Kümme aastat täiskasvanute koolitusega tegelnud Eha Korkus ütleb, et õppimine on nagu narkots. “Kui sa tead, mis asi on A, siis tahad teada ka B-d ja C-d,” kinnitab Jõhvis asuva EELK Viru praostkonna Ontika koolituskeskuse juht.
Kas sel on mingit vahet, kas seista õpetajana laste või täiskasvanute ees?
Täiskasvanute koolitaja puhul on üks väga oluline moment: kui sa oled 25aastane, siis sa ei ole veel täiskasvanute koolitaja, samamoodi nagu ei sobi linnapeaks 30aastane inimene, sest tal lihtsalt puudub elukogemus. Ja see on see, mida koolidiplomile ei kirjutata.
Täiskasvanute koolitajal on paar nippi. Esiteks, kuidas saada see grupp “kätte”, tekitada olukord, et nad on sinust huvitatud. Jah, nad teavad küll, et on tulnud koolitusele, aga igasuguse koolituse puhul töötab üks raudne reegel: ükskõik, kas sa oled 7, 17 või 70, niipea, kui sa oled koolitatav, kui su taguots puudutab tooli, muutud sa silmapilk kelmiks. Ühesõnaga väga alalhoidlikuks. Sest seal on keegi, kes hakkab sulle kohe igasugust asja pähe laduma, aga sina tahad jääda iseendaks ja omada õigust ka oma elule. Koolitaja peab saavutama selle, et õppijad tahaksid sama asja, mida temagi. See on kõige raskem. Edasi juba läheb.
Väga lihtne on öelda 10aastasele, et kui sa vait ei ole, siis järgnevad sellised ja sellised sanktsioonid. Aga mida sa täiskasvanutele ütled? Vot seal ei saa autoritaarne olla. Autoritaarne saab olla sel juhul, kui näiteks Peeter Kreitzberg tuleb lugema haridusfilosoofiat. See nimi paneb ennast juba paika. Aga kui tuleb mingisugune n-tädi või n-onu, paneb oma paberid laua peale ja ütleb: “Täna me räägime sotsiaalpsühholoogiast.” No sõna on kuigipalju intrigeeriv, sest keegi ei ole seda eriti õppinud, aga kui ta hakkab lugema, et sotsiaalpsühholoogia jaguneb isiksuse psühholoogiaks, sootsiumi psühholoogiaks, siis sa tunned, kuidas see ora seal tooli sees hakkab pöörama.
Väga vähe on neid, kes hakkavad kohe koos selle lugejaga kaasa mõtlema. Ühel hetkel küsib iga normaalne inimene, milleks ta mulle seda loeb, mida ma sellega teen. Ja täiskasvanu puhul on niimoodi, et kui umbes 80 protsenti koolitusest ei lähe täkkesse, siis ta saadab selle kõik pikalt.
Täiskasvanute koolitus tundub siiski olevat magus äri, millest tahavad tükki haugata nii lugematud koolitusfirmad kui viimasel ajal üha rohkem kutsekoolid. Kas käib tihe rebimine?
Meie oleme see õnnelik koolituskeskus, mis on kümme aastat elus olnud. Võib-olla tänu sellele, et hakkasime otsekohe tegema koostööd tööhõiveametiga. Peale selle oleme mittetulundusühing, mitte äriühing, mistõttu meil ei ole vaja taga ajada seda kohutavat kasumit. Meil on ka väga head tegijad. Kui võtame suure kursuse, siis töötame sellega ikka niimoodi, et higipull otsa ees.
Kuna meil on pikad kursused, pole end tahtnud killustada ega latti alla lasta. Me pole korjanud üksikuid juhuslikke gruppe. Kardan kõige rohkem motivatsioonita inimesi. Ühesõnaga selliseid, kes on tulnud suhtumisega: mina maksan, nüüd andke mulle midagi. Need on need tänavalt tulnud õppijad, kes ei tea isegi, mida tahavad. Koolitusele peab tulema see inimene, kes tunneb, et ta ei saa enam muidu, et tal on vaja seda õppida.
Põhiline, mida me teeme, on töötute adaptsioonikursus. Me ei õpeta eesti keelt, vaid õpetame eesti keeles sotsiaalseid oskusi. Enamikul meie venelastest on eesti keele sõnatagavara olemas, neil on just enesekindluse puudus. Nad teavad sõnu, aga meil on vaja nad rääkima panna. Kui nad neid sotsiaalseid oskusi ei saa, siis nad ei hakka iial rääkima. Meil ei ole klassikaline keeleõpe, meil peab inimene ütlema niimoodi: ma tulen siia, võtan pliiatsi ja vihiku, aga siis ma näen, et vihikut pole vaja, panen ära ja hakkan peaga tööle. Ühesõnaga ta peab protsessi suutma ka sõnadega öelda.
Inimesed on ju keele selgeks saanud ka õpikus näpuga järge ajades…
Kui on väga motiveeritud inimene, siis võib tõesti kolme lehekülje hea originaalkirjandusega keele selgeks õppida. Aga kui sa pead õppima niimoodi igal kursusel… Mul on siin olnud inimesi, kes on käinud kaheksal kursusel ja rääkinud: “Iga kord me alustasime sellest, et minu nimi on Jekaterina.” Pärast seda tahaksid kellelgi hambad pehmesse kohta lüüa.
Kindlasti leidub ka töötutest kergemat kontingenti, keda õpetada. Miks on teie koolituskeskus just töötutele truuks jäänud?
Mind väga häirib see, kui ametnik ütleb, et töötud on üks hall mass. Nende hulgas on palju toredaid inimesi, kes ei saa tööle just enesekindluse puudumise pärast. Meie ülesanne on anda neile maksimumenesekindlus.
Nad on nii kihvtid, minu keel küll ei painduks ütlema, et ah, töötu. Ja võib-olla sellepärast, et see on nagu põlatud inimeste kategooria, töötame nendega hea meelega, sest see ei ole nii. Töötute kutseõppega tegelevad teisedki, aga töötute hingeõppega – ma ei oska seda teistmoodi öelda – tegeleme siin ainult meie. Sest me oleme pannud sinna sisse oma hinge ja nad on sellest ka aru saanud. Nende tänu on nii suur. Kui nad tulevad tänaval vastu, siis naeratavad juba kaugelt. See on suurepärane tunne.
Milliste ambitsioonidega inimesed koolitusele tulevad?
Näiteks eelmise aasta lõpus oli meil töötute lilleseadekursus ja sinna tulnud inimesed teadsid täpselt, mida nad tahavad. Kolm inimest soovisid saada ettevõtjaks ja nad koolitavad end praegu edasi. Teised lootsid, et lisaoskusega on neil suuremad šansid tööturul. Keegi ei õppinud lihtsalt niisama, kaugel sellest. Nendel inimestel pole võimalik kursuste eest maksta, nii et nad hindavad seda, et on siia tulnud: 15 alustas ja 15 lõpetas. Meil on minimaalselt väljalangejaid. Samuti on adaptsioonikursusel – nad ei käi siin stipi pärast. See oleks väga julm, kui nad stipi pärast käiksid, sest siin sunnitakse iga päev õigel ajal tulema, terve päeva istuma – jube.
Üks asi, mis on paljudele väga raske, on videotreening. Mõned ei saagi sellest madala enesehinnangu tõttu üle. Tegelikult on tore ja kena inimene, aga ta leiab ikka, et teised on ilusamad ja toredamad. Vot sellel inimesel on raske tööle saada. Ta hakkab kõigepealt otsima vigu: ma ei ole pikk ja ma ei ole peen ja ma ei räägi ilusti. Millegipärast arvatakse, et kõik tööandjad tahavad pikkade jalgadega peenikest naasklikeelega näitsikut, kes on sul nagu piprapundar seal ees.
Ja miks on meie õppepäevad nii pikad – 6-8 tundi? Sest venelastele on pandud nii palju negatiivset peale: sa ei ole kodanik, ei räägi riigikeelt jne. Nii et kõigepealt tuleb pool tundi seda kõntsa maha hööveldada.
Kui Ida-Virumaal hakati rääkima turismi arendamisest, ilguti väga palju selle üle, et me ei saa teha kaevuritest turismiteenindajaid. Teie viimasel lilleseadekursusel olid kraanajuht, ökonomist ja teistegi lillekaugete erialade esindajad. Kui sageli kohtate kursustel inimesi, kes on valmis tegema töö leidmiseks kardinaalse pöörde?
Neid ikka on. Võib-olla kõige parem näide on üks inimene, kes oli pikki aastaid töötanud ülemusena. Siis ta jäi töötuks ja saadeti meile adaptsioonikursusele. Ta leidis, et temale on vaja erilist lähenemist. Aga ega ta siis teistele ülemus olnud, ta oli nendele täiesti tavaline inimene. Kuid selle tõttu, et tal oli see ülemuse kiiver nii kõvasti peas, ei mahtunud talle muud asjad pähe.
Ja kui ta oli nädal otsa käinud, ütles, et ta ei tule enam. Siis ta pidas endaga kõva võitlust ja ühel hetkel unustas ära, et ta oli ülemus. Ta tuli kolme päeva pärast tagasi. Seejärel läks vist aasta mööda ja ta tuli uuesti kursusele. Temast sai tõeline kursuse hing. Praegu ta töötab väga hea koha peal.
Esimene asi, mis töötuid kursusele tulles huvitab, on just sotsioloogilised, psühholoogilised ja kommunikatiivsed küsimused. Sest nõukogude ajal oli inimene tootmisüksus, aga see aeg on ammu möödas. Lõpuks hakkab rahvani jõudma ka see, et kui sa isiksusena ei ole paigas, kui su oma perekond ja suhted pole korras, siis mis töötegija sa oled. Ja meie püüame sisendada, et on ka teisi väärtusi peale väga heaks spetsialistiks olemise. Põhiline on, et inimene saaks iseendaga hakkama.
Kas seda trotsi pole, et mille pagana pärast on töö leidmiseks eesti keelt vaja?
See kerkib õppimise jooksul kümneid kordi üles. Kui on raske, siis lüüakse aeg-ajalt käega, see on niivõrd inimlik. Kui meil on olnud floristikakursusel koos eestlased ja venelased, siis ma näen kõrvalt, kuidas eestlastele käib aeg-ajalt pinda vene keelde tõlkimine. Näen seda ajaloolise ja sotsioloogilise tausta kokkupõrget ja hetketi käib sihuke vihkamine läbi… Me kõik oleme inimesed, kõik me oleme mingil hetkel mõelnud, et kuradi venelase jurakas. Aga tema mõtleb täpselt samamoodi, et kuradi eestlase mühakas, mis sa minust oma väikese keelega tahad. Aga see on hetkemõte, ega siis sellepärast ei hakka veel vihkama.
Venelase kohta on kohutavalt kole portree kokku mätsitud ja tegelikult keegi ei kujuta ette, kuivõrd nad hinges kannatavad. Mõned ei räägi välja, mõned on trotsi täis, aga see on kohutav, kui inimest peetakse alaväärtuslikuks, sest ta ei suuda seda eesti keelt niimoodi ära õppida, nagu ta tahaks. Eriti haritud inimesed ütlevad: “Ma ei julge suud lahti teha, mul on nii kole kuulda, kuidas ma räägin.” Aga see, kui meie vääname vene keelt, on nende arvates loomulik.
Olen 59 aastat ilmas elanud ja mitte üks venelane ei ole mulle kunagi öelnud, et ma räägin sitta vene keelt. Aga eestlane teeb hapukurgi näo pähe, kas ei räägi vastu või läheb vene keele peale üle. Praeguseks on see õnneks muutunud, räägitakse juba vastu. Minu meelest on see kooselamine treeninud eestlast kuulama natukene ka teist peale iseenda.
Olete lõviosa oma elust töötanud õpetajana, algul üldhariduskoolis inglise keelt andes, nüüd täiskasvanute koolitajana. Kummas rollis end ise paremini tunnete?
Mitte mingit vahet ei ole, aga minu kompetents algab siiski 5.-6. klassist. Minu kõige kohutavam pedagoogikogemus oli siis, kui pidin asendama esimeses klassis paari tundi. See oli täielik õudus, ma ei käinud neist üle, nad ei kuulanud mind. Need 40 pudinat traavisid mööda klassi ringi – ühesõnaga, kui ma olin hiljem palavikus, nägin jälle, et seisan seal esimese klassi ees. Ma saan hakkama täiskasvanute ja pättide ja kaabakatega, no ühesõnaga igasugustega, aga sellest 40 pudinast ei saanud jagu.
Praegu on moodne rääkida elukestvast õppest. Kas olete selle poolest oma õpilastele heaks eeskujuks?
Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, kui palju ma ei tea. Ma ei saa muidu, kui pean end pidevalt täiendama. Olen lisaks kõigele veel uudishimulik. Kõige hullemad on need 30aastased vanainimesed, kes ütlevad: mina olen spetsialist, mul on haridus käes ja muu mind ei huvita. Ja ma kardan lõplikke tõdesid, sest neid ei ole.
Mulle meeldib kohutavalt Peter Jarvis, kes on Inglismaa üks tunnustatumaid andragooge. Tema ütleb nii: kui ma ei mõtle edasi, siis ma olen ju kivi. Siis mul ei ole koolitajana mitte mingit sõnumit edasi öelda. Ja koolitaja ei saa paigal seista. See on tegelikult nagu narkots: kui sa tead, mis asi on A, siis sa tahad teada ka B-d ja C-d.
Kursustel käimine on omaette elustiil. Olen nautinud alati seltskonda, kes seal on. Viimase suure kursuse lõpetasin eelmisel aastal. Kursusel õppisid kolm aastat koos Põhjamaade ja Baltimaade täiskasvanute koolitajad.
Samal ajal olen ka raamatutes nohistaja, sest muidu mul ei oleks selles seltskonnas midagi rääkida. Seal on kõik eneseharijad. Minul on näiteks jube igav niisuguses seltskonnas, kus hakatakse rääkima, et see käib nüüd sellega, ühesõnaga tavalist seltskonnaklatði. Ma ei suuda Kroonikat nautida.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 7.02.2004
AASTA LAUL: Aasta plaadi auhinna napsas Beyonce’i hiti «Crazy in Love» ja teise superfavoriidi OutKasti «Hey Ya!» eest üllatuslikult ära brittide Coldplay lauluga «Clocks». Gwyneth Paltrow’ abikaasa Chris Martin pühendas Grammy mullu lahkunud Johnny Cashile (too ja George Harrison said korraldajatelt postuumse auhinna) ning presidendikandidaat John Kerryle, «kellest loodetavasti saab ühel päeval teie president».
Soome lahes tormituulte meelevalda jäetud inimtühja Keri saare ning seal asuva ainulaadse majaka uueks peremeheks võivad saada looduskaitsjad, kes tahavad saarele rajada kõigile avatud looduskooli.
Samal teemal:
VE: Doomjuice – MyDoom-viiruse jätke
(08:38 11.02.2004)
TALLINN, 11. veebruar (EPLO) – Viirusetõrjetootja Kaspersky avastas esmaspäeval Mydoom-viiruse autori loodud Doomjuice’i, mis on juba nakatanud maailmas üle 100 000 arvuti.
Kaspersky spetsialistide andmetel on Doomjuice kirjutanud tänapäeva kõige ohtlikuma viiruse Mydoom autor teda paljastavate jälgede peitmiseks. Lisaks sellele võimaldab uus internetiuss korraldada veel ulatusliku Microsofti veebilehe vastase DoS-rünnaku, kasutades nende eesmärkide teostamiseks Mydoom.a-ga nakatunud arvuteid.
Doomjuice’iga nakatunud arvutite arvu intensiivne kasv on seletatav selle paljunemismehhanismiga. Globaalvõrkudes leviv uss kasutab paljunemiseks juba mõne ussi I-Worm.Mydoom versiooniga nakatunud arvuteid, tungides neile läbi Mydoomi trooja komponendi poolt käskluste vastuvõtuks avatud TCP pordi 3127. Juhul, kui nakatunud arvuti ussi päringule vastab, saadab Doomjuice sellele oma koopia, mille Mydoomi trooja komponent vastu võtab ja käivitab.
Pärast käivitamist kopeerib uss end Windowsi süsteemikausta nimega “INTRENAT.EXE” ja registreerib selle faili süsteemiregistri automaatkäivituse sektsioonis, tagamaks enda aktiveerimist igal arvuti alglaadimisel. Seejärel asub Doomjuice täitma talle autori seatud põhiülesannet. Võtnud oma kehast välja faili “SYNC-SRC-1.00.TBZ” kopeerib ta selle juurkausta, kaustadesse Windows ja System ning kasutajakaustadesse Documents ja Settings. Antud fail kujutab endast I-Worm.Mydoom.a täielikke lähtetekste sisaldavat TAR arhiivi.
Selle mõtteks on paigutada Mydoom.a originaaltekstid võimalikult suurele hulgale arvutitele, et ei saaks tuvastada viiruse konkreetset autorit, sest kui Mydoom.a koodi lähtenäidised asuvad kümnetel tuhandetel kõvaketastel üle kogu maailma on praktiliselt võimatu seostada neid teatud kindla isikuga.
Lisaks sellele korraldab Doomjuice DoS-rünnaku veebilehele www.microsoft.com, tehes seda kuni 12. veebruarini 2004 “kerges režiimis”, saates lehe 80 pordile ühe GET päringu ja korrates seda suvalise aja järel. Peale nimetatud päeva käivitub DoS-rünnak aga täie võimsusega, ilma vaheaegadeta ning arvestades Mydoomiga nakatunud arvutite hiiglaslikku hulka, võib Doomjuice edasine levik ohustada reaalselt juhtiva tarkvaratootja internetiressursi häireteta tööd.
“Lisaks soovile segada Mydoomi loonud isikute väljaselgitamist, võib viiruse originaaltekstide massiline levitamine põhjustada selle kuritegeliku koodi uute versioonide hiigellaine, sest omades Mydoom.a lähtetekste võib iga programmeerimispõhimõtteid tundev inimene seda kloonida, mistõttu on täiesti võimalik, et lähiajal ootab internetti ulatuslik pommitamine Mydoomi replikantidega,” ütles Kaspersky Labi antiviirusuuringute juhataja Jevgeni Kasperski.