• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Tiibeti mäss 2008

Eestlane Tiibeti mässu keskel

Kristjan-Jaak Tammsaar nägi oma silmaga, kuidas Tiibetis puhkes viimaste aastakümnete veriseim mäss Puna-Hiina vastu. Korra võtsid sõdurid ka eestlase kinni.

Esmaspäeva, 10. märtsi hommikul hotellivoodist laisalt telerit avades tervitasid mind valgesse frakki rüütatud Hiina lüüriku ooperiaariad, taustaks lõkendav punane lipp kuldse sirbi-vasaraga. Pärast lõunat Jokhangi kloostri esisel Barkhori väljakul kiivritega politseinikke nähes ei osanud ma asjast midagi arvata. Alles õhtu hakul sain teada tiibetlaste Hiina okupatsiooni vastase luhtunud ülestõusu 49. aastapäevast.

Esmase info meeleavaldustest tõi teisipäeva lõunatund, kui oma iisraellasest kaaslase Yosiga reisiagentuuri maasturi rendi plaane klapitama läksime. Lakooniline väljatrükk seinal teatas Lhasa-äärse Drepungi kloostri ajutisest sulgemisest, reisiagendi sõnul olevat lehvitatud keelatud Tiibeti lippu ja hüütud iseseisvusele kutsuvaid loosungeid. Mehe muretu toon ja rahulik tänavapilt jätsid mulje tavapärastest nagistamistest.

Kui vastu õhtut agentuuri naasime, oli aga seinal rippuvale teatele ­Drepungi kõrvale kirjutatud pastapliiatsiga ka suurima Lhasa-äärse kloostri Sera nimi. Meile osutus tol hetkel märksa põrutavamaks värske teave Everesti baaslaagri ja selle ümbruse ootamatust sulgemisest. See oli surmahoop meie matkaplaanidele.

Rahvamass ulub teesulu juures

Lubame olukorra paranemise lootuses siiski 24 tunni pärast agentuuri tagasi minna ja saamaks sotti, mis tegelikult toimub, püüame linnaliinibussi nr 501, mis läheb Sera kloostri suunas. Kesklinnast vaid mõned kilomeetrid põhja pool on aga politsei kõrvalistele mootorsõidukitele ristmiku sulgenud.
Jätkates teed kilomeetri jagu jala, jõuame järgmise teesuluni. Tavapolitseinike asemel igavlevad siin kiivrite-kilpidega eriüksuslased – paramilitaarne Rahvapolitsei – ning läbipääs on täielikult suletud ka jalakäijatele.

Sera klooster paistab eemalt mäenõlvalt, siiski lootusetult kaugel, et eristada mingisuguseidki helisid või liikumisi. Olukord teesulu ümber ei näi hoolimata kogunenud rahvamassist eriti pingeline – emad selga seotud lapsepampudega ­uudistavad toimuvat, ninapidi vastu politseiautosid, ning vööl rippuvate gaasimaskidega eriüksuslased peletavad kohati igavust omavahelise mängumadistamisega. Teesulust läbi libiseb Sera poole üksik kiirabiauto.

Saabuv hämarus köidab rahva anonüümseks massiks ja ühel hetkel plahvatavad emotsioonid valla grupiviisilise hundiulgumisena. Ei mingeid loosungeid ega üleskutseid, vaid sadadest kõridest kostev ürgne ulumine tungimas laskunud videvikutundi.

Halvima kartuses hakkavad metallikolina saatel üksteise järel sulguma teeäärsete poodide ja restoranide trellid ning raudkardinad. Hetk hiljem lõikuvad pimedusse esimesed sähvakad – rahvamassi eest läbi veerevast toonitud klaasidega erimärgistuseta maasturist pildistatakse võimsate välgusähvatuste saatel korrapäraselt üles tee äärde rivistunud “teisitimõtlejaid”.

Suurem osa ümberkaudseid ärisid on juba suletud, kui eriüksuslaste paigale jäädes sööstab üle tühja sõidutee rahvahulga poole rivi kiivritega tavapolitseinikke. Ulguv inimmass vajub kiirelt kahte lehte ning pudeneb kümnetesse kõrvaltänavatesse ja kangialustesse. Politseinike ründeliin taandub, et rahvasalga uuesti kogunedes veerandtund hiljem tormijooksu korrata. Sel korral valguvad ka mundrikandjad laiali pimedusse mähkunud majade vahele, hakates korrapäraselt läbi kammima veel avatuks jäänud söögikohti.

Kahe politseiniku vahel talutatakse üle tee esimesi kinnipeetuid, kui meie ette tekkinud ohvitser soovitab korralikus inglise keeles hotelli naasta ja palub seejärel viisakalt, ent resoluutselt endale järgneda. Eraldusmärkideta sedaanis linnasüdame poole sõites valib politseinik hoolikalt sõnu ning võtab loo kokku mittemidagiütlevalt: “It’s a small case.”

Hirmul välismaalased

Tagasiteel hotelli on linnatänavatel märgata juba arvukalt politseisõidukeid. Öömaja poole keeraval kõrvalteel on end videokaupmehe tänavaleti ümber sisse seadnud salk politseinikke.

Neiu valvelauas paistab närviline, väidab nähtavalt luisates, et ei tea toimuvast midagi, ning palub meil võimaluse korral suurem osa kolmapäevast hotellist eemal veeta – on oodata politseikontrolli ja majutusasutusel puudub luba välismaalaste võõrustamiseks.

Jätnud Yosi hotelli, otsustan põgusa jalutuskäigu kasuks. Kui tiibetlaste kvartalis asuva öömaja väravast välja astun, lõikab otsemaid silmi operatiivsõiduki vilkurite sähvimine. Barkhori väljak osutub peagu inimtühjaks.

Tagasiteel astun läbi välismaalaste seas populaarse Snowlandi hotelli hoovist. Netikohvik on suletud, ent hotelliväraval põrkan kokku kahe kiirustava välismaalasega. Mehed on närvilised, tõmbuvad minuga vesteldes väravate varju ning kõnelevad poolihääli. Kuulen, et vaid minutit kümme tagasi Barkhori väljakut ületades olevat nad sattunud paari kinnipeetuga tegelevale poole­sajapealisele politseisalgale.

Hotellis saan mahti uudiseid jahtida. Suured rahvusvahelised uudisteportaalid on juhtunu koha pealt täiesti tummad, linke väiksematele sõltumatutele meediaportaalidele leian Google.com’ist ja Thorntree-nimelise reisifoorumi Tiibeti alakategooriast.

Lisaks esmaspäeval jõhkralt blokeeritud kuni 300 Drepungi munga vabadusmarsile Lhasa suunas vahistati Barkhori väljakul toimunud meeleavalduse käigus kümmekond Sera munka. Thorn­tree foorumis kirjutavad Barkhori sündmusi pealt näinud turistid neile järele tekkinud “sabast”. Suletud Drepungi juurde hiilinud portugallane kõneleb edasi-tagasi voorivatest kiirabi- ja sõjaväeveokitest. Väiksemate väljaannete seast hakkab silma ka Guardian, kes nimetab toimuvat viimase 20 aasta suurimaks väljaastumiseks Hiina kommunistliku režiimi vastu.

Politseinikke saabub üha juurde

Kolmapäeva hommikul ärkan kella kuue paiku, et jõuda varahommikusele palverändurite bussile selle kandi suuruselt kolmanda, veel avatud Gandeni kloostrikompleksi juurde. Barkhori äärest väljuma pidanud bussi asemel keerab hommikupimeduse varjus väljakule kolm pilgeni täis politseibussi, millest välja valgunud tsiviilriietes mehed ja naised, suure tõenäosusega erariietes politseinikud, jagunevad rühmadesse edasisi käsklusi saama. Mööda sõitev rikšajuht viipab, et kloostribussid väljuvad ajutiselt mõnisada meetrit eemalt.

Pooleteisetunnise sõidu kestel jäävad silma teeäärse sõjaväebaasi ette pargitud oliivikarva sõjaväeveokid ja ohvitseri valvsa pilgu all üles rivistunud eriüksuslased.
Vahetult enne, kui buss hakkab 4750 meetri kõrguse mäe nõlvale rajatud Gandeni poole ronima, astub mäe jalamil asuva pisikese küla vahel teele politseinik ja peatab bussi. Viiel bussis olnud mungal kästakse väljuda ja noormeeste dokumente kontrollitakse äärmise põhjalikkusega. Veerand tundi hiljem jätkab buss ühes munkadega siiski sõitu. Patsutan julgustavalt minu kõrvale naasnud noore lõuahabemega munga põlve ning saan vastutasuks läbi kaeda pildid tema digikaameras, mis kujutavad nelja kõrvalprovintsist Sichuanist külla saabunud munga ülesrivistusi eri variatsioonides Lhasa tähtsamate budistlike pühapaikade ees.

Kuigi klooster on avatud, on parkimisplatsi ümbruses näha ringi jõlkuvaid politseinikke ja kompleksi juurde kuuluva jaoskonna esise täidavad politseimaasturid. Loodan endale mitte tähelepanu tõmmata, ent üllatuslikult tervitavad politseinikud mind lausa lääge joviaalsusega.

Stuupa osutub maskeeritud radariks

Iga paari sammu järel õhku ahmides asun teele mäetipul paistva stuupa poole. Budistlike palvelipukestega kaetud torn osutub kavalalt maskeeritud Hiina sõjaväeradariks. Uidanud mõne tunni lähedastel mäeharjadel, jõuan tagasi “stuupa” juurde ja leian eest juba varem mainitud neli Sichuani provintsi munka, kes mäe tippu uusi palvelipunööre põimivad ning viirukit põletavad.

Mungad asuvad tagasiteele enne mind ja kui ka mina viimaks alla kloostri juurde jõuan, on buss juba parkimisplatsil sõiduvalmis. Värava ees seisab ringis kuni 30 munka, kes erutatud toonil ja elavalt žestikuleerides vaidlevad ringi keskel seisva erariietes mehega. Toimuvat jälgib ümberringi laisalt tosinkond suitsu kimuvat politseinikku, mind viibatakse sõnatult bussi.

Keskustelu jätkub ligi pool tundi, katkeb kui läbi lõigatult ja salk munki kiirustab ärritatud ilmel tagasi kloostrihoonete poole. Buss alustab sõitu, ent keda pole, on viis sama bussiga saabunud munka.

Jõuame vaevalt värava läbida, kui kurvi tagant ilmuvad välja tuttavad sõjaväeveokid, eskordituna politseimaasturitest. Minu istekoht otse juhi kõrval seab mind kui pjedestaalile ja kohmaka peegelkaameraga märkamatult mõne pildi napsamine on välistatud. Üksteise järel mööduvad meist seitse veokit, kabiinidest paistmas kivikujudena tardunud kiivristatud eriüksuslased. Autokastidele tõmmatud presentkatete vahelt piidlevad mind vilksamisi emotsioonitult veel kümned silmapaarid. Konvoi lõpetab Rahvapolitsei liikmetega täidetud buss.

Kui ussina keerduvat teed mööda alla kurvitame, möödub meist veel paar ülespoole teel olevat veokit. Ühele masinale on järsk tõus osutunud üle jõu käivaks ja juht üritab tossava mootoriga veokit veepudelite abil turgutada. Poolel teel mäejalamile ütleb keegi midagi juhile, too peatab bussi ja hetk hiljem näeme kõik viit kloostri poolt otse mööda mäenõlva kiirelt laskuvat punast täpikest. Südame põksudes ootan kohe-kohe munkade kannule ilmuvaid eriüksuslasi, ent keda ei tule, seda ei tule. Kui tuttavad viis munka on peagu bussini jõudnud, on üleval viimaks näha liikumist ja paramilitaarsipelgad alustavad katkematu rohelise kolonnina jooksu parkimisplatsilt kloostrihoonete poole.

Läbiotsimine

Noormehed astuvad higist tilkudes bussi, pingelisse õhkkonda saabub veidigi kergendust ja juht jätkab sõitu. Kui küla läbime, peatatakse buss juba tuttavas kohas, kuhu nüüdseks on kogunenud pool tosinat politseisõidukit ja mitmekümnepealine ametimeeste salk. Maha käsutatakse samad viis munka ja dokumendikontroll jätkub veelgi piinlikuma põhjalikkusega. Peagi otsivad bussi astunud politseinikud läbi munkade seljakotid ja istmete ümbruse ning annavad ülemustele poiste digikaamerad.

Ükshaaval asutakse revideerima kaamerate sisu ja nagu ämbritäis külma vett pähe tuleb järsku äratundmine, et minugi näolapp on talletatud igale mälukaar­dile.

Iseenesest pole mäe otsas sündinud piltidel küll midagi kompromiteerivat, ent minu olemasolu neil on ideaalne ajend minugi bussist välja tõstmiseks – selle hetkeni on politseinikud eurooplast täielikult ignoreerinud.

Suudan märkamatult mälukaardid põue peidetud kaameras vahetada ja Tiibeti kaadritest tulvil andmekandja saapasäärde libistada. Kuigi otseselt ühtki keelatud kaadrit mainitud kaardil ei tohtinuks olla, võis siin-seal siiski tuvastada kaadrisse püütud mundrimehi; samuti ei pruukinud Hiina ametivõimud vaimustuda piinliku täpsusega eri nurkadest üles võetud maskeeritud sõjaväeradari fotodest.

Aeg venib, bussis valitseb haudvaikus ja peopesad kisuvad kergelt higiseks. Üha enam näib paika pidavat mu kahtlus, et politseinikele on eraldi peale loetud sõnad välismaalastega eriti diskreetse ümberkäimise kohta. Politseinikud tulevad bussi ja paluvad väljuda Aasia turistidel. Nendegi pildimaterjal sorteeritakse läbi. Samal ajal peab mitu nahkjoppides meesterahvast binoklitest silmas mäenõlval kloostri vahel toimuvat.

Tunni möödudes lubatakse naaberprovintsi mungad tagasi bussi ja selgelt tajutava pingelangusega jätkame teed. Veel kilomeeter hiljem seisab maanteekurvis valvel kolm tuletõrjebrigaadi ning järjekordne politseimaastur. Tagasiteel Lhasa poole möödub bussist kloostri suunas veel mitu sõjaväe- ning politseisõidukit. Samuti on teeäärse bensiinijaama kohal maanteele tekkinud ajutine politsei kontrollpunkt.

Uudised esimestest püssipaukudest

Tagasi Lhasas, emban vennalikult munkasid ja asun läbi tiibetlaste kvartali teele hotelli poole. Barkhori väljakul on lisaks arvukatele ringi jõlkuvatele mundrikandjatele näha hulka päikeseprillide taha peitunud jõmme, kes oma idiootse maskeeringuga tavapolitseinikest vaat et pareminigi silma hakkavad.

Kiire uudistering hotelli valvelauas avab Sera kloostri sulgemise tagamaad. Esmaspäeval Barkhori väljakul arreteeritud kümmekonna Sera munga vabastamist nõudes alustas teisipäeva pärastlõunal kloostrist Lhasa poole protestimarssi 500-600 munka. Pealtnägijate sõnutsi kasutasid mitu tuhat relvastatud politsei- ja julgeolekutöötajat munkade laialiajamiseks pisargaasi. Samuti olevat juba esmaspäevast isoleeritud Drepungi kloostri poolt läbi öö kostnud püssipauke.

Kui läheme reisiagentuuri, on info Gandeni sulgemisest juba seinale kantud. Agentuuri ukse vahelt pea sisse pistnud Hiina turistipaar kinnitab ka Barkhori väljaku äärse Jokhangi kloostrikompleksi sulgemist. Everesti ümbrus püsib samuti suletuna.

Ametlik selgitus: klooster suletud remondi tõttu

Neljapäeval alustame linnaliinibussiga nr 301 sõitu lääne suunas, et Drepungi ümbruses toimuv oma silmaga ära näha. Nagu arvata võis, on teeots suletud juba viis kilomeetrit enne kloostrit. Kuna tee ääres valvab vaid paar politseinikku, püüame naiivsel ilmel meeste selja tagant mööda jalutada. Ent meie teed ei sulge mitte politseinikud, vaid kolm erariides naist. Naised tutvustavad end Tiibeti Turismibüroo töötajatena ja teatavad, et klooster on “renoveerimistööde” tarvis ajutiselt suletud.

Uidanud mõnda aega naabruskonnas ja arutanud võimalust märkamatult majade vahelt üles kloostri poole lipsata, matame selle mõtte siiski maha. Meie ettemakstud küüdi väljumiseni Nepali on jäänud vähem kui 24 tundi ja järjekordne jama on viimane, mida vajame. Paraku läheb risti vastupidi.

Võtame kursi tagasi peamagistraali poole, lõigates mööda järjekordseid räämas kõrvalteid ja järgides madala, solgist tulvil jõenire kaldaid. Jõuan pildistada üksikud sürreaalsed kaadrid lumiste mägede ees välja joonistuvatest kõrgepingeliinidest ja lohutamatutest tellisbarakkidest, kui nii tagant kui eest läheneb meile jooksuga kümmekond sõdurit. Enne kui midagi seletada või taibata jõuame, kistakse mul kaamera ja Yosil kott kaelast ning meid talutatakse närviliselt sadakond meetrit eemal sõjaväebaasiks osutuva kompleksi väravate juurde.

Meid võetakse vahi alla

Läbi valvuriputka akna tõstetakse krohvitud valge müürijupi ette sõnatult kaks päevinäinud taburetti ning viis sõdurit jäävad poolringis meid valvama. Peagi tuuakse valvesse jäänud ja häire peale tõenäoliselt poolunest või kaardimängu pealt välja jooksnud sõduritele mahaunustatud mütsid ja rihmad. Mehed saavad napilt endi korrastamisega ühele poole, kui kohale jõuab klassikaline päikeseprillistatud karm komandör. Kuna komandör inglise keelt ei kõnele, jääb tema kohuseks vaid väravate ees toolil lösutada ja termosest tass tassi järel Tiibeti võiteed lürpida.

Ülekuulamise teostab Hollywoodi filmitööstuse keelekoolitusega noorsõdur, kes valmistab meile ette paberilehe nelja küsimusega: “Kust te tulete? Mida te teete? Miks te pildistasite? Mida te pildistasite?”

Vastan poeetiliselt ja loovalt – sellega on esimese astme ülekuulamine ühel pool ja jääme põletavas keskpäevapäikeses ootama ülemusi linnast. Poole tunni pärast saabuvadki kaks erariietes meesterahvast, üks spordidressis ja teine nahktagis; ning aeg on päikeseprillides komandoril püsti hüpata ja au anda. Kordame sama küsimuste-vastuste vooru spordi­dressis agendiga ning õnnekombel kuulutatakse kaameras olnud tagavaramälukaardi revideerimisel keelatuks vaid viimane kompositsioon solginirest, tellisseinast, mäetippudest ja majanurgast – tellissein ja majanurk käivat väliselt tuvastamatu sõjaväebaasi juurde.

Olen valmis kaadri kohe kustutama, ent hiinlased ei salli isetegevust, kõik peab toimuma vastavalt plaanile. Peame ootama autot, mis viiks meid Välismaalaste Büroosse lõplikule protokollimisele. Pool tundi hiljem saabub tumedate klaasidega lumivalge, numbrimärgita sedaan ja surutuna mundris sõduri ja mundrita agendi vahele tagaistmel naaseme kesklinna.

Orwelli teostest maha viksitud hiiglasliku büroohoone külgtiivas tervitatakse meid passiandmete kopeerimisega, millele järgneb pool tundi vastutava ametniku ootamist. Kui ideaalses inglise keeles kõnelev familiaarne ohvitser viimaks saabub, kordub tuttav küsimuste-vastuste voor, kaamera revideerimine ja lõpuks ometi keelatud kaadri kustutamine. Seekord ei kesta protseduur kauem kui kümme minutit ja uskumatul kombel lõppeb meie kinnipidamine sõnadega: “Ma ei tea, mida öelda… nähtavasti oli tegu eksitusega… vabandage…”

Kummalised vahepeatused

Reede varahommikul nopib kinnastatud sohver meid peale ja ühes inglase ning kahe ­iirlasega alustame pooleteise päeva pikkust teekonda tagasi Nepali piirile. Vaid poole tunni jooksul läbime linna piirest väljudes kaks ajutist politsei kontrollpunkti, mis näivad põhiliselt olevat huvitatud küll Lhasa-suunalisest liiklusvoolust.

Pooletunnise takistusraja lõpetuseks vuhiseb autoaknast mööda teeäärne stseen, kus salk erutatud munki kinnipeetud maasturite ümber resoluutsete politseinikega vaidleb. Pole just sõbralik algus Lhasast Katmandusse ulatuvale Sõpruse maanteele.

Muuhulgas saab peatselt selgeks, et meie sohver järgib mingisugust meile tundmatut graafikut. Kohati peatume seletamatult 10-15 minutiks ja nagu varsti selgub, peagu ­alati ­vahetult enne teeäärset kontrollpunkti, kust juht kiirelt oma paberitega läbi jookseb. Jääb ­mulje, nagu peaksime kontrollpunkte läbima ette­antud kitsastes ajavahemikes, tagamaks kontrolli meie teekonna üle ka kõrgmäestiku tippude vahel või liivastel tühermaadel, ­näiliselt Suure Venna haardest väljaspool.

Ööbima jääme Nepali piirist umbes 200 kilomeetri kaugusele Tingri-nimelisse väikeasulasse, mis suures osas koosnebki mõlemale poole maan­teed rajatud ühe-kahekorruselistest hoonetest. Pool tundi pärast keskööd kõlab mõlema meie käsutuses oleva numbritoa uksel prõmmimine, mida mina kõrvatroppide tõttu ei kuule. Kui ma Yosi agara raputamise peale viimaks silmad avan, käib passikontroll kottpimedas koridoris juba täie hooga, ainsateks valgusallika­teks viie karvamütsi ja ­talvemantlisse rüütatud sõduri välgumihklite valguskiired. Neli meest pundis kribavad passist teavet maha, viies, mõlemas käes kumminuia keerutav ­sõdur sammub nagu muuseas koridori väljapääsu ees edasi-tagasi.

Poole tunni pärast vabandab üks sõduritest pudedas inglise keeles segamise pärast ja mehed lahkuvad. Ülejäänud öö möödub 4350 meetri kõrgusel aeg-ajalt hapnikuvaeguse tõttu tahtmatult õhku ahmides.

Katmanduse jõuame alles hilises õhtupimeduses. Kiire käik internetikohvikusse toob sõnatuks tegevaid uudiseid: Tiibeti Turismibüroo tühistab kõik välisturistidele väljastatud pääsuload; Lhasa on suletud ja linnas valitseb komandanditund; linna tänavatel veerevad tankid ja kõlab automaadituli; pealtnägijad kõnelevad tänavatel lebavatest laipadest ja hukkunuid on kolmekohaline arv…

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Nitrofert otsib lahendusi

Viru Keemia Grupp koondab töötajaid

13. oktoober 2008 kl 09:10
 
Kerttu Kaldoja

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Foto: Arno Mikkor

Oktoobris kaotab VKG kontserni tütarettevõtte VKG Resins AS-s koondamise tõttu töö kuus inimest.

Koondamine puudutab VKG kontserni keemiaettevõtte VKG Resins AS-i polümeerkeemia seadet, sünteeskeemia seadet ja laborit, teatas VKG. 

Ettevõtte koosseisu vähendamist põhjendatakse ehitusturu kokkutõmbumisega, mis omakorda põhjustas ehituskeemia turu olulist langust. Seetõttu ei ole nimetatud töökohtadel enam vajalikku töökoormust.

VKG Resins AS on Balti riikides suurim liimvaikude tootja. Peamine toodang koosneb karbamiidformaldehüüdvaikude erinevatest modifikatsioonidest ning vedelast fenoolformaldehüüdvaigust.

Ettevõttes töötab hetkel 127 inimest. 

xxx

Nitrofert ei tea, mida tulevikult oodata
MajandusMineraalväetiste tehas Nitrofert tunneb nagu teisedki energiamahukad tööstused muret oma tuleviku pärast, sest elektrienergia hind on järsult tõusnud. Üheks võimalikuks väljapääsuks kujunenud olukorrast nähakse tootmistehnoloogia muutmist nii, et väljast elektrienergiat võimalikult vähe võtta.

“Selliseid skeeme on, kuid nende realiseerimiseks on vaja suuri kulutusi, kuid praegu pole kindlust, et neil on mõtet,” ütles ASi Nitrofert peadirektor Aleksei Nikolajev. “Investeerimiseks tuleb teada perspektiivi, meie aga ei tea, mida oodata ning millised on edaspidi mängureeglid. Kaks aastat tagasi oli meile selge, et saastetasu suureneb igal aastal 20 protsenti. Kuid võeti kätte ja 2006. aasta 1. jaanuarist tõsteti seda kaks korda. Aktsiisi ei kavatsetud kehtestada mitte 2008. aasta jaanuarist, nagu seda tehti, vaid tunduvalt hiljem, ning mitte viis protsenti, vaid vähem.”

Aleksei Nikolajev nentis, et 1. märtsist suurenes võrguteenuse tasu 38 protsenti ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ning rahandusministeeriumile esitatud palve hind üle vaadata tulemust ei andnud. Eelmisel aastal tõsteti kaks korda elektrienergia hinnas sisalduvat nn rohelise energia hinda. Kui mullu märtsist maksis ettevõte rohelise energia eest 500 000 krooni kuus, siis nüüd on see summa 800 000 krooni. “Kas tuulikud tiirlevad, kas see energia töötab või ei, meie maksame selle eest igalt tarbitud kilovatt-tunnilt,” ütles Nikolajev.

Uus elektrienergia hinnatõus võib tulla seoses Euroopa Liidu nn kliimapaketiga. Kvoodid, see tähendab CO2 õhkupaiskamise piiranguid jagatakse praegu ELi riikide vahel tasuta, ettevõtted saavad neid samuti tasuta, maksta tuleb ainult kvoodi ületamise eest. 2013. aastast peavad ELi riigid Euroopa Komisjoni ettepanekul kvoodipaketi saades neid ettevõtetele avalikul enampakkumisel müüma. Selle tagajärjel võib mõningate spetsialistide ja poliitikute väitel elektrienergia hind praegusega võrreldes kolm-neli korda tõusta.

“Võib-olla on riigile kasulik meid kui energia suurtarbijat tariifidega koormata, et me rohkem maksaksime,” arutles Aleksei Nikolajev. “Kui ellu jääme, on hästi, kui ei, siis vabanevad CO2 kvoodid, mis võib kellelegi, sealhulgas ka riigile isegi hea ja kasulik olla, kuid ainult mitte meile. Tehas – see on inimesed, neid on meil 500, pluss veel 200 neid, kes on meiega seotud, kellelt me mitmesuguseid teenuseid ostame. Praegu püüame teha kõik võimaliku, et tehas töötaks, kuid nagu te näete, ei sõltu kõik meist. Kui elektrienergia hind ja selle järel ka teiste teenuste hinnad tõusevad, võib see paljude ettevõtete lõppu tähendada.”

Praegu laseb Aleksei Nikolajevi sõnul toodangu hind veel kahjumita töötada. Kuid hinnad maailmaturul kord tõusevad, siis aga jälle langevad ning see sõltub paljudest faktoritest. Aga isegi kui mineraalväetiste hinnad on soodsad, mõjutab elektrienergia kallinemine nii otseselt kui kaudselt Nitroferdiga seotud ettevõtete teenuste kallinemise kaudu oluliselt tehase toodangu omahinda.

NIINA VOROPAJEVA
Põhjarannik, kolmapäev, 19.3.2008

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Lavrov: USA lubab venelased raketikilbile ligi

Lavrov: USA lubab venelased raketikilbile ligi

20.03.2008 12:36

USA on pakkunud Moskvale garantiisid, et Kesk-Euroopasse paigutatav radar ja püüdurraketid ei hakka olema suunatud Venemaa vastu.

 
Vene välisministri Sergei Lavrovi nägu on naerul.
Foto: AFP / Scanpix

Vene välisminister Sergei Lavrov rääkis ajalehele Izvestija, et USA nõustus muu hulgas lubama venelastel monitoorida oma rajatavat raketitõrjesüsteemi Kesk-Euroopas, vahendas BBC News.

«Ameerika pool on valmis pakkuma meile tervet seeriat usaldust ehitavaid meetmeid võimaldamaks meil veenduda, et nende süsteem ei tööta meie vastu,» tsiteeris ajaleht ministrit, kes väljendas ettevaatlikult positiivset suhtumist.

«See tähendab järgmist: meil on võimalik näha, mida radar teeb ja milline tegelik olukord valitseb püüdurrakettide baasis,» märkis Lavrov, lisades eejuures, et jutt käib nii inspektoritest kui ka tehnilistest vahenditest.

Alles eile oli tema ministeerium veel teravalt kritiseerinud ameeriklasi, kuna Moskvas kahe päeva eest toimunud kahepoolsed läbirääkimised nurjusid. USA saatis aga Venemaale seejärel kirjalikult uue pakkumise, mida president Putin nimetas «tõsiseks».

Venemaa on jäigalt seisnud vastu igasugustele plaanidele paigutada Poola ja Tšehhi aladele USA raketikilbi komponendid, kuna need ohustavat Venemaa rahvuslikku julgeolekut. Washington kinnitab aga juba kuid, et tegu on vaid potentsiaalsete paariariikide, nagu Iraan või Põhja-Korea tõrjumiseks mõeldud kaitsevahendiga.

Lavrovi kommentaarid Izvestijale on selles vaidluses esimeseks sedavõrd positiivseks reaktsiooniks Venemaalt.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Scofield, Paul – briti näitleja

Briti näitleja Paul Scofield

20. märts 2008 kl 13:05
Online | Trüki
Andres Kask

Toimetaja: Andres Kask

86-ndal eluaastal suri Oscari laureaat briti näitleja Paul Scofield.

Legendaarne näitleja sai kuulsaks mitmetes Shakespeare`i teoste ekraniseeringutes osalemisega, teatas BBC.

Scofield pälvis Oscari 1967. aastal Thomas More rolli eest filmis “A Man for All Seasons”. Samuti sai näitleja kuulsaks rollidega filmides “Kuningas Lear” 1971. aastal ja “Henry V” 1989. aastal.

Scofieldi agendi andmetel suri näitleja kodulähedases haiglas Sussexis. Surma põhjuseks oli leukeemia.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Annus, Toomas – Merko Ehituse nõukogu esimees

Annuse rahakott 1,2 miljardi võrra kõhnem

20. märts 2008 kl 11:18
Online | Trüki
Riina Kallas

Toimetaja: Riina Kallas
Foto: Priit Simson Toomas Annus

Toomas Annus

Merko Ehituse nõukogu esimehe Toomas Annuse osaluse väärtus ettevõttes on võrreldes oktoobriga kahanenud 1,2 miljardi krooni võrra.

Alates 22. oktoobrist on Merko Ehituse aktsionärid kaotanud keskmiselt 25 miljonit krooni iga börsipäeva kohta, kirjutab Eesti Ekspress.

Annus on seni alati pööranud oma vara kokkulugemise naljaks à la “tooge mulle mu rahamäge näha!”. Kuid nüüd on ka tema kannatus otsas, kui tunnistab, et saab väikeaktsionäridega võrreldes suurelt lüüa.

Ühest küljest peab prokuratuur Merko maadevahetusi ebaseaduslikeks, kuid samas heidab Annusele ette, et mees loobus maadevahetuse võimalusest (kuigi see oli ebaseaduslik) ega andnud seega võimalust börsifirmal lisakasumit teenida.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pullerits, Priit – spordiajakirjanik

Kuukommentaar: Alaver trikitab taas

20.03.2008 00:01Priit Pullerits, Postimees

 
Priit Pullerits
 Täiesti arusaamatu, miks peab suusakoondise peatreener Mati Alaver enda õigustamiseks võtma appi poeesia, kui reaalsus ei kisenda sugugi hukatuslikult. Miks on vaja vedada paralleeli, et kui Bormios MK-sarja finaalis oleks peetud NSV Liidu meistrivõistlused, saanuks Andrus Veerpalu ja Jaak Mae seal kaksikvõidu ning Balti jaamas oleks neid tervitanud puhkpilliorkester ja nelkidega pioneerid?

Peatreener näeb asju liiga süngetes värvides. Lõppeks said tema püstitatud hooaja eesmärkidest – üks MK-etapi võit, kaks meest pjedestaalil, kolm esikuuikus ja viis esikümnes – rohkem kui pooled täidetud. Etapivõitu küll ei tulnud, aga Mae oli Otepääl teine, Veerpalu ja Peeter Kümmel jõudsid Otepääl esikuuikusse. Lisaks sõitsid veel korra esikümnesse nii Mae kui Veerpalu ja samuti Timo Simonlatser Praha linnasprindis. Ega Priit Naruskilgi palju puudu jäänud, kui ta lõpetas Stockholmi sprindi 11. kohaga.

Ei usu, et leidub neid, kes väidaks 8-liikmelise meestekoondise kohta, et üle 50-protsendiline eesmärkide realiseerimine on altminek.

Ent ärgem unustagem eufoorias veel ühte dimensiooni: sportlaste endi püstitatud eesmärke. Kuidas need täitusid?

Poolteist aastat jalatraumaga võidelnud Veerpalu nimetas oktoobri lõpus peaeesmärgiks MK-le võistlema pääsemise. Pääses, ja jõudis kõigis startides punktikohale.

Mae rääkis sügisel, et sihib MK-sarjas 15 km sõidus esikolmikukohti. Ühe saigi kätte.

Aivar Rehemaa teatas, et peab rahuldavaks, kui jõuab MK-etappidel 30 parema hulka, ja heaks seda, kui pääseb 20. koha piirimaile. Jõudis 30 sekka kolmel korral ja lõpetas Asiago sprindi 20. kohaga.

Ehkki ülejäänud koondislased jäid isiklikele eesmärkidele alla, tähendab kolme mehe sihile jõudmine seda, et võrreldes mulluse hooajaga, mil eesmärgid suutsid täita vaid Kümmel ja Kaspar Kokk (nemadki poolenisti), on edasiminek siingi tubli 50-protsendiline.

Paraku, kui nüüd eelmise hooaja võrdlusega jätkata, võtab rõõmsat tõlgendust võimaldav pilt sünged värvid. Sellised, nagu need peatreenerilegi paistavad.

Kust otsast arve ka ei uuri – ja sport on statistikapõhine, siin subjektiivsed arvamused tõe kriteeriumiks pole –, ikka näitavad need Eesti suusatamise vähikäiku.

Vaatame, kui suure MK-sarja punktisaagiga on Eesti meeste koondis lõpetanud hooaegu. Kevadeks 2004 jäi ühiskontole 1000 punkti (punkte teenis kuus meest). 2005 kevadel löödi arvepidamine lukku 800 punktiga (8 meest). Kahel järgmisel talvel teeniti vastavalt 622 ja 422 punkti (resp. 8 ja 7 meest) ning tänavu, tiitlivõistlustest vabal hooajal ainult 402 punkti (9 meest). Laskumine on olnud pikk ja pidev.

Aga siin on veel teine võimalus: vaatame, kui mitu korda on Eesti mehed jõudnud võistlustalvedel esikümnesse. 2004 kevadega lõppenud hooajal suutsid nad seda 16 korda, millest rohkemaga said hakkama vaid viie riigi esindajad. Edasi on see arv samuti muudkui kahanenud: esmalt 15-le, siis kümnele, mullu kaheksale ja tänavu viiele. Lõppenud hooajal kogusid Eestist rohkem esikümnekohti kümne riigi suusatajad.

Selge see, et kui igasugused summad on vähenenud, on vähenenud ka liidetavad. Kui jätta kõrvale Veerpalu, kes eelmisel hooajal MK-sarjas ei osalenud, ja Vahur Teppan, kes debüteeris MK-sarjas alles tänavu, siis kõik ülejäänud peale Rehemaa ja Naruski jäid oma mullustele tulemustele alla. Näiteks Mae oli mullu 203 punktiga 26., nüüd 123 punktiga 52. Kümmel oli 103 punktiga 51., nüüd 47 punktiga 79. Ega Naruski ja Rehemaa tõuski suur olnud: punktisaak kasvas vastavalt 22-lt 31-le ja neljalt tosinale.

Nõnda kerkibki küsimus, kuidas suutsid valdavalt taandarengut näidanud suusatajad täita rohkem kui pooled peatreeneri püstitatud eesmärkidest. Ja need eesmärgid, olgu meelde tuletatud, panid oma utoopilisusega sügisel kõiki ajakirjanikke muigama.

Siin pole siiski mingit hookuspookust. See on Alaveri vana trikk: tuleb hoolitseda, et iga mees suudaks vähemasti korra teha talve jooksul etteaste, mille üle uhkust ja heameelt tunda. Seda nad suutsidki.

Järgmiseks ja ülejärgmiseks hooajaks on Alaveril aega oma ammust trikki lihvida, et mehed ei sõidaks maksimumi, millal jumal juhatab, vaid ikka talve tähtsaimal jõuproovil, Libereci MMil ja Vancouveri olümpial.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Klüft, Carolina – seitsmevõistleja

Klüft loobus seitsmevõistlusest

19.03.2008 09:54

Rootsi seitsmevõistleja Carolina Klüft teatas, et teeb senise alaga lõpparve ning keskendub edaspidi kaugus- ja kolmikhüppele.

 
Carolina Klüft
Foto: AFP / Scanpix

25-aastane Klüft ütles Rootsi ajalehele Svenska Dagbladet, et tal pole enam motivatsiooni seitsmevõistlejana jätkata. «Seitsmevõistlus nõuab sajaprotsendilist pühendumust, aga mul pole viimastel hooaegadel sellist võistlusnälga olnud nagu vanasti,» selgitas Klüft.

Klüfti sõnul on otsus seitsmevõistlusest loobuda andnud talle hüppealade harjutamiseks uut energiat.

Seitsmevõistlejana võitis Klüft 2004. aastal Ateena olümpiamängudel kuldmedali, ta on kroonitud kolmekordseks maailmameistriks ning kahel korral on ta võidutsenud Euroopa meistrivõistlustel.

Toimetas Maarja Värv, Postimees

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: de Saint-Exupery, Antoine – prantsuse kirjandusklassik

Endine Luftwaffe piloot usub, et tulistas alla Saint-Exupery lennuki

16.03.2008 21:10
Endine Saksa lennuväe Luftwaffe piloot, 88-aastane Horst Rippert usub, et just tema tulistas 1944. aastal Marseille’ lähedal alla Prantsuse kirjandusklassiku Antoine de Saint-Exupery lennuki.

 
Kirjanik ja lennunduspioneer Antoine de Saint-Exupery.
Foto: Repro

 Lähiajal ilmuvas raamatus «Saint-Exupery: viimane saladus», mille katkendeid avaldas Prantsuse ajalehe Le Figaro nädalavahetuseajakiri, tunnistab Rippert, et just tema tulistas kuulsa kirjaniku juhitud lennuki Marseille’ lähedal alla, vahendas Reuters.

Saint-Exupery, kes sai maailmakuulsaks paljude raamatutega, millest tuntuim on vahest «Väike prints», jäi kadunuks luurelennul, tema surnukeha ei õnnestunud leida.

Kuigi Rippert pole päris kindel, et lennuki, mille ta alla tulistas, piloodiks oli just kuulus kirjanik, kardab ta siiski, et pigem see nii oli.

Rippertile meeldib Saint-Exupery looming väga, kuid ta rõhutas usutluses raamatu autoritele, et ei saanud ju kuidagi teada, et lennuki piloodikabiinis viibis ta lemmikkirjanik.

Antoine de Saint-Exupery oli oma aja novaatorlik lennukipiloot, kes 1940. aastal, kui natsi-Saksamaa Prantsusmaa okupeeris, New Yorki põgenes. Hiljem ta naases ning teenis Vaba Prantsusmaa õhujõududes, olles surma hetkel 44-aastane.

Toimetas Raul Sulbi, Postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Andrejev, Viktor – kohtlajärvelane

Viktor Andrejev: olen saatusele tänulik, et see tõi mind Virumaa kolledžisse
PersoonTeadlasena tegeles ta oma ajal kaevanduskombainide uurimisega. Ta oli Eesti iseseisvuse taastanud ülemnõukogu asespiiker, kes ise jättis taasiseseisvumise poolt hääletamata. Tallinna aselinnapeana korraldas ta iseseisvumisjärgsetel aastatel, mil kõigest oli krooniliselt puudus, pealinna linnamajandust. Ta asutas oma partei ja oli kaheksa aastat Eesti vene kogukonna eestkõneleja riigikogus. Tema juhtimisel on Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž mõne aastaga fööniksina tuhast tõusnud. Parajasti sel ajal, mil see ajalehenumber trükipressist välja tuleb, annab Ida-Viru maavanem Riho Breivel Viktor Andrejevile üle Ida-Virumaa aasta tegija 2007 tiitli.

Kuidas on Virumaa kolledžil õnnestunud teha nii lühikese aja jooksul nii võimas arenguhüpe?

Siin on päris mitmed soodsad asjaolud kokku langenud. Me suutsime esitada väga õigel ajal projektid Euroopa Liidu fondidest toetuse saamiseks ja tänu sellel oleme jõudnud palju asju korda teha. (Andrejev räägib innustunult pikalt nii Kalevi tänavu ühiselamu remondist kui 11 uuest laborist, mis kõik on saanud tänapäevased seadmed – see on Euroopa tase, nagu ta ise ütleb.)

Virumaa kolledž oli ju nagu Tuhkatriinu, kelle puhul käis jutt aastaid enamasti sellest, millal ta ükskord kinni pannakse. Tänu millele toimus murrang ja arusaamine, et see õppeasutus tuleb üles töötada ja sinna investeerida?

Ühel hetkel saadi aru, et Ida-Viru tööstuspiirkond vajab hea tehnilise haridusega noori. Kohalikud suurettevõtete juhid pöördusid samuti haridus- ja teadusministeeriumi poole, selgitades, et praegune inseneride põlvkond läheb peagi pensionile ja on vaja hakata aktiivselt tegelema tehnikahariduse tugevdamisega. Selge oli ka see, et panus tuleb teha eelkõige kohalikele noortele, sest vähetõenäoline on, et mujal kasvanud ja koolis käinud inimestest paljud siia kauaks pidama jäävad.

Kui tulin kolledžisse tööle, oli siin vaid kaks eriala ja ja 130 tudengit. Nüüd on lisandunud neli uut eriala ja tudengeid on kolm korda rohkem.

Kas neile kõigile leidub pärast lõpetamist ka tööd?

Igal juhul. Tegelikult on olukord selline, et tööle tahetakse võtta paljusid meie tudengeid juba teiselt ja kolmandalt kursuselt. Rakendusliku tehnilise kõrgharidusega noorte järele on väga suur nõudlus. Seda tõestab seegi, et juba paarkümmend ettevõtet on sõlminud meiega koostöölepingud ja maksavad meie tudengitele lisastipendiume selle nimel, et nad nende juurde tööle tuleksid.

Need uued erialad, mis meil juurde tulid – ehitus, energeetika, automaatika ja keemia -, on kõik väga populaarsed, sest lõpetajatel on väga head tulevikuväljavaated.

Tänu oma moodsatele laboritele ja tugevatele õppejõududele saame pakkuda küllaltki heal tasemel haridust. Meist on hakatud meedias päris palju kõnelema ja koos sellega oleme ka noorte silmis atraktiivseks muutunud.

Mis suunas te pärast nii tormilist algust kavatsete kolledžit edasi arendada?

Üheks selle aasta prioriteediks on tugevdada rahvusvahelisi sidemeid. Tahame luua tudengitele võimalusi käia semester või kaks õppimas välismaa kõrgkoolides ning leida praktikavõimalusi välisfirmades. Samuti soovime pakkuda õppejõududele stažeerimisvõimalusi teistes kõrgkoolides. Sellega olemegi juba otsa lahti teinud: üks meie tudeng õpib praegu Prantsusmaal, üks õppejõud on Helsingi tehnikaülikoolis.

Oleme sõlminud koostööleppe Soome firmaga Niska & Nyssonen, mis kuulub Pekkaniska kontserni, mida meil teatakse eelkõige nende suurte ehituskraanade järgi. Rühm meie ehitustudengeid läheb suvel Soome praktikale sellesse tütarfirmasse, mis on spetsialiseerunud tunnelite rajamisele. Selline maailmas ringikäimine avardab meie tudengite ja õppejõudude silmaringi.

Kaugem eesmärk, mille saavutamiseks kulub veel aega, on muuta Virumaa kolledž kohalikuks innovatsioonikeskuseks. Tahame, et kohalikel ettevõtetel oleks võimalik siin läbi viia oma töötajate täienduskoolitust. Pärast meie laborite sertifitseerimist tekivad meil ka kõik eeldused põlevkiviga seotud rakendusuuringute tegemiseks. Ma arvan, et paljud siinsed ettevõtted oleksid sellest huvitatud. Saaksime kaasata uuringutesse meie teadusdoktorite kõrval ka tudengeid, kes hakkavad hiljem juba ettevõtetes samade teemadega tegelema.

Põlevkivi on meie looduslik rikkus ja tuleb otsida teid, kuidas seda maksimaalselt efektiivselt kasutada. Pärast seda, kui mitmed omaaegsed teadusinstituudid, kes põlevkiviga tegelesid, on kadunud ja põlevkiviinstituuti on samuti kõvasti koomale tõmmatud, võiks just Virumaa kolledž selle rolli enda peale võtta.

Kas teil on praegu endalgi tekkinud soov minna mõnda laborisse ja jäädagi sinna kuudeks… teadust tegema?

Ikka tahaks. Paljud mu endised kolleegid uurimisinstituudist tegelevad praegu edukalt äriga, kuid hingelt on nad ikka teadlased. Nad aeg-ajalt ütlevad, et Viktor, kui sul on mõni huvitav uurimistöö tulemas, siis anna teada, me tahaksime ka kaasa lüüa.

Mul ongi nüüd tekkinud mõte moodustada nendest inimestest üks rühm, kes võiks aidata uurida, kuidas kaevandustesse ja karjääridesse ostetav uus tehnika siinsetesse oludesse sobiks. Olen rääkinud sel teemal Eesti Põlevkivi juhtidega. Kõik müüjad räägivad oma tehnika kohta vaid kiidusõnu, aga oleks hea, kui kohapeal oleks väike teadlaste rühm, kes hindaks neid seadmeid ka omalt poolt. Usun, et kui selline rühm õnnestub luua, siis saaksin selle koosseisus ka oma teadustöö tegemise isu rahuldada.

Kuidas te Virumaa kolledži etteotsa jõudsite?

Olin 2005. aastal just oma poliitikukarjäärile lõpu teinud ja mõtlesin, mida edasi teha. Sattusin juhuslikult ühel päeval Tallinna tehnikaülikooli. Seal sain teada, et on käimas Virumaa kolledži direktori konkurss. Tundsin selle vastu huvi ja tolleaegne rektor Andres Keevallik ütles, et nad otsivad inimest, kel oleks teaduslik kraad, kes tunneks Ida-Virumaad ja kel oleks sidemeid ja tutvusi ka poliitilistes ringkondades. Olen saatusele väga tänulik, et sattusin tol ajal sinna.

Miks te 15 aasta pikkusele poliitikukarjäärile lõpu tegite?

Mul sai poliitikast kõrini. See ei ole kuigi tänuväärne tegevus. Sain aru, et olin enda kui poliitiku potentsiaali ammendanud. Olen õnnelik, et saan praegu tegelda asjaga, mida ma tunnen, mis toob mulle rahulolu, sest ma näen väga selgelt oma töö tulemusi.

Kas poliitikas ei tulnud seda ette?

Väga harva. Kõige rohkem ehk sel ajal, kui töötasin Tallinna aselinnapeana ja tegelesin väga praktiliste küsimuste lahendamisega.

Mis teid siis nii pikka aega poliitikas hoidis?

Tahtsin end selles valdkonnas lõpuni teostada. Ma olin ainus ülemnõukogusse kuulunud vene poliitik, kes valiti ka riigikogusse. Kuna olin loonud partei [Eestimaa Ühendatud Rahvapartei], siis tahtsin selle kaudu mõjutada seaduseloomet, mis puudutas mittekodanike staatust Eestis. Aeg lendas tegelikult väga kiiresti ja ühel hetkel sain aru, et olukord on muutunud. Seadused toimisid, suurem osa venekeelsest elanikkonnast hakkas harjuma eluga Eesti Vabariigis. Mittekodanike hulk hakkas märgatavalt vähenema. Kogukondadevahelised teravused hakkasid taanduma.

Kas te kahetsete tagantjärele seda, et te ei kuulu 20. augusti klubisse ehk nende tollaste ülemnõukogu saadikute hulka, kes 1991. aasta sel kuupäeval hääletasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise poolt?

Ma võin rääkida, miks nii läks. Ma olen suur seenesõber ja too aasta oli väga seenerikas. Enamiku oma puhkusest veetsingi Peipsi ääres oma suvila juures metsas kolades. Siis korraga sai mind Nugis [tollane ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis] telefoni teel kätte ja ütles, et sõida kohale, meil tuleb erakorraline istung. Mina ei teadnud tol hetkel metsas olles Moskvas toimunud riigipöördekatsest tuhkagi. Toompeale jõudes ei olnud ma selliseks vastutusrikkaks hääletuseks absoluutselt valmis. Seepärast jätsingi hääletamata. Teadlasena olin harjunud enne tähtsate otsuste langetamist asja endale selgeks tegema. Oleks mul olnud pisutki rohkem aega seda teha, hääletanuksin loomulikult Eesti iseseisvumise poolt. Ma tean, et sellepärast ei tasu mul kunagi oodata presidendilt ordenit, aga ma suhtun sellesse rahulikult.

Kas ma kahetsen nüüd toimunut? Raske öelda. Tollal oli keerulised ajad. 1989. aastal tahtsid kolleegid mind valida Kohtla-Järve linnanõukogu esimeheks, ent tollane linna parteijuht Nikolai Zahharov ütles, et ma pole nii-öelda nende mees ja olen liialt eestimeelne. Ma olin ju Valgas sündinud ja meie kodus räägiti nii eesti kui vene keelt.

Te rääkisite et sel ajal, kui te poliitikast lahkusite, olid kogukondadevahelised teravused taandumas. Ometigi tõi eelmise aasta aprilli lõpp need jällegi tugevamini kui kunagi varem esile. Mida oleks teie arvates mõistlik pingete maandamiseks nüüd teha?

Tuleb pidada dialoogi kõikvõimalikel tasanditel. Pronkssõduri puhul oli tegemist sümboliga, mida eri kogukonnad tõlgendavad paraku täiesti eri moodi. Ega siin mingit muud lahendust ei ole kui tuleb probleemidest rääkida ja jätkata visalt kodanikuühiskonna ehitamist. Aprillisündmused andsid integratsioonile küll tagasilöögi, kuid ma usun, et aeg ravib haavu.

Samas olen hea meelega täheldanud, et üha rohkem vene inimesi võtab näiteks 24. veebruari kui oma kodumaa sünnipäeva. Ka Virumaa kolledžis panustame me kõvasti eesti keele õpetamisse. Kuigi tegu on tehnikakolledžiga, õpivad meie noored ka Eesti ajalugu ja kultuuri. See peaks aitama neil Eesti ühiskonnas paremini kohaneda.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 23.2.2008

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: lipupäevad

Emakeelepäeva puhul heisatakse 

13.03.2008 18:27
SLÕL Online
www.sloleht.ee

Emakeelepäeva puhul heiskavad Eesti lipu homme kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud organisatsioonid.

Emakeelepäeva tähistatakse esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni (1801-1822) sünniaastapäeval. Riigikogu kuulutas emakeelepäeva riiklikuks pühaks ning lipupäevaks 1999. aastal, teatab Riigikantselei. 

Lipupäevi on aastas 13:

3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev, 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev, 24. veebruar – iseseisvuspäev. Eesti Vabariigi aastapäev, 14. märts – emakeelepäev, 9. mai – Euroopa päev, maikuu teine pühapäev – emadepäev, 4. juuni – Eesti lipu päev, 14. juuni – üldriiklik leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna), 23. juuni – võidupüha, 24. juuni – jaanipäev, 20. august – taasiseseisvumispäev, 1. september – teadmistepäev, novembrikuu teine pühapäev – isadepäev.

Igaühel on õigus heisata soovi korral lipp ka muudel päevadel, järgides Eesti lipu seaduse sätteid ning head tava. Eesti lipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell kaheksa hommikul ning langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell kümme õhtul.

 

President Toomas Hendrik Ilvese avaldus emakeelepäeval

President Ilves: “Keel on rikkus, mida tuleb endaga kaasas kanda.”

President Ilves tuletas emakeelepäeva puhul tehtud avalduses meelde, et keeleta pole riiki ja meie riigi üks alusmõtteid on keel.

Möödunud aasta juulis täienes Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatus, Eesti kodanike rahvahääletusel kinnitatud tõotus, ühe sõnaga. Nüüd peab põhiseadus lisaks rahvuse ja kultuuri püsimisele tagama ka eesti keele säilimise läbi aegade. Eks soovinud just seda ka emakeelepäeva mõtte algataja, kümme päeva tagasi toonela teele läinud vana koolmeister Meinhard Laks.

Eesti keel kui riigikeel, asjaajamise keel ja õpetuse keel olid põhiseaduses varemgi kirjas, ent vahest alles nüüd, kui eesti keel on nimetatud meie tõotuses, saab igaühele selgeks, et keel on osa meie põhiseaduslikust korrast. Keel kohustab ja keel on kohustus. Keeleta pole riiki ja meie riigi üks alusmõtteid on keel. Eesti riik saab olemas olla ainult eesti keeles.

Ühtlasi on eesti keel selle maa kõige suurem ja kõige vanem kokkulepe. Nagu ajalugu näitab, on kõik, kes siia tuhandete aastate jooksul on tulnud, olgu hea või kurja mõttega, varem või hiljem kokkuleppega ka ühinenud. Ja kui ei olegi, siis on seda teinud nende lapsed või lapselapsed.

Kristjan Jaak Petersoni küsimusele “kas siis selle maa keel…” võib juba ammu kindlalt vastata: “Jah, võib küll!”. See ongi tõusnud laulutuules taevani. Aga teine ots on kindlalt maa peal ja selle otsa igapäevane harimine on meie teha. Ikka nii, nagu keelevaidluste ligi neli sajandit vana kogemuse järgi kõige kindlam: õpetlaste juhtimisel ja kirjaoskajate toel. Nüüd on see varasemast veelgi olulisem, sest eesti keel on ammu ületanud eestlaste asuala piirid ja tunginud igasse maailma nurka.

Tänane Kristjan Jaak nõuaks küllap taevani tõusmise asemel seda, et selle maa keel täieõiguslikuna infoajastu globaalsetes võrkudes endale igavikku otsiks. Sest kui otsib, siis ka leiab.

Keel on rikkus, mida tuleb endaga kaasas kanda. Vanu osi ei maksa ära visata, kui ka neid hetkel tarvis ei näi minevat. Põhiseadus räägib kogu keele, kõige, mis aegade jooksul loodud, säilitamisest. Emakeelepäeval kõlab see igaühele kahe lihtsa käsuna: hoia alles kõik, mis kunagi loodud, ja uuenda kokkulepet iga päev!

Allikas: vabariigi presidendi kantselei

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv