Paju lahing

“Pärast Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919 kujunes Lõuna-Eestis tegutsevate eesti vägede peaülesandeks enamlaste välja-tõrjumine kodumaa pinnalt. Selleks oli väga oluline saada enda kätte Valga raudtee-sõlm.” (Pajur,A .Pyrrhose võit Paju väljadel. “Postimees,” 27. jaanuaril 1994). Raudtee kaudu käis punavägede varustamine.

25. jaanuaril moodustati LõUNARINNE eesotsas Soome kindral Martin Wetzeriga. 25. jaanuaril vabastati Puka ja Rõngu, 28. jaanuaril Sangaste.

“Pealetung muutus üha vaevalisemaks. Pidevalt lahingus viibivate meeste vastu saatis vastane üha uusi värskeid polke.” (Pajur, A. samas).

28. jaanuaril antud pealetungi käsu järgi pidi pealöök antama piki Tartu-Valga raudteed nii soomusrongidelt, Tartu Partisanide Pataljonilt kui Soome vabatahtlikest koosnevalt Põhja Poegade Rügemendilt.

“Jõudude vahekord Tartu-Valga sihis oli vaenlase kasuks: 3100 eestlase-soomlase vastas oli 3600 lätlast-venelast-hiinlast.

Paju mõis asub Valgast 7,5 kilomeetri kaugusel põhja pool Tartu maantee ja raudtee vahepeal, lagedate väljade keskel kõrgendikul. See oli viimane soodne vastupanupositsioon enne Valgat.” (Pajur, A. samas). Pealetung algas 30. jaanuari hommikul kell 7. J.Kuperjanovi partisanid vallutasid Paju mõisa koos Tõlliste hobupostijaamaga.

Samal õhtul asusid enamlased rünnakule. Siia oli koondatud kahe läti kütipolgu ja ühe vene polgu osad, lisaks soomusrong ja soomusauto.

Kuperjanovi partisane oli 303, 13-ne kuulipilduja ja 2 suurtükiga. Soomlaste Põhja Poegade I pataljonil oli 380 võitlejat, 9 kuulipildujat ja 4 suurtükki. Eesti soomus-rongid jäid seisma Paju mõisast 3-4 km kaugusel purustatud Tõlliste silla taha.

31. jaanuaril kell 12.40 algas jalaväe rünnak. Pealetungi alustasid partisanide 3.rood eesotsas ltn. Nikandr Pekarsky ja 2. rood eesotsas ltn. Eduard Saarega. Vaenlane laskis neid läheneda 400 m kaugusele ja siis avati tuli. Maanteelt toetas rünnakut soomusauto, raudteelt 2 soomusrongi. Seejärel üritati partisane tiivalt ümber haarata.

Pealetung kujunes vastase tõrjumiseks. Kuperjanov suundus 3. roodu, kus oli kriitiline olukord ning sai surmavalt haavata.

“… on lahinguväljale jäänud ainult 3. rood. Juhi langemisest kuuldes valdab partisane kibe meeleheiteviha ning enese nõrkust unustades kipub 3. rood ltn. Soodla juhatusel uuesti mõisa kallale. … Kõigile on selge, et liginemas on võitluse lõppvaatus. 3. roodu tuli jääb uute kaotuste tõttu kord-korralt hõredamaks. Padrunid on otsakorral. Jääb üle valida üks kahest – kas püsida paigal õlekuhilate juures ja lasta end ükshaaval tääkide otsa ajada või pääsu otsides ülepeakaela lagedale mäenõlvakule joosta, et seal jahiloomadena maha kõmmutatud saada. Partisanide 1. roodu rühm tõmbub jõulise surve all Kamatsi poolt tagasi ning jõuab kuhilateni. Nende juht ltn. Piip on üleni verine ja paludes ltn. Soodlat võtta ka oma mehi enda käsutusse, taarub surnukahvatult sidepunkti otsima. Nii saabub silmapilk, kus Paju mõisast väljatungiva vaenlase massi vastas seisavad ainuüksi partisanide 3. rood ja 1. roodu rühm, kokku umbes 60 meest. Ltn. Soodla annab käsu võtta end viimseni kokku ja tulistada nii ägedasti kui vähegi võib, et siis minna veelkord katsetama rünnakuga. Et pääsu ei ole kusagilt oodata, ragistavad mehed kindlale surmale silma vaadates püssilukke meeleheitliku kiirusega, tahtes oma elu müüa nii kallilt kui iganes võimalik. Punaste ahelikud aga tõmbuvad ümber kuhilate kokku – see näib olevat lõpu algus ja ltn. Soodla tahab juba anda käsu viimseks tormijooksuks, kui äkki sünnib mingi ime: vaenlane ruttab mõisa tagasi.

Kas mõjutas seda 3. roodu ahastuslik marutuli või olid punased märganud soomlasi liginemas – igal juhul seda hetke peab kasutama. ” (Grosschmidt, E. Pealuu märgi all. Tallinn, 1995, lk. 35). Abi saabus soomlaste Põhja Poegade 1. ja 3. kompaniilt. Vastaste rünnak löödi tagasi suurte kaotustega. Surmavalt sai haavata 1. kompanii leitnant A.Kärna.

Soomlased koos Kuperjanovi partisanidega suutsid ühisele rünnakule asuda. õhtuks puhastati Paju mõis vaenlastest tääkide ja püssipäradega käsitsivõitluse käigus.

Eestlaste poolel langes 3 ohvitseri ja 11 sõdurit. Haavata sai ja teadmata kadunuks jäi 3 ohvitseri ja 57 sõdurit. Soomlased kaotasid 1 ohvitseri ja 27 sõdurit, haavatutena 6 ohvitseri ja 47 sõdurit. Kokku langes 42 ja haavata sai 159 meest.

“Kogu Vabadussõjas kaotas Eesti Rahvavägi veidi üle 5% meeskonnast, Paju väljadel langes rivist välja 74 meest ehk ligi 25 % isikoosseisust. Seega oli Paju lahing üks ohvriterikkamaid Vabadussõjas. (Pajur, A. samas).

Paju oli võetud ja tee Valka vaba. 1. veebruaril marssisid partisanid ja soomlased linna lahinguteta. Tähtis raudtee sõlmpunkt oli vabastatud. Lahingutegevus viidi Eestist välja.

Valga Muuseumi kodulehelt

xxx

Alljärgnev artikkel on pärit:
http://www.eesti.ca/main.php?op=article&;articleid=16630

Karl Ivand 1919. aastal. Foto: perekonnaarhiivist

Alljärgnev üksikasjaline kirjeldus Paju lahingust pärineb ühelt osavõtjalt – minu isalt Karl Ivandilt, Vabadusristi kavalerilt ja Kuperjanovi partisanilt, kes oli tollal paarikümneaastane nooruk.

Jutustus pärineb aastatest 1960–61. Kirjutasin noil päevil oma 11 auhinnaga kroonitud noorsooraamatut „Siilikuru“ ja põimisin ühte peatükki oma koduküla Vedu rahva Võidupüha tähistamist Kukemetsa orus. Hiljem palusid kohalikud noored, et mu isa jutustaks Paju lahingust.

Mulle meenuvad praegugi hämarikutunnid mu „Pargi“ kodutalus, kus isaga vesteldes elutoas diivanil istudes oma õhtuid veetsime. Isa pidi mulle ikka ja jälle jutustama Vabadussõjast ning sellele eelnenust ja järgnenust. Olin siis väga nooruke, algkooli esimestes klassides. Mälestused Taadist on mulle kuldsed ja kallid.

Paju lahing

Paju lahing oli üks kibedamaid. Ilm oli väga külm, ise olime eelmistest lahingutest kurnatud ja väsinud. Kaotused olid ka küllaltki rasked olnud. Aga meie juht, ltn. Kuperjanov otsustas edasi võidelda. Sellele mehele oleksime järgnenud kasvõi pimesi.

Paju mõis asus lagedal mäeveerul. Taga oli heinamaa, mille serva mööda, otse mõisa külje alt kulges raudtee. Kuna aga Tõlliste sild Emajõel oli purustatud, ei pääsenud meie soomusrongid läbi, nii et pidime ilma kahurituleta hakkama saama.
Meid oli ca 300 meest, punaseid oli mõisas 1200. Neil oli lisaks ka 32 kuulipildujat meie 13 vastu. Neid toetas veel 4 kahurit ja soomusrong, meil oli ainult 2 kahurit. Hiljem toetasid meid küll soomlased u. 380 mehe, 9 kuulipilduja ja 4 kahuriga.

Sellele abile vaatamata olid punased tugevas ülekaalus. Jõudsime siis kolme rooduga Paju mõisa alla, metsa äärde ja lõime end ahelikku. Ees lagedal väljal olid sinna veetud sõnnikuhunnikud, mis pakkusid keskmiselt tõhusat kaitset. Nende varjus üritasime välja jõuda mõisa ees asetsevate õlerõukude ja küüni varemeteni. Kohe rünnaku alguses sai aga ltn. Kuperjanov surmavalt haavata. Nagu harilikult, oli ta ise meiega kaasas just seal, kus lahing kõige kibedam; oma eeskujuga meid julgustades ja juhatades. Haavatasaamise momendil oli ta küll maas laskeasendis, aga punased olid arvatavasti ühe kuulipilduja kuskile puu otsa vedanud ja sealt see surmav kuul tuligi – läbistas parema käe ja tungis rinda. Olin ise temast sel hetkel u. 30 m eemal. Meestele mõjus teade Kuperjanovi haavatasaamisest õli tulle valamisena. Kuperjanovi asendajaks sai ltn. Unt, kes sellele kohale jäi sõja lõpuni, sest Kuperjanov suri Tartu haiglas kaks päeva hiljem – 2. veebruaril.

3. veebruarist alates kandis meie Tartu Partisanide Pataljon juba Kuperjanovi Partisanide Pataljoni nimetust oma langenud juhi mälestuseks.

Juht langes, aga lahing jätkus. Jõudsime õlekuhjadeni, punased taganesid ja mõis oli meie. Nii et esimene vallutamine läks päris kergelt, välja arvatud muidugi Kuperjanovi kaotus. Õhtuks jäime puiesteele ja mõisa lähemasse ümbrusse ahelikku. Tulevahetus käis kogu aeg. Kesköö paiku algas aga punaste pealetung hirmsa „hurraa“ saatel. Vahepeal olid nad toonud mõisa külje alla oma soomusrongi. See summis mürske võrdlemisi täpselt meie positsioonidele. Kindlat kohta polnud meil kuskil. Pidasime seni vastu, kuni padruneid jätkus. Nende lõppedes oli meie kord taganeda sama metsa äärde, kust oma rünnakut olime alustanud. Öö oli nii külm, et väsimusest hoolimata ei saanud keegi magada. Kükitasime puude all, üks tukkus, teine valvas, et tukkuja kogemata magama ei jääks – nii hommikuni välja. Siis saime uusi padruneid ja hakkasime jälle pihta – üle lageda välja, sõnnikuhunnikute tagant varju otsides.

Punased oli seekord mitte ainult enam mõisas, vaid ka puiesteel, maanteeni välja. Isegi üks soomusauto oli neid toetama tulnud. Sõitis mööda puiesteed maanteeni ja täristas kogu aeg. Siis saabus meile abi soomlaste patarei näol. Soomusauto taganes mõisa, ja kui ta oma nina sealt välja pistis, sai soomlaste kahurist mürsu peaaegu rataste alla. Patareile lisaks jõudis kohale ka terve rood soomlasi „Põhjapoegade“ rügemendist. Nad hakkasid aga liiga julgelt metsa äärest üle lageda välja tulema ja kandsid seetõttu suuri kaotusi. Lõpuks jõudsid nad hüpetega edasi liikudes meie paremale tiivale välja, tervitades meid kisaga: „Perkelä bolshevikud, tapavad Viro poigi!“ Üks nende ohvitser, ltn. Eskola, jõudis mööda puiesteed liikudes, puude taha varjudes mõisaväravani välja. Tagasi tulles tabas teda aga kuul otse pähe. Mina jõudsin koos paari mehega samasse ja saime kivivärava varjust sihtides paar püssi otsast lastavat granaati saata mõisaõues sebiva vaenlase sekka. Hiljem, kui mõisa vallutasime, selgus, et meie granaadid olid seal päris hea töö teinud. Soomlastel õnnestus lõpuks ka kuulipilduja väravasse tirida, nad said aga vaid ühe valangu anda, kui kuulipilduja rikki läks. Taganesime jälle kuni maanteeni. Vahepeal tungis meie teine rood mööda heinamaad mõisa poole. Oli aga ägeda punaste soomusrongi tule all ja kaotas kogu oma juhtkonna – neli või viis ohvitseri. Ltn. Riives kogus siis nendest kokku niipalju kui sai, võttis veel soomlaste pataljoni voorimehi abiks ja peksis punased soomusrongini tagasi. Vahepeal hakkas soomlaste rood mõisa paremalt poolt piirama ja meie hakkasime jälle õlekuhjade poole trügima. Kui ka paremalt poolt piiravad soomlased olid mõisale kaunis lähedale jõudnud, ei pidanud punaste närvid enam vastu ja nad pistsid punuma üle soo metsa poole. Muuhulgas jätsid nad mõisa maha neli täiesti laskevalmis kuulipildujat, lindidki sees. Need keerasime kohe ümber ja andsime neile veel kõva säru. Teisel päeval marssisime ilma ühegi pauguta Valka sisse, punased olid puha plehku pannud.

Enam-vähem sel ajal ründas meid Landeswehr lõunast, nii et võitlesime kahel rindel. Vabadusristi saingi Landeswehri vastu võideldes. Sakslased olid ühe kahuri meie vastu seadnud, mis meie edasitungi takistas. Hiilisin kõhuli mööda kraavi lepavõsa varjus ja tegin ta granaatidega vaikseks.

Jah, see oli selline võitlus, kus vanaisad võitlesid pojapoegadega kõrvuti. Nii mõnedki noored luiskasid end vanemaks, et aga sõtta pääseda, sest maa vabadus oli kaalul.

24. veebruariks, Eesti iseseisvuse päeva väljakuulutamiseks, oli meie maa vaenlastest vabastatud. See oli meie elu suurim päev. Siis teadsime, et need, kes olid langenud, ei langenud asjatult.

•••••

Karl Ivand lahkus siit ilmast 17. augustil 1968 – 70-aastaselt südamerabanduse tagajärjel. Meie õhtustest jututundidest ammutatud ideaalid ja tõekspidamised on saatnud mind tänini. Lõpetan need read luuletusega, mille kirjutasin Eesti Vabariigi aastapäevaks 1969 ja pühendasin siis juba toonela teedele astunud Taadile ja kõigile meie vabaduse eest langenuile.

SÕDURI HAUAL

Siin mu süda kummargile üle vaikse haua
Ja mu hinges rasked ristid seisnud küllalt kaua.
Kui kord kulu kulmudel ja silmi katab sammal,
Jätkuks jõudu rusikasse suruda veel kämmal.
Silmis ikka kodukatus, kõrvus taprikõla –
Kuidas tasun, kuidas maksan viimse verevõla?
Kannan Sinu kaotusvalu nagu rasket rünka.
Pärjaks tõotuse panen üle hauakünka –
Kuni tõde kindlail jalul jällegi võib astu’,
Seniks mind ja minu raevu suure ilma vastu.