude rahvaste küsimustes
• 1980–1981 välisringhäälingu infoteenistuse Nõukogude asjade analüütik
• Nelja raamatu toimetaja, 150 teadusartikli ja 1100 arvamuskirjutise autor, esinenud rohkem kui 25 korda USA Kongressi ees
• Abikaasa töötab Washingtonis raamatukogus, vanem poeg lõpetab ülikooli ja noorem keskkooli, tütar alustab sügisel õpinguid Tartu Ülikoolis

Allikas: Postimees

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Toi, Roman – koorijuht, helilooja, organist ja pedagoog

Autor Avo | Avaldatud: 27. aug. 2004

Roman Toi saab Viljandi Kultuuriakadeemia audoktoriks 
27.08.2004«Sakala»
Viljandi Kultuuriakadeemia otsustas anda audoktori tiitli Torontos elavale Viljandimaa juurtega koorijuhile, heliloojale, organistile ja muusikapedagoogile Roman Toile.

RomanToi.jpg:  

Kultuuriakadeemia tahab tunnustada seda, et Roman Toi on olnud pärast Eesti taasiseseisvumist avatud kirikumuusiku-muusikaõpetaja eriala sünni juures nõuandja ning hiljem moraalne toetaja, kellega eriala õppejõud on tihedalt suhelnud. Roman Toi on kirikumuusiku eriala üliõpilastele suurt eeskuju andnud nii heliloomingu kui artiklite kaudu.

Muusikaga tegeles Roman Toi juba kooliajal, juhatades Westholmi Gümnaasiumi koori ja orkestrit. Ta esines organistina Estonia kontserdisaalis, mängis sõjakooli puhkpilliorkestris ja juhatas sama kooli meeskoori. Tartus õppides laulis Roman Toi Akadeemilises Meeskooris ja juhatas korporatsioon Vironia meeskoori.

Õpingud Tallinna Konservatooriumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas jäid sõja tõttu lõpetamata.

Alates 1949. aastast elab Roman Toi Kanadas.

1953. aastal lõpetas ta kompositsiooni erialal Chicago Ülikooli, sai Ðveitsis Montreux’s magistrikraadi ja Toronto Ülikoolis doktorikraadi. 1975. aastast on Roman Toi Toronto Kuningliku Konservatooriumi kompositsiooni, muusikateooria ja koorijuhtimise õppejõud.

Praegu kodumaal viibiv maestro annab 4. septembril Viljandi Jaani kirikus orelikontserdi. Selle järel leiab aset audoktori tiitli andmise tseremoonia.

xxx

Ants_Roman.jpg: Ants Üleoja ja Roman Toi

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Olander, Maaren – esimene jalpallikohtuniku-neiu

Autor Avo | Avaldatud: 26. aug. 2004

 

Loe lisaks Eesti kohtunik vilistab jalgpalli Meistrite liiga poolfin…

xxx

Mehed hoiavad jalgpallikohtunik Maaren Olanderi
 Kohtla-Järve jalgpallipäeva külaline ning peakohtunik Maaren Olander on Eestis esimene ja seni ainus neiu, kellest on saanud jalgpallikohtunik. Kuid see pole tema ainus saavutus.

Maaren Olander köitis paljude tähelepanu kohe, kui ta Kohtla-Järvel jalgpalliplatsile astus. Pole ka ime, sest neiust jalgpallikohtunikku ei näe just sageli. Maareni vutipäeva mänge vilistama kutsunud klubi Alko presidendi Vitali Tuljakovi sõnul oli too kohe nõus ega esitanud mingeid tingimusi.

“Kui mulle öeldi, et tüdrukud mängivad, olin kohe nõus tulema,” kinnitas Olander. “Mul on alati meeldiv kuulda, et kuskil mängivad tüdrukud jalgpalli, sest Eestis kohtab mingitel aladel mängivaid tüdrukuid üldse vähe. Ma ise mängin ka saalihokit ja tegelen orienteerumisega ning minu arvates on see hea, kui tüdrukud spordiga tegelevad. See ei pea tingimata jalgpall olema, kuid ka jalgpall on hea.”

Kohtla-Järvel nähtu rõõmustas Olanderi. “Võin öelda, et siin on tugevad tüdrukud, kes suudavad heal tasemel mängida. Seda enam, et nagu ma kuulsin, on nad kõigest paar nädalat harjutanud. Samas näitasid nad tõepoolest head jalgpalli. Minu arvates võiksite turniiril mänginud neidudest naiskonna moodustades Eesti meistrivõistlustel kaasa teha. Tõsi, selleks tuleks füüsilise arenguga tegelda, sest meistrivõistlustel toimuvad mängud täismõõdus väljakul ja kõigi reeglite kohaselt.”

Koondise kapten ja aasta parim jalgpallur

Maaren Olanderil, üsna tagasihoidlikul ja sõbralikul neiul on kõnekaid jalgpallisaavutusi. 1997./1998. aasta hooajal startis naiste jalgpalliliigas klubi Flora, mille üheks silmapaistvamaks ründajaks ta kujunes. Paljuski on klubi neljas koht kuue naiskonna hulgas väravakütt Olanderi teene. Samal ajal oli ta ka Eesti naiskonna kapten ja väravavaht.

1996. aastal nimetas ajakiri Sporditäht Olanderi aasta parimaks naismängijaks. Eesti jalgpalliliit märkis ta ära 1998. aastal, mil Olanderi aasta parimaks naisjalgpalluriks tunnistas. Viimasel ajal on ta Flora klubis inventariga tegelenud ja samal ajal olnud Eesti naiskonna treener.

Küsimusele, mis tasemel on praegu naiste jalgpall Eestis, vastas Olander, et olukord pole nii hea kui tahaks. “Naiskondi on vähe, kaks on tugevad, ülejäänud nõrgemad ja seepärast pole mängud kuigi huvitavad. Seepärast ei saa ka koondis mängida nii tugevalt, sest häid partnereid pole. Üldse on naiste jalgpall meeste omast veidi aeglasem, kuid just see ongi huvitav. Oma eelise annab seegi, et mängivad harrastajad.”

Eesti meister saalihokis ja FIFA kohtunik

Kuid jalgpall pole Maaren Olanderi ainus huviala. Oma sõnul mängib ta veel saalihokit ja tegeleb sportliku orienteerumisega. Ja teeb seda edukalt. Eelmisel hooajal oli ta meistriks tulnud Järveotsa klubi paremuselt teine väravakütt.

Mullu tunnistati Olander naiste jalgpalli kõige aktiivsemaks kohtunikuks. Juba kaks aastat on tal ametlik FIFA kohtuniku staatus ja ta võib vilistada mänge ka meeste Eesti meistrivõistluste esiliigas. Praegu on Olander esimene ja ainus naiskohtunik.

“See, et ma ainus olen, on hea. Sellepärast mind hoitakse. Mul on kergem vilistada, sest mehed ütlevad mängu eel: “Poisid, kohtunik on naine, seepärast mängime rahulikumalt.” Tegelikult tuleb välja, et nad mängivad, selle asemel et kakelda,” jutustab Olander.

Et see tõepoolest nii on, võis näha kolmanda liiga mängus Tamme Auto-Kalev, kus Maaren Olander samuti õigust mõistis. Vutimehed mängisid väga korrektselt, proua kohtunikule aga, vaatamata sellele, et enne seda oli ta peaaegu pool päeva platsil veetnud, mingeid etteheiteid polnud.

“Minu arvates juhtis ta mängu väga professionaalselt, võib öelda, et suurepäraselt,“ tõdes pärast mängu Sillamäe Kalevi treener Sergei Ivanov. “Ja kuigi minu poisid said kokkupõrgetes ikkagi vigastada, pole mul talle mingeid etteheiteid. Minu arvates tuleks paljudel meeskohtunikel Maarenilt õppida. Kuid oma mõju on sellelgi, et ta on naine. Poisid mängisid väga viisakalt ja distsiplineeritult. Arvan, et kui oleks rohkem naiskohtunikke, siis mõjutaks see jalgpalli paremuse suunas.”

ALEKSEI FJODOROV
Neljapäev, 19.08.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Dusman, Aleksander – kogukonna liider

Autor Avo | Avaldatud: 26. aug. 2004
Aleksandr Dusman: tunnen siiralt kaasa meie partneritele Venemaal
Intervjuu Tehnokraadist kodanikuühiskonna ehitaja Aleksandr Dusman teab, et Euroopa Liidus peab Eesti lahendama probleeme, mis on rahvusvähemustele tuttavad juba ammu.

Käesoleval nädalal ületasite Eesti uudisekünnise, kommenteerides Ida-Viru juudikogukonna esimehena Venemaa ülemrabi süüdistusi Eesti aadressil. Juudikogukonna esimehe amet on ühiskondlik, mis on teie põhitegevus?

Võib-olla kõlab see ülepaisutatult, aga minu viimase neljateistkümne aasta kõige olulisem töösuund on olnud aidata kaasa kodanikuühiskonna ehitamisele Eestis. Regionaalsel tasandil, omavalitsustes ja viimasel ajal ka rahvusvaheliste organisatsioonide juures, nagu seda on OSCE ja ÜRO.

Mida tähendab kodanikuühiskond?

Kodanikuühiskond on selline ühiskond, kus inimesed leiavad ennast nii, et riik ei suru alla initsiatiivi, kus inimesed ei ole eneseväljendamisest huvitatud mitte ainult töökohal, vaid ka pärast tööd – ükskõik kus, kas rahvusühendustes või kultuuris või hariduses.

Teisest küljest on kodanikuühiskond see, kus elanike hääl kõlab kaalukalt, vahel ka väga teravates olukordades.

Üsna hiljuti olin ühel ÜRO egiidi all toimunud konverentsil Dublinis. Selle konverentsi nimi oli “Kodanikuühiskonna roll sõjaliste konfliktide ärahoidmisel”. Võiks ju arvata, et mida ühiskondlikud organisatsioonid saavad teha, kui kahurid kõnelevad või ei peaks kõnelema, aga selgus, et ÜROs on aru saadud: ainult kahuritega probleeme ei lahenda. Just konflikti võimalikul ärahoidmisel võib ühiskondlike ühenduste sõna olla väga oluline. Nad töötavad ka seal, kus diplomaadid ei saa või ei taha töötada. Kolmas sektor võtab sõna ja teeb seda kaalukalt – nii, et see saab kuuldavaks. On ju tuntud sellised ühendused nagu Arstid Rahu Eest või Arstid Piirideta või rahvusvaheline inimõiguste Helsingi föderatsioon, mis on nimelt valitsusvälised organisatsioonid. On olemas rassismi ja ksenofoobiat fikseerivaid ühendusi, nagu Euroopa monitooringute keskus.

Te võtsite eelmisel nädalal sõna Venemaa ülemrabi süüdistuste vastu. Mulle meenus, et alles mõni aasta tagasi oli Venemaal olemas vähemalt üks sõltumatu telekanal. Sealt ma tollal kuulsingi, et tegelikult on Venemaal kaks niinimetatud ülemrabi: üks on see, keda toetab juudikongress, mille esimees oli Kremliga nugade peale läinud sõltumatu telekanali NTV endine omanik Gussinski, ja teine see, kes nüüd Eestit ründas – välismaalt imporditud ning Putinile meelepärane rabi Berl Lazar. Et Venemaal toimuva kohta kohalike telekanalite kaudu enam midagi objektiivset teada ei saa, on seal olukord kodanikuühiskonnaga nüüd vist ikka läbi ja lõhki mäda?

Ütleme otse: tõesti, see olukord ei ole rõõmustav.

Kui suur hulk inimesi riigis toimuvat Venemaal üldse adub?

Olen veendunud, et adutakse. Minule oli hämmastav, et Venemaal kulgesid sündmused nii, nagu nad kulgesid. Oli siiski ju pandud alus demokraatiale… Et see nii järsku lõpetati! Tunnen praegu siiralt kaasa meie partneritele Venemaal – meil on tähtsaid partnereid ka seal, näiteks ühendus Memoriaal, Kodanikukontroll Peterburis, Moskva Helsingi föderatsioon. Saan aru, kui raske neil on töötada selles peaaegu informatsioonivaakumi olukorras.

Mulle tundub kõige hirmsam see, et meie mõistes reaktsioonilisel suunal töötajad on ju arukad inimesed. Oleks naiivne mõelda, et Þirinovski on harimatu inimene või et Gleb Pavlovski on rumal – nad on hästi haritud inimesed. Ja kui nad, labaselt väljendudes, ajavad kamarajura, teevad nad seda väga professionaalselt.

Meie Eestis püüame leida võimalusi teha midagi siin (Venemaa demokraatide huvides) ja hoida sidet demokraatlike jõududega Venemaal.

Eesti taasiseseisvumisest on peaaegu kolmteist aastat möödas ja nüüd võib teha juba mingeid kokkuvõtteid. Kas olete nõus väitega, et Eesti on väga hästi ja kiiresti jalule tõusnud?

Selles peitub üks praegune suur probleem. Eesti areneb võib-olla isegi liiga kiiresti ja osa inimesi lihtsalt ei jõua selle kiire sündmuste arenguga kaasa minna. Mulle endalegi oli omal ajal, kui hakkasin suhtlema inimestega läänest, ðokiks, kuidas neil ühel päeval on töö, kuid järgmisel ei tarvitse enam olla. Siin oli ju nii, et kui töökoht oli olemas, oli see eluks ajaks. Enam nii ei ole ja selle reaalsusega toimetulek on nii ametialaselt, perekondlikult kui ka poliitilises plaanis raske. Ma ei saa kuidagi hukka mõista neid, kes ei ole suutnud ree peale jääda.

Kellel on tänapäeva Eestis hea elada?

Ma arvan, et kui inimene on ametialaselt nõutud, on see juba hea. Kohtumisel sõprade-tuttavatega küsitakse ju ikka, kuidas su tervis on ja kuidas on tööga. Kui mõlemale küsimusele saab vastata positiivselt, tähendab, kõik on normis. Kõik muu on juba teisejärguline.

Hiljaaegu toimus Jõhvis rahvuskultuuride festival. Teie olete kohaliku juudikogukonna esimees. Kus te ise olete sündinud?

Nii imelik, kui see ka pole, sündisin ma Kokandis Uzbekistanis. Mu vanemad olid sinna evakueeritud ja ma sündisin seal. Aga kõik esivanemad on mul Krimmi-Odessa juurtega. Hiljem õppisin Moskva mäeinstituudis ja sattusin täiesti juhuslikult Eestisse. Vähe sellest, võin isegi öelda: Eestisse sattusin vaid seetõttu, et mind ei võetud vastu mitme kõrgkooli aspirantuuri. Mulle tehti ettepanek Moskvasse jääda, aga aeg oli siis keeruline, just (Hruðtðovi – T. K.) sula lõpp, ja ma pidin sealt lahkuma. Nii sai Eesti mulle koduks.

Võib-olla teil vedas?

Kahtlemata. Kui ma Eestisse saabusin, mõtlesin, et jään siia aastaks-kaheks, aga Eestist sai mulle kodumaa.

Öeldakse, et sageli on just ajutised asjad kõige püsivamad.

Just nimelt. Just siin alustasin oma teaduslikku tööd, siin kaitsesin väitekirja, siin asusin õppejõuna tööle Tallinna tehnikaülikoolis. Ja siin leidis mu tehniline haridus rakendust hoopiski humanitaarsfääris. Algul see üllatas mind, aga kui hakkasin jälle kohtuma oma endiste kolleegidega, avastasin, et praegu, eriti pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, on kolmandas sektoris oma koha leidnud paljud endised tehnilise intelligentsi esindajad. Võtame kas või akadeemik Sahharovi või Juri Orlovi või Sergei Kovaljovi või osa esimese laine demokraate – paljud neist tulid just tehniliselt alalt.

Olen isegi märganud, et paljud nii-öelda tehnokraadid saavad kadestamisväärselt hästi hakkama humanitaaraladel. Mis te arvate, miks see nii on?

Tehnikaala inimeste ülesandeks on tõstatada õiged küsimused ja leida siis neile vastused. Kui me oskame probleemi õigesti leida ja lahendada, oleme rahul. Mõnikord humanitaarid takerduvad pisiasjadesse. Meie oleme konkreetsed ja tahame seepärast konkreetselt tegutseda. See kehtib ka rahvusvähemuste küsimuste puhul. Vähemalt neid probleeme, millega mina tegelen, püüan alati konkretiseerida, mitte ainult neist kõneleda.

Veel seoses äsjase festivaliga. Kui mujal Eestis paljud arvavad, et Ida-Virumaa on mingi “Väike-Vene” Eestimaa sees, siis peaksime end ehk hoopis rohkem teadvustama kui paljude rahvuste kodu? Võib-olla see ongi praegu üks Ida-Virumaa sümbol?

Mis festivali puutub, siis korraldajate seatud eesmärkide kohta tuleb nende endi käest küsida, aga ülesanne, mille seadsime meie, osalised, on mulle küllaltki selge. Tahtsime näidata teistele, mitte ainult naaberühendustele, seda suurt kultuurilist potentsiaali, mis meis peitub, aga mida absoluutselt ei tunta. Muidugi, ma ei ole selline idealist, et arvaksin, nagu huvitaksid rahvus- või assimileerimisküsimused kõiki.

Te kasutasite äsja sõna “assimileerimine”. Olen kindel, et Eestil ei jää muud üle kui assimileerida suur hulk mitte-eestlasi.

Siin võib probleemile läheneda seest- ja väljastpoolt – mis toimub Eestis ja millised protsessid leiavad aset maailmas. On olemas väikesed rahvusgrupid ning oleks väga kahju, kui nad kaoksid – see võib juhtuda vaid siis, kui toimub täielik assimileerumine. Aga kui me assimileerumise all mõtleme integratsiooni, siis see on hea. Suurepärane näide sellisest assimileerumisest on kõnealust festivali juhtinud Samuel Golomb. Tema ja ta lapsed valdavad perfektselt eesti keelt ja tunnevad eesti kultuuri. Muide, tema lapsed ei ole juudi kaanonite järgi juudid, sest nende ema pole juut. Aga siiski on Samuel ise ja tema järeltulijad juudid. Siin oleks nagu vastuolu: nad on assimileerunud ega ole assimileeritud. Selline variant on minu arvates kompromiss Eesti ühiskonna ja indiviidi huvide vahel. Halb on see, kui inimene on kaotanud juured ja pole leidnud uusi asemele.

Jah, see oleks taas nagu homo soveticus…

Jah, ainult uuel kujul. Mulle tundub, et valestimõistmisi tekib sageli just seepärast, et inimesed ei adu, kes nad on. Ma vist saan aru, mis tunne on olla venelane, suure rahva esindaja, kes järsku satub mingis väikeses riigis vähemuse rolli. Minu arvates polnud see juhus, et kõnealusel festivalil oli nii vähe vene kollektiive.

Ülesanne oleks panna mitte-eestlasi, eelkõige venelasi, tunnetama end vähemusena Eestis ja eestlasi ennast enamusena omal maal – seegi probleem on olemas. Nüüd, olles kokku puutunud eurointegratsiooniga, saan aru, et seesama, mida meie, rahvusvähemused Eestis, põeme, on eriti aktuaalne väikesele Eestile Euroopa Liidu kontekstis.

Mis te arvate, mis teeb juudist juudi?

See on huvitav küsimus ja mul on sellele väga raske käigu pealt vastata, aga ma proovin. Küsimus on minu isiku seisukohast huvitav, sest juba mu vanaisa ja vanaema lakkasid kõnelemast jidiðis, rääkimata sellest, et me ei räägi ivriidis. Ma olen pärit mittereligioossest perest, kuigi üks esiisa on olnud ka rabi. Kujutage endale ette inimest, kes kuni 1980. aastate lõpuni ei tundnud traditsioone, keelt ega religiooni, aga siiski tunnetas end juudina. Esimene, mis meid ühendas, oli nõukogude ajal antisemitismi vaim – vahel oli see füüsiline, vahel moraalne, aga see oli alati olemas. Mingil geneetilisel tasandil jääb meisse ikka hirm. Isegi tänapäeva Eestis osa juute ei aktsepteeri ennast, kas häbenevad või lausa kardavad. Nüüd on meie ülesanne teha nii, et juudid mitte ainult ei tunnetaks oma juuri, vaid võtaks need ka omaks – kas siis traditsiooni, kultuuri või religiooni kaudu.

TEET KORSTEN
Laupäev, 24.07.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Albert, Marko – triatlonist

Autor Avo | Avaldatud: 26. aug. 2004

Marko Albert lõpetas olümpiatriatloni 21. kohaga26.08.2004


-REUTERS/SCANPIX

Teist korda olümpiamängudel kavas olnud meeste triatlonis läks kaksikvõit Uus-Meremaale. Eestlane Marko Albert lõpetas väärtusliku 21. kohaga.

Marko Albert alustas oma tugevamal alal ujumises teravalt ning vahepeal isegi juhtis, kuid väljus veest neljandana. Vahetusalas tegutses eestlane kiirelt ja läks rattasõidule ameeriklasest Andy Pottsist üksteist sekundit hiljem ja kolmandanal kohal.

Rattadistantsil sattus Albert 15-liikmelisse juhtgruppi. Poolel maal spurtisid eest kuus meest ja tegid vahe järgnevatega jalgrattadistantsi lõpuks 40-sekundiliseks. Albert kuulus teise gruppi ning läks jooksudistantsile 47 sekundit hiljem ja 14. kohal.

Jooksmine on eestlase nõrgim külg ja nõnda tuli eestlasel mööda lasta seitse konkurenti ja olümpia debütant lõpetas 21. kohaga, mida võib nimekas seltskonnas nimetada kordaminekuks.

Jooksudistantsil asusid liidriteks uus-meremaalased Hamish Carter ja Bevan Docherty ning ðveitslane Sven Riederer. Umbes kilomeeter enne lõppu jäi maha Riederer ning mõnisada meetrit hiljem raputas Carter kandadelt Docherty ja 33-aastane uus-meremaalane lõpetas olümpiavõitjana.


Tulemused: 1.   Hamish Carter NZL    1:51.07,73        18.19, 1:00.44, 32.04

                                      2.   Bevan Docherty NZL    1:51.15,60        18.13, 1:00.51, 32.11 

                                     3.   Sven Riederer SWI    1:51.33,26         18.17, 1:00.45, 32.31  

                                   4.   Greg Bennett AUS    1:51.41,58        18.19, 1:01.29, 31.53  

                                  5.   Frederic Belaubre FRA   1:52.00,53       18.04, 1:00.58, 32.58   

                                   6.   Andreas Raelert GER    1:52.35,62       18.07, 1:01.40, 32.48   

                                  7.   Rasmus Henning DEN    1:52.37,32        18.19, 1:01.29, 32.49  

                                    8.   Olivier Marceau SWI    1:52.44,36        18.18, 1:00.46, 33.40   

                                   9.   Hunter Kemper USA    1:52.46,33       18.11, 1:02.43, 31.52   

                                  10.  Simon Thompson AUS    1:52.47,18        18:19, 1:02.34, 31.54  

 

21. Marko Albert EST    1:55.26,29

 18.01, 1:01.48, 35.37  

 

...

http://sport.etv.ee/
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kohtla jõe lugu

Autor Avo | Avaldatud: 26. aug. 2004

Ida-Virumaal ei ole enam Kohtla jõge
26.08.2004 13:47PM Online

Augusti hakul lõpetas Aidu karjäär oma Vanaküla osast vee pumpamise Kohtla jõkke, misjärel juba ammu loodusliku toite kaotanud jõgi päriselt kuivaks jäi, kirjutab Põhjarannik.

«Looduslikult sai Kohtla jõgi alguse Sompa tagant Kalina soost,» teab Kohtla-Nõmme vallavolikogu esimees Ain Luuk. «See oli vist kuuekümnendatel aastatel, kui Sompa kaevandus jõe loodusliku lätte ära lõikas.»

Kuivaks jõgi siis ei jäänud, sängi hakkasid täitma Sompa ja Kohtla kaevandusest välja pumbatavad veed.

Hiljem jäi jõe täitjaks ainult viimane, sest suuremat kogust ei suutnud jõgi vastu võtta.
Kui Kohtla kaevandus 2001. aastal suleti, jäeti pumbajaam tööle, nii et jõe veetaset see ei mõjutanud.

Kui avati Vanaküla karjäär, tekkis neil vajadus põhjavee taset allapoole viia ning taotleti luba pumbata vesi Kohtla jõkke ning kuni 3. augustini seda ka tehti.

Eesti Põlevkivi keskkonnajuhi Kalmer Sokmani sõnul koostab Tallinna tehnikaülikooli praegu hüdrogeoloogilist prognoosi, millest selgub mis saab jõest tulevikus.

«See on põlevkivi kaevandamise hind Kohtla-Nõmme vallale,» tõdeb Luuk. «Kohtla jõe kadumine pandi paika juba siis, kui siin piirkonnas põlevkivikaevandamist alustati.»

Vallajuhtide hinnangul on jõe kadumine valla inimeste jaoks suur löök.
Sama meelt on Kohtla metskonna metsaülem Alar Süda: «Meile on see jõgi emotsionaalselt sama oluline nagu igale valla inimesele».

«Pealegi hakkab kuiv jõesäng haisema, seda on metskonna kontori ees juba tunda. Ka praht tekitab probleeme: siiani vajus sillalt jõkke visatud praht põhja või kandis vesi selle minema, nüüd on iga paber näha,» kõneles ta.

Mis tähendab, et seni umbes kord nädalas sillaalust ja -ümbrust koristanud metskonnatöötajad teevad seda nüüd peaaegu iga päev.

Metskonnale toob jõe kadumine ka otsest kahju: varem kasutati oma taimla kastmiseks suures osas just jõevett, nüüd peab kogu vee pumbamajast võtma ja see läheb oluliselt kallimaks.

Loodusliku põhjaveetaseme taastumine võtab aastakümneid aega ning kui see ükskord juhtubki, siis pole enam sängi, kuhu jõgi taas tulla võiks.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud