 Olenemata sellest, kas Eesti ja Venemaa suhted on külmad või väga külmad – ikka on olemas Vana Tallinn ja Tallinna kilud, mis on meie idanaabritele endiselt meelt mööda, ja on olemas Anne Veski, kes esineb Venemaal jätkuvalt täissaalidele.
Ega te pahaks pane, et ma teid Vana Tallinna ja kiludega ühte ritta seadsin?
Nii on ennegi Venemaal öeldud: Vana Tallinn, šprotõ ja Anne Veski.
Õigus – rohkem siiski sprotid kui kilud… Venemaa jaoks näib olevat justkui kaks Eestit: üks see paha, kes pronkssõdureid ühest kohast teise tassib, ja see teine, kes laulab ilusti ja on ise ka ilus inimene – Anne Veski. Või ei seostatagi teid Venemaal enam üldse Eestiga? Võtab teil seal keegi veel nööbist kinni ja küsib, et dorogaja Anjatška, öelge nüüd ometigi, mida see peaminister teil seal endast kujutab?
Muidugi seostatakse mind Eestiga, kuid Anne Veski on Anne Veski ja poliitika on poliitika. Need inimesed, kes käivad kontserdil, tulevad sinna sellepärast, et neile meeldib Anne Veski, mitte poliitika pärast. Eks ma selline väike sõprussild kahe riigi vahel olen.
Ma ütleks, et ikka pigem suur…
Ütleme siis, et suur – aga ma ei saa öelda, et poliitika oleks otseselt mind kontserditöös seganud. Ma teen kõik selleks, et neil jääks eestlastest mulje kui ühest toredast laulurahvast.
Kas te tahate öelda, et aprillisündmuste pärast ei jäänud teil ka hiljem ükski kontsert toimumata, näiteks 9. mail?
Ma olin täpselt sellel ajal Venemaal, kui need sündmused toimusid. Mina küll ei saanud aru, et minusse oleks sellepärast halvasti suhtutud. Kõik inimesed ei istu hommikust õhtuni uudiste näljas televiisori ees ega mõtle poliitikast. Poliitikud muidugi tahaksid, et inimesed nii teeksid, kuid inimesed elavad rahulikult oma elu edasi. Need, kes on äärmuslikumad – neil on hoopis teine eesmärk.
Ma olen viimasel ajal vaadanud huviga Venemaa telekanaleid ning mind hämmastas sealsete meelelahutussaadete rohkus, kus löövad kaasa – ütleme siis nii, et mitte enam esimeses nooruses olevad estraaditähed. Selleks tuleb vaadata Venemaa telekanaleid, et saada aru, milline noortekultus Eestis tegelikult valitseb. Võtame või superstaari saate. Venemaal oli see mõeldud juba vanadele tegijatele ning saates osalejate keskmine vanus oli 40 pluss, Eestis seni veel tundmatutele noortele, kelle keskmiseks vanuseks 20 miinus.
“Eesti otsib superstaari” on hoopis teine saade kui Venemaa “Sina – superstaar!”.
Superstaari nimetus kõlab ühtemoodi…
Seda küll, kuid tegemist on täiesti erisuguste saateformaatidega. Eesti formaadi puhul on tegemist Ameerika iidoliga. Venemaal on analoogne saade “Tähevabrik”, kus toodetakse uusi artiste, ning vastukaaluks sellele mõtleski NTV välja programmi, kus on kokku kutsutud omal ajal super-puper-populaarsed olnud artistid ning näidatakse, et nad suudavad sama hästi laulda ka neid laule, mida laulavad noored.
Hea küll, superstaar oli ainult üks näide Venemaa meelelahutuslikest telesaadetest, mida sisustavad oma sarmiga, oma jätkuvalt hea häälega just vanad tegijad.
Ütleme: ennast õigustanud tegijad.
No ütleme siis nii.
1990. aastate alguses oli selline mood ja arvamine, et nüüd noored tulid ja pühivad platsi puhtaks. Aga natukese aja pärast selgus, et ei saa nad ilma meieta midagi.
Kui vaadata Eesti telekanaleid, siis saavad ikka küll. Ma ei mäleta, et ma oleks näinud saatesarja või saadetki, kus oleksid koos olnud Silvi Vrait, Uno Loop, Vello Orumets ja Anne Veski.
Meil ei ole lihtsalt sellist saateformaati.
Mis meil keelab neid tegemast või sisse ostmast? Te olete muidugi vale inimene, kelle käest seda küsida, kuid kas teie arvates oleks sellisel saateformaadil vaatajaid ja kas meie õigustatud tegijad tuleksid osalema?
Eks see ole ikka teletegijate taga. Ma arvan, et Eesti telemaastikul ei jätku nii palju raha, et kõiki saateformaate kokku osta. Meil on sisseostetud formaate juba niigi: “Eesti otsib superstaari”, “Tantsud tähtedega”,”Miljonimäng” – kõik see vajab raha. Nii et mina usun küll, et põhjus pole kaugeltki selles, et ei taheta – selleks peab ka ressurssi olema.
Aga jätame televisiooni korraks kõrvale ja räägime Moskvas toimuvatest kontsertidest. Ma tutvusin nendega teie kodulehekülje vahendusel. Üks huvitav süsteem hakkas seal silma. Näiteks veebruaris toimus Anna Germani mälestusõhtu, esinejateks Jossif Kobzon, Lev Leštšenko, Irina Ponarovskaja, Anne Veski jt. Novembris Venemaa teenelise kunstniku Galina Nenaševa benefiss, esinejateks Lev Leštšenko, Anne Veski jt. Veebruaris teie juubelikontsert, esinejateks Lev Leštšenko, Jossif Kobzon, Irina Ponarovskaja jt. Et nii teil siis käibki: kui mul on juubel, tuled sina mulle laulma, ja kui sul on juubel, tulen mina.
See on ajast aega niimoodi olnud, et kui kellelgi on juubel või mõni muu tähtpäev, siis sõbrad-artistid lähevad teda õnnitlema – venelased nimetavad seda benefissiks. See on selline kontserdivorm: kui sul on juubelikontsert, siis loomulikult kutsud sa kohale artistid, kellega on sul head koostöömälestused. Nemad õnnitlevad sind ja siis tuleb kellelgi neist benefiss ja siis läheme jälle meie õnnitlema – see on selline teineteise austamise vorm.
Ja honorari teile selle eest vaevalt et makstakse.
Ei – ei saa seda peaesineja ega saa teised. Põhiline on, kui televisioon selle üles võtab.
Ja publikust sellistel õhtutel puudust ei ole, vaatamata kõrgetele piletihindadele. Öelge mulle, kas see vastab tõesti tõele, et piletihinnad sellistel benefissidel on 5000 rubla, meie rahas üle 2000 krooni.
Esimesed read loomulikult.
Super! Fantastiline! Eeloleval laupäeval esinete te Jõhvi kontserdimajas, pilet maksab 150 ja 250 krooni…
Eestis on ikka meie Eesti hinnad. Me oleme õnnelikud, kui Jõhvi publik tuleb meid kontserdimajja vaatama. Ida-Virumaa rahvas on Veskit näinud küll tihti, aga sellisel kontserdil nagu seekord pole me ammu kohtunud. Meil on kaasategev ansambel Easy Living, meil on tantsijad, meil on ka noored lauljad – Gerli Padar ja Rolf Junior -, nii et muusikat on igale maitsele ja laule Veski esimestest lauludest kuni saates “Sina – superstaar!” kõlanud lauludeni, nii eesti kui vene keeles.
Aga piletihind on vaatamata sellele ikkagi 250, mitte 2000 krooni…
Moskva on ikkagi üks maailma kallimaid linnu – ei ole mõtet Jõhvil hakata temaga võistlema.
Ilmselt ei osta ka Moskvas sinna esimesse ritta piletit tavaline kontserdikülastaja, vaid jõukas ärimees – oligarh, kes ostab terve rea või koguni read ära ning kingib piletid siis oma koostööpartneritele ja sõpradele. Kas see on nii?
See võib ka nii olla, toimivad kõikvõimalikud variandid. On selliseid inimesi, kes lihtsalt armastavad ühte artisti ja tahavad just tema kontserdile minna, olles valmis maksma ükskõik missugust hinda. Loomulikult on ka oligarhe, kes ütlevad, et näe, ma olin samuti sellel kontserdil. Publikut on igasugust.
Kas teie publiku hulgas on olnud ka Venemaa president või olete talle koguni eraldi esinenud?
Ma ei saa öelda, et ma otseselt Putinile oleks esinenud, aga nõukogude ajal oli loomulikult kontserte, kus esimesed sekretärid olid saalis.
Kui Ukraina president Leonid Kutšma lahkus ametist, siis ta tegi oma lähematele sõpradele lahkumispeo ja seal esines ka Veski, nii et presidentidele olen ikka aeg-ajalt esinenud küll. Kui näiteks Kasahstan viis oma pealinna Almatõst Astanasse, siis oli seal väga palju presidente koos ja toimus suur kontsert. Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenkaga oleme koos, nagu öeldakse, šampust joonud.
Te käite ju ka sünnipäevadel laulmas ja olete nii mõnelgi sünnipäeval olnud üllatuskülaline. Proua Veski, ärge olge nimedega kitsi – kes on olnud kõik need mõjukad oligarhid ja kõrged ametnikud, kelle pidusid on teie sealviibimine kaunistanud?
Ma jään vastuse võlgu.
Te ei vaja enda reklaamimiseks neid nimesid…
Mina ei leia, et see oleks nüüd asi, millest suure häälega rääkida. Kui on erapidu, siis on erapidu ja igaühe eraasjad jäävad tema eraasjadeks.
Venemaa on teid tänanud väga kõrge autasuga, kinnitades teie rinnale Lomonossovi ordeni, mida on antud väga vähestele. Eesti on teid tänanud Arnold Rüütli ajal Valgetähe V klassi ordeniga, mida on jagatud tuhandetele, ka maakonna ajakirjanikele. Muide, proua Veski, mulle ei meenu, et rahvas oleks arutanud näiteks teie õlgu paljastava õhtukleidi sobivust presidendi vastuvõtule. Kuidas on see võimalik?
Seda peab meie presidentide käest küsima, miks Veskit pole kutsutud – ju siis on kõik teised inimesed tähtsamad (Veski naerab). See on natuke naljakas küll, aga…
See ei ole lihtsalt võimalik!
Nagu näete, see on võimalik ja nii see lihtsalt on. Mina ei ole presidendi vastuvõtul kordagi käinud. Ju ma siis ei ole ära teeninud. Ma ei oska selle kohta muud midagi öelda.
No kuulge, tänavu kõndis mööda punast vaipa isegi punkansambli Vennaskond solist. Punkarid on kutsutud, kuid mitte Anne Veski!
Ju siis ei ole minu rahvusvaheline kuulsus meie presidendi kõrvu jõudnud.
Üks teie kontsert Venemaal kandis pealkirja “Armastusega Venemaa vastu”. Te armastate Venemaad ja Venemaa armastab teid…
See on õige.
Ja kui venelane juba armastab, siis täiega, seda enam, kui tegemist on tõeliselt garjatšaja estonskaja ženšina’ga.
Kui nad on sind armastama hakanud, siis nad tõesti armastavad sind edasi, kuid see ei sõltu sellest, mis rahvusest sa oled – kõik sõltub sinust endast ja su lauludest.
Teie olete Moskvas olnud laval üle kolme tunni vaheajata. Laupäeval esinete te Jõhvis, juba järgmisel päeval Tartus, kus annate ühe päevaga koguni kaks kontserti. Mulle meenuvad noorukesed lauljad, kes kõnnivad ringi, paksud sallid ümber kaela, ning lürbivad mee ja sidruniga kuuma teed, et häält hoida, kuid see on neil ikka pidevalt ära. Anne Veski, mida olete teie oma hääle heaks teinud?
Kolmkümmend aastat pidevalt laulnud – see ongi kõige parem trenn. Ja see ongi see, mis püsti hoiab.
Kuidas see trenn on mõjunud, kuuleme me laupäeval Jõhvi kontserdimajas, kus te seda numbrit – 30 aastat lavalolekut – just tähistategi.
Nõukogude ajal tegime isegi viis soolokontserti päevas. Kuus oli maksimum, kolm oli tavaline – me oleme selle jaoks välja treenitud.
Vana kaader, kelle hääl ei vea kunagi alt… Kas te vaatasite sel pühapäeval Venemaa 1. kanalilt meelelahutussaadet “Kaks tähte”?
Vaatasin.
Nägite, kui lühike kleit oli Alla Borissovnal seljas?
(Anne Veski annab vastuseks midagi, mis võiks kõlada nagu mhmh – T.L.)
Mis oleks see, mis…
Mina ei ole kunagi olnud minikleidi armastaja.
Te ei lase mul isegi lõpetada, teades, mida ma küsida tahan…
Ma vastan kiirelt ära, et iga laulja riietub nii, nagu ta ennast kõige paremini tunneb. Mina ennast miniseelikus kõige paremini ei tunne. Aga me oleme sellega juba harjunud, et Alla Pugatšoval on minikleit.
Ja väga noor mees. Proua Veski, kus on teie noored armukesed ja muud skandaalid, millest rahvas saaks mõnuga rääkida?
Ma ei ole skandaalne inimene, ma lihtsalt ei ole selline. Ma olen õnnelik, et mu abikaasa on suutnud mu kõrval nii kaua vastu pidada, sest ega laulja ole kunagi ideaalne abikaasa. Selleks peavad olema head närvid, et minusugust välja kannatada.
Ja teenijat teil ka kodus ei ole…
Ei ole. Füüsiline töö maja korrastamisel on igale inimesele kasulik.
Me räägime staarist Eesti mõistes: ta ei tee iluoperatsioone, tal ei ole teenijat ja ta niidab ise muru – oma Kakumäe krundil.
See on ju nauding.
Ärge tulge mulle ütlema, et muru niitmine on nauding!
Miks ei ole, ilusa ilmaga muidugi on.
Ja tulbid pistate kevadel ise mulda…
Täna just panin. Ma ei tea, kas see oli vale või õige, aga päike paistis ja ma tahtsin õue minna ning pistsin kõik lillesibulad mulda. Siis hakkas lund sadama.
Et need tulbid teil vaatamata sellele kevadel ilusti õitseksid!
TIIA LINNARD
Neljapäev, 20.3.2008
|
VE: Wajda, Andrzej – poola filmirežissöör
Mihkelson: Katõni tragöödia testib Venemaad
23.03.2008 23:16
Kui natside kuriteod on rahvusvaheliselt hukka mõistetud, siis stalinistlike kommunistide kuriteod pole mitte üksnes hukka mõistetud, vaid neid ka jätkuvalt eitatakse ning just Katõni tragöödia on neist tuntuim ning seab omamoodi testi kogu kaasaegse Venemaa suutlikkusele pattu kahetseda.
Foto: AFP / Scanpix
«Seekordsete pühade üheks kõrghetkeks vähemalt endale pean Poola kuulsa filmirežissööri Andrzej Wajda vändatud filmi «Katõn» vaatamist, kahjuks jäi see film sellel aastal küll Oscarita, kuid laineid on ta jõudnud filmilevisse jõudmatagi juba lüüa kõvasti,» kirjutas riigikogu liige Marko Mihkelson oma blogis.
Wajdale on see lugu väga isiklik, kuna Andrzej isa, kapten Jakub Wajda tapeti NKVD poolt koos tuhandete teiste poola ohvisteride ja eliidi esindajatega 1940. aastal, kirjutas poliitik.
Wajda film lihtsalt ei saa jätta kedagi ükskõikseks, kuid selle tegelik tähendus on pelgalt kunstist kaugem, see on midagi Steven Spielbergi «Schindleri nimekirja» taolist ja isegi enamat, arvas Mihkelson.
Niipea, kui Wajda film eelmise aasta septembris esimestele ekraanidele ilmus, algas Venemaal tõsine vastukampaania, vaatamata sellele, et tuhandete poola ohvitseride ja eliidi tapjad 1940. aastal olid just Stalini ketikoerad, püüab tänane Venemaa seda eitada, leidis Mihkelson.
Alguse tegi Venemaa valitsuse ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta, kus 18. septembril 2007 ilmus Aleksander Sabovi artikkel, milles autor püüab seada kahtluse alla Katõni veretöö tegeliku toimepanija ehk siis NKVD osa.
Kuu aega hiljem lülitus valede võimendamisse massileht Komsomolskaja Pravda, kus ilmus artikkel pealkirja all «Kõiges on süüdi venelased».
«Selles jutustab erukindral Valentin Varennikov (jah, seesama 1991. aasta riigipööraja) stalinistlikust propagandatekstist tuntud loo, kuidas poola ohvitserid olid Smolenski oblastis teetöödel, kui hitlerlased nad 1941. aasta suvel pealetungi käigus vangi võtsid ning maha lasid,» kirjutas Mihkelson.
Samas vaimus ning veelgi jõletuma küünilisusega esitab vale 1. veebruaril 2008 ajalehe Nezavissimaja Gazeta sõjaväelisa.
«Õigupoolest algas Katõni veretööde summutamine juba mõned aastad tagasi, kui 2005. aasta märtsis lõpetas Venemaa sõjväeprokuratuur enam kui kümme aastat kestnud Katõni veretöö uurimise ühtegi süüdistust esitamata. Prokurör Savenkov kirjeldas juhtunut, kui kõigest lokaalset kuritegu,» vahendas Mihkelson.
Samal ajal otsustati suurem osa arhiividokumentidest taas salastada, olgugi, et aastaid varem lubati need Poola valitsusele üle anda, meenutas Mihkelson.
Venemaal Wajda film ilmselt suurde levisse ei jõua, nagu kirjutab 19. märtsil Nezavissimaja Gazeta, kuna aataja polevat selle filmi seedimiseks loo autori arvates lihtsalt valmis, nentis Mihkelson.
«Mida rohkem püüab Venemaa Katõni veresauna eitada, seda raskem on eeldada Moskva siirust suhetes lääneriikidega. Katõni tragöödia on ja jääb kaasaegse Venemaa tegelikuks sisutestiks, seda peab Lääs mõistma ning suhete seadmisel Venemaaga ka arvesse võtma,» leidis Mihkelson.
«Minu arvates võiks aga Wajda film Eestis pälvida meie koolide tõsist tähelepanu. Kuigi massikülastused on meil harvad (viimati vist «Nimed marmortahvlil» linastumisel), vääriks «Katõn» just seda tähelepanu,» kirjutas Marko Mihkelson.
Toimetas Raul Sulbi, Postimees.ee