|
Tuumajaam peab paiknema tööstustarbijate ja ülekandeliinide ligidal, ent suurtest linnadest igaks juhuks eemal. Lähedusse võiksid jääda soodsad paigad tuumajäätmete matmiseks, kuid jaama kandev geoloogiline pinnas peab olema niisugune, et võimalik leke ei läheks otseteed põhjavette.
Jaama pole mõistlik rajada otse riigipiiri äärde, kuid seda ei saa ehitada ka sisemaa või mereranniku looduskaitsealale või Natura alale.
Tuumajaama jahutuseks on parim sügava veekogu lähedus, kuid viimasele (olgu selleks siis järv või merelaht) tähendab see veetemperatuuri tõusu ja sellest lähtuvaid suuri muutusi taimede ja veeloomade elus. Ning lõpuks tuleb võimaliku asukoha rahvast veenda tuumajaama oma naabriks lubama.
Need on vaid mõned kriteeriumid, millest tuleb asukoha valikul lähtuda, juhul kui Eesti riik ikkagi otsustab jaama rajada. Valik tuleb aga teha üsna kiiresti. Energiamajanduse arengukava koostades peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esialgsed asukohakandidaadid määrama juba aasta lõpuks.
Võrtsjärv on välistatud
Postimees küsis hulga ekspertide hinnanguid mõnele tuumajaama võimalikule asukohale, mida on meedias enim nimetatud. Loomulikult ei tugine ükski hinnang detailisele uurimusele tuumajaama sobivuse kohta kohalikku miljöösse, sest niisuguseid uuringuid pole veel tehtud.
Kui 1960. aastatel liikusid Nõukogude võimukoridoris plaanid rajada Eesti NSVsse tuumajaam, oli asukohana sihikul Võrtsjärve kallas. Sinna oleks ehitatud Sosnovõi Bori ja Ignalina tüüpi 1000-megavatise võimsusega reaktor.
«Tegelikult taheti jaama teha esmalt hoopis Lätti, kuid sealse Burtnieksi järve ülespaisutamisega oleks läinud kaotsi väga palju põllumaad,» meenutas toona jaama rajamise vastu võidelnud akadeemik Anto Raukas. «Kuna Riia elektrivajadus oli suur, vaadati Moskvas, et jaamale sobib ka suure pindalaga Võrtsjärv.»
Tänapäevase tuumajaama ehitamise Võrtsjärve äärde välistavad aga samad asjaolud mis 1960. aastatelgi. Järv on madal ja aeglase veevahetusega, vee soojenemine ajaks järve lõplikult umbe.
Praegused elektritarbijad ei asu Riias, vaid kaugel Põhja-Eestis. Pealegi piirneb Võrtsjärv suure Alam-Pedja looduskaitsealaga.
Kõige perspektiivikamaks asukohaks võib praegu pidada Pakri poolsaart. Seal on nimelt tuumareaktor kunagi juba töötanud, kui Paldiskis asus Nõukogude tuumaallveelaevnike õppebaas.
«Kui peaminister väidab, et väikseid tuumajaamu pole olemas, siis Pakri poolsaarel oli kaks tuumajaama, 70- ja 90-megavatise võimsusega,» sõnas Raukas.
Pakri tuleks kõne alla
Riigikogu roheliste fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee – kes on mõistagi tuumajaama rajamise vastu, kuid kellel Postimees palus hinnata võimalikke asukohti, kui riik peaks ikkagi jaama ehitama hakkama – pooldas samuti Pakrit.
«Arvestades tarbijate lähedust, arvan, et kõne alla tuleb pigem Pakri oma vana tuumaallveelaevnike õppekeskuse praktikabaasi territooriumiga. Seal on olemas infrastruktuur, raudteeharu,» leidis Lahtvee.
Samas juhtis Lahtvee tähelepanu asjaolule, et jaama soojuskoormus (2000 megavatti soojusenergiat 1000 megavati elektri kohta) tuleks maha jahutada kohalike looduskaunite lahtede mereveega, mis selle tagajärjel soojeneks.
«Vee tempeatuuri tõus tähendab vetikate vohamist, need leiavad tee randa. Liivarannad lähevad esimestel aastatel adruvetika-sodisteks, neisse koguneb toitaineid ja lõpuks rannad kõrkjastuvad. Lohusalu, Kloogaranna ja Laulasmaa liivarannad kaovad,» kirjeldas Lahtvee Pakri tuumajaama oletatavat mõju.
Jahutusvajadus tuleneb asjaolust, et tuumajaamad on tegelikult aurumasinad: tuumakütuse jõul keedetakse veest auru, mis käivitab elektriturbiinid. Töö ära teinud aur tuleb aga uuesti maha jahutada.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märkis, et ka Pakril asub maastikukaitseala. Lisaks paikneb seal juba tuulepark ning esitatud on teisegi tuulepargi rajamise taotlus.
Narva või Sillamäele?
Tuumajaama võib ehitada ka mõne senise Narva soojuselektrijaama asmele, pakkus Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura.
«Loogika on selles, et tehnoloogiliselt pole soojuselektrijaamal ja tuumajaamal muud vahet kui kütteallikas, mis vett aurustab. Jahutussüsteemid peavad olema samasugused,» kirjeldas Puura.
Jahutuseks sobiva veekogu puudumisel võib ehitada veejahutustornid. Just niisugustest tornidest on kujunenud tuumajaamade sümbolid (nt Simpsonite multifilmis) ning sageli peavad inimesed neid torne reaktoriteks.
«Aga Narvas oleks jaam riigipiiri lähedal,» osutas Puura Narva nõrgale kohale. Sillamäe sobiks jaama asukohaks mereranniku ja võimsate elektriülekandeliinide läheduse pärast.
«Igal juhul tuleb jaam teha mere äärde,» arvas Tallinna Tenikaülikooli elektroenergeetika instituudi direktor Heiki Tammoja. «Merevesi on jahutuseks ideaalne, kümne meetri sügavusel on see aasta ringi pea sama temperatuuriga,» ütles Tammoja.
Kuid nii nagu Narvas, on Sillamäelgi probleemiks Vene piiri lähedus, samuti elektritootmise liigne kontsentreerumine ühte piirkonda. «Julgeoleku rusikareegel ütleb, et julgeolek on suurem, kui tootmine on hajutatum, Kirde-Eestis on see praegu aga niigi kontsentreeritud,» nentis Lahtvee.
Rein Raudsep keskkonnaministeeriumist lisab, et Sillamäe kandis on probleem ka pinnase vähesus paekivi peal, mis tekitab põhjavee reostumise ohu.
Tuumalinn Maardu
Kui ehitada aatomielektrijaam Maardusse, saaks matta sügaval paiknevasse graniidikihti tuumajäätmeid. Jaama enda rajamine graniidi sisse pole Lahtvee sõnul aga praegu võimalik. «See on tulevikutehnoloogia. Praegu kasutatavad tehnoloogiad eeldavad maapealseid rajatisi,» ütleb roheliste fraktsiooni juht.
Paraku asub graniidikiht 150 meetri sügavusel, mis ei lase graniidi võimalusi nii hõlpsasti ära kasutada kui näiteks Soomes.
Tallinna külje all Maardus asuks jaam tarbijatele väga soodsas ligiduses, kuid see kätkeb endas ka võimalikke ohte.
«Oleks hea, kui jaam asuks igasuguste jamade ärahoidmiseks Eesti suurtest keskustest võimalikult kaugel,» ütles Raudsep. «Võib-olla juhtub midagi ainult korra tuhande aasta jooksul, aga kui juhtub, on vaja mingisugustki aega reageerimiseks. Et kiirgus ei satuks kohe Viru tänavale või Tartus Rüütli tänavale.»
Erik Puura sõnul ei ole Eestis praegu veel kellelgi täit infot ega teadmisi tuumajaama konkreetsete nõuete kohta. Kuid tehnoloogiliste ja keskkonnakaitseküsimuste kõrval tuleb jaama ehitusel arvestada ka psühholoogiliste efektidega ning mitte-minu-tagaaeda-hoiakuga.
«Ilmselt just seetõttu ei olegi Eesti tuumajaama rajamiseks valmis – mitte-minu-tagaaeda-efekt ja fosforiidisõja järellainetus hakkab jaama rajamisel väga tugevalt uuesti ilmnema,» ennustas Puura.
Energiafoorumid
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium korraldab sel kevadel kolm energeetikafoorumit, et arutada avalikkusega läbi Eesti energeetika probleemid ja tulevik.
1. foorum «Millist energiasüsteemi me tahame?» toimub
12. märtsil kella 13–16 rahvusraamatukogu suures saalis. Foorumil arutatakse, millistest põhimõtetest peaks Eesti energiasüsteemi arendamisel lähtuma, kas Eesti peaks olema energia eksportija või importija, milliseid arvulisi eesmärke võiks seada Eesti energeetikale ning millised peaksid olema selle poliitilised eesmärgid.
2. foorum «Elektritootmise valikud Eestis» toimub 9. aprillil kella
9–13 Tallinna Tehnikaülikooli suures saalis.
Foorumil arutatakse Eesti elektritootmise võimalike valikute üle ja analüüsitakse neid lähtuvalt majanduslikust, keskkonnakaitse ja varustuskindluse aspektist.
3. foorum «Elektrituru avanemise mõjud» toimub 14. mail kella 14–17.
Foorumil arutatakse elektrituru avanemisega kaasnevaid mõjusid, räägitakse elektriturgude toimimise põhimõtetest ja teiste riikide kogemustest, analüüsitakse võimalusi ja ohte Eestis.
Foorumitel osalemine on tasuta, registreerimine toimub kohapeal. (PM)
|
VE: Tuumajaam Eestisse?
Kui Eesti tahab tuumajaama, siis kuhu see ehitada?
05.03.2008 00:01Alo Lõhmus, Postimees
Kui Eesti riik otsustab tuumajaama ehitamise kasuks, tuleb valida ka selle asukoht. Eksperdid möönavad, et ideaalset asukohta on aatomielektrijaamale raske leida.
Tuumajaam peab paiknema tööstustarbijate ja ülekandeliinide ligidal, ent suurtest linnadest igaks juhuks eemal. Lähedusse võiksid jääda soodsad paigad tuumajäätmete matmiseks, kuid jaama kandev geoloogiline pinnas peab olema niisugune, et võimalik leke ei läheks otseteed põhjavette.
Jaama pole mõistlik rajada otse riigipiiri äärde, kuid seda ei saa ehitada ka sisemaa või mereranniku looduskaitsealale või Natura alale.
Tuumajaama jahutuseks on parim sügava veekogu lähedus, kuid viimasele (olgu selleks siis järv või merelaht) tähendab see veetemperatuuri tõusu ja sellest lähtuvaid suuri muutusi taimede ja veeloomade elus. Ning lõpuks tuleb võimaliku asukoha rahvast veenda tuumajaama oma naabriks lubama.
Need on vaid mõned kriteeriumid, millest tuleb asukoha valikul lähtuda, juhul kui Eesti riik ikkagi otsustab jaama rajada. Valik tuleb aga teha üsna kiiresti. Energiamajanduse arengukava koostades peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esialgsed asukohakandidaadid määrama juba aasta lõpuks.
Võrtsjärv on välistatud
Postimees küsis hulga ekspertide hinnanguid mõnele tuumajaama võimalikule asukohale, mida on meedias enim nimetatud. Loomulikult ei tugine ükski hinnang detailisele uurimusele tuumajaama sobivuse kohta kohalikku miljöösse, sest niisuguseid uuringuid pole veel tehtud.
Kui 1960. aastatel liikusid Nõukogude võimukoridoris plaanid rajada Eesti NSVsse tuumajaam, oli asukohana sihikul Võrtsjärve kallas. Sinna oleks ehitatud Sosnovõi Bori ja Ignalina tüüpi 1000-megavatise võimsusega reaktor.
«Tegelikult taheti jaama teha esmalt hoopis Lätti, kuid sealse Burtnieksi järve ülespaisutamisega oleks läinud kaotsi väga palju põllumaad,» meenutas toona jaama rajamise vastu võidelnud akadeemik Anto Raukas. «Kuna Riia elektrivajadus oli suur, vaadati Moskvas, et jaamale sobib ka suure pindalaga Võrtsjärv.»
Tänapäevase tuumajaama ehitamise Võrtsjärve äärde välistavad aga samad asjaolud mis 1960. aastatelgi. Järv on madal ja aeglase veevahetusega, vee soojenemine ajaks järve lõplikult umbe.
Praegused elektritarbijad ei asu Riias, vaid kaugel Põhja-Eestis. Pealegi piirneb Võrtsjärv suure Alam-Pedja looduskaitsealaga.
Kõige perspektiivikamaks asukohaks võib praegu pidada Pakri poolsaart. Seal on nimelt tuumareaktor kunagi juba töötanud, kui Paldiskis asus Nõukogude tuumaallveelaevnike õppebaas.
«Kui peaminister väidab, et väikseid tuumajaamu pole olemas, siis Pakri poolsaarel oli kaks tuumajaama, 70- ja 90-megavatise võimsusega,» sõnas Raukas.
Pakri tuleks kõne alla
Riigikogu roheliste fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee – kes on mõistagi tuumajaama rajamise vastu, kuid kellel Postimees palus hinnata võimalikke asukohti, kui riik peaks ikkagi jaama ehitama hakkama – pooldas samuti Pakrit.
«Arvestades tarbijate lähedust, arvan, et kõne alla tuleb pigem Pakri oma vana tuumaallveelaevnike õppekeskuse praktikabaasi territooriumiga. Seal on olemas infrastruktuur, raudteeharu,» leidis Lahtvee.
Samas juhtis Lahtvee tähelepanu asjaolule, et jaama soojuskoormus (2000 megavatti soojusenergiat 1000 megavati elektri kohta) tuleks maha jahutada kohalike looduskaunite lahtede mereveega, mis selle tagajärjel soojeneks.
«Vee tempeatuuri tõus tähendab vetikate vohamist, need leiavad tee randa. Liivarannad lähevad esimestel aastatel adruvetika-sodisteks, neisse koguneb toitaineid ja lõpuks rannad kõrkjastuvad. Lohusalu, Kloogaranna ja Laulasmaa liivarannad kaovad,» kirjeldas Lahtvee Pakri tuumajaama oletatavat mõju.
Jahutusvajadus tuleneb asjaolust, et tuumajaamad on tegelikult aurumasinad: tuumakütuse jõul keedetakse veest auru, mis käivitab elektriturbiinid. Töö ära teinud aur tuleb aga uuesti maha jahutada.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märkis, et ka Pakril asub maastikukaitseala. Lisaks paikneb seal juba tuulepark ning esitatud on teisegi tuulepargi rajamise taotlus.
Narva või Sillamäele?
Tuumajaama võib ehitada ka mõne senise Narva soojuselektrijaama asmele, pakkus Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura.
«Loogika on selles, et tehnoloogiliselt pole soojuselektrijaamal ja tuumajaamal muud vahet kui kütteallikas, mis vett aurustab. Jahutussüsteemid peavad olema samasugused,» kirjeldas Puura.
Jahutuseks sobiva veekogu puudumisel võib ehitada veejahutustornid. Just niisugustest tornidest on kujunenud tuumajaamade sümbolid (nt Simpsonite multifilmis) ning sageli peavad inimesed neid torne reaktoriteks.
«Aga Narvas oleks jaam riigipiiri lähedal,» osutas Puura Narva nõrgale kohale. Sillamäe sobiks jaama asukohaks mereranniku ja võimsate elektriülekandeliinide läheduse pärast.
«Igal juhul tuleb jaam teha mere äärde,» arvas Tallinna Tenikaülikooli elektroenergeetika instituudi direktor Heiki Tammoja. «Merevesi on jahutuseks ideaalne, kümne meetri sügavusel on see aasta ringi pea sama temperatuuriga,» ütles Tammoja.
Kuid nii nagu Narvas, on Sillamäelgi probleemiks Vene piiri lähedus, samuti elektritootmise liigne kontsentreerumine ühte piirkonda. «Julgeoleku rusikareegel ütleb, et julgeolek on suurem, kui tootmine on hajutatum, Kirde-Eestis on see praegu aga niigi kontsentreeritud,» nentis Lahtvee.
Rein Raudsep keskkonnaministeeriumist lisab, et Sillamäe kandis on probleem ka pinnase vähesus paekivi peal, mis tekitab põhjavee reostumise ohu.
Tuumalinn Maardu
Kui ehitada aatomielektrijaam Maardusse, saaks matta sügaval paiknevasse graniidikihti tuumajäätmeid. Jaama enda rajamine graniidi sisse pole Lahtvee sõnul aga praegu võimalik. «See on tulevikutehnoloogia. Praegu kasutatavad tehnoloogiad eeldavad maapealseid rajatisi,» ütleb roheliste fraktsiooni juht.
Paraku asub graniidikiht 150 meetri sügavusel, mis ei lase graniidi võimalusi nii hõlpsasti ära kasutada kui näiteks Soomes.
Tallinna külje all Maardus asuks jaam tarbijatele väga soodsas ligiduses, kuid see kätkeb endas ka võimalikke ohte.
«Oleks hea, kui jaam asuks igasuguste jamade ärahoidmiseks Eesti suurtest keskustest võimalikult kaugel,» ütles Raudsep. «Võib-olla juhtub midagi ainult korra tuhande aasta jooksul, aga kui juhtub, on vaja mingisugustki aega reageerimiseks. Et kiirgus ei satuks kohe Viru tänavale või Tartus Rüütli tänavale.»
Erik Puura sõnul ei ole Eestis praegu veel kellelgi täit infot ega teadmisi tuumajaama konkreetsete nõuete kohta. Kuid tehnoloogiliste ja keskkonnakaitseküsimuste kõrval tuleb jaama ehitusel arvestada ka psühholoogiliste efektidega ning mitte-minu-tagaaeda-hoiakuga.
«Ilmselt just seetõttu ei olegi Eesti tuumajaama rajamiseks valmis – mitte-minu-tagaaeda-efekt ja fosforiidisõja järellainetus hakkab jaama rajamisel väga tugevalt uuesti ilmnema,» ennustas Puura.
Energiafoorumid
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium korraldab sel kevadel kolm energeetikafoorumit, et arutada avalikkusega läbi Eesti energeetika probleemid ja tulevik.
1. foorum «Millist energiasüsteemi me tahame?» toimub
12. märtsil kella 13–16 rahvusraamatukogu suures saalis. Foorumil arutatakse, millistest põhimõtetest peaks Eesti energiasüsteemi arendamisel lähtuma, kas Eesti peaks olema energia eksportija või importija, milliseid arvulisi eesmärke võiks seada Eesti energeetikale ning millised peaksid olema selle poliitilised eesmärgid.
2. foorum «Elektritootmise valikud Eestis» toimub 9. aprillil kella
9–13 Tallinna Tehnikaülikooli suures saalis.
Foorumil arutatakse Eesti elektritootmise võimalike valikute üle ja analüüsitakse neid lähtuvalt majanduslikust, keskkonnakaitse ja varustuskindluse aspektist.
3. foorum «Elektrituru avanemise mõjud» toimub 14. mail kella 14–17.
Foorumil arutatakse elektrituru avanemisega kaasnevaid mõjusid, räägitakse elektriturgude toimimise põhimõtetest ja teiste riikide kogemustest, analüüsitakse võimalusi ja ohte Eestis.
Foorumitel osalemine on tasuta, registreerimine toimub kohapeal. (PM)