Ruth, kes ootas oma aja ära
Priit Hõbemägi
07.02.2004)
Proloog Oli vist 1977. aasta talveaeg. Enne kunstiinstituudis algavat pidu olime väikese seltskonnaga ühiselamus mitte vähe veini joonud, et peoks vajalikku meeleolu luua. Kunstiüliõpilaste tuba oli esimesel korrusel, toas oli kitsas aken ja avatud aknaraami vahelt tulvas sisse värsket talvehõngu, mis vahetas välja täissuitsetatud õhu. Suuremat osa seltskonnast ma ei tundnud. Insta (nii kutsus õppiv noorsugu tollal kunstiinstituuti) peod olid tollal linnas kõige vingemad. Seal võis mängida ansambel “Kukerpillid”, seal võis tantsupõrandal kohata Juhan Viidingut, kes tõmbas poognaid, nina priske tantsupartneri dekolteesse surutud; väljapeetud ja tumedate lokkidega Vladimir Taigerit (kes palju aastaid hiljem läks ajalukku Eesti krooni kujundajana) jpt. Insta peol müüdi viina klaasist koorepurkides (100 g ja 500 g) ja igaüks, kes oli või tahtis olla keegi, pidi seal tingimata viibima. Sisse pääseda oli peaaegu võimatu, aga kellel väga vaja oli, see ka sisse pääses. (Ärge küsige, kuidas!) Niisiis suundusime tol õhtul ühiselamust insta poole. See pilt on mul millegipärast mällu surutud. Lumme tuisanud kõnniteele oli sisse trambitud kitsas jalgrada ja meil polnud kiiret. Peas oli mõnus veiniuim, maailm keerles kergelt ja “Ekstra” suits sõrmede vahel maitses talviselt mõrkjalt. Minu hea sõber Jaak Huimerind, tõmmu, pikk ja veidi vimmas, käsi kõvasti ümber mulle tundmatu tüdruku piha, mõõtis lund veidi eespool. Mina lonkisin koos Jaagu tädipoja, disainer Peeter Parkeriga (ehk Parkeri Petsiga) veidi tagapool. “Vaata, Priit,” ütles Pets korraga ettepoole osutades, “Jaak on läinud mees.” Ma ei pööranud sellele lausele tähelepanu. Sain aru küll, et Pets tahtis öelda, et Jaak on nüüdsest päriselt ja pöördumatult tolle tüdruku oma. Aga minu arust oli see uskumatu. Selles vanuses ei tundunud see tõepärane. Küllap sellepärast ongi see lugu mulle nii selgelt meelde jäänud. I Nüüd tuleb tunnistada, et selle loo kirjutamiseks valisin arvutisse tavapärasest erineva kirjatüübi. Otsisin sellise veidi vanaaegse ja elegantse, ja tegin seda täiesti selge mõistuse juure viibides. Sest Ruthist kirjutades tundus see ainuvõimalik lahendus. Lugeja on küllap aru saanud, et see tüdruk Jaagu kõrval oli Ruth, kellest hiljem sai Ruth Huimerind. Millal täpselt temast Huimerind sai, seda ma ei tea. Olin vahepeal, kui nad mõlemad kunstiinstituudis õppisid, Vene kroonut teenimas, ja palju huvitavat jäi nägemata ja läbi elamata. Kui ma sõjaväest tagasi jõudsin, siis olid Ruth ja Jaak vist juba abielus. Kas neil juba lapsi oli, seda ma ei mäleta. II Ruthiga kohtusin teist korda elus nende kodus Pääskülas. Rännaku puiestee viiekorruselise elumaja teise korruse kahetoalises korteris elavad Ruth ja Jaak praegugi, kuid nad on seda laiendanud kõrvalkorteri arvelt. Ruthist oli niisiis saanud disainer ja Jaagust arhitekt. 80-ndate aastate alguse vaimus trükkis Ruth puuvillasele kangale siidtrükis mustreid või hieroglüüfe ja see oli teatud ringkondades minev kaup. Jaak töötas projekteerimisinstituudis, armastas lõputult arhitektuurist rääkida ja kuulas öösiti tööd tehes Soome ultralühilainesageduselt rokki. Ruth kandis pikki punaseid juukseid ja ENSV lipust õmmeldud pikka kleiti. Tema liigutused olid jõulised ja temast õhkus mingit erakordset aktiivsust, veidi pepsi küll, kuid mitte liiga. Suund vanaaja kribu-krabule, mis on tänaseks pääsmatult vallutanud tema kunsti, oli juba alanud. Nende elutoas oli mingist arsti vastuvõtutoast pärit klaaskapp, mille klaasriiulid olid täidetud vanade nipsasjade ja kuriositeetidega. Ja nööpidega saapad – mul on tunne, et midagi sellist nägin ma Huimerindade esikus juba tollal… Mõnikord käisin Ruthil ja Jaagul külas ja siis me vaidlesime. Ei mäleta, mille üle, aga alati vaidlesime. Ruthi enesekindlus millegipärast ärritas mind natuke, kuid mitte halvas mõttes. Pigem andis see energiat ja jõudu enese seisukohtade tõestamiseks. III Aja jooksul sai Ruthist tunnustatud plakatikunstnik. Ta tegi eksperimentaalseid plakateid ja kasutas tihtipeale mingeid kahvatuid, aneemilise välimuse ja pilkumatute silmadega läti modelle. Need modellid olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse, ja nagu kange pissihäda käes kannatades vaatasid hinge kinni pidades ainitise pilguga otse objektiivi. Minu meelest oli neil alati vankumatult sõltumatu silmavaade, hoolimata sellest et Ruth koos ihufotograaf Tiit Veermäega neile ei halastanud – modelle pritsiti veega, leotati värvilise sodiga täidetud vannis jne. Ruthi värvilised, kriitpaberile trükitud plakatid said kuulsaks. Eestis loomulikult ja peale selle ka välismaal, kus neid on väga paljudes muuseumides. Vähehaaval hakkasid plakatitele hiilima nöör- ja nööpsaapad, 19. sajandi vasegravüüride mõistatuslikud, kontekstist väljarebitud detailid, mis olid varustatud salapäraste numbrite või tähtedega – ja sinine värv. Minu jaoks oli see “Ruthi sinine”. Siis hakkas Ruth kasutama vist mingit vanaaegset blueprint-tehnikat. Blueprint tähendab inglise keeles eskiisi või projekti, aga värv oli tõepoolest sinine. Selline jõuline türkiissinine valgel joonestuspaberil. Niimoodi olid valmistatud Ruthi jõulukaardid, mida tollal kunstnikud auasjana igal aastal tegid ja sõpradele saatsid. Ruth kasutas tollal väga keerulist tehnikat – vanad motiivid ja uued elemendid tuli originaalidelt maha pildistada ning seejärel fotokile peal sobivasse mõõtu suurendada-vähendada. Sellele järgnes teose kokkumonteerimine (kleepribaga kleepimine) aluskilele. Siis tehti kilest negatiiv ja see kopeeriti valgustundlikuks tehtud vatmanile. (Vahepeal veel retušeeriti ka.) Kogu see keerukus tuli ära toimetada mitteametlikult, nn haltuura korras, tuttavate fotograafide abiga ja neile omast taskust tööraha makstes. Ruthi vanaaegse pudi-padi maailm tundus piltidel põnev, kuid hermeetiline. Sinna ei pääsenud sisse, sest võtit ei olnud. Mida ta tegelikult öelda tahtis? Millele viitasid need pildiservadel olevad üksikud uisud, lusikad, arstiriistad või vanaaegses sulekirjas kirjutatud saksakeelsed viisakusvormelid? Kuhu need kutsusid? Olid need mälestused kellegi alateadvusest või pidetult sajaks aastaks õhku hõljuma jäänud katked kadunud reaalsusest? Ma ei saanud sellest aru. IV Siis tuli katkestus. Tõsine katkestus, mis kestis aastaid, või oli neid koguni tervelt kümmekond. Sest just siis, kui Ruth oli oma tuntuse tipus, tegi ta erakordse otsuse. Olles kaks last juba suureks kasvatanud, sünnitas ta lühikese vahega veel kaks last. Ning kadus ühtlasi silmapiirilt. V Kui Ruth 90-ndate aastate keskel popkunstimaailma tagasi saabus, oli vahepeal väga palju muutunud. Kunagine haltuurakultuur, kus oli palju tasuta lõunaid (tavaliselt maksis need kinni N riik, mille ressurssi häbenemata isiklikuks tarbeks kasutati, just nagu oleks see kompensatsioon vabaduse puudumise eest), oli asendunud varase vahvlikapitalismi hoolimatuse ja häbenematu rahanõudmisega. Peale selle oli kujundusmaailm läinud vahepeal üle arvutite kasutamisele, Ruth aga töötas vist ikka veel käsitsi kiledekleepimise ja -lõikamise maailmas. Mulle tundub, et Ruthil ei olnud kerge uuesti linnaellu sisse elada. Töötasin tollal Eesti Ekspressis ja ma mäletan, et kord või paar me ei tulnud vastu Ruthi sponsoreerimissoovidele. Mul oli sellepärast piinlik, võib-olla Ruthil ka. Tutvus ei tee selliseid asju lihtsamaks, pigem vastupidi. Siiski ilmus mingi trükipaberi maaletooja toetusel üks tilluke ja imearmas Ruthi ja Madis Jürgeni jõuluraamat, südamlikumaid jõulujutte, mida ma tean. Üht-teist tal ikka ilmus. Ja paar fotonäitust oli ka. Sest – seda tuleb ju nüüd Epiloog Jaanuari alguses kinkis peaminister Juhan Parts minule ja veel viie suure ajalehe peatoimetajale enne ühist lõunasööki Tallinnas Raekoja platsil asuvas Karl Friedrichi restoranis (koka)raamatu “Salasahver”. See raamat panigi mind seda lugu kirjutama. Sest tiitellehe siseküljel seisis: AD Ruth Huimerind. Lehitsege ise seda raamatut ja te näete kõiki neid vinjette, detaile, kahvatuid läti modelle, erinevaid kirjatüüpe ja taustavärve, seletamatult segatud vana aja ihalust ja uue aja jahedust, mis ühendab illustratsioonide kaudu kaarena kolme sajandit. Päev varem olin Apollo raamatumajas Viru tänaval lehitsenud uhkes punases riidest köites raamatut Tallinna eestiaegsetest kohvikutest ja restoranidest. Sellegi on kujundanud Ruth, ja teinud seda oma parimas hiilguses. |
 |
Soome lahes tormituulte meelevalda jäetud inimtühja Keri saare ning seal asuva ainulaadse majaka uueks peremeheks võivad saada looduskaitsjad, kes tahavad saarele rajada kõigile avatud looduskooli.
Samal teemal:
Corbis/Scanpix
INSPIRATSIOON VIIEST VENNAST: «Küllap olen alati teadnud, et lõin Peteri, hõõrudes teid viit ägedalt kokku nagu metslane, kes kahe kepi abil leeki tekitab,» kirjutas Barrie näidendi eessõnas. «Peter polegi muud kui säde, mis ma teilt sain.»
Barrie raugematu kiindumus lastesse ja lapsepõlve pärines ilmselt kunagisest tragöödiast – vanema venna Davidi kaotusest. Poiss sai veidi enne 14. sünnipäeva uisutades rängalt viga ja suri. «Ma ei usu, et Barrie oli pedofiil,» ütleb CNNile «Vampiiritapja Buffyst» tuntud näitleja Anthony Head, kes mängib Londonis «Peeter Paani» näidendis kapten Konksu. «Pigem oli tegu sellega, et tema vend suri 13aastaselt ja ta tahtis ema silmis venna rolli täita.»
VE: Korkus, Eha – koolitaja
Kümme aastat täiskasvanute koolitusega tegelnud Eha Korkus ütleb, et õppimine on nagu narkots. “Kui sa tead, mis asi on A, siis tahad teada ka B-d ja C-d,” kinnitab Jõhvis asuva EELK Viru praostkonna Ontika koolituskeskuse juht.
Kas sel on mingit vahet, kas seista õpetajana laste või täiskasvanute ees?
Täiskasvanute koolitaja puhul on üks väga oluline moment: kui sa oled 25aastane, siis sa ei ole veel täiskasvanute koolitaja, samamoodi nagu ei sobi linnapeaks 30aastane inimene, sest tal lihtsalt puudub elukogemus. Ja see on see, mida koolidiplomile ei kirjutata.
Täiskasvanute koolitajal on paar nippi. Esiteks, kuidas saada see grupp “kätte”, tekitada olukord, et nad on sinust huvitatud. Jah, nad teavad küll, et on tulnud koolitusele, aga igasuguse koolituse puhul töötab üks raudne reegel: ükskõik, kas sa oled 7, 17 või 70, niipea, kui sa oled koolitatav, kui su taguots puudutab tooli, muutud sa silmapilk kelmiks. Ühesõnaga väga alalhoidlikuks. Sest seal on keegi, kes hakkab sulle kohe igasugust asja pähe laduma, aga sina tahad jääda iseendaks ja omada õigust ka oma elule. Koolitaja peab saavutama selle, et õppijad tahaksid sama asja, mida temagi. See on kõige raskem. Edasi juba läheb.
Väga lihtne on öelda 10aastasele, et kui sa vait ei ole, siis järgnevad sellised ja sellised sanktsioonid. Aga mida sa täiskasvanutele ütled? Vot seal ei saa autoritaarne olla. Autoritaarne saab olla sel juhul, kui näiteks Peeter Kreitzberg tuleb lugema haridusfilosoofiat. See nimi paneb ennast juba paika. Aga kui tuleb mingisugune n-tädi või n-onu, paneb oma paberid laua peale ja ütleb: “Täna me räägime sotsiaalpsühholoogiast.” No sõna on kuigipalju intrigeeriv, sest keegi ei ole seda eriti õppinud, aga kui ta hakkab lugema, et sotsiaalpsühholoogia jaguneb isiksuse psühholoogiaks, sootsiumi psühholoogiaks, siis sa tunned, kuidas see ora seal tooli sees hakkab pöörama.
Väga vähe on neid, kes hakkavad kohe koos selle lugejaga kaasa mõtlema. Ühel hetkel küsib iga normaalne inimene, milleks ta mulle seda loeb, mida ma sellega teen. Ja täiskasvanu puhul on niimoodi, et kui umbes 80 protsenti koolitusest ei lähe täkkesse, siis ta saadab selle kõik pikalt.
Täiskasvanute koolitus tundub siiski olevat magus äri, millest tahavad tükki haugata nii lugematud koolitusfirmad kui viimasel ajal üha rohkem kutsekoolid. Kas käib tihe rebimine?
Meie oleme see õnnelik koolituskeskus, mis on kümme aastat elus olnud. Võib-olla tänu sellele, et hakkasime otsekohe tegema koostööd tööhõiveametiga. Peale selle oleme mittetulundusühing, mitte äriühing, mistõttu meil ei ole vaja taga ajada seda kohutavat kasumit. Meil on ka väga head tegijad. Kui võtame suure kursuse, siis töötame sellega ikka niimoodi, et higipull otsa ees.
Kuna meil on pikad kursused, pole end tahtnud killustada ega latti alla lasta. Me pole korjanud üksikuid juhuslikke gruppe. Kardan kõige rohkem motivatsioonita inimesi. Ühesõnaga selliseid, kes on tulnud suhtumisega: mina maksan, nüüd andke mulle midagi. Need on need tänavalt tulnud õppijad, kes ei tea isegi, mida tahavad. Koolitusele peab tulema see inimene, kes tunneb, et ta ei saa enam muidu, et tal on vaja seda õppida.
Põhiline, mida me teeme, on töötute adaptsioonikursus. Me ei õpeta eesti keelt, vaid õpetame eesti keeles sotsiaalseid oskusi. Enamikul meie venelastest on eesti keele sõnatagavara olemas, neil on just enesekindluse puudus. Nad teavad sõnu, aga meil on vaja nad rääkima panna. Kui nad neid sotsiaalseid oskusi ei saa, siis nad ei hakka iial rääkima. Meil ei ole klassikaline keeleõpe, meil peab inimene ütlema niimoodi: ma tulen siia, võtan pliiatsi ja vihiku, aga siis ma näen, et vihikut pole vaja, panen ära ja hakkan peaga tööle. Ühesõnaga ta peab protsessi suutma ka sõnadega öelda.
Inimesed on ju keele selgeks saanud ka õpikus näpuga järge ajades…
Kui on väga motiveeritud inimene, siis võib tõesti kolme lehekülje hea originaalkirjandusega keele selgeks õppida. Aga kui sa pead õppima niimoodi igal kursusel… Mul on siin olnud inimesi, kes on käinud kaheksal kursusel ja rääkinud: “Iga kord me alustasime sellest, et minu nimi on Jekaterina.” Pärast seda tahaksid kellelgi hambad pehmesse kohta lüüa.
Kindlasti leidub ka töötutest kergemat kontingenti, keda õpetada. Miks on teie koolituskeskus just töötutele truuks jäänud?
Mind väga häirib see, kui ametnik ütleb, et töötud on üks hall mass. Nende hulgas on palju toredaid inimesi, kes ei saa tööle just enesekindluse puudumise pärast. Meie ülesanne on anda neile maksimumenesekindlus.
Nad on nii kihvtid, minu keel küll ei painduks ütlema, et ah, töötu. Ja võib-olla sellepärast, et see on nagu põlatud inimeste kategooria, töötame nendega hea meelega, sest see ei ole nii. Töötute kutseõppega tegelevad teisedki, aga töötute hingeõppega – ma ei oska seda teistmoodi öelda – tegeleme siin ainult meie. Sest me oleme pannud sinna sisse oma hinge ja nad on sellest ka aru saanud. Nende tänu on nii suur. Kui nad tulevad tänaval vastu, siis naeratavad juba kaugelt. See on suurepärane tunne.
Milliste ambitsioonidega inimesed koolitusele tulevad?
Näiteks eelmise aasta lõpus oli meil töötute lilleseadekursus ja sinna tulnud inimesed teadsid täpselt, mida nad tahavad. Kolm inimest soovisid saada ettevõtjaks ja nad koolitavad end praegu edasi. Teised lootsid, et lisaoskusega on neil suuremad šansid tööturul. Keegi ei õppinud lihtsalt niisama, kaugel sellest. Nendel inimestel pole võimalik kursuste eest maksta, nii et nad hindavad seda, et on siia tulnud: 15 alustas ja 15 lõpetas. Meil on minimaalselt väljalangejaid. Samuti on adaptsioonikursusel – nad ei käi siin stipi pärast. See oleks väga julm, kui nad stipi pärast käiksid, sest siin sunnitakse iga päev õigel ajal tulema, terve päeva istuma – jube.
Üks asi, mis on paljudele väga raske, on videotreening. Mõned ei saagi sellest madala enesehinnangu tõttu üle. Tegelikult on tore ja kena inimene, aga ta leiab ikka, et teised on ilusamad ja toredamad. Vot sellel inimesel on raske tööle saada. Ta hakkab kõigepealt otsima vigu: ma ei ole pikk ja ma ei ole peen ja ma ei räägi ilusti. Millegipärast arvatakse, et kõik tööandjad tahavad pikkade jalgadega peenikest naasklikeelega näitsikut, kes on sul nagu piprapundar seal ees.
Ja miks on meie õppepäevad nii pikad – 6-8 tundi? Sest venelastele on pandud nii palju negatiivset peale: sa ei ole kodanik, ei räägi riigikeelt jne. Nii et kõigepealt tuleb pool tundi seda kõntsa maha hööveldada.
Kui Ida-Virumaal hakati rääkima turismi arendamisest, ilguti väga palju selle üle, et me ei saa teha kaevuritest turismiteenindajaid. Teie viimasel lilleseadekursusel olid kraanajuht, ökonomist ja teistegi lillekaugete erialade esindajad. Kui sageli kohtate kursustel inimesi, kes on valmis tegema töö leidmiseks kardinaalse pöörde?
Neid ikka on. Võib-olla kõige parem näide on üks inimene, kes oli pikki aastaid töötanud ülemusena. Siis ta jäi töötuks ja saadeti meile adaptsioonikursusele. Ta leidis, et temale on vaja erilist lähenemist. Aga ega ta siis teistele ülemus olnud, ta oli nendele täiesti tavaline inimene. Kuid selle tõttu, et tal oli see ülemuse kiiver nii kõvasti peas, ei mahtunud talle muud asjad pähe.
Ja kui ta oli nädal otsa käinud, ütles, et ta ei tule enam. Siis ta pidas endaga kõva võitlust ja ühel hetkel unustas ära, et ta oli ülemus. Ta tuli kolme päeva pärast tagasi. Seejärel läks vist aasta mööda ja ta tuli uuesti kursusele. Temast sai tõeline kursuse hing. Praegu ta töötab väga hea koha peal.
Esimene asi, mis töötuid kursusele tulles huvitab, on just sotsioloogilised, psühholoogilised ja kommunikatiivsed küsimused. Sest nõukogude ajal oli inimene tootmisüksus, aga see aeg on ammu möödas. Lõpuks hakkab rahvani jõudma ka see, et kui sa isiksusena ei ole paigas, kui su oma perekond ja suhted pole korras, siis mis töötegija sa oled. Ja meie püüame sisendada, et on ka teisi väärtusi peale väga heaks spetsialistiks olemise. Põhiline on, et inimene saaks iseendaga hakkama.
Kas seda trotsi pole, et mille pagana pärast on töö leidmiseks eesti keelt vaja?
See kerkib õppimise jooksul kümneid kordi üles. Kui on raske, siis lüüakse aeg-ajalt käega, see on niivõrd inimlik. Kui meil on olnud floristikakursusel koos eestlased ja venelased, siis ma näen kõrvalt, kuidas eestlastele käib aeg-ajalt pinda vene keelde tõlkimine. Näen seda ajaloolise ja sotsioloogilise tausta kokkupõrget ja hetketi käib sihuke vihkamine läbi… Me kõik oleme inimesed, kõik me oleme mingil hetkel mõelnud, et kuradi venelase jurakas. Aga tema mõtleb täpselt samamoodi, et kuradi eestlase mühakas, mis sa minust oma väikese keelega tahad. Aga see on hetkemõte, ega siis sellepärast ei hakka veel vihkama.
Venelase kohta on kohutavalt kole portree kokku mätsitud ja tegelikult keegi ei kujuta ette, kuivõrd nad hinges kannatavad. Mõned ei räägi välja, mõned on trotsi täis, aga see on kohutav, kui inimest peetakse alaväärtuslikuks, sest ta ei suuda seda eesti keelt niimoodi ära õppida, nagu ta tahaks. Eriti haritud inimesed ütlevad: “Ma ei julge suud lahti teha, mul on nii kole kuulda, kuidas ma räägin.” Aga see, kui meie vääname vene keelt, on nende arvates loomulik.
Olen 59 aastat ilmas elanud ja mitte üks venelane ei ole mulle kunagi öelnud, et ma räägin sitta vene keelt. Aga eestlane teeb hapukurgi näo pähe, kas ei räägi vastu või läheb vene keele peale üle. Praeguseks on see õnneks muutunud, räägitakse juba vastu. Minu meelest on see kooselamine treeninud eestlast kuulama natukene ka teist peale iseenda.
Olete lõviosa oma elust töötanud õpetajana, algul üldhariduskoolis inglise keelt andes, nüüd täiskasvanute koolitajana. Kummas rollis end ise paremini tunnete?
Mitte mingit vahet ei ole, aga minu kompetents algab siiski 5.-6. klassist. Minu kõige kohutavam pedagoogikogemus oli siis, kui pidin asendama esimeses klassis paari tundi. See oli täielik õudus, ma ei käinud neist üle, nad ei kuulanud mind. Need 40 pudinat traavisid mööda klassi ringi – ühesõnaga, kui ma olin hiljem palavikus, nägin jälle, et seisan seal esimese klassi ees. Ma saan hakkama täiskasvanute ja pättide ja kaabakatega, no ühesõnaga igasugustega, aga sellest 40 pudinast ei saanud jagu.
Praegu on moodne rääkida elukestvast õppest. Kas olete selle poolest oma õpilastele heaks eeskujuks?
Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, kui palju ma ei tea. Ma ei saa muidu, kui pean end pidevalt täiendama. Olen lisaks kõigele veel uudishimulik. Kõige hullemad on need 30aastased vanainimesed, kes ütlevad: mina olen spetsialist, mul on haridus käes ja muu mind ei huvita. Ja ma kardan lõplikke tõdesid, sest neid ei ole.
Mulle meeldib kohutavalt Peter Jarvis, kes on Inglismaa üks tunnustatumaid andragooge. Tema ütleb nii: kui ma ei mõtle edasi, siis ma olen ju kivi. Siis mul ei ole koolitajana mitte mingit sõnumit edasi öelda. Ja koolitaja ei saa paigal seista. See on tegelikult nagu narkots: kui sa tead, mis asi on A, siis sa tahad teada ka B-d ja C-d.
Kursustel käimine on omaette elustiil. Olen nautinud alati seltskonda, kes seal on. Viimase suure kursuse lõpetasin eelmisel aastal. Kursusel õppisid kolm aastat koos Põhjamaade ja Baltimaade täiskasvanute koolitajad.
Samal ajal olen ka raamatutes nohistaja, sest muidu mul ei oleks selles seltskonnas midagi rääkida. Seal on kõik eneseharijad. Minul on näiteks jube igav niisuguses seltskonnas, kus hakatakse rääkima, et see käib nüüd sellega, ühesõnaga tavalist seltskonnaklatði. Ma ei suuda Kroonikat nautida.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 7.02.2004