on Virumaa virulaste hoida

	Vaid harrastajatasemel trenni tegev Ilmar Udam pakkus Otepää maailmakarikaetapil publikule tõelise üllatuse, edestades otsekui mees metsast suusatamise noort suurlootust Aivar Rehemaad

Arstidiplomiga suusataja pürib Torino olümpiale
Villu Päärt, PM reporter,14.01.2004 

Teda on nimetatud lootusetuks asjaarmastajaks ja tema üritust hullumeelseks. 30-aastane Ilmar Udam, sihil endiselt suur tulevik, näitas Otepää maailmakarikaetapi mõlemal päeval Eesti suusatamise noorele suurlootusele Aivar Rehemaale kandu.

Suusakoondise peatreener Mati Alaver möönab, et pigem harrastussportlasest Udam Rehemaast eespool oli pisut meelehärmiks, kuigi Rootsis-Norras on tavapärane, et koondislased mittekoondislastelt pähe saavad.

«Kui Udam oleks sõitnud välja koha esimese kolmekümne hulgas, olnuks see sensatsioon,» möönab Alaver. Udam oli eraldistardis 53., ent tõi teatesõidus Eesti teise meeskonna esimese etapi lõppu Eesti esinduskoondisest eespool.

Kümmekond minutit hiljem helistab Alaver tagasi. Ta on järele mõelnud. Esmalt avaldab ta Udamile tunnustust vapruse ja sihikindluse eest, sest treenib too ju koondisega võrreldes olematutes oludes. Teisalt lisab Alaver, et Rehemaa oli vahetult enne Otepää etappi haige, seda ei saa unustada.

Kuidas näevad need hetked välja Udami enda pilgu läbi? Mees peab usinalt internetis kodulehekülge www.ww.ee/ilmarudam, kuhu kirjutab meeleolukaid ülevaateid sõidetud võistlusest.

«Natuke ehmatas ära ka, staadionidiktor mainis mu liidripositsiooni kohe ära ja mitu tuhat inimest staadionil hakkasid kisama!» kirjutab ta hetkest, mil astus Otepääl avavahetuses korraks sõitjaterivi etteotsa.

Oma vahetuse paarilt viimaselt ringilt on Udam kirja pannud järgmist: «Kusjuures just Aivar (Rehemaa – toim.) oli see, kes peagrupiga vahe sisse lasi, kuigi Alaver karjus talle pidevalt üsna koleda häälega, et IGA sekundi eest tuleb võidelda! Võib-olla kui peale minu poleks mahajääjaid olnud, suutnuksin järele punnitada!? Nüüd jälgisin Aivarit.»

Kuna Rehemaast parem olemine oli peaeesmärk ja Rehemaa ei liikunud oodatud kiirusel, arvab Udam nüüd, et kümme sekundit jäi varuks. See jäi kripeldama.

Udam ei ole siiani pääsenud Eesti koondise harjutamistingimuste lähedalegi. Massöörid, lumelaagrid, rahvusvahelised võistlused – see on saavutamatu või saavutatud viimast raha kokku kraapides.

Tänavu oktoobris oli Udam esimest aastat Austrias Ramsaus lumelaagris, seejärel Soomes esimesel lumel ja detsembris Itaalias maratoni sõitmas. Mullu suutis ta endale lubada vaid esimese lume laagrit Soomes.

«Minu töö on praegu selline, et teeb ainult kulutusi,» nendib ta nukralt. Mõned tuttavad toetavad, isatalu metsa hooldamine annab samuti veidi lisa. Pealegi annab metsatöö hea trennivõimaluse. Suviti käib ta kive ladumas, et raha teenida.

Kolmandas klassis suusatrenni sattunud Udam oli keskkooli lõpus kindlalt Eesti noortekoondises. Võistlustelt tuli ridamisi häid kohti ja kõik andis märku andekast noorest, keda võib suusatamises oodata suur tulevik. 1991. aasta kevadel viskas ta aga suusad varna.

«Siis olid sellised talved, et noortevõistlused jäid lumepuudusel ära, välismaale ma võistlema ei saanud, unustati dokumente sahtlisse ja takistati muul moel. Tundus, et seda ala ei ole mõtet edasi teha,» meenutab Udam.

Keemia sai järele õpitud ning ülikooli sisseastumiseksamil tulid maksimumpunktid. Sügisel 1991 oli Udam arstiüliõpilane, kelle jaoks kool oli esmatähtis ja sport unustatud.

Teise kursuse lõpus tegi ta ülikooliõpingutes aastase pausi ning sõitis sõbraga maailma avastama – sõber oskas klassikalist kitarrimängu, Udam tagus tamburiini.

Elas ilusti ära, kaks kuud hiljem peletas külm aga rändurid kodumaale. Taas järgnes ülikool.

1999. aastal töötas Udam pool aastat ehitustöölisena Ameerikas. Sügisel naasnuna olid tal peas kaks otsust – hoolimata Ameerikas makstud kõrgest palgast ei taha ta jääda mustatööliseks. Ta jätkas arstiõpinguid. Ja suusatamist.

Sõbra õhutusel ostis Udam taas suusad ning hakkas harjutamas käima. Sõitis end Tartu maratonil stardirivi lõpust sajandaks ja kaotas äsja tippspordiga lõpparve teinud Jaanus Teppanile kõigest viie minuti ringis.

See andis usku taas treenimist alustada. Ka endine treener Mati Albert julgustas, et 26 pole veel mingi vanus ja midagi pole kadunud.

Tollal Eesti koondisse pääsu üritanud Priit Narusk, Raul Seema ja Risto Roonet tõmbasid indu maha – nemad on kümme aastat hirmsat vaeva näinud, aga pole sinna saanud.

Oma netileheküljel on Udam veelgi otsekohesem: «Seetõttu ei mahu ma paljude asjameeste jaoks lootustandvate suusatajate hulka – on ebanormaalne, kui ma olen OMA (ja veel haritud) peaga otsustanud suusatama hakata! Õigus edukalt võistelda oleks justkui nende privileeg, kes on kõigest muust loobunud, kellele treener ütleb, mida teha!»

2000. aasta kevadel võttis Udam vastu arstidiplomi. Kuid arstiõpingud on endiselt pooleli – internatuur ja residentuur ootavad praegu suusatamise järel. Kava lastearstiks saada ei tundunud enam nii ahvatlev, oma sõnul ei leidnud ta endas piisavalt kussutamisoskust.

Aga päev, mil Udam taas arstikitli selga tõmbab, ei pruugi siiski jääda tulemata. «Kuigi see nõuab suurt pingutust, et jälle järje peale saada,» tunnistab ta.

Selleks talveks on Udamil kindel eesmärk – täis saada 50 FISi punkti. Nende olemasolul saaks minna välismaale maailmakarikaetappidele võistlema ning taotleda pääsu Eesti koondisse.

Otepääl oli kaotus Frode Estilile üle nelja minuti, mis tähendab, et ihaldatud punktidest jäi puudu kõigest 30 sekundit.

Järgmine võimalus on eeloleval nädalavahetusel Soomes Skandinaavia karikaetapil. «Tõsine mõtlemise koht, kas sinna minekuks raha jätkub,» nendib ta aga.

Veebruaris on Udamil oodata pisiperet ning seetõttu ei tea ta ka, kas Vasaloppetil tänavu sõita õnnestub.

Eesmärk on Udamil igatahes suur: «Tahan aastal 2006 sõita Torino olümpial. Ja mitte niisama sõita. Hästi sõita. Kui 30-aastane midagi tahab, tahab ta seda tõesti.»