• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Venelasi ei huvita ETV venekeelsed saated

Autor Avo | Avaldatud: 23. veebr. 2004

Venelasi ei huvita ETV venekeelsed saatedBirgit Püve Eesti Ekspress, 19.02.2004

KOLIVAD DIGITELEVISIOONI? ETV juhi Ilmar Raagi sõnul ei vaata venelased saateid seepärast, et nad on eetris ebasobival ajal. Reet Oja ja Aleksander Tðaplõgini juhitav saade “Unetus” on eetris neljapäeva hilisõhtul. (Laura Kallasvee)

ETV juht lubab, et tulevane digitaaltelevisioon hakkab praegusest enam rahuldama Eesti venekeelse elanikkonna vajadusi.

Veebruari alguses teatas Emori uuring, et venelased ei vaata neile suunatud saateid. Näiteks “Unetuse” ning keeleõppesarja “A ja O” vaadatavus Eesti venekeelse elanikkonna seas on peaaegu null. Lasnamäel elav venelane vaatab pigem Vene kanaleid või taevakanalitelt tulevat meelelahutust.

Ungaris elav eestlanna Liisi Keedus on samal teemal kirjutanud kriitilise uurimuse – ta vaatleb ETV ja Eesti Raadio rolli venelaste integreerimise seisukohalt. Ja ütleb, et avalikõigusliku televisiooni ja raadio tegutsemine selles osas on nadi. Keedus teeb ettepanekud Ringhäälingunõukogule, parlamendile, haridusministrile ning ETV juhtidele. Teksti on võimalik inglise keeles lugeda aadressil www.policy.hu/keedus/research.paper.pdf.

ETV juhatuse esimees Ilmar Raag, kui suure osa programmist moodustavad venekeelsele vaatajale suunatud saated?

ETV eesmärk on meie ühiskonna praeguses etapis eelkõige teha saateid eestimaalastele rahvuskeeles. Seetõttu eristada venekeelseid vaatajaid, kes just nagu ei ole võimelised vaatama eestikeelset programmi, ei ole ka integratsiooni mõttes parim.

Täpsuse mõttes – nimetage, palun, mis saated need on?

“Unetus”, AK vene keeles…Pidevalt on eetris ka mitmesugused lühiajalised projektid. Näiteks praegune keeleõppe saade.

Kas ETV on vähendanud viimasel ajal venekeelsete saadete mahtu?

Tegelikult ei ole, kui võtta minutipõhiselt. Selle võrra, mis mõned saated on ära jäänud, on jälle pikendatud venekeelset AKd, et see muutuks põhjalikumaks uudisteplokiks.

Kas tänavused plaanid seoses venekeelsele vaatajaskonnale suunatud saadetega võivad muutuda?

Meie eelarve on juba tehtud ja praegune saatekava jääb pidama.

Kas ETVd häirib asjaolu, et Emori uuringu kohaselt ei lähe Eesti venelastele neile tehtud saated korda?

See tulemus on väga ootuspärane, aga kuni ETV peab valima ühel kanalil, kas kõige vaadatavamal ajal anda eetrisse saateid kogu Eesti elanikkonnale või ainult venelastele, siis valime loomulikult rahvustelevisiooni tee.

EMOR, kes on vaatajauuringuid teinud iseseisvusaja algusest saadik, on iga kuu sama trendiga teateid välja saatnud, aga aastate jooksul varem ei ole sellele tähelepanu pööratud.

Teine pool probleemist on küsimuse vale tõstatamine. ETV ülesanne ei ole asja eest teist taga venelastele saateid teha, vaid aidata kõigil tunda end Eesti riigi kodanikena. Ainuüksi vene keelega seda ülesannet ei lahenda.

Mida ETV ette võtab?

Me oleme oma arengukava koostamisest saadik 2002. aastal rääkinud, et digitaaltelevisiooni tuleb üks kanal ka selline, kus venekeelsed programmid asetatakse televõrgus konkurentsivõimelisematele saateaegadele. Tegelikult – kes on Emori tulemusi aastaid uurinud, see teab, et venelastest vaatajate vähesus on tingitud eelkõige kellajast ja vastavast Vene kanalite konkurentsist. Meie venekeelsete saadete sihtrühm tuleb pahatihti koju nii nagu vastav eestlaste sihtrühmgi liiga hilja venekeelse AK jaoks ja peab seega vaatama eestikeelseid uudiseid, mida nad ka teevad.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Int-Lambot, Evelin – mainekujundaja

Autor Avo | Avaldatud: 23. veebr. 2004

EVELIN INT-LAMBOT: Presidendi peole uus hingamine
(23.02.2004)

EvelinIntLambot.jpg:

Evelin Int-Lambot paneb ette iseseisvuspäeva kostüümidraama mitte vähem ülevaks pereürituseks kujundada.

Kuninganna küsib ühel veebruarikuu hommikul: “Peeglike, peeglike seina peal! Kes on kauneim kogu maal?” Vastuses pole midagi rõõmustavat. “Veel mullu ei leidunud armulisest prouast kenamat. Kuid nüüd elab kõrgel mäel printsess Daisy, kes on tuhat korda teist kaunim!”

Umbes sellisele sõnumile näib olevat ehitatud vabariigi aastapäeva tipphetk. On küll varahommikune hümn, paraad ja isegi kirik. Ometi ei ole ühelgi isamaalisel üritusel sellist hulka kaasaelajaid kui õhtusel pidulikul vastuvõtul. Alles see oli, kui Eurovisioon naelutas pea pool miljonit eestimaalast õhtuks telerite ette. Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril on siis järgmist vaatajarekordit oodata. Kuid mida ütleb riik oma üritusega inimestele?

Eelarveline kostüümidraama

Telemeediaga on tavaliselt nii, et mida meelelahutuslikum saade, seda rohkem vaatajaid. Ja tihti ka vastupidi: mida sügavama ja kvaliteetsema sõnumiga eetrisse minnakse, seda väiksemat auditooriumi köidetakse. See pole muidugi põhjus kõigi vaatajarekordeid tegevate soorituste kritiseerimiseks. ETV “Pealtnägija” on enamasti ka parimas ajakirjanduslikus mõttes hästi tehtud tunnike. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus on ju nagu sport, seejuures nii rahvusliku kui üle-euroopalise mõõtmega. Kuhu aga liigitub riigi aastapäeva vastuvõtu teleshow?
Ühte seebikate ja miljonimänguga?

Jah, mul on hea kõnelda. Mulle on juhtunud “õnn” sellest peost juba mitugi korda osa saada. On mõistetav, et inimesed, kel niigi vähe võimalusi pika kleidi ja frakiga välja minna, ei pruugi just vaimustuda selle ürituse lõpetamisest. Olgugi et Euroopas keegi enam ammu frakki ei kanna, on omamoodi tore mõnd vana ja peent tava oma käitumisarsenalis omada. Või vähemalt näidata, et ka siinses maanurgas suursugused olla osatakse. Ükski naine ei loobu kergekäeliselt tasuta pakutavast glamuurist, mehed ammugi mitte. Nii ei hakka minagi vassima, et mulle neil õhtutel midagi väga vastumeelt oleks. Siledad ja heatujulised inimesed on ikka kenad vaadata olnud. Mind häirib hoopis asjaolu, et ajal, mil üha enam räägime perekonna vabalangemisest meie väärtusskaalal, on just riigi sünnipäevapeost saanud võimsaim kummardus välisele hiilgusele. Riiklikult tasutud kostüümidraama riivab kõigi nende tuhandete laste vanemaid, kes tänases Eestis alla vaesuspiiri elavad. Ja niisugune sünnipäev ei süvenda usaldust riigi vastu ega anna neile lootust paremale tulevikule.

President perede kaitseingliks

Ma ei hakka demagoogitsema ja nõudma, et peo eelarve asemel lastele 500 krooni kaupa kätte jagataks. Peresid ei aita ühekordsed rahasüstid, vaid korralikult läbitöötatud peretoetuste süsteem. Mis aga veelgi tähtsam – riigi tõsine tahe muuta väärtusi. Kui perekond ei saavuta kõige olulisemat rolli meie mõtetes, ei muutu iive ega vähene kuritööd. Väärtushinnanguid on lihtsaim muuta isikliku eeskujuga. Tõsi, meil pole kunagi olnud laste- (ja isegi perede)vaesemat valitsust. Sestap ei saa siinkohal koalitsioonile loota. Kuid president sobiks oma sõbraliku perepea olekuga ideaalselt vedavasse rolli. Sestap võikski tema initsiatiivi võtta ja pingviinide asemel ükskord peresid tunnustama hakata.

Vabariigi sünnipäev on alustamiseks suurepärane aeg. Üritus, mis praegu kannab eelkõige sõnumit kadeduse kõrgpilotaaÏist, on justkui meelelahutusajakirjanduse tellimustöö. Miks me siis alatasa kurdame, et eestlased üha enam maist mammonat seesmistele väärtustele eelistavad? Võiksime kordki mõelda, kust need ihad alguse saavad. Äkki on nutikamaidki lahendusi riigi sünnipäeva tähistamiseks kui tundide kaupa tualette demonstreerida.

Tegelikult on juba esimestest ballidest alates jäänud kummitama kaks probleemi. Esiteks, kui tähtsal päeval võtab president kodanikke õnnitleda, siis ei meenu kellelegi, et iga kiidetu selja taga tema pere seisab. Mehe taga naine ja naise taga mees – mõlema taga nende lapsed. Kas ei vääri nemadki tähelepanust osa? Ja teiseks kuulutatakse väljavalituiks enamasti udupeente ja vahel ka arusaamatute tegude eest, ilma seda avalikkusele selgitamata.

Kes kindlasti senisest enam tähelepanu vääriksid, on suured pered. Igaüks, kelle pessa juba neljas laps sünnib, peaks väärima kohta ka presidendi vastuvõtul. Need erilised inimesed peavad eeskujuna kõigi austuse pälvima, sest muidu saab Eesti varsti otsa.

Riigi sünnipäev perepeoks

Nii võikski kostüümidraamast tasapisi hoopis perekeskne pidulik sünnipäevapidu kujuneda. Muidugi peaksid väliskülalised ja tunnustatud kodumaised tegijad jääma. Kuid kutsutagu nad koos peredega – koos lastega. Kui USA president võtab vastu võõrriigi suursaadikute volikirju, kutsutakse isegi sinna saadik kogu perega. Jah, koos kõige pisemate lastega. Iga pidu võimaldab tillematele järelevaatajaid ja eriprogramme teha. Suuremad aga on üliõnnelikud, kui pidulikes riietes VIP-idega võrdväärsed on.

Mind pole see mõte aastaid maha jätnud. Kuid sel aastal, kui oma tütrele 24. veebruariks lapsehoidjat otsisin, tajusin äkki eriti teravalt, kui ebaõiglane on meie pisikesed suurtest hetkedest ilma jätta. Lapse jaoks on mõõtmatult suurem rõõm pista oma pisike käsi presidendile pihku, kui see ehk tema vanemaile kunagi olnud on.
Pilt tähtsast hetkest perealbumis aga jääb ilusat päeva alatiseks meenutama. Miks me alahindame isamaaliku ülevuse kasvatuslikku mõju? Pealegi kulub vanematel oma võsukeste silme all palju vähem alkoholi, mille arvelt ka õhtut sisukamaks teha. Kokkuvõttes kahaneks ind ka “elu riiete” hankimiseks, nagu “Terevisiooni” ajakirjanik kostüümidraama kokku võttis. Televisioon aga võiks suures plaanis meie lapsi näidata. Ja kuulata, mis nendel kõige kohta öelda on. Mida teie arvate?

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Põhjarannik – maastikukaitseala

Autor Avo | Avaldatud: 23. veebr. 2004
Pankrannikul lootus pääseda UNESCO maailmapärandi nimistusse
Kultuur Aasta jooksul kavatseb keskkonnaministeerium koos geoloogia instituudiga esitada ka meie pankrannikut hõlmava Balti klindi piiriülese objektina UNESCO maailmapärandi nimistusse. Sinna pürgivad meilt veel Avinurme puutöö ning Narva linnus koos Ivangorodi kindlusega.

Pankrannikut hõlmav Ontika maastikukaitseala oli UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaat juba hea mitu aastat tagasi. UNESCOle esitamiseks oli toona ette valmistatud ainult seesama üks lõik pankrannikust. Eestist välja see ettepanek siiski ei jõudnud.

Nüüd on haaret laiendatud: keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialisti Urve Sinijärve sõnul on kavas esitada piiriülese objektina kogu Balti klint, mis lõpeb ühelt poolt Rootsis ja teisalt ulatub Venemaale.

“Klindi lõigud, mis maailmapärandisse esitatakse, asuvad kõik Eestis,” täpsustas ta.

Kokku on lõike seitse, lisaks meie maakonnas asuvatele Saka-Toila-Ontika ja Udrika kaitsealale veel Osmussaare, Pakri, Türisalu, Ülgase ja Tsitre-Muuksi kaitseala (UNESCO kriteeriumi kohaselt peab esitatav objekt juba varem olema riikliku kaitse all).

“Maailmapärandisse kandmiseks sobivat puhast loodusobjekti pole Euroopast teadaolevalt leida,” rääkis Sinijärv. “Ka pankranniku puhul tuleb ära tõestada selle ülemaailmne ainulaadne väärtus. Sellepärast olemegi kaasanud geoloogia instituudi teadlased.”

Edasine asjaajamine oleneb sellest, kuidas Rootsi ja Venemaa oma dokumendid vormistatud jõuavad. “Kontaktid on mõlema riigiga olemas,” kinnitas Sinijärv.

Objekti maailmapärandi nimistusse esitamise järgmine tähtaeg on 1. veebruar 2005.

Avinurme puutöö ministeeriumi ukse taga

Eelmisel aastal hakati maad kuulama võimalike kandidaatide suhtes, mida unikaalse kultuuripärandina nimistusse pakkuda.

Ida-Virumaa otsustas poolteist aastat tagasi pakkuda välja Avinurme puutöö kui elamisviisi.

“Meie ülesanne on oma kandidaat välja pakkuda, selle edasiesitamise otsustab kultuuriministeerium,” ütles maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Kaarin Veinbergs.

Millal ministeerium otsuse teha võiks, pole siinmail teada.

“Palju oleneb sellest, kuidas Avinurme ise suudab endale reklaami teha,” usub Veinbergs. “Kihnu kultuuriruum näiteks läks läbi tänu Mark Soosaare väga jõulisele tegevusele.”

Narva linnus ootab Venemaa seisukohta

“Kas kultuuriministeerium näeb võimalusi toetada Narva linna initsiatiivi lülitada ansambel Narva linnus ja Ivangorodi kindlus UNESCO maailmapärandi nimekirja ning võtta osa läbirääkimistest Venemaaga?” küsis rahvasaadik Eldar Efendijev üleeile riigikogus kultuuriminister Urmas Paetilt.

Paet ei näinud põhjust sellest keelduda.

Efendijevi sõnul takistaski seni asjaajamist riigi toetuse puudumine, et saaks Venemaaga läbirääkimisi pidada. “Omavalitsuste tasemel kirjutati protokollid alla aastal 1996, Ivangorod oli juba siis huvitatud. Aga see küsimus on vaja lahendada ministeeriumi tasemel ja kuni meie ministeeriumis keegi huvitatud ei olnud…”

Narva linnusest ja Ivangorodi kindlusest koosnev ansambel on unikaalne just seetõttu, et kusagil mujal ei asu kaks nii erinevat kindlust nii lähestikku.

“Tulevast nädalast hakkame seda asja koos ministeeriumiga edasi arutama,” lubas Efendijev.

UNESCO põhitähelepanu on suunatud kultuurilise mitmekesisuse kaitsele ja arengule, kusjuures kultuuri- ja looduspärandi kaitse on UNESCO üheks tuntumaks tegevussuunaks. Eestist on maailmapärandi nimekirja seni arvatud Tallinna vanalinn, Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon ning Kihnu kultuuriruum.

KÜLLI KRIIS
Reede, 20.02.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Virumaa Teataja: Aastapäevakõne tekst Presidendile

Autor Avo | Avaldatud: 21. veebr. 2004

Reporterid kinkisid presidendile kõne


1891. aastal maalis Repin zaporoozhlasi kirja kirjutamas. 2004. aastal istusid Virumaa Teataja reporterid repinlikult maha, et presidendile vabariigi aastapäevaks kõne kirjutada. Foto: Tairo Lutter

Virumaa Teataja ajakirjanikud kirjutasid Eesti Vabariigi sünnipäevaks president Arnold Rüütlile aastapäevakõne. Kui lõigud kokku panime, selgus: kõne läbivaks teemaks on memme musi. Tänaseks on kõne kingitusena presidendi kantseleisse saadetud.

Aga miks talitasime nii? Ajakirjanikud on teadagi kõvad arvajad. Alati pärast presidendi aastapäeva- või aastavahetuskõnet täitub meedia arvamustest selle kohta, milline kõne oli ja milline oleks pidanud see kõne tegelikult olema. Viga nähakse laita, kuid kus on see, kes aitab? Otsustasime laitmise asemel aidata. Püüdsime ajakirjandusliku eksperimendi käigus kehastuda presidendi kõne kirjutajaks. Et tunda – kui raske või kerge on isamaale sünnipäevaks kõne loomine. Siin on VT ajakirjanike arusaam Eestimaa asjust A.D. 2004. Kui sest arusaamast on kasu presidendile, oleme õnnelikud. Kui mitte, oleme ikka rahul, sest kõnet tehes sai meile enestele mõni mõte selgemaks.

Seega – õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!

Head inimesed! Mõelgem täna memme musile.

Seitseteist aastat tagasi laulsime koos: ei ole üksi ükski maa. Täna tegutsegem selle nimel, et Eesti Vabariigis ei tunneks end üksijäetuna ükski inimene.

Kuusteist aastat

tagasi vandus Virumaa vande, mida täna tuleks korrata ja laiendada kogu Eestile: “Truudust isamaale, austust emakeelele, kestvust eesti rahvale, usku meie südameisse, julgust eesti meestele, lapsi eesti naistele, õitsmist meie Virumaale, olgu see me ühisvandeks, kui ma reedan – siis ma hävin.”

Millest aga algab reetmine? Kas isamaa mahamüümisest või hoopis kaugemalt – millegi inimliku unustamisest. Näiteks sellest, et su põsk ei mäleta enam, milline oli memme musi.

Presidendilt oodatakse kõlavaid sõnu, kõrgelennulisi lauseid. Eriti veel riigi sünnipäeval. Aga Eestimaa on nii väike, et ka president on kõigest üks teie seast. Pigem isegi – meie seast, ei parem, ei halvem. Kõigest inimene, kelle ametiks on presidendi amet. Seepärast ütlengi pigem nagu eestlane eestlasele, inimene inimesele: mul on mure oma rahva pärast ja mul on rõõm oma rahvast.

On mure, kui kuulen tõusvast kuritegevusest, sellest, et maainimesed viivad oma loomad tapamajja, sest nende pidamine käib üle jõu. Muretsen, kui elujärg halveneb, et me kodumaal on kodutuid ja isamaal isatuid.

Aga tunnen rõõmu,

et oleme olemas, et sünnime, kasvame, võitleme. Loodan kogu hingest, et igaüks oma võitluse ka võidaks. Et meie riik võidaks. Ja olgu meil tarkust oma vabadust kasutada. Olla vabad mõttes, sõnas ja teos.

Olla vaba, mitte orjarahvas. Ei võõra võimu, ei vaimu, ei raha ikkes. Küsin – paljud meist kannavad kaelas raha iket? Vastakem südames. Ja meenutagem – mida ütles memm raha kohta. Kas seda, et raha on kõige tähtsam? Või seda, et maailmas on tähtsamaidki asju.

Kui Tallinnast oma koju Tartusse sõidan, näen tänaseid külamemmesid tee veeres seismas. Et maapoest on sageli alles jäänud vaid silt, ootavad nad kauplusbussi. Elanikke maal jääb vähemaks, poodi ei tasu enam pidada.

Aga siiski – need, kes maal elavad või kes sealt linna ametisse käivad, on hakanud rohkem tulevikule mõtlema. Maainimeste iseteadlikkus ja küünarnukitunne on jõudu kogunud. Mööda Eestimaad liikudes näen korda tehtud seltsimaju, jaanitule- ja kiigeplatse. Tunnen mitut sõnakat külavanemat. See on hea märk. Ja sel aastal saab külaelu edendamiseks ka euroraha küsida. Seda antakse ikka sinna, kus külarahvas juba koos käinud ja plaani pidanud, mida selle rahaga ära teha. Kuidas memmede-taatide tarkust tänases hoida.

Südamevaluga mõtlen

aga tööpuudusest ja minnalaskmisest tingitud joomisele. See on tragöödia, kui vanemail puudub kindel töö. Veel hullem, kui nad vähese teenistuse pudelisse uputavad. Masendav, et seda näevad pealt lapsed, kellel tihti kõht tühi. Lastega perede aitamine on riigi tähtsaim kohustus, nii majanduslikus kui ka eetilises mõttes. Sest vaid töökas kodus kasvavad üles õiged eesti mehed ja naised, tulevased kodanikud.

Ja küsin – kui paljud vallavanemad ning linnapead aitavad kaasa joomise levikule. Kas või seeläbi, et nende omavalitsuses käib alkoholi müük 24 tundi ööpäevas. Aga vastakem taas südames. Ja mõelgem, mida ütles memm, kui taat liialt pitsi tõstis.

Ligimesearmastus – see ei käi käsu korras. Seepärast tahan ma selles omalt poolt eeskuju näidata nii abikaasa, isa, vanaisa, naabri, kodaniku ja presidendina. Tahan hoolida oma kõrvalseisjast ja vastutulijast. Sest tema on nagu mina: sama ekslik, samade püüete ja igatsustega nagu mina. Oleme sarnased, vajame üksteise tunnustust ja abi sama palju kui andekspalumist ja -andmist.

Tänasel pidupäeval

on ehk aega hetkeks peatuda, et enda ümber ringi vaadata. Mõelda inimestele, kellega me elu ristub. Millal murdsime viimati läbi ringist töö-pood-telekas-voodi? Millal rõõmustasime ühise ettevõtmisega abikaasat ja lapsi? Kas oleme perega koos looduses käinud? Kas linnas kasvanud lapsed tunnevad üldse metsas orava või sinilille ära?

Kindlasti on meil sugulasi, sõpru, tuttavaid, kes pahatihti kipuvad meelde tulema alles siis, kui neilt abi vaja ja vajuvad seejärel uuesti unustusse. Äkki on just täna viimane aeg saada tuttavaks oma naabritega, keda te siiani võib-olla isegi näinud pole. Meil on ju ühiseid huvisid – kodumaja, selle õu ning kas või varguste ärahoidmine. Kui homme tassiks keegi meie korterist või majast kodutehnikat ja mööblit välja – kas seda pealt nägevad naabrid üldse taipavad, et tegemist pole õige omaniku, vaid varastega?

Lahtiste silmadega ringi käimine aitab ära hoida olukordi, kui ühel hetkel avastatakse, et kellegi laps või loom on näljas. Või vanainimene kannatab külmas, sest on haige ja ei jaksa endale ahjupuid tuppa tassida. Leidkem aega, et olla olemas inimestele, kellele oleme tähtsad. Just nii, nagu memm leidis alati meie jaoks aega. Küll unejutuks, küll musiks.

Pöörakem tähtsatele

inimestele tähelepanu. Kui igaühe juurde ise ei jõua, siis vähemalt telefonitsi. Või nagu tänapäeva noortele kombeks – elektronposti abiga. Isegi lapse ühele küsimusele vastamine või naabrimemmele öeldud tere võib olla olulisem, kui arvata oskame.

Head inimesed, täna tahaks ma teile kõigile ordeni anda, sest väärime seda ainuüksi oma olemasoluga. Sest meid on aina vähem. Aga kõik korraga ei saa, ehk järgmisel aastal.

Vabariigi president

pidas täna oma viimase kõne üksnes Eesti Vabariigi presidendina. Aasta pärast kõneleb juba Euroopa Liitu kuuluva riigi president. See on au, aga ka vastutus. Ühelt poolt pühalik, teisalt nukkergi hetk.

Aga tänasel pidupäeval ei soovi ma olla kurb, seepärast, head eestimaalased, rõõmustagem koos iga väiksemagi edusammu, iga helgemagi hetke üle. Olgu selleks õnnestunud äritehing, korralik kartulisaak, elamuse andnud raamat, sõbra soe sõna või memme musi. Just seesama musi, mis saatis meid kooliteele, seesama musi, mis võiks meenuda nii külateedel sõites, äri tehes, kodustega suheldes või parlamendis debatti pidades.

President on palju rääkinud poliitikutest ja nende eetikast. Küsin, kas tänu nendele kõnedele on poliitika eetilisemaks muutunud? Vastakem südames.

Aga täna ma poliitikuist ei rääkinud. Rääkisin inimestest. Sest kui poliitikut tuntakse-teatakse üksnes poliitikuna, on ta halb poliitik, sest temas puudub inimene. Kui poliitikut teatakse-tuntakse eelkõige inimesena, on ta hea poliitik, sest ta on eelkõige inimene.

Usun, et poliitikas suudab inimeseks jääda vaid see, kellel meeles oma memme musi.

Lõpetuseks meenutagem

Mart Raua sõnu maast ja rahvast, mis ilmusid esmakordselt nelikümmend aastat tagasi. Ajal, mil tänaste tegijate põlvkond memmelt musi sai.

Loodan, et Raua luule abil tõuseb vaatepiir kõrgemale isiklikust, erakondlikust. Raud kirjutas:

Minu maa, minu rahva õnn,

minu maa ja mu rahva mured

suuremad on

minu enese

elamisrõõmust või -tusast,

nagu meri on suurem

ühe laine

vahusest viirust,

põldude ääretus

suutäiest leivast,

tuuliste metsade kohin

üksiku lehe libinast

ja nagu maa ise on suurem

sellest piskust,

mida ma silmaga näen,

ning kogu rahvas

nendest, keda ma kättpidi

teretan.

Kõik jalad kord väsivad ära

mullaseid radasid tallates.

Aga rahvas ei sure.

Maad maha matta ei saa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Salo, Vello – preester, ajaloolane

Autor Avo | Avaldatud: 20. veebr. 2004

Bass.jpg:

Vello Salo 24.02.2008 kell 7.36 Toompea lossi hoovis.

xxx

Loe lisa:

Valge raamat

Võita saavad ainult võitlejad

xxx

Kolm kohtumist paavstigaVello Salo, Pirita kloostri vaimulik
05.04.2005


Igaveses Linnas 1979

Esimest korda nägin “poola paavsti” ajaloolisel Peetri platsil 13. juunil 1979, mil ta oli just naasnud Poolast. Oli päikesepaisteline pärastlõuna ja üldaudientsi päev. Väljakule oli ehitatud tavaline audientsi-ringtee, mida ümbritsesid puust barjäärid. “Vana kalana” läksin kohale tund aega varem (kell viis), et esireast mitte kaugele jääda.

Tol pärastlõunal pani mind imestama üks ebatavaline vaatepilt: platsi mõlema pronksist hiigelkandelaabri otsa oli roninud noortekobaraid, midagi mitmekorruselise maja moodi. Positsioon oli ilmselt ebamugav, ent kolme tunni jooksul keegi alla ei tulnud. Ilm oli palav, aga kandelaabrite jalal vulises joogivesi. Noortel olid joogitopsid kaasas; need lasti nööri otsas vette ja hiivati üles – et kord leitud kohta mitte käest lasta. Sealt oli muidugi parim vaade kogu audientsile: kaameraid ulatati käest kätte kõige ülemistele. 

Mul hakkas kahju, et ei olnud ise kaamerat kaasa võtnud: need kaks noortekobarat olid ju sugestiivne pilt ebatavalisest vaimustusest, mida itaalia noored tundsid “muulasest paavsti” – il papa straniero – vastu. Jah, vaimustus; see oli mu esimene mulje “poola paavstist”, mida kogesin juba tund aega varem, kui teda ennast näha sain.

Aastal 1979 ei olnud veel keegi paavsti püstolimärklauaks võtnud ning Püha Isa sõitis ringi päris tavalises lahtises autos – esiteks piki barjääride üht külge, siis teistpidi tagasi. Tekkis mulje, et ta rääkis kõigiga, võttis vastu kirju ja kingitusi ning kallistas temale ulatatud lapsi. Kogu pilt oli üks suur perekonnapidu, mida raamis Bernini võimas sammastik.

Torontos 1984

14. septembril oli kogu Toronto peapiiskopkonna vaimulike perel – peale minu veel tuhatkond meest – kokkusaamine oma ülemkarjasega. Nüüd aga oli asi võrratult keerulisem kui enne atentaati: kõik pidid olema katedraalis enne kella kahte, poolteist tundi enne paavsti saabumist. Kiriku ees istus ratastoolis üks vanem daam, taskutelekas peos. Küllap jälgis tähtsa külalise igat sammu.

Paavsti saabudes kõlas selleks puhuks komponeeritud muusika, järgnesid ovatsioonid (Viva il Papa! Toronto arvukatelt itaallastelt) ja väljasirutatud käed piki punast vaipa – täpselt nagu toona Roomas. Seesama vaimustus, mis 1979. aasta üld-audientsil.

Minu õpilaste hulgas oli tollal kaks poolakat. Katedraalist suundusin koos nendega rahvusrallile ühel Toronto staadionil, kuhu oli saabunud teiste hulgas 40 bussi Chicagost, “suurimast poola linnast”. Seal valitses täielik rahvapeo õhkkond. Paavsti kõne rõhutas eriti “ristisõja” väljakuulutamist inim-õiguste eest seismisel, mis tv-uudistes üllataval kombel enam esile ei tulnud.

Kõrgele külalisele pakuti rikkalikku eeskava: “Parem kui Poolas!” ütles paavst rahvatantsijaile naljatoonis, olgugi et pakutu pidi teda kenakesti väsitama. Tõusiski püsti ja tahtis minekut teha, kuid ei lastud: rahvas alustas ühislaulu, paavst laulis kaasa. Siis ovatsioonid ja ilutulestik võidu müristava kõuega.

Ent öösel sadas kõvasti ning järgmise hommiku paavstimissa toimus ülimärjal platsil – muidu oleks Downsview’ lennuväljale küll oma miljon inimest kokku tulnud. Kuid kui päike Püha Isa kopteri maabudes paistma hakkas, oskasid ka vilu ilma kiuste kohalejõudnud mitu-setusada tuhat inimest oma rõkkamisega minu kõrvad lukku panna. Unustamatult jääb meelde pilt, kuidas tuul tahtis Püha Isa kõrge püramiidikujulise altari otsast justkui lendu tõsta ja ta paistis nagu pilvedes hõljuvat.

Meie, armulaua jagamiseks kohaletoodud vaimulike “tööpäev” kestis kaheksa ja pool tundi, kuid väsimusega koos viisime kaasa tubli annuse vai- mustust. Järgnevatel päevadel tundsin lausa käegakatsutavat “elujõu” ja pealehakkamise tõusu. Nii et üldmuljeks jällegi vaimustus.

Tallinnas 1993

Kolmas kohtumine pole esimese kahega võrreldav: vahepeal oli Joannes Paulus võtnud eesti keele tunde! Kuigi kaugelt tähtsam oli tema toetusel toime tulnud ateismiimpeeriumi lagundamine – Lech Walesa, Gorbatðovi visiit võitjale jne jne. Aga tühja meil neist või Honorius Kolmandast, kes asutas paavstliku protektoraadi nimega Estonia: ikkagi esimene paavst, kes tuli Maarjamaad külastama! Ja rääkis meiega eesti keeles!

10. septembril oli Kadriorus, Vatikani saatkonna majas kaetud paavstlik lõunalaud kümnele, kuhu mahtus kogu tolleaegne eesti soost katoliiklik vaimu- likkond: isad Rein, Väino ja Vello. Käis elav keskustelu, kõne- keelteks inglise ja itaalia. Külaline küsitles meid kõiki. Kuid isa Guy, kes oli istunud paavstilauas ka aastat neli tagasi Helsingis, lausus: “Ei tundnud teda enam ära!” Jah, “spordipaavst” oli nüüd juba 73 ja nn paremad aastad seljataga, ent ikka veel õhkus temast palju elujõudu. See tuli ilmsiks Raekoja platsil peetud missa lõpus, kui külaline pidas kõne, “mida polnud kavas”.

Paavsti sõnavõtud olid ju ette paika pandud, tõlked-kokkuvõtted pressile välja jagatud, reporterid küllap juba oma ülevaateid kirjutamas – ja paavst peab veel ühe kõne! Ning millest veel: uuest Euroopast – kus suuremad rahvad ei tohiks enam rõhuda vähemaid, vaid peaksid nende õigusi austama!

Jälg

Eestlane arvab, et mees peab jätma jälje. Selle mehe puhul pole kahtlust, et tema jälgi on täis terve maailm. Kellele meeldivaid, kellele mitte – ennustan, et õige varsti ilmub hulgaliselt hinnanguid Joannes Pauluse tegude ja tegematajätmiste kohta. (Eesti kirjameeste õpetust, et eesnime tuleb kirjutada ahh-tähega, ei teinud ta näiteks kuulmagi, vaid kirjutas surmani Joannes.)

Pole parata: minule meenuvad kõigepealt need veerandsaja aasta tagused noortekobarad. Ka 1994 Manilas peetud noortepäevad, kuhu kogunes neli miljonit osalejat. 1997 kutsus Joannes Paulus noored Pariisi: sinna tuli terve miljon. Kes oleks võinud seda arvata? Aga minule annavad nad tulevikulootust.
Mehine jälg.

Eesti Päevaleht

xxx

 

Elutööpreemiaga Vello Salol pole Eesti passi 12.05.2004 00:01Ülo Mattheus, poliitikareporter

Eesti riigilt 300 000-kroonise elutöö preemia pälvinud preester Vello Salol puudub siiani ametlik Eesti kodakondsus ja seega ka õigus osaleda näiteks Riigikogu valimistel.

Salo, kes on sünnijärgne Eesti kodanik, elab siin ometi Saksamaa kodanikuna alalise elamisloaga. Seda hoolimata tõsiasjast, et ta üritas 1990ndate algul Eestisse naastes oma sünnimaa kodakondsust taastada.

«Tartu kohtunik Kägu keeldus minu avaldust [isiku tuvastamiseks] vastu võtmast,» selgitas Salo, miks tal pole siiani Eesti passi. «Kui Eesti Vabariik ei taha mulle pabereid anda, siis ärgu andku, ega ma siis sellest vähem eestlane ei ole.»

«Mina tegin seda, mis advokaat ütles, ja esitasin esmalt palve notariaalakti tegemiseks, et mina olen see mees, kelle sünnitunnistust minu kaks venda ja õde tunnistavad,» kirjeldas Salo. «See oli esimene samm, et üldse kuidagi edasi minna. Aga seda ei võetud vastu.»

Nimevahetus Tðehhis

1925. aasta 5. novembril Kolga-Jaani kihelkonnas Lalsis sündinud Salo probleemi juured peituvad Teises maailmasõjas. Eesti diviisi mobiliseerituna sõdis Salo 1944.–1945. aastal Saksa poolel. 1945. aastal muutis ta Tšehhis sooviga säästa repressioonidest koju jäänud sugulasi oma sünnipärase nime Endel Vaher Vello Saloks. Hiljem võttis ta endale Saksa kodakondsuse.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti pressiesindaja Heikki Kirotari sõnul on neil üheksa Endel Vaheri andmed, kuid ükski neist pole sündinud 1925. aastal. Kirotari selgituse kohaselt saabus Salo siia 1993. aastal ja sai Eestis elamiseks tähtajalise elamisloa, mis hiljem asendati alalise elamisloaga.

Salo õde Eevi Salm avaldas ameti selgitusi kuuldes üllatust, kinnitades, et tema vend on kindlasti sündinud just eelmainitud kuupäeval ja tema sünd on kantud Kolga-Jaani õigeusu kiriku raamatusse.

Üllatus peaministrile

Siseministeeriumi perekonnaarhiivi büroo juhataja Svetlana Toots tunnistas, et kõnealune kirikuraamat asub siseministeeriumi valduses, kuid teatas isikuandmete delikaatsusele viidates, et Endel Vaheri nime olemasolu selles ta ei kinnita ega lükka ka ümber.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu avaldas aga eile Postimehega rääkides lihtsalt üllatust, kuuldes, et okupatsioonireiimide repressiivpoliitika uurimise riiklikku komisjoni juhtinud mees ei ole olegi ametlikult Eesti kodanik. Seejärel saatis Reinsalu siseminister Margus Leivole kirja, milles tunnistas, et tegu on juhtumiga, mis «ei tee au meie asjaajamisele».

Siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul on Salo Eesti kodanik. «Nime muutmine ei võta ju kelleltki kodakondsust,» lausus ta. «Küsimus on praegu vaid passi taotlemises, mille ta saab 30 päeva jooksul.»

Siseministeeriumi pressinõunik Katrin Vides tunnistas, et lahendusi, kuidas Salole Eesti pass anda, on mitmeid. «Kindlasti tuleb see jutuks ka minister Margus Leivo juures,» lubas pressinõunik.

Salo kodakondsuse-küsimuse lahendust lubas Postimehele ka peaminister Juhan Parts, kes paari kuu eest Vello Salole elutöö preemia andis. «Minu jaoks oli täielik üllatus, kui sellest [Salo Eesti passi puudumisest] teada sain,» tunnistas ta. «Olen talle isiklikult lubanud, et see küsimus saab lahendatud, loodetavasti lähikuudel.»

Vello Salo teeneid
• 1948–1953 – korraldas Vatikani raadio eestikeelseid saateid
• 1974–94 – toimetas eesti katoliiklaste ringkirja Maarjamaa
• 1976–1987 – toimetas kultuuriajakirja Aja Kiri
• 1962 – asutas Roomas ühemehekirjastuse Maarjamaa, mis avaldas üle 30 eesti autori teose
• 1993–1994 – külalisprofessor Tartu Ülikoolis
• 1996 – okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees
• 1997 – pälvis Valgetähe II klassi teenetemärgi ja Eesti Taassünni auhinna
• 1998 – sai paavsti auprelaadiks
• 2004 – pälvis Eesti riigi elutööpreemia
                                                     Allikas: PM

xxx

 

Preester, ajaloolane – inimene Vello Salo

Anneli Ammas, 20.02.2004


Ruut Elutööpreemia raha lubab Salo anda neile, kellel sellest puudus

Ruut Imelikul kombel ei ole Salol tänaseni Eesti kodakondsust

Uudise pilt
Igal varahommikul peab Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester Isa Vello kloostri kabelis missa.
Foto: Marko Mumm

Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees. Toronto ülikooli emeriitprofessor. Tunneb 20 keelt. Tegi aastaid Vatikanist eestikeelseid saateid.

Küsimusele, kes te siis ikkagi olete, Vello Salo, vastab 78-aastane mees: “No inimene, loodetavasti.”

“Usklik uskumatu mees,” ütleb Salo naaber ja töökaaslane Pirita kloostris Lagle Parek.

Itaalias, Vatikanis, Iraagis, Hollandis, Rootsis, Kanadas ja mitmel pool mujal elanud Salo viimased aastad on möödunud kahetoalises, raamatute, arvuti ja magamiskohaga kloostrikorteris. Igal varahommikul peab Isa Vello kloostri kabelis missa. “Erk nagu sitikas,” ütleb Parek naljatamisi eaka mehe elujõu kohta.

40 aastat tagasi loodud kirjastusel palju tööd

“Nüüd, iga päev tema kõrval hakkan mõistma, kui ennastohverdav on tema ja paljude teiste väliseestlaste elu ja tegevus olnud,” lausub Parek. “Ja Vello Salo on veel erandite erand. Minu jaoks on ta eelkõige kirjastaja, sest tema rolli Maarjamaa kirjastuse tegemistega on raske ülehinnata.”

Maarjamaa kirjastus, mille Salo nelikümmend aastat tagasi Roomas lõi, on välja andnud väga olulisi teoseid, mille hulgas on näiteks Paul Saagpaku “Süno-nüümide sõnastik”, aga ka mitmeid teatmeteoseid, Henriku Liivimaa kroonika, eesti luuletajate kogud, filosoofilised tekstid jpm.

Salo lausa ohkab, kui küsida, millised suured kirjatööd tal praegu käsil on. “Valge raamat eesti rahva kaotustest on lõpukorral ja minu košmaar, et ta saaks valmis Euroopa Liitu astumise ajaks. Et oleks teistele Euroopa Liidu liikmetele näidata, kuidas meile on liiga tehtud, et nad on meile midagi võlgu,” lausub Salo. Ta on mees, kes oli üks esimesi Eesti eelmise sajandi ajaloo traagilisemate peatükkide uurijaid ja tema mitmekümne aasta tagused, Eestist kaugel kirjutatud, faktidele tuginevad uurimused on siiani ajaloolastele usaldusväärseks allikaks.

“Ajaloo alal olen hädaabitööline,” ütleb ta ise. “Ainuke vahend teada saada, mis on olnud, oli hakata ise uurima,” ütleb ta ka Eesti kirikuloo kohta, mille ta mitu aastat tagasi saksa keeles valmis sai. Sellest on ka eestikeelne tõlge ja see kõik ootab veel ülevaatamist ja ilmumist. Salo nendib, et igasugu askelduste kõrvalt ei jagu lihtsalt aega.

Eestisse tagasi esimesel võimalusel

Vello Salo lahkus Eestist 1943. aastal, et soomlastele appi võitlema minna. Sealt edasi liikus juba mujale. Eestisse tagasi tuli kohe, kui see üldse võimalik oli. “Seegi näitab midagi, tal polnud küsimust, et äkki meie riik ei jää püsima,” ütleb Parek.

300 000 krooni kohta, mille Salo preemiaks saab, ütleb ta, et see on kindel, et kirstu kaasa ta raha ei pane. “Sellest rahast saan hästi varsti lahti. Kindlasti aitan kedagi, sest ristiinimese seisukohast on kõik raha vaeste raha ja meie oleme ainult selle administraatorid. Minul pole seda vaja, järelikult annan neile, kellel puudu ja neid on väga palju,” ütleb Salo.

Veider on see, et Vello Salo on Saksamaa kodanik, sest ta pole Eesti Vabariigi kodakondsust tagasi saanud. Nimelt vahetas ta omal ajal oma nime, et kaitsta Eestisse jäänud sugulasi ja nüüd peab tõestama, et on ikka sama mees, kes kunagi Eestist lahkus. “Vello Salo sugune inimene peaks oma elu ja tööga olema tõestanud, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei pea ju paluma, vaid talle võiks kodakondsuse kandikul kätte tuua,” ütleb Parek.

Allikas

xxx

 

Katoliku preester ja elutöö­preemia laureaat Vello Salo sai lõpuks sinise passi
20.05.2004


Repressioonide uurija, katoliku preester, riikliku elutöö­preemia laureaat Vello Salo sai eile, üksteist aastat pärast naasmist kodumaale Eesti Vabariigi sinise passi.

Teise maailmasõja ajal Tðehhis oma sünni-järgsest nimest Endel Vaher loobunud mees elas 1993. aastast Eestis küll Eesti kodakondsena, kuid ilma passita, sest isiku tuvastamine oli Eestisse naastes jäänud pooleli.

Märtsis esitas Salo taotluse passi saamiseks ning eilsest on lõpuks sinine pass ka mehel, kelle juhtimisel ilmus äsja Venemaal tugevat vastukaja tekitanud “valge raamat”, mis võtab kokku Eestile okupatsioonide tõttu tehtud kahjud.

Pildil Vello Salo koos peaminister Juhan Partsiga, kellele Salo näitab ühte tema enda välja antud eesti luule kogu.

FOTO: MARKO MUMM
Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Osiris – Maa-sarnase atmosfääriga planeet

Autor Avo | Avaldatud: 18. veebr. 2004

Leiti Maa-sarnase atmosfääriga planeet
Heiki Suurkask 18.02.2004


Astronoomid avastasid, et ühe Päikesesüsteemist väljas oleva planeedi atmosfäär sisaldab sarnaselt Maaga vesinikku, hapnikku ja süsinikku, elu ei tasu sealt aga ilmselt otsida, kuna planeedi atmosfäär lekib juba pikemat aega avakosmosesse.

Ekstrasolaarne planeet HD 209458b on Maa astronoomide tähelepanu äratanud korduvalt oma esmakordsusega. Veebruari esimestel päevadel üllatas Prantsuse astronoom Alfred Vidal-Madjar maailma teatega, et sellel planeedil on avastatud hapnikku. Planeet tiirleb Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel Pegasuse tähtkujus asuva tähe ümber. Astronoomid on sellele planeedile andnud ka mitteametliku nime Osiris, muinas-Egiptuse jumala järgi.

Kuigi hapniku leidmine väljaspool Päikesesüsteemi on niigi enneolematu, on veelgi ebatavalisem see, kuidas rasked aatomid selle planeedi pinnalt avakosmosesse lenduvad. Sama planeet oli ka esimene Päiksesüsteemi-väline planeet, mille möödumist oma tähe eest oli võimalik jälgida, kui ta avastati 1999. aastal. Mullu avastasid astronoomid planeedi atmosfäärist vesinikku, samas avastati, et planeedi atmosfäär lekib avakosmosesse.

HD 209458b on Jupiteri-suurune planeet, kuid asub oma tähele lähemal kui Merkuur Päikesele. Suur kuumus on planeedi atmosfääri purustanud ja teadlaste arvates on planeet muutumas vedelaks laavakeraks. Osiris tiirleb oma päikese ümber 7 miljoni kilomeetri kaugusel, kusjuures sealse aasta kestus on vaid 3,5 päeva.

Vidal-Madjar on oma abilistega Hubble’i kosmoseteleskoobiga juba mitu aastat seda planeeti uurinud. Igal sekundil paiskub planeedilt kosmosesse vähemalt 10 000 tonni osakesi. Atmosfääris valitseb keskmine temperatuur 10 000 kraadi Celsiuse järgi, oletavad astronoomid.

Kuna planeet on oma päikesele nii lähedal, põhjustab atmosfääri auklikuks muutumist arvatavalt päikesetuul, oma kaalu kaotava planeedi raskusjõud väheneb aga samaaegselt, kergendades veelgi osakeste lendumist.

“Kui te kujutate ette tuult, mis on nii tugev, et rebib kõik endaga kaasa, rääkides isegi väikseimatest osakestest, saate te ettekujutuse toimuvast,” teatas Vidal-Madjar. Varem oli jälgitud vesinikuaatomite paiskumist kosmosse, kuid nüüd rebib gravitatsioonist suurem jõud atmosfääriaugust välja ka oluliselt raskemaid hapniku- ja süsinikuaatomeid.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Geenivaramu

Autor Avo | Avaldatud: 18. veebr. 2004

Geenivaramu võtmefiguurid tülis
Mirko Ojakivi, 18.02.2004

KalevKask.JPG:  
EGeen nõukogu esimees Kalev Kask kahtlustab, et nende antud infot geenivaramu nõukogule ja valitsusele on muudetud või pole seda esitatud täielikul kujul.
Foto: Arvo Uustalu

GEENIPROJEKT: Geenivaramut rahastava EGeeni nõukogu esimees Kalev Kask ja ettevõtte nõukogust tagasi kutsutud Andres Metspalu rääkisid eile paaritunnise vahega antud intervjuudes reporter Mirko Ojakivile, et nende vahel tekkisid märkimisväärsed arusaamatused, mis takistavad edasist koostööd.

Siiski loodavad mõlemad, et Geenivaramu jätkab edukalt.

Geenivaramu investoreid koondava ettevõtte EGeen nõukogu esimees Kalev Kask ei soostunud avalikustama, miks vabastati ettevõtte nõukogust Jaanus Pikani ja Andres Metspalu, küll aga ütles ta, et Eestis geenipangaga seotud inimesed moonutasid investorite soove.

Millised olid need vastuolud, miks lahkusid EGeenist Andres Metspalu ja Jaanus Pikani?

Nad ei lahkunud EGeenist, vabastasime nad nõukogu koosseisust. Ei saa konfidentsiaalsusest tulenevalt täpsemalt rääkida. (Intervjuu juures viibinud EGeeni arendusdirektor Margus Kõrgesaar täpsustas, et Jaanus Pikani ja Andres Metspalu kutsuti tagasi AS-i EGeen nõukogust ja sihtasutuse Eesti Geenivaramu ning EGeeni koostööd koordineerivast koos-kõlastuskomisjonist. Seejärel lõpetasid Pikani ja Metspalu oma töösuhte EGeen Internationaliga. EGeen AS on EGeen Internationali tütarettevõte – toim).

Teie ja nende meeste vahel tekkisid teatud vastuolud? Kas need vastuolud tekkisid alles viimastel kuudel, mil geenivaramu ja EGeeni suhted jahenesid, või on tegemist pikemaajalise protsessiga?

Põhiline erinevus nägemustes seisnes selles, et pilootprojekt, millega koguti ligi 10 000 proovi, näitas, et edaspidiste proovide kogumiseks tarvis on suuremat täpsusastet – selle asemel et jätkata massiivset väheväärtuslike andmete kogumist lihtsalt kogumise pärast. Investorite arvamus on, et seda laeva saab veel pöörata ja soovitasime koguda andmeid pigem vähem, aga täpsemalt.

Kui lihtne on juhtida ettevõtet, kui selle ühed juhid on USA-s ja teised Eestis?

Telefonid töötavad ja kommunikatsiooniprobleeme pole. Pigem oli ikkagi kontseptuaalne arusaamade erinevus.

Kas teie arvamus geenivaramu kui äriprojekti tulevikust läks Pikani ja Metspalu omast lahku?

See on spekulatiivne küsimus. Meil investorite esindajatena oli selge nägemus, selle edastasime ka geenivaramu juhtidele kirjalikult. Novembris SA Eesti Geenivaramu koosolekul ning aasta lõpus ametlikult saadetud kirjas teatasime geenivaramule, et EGeen soovib koostööd jätkata, aga projekti käigus peaks keskenduma täpsemate andmete kogumisele, mida saab saavutada haigusgruppide kaupa küsimustikku täiendades. Näiteks soovime, et geeniproovi võttes märgitaks ara kvantitatiivsed andmed, nagu näiteks inimese vererõhunäitajad, et saaksime usaldusväärseid andmeid, mille põhjal saab ka objektiivset analüüsi teha. See on küll väike, aga oluline soov. Meie ei soovi koguda andmeid, millega pole midagi teha. Samas ei soovi me tegeleda mitte ainult haigete, vaid ka tervete inimeste kaasamisega geenivaramusse, lihtsalt mõlemal juhul on andmed kõrgema täpsusastmega.

Millisena teie ja investorid näete geenivaramu tulevikku?

Oleme olnud ja oleme endiselt huvitatud mõistlikel alustel geenivaramu rahastamisest ja mõistliku andmebaasi kogumisest. Lisaks näeme kogu investeeringut kui pikaajalist. Teame ka seda, et ükski geeniuuring ei too midagi vähem kui kuue aasta jooksul ja meie investorid teavad seda. EGeeni äriplaan näeb ette lühemaajalisi programme väljaspool geenivaramut ja nendega tegeleksime ka siis, kui geenivaramut poleks.

Kui teadlikud on EGeeni ja seega geenivaramu praegused investorid?

Meie investorid on väga teadlikud. Enamik investoritest on vähemalt kõrgharidusega selles valdkonnas.

Kas investorid on rahul sellega, mis geenivaramu ja EGeen Internationali ümber viimastel kuudel toimub?

Meie soov, mida oleme edastanud nii investoritele kui ka geenivaramu inimestele, on see, et geeniandmete kogumises tuleb teha korrektuur ja tegutseda tuleb teadlikumalt.

Avalikkusele on jäetud mulje, nagu investorid ei sooviks jätkata. Kas sellist muljet on soovitud sihiteadlikult jätta?

Vaadates seda, kuidas on edastatud meie informatsiooni geenivaramu nõukogule ja valitsusele, jääb tõesti mulje, et informatsiooni on muudetud või pole edastatud täielikul kujul. Näiteks novembris, mil teavitasime geenivaramu juhatust, et rahastamine võtab aega veebruarini, ja soovitasime hoida meie kombel kulusid kokku. See võeti teadmiseks ja leppisime detsembris ka eelarve ühes tööverisoonis kokku.

Veel aasta lõpus saatsin oma allkirjaga kirja, kinnitades nii EGeen Internationali huvi projekti jätkata kui ka investeeringute kaasamise progressi. Sellele mina vastust ei saanud, kuigi kiri võeti vastu, nagu hiljem teada saime. Vastuse asemel saadeti meile kiri, et oleme rikkunud oluliselt lepingut. Võlga tunnistame.

Metspalu väitis veidi aja eest, et on saabunud aeg tagada geenivaramu stabiilne areng lähemaks kolmeks aastaks ning stabiilsuse tagab vaid riigi lülitumine rahastajate ringi. Teie jääksite ilma eksklusiivsetest andmetest. Kuidas kommenteerite? Olete koos riigiga ja ilma andmeõiguseta nõus jätkama?

Meil puuduks sellisel juhul igasugune huvi. Meil on pikaajaline huvi, aga ega ma ei saa riigi eest rääkida. Nemad peavad otsustama, kas ja kuidas nad tahavad investeerida. Meie pakume kava, kus tahame osaleda mõistlikel alustel ja stabiilselt. Kui saame kvaliteediparanemise, siis saame jätkata ka rahastamist palju parematel alustel. Vähene terviseandmete kvaliteet oli ka praeguse rahastamise viibimise üks põhjustest.

Millal selgub geenivaramu tulevik? Millal teile saab selgeks, kas rahastajatena jätkate teie või jätkab riik ja teie kaotate õigused geeniandmetele?

Eesti rahvas on juba tänaseks võitnud. Riik on saanud EGeeni investeeringutest ja kas või sotsiaalmaksudest kuhjaga rohkem, kui ise investeerinud. Sisulise poole pealt loob EGeeni jätkamine võimaluse arendada Eestis kvaliteetse ja rakendusliku väätusega geenivaramu baasil tõepoolest teaduspõhist majandust. Meie edukus on otseselt seotud nii teaduses kui ka teaduspõhises majanduses rakendatavate andmete kogumisega.

Andres Metspalu: riik peab tagama arengu

Geenivaramu teaduskomitee liige, Tartu Ülikooli professor Andres Metspalu arvas eile, et riik peaks võtma vastu geeniprojekti rahastamise otsuse, sest ainuüksi nii oleks võimalik taastada geenipanga jätkusuutlikkus.

Andres Metspalu, mis sundis teid ja Jaanus Pikanit EGeeni tegevjuhtide kohalt tagasi astuma?

Erinev nägemus, kuidas arendada Eesti Geenivaramut.

Kas vastuolud tekkisid alles viimastel kuudel, mil Geenivaramu ja EGeeni suhted jahenesid, või on tegemist pikemaajalise protsessiga?

Erimeelsused ilmnesid siis, kui EGeen International teatas teise finantseerimisringi sulgemise viibimisest.

Kuivõrd lihtne on juhtida ettevõtet, kui sellel on ühed juhid USA-s ja teised Eestis?

Keeruline, aga kõik sõltub konkreetsetest inimestest.

Mis toimub Geenivaramu ja selle tugistruktuuride ümber? Kas tegemist on lihtsalt kahe mõttelaadi või äriplaaniga või on midagi sellist, milles Pikani ja teie ei soovinud edaspidi osaleda?

Kalev Kase nägemuse järgi peaks edaspidi keskenduma kliinilistele ravimiuuringutele. See polnud peamine põhjus, miks me Geenivaramut looma hakkasime.

Millisena näete Geenivaramu tulevikku?

Siin on palju infomüra. Haigusgruppide-põhiselt on andmeid kogutud ja analüüsitud kaua, kuid nende uurimine pole andnud palju ega usaldusväärseid tulemusi. Seetõttu ongi jõutud arusaamisele, et eelkõige on tarvis uurida kogu rahvastikus esinevaid geenivariante ja sellelt foonilt alustada haigusgeenide otsimist.

DeCode Genetics Islandil kogus haigusgruppe, aga neile maksis Roche 200 miljonit dollarit, et koguda 12 haiguse andmed viis korda väiksemas populatsioonis kui Eestis. Meie Geenivaramu kulud, et koguda 90 000 proovi lisaks olemasolevale 10 000 geenidoonorile, on ainult kaheksa miljonit eurot (umbes 125 miljonit krooni).
Eesti Geenivaramu on planeeritud kui populatsioonipõhiline andmebaas ja selle järgi on koostatud ka küsimustik – klassikaline geneetilis-epidemioloogiline uuring.

Täpsemate fenotüüpide saamiseks on seaduses säte, et on võimalik neid teha ja inimeste juurde tagasi minna, kui nad nõus on.

Kui teadlikud on EGeeni j
a seega Geenivaramu praegused investorid?

Geenivaramu investorid ei tarvitse tõesti teha vahet populatsioonigeneetika finessides ja biopankade loomise strateegiates.

Kuidas päästa Geenivaramu või oleks tegelikult eestlastele kasulikum, kui ettevõtmist rahastataks avaliku sektori rahast?

Arvan, et Geenivaramu on tõestanud oma elujõulisust.

On aeg tagada Geenivaramule stabiilne areng lähemaks kolmeks aastaks ja seda tagab ainult Eesti riigi lülitumine rahastajate ringi, mis muidugi välistab EGeenile antud ainuõiguse andmete äriliseks kasutamiseks lähema 25 aasta jooksul.

Avaliku sektori rahastamise toel saab nüüd luua andmekogu, mis on üks suuremaid Euroopas ja tagaks Eesti teadlastele ja ettevõtetele lähemaks 30 aastaks uurimismaterjali, mille põhjal teha teadus ja arendustööd ja avastada uusi seoseid geenide, keskkonna ja inimese tervisliku seisundi ja ravimite toime vahel.

Kui palju on Kalev Kask teilt ja Pikanilt nõu küsinud?

Viimasel ajal nõu ei küsitud.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Veski, Viljar – korvpallitulevik?

Autor Avo | Avaldatud: 18. veebr. 2004

KORVPALL: Ülipikk Viljar Veski tunnetab arengut
(18.02.2004)

Ville Arike, Vinni-Tallinn

Ruut  215 cm pikkune noormees tahab peagi saada KK Rakvere põhitegijaks

Ruut  “Mõnele võivad Erkmaa treeningud tunduda rasked, aga seda ongi vaja.”

Uudise pilt
Viljar Veski hooaja tipphetk: pealtpanek Saku suurhallis mängus Kaleviga.
Foto: Tairo Lutter (Virumaa Teataja)

Kui 17-aastane ja 215 cm pikkune Viljar Veski kolis suvel Tartumaalt KK Rakveresse, küsis mõnigi kade kiibitseja: mis ta sealt ikka paremat leiab? Tuleb välja, et on leidnud küll.

Temaga tegeldakse palju personaalselt, ta saab mängida ja areng on silmanähtav. “Oma mängudega ei tohi kunagi rahule jääda, sest alati saab paremini. Aga oma arenguga siin veedetud poole aasta jooksul olen tõepoolest rahul,” valgub üle Veski näo lai naeratus.

Visanud meistriliigas 87 punkti

Noormees, kes eelmisel hooajal sai Ülenurme koosseisus Eesti meistrivõistluste esiliigas platsile vaid mõneks minutiks, on tänavu visanud meistriliigas 20 mänguga 87 punkti. Veski on teeninud 43 vabaviset ja realiseerinud neist 34.

Muljetavaldavalt sekkus ta hiljuti mängus Pirita Top Spaga, kus tabas lühikese ajaga kaks haakviset ja kõik 6 vabaviset. Lisaks noppis ta kokku 7 lauapalli ja aitas Rakverel võtta väga tähtsa võidu. Kõigis mängudes on säärast stabiilsust nõuda mõistagi veel vara.

“Ettekujutus sellest, mis siin Vinnis ees ootab, on täitunud,” ütleb Veski. “Teen palju individuaalset tööd, tsentrile vajalikke liikumisi. Tartus lihtsalt tuli meeskond kokku ja mängisime. Olen siin hästi kohanenud, probleeme pole. Noortekoondise sõbrad juba ootasid ees,” räägib Vinni–Pajusti gümnaasiumi 11. klassis õppiv noormees.

Kahel eelmisel suvel avaldasid Veskile muljet Aivo Erkmaa treeningud noortekoondise laagrites. “Need hakkasid meeldima. Tundsin end paremini, lisandus jõudu ja vastupidavust. Muidu lihtsalt käisid trennis. Rakvere meeste võistkonnaga harjutades pole midagi ülejõukäivat tundnud. Kui vaja, saan puhkust. Mõnele võivad Erkmaa treeningud tunduda rasked, aga seda ongi vaja. Treening peabki koormav olema. Kui teed aastaid tagasihoidlikul tasemel trenni, siis ma ei usu, et see viiks kuhugi.”

Tahab haakviske hästi selgeks saada

Veski arvab, et eelkõige on talle lisandunud julgust ja agressiivsust. Ta peab meistriliigas saadavaid kogemusi väga vajalikeks. Vinnis, Erkmaa ja Venemaa teenelise treeneri Viktor Zavgorodni käe all õpitud mänguelementidest toob ta esile haakviske. “See on hea relv. Varem sai seda vaid vahel nalja pärast poistega visatud. Pean veel kõvasti harjutama, käpas see vise pole. Kahjuks meie tsentrid õieti ei kasuta haakviset, kelleltki pole malli võtta. Põhiline on kehamäng ja küünarnukid,” tõdeb Veski.

Meistriliigas alustades oli tal loomulikult väike värin sees. “Esiliiga tähendas hoopis midagi muud. Keha antakse siin kõvasti, aga midagi karta ei tohi. Pead samamoodi vastu andma,” seletab Veski, kes on kohati teeninud üle 20 minuti mänguaega. “See üllatas küll. Nüüd tahan aega saada järjest rohkem, võistlus arendab kõige paremini. Järgmine eesmärk on saada meheks, keda treener julgeb igal hetkel usaldada. Loodan, et see juhtub lähitulevikus.”

Meistriliiga esitustest meenub Veskile esmajärjekorras pealtpanek Kalevi vastu Saku suurhallis. “Pealegi võitsime ka tolle mängu,” lisab ta.

Muljetavaldav statistika noorte keskel

Muljetavaldavalt on Veski tegutsenud ka noortemeistrivõistlustel. Seal on ta hooajal visanud keskmiselt 24 punkti mängus. Rekordskoor — 44 silma, sealhulgas kolm kolmepunktiviset — pärineb 83:71 võidumängust ühe pearivaali TaBa 89-ga.

Just põhiliste konkurentide vastu on Veski esitanud parimad partiid.

“Reaalset olukorda arvestades on Viljar arenenud ülikiirelt. Ta treenib korralikult sisuliselt esimest aastat, esimene liiga on vahele jäänud. Arenguruumi on tal tohutult mitte ainult tsentri, vaid hea viskekäe tõttu ka ääremängija kohal. Aga ärme esialgu nõua võimatut. Tal on kõik eeldused saada tippmängijaks, kuid loomulikult otsustavad lõpuks mehe enda töötahe ja isiksuseomadused,” hindab Eesti pikimat korvpallurit Erkmaa.

“Tema senise töössesuhtumisega olen rahul. Ta tuli uude keskkonda, uude kooli, siin on uued nõudmised, tihe mängugraafik. Usun, et ta jõuab kahe aastaga Eesti koondisse,” lisab treener.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Putin allveelaevas Vene väeõppustel

Autor Avo | Avaldatud: 18. veebr. 2004

Putin allveelaevas Vene väeõppustel
Kaivo Kopli, 18.02.2004


Ruut  Venemaal toimuvad suurimad sõjalised õppused pärast nõukogude aega

Ruut  Vaatlejad näevad õppustes nii taastuva Vene sõjajõu kui ka Putini jõuilmutust

Uudise pilt
Vene president Vladimir Putin on koos kaitseminister Sergei Ivanovi (vasakul) ja merelae-vastiku ülemjuhataja Vladimir Kurojedoviga (paremalt esimene) saabunud tuumaallveelaeva Arhangelsk juurde, mille pardal ta jälgis Barentsi merel sõjalisi õppusi.
Foto: Reuters

Venemaal toimuvad mõnel hinnangul koguni viimase paari aastakümne kõige ulatuslikumad sõjalised õppused, millesse on haaratud kõik kuus sõjaväeringkonda, kõik väeliigid ning ka president Vladimir Putin.

Esmaspäeva õhtul astus mereväeohvitseri mundrisse riietunud Putin tuumaallveelaeva Arhangelsk pardale, vaatas selle üle, arutas juhtkonnaga õp-puste plaani ja istus koos meeskonnaga õhtusöögilauda. Selleks ajaks oli 20 mandritevahelise tuumaraketiga relvastatud allveelaev juba Barentsi merele sõitnud ning president jäi pardale seltsiks ja õppusi jälgima eilse pärastlõunani.

Vene meedias on toimuvat kirjeldatud suurimate väeõp-pustena nõukogude päevist saadik. Nii mõnigi kommentaator on hinnanud neid Venemaa taastärkava jõu näitamiseks välismaale ning seostanud ka vähem kui kuu aja pärast toimuvate presidendivalimistega. Vene telekanaleis ulatuslikku kajastamist leidnud õppused peaksid kasvatama Putini niigi suurt populaarsust, kindlustades tema imidþit Vene sõjalise võimsuse taastajana, oletavad vaatlejad.

Raketikatsetus Putini pilgu all ebaõnnestus

Kuid riigi kindralstaabi ülema asetäitja Juri Balujevski kinnitusel on tegu iga-aastaste õppustega, mis ei ole suurimad pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kindrali sõnul on õppused mõeldud peamiselt relvajõudude juhtivkoosseisule, seda juhivad kindralstaabi ülem Anatoli Kvaðnin ja kaitseminister Sergei Ivanov, vägesid kaasatavat minimaalselt. Ühtlasi lükkas Balujevski AFP/BNS-i teatel tagasi ajakirjanduse väited, mille kohaselt osalevat ma-nöövrites reservväelased, samuti 9000 maavägede sõdurit, 250 tanki ning 500 soomusmasinat.

Õppused saavutasid kulminatsiooni sel nädalal, kui Põhjalaevastiku kümme sõjalaeva ja kuus tuumaallveelaeva – sealhulgas Arhangelsk president Putiniga pardal – läksid merele. Mitmelt poolt Venemaal, näiteks üsna kaugelt Saraatovi piirkonnast Volga ääres, tõusid õhku strateegilised pommitajad, võttes suuna Barentsi merele ja osaledes seal tiibrakettide katsetustel.

Ajalehe Kommersant teatel käis Putin ka Plesetski kosmo-droomil, kus tema silme all startis mandritevaheline ballistiline rakett Topol, küll ilma tuuma-lõhkepeata.

Eile aga osa katsetustest eba-õnnestus: tuumaallveelaevalt Novomoskovsk nurjus kahe ballistilise raketi väljatulistamine, kuna satelliit blokeeris signaali raketi stardikorraldusega, teatas infoallikas Põhjalaevastiku juhatusest, täpsustamata Interfaxile blokeeringu põhjust.

Press meenutab tuumasõja simulatsioone

Vene väejuhatus ja ka valitsusametnikud on kinnitanud, et säärased relvakatsetused ei ole mõeldud ähvardusemaigulistena ega ka ühestki konkreetsest riigist lähtuva ohu tõrjumise harjutamisena. Pressis levinud lugusid, et ulatuslikud õppused meenutavad nõukogudeaegseid simulatsioone üleüldisest tuumasõjast USA-ga, on väejuhatus nimetanud jaburaks.

Nii näiteks lükkas kindral-staabi aseülem Balujevski tagasi ajakirjanduses väidetu, et tuumapommitajad heidavad Atlandi ookeani raketiimitatsioone, mis kutsuks esile ägeda protesti USA-lt ja NATO-lt. Balujevski sõnas, et vastavalt strateegilise (ehk tuuma-) relvastuse vähendamise lepingule teavitas Venemaa USA-d kavandatavatest õppustest. “Venemaa ei ole saanud Ühendriikidelt mingeid avaldusi rikkumiste kohta käimasolevatel strateegilistel staabiõppustel,” ütles ta.

Kindral rõhutas, et õppuste eesmärk on “ära hoida agressiooni ja sõjalist survet Venemaale”, vahendas BNS välis-agentuuride teateid. Samuti nimetas ta eripäraks seda, et õp-puste raames kontrollitakse teadusuuringute ja järelduste paikapidavust, et luua strateegilisi jõude ja süsteeme, mis oleksid võimelised kindlustama asüm-meetrilisi meetmeid olemasolevate õhutõrjesüsteemide tegevuse vastu.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Loorits, Kalju – ehitusekspert, professor

Autor Avo | Avaldatud: 17. veebr. 2004

Kas veepargiõnnetus võib ka Eestis juhtuda?

Kadri Jakobson, SLÕL, 17. veebruar 2004

Tiina Kõrtsini
EKSPERT: Tehnikaülikooli professori Kalju Looritsa sõnul on Eesti üks väheseid Euroopa riike, kes ELi nõudeid projekteerimisel algusest lõpuni täidab.

Eesti tervisekeskustes vaadati eile läbi evakuatsiooninõudeid ning kontrolliti väljapääsuteid.
 

Eile kõndis Keila ujula juhataja Tõnu Meijel läbi kõik väljapääsuteed, et veenduda – õnnetuse puhul on inimestel võimalik turvaliselt ja kiiresti välja pääseda.

Sõbrapäeval Moskva veepargis juhtunud õnnetus, kus surma sai kümneid ja vigastada sadu inimesi, innustas ka Eestis terasemalt hoonete ohutust kontrollima. «Kõik töötab, uksed on korras, juhatavad sildid väljas,» kinnitab Meijel pärast kontrollkäiku. Koos ujula töötajatega vaadati läbi evakuatsiooniplaan ja koostati täpne kava, kuidas käituda suurõnnetuste puhul. «Püüame ka kõige halvemal juhul tagada, et inimesed ei satuks pärast õnnetust uude ohtu, külma kätte. Aga eks sellisel hetkel teki ikkagi paanika,» ütleb Meijel. «Midagi rohkem me teha ei saa, ainult paluda jumalat ja ehitajat, et selliseid asju ei juhtuks.»

Korralagedust vähem

Tartu Aura veekeskuse nõukogu esimehe Verni Loodmaa sõnul koolitatakse neil oma töötajaid, et nad suudaksid eriolukordades tegutseda.

Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi teraskonstruktsioonide õppetooli juhataja professor Kalju Loorits arvab, et teoreetiliselt ei tohiks Eestis sellist õnnetust juhtuda.

«Olen ekspertiisides osalenud ja usun, et meil on korralagedust sedavõrd vähem,» ütleb Loorits. «Ei tohi ära sõnuda, aga minu meelest on meie veekeskused turvalised. Eestis on hulk aastaid ehitiste projekteerimisel rakendatud ELi nõudeid ja võib-olla ainsa Euroopa riigina rakendatakse neid algusest lõpuni. Koormused ja varutegurid on Vene normidest suuremad,» teab Loorits ja kinnitab, et kõigile ehitistele tehakse üsna põhjalik ekspertiis, arvutatakse läbi konstruktsioonid, vaadatakse üle ehituskvaliteet.

«Kui on rängalt nõudeid rikutud, siis oleme lasknud isegi konstruktsioone maha võtta,» ütleb ta ja lisab: «Vanemate terasehitiste puhulgi ei julgeks ma midagi karta.»

Kuskilt ikka tilgub

Mis olid Moskva veepargi katuse kokkuvarisemise tegelikud põhjused, ei oska asjatundjad enne ekspertiiside tegemist arvata. «See on halbade asjade kokkulangemine,» pakub Kalju Loorits ettevaatlikult.

Asjatundjate meelest võis Moskva veekeskuse kokkuvarisemise üks põhjus olla kondensatsioonivee kogunemine konstruktsioonidesse.

Meijeli sõnul kipub ujula teatud kohtadesse tõepoolest kondensatsioonivesi kogunema. «See lagundab värvi, tekitab roostet ja vajadust sanitaarremondi järele. Kui sees on 30 kraadi sooja, väljas 20 kraadi külma ja kuskilt ikka midagi läbi lipsab, pole nalja. Vesi paisub külmudes, muutub jääks ja see on hirmsa jõuga,» selgitab Meijel ja lisab kohe, et Eestis selliseid probleeme pole. Kuigi möönab, et väiksemaid muresid on ka Keilas veepidavusega, sest tegemist on suurte katusepindadega: «Ilmselt pole ehitajal nii palju kogemusi, et lahendada kõik sõlmed selliselt, et kuskilt ei tilguks.»

Ka Aura veekeskus läheb suvel paariks nädalaks taas remonti, kuigi juba eelmisel suvel tehti hooldus- ja remonditöid. «Hoone, kus aastas on 370 000 külastust, paratamatult kulub. Kui on vesine ja niiske keskkond, siis nõuab rajatis tavapärasest sagedasemat hooldamist,» selgitab Verni Loodmaa.

Ekspertiis on tehtud isegi pooleliolevatele suurehitistele

Kalju Loorits tegi oma sõnul ekspertiisi ka siiani valmis ehitamata suurele A. Le Coq Arenale. Ta uuris pooleliolevaid varikatuste teraskonstruktsioone; massiivsete betoonosadega ta kursis pole.

«Betoonosa on siiski niivõrd massiivne, et vaevalt seal mingit ohtu võib tekkida. Kuid ma imestan, kuidas selline ehitis on pooleli jäänud. Sinna on palju raha sisse pandud ja hoone väärtus ju ei suurene,» vangutab Loorits pead.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv