Kergeusklike püüdmise argumendiks on lubadus, et ootame veidi, teeme uue konkursi ja siis saadud suurepärase, üldrahvalikult vastuvõetava, kõigile meeldiva samba püstitame Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Mis see kümme aastakest juba oodatud ligi 90 aasta juures ikka oodata oleks. Langenud ja surnud nagunii kraaklema ei kipu.

Ka allkirjade kogumisel hõisatakse, et üle 4000 allkirja samba vastu on juba koos ja allkirja andnud esindavat kogu eesti rahvast või vähemalt selle paremat osa. Kampaaniaga on liitunud ka ajakirjandus, mis püüab näidata, et olemasoleva samba projekti mahahääletamisega ollakse õigel teel. Tundub, et samba pooldajaid peetakse harimatuteks matsideks, mingiks tühiseks vähemuseks, kes kõrgest kunstist midagi ei tea ja kelle olemasolu tuleks lihtsalt ignoreerida.

Kuid kas suur kisa ja kära on alati ikka tagatiseks, et ollakse õigel teel? Allakirjutanu julgeb selles sügavalt kahelda. Kuid kahtlemine kahtlemiseks, oma seisukohti tuleb põhjendada. Vaatleme mõningaid argumente samba poolt ja vastu pisut lähemalt. Alustada võiks näiteks sellest, et kui me nüüd ootama jääme, siis on meil kümne aasta pärast ideaalse samba projekt olemas. Aga kust see peaks tulema, kes selle teeb?

Vaadeldes meie skulptorite ja arhitektide viimaste aastate saavutusi, kas või ainult Tallinnas püstitatud monstrume, on siililegi selge, et praegu Eesti kunstiringkondades tegutsevad isikud ei ole sellise samba loomiseks võimelised. Ükskõik, kui suurt kära ja poleemikat nad ka teevad ja milliseid lubadusi annavad.

Siinkohal tuleb tahtmatult pähe võrdlus mõningate eesti jutumeestest sporditegelastega, kes enne võistlusi annavad sportlaste eest suuri lubadusi, et nüüd kohe läheme ja paneme puraka. Aga võistlustel pole tulemust ollagi. Kuid ega sellest pole midagi — heal jutumehel annab ikka seletada, miks see nii juhtus. Lihtsalt saatus nöökis või ükskõik kes, sportlane ja tema õpetajad pole süüdi.

Aga äkki tulevad noored? Ent millega on me lootustandev noorsugu, kes umbes kaheksa aasta pärast peaks parimas loomeeas olema, seni silma paistnud? Esimesel hetkel ei tule küll mitte midagi suurt ja ülevat meelde. Nii et olgem ausad — ei ole mitte mingit garantiid, et tulevikus loodav sammas oleks parem praegusest. Ainult aeg on läinud.

Muidugi, võib oletada, et osale poleemitsejatest ei ole Vabadussõja mälestussamba püstitamine üleüldse meele järele ja lõputud arutelud ning vaidlused samba üle kohvikus või kus iganes pakuvad lihtsalt meeldivat vaheldust. Milleks see sammas ja kunagised kangelased. Tont nendega.

Ei ole ka kahtlust, et osa sambavastastest kuulub seltskonda, kes lihtsalt sõimavad valimatult kõike ja kõiki. Miks siis mitte vahelduseks ka Vabadussõja mälestussammast. Et suur osa ajakirjanikke on kampaaniaga kaasa läinud, seda saab tõenäoliselt seletada sellega, et ajakirjandus ei oskagi nähtavasti enam positiivselt mõtelda: negatiivne uudis müüb ju alati paremini.

Kuidas on lugu eestlaste enamuse arvamusega? Et enamik eestlasi on samba vastu, seda pidavat kampaanias osalejate arvates tõendama kogutud allkirjade arv. Propagandakära tehes unustatakse kas kogemata või meelega, et samba jaoks on raha annetanud juba ligi 10 000 inimest, kes valutavad südant Vabadussõja kangelaste mälestamise pärast. Millise aritmeetilise tehtega on 4000 suurem 10 000-st, selle tõestamine jääb sambavastaste südametunnistusele.

Samba vastased kuuluvad enamasti isikute hulka, kes on harjunud avalikkuses esinema ja internetti kasutama. Ei ole ime, et nad on suutelised suurt kära tegema ja nende protest jääb kõlama. Paraku ei ole enamikul neist ei sõjast ega ka sõdurivaprusest mitte mingit ettekujutust. Seetõttu ei suuda nad ilmselt ka mõista, et nende meeste tunnustamine, kes kunagi olid nõus vajadusel oma elu Eesti vabaduse eest ohvriks tooma, võib tavalistele inimestele tähtsam olla kui abstraktsete kunstitõdede kummardamine. Mida aga tähendab sõdurile vapruse eest annetatud aumärk, olgu see või vabadusrist, seda teab see, kellele see on osaks saanud.

Samba pooldajate enamik kuulub vägagi tõenäoliselt vanemate inimeste hulka, kellele sõda on palju lähedasem kui kõrgetele kultuuri- ja kunstitegelastele. Paraku ei ole suur osa neist harjunud oma arvamusi avalikult kuulutama ega ole ka võimeline neid internetti üles riputama. Kuid see ei tee nende inimeste arvamust olematuks. Need inimesed moodustavad ilmselt vaikiva enamuse. Väga paljud ise sõja või vangilaagrid läbi teinutest, samuti nende lähedased, lootsid, et Eesti Vabariik on siiski nõus lõpuks ka avalikult tunnustama neid mehi, kes mitte ainult Vabadussõjas, vaid aegade jooksul on julgenud Eesti vabaduse eest relvaga võidelda.

Abstraktset, kõikelubavat vabadust, mis sisuliselt tähendab anarhiat, austada ei ole mõtet. See ei suuda ühegi ühiskonna püsimajäämist ja õitsengut tagada. Kuid kui me ühiskond ei ole veel valmis püstitama mälestussammast kõikidele nendele, kes Eesti vabaduse eest on aegade jooksul võidelnud, siis aitäh Vabadussõja mälestussamba eestki. Ka seda on rohkem kui sõnakõlksutamine vabaduse teemadel.

Eesti kultuuri- ja kunstiringkondade püüd samba paigaldamist selle kunstilist küündimatust ettekäändeks tuues tulevikku edasi lükata, tähendab sisuliselt seda, et me laskume jälle lõpututesse vaidlustesse, mille lõpptulemuseks on tõenäoliselt see, et vabadussammast kui sellist ei tulegi.

Sellist sammast, mis kõiki rahuldaks, ei ole isegi teoreetiliselt võimalik luua. Vaevalt suudaks mingi moodne kunstiline torukimp või ventilatsioonitoru inimestele meeldida. Üks on aga ilmne — austust ja lugupidamist meie kultuuri- ja kunstiringkonnad nende poolt, kes teavad, mis on sõda ja vabadusvõitlus, oma kampaaniaga küll ära ei teeni. Pigem peetakse neid tühikargajateks, kes mitte millegagi peale lõputu mahategemise hakkama ei saa. Seda näitab seegi, et olemasoleva vabadussamba arvestatavat kontravarianti ei ole meie kunstnikud ja arhitektid välja pakkuda suutnud.