Kuidas on Virumaa kolledžil õnnestunud teha nii lühikese aja jooksul nii võimas arenguhüpe?

Siin on päris mitmed soodsad asjaolud kokku langenud. Me suutsime esitada väga õigel ajal projektid Euroopa Liidu fondidest toetuse saamiseks ja tänu sellel oleme jõudnud palju asju korda teha. (Andrejev räägib innustunult pikalt nii Kalevi tänavu ühiselamu remondist kui 11 uuest laborist, mis kõik on saanud tänapäevased seadmed – see on Euroopa tase, nagu ta ise ütleb.)

Virumaa kolledž oli ju nagu Tuhkatriinu, kelle puhul käis jutt aastaid enamasti sellest, millal ta ükskord kinni pannakse. Tänu millele toimus murrang ja arusaamine, et see õppeasutus tuleb üles töötada ja sinna investeerida?

Ühel hetkel saadi aru, et Ida-Viru tööstuspiirkond vajab hea tehnilise haridusega noori. Kohalikud suurettevõtete juhid pöördusid samuti haridus- ja teadusministeeriumi poole, selgitades, et praegune inseneride põlvkond läheb peagi pensionile ja on vaja hakata aktiivselt tegelema tehnikahariduse tugevdamisega. Selge oli ka see, et panus tuleb teha eelkõige kohalikele noortele, sest vähetõenäoline on, et mujal kasvanud ja koolis käinud inimestest paljud siia kauaks pidama jäävad.

Kui tulin kolledžisse tööle, oli siin vaid kaks eriala ja ja 130 tudengit. Nüüd on lisandunud neli uut eriala ja tudengeid on kolm korda rohkem.

Kas neile kõigile leidub pärast lõpetamist ka tööd?

Igal juhul. Tegelikult on olukord selline, et tööle tahetakse võtta paljusid meie tudengeid juba teiselt ja kolmandalt kursuselt. Rakendusliku tehnilise kõrgharidusega noorte järele on väga suur nõudlus. Seda tõestab seegi, et juba paarkümmend ettevõtet on sõlminud meiega koostöölepingud ja maksavad meie tudengitele lisastipendiume selle nimel, et nad nende juurde tööle tuleksid.

Need uued erialad, mis meil juurde tulid – ehitus, energeetika, automaatika ja keemia -, on kõik väga populaarsed, sest lõpetajatel on väga head tulevikuväljavaated.

Tänu oma moodsatele laboritele ja tugevatele õppejõududele saame pakkuda küllaltki heal tasemel haridust. Meist on hakatud meedias päris palju kõnelema ja koos sellega oleme ka noorte silmis atraktiivseks muutunud.

Mis suunas te pärast nii tormilist algust kavatsete kolledžit edasi arendada?

Üheks selle aasta prioriteediks on tugevdada rahvusvahelisi sidemeid. Tahame luua tudengitele võimalusi käia semester või kaks õppimas välismaa kõrgkoolides ning leida praktikavõimalusi välisfirmades. Samuti soovime pakkuda õppejõududele stažeerimisvõimalusi teistes kõrgkoolides. Sellega olemegi juba otsa lahti teinud: üks meie tudeng õpib praegu Prantsusmaal, üks õppejõud on Helsingi tehnikaülikoolis.

Oleme sõlminud koostööleppe Soome firmaga Niska & Nyssonen, mis kuulub Pekkaniska kontserni, mida meil teatakse eelkõige nende suurte ehituskraanade järgi. Rühm meie ehitustudengeid läheb suvel Soome praktikale sellesse tütarfirmasse, mis on spetsialiseerunud tunnelite rajamisele. Selline maailmas ringikäimine avardab meie tudengite ja õppejõudude silmaringi.

Kaugem eesmärk, mille saavutamiseks kulub veel aega, on muuta Virumaa kolledž kohalikuks innovatsioonikeskuseks. Tahame, et kohalikel ettevõtetel oleks võimalik siin läbi viia oma töötajate täienduskoolitust. Pärast meie laborite sertifitseerimist tekivad meil ka kõik eeldused põlevkiviga seotud rakendusuuringute tegemiseks. Ma arvan, et paljud siinsed ettevõtted oleksid sellest huvitatud. Saaksime kaasata uuringutesse meie teadusdoktorite kõrval ka tudengeid, kes hakkavad hiljem juba ettevõtetes samade teemadega tegelema.

Põlevkivi on meie looduslik rikkus ja tuleb otsida teid, kuidas seda maksimaalselt efektiivselt kasutada. Pärast seda, kui mitmed omaaegsed teadusinstituudid, kes põlevkiviga tegelesid, on kadunud ja põlevkiviinstituuti on samuti kõvasti koomale tõmmatud, võiks just Virumaa kolledž selle rolli enda peale võtta.

Kas teil on praegu endalgi tekkinud soov minna mõnda laborisse ja jäädagi sinna kuudeks… teadust tegema?

Ikka tahaks. Paljud mu endised kolleegid uurimisinstituudist tegelevad praegu edukalt äriga, kuid hingelt on nad ikka teadlased. Nad aeg-ajalt ütlevad, et Viktor, kui sul on mõni huvitav uurimistöö tulemas, siis anna teada, me tahaksime ka kaasa lüüa.

Mul ongi nüüd tekkinud mõte moodustada nendest inimestest üks rühm, kes võiks aidata uurida, kuidas kaevandustesse ja karjääridesse ostetav uus tehnika siinsetesse oludesse sobiks. Olen rääkinud sel teemal Eesti Põlevkivi juhtidega. Kõik müüjad räägivad oma tehnika kohta vaid kiidusõnu, aga oleks hea, kui kohapeal oleks väike teadlaste rühm, kes hindaks neid seadmeid ka omalt poolt. Usun, et kui selline rühm õnnestub luua, siis saaksin selle koosseisus ka oma teadustöö tegemise isu rahuldada.

Kuidas te Virumaa kolledži etteotsa jõudsite?

Olin 2005. aastal just oma poliitikukarjäärile lõpu teinud ja mõtlesin, mida edasi teha. Sattusin juhuslikult ühel päeval Tallinna tehnikaülikooli. Seal sain teada, et on käimas Virumaa kolledži direktori konkurss. Tundsin selle vastu huvi ja tolleaegne rektor Andres Keevallik ütles, et nad otsivad inimest, kel oleks teaduslik kraad, kes tunneks Ida-Virumaad ja kel oleks sidemeid ja tutvusi ka poliitilistes ringkondades. Olen saatusele väga tänulik, et sattusin tol ajal sinna.

Miks te 15 aasta pikkusele poliitikukarjäärile lõpu tegite?

Mul sai poliitikast kõrini. See ei ole kuigi tänuväärne tegevus. Sain aru, et olin enda kui poliitiku potentsiaali ammendanud. Olen õnnelik, et saan praegu tegelda asjaga, mida ma tunnen, mis toob mulle rahulolu, sest ma näen väga selgelt oma töö tulemusi.

Kas poliitikas ei tulnud seda ette?

Väga harva. Kõige rohkem ehk sel ajal, kui töötasin Tallinna aselinnapeana ja tegelesin väga praktiliste küsimuste lahendamisega.

Mis teid siis nii pikka aega poliitikas hoidis?

Tahtsin end selles valdkonnas lõpuni teostada. Ma olin ainus ülemnõukogusse kuulunud vene poliitik, kes valiti ka riigikogusse. Kuna olin loonud partei [Eestimaa Ühendatud Rahvapartei], siis tahtsin selle kaudu mõjutada seaduseloomet, mis puudutas mittekodanike staatust Eestis. Aeg lendas tegelikult väga kiiresti ja ühel hetkel sain aru, et olukord on muutunud. Seadused toimisid, suurem osa venekeelsest elanikkonnast hakkas harjuma eluga Eesti Vabariigis. Mittekodanike hulk hakkas märgatavalt vähenema. Kogukondadevahelised teravused hakkasid taanduma.

Kas te kahetsete tagantjärele seda, et te ei kuulu 20. augusti klubisse ehk nende tollaste ülemnõukogu saadikute hulka, kes 1991. aasta sel kuupäeval hääletasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise poolt?

Ma võin rääkida, miks nii läks. Ma olen suur seenesõber ja too aasta oli väga seenerikas. Enamiku oma puhkusest veetsingi Peipsi ääres oma suvila juures metsas kolades. Siis korraga sai mind Nugis [tollane ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis] telefoni teel kätte ja ütles, et sõida kohale, meil tuleb erakorraline istung. Mina ei teadnud tol hetkel metsas olles Moskvas toimunud riigipöördekatsest tuhkagi. Toompeale jõudes ei olnud ma selliseks vastutusrikkaks hääletuseks absoluutselt valmis. Seepärast jätsingi hääletamata. Teadlasena olin harjunud enne tähtsate otsuste langetamist asja endale selgeks tegema. Oleks mul olnud pisutki rohkem aega seda teha, hääletanuksin loomulikult Eesti iseseisvumise poolt. Ma tean, et sellepärast ei tasu mul kunagi oodata presidendilt ordenit, aga ma suhtun sellesse rahulikult.

Kas ma kahetsen nüüd toimunut? Raske öelda. Tollal oli keerulised ajad. 1989. aastal tahtsid kolleegid mind valida Kohtla-Järve linnanõukogu esimeheks, ent tollane linna parteijuht Nikolai Zahharov ütles, et ma pole nii-öelda nende mees ja olen liialt eestimeelne. Ma olin ju Valgas sündinud ja meie kodus räägiti nii eesti kui vene keelt.

Te rääkisite et sel ajal, kui te poliitikast lahkusite, olid kogukondadevahelised teravused taandumas. Ometigi tõi eelmise aasta aprilli lõpp need jällegi tugevamini kui kunagi varem esile. Mida oleks teie arvates mõistlik pingete maandamiseks nüüd teha?

Tuleb pidada dialoogi kõikvõimalikel tasanditel. Pronkssõduri puhul oli tegemist sümboliga, mida eri kogukonnad tõlgendavad paraku täiesti eri moodi. Ega siin mingit muud lahendust ei ole kui tuleb probleemidest rääkida ja jätkata visalt kodanikuühiskonna ehitamist. Aprillisündmused andsid integratsioonile küll tagasilöögi, kuid ma usun, et aeg ravib haavu.

Samas olen hea meelega täheldanud, et üha rohkem vene inimesi võtab näiteks 24. veebruari kui oma kodumaa sünnipäeva. Ka Virumaa kolledžis panustame me kõvasti eesti keele õpetamisse. Kuigi tegu on tehnikakolledžiga, õpivad meie noored ka Eesti ajalugu ja kultuuri. See peaks aitama neil Eesti ühiskonnas paremini kohaneda.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 23.2.2008