• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Paukson, Edda ja Eduard – astroloogid

Astroloogidest abikaasad Edda ja Eduard Paukson kinnitavad, et eestlased suhtuvad astroloogiasse mõistlikult, seda mitte pimesi uskudes. Astroloogilisi nõuandeid selle kohta, millisele ajale rihtida näiteks ostu-müügitehning või kevadine suurpuhastus, tasuks aga Pauksonite arvates järgida.

Eesti astroloogide liidu Interneti-lehelt võib lugeda, et astroloogieetika üks põhireegel on võimaluse korral vältida sõna “ennustamine” kasutamist. Kuidas siis oleks õige nimetada seda, mida te teete?

Edda: Tõepoolest, astroloogia pole ennustamine mitte kuskilt otsast. Ennustajad on selgeltnägijad ja suurelt jaolt ka kaardipanijad. Aga astroloogia on teadus omaette. Nüüd on ta juba teadus, sest teiste maade kõrgkoolides on astroloogia alana täiesti olemas.

Eduard: Astroloogia on võimalike sündmuste toimumise prognoosimine.

Edda: Jah, arvestades planeetide, Päikese ja Kuu liikumist. Näiteks saame inimesele ära öelda, et tal tuleb pingeline aeg. Teades, millised pinged võivad tulla, saab ta neid ära hoida või tublisti leevendada.

Eduard: Pingestatud planeediseisud pingestavad inimest ja tema võib siis esile kutsuda üht või teist liiki sündmuse, mitte ei kutsu planeedid ise midagi esile. Nad annavad oma mõjutuse, aga see, kuidas inimene reageerib nendele mõjutustele ja kasutab ära energia, mida need planeedid talle annavad, on hoopis iseküsimus.

Nii et inimeste vastuvõtlikkus tähistaevas toimuvale on väga erinev?

Edda: Loomulikult, ja tahe end analüüsida samuti.

Eduard: Kuid muidugi ühel ajal on inimesel lihtsam midagi korda saata, kuna siis planeetide mõjud aitavad seda teha, aga teisel ajal võib-olla mingil määral takistavad. See, kuidas inimene oskab neid takistusi võita, on jällegi iseasi.

Edda: Siin saab astroloog isegi nõu anda. Oletame näiteks, et inimesele mõjub Uraani pingeseis – ta kipub olema mässumeelne, kõigile kohe plärtsti midagi ütlema. Aga kui ta teab, mis teda mässamisele kallutab, suudab ta ennast veidikenegi tagasi hoida.

Mida mina soovitan, on lugeda kirjutist “Kuu mõju psüühikale”, mis on iga-aastases “Astroloogilises abimehes”. Kui ikka kuu on Jääras, on kõik mingil moel ärritatud, ja kui kuu on Vähis, on kõik kergemini solvuvad. Teinekord vaatan isegi, kus see kuu on, siis tean, kuidas isekeskis käituda.

Või näiteks väga lihtne asi – täiskuu. Täiskuupäeval on alati rohkem kuritegevust – seda on ka politsei kirjutanud –, sest inimesed lähevad agressiivseks. Ja tekib suur tegutsemisvajadus. Seda ei saa otseselt astroloogiaga seostada, aga millegipärast mõjutab täiskuu paljusid inimesi ja loodust tervikuna. Tihtipeale mõned ei maga sel ajal, lapsed eriti.

Kui koostate inimesele sünnikaardi, kas räägite talle ära nii hea kui halva, teades, et viimane võib astroloogiausku inimest tõsiselt traumeerida?

Eduard: Tegelikult peaks astroloog rääkima kõik ära, ka igasugused võimalikud ohud. Iseküsimus on, missuguste sõnadega seda esitada. Vähemalt mina olen seisukohal, et ka arst peaks oma patsiendile kõik ära rääkima, kõige hullemadki asjad, iseküsimus on, kuidas ta seda teeb. Kui ta ütleb, et jah, sinuga on nüüd kõik, sured maha, siis võib-olla ta sisendabki inimesele, et aeg on otsas, ja inimese organism juba võtab sellise oleku, et kõik on läbi. Sama lugu on ka astroloogiga, kuidas ta inimesele asju esitab.

Edda: Astroloogia ja psühholoogia käivad alati käsikäes. Ei ole head astroloogi, kes ei tunne psühholoogiat.

Miks peaks üldse sünnikaardi tellima? Võimalikke ohte teades võib ju muutuda täielikuks närvipuntraks.

Eduard: Kui ei taha ennast tundma õppida, siis ei peagi.

Edda: Astroloogia on tegelikult nendele inimestele vajalik, kes tahavad oma elu veidikenegi lihtsamaks teha, panna ta n-ö jooksma.

Eduard: Konkreetset sündmust me tõepoolest ennustada ei saa, küll aga seda, mismoodi planeedikombinatsioonid ja -seisud konkreetset inimest, mõne teatud päikesemärgi esindajat või meid kõiki ühel või teisel ajal mõjutavad ning missuguseid sündmusi need võivad tuua – tööpakkumine, armumine, kellegagi tülliminek vms.

Edda: Iga päev annavad iga planeet ja planeedikombinatsioon oma mõjutuse inimesele igas eluvaldkonnas. Ja neid ei ole sugugi vähe. Vaat siit koorubki välja küsimus, miks ajalehehoroskoobid on nii erisugused.

Kõik, mis seal on, on tegelikult õige. Aga miks nad on erinevad, näiteks ühes kohas pannakse Sõnnile armastust, teises raha-, kolmandas terviseasju jne? Asi on väga proosaline: ühe inimese või päikesemärgi kohta saaks üheks päevaks kirjutada keskmiselt kolm masinkirjalehekülge. Tekib ju küsimus, milline ajaleht suudaks selle ära paigutada, see pole võimalik. Ja siis läheneb astroloog asjale väga lihtsalt: paneme täna Jäärale armuasjad. See ei ole vale, mis ta sinna paneb, aga see on ainult üks murdosa päevahoroskoobist. Kui inimene tahaks tõesti teada, mis temaga võib toimuda, peaks ta kõik maailma ajalehesabad läbi lugema.

Mis mõte ajalehehoroskoopidel siis üldse on, kui tegelikult midagi teada ei saa?

Edda: See, et need sabad seal on, pole üldse halb. Inimene teeb ajalehe lahti, loeb horoskoobi läbi ja võtab seda kui meelelahutust, aga las ta võtab, kuid see tähendab, et ta natukenegi analüüsib ennast. Ja ma olen vahel õhtul päevahoroskoopi vaadanud, nii mõnigi asi on täppi läinud.

Meil ei ole Eestis inimesed sellised, nagu võib-olla Venemaal, Soomes, Saksamaal. Eestlane võtab astroloogiat väga mõistlikult.

Mida tähendab mõistlikult?

Edda: See tähendab, et ta ei hakka kõike pimesi uskuma, et oi, mul on täna siin öeldud, et pean käpuli kukkuma, ja kukubki.

Eduard: Ja väga vähe on neid, kes käivad, horoskoop pihus, ning ainult selle järgi elavad.

Edda: Mina leian, et astroloogiat tuleb kasutada siis, kui seda on vaja. Kuid muidugi igapäevaseid nõuandeid, mis on meie “Astroloogilises abimehes”, tasuks järgida. Üks asi on retrograadse Merkuuri aeg, mille mõju on vähemalt 90 protsenti inimesi omal nahal tunda saanud. Muide, alates 17. detsembrist kuni 6. jaanuarini on just see Merkuuri näiliselt tagurpidi liikumise aeg. Inimesed on siis märgatavalt hajameelsemad, mälu on kehvem, rohkem tuleb ette üksteisest möödarääkimist, raha ja dokumentide vargusi, liikluses esineb märgatavalt rohkem ummikuid ja muid segadusi jne.

Nõuanded kuluvad ära ka praktiliste asjade puhul, näiteks kahaneva kuu ajal on hea koristada ja pesu pesta. Olen täheldanud, et siis tuleb poole vähem pesupulbrit panna. Kasvaval kuul kipub pesu halliks jääma.

Samuti võiks neid järgida hammaste väljatõmbamisel, juuste lõikamisel ja, mis põhiline, silmade kontrollimisel, sest silmad näevad eri kuufaaside ja Marsi seisude ajal erinevalt. Milleks siis seda eirates riskida vale kangusega prillide saamisega?

Eduard: Ma ei teagi, kes olid esimesed, kes sellise tähelepaneku tegid, aga igatahes arstiteadlased on selle oma väljaannetes sõnastanud, et inimese silma vikerkesta tundlikkus on otseses sõltuvuses kuufaasidest. Mis see on? See on ju tegelikult astroloogia.

Tean mitmeid aednikke, kes ajavad näpuga “Astroloogilises abimehes” rida, millal kartul maha panna või kapsataimi istutada…

Edda: Jah, järgime meie vanarahva teadmisi, et kasvaval kuul pane maha need, mis üles kasvatavad, ja kahaneval kuul need, mis alla kasvatavad. Arvestame viljakaid ja viljatuid märke. Ma ei tea, kuidas meie vanaemad seda oskasid, meie vaatame tabelist, aga kuidas nemad oskasid seda taevast vaadata? Mina ei oska.

Kui on suured põllud, siis pole muidugi võimalik astroloogiaga arvestada, aga kui oled potipõllumees, siis võib ju vaadata.

Eduard: Meil on endal juhtunud selline lugu, et tahtsime panna maha herned ja leidsime selleks ainult ühe lühikese soodsa ajavahemiku öösel. Ma ei jõudnud peenra otsani välja, kui kell kukkus ja lõikas soodsa aja ära. Tulemus oli see, et õigel ajal pandud hernes oli üle pea ja edasi oli nagu kääridega ära lõigatud – kaunu kandis küll, aga oli madal. Maalehe fotograaf tegi sellest pilti ning see avaldati ajalehes.

Teine asi on muidugi see, et ei tohi arvestada ainult ühte asja, minna välja üksnes astroloogia peale. Et vot nüüd on planeetide seis soodne ja taim peab kasvama. Ei tohi ära unustada, et peale planeetide antavate astroloogiliste energiate ja mõjutuste tahab taim ikkagi saada tilgakese vett, parajat soojust, võib-olla pihutäie sõnnikut ka veel juurde.

Kas eestlased on sellised inimesed, kes loevad horoskoope teki all nagu Kroonikat: tehakse nägu, et absoluutselt ei huvita, aga tegelikult ikka huvitab küll…

Edda: Jah, väga paljud.

Eduard: Paljusid asju häbenetakse, mida ei pruugiks.

Edda: Me ei ole veel nii vabad. Aga mis mind naerma ajab: kui küsitakse mõne tuntud inimese käest, mida ta astroloogiast arvab, ja ta siis ütleb viisakalt, et see teda ei huvita, või otse välja, et see on jama. Aga kaks nädalat tagasi on ta minuga väga pikalt vestelnud ning ma olen talle teinud sünnikaardid, prognoosid ja mida kõike veel…

Eduard: Või helistab mõne päeva pärast ja küsib, kas me ei tahaks talle prognoosi teha.

Edda: On mõningad inimesed, kes on julgenud avalikult välja öelda, et nad kasutavad astroloogi abi. Neid ma hindan, aga see on muidugi inimese oma asi, ta võib seda ka varjata, palun väga.

Mujalt maailmast on teada mitmeid riigimehi, kellel on oma ihuastroloog. Kuidas on lood Eesti tuntud tegijatega?

Edda: Alustame Reaganist. Temal oli kõik suisa niimoodi paika pandud, et ta alustas kõnet näiteks kaks minutit õigest ajast varem või kolm minutit hiljem. Ja ta oli üks populaarsemaid presidente. Olen sada protsenti kindel, et Venemaa presidentidel on astroloogid. Aga mis puudutab Eesti poliitikuid, siis kuidas ma saan seda öelda?

Ma ei küsi nimeliselt, aga on see üldiselt Eestis kombeks?

Edda: On küll. Olen vaikselt jälginud mõne käitumist, kas ta on järginud neid asju. Väga paljud järgivad. Alati pole see võimalik, sest meie poliitika on niivõrd kiire, aga samas jälle vaatan, et mõni pareerib väga oskuslikult kriitilised olukorrad ära.

Ajakirjandusest on saadud lugeda, et teie nõustamisgraafik kipub olema sama tihe kui tuntud psühholoogidel. Kas teete koduseid vastuvõtte?

Edda: Varem võtsin inimesi kodus vastu, aga enam mitte. Mul tekkis 5-6 aastat tagasi üks segav faktor. Öeldakse, et kõikidel on mingid võimed. Olen alati väitnud, et mul ei ole mingeid ettenägemisvõimeid. Ma pole mingi ennustaja, aga siiski, visuaalne pilt annab mulle juba natukene liiga palju informatsiooni kätte.

Teine asi on see, et inimene on telefoni teel nõu küsides vabam, eriti kui on tõsised probleemid. Näiteks oli mul üks homode armukolmnurk, kus kõik kõigest teadsid ja kõik kolm mulle helistasid.

Astroloogia abistab inimest kas või abielukriiside või tervisliku probleemi korral. Või oletame, et keegi kaotab paugupealt töökoha. Mulle on nii paljud helistanud, nutavad läbi telefoni, vaata et otsivad juba nööri, aga ma vaatan inimese sünnikaarti ja saan öelda: “See ei olegi teile nii halb. Kui te kuidagi suudate majanduslikult aasta oodata, siis näete, et oli hea, et see juhtus. See seis avas teie ees uued, paremad võimalused.” Tihtipeale see niimoodi on.

Eduard: Et inimene vajab edasiminekut, aga see töökoht hakkas teda võib-olla juba kinni hoidma, liigselt piirama.

Kas on ka küsimusi, kus tõstate käed üles?

Edda: Jah, loomulikult. Üks valdkond on selline, millal saaks poisslapse või tüdrukutirtsu. Seda tahetakse väga palju teada, aga selle koha pealt tõstan käed püsti.

Ja teine asi, kui küsitakse: “Millal ma suren?” See on jälle selline asi, mida meie ei oska öelda. Jah, ühe asja võin ära näha, kui on potentsiaalne õnnetusjuhtumi oht, ja selle ütlen alati inimesele ära. Et hoidku näiteks jalga gaasipedaalil natukene õrnemalt peal. Ja õnnetusjuhtumeid on tänu sellele ära hoitud ning neid on mõned korrad ka juhtunud. Aga õnneks ei ole meie teada juhtunud midagi hirmsat.

Eduard: Astroloogiaga on selline asi, et ta on küll teadus, aga väga raske on sooritada teaduslikke katseid ja teha korduskatseid. Näiteks kui inimene pöördub astroloogi poole, et ta peab minema operatsioonile ja tahab teada selleks sobivat päeva. No otsime talle selle välja, tehakse lõikus ära, kõik läks korda, aga me ei saa teha korduskatset. Me ei saa suunata teda uuesti läbi tegema sedasama kirurgilist operatsiooni samas seisus, nagu ta oli meie juurde pöördudes, ebasobival ajal.

Kontrollimaks, kas astroloogia peab paika või ei, saab teaduslikke katseid teha taimedega. Ja neid katseid on teinud kaunis paljud teadlased eesmärgiga astroloogia kehtivus ümber lükata. Aga oma katsete tulemusena on nad just nimelt tõestanud selle paikapidavust. Olen lugenud nende katsete kirjeldusi ja need on tõepoolest sooritatud kõiki teaduslikele eksperimentidele ja katsetele esitatavaid nõudeid järgides. On eemaldatud kõikvõimalikud kõrvalmõjud. Ja tee või tina, astroloogia töötab!

Kui meditsiini juurde tagasi tulla, siis olete varem korduvalt tsiteerinud arstiteaduse ja arsti kutse-eetika rajaja Hippokratese õpetust: ärge tungige terariistaga kehapiirkonda või organisse ajal, mil kuu asub seda piirkonda või organit valitsevas, sellega vastanduvas või ristuvas sodiaagimärgis. Kuivõrd arvestavad tänapäeva tohtrid astroloogilisi mõjutusi?

Eduard: Millegipärast on juba päris ammu see õpetus Hippokratese vandest ära koristatud. Aga Eesti ajal olevat see olnud.

Edda: 1975. aastal käisin Kanadas. Minu onu töötas haiglas ja olin väga imestunud, et Kanada kirurgid arvestavad astroloogiliselt soodsaid ja ebasoodsaid päevi. Arvestavad ka meie kirurgid, aga nad loomulikult ei räägi sellest, sest võib-olla mõni teine kirurg kõrval naerab.

On väga palju tingimusi, mis peaksid olema, et lõikus läheks hästi. Aga neid tingimusi on niivõrd palju, et võib-olla leiame aastas soodsat operatsiooniaega veerand tundi ja muidugi peame kusagilt tagasi andma. Aga loomulikult ei tohiks opereerida näiteks pea piirkonda, kui Kuu on Jääras. Ja täiskuu on muidugi kõige hullem, siis jookseb haav ohtralt verd ja ka mitmesuguste tüsistuste oht on kõige suurem.

Eduard: Täiskuupäeval ei tohiks teha ühtegi kirurgilist operatsiooni, muidugi kui pole lausa karjuvat vajadust. See on juba vanast ajast kirjas isegi juutide targas talmudis, et täiskuupäeval ei tohi sooritada poiste traditsioonilist ümberlõikamist.

Edda: Arstidel on loomulikult tohutu koormus ja alati ei saa seda vaadata, aga mõne kriitilise asja puhul tuleks seda teha. Näiteks hiljuti oli üks noormees, kellele tehti silmade laseroperatsioon. Ja arst ütles teise silma puhul, et ta ei julge seda lahti teha. Ilmselt oli arstil väga hea intuitsioon ja ta ei teinud seda. Aga poiss sai aru, et midagi on väga kehvasti, helistas mulle ja ma ütlesin: “Jumal tänatud, et ta seda silma lahti ei teinud.” Vaatasime sellele silmale õige päeva ja kõik läks korda.

Ja siis oli üks noor piiga, kes pidi ka minema silmade laseroperatsioonile. Leidsime talle väga hea päeva, aga see oli laupäev. Ja uskuge või mitte, see tüdruk ütles arstile, et konsulteeris astroloogiga, ja arst tegigi selle operatsiooni laupäeval. Tüdruk läks järgmisel päeval kontrolli ja arst ütles, et tal pole nii häid tulemusi olnud.

Mõni hambaarst on öelnud, et kui meil on märgitud soodne aeg hamba väljatõmbamiseks, on tal sel päeval igavene pikk järjekord ukse taga. Aga see on õige, sest kui tõmmata hammas välja õigel päeval, pole õhtuks isegi mingit valuaistingut. Välja arvatud akuutsed asjad – kui on ikka põletik, siis ei tohi hakata “Astroloogilises abimehes” tuhnima ja oodata kaks nädalat õiget päeva. Selle lõpptulemuseks oleks põletik lõualuus, silmades ja jumal teab kus veel.

Ja muidugi ei saa traumade puhul sobivat aega vaadata. Mul oli endal väga raske jalaluumurd. Samal päeval hoiatasin kahte inimest, et olgu ettevaatlikud, ja kell pool üks öösel juhtus endal õnnetus. Tagantjärele vaatasin, et operatsioon lõppes pool tundi enne seda, kui algas halb aeg. Ja ma ei tea, kas kiita seda arsti – jalal oli neli murdu, kruvid ja seibid olid sees pool aastat – või kiita tõesti taevatähti, aga minuga tehti imeline töö. Ja ma ei tunne isegi ilmastikumuutusi, mul ei ole see jalg valutanud ega midagi.

Kui suur töö on ühe aastahoroskoobi koostamine, mis jaanuaris ka Põhjarannikus ilmub?

Edda: See on tohutult suur töö. Tihtipeale ajalehed helistavad paar päeva varem, kas me saaksime teha järgmiseks aastaks horoskoobi. Põhjalikku horoskoopi teeme tegelikult kuu aega. Peame ju iga päeva välja arvestama ja vaatama, mis seal enam-vähem on.

Eduard: Kuigi meil pole võimalik aastahoroskoopi päeva kaupa anda…

Edda: … jah, peame ikka vaatama, et ajalehte ei peaks horoskoobi pärast viis tükki välja andma…

Eduard: … aga meil tuleb see endale selgeks teha, et mingi kokkuvõte teha. Me ei ole seadnud eesmärgiks teenida astroloogilise nõustamisega endale elatist. Noh muidugi, aega ja tööd selleks kulub ja eks me natukene võtame selle eest ka ikka midagi, aga mis meid siiani on elatanud, on “Astroloogilise abimehe” väljaandmine. 2004. aasta oma on juba viieteistkümnes.

Selle raamatuga teete ära isegi menukirjanikele. Harva kerkib mõne Eestis väljaantava raamatu tiraaþ üle 5000, teie omal on see püsinud stabiilselt üle kümne tuhande…

Edda: Jah, kui Eestis väljaantavate raamatute tiraaþid on keskmiselt 1000-3000, siis “Astroloogilise abimehe” oma on olnud viimased neli aastat 12 000. Varem oli see veelgi suurem, aga eks hind on tõusnud ja inimestel ei ole lihtsalt raha.

Kuidas teil käis see nõks läbi, et leidsite: astroloogia on just see, millega tahaks tegelda?

Eduard: Naljakas on see, et olen marksismi-leninismi vaimus välja õpetatud füüsik. Jumal hoidku, üks teadlane ei tohi ju uskuda niisugustesse asjadesse, mida ei saa otseselt käega katsuda, kaaluda ja mõõta. Nii et kunagi suhtusin sellesse väga skeptiliselt. Aga juhtus niimoodi, et üks tuttav tegi Eddale horoskoobi ja laulis seal igasuguseid asju, mis sundisid tollel mehel turjast kinni võtma, et räägi ära, mille põhjal sa niisugust juttu suust välja ajad.

Edda: Elasin pool aastat hirmu all.

Eduard: Vot see on just seesama asi, et inimesele tuleb kõik ära rääkida, iseasi on, kuidas. Siis ta hakkas mulle seletama niipidi ja naapidi. Mina muudkui pärisin ja lõpuks ta vihastas, viskas materjalid mulle laua peale ja ütles: “Loe ise.” Sirvisin neid materjale, muigasin ja järsku – ma ei mäleta, mis asi mul peas tiksuma hakkas – ma küsisin endalt: miks ka mitte?

Edda: Siis tuli 7-8aastane periood, kus me kaotasime kõik oma sõbrad. Sukeldusime ülepeakaela astroloogiasse, kirjutasime kõike kättesaadavat käsitsi ümber, sest tookord polnud käepärast paljundusvõimalust, klõbistasime kirjutusmasinat, ja nii ta läks.

Eduard: Aga küll see oli raske. Need materjalid, mis tollal saada olid, polnud sugugi täiuslikud, pahatihti olid nad vananenud ja sinna olid tõlkimistega vead sisse tehtud. Aga saime ikka nii palju targaks, et midagi hakkasime mõikama. Ja siis vaatasime sõprade ja tuttavate pealt, kas asi toimib. Näiteks et me ju tunneme seda inimest, hea sõber, no ei saa ju olla, et ta on kitsi! Aga hakkasime tema käitumist analüüsima ja tuli välja, et tõepoolest on.

Edda: Astroloogiaga oleme tegelenud täpselt 28 aastat. Aga selge on see, et mida kauem tegeled, seda rohkem märkad, kui vähe sa tead. Oleme teinud ka statistilisi uuringuid, uurisime narkomaania ja alkoholismi probleemi. Näiteks on väga hea, et kui lapsel on potentsiaalne narkomaania või alkoholismi oht, siia juurde kuulub ka ravimitundlikkus, siis ema seda teab. Siis saab ta ju oma last jälgida ja suunata.

Mees saab suguküpseks 21aastaselt ja kui ta sinnamaani suudaks joovastavatest ainetest hoiduda, siis oht ei oleks enam nii suur. Selleks ajaks on tema kesknärvisüsteem täielikult välja arenenud. Pean ütlema, et on mitmeid noormehi, kellega oleme saanud silmast silma rääkida ja kes on võtnud seda asja täiesti tõsiselt. Kuigi on ka seda, et kui mõnel on sünnikaardis see oht sees, kardab ta alateadlikult neid aineid. Väga paljudel täiskarsklastel on see sees.

Praegu on narkomaania ja alkoholism probleemid, millesse võiksid astroloogid sekkuda. Kuid meid on Eestis siiski niivõrd vähe ja väga paljud meid üldse ei usu.

Kas teie enda elu sujub sellepärast libedamalt, et oskate iga kell astroloogiast abi otsida?

Eduard: Vaatame suhteliselt tihti planeetide seise, aga enamjaolt takkajärele. Kui midagi tõsisemat on plaanis, siis oleme muidugi otsinud sobivaid ajaperioode. Aga alati ei ole päris täppi läinud, selles mõttes, et otsid välja väga sobiva aja mingi lepingu sõlmimiseks – sellise päeva, kus see leping oleks ühtviisi kasulik mõlemale poolele, mitte niimoodi, et üks tõmbab teisel naha üle kõrvade –, aga jõuab kätte see päev ja notar on haige või ei saa teist lepingupoolt kätte.

Edda: Üks nõrk koht meil mõlemal on muidugi raha, sest oleme raha suhtes väga ükskõiksed inimesed. Ja me vaidleme ühtelugu, aga huvitaval kombel polegi me vist üldse riius olnud. Oleme isegi kaks korda abiellunud ja pulmi pidanud, sest 20. pulmaastapäeval tegi abikaasa mulle ootamatu ettepaneku, et meie kooselu võiks ka kiriklikult ära kinnitada.

Vaatasin teie koostatud aastahoroskoopi Eestile selleks aastaks, kus te prognoosisite näiteks suurt edu tehnikasportlastele, ettearvamatuid tulemusi riigikogu valimistel, iibe võimalikku tõusu ja seda, et ametiühingud võivad detsembris oma nõudmised läbi suruda, kuigi see hakkab mõjuma hiljem. Milleks peaks vaimu valmis panema tuleval aastal?

Edda: Järgmist aastat ei taha ma puudutada, see tuleb jube. Just nimelt sellepärast, et kõik Euroopa Liidu miinused tulevad välja. Juba praegu tulevad. Nad ei saa ei põhiseadusega ega millegi muuga maha, ainult vaidlevad. Euroopa Liit ei too mitte midagi head, see on ilmselge. Kusjuures ütlesime selle otse välja juba enne referendumit. Meil oleks olnud mõistlik veidi viivitada, vaadata, mida see liit endast õieti kujutab.

SIRLE SOMMER-KALDA
Kolmapäev, 24.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Saare, Tiit – heraldik

Tiit Saare: sümboolika annab edasi ajaloo nüansid

Riigi sümboolika toob esile ajaloo nüansid, jutustades meile möödunust rohkem kui lihtsalt mingi sündmuste jada, teab magistriõppes ajalugu tudeeriv ja Mäetaguse koolis ajalugu õpetav Tiit Saare (47), kelle poisipõlvest alguse saanud hobist uurida lippe ja vappe on sündinud raamatud “Lipud enne ja nüüd” ning “Sümboolikaleksikon”. Avaldamisjärge ootavad Saare käsikirjad “Eesti lipp ja vapp” ning “Baltisaksa mõisnike vapid”.

Raamatus “Lipud enne ja nüüd”, milles Saare annab ajaloolise ülevaate lippude tekkimisest ja arenemisest, meenutab ta üht varakevadist seika 1967. aastal, mil ta 12aastase poisikesena kinnitas kepi külge omavalmistatud lipu, et sellega kevadet tervitada.

“Mulle meeldis lapsepõlves lippe joonistada ja nendega mängida,” räägib Saare. “Riidetükki, millel olevat mustrit kasutati sümbolina, oli põnev uurida.”

Saare uurimisobjektiks on sümbol ise ning see, kus ja miks see tekkinud on. Oma huvi lippude uurimise vastu põhjendab Saare sellega, et sümbolite maailmas on lipp üks omapärasemaid ja müstilisemaid nähtusi. Kõigepealt juba see, et lipusümbolid – olgu need siis lehvival kangal või vardaehiseks – peavad asuma kõrgemal kui inimese pea. Lippude suhtes ei jää vist mitte keegi ükskõikseks, lipud võivad tekitada nii pühalikku hardust kui ka vihkamist – olenevalt sellest, millega mingi lipp kellelgi seostub.

Uurida võis, avaldada mitte

Nõukogude ajal võis toonastelt liiduvabariigi lippudelt Saare sõnul nii mõndagi huvitavat välja lugeda – ehkki nendel kangastel domineeris punane, oli seal ka teisi värve, mis iseloomustasid rahvuse identiteeti.

“Kui hiljem selgusid nende rahvuste tegelikud rahvusvärvid, siis oli huvitav võrrelda, kui paljud rahvusvärvidest olid esindatud nõukogudeaegsetel sümbolitel,” ütleb Saare.

Saare sõnul oli punalippude ja viisnurkade ajal suhteliselt lihtne kaevuda eelnenud ajastu sümbolitesse – heades raamatukogudes ei olnud tsaariaegsed entsüklopeediad peidetud.

“Vene Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis olid nõukogude korrale vaatamata väga tugevad heraldika- ja sümboolikauurijad. Samas kui meil Eestis nagu eirati seda ning sümboolika uurimine oli rohkem asjaarmastajate asi,” sõnab Saare. “Venemaal oli see mõnes mõttes isegi objektiivsem. Nii näiteks trükiti 1972. aastal suures tiraaþis ära Ivanovi raamat “Flagi gossudarstv mira”, kus Eesti, Läti ja Leedu trikoloorid sees olid. Ilma igasuguste kommentaarideta, et kodanlikud või klassiteadlikud. Eesti jaoks oli see aga seotud poliitikaga, seal oli meie ajalugu, mida oli vaja eitada ja mille suhtes oldi väga närvilised. Seega oli kaks erisugust seisukohta.”

Lippude ja sümbolitega tol ajal lehvitada ei tohtinud, kitsas ringkonnas võis neid uurida, nende avaldamine aga oli iseküsimus.

Palju legende

Lippude ajalooga tegelnud Saarel kulus esimestest lippe ja vappe täisjoonistatud vihikutest artiklite avaldamiseni peaaegu kolm aastakümmet.

Oma artiklites ja raamatutes püüdis Saare enda sõnul kõrvaldada mõningaid lippudest ja vappidest kujunenud väärtõlgendusi.

“Püüdsin mitmesuguseid allikaid võrreldes tõde leida ja selgust saada, millised legendid ja müüdid on rohkem tõepärased, ning neid siis niimoodi esitleda,” ütleb Saare. Müüte on sümboolika maailmas väga palju.

Klassikalise näitena toob Saare Taani lipu: see, et punane valge ristiga lipp 1219. aastal Tallinna all toimunud lahingus taevast alla langes, on puhas legend, mis tekkis 17. sajandil. Lipu enda ajalugu, mida Taani ajaloolased on uurinud, räägib sellest, et tegelikult kasutati Danneborgi (taani keeles Taani kangas) esimest korda hoopis 14. sajandi teisel poolel.

Legendide väljamõtlemine ei ole Saare sõnul haruldane, osalt on see prestiiþi küsimus – tagantjärele püütakse tunnistada, et meil on need ja need sündmused aset leidnud ajal, mil neid tegelikult polnud.

“Sama asi kehtib ka Eesti vapi puhul, mille kohta on levinud väide, et seda kasutati 13. sajandil Harju-Viru vasallkonna embleemina. See on väär. Kuninga pitseri tagakülge lihtsalt tõlgendatakse Eesti vapina. Allikad näitavad, et tegelikult saame Eesti vapist rääkida kõige varem alates 16. sajandi lõpust, 17. sajandi algusest,” teab heraldikauurija.

Legendid on Saare sõnul põhjendatud sellega, et sümbolite abil püütakse rõhutada oma ajaloolisust. Sooviga teha ennast iidsemaks ja auväärsemaks. Meie kultuur põhinebki ajaloolisusel ja ajaloolistel traditsioonidel. Kui meil on mingisugused pidepunktid ja me saame hüpoteetiliselt väita, et meil oli see asi olemas, kuigi tegelikult seda ei olnud, siis miks mitte.

“Ajaloolased on kriitilised, nad lähtuvad tõsiasjast, et usu, aga kontrolli,” ütleb Saare. Tema sõnul on muidugi tore, kui legendid kinnitust leiavad. “Aga samas on siin ka intrigeeriv moment sees, kui saad näidata, et see, mida kõik räägivad, on tegelikult vale.”

Kolme vapi autor

Kui nõukogude ajal mõtles Saare, millised võiksid olla Eesti sümbolid, ja tegi vihikutäie vapikavandeid, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kolme Ida-Virumaa valla – Mäetaguse, Jõhvi ja Maidla vapid tema ideedest sündinud.

“Ega nende väljamõtlemine kerge töö ole. On vaja leida sobiv motiiv, mida kasutada,” ütleb Saare. Näiteks Mäetaguse valla vapi väljamõtlemine oli väga raske, sest Mäetagusel ei olnud peale vallas oleva kolmetipulise mäe vapil midagi esile tõsta. Et sellest aga korralikku vappi teha, tuli mäe taustaks midagi lisada.

“Kolmekümnendatel aastatel osales Mäetaguse koorejaam Berliini võistlustel ja sai sealt ergutusauhinna. Et Berliini vapil oli karu, siis arvasin, et seda motiivi võiks ka Mäetaguse valla vapil kasutada, liiatigi on ümberringi Alutaguse metsad, kus on palju karusid.”

Jõhvi ja Maidla vapi väljamõtlemine oli kergem.

“Jõhvi valla vapil tahtsid vallajuhid näha eesti rahvusmustrile tuginevat motiivi, mida nemad kutsusid karukelladeks, aga mis tegelikult on Jõhvi naise käisemuster, tulbimuster, seega tegin ettepaneku teha need vapil sellistena, nagu on kohalike rahvarõivaste käistel.”

Maidla valla vapi idee on saadud ajaloolise Maydelli suguvõsa vapi algselt kujutiselt. Vapil on kuldsel kilbil sinine ärastala kolme hõbedase kalaga.

Endale mõtles Saare vapi välja juba poisipõlves. “Sellest ajast on pärit üks vapimotiiv, mis mulle väga meeldis. Mõnes mõttes ma varastasin selle motiivi – see kujutab endast kilpi, millel on kahel väljal punane rist ning kahel väljal hõbedane ja sinine rist.” Seda vappi ei ole Saare ametlikult registreerinud. “Aga sellega on hea näiteks visiitkaardil tekkivaid tühje kohti täita,” ütleb ta.

ERIKA PRAVE
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Silmet Grupp – üks Ida-Viru suurimatest lootustest

Lisaks
Silmet – enamus-välisosalusega mulmetallitootja
Silmet jätkab kindlal kursil

XXX

Silmet Grupi juht Tiit Vähi hindab läinud aastat edukaks: ettevõtte keskkonnainvesteeringud on muutnud tehase nõuetele vastavaks ning nüüd vabanev ressurss võimaldab Silmet Grupil arenemist jätkata.

Tiit Vähi hindas Silmet Grupi läinud aasta suurimaks saavutuseks edukat keskkonnaarendust – paari aasta investeeringud on muutnud ettevõtte Euroopa keskkonnanõuetele vastavaks.

Vähi hinnangul on Silmetil suuremate keskkonnainvesteeringute aeg möödas, kuna ettevõte on keskkonnaministeeriumiga sõlmitud kokkulepped täitnud ning võib nüüd oma ressursse tootmise arendamiseks kasutada. Ta tunnistas, et Silmetile oli päris kurnav muuta nõukogudeaegne tehas praegustele normidele vastavaks tootmisettevõtteks. “Nõukogudeaegses Silmetis ei pööratud keskkonnale üldse tähelepanu,” rääkis Vähi. “Meil tuli mõne aasta jooksul väga palju ja väga kulukat ära teha.”

Uus energiaplokk

Hoolimata suurtest kulutustest keskkonnakaitsele, on Silmet viimase aasta jooksul palju edasi arenenud, märkis Vähi. Varsti läheb Silmetis käiku soojuselektrijaama uus, 56 miljonit krooni maksnud plokk. Selle seadmed on Vähi sõnul ilmselt moodsaimad Eestis.

Ka sadamaehitus läheb Vähi sõnul plaanipäraselt edasi – sadamaehituse esimene järk peaks kava kohaselt valmima 2005. aasta kevadeks.

“Algav aasta tuleb Silmetile stabiilne,” ütles Vähi. “Viimasel kahel-kolmel aastal oleme investeerinud umbes 40 miljonit krooni keskkonnaprojektidesse, täitnud keskkonnaministeeriumile antud lubadused ning saanud kätte jäätmekäitlusload. Nüüd võime vabamalt hingata ning pöörata rohkem tähelepanu näiteks tootearendusele.”

Muldmetallide tootmine jätkub

Oktoobris taaskäivitas Silmet muldmetallide tootmise, mille ettevõte oli suvel turu madalseisu ning toormetarne raskuste tõttu sulgenud.

Silmet saatis mullu juuli alguses sadakond muldmetallide tootmisega seotud inimest kolmekuulisele sundpuhkusele ning sulges turu madalseisule viidates ajutiselt muldmetallide tootmise. Juba siis lubas Silmet Grupp, et oktoobris tootmine taaskäivitatakse.

Ometi pole muldmetallide tsehh töös endises mahus. Vähi sõnul on Silmetil raske konkureerida samuti muldmetalle tootva Hiinaga. “Tegu on kommunistliku riigiga ning päris selged turumajanduse reeglid seal ei kehti,” põhjendas ta.

Samas on alanud aasta Silmetis toodetava tantaali ja nioobiumi turul Vähi arvates stabiilne. “Muldmetallide ning tantaali ja nioobiumi turg erinevad üksteisest suuresti. Kahte viimast on Hiinas väga vähe,” rääkis Vähi.

ARGO SOOLEP
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Prillop, Kalev – Ida prefektuuri juht

Aasta algusest Ida- ja Lääne-Virumaa ning Narva prefektuure koondava Ida prefektuuri uus juht Kalev Prillop lubab suurendada töötajate arvu ning muuta korrakaitsjad mobiilsemaks.

Kalev Prillop

Eilsest ametis olev endine politsei sideohvitser Peterburis Kalev Prillop kinnitas, et esimesed paar kuud kuluvad uue struktuuri töölesaamiseks, sellealasteks nõupidamisteks kulus ka esimene tööpäev prefektina. “Kindlasti tekitab seniste prefektuuride ülesannete jagamine osakondade vahel esialgu segadust, ka inimestele,” tunnistas ta ning lisas, et protsessi võivad venitada ülesannete juriidilised üleandmised.

Kui aga uus struktuur kord tööle saab, siis tahab prefekt muuta politseiüksused senisest mobiilsemaks ja koondada need ühtse juhtimise alla. “See puudutab just patrulle ning annab võimaluse suunata neid sinna, kuhu vaja, ega seo neid mingi kindla väikese territooriumiga,” tunnistas ta.

Paikuselt noort jõudu

Lisaks lubab uus politseijuht tööle võtta senisest rohkem korrakaitsjaid. “Praegu teeme selleks vajalikke remonditöid ja sisustame ruume,” selgitas prefekt. Tema sõnul on see eeltöö uute inimeste töölevõtmiseks, et pakkuda neile korralikke töötingimusi. Lisaks uute ametkondade juhtide töölevõtmisele, kes alustasid koos uue prefektuuriga, hakkab kevadel pärast Paikuse politseikooli lõpetamist tööle kümmekond uut korrakaitsjat.

Prillop loodab, et kõige selle tulemusena muutub politsei töö kolmes endises prefektuuris inimlähedasemaks ja sujuvamaks. Enim tuleb Prillopi hinnangul Ida prefektuuril tähelepanu pöörata narkokuritegudele. Ida-Viru maakonna spetsiifikast lähtudes tuleb tema arvates suurt rõhku panna ka metsavargustele ja sellega seonduvatele maksupettustele.

Ida prefektuuril on kolm funktsionaalset osakonda – teenistus-, korrakaitse- ja kriminaalosakond. Teenistusosakonna ülesanne on analüüsida ja koordineerida prefektuuri tegevust ning lahendada personali- ja majandusküsimused. Kriminaalosakonna vastutusalas on narko- ja majanduskuriteod ning kuritegelike ühenduste poolt toime pandud kuriteod, samuti kogu prefektuuri kriminaalpolitsei tegevuse juhendamine ja kontroll. Ülejäänud kuriteoliigid jäävad territoriaalsete politseiosakondade tegevusvaldkonda. Korrakaitseosakonnale jääb koordineeriv ja kontrolliv funktsioon. Lisaks tulevad korrakaitseosakonna alluvusse seniste prefektuuride arestimajad ja korrapidamisteenistused.

Prefektuuril on kolm territoriaalset osakonda: Jõhvi osakond, mis on loodud Jõhvi ja Kohtla-Järve osakondadest ning mille eesotsas on ülemkomissar Ain Kruuse, Narva osakond, mida juhib ülemkomissar Aleksandr Taraskin, ja Rakvere osakond. Kiviõli, Iisaku ja Sillamäe politseijaoskondade asemel on konstaablijaoskonnad.

GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Suur Tõll – jäälõhkuja

(11:19 06.01.2004)

FOTOD: Suur Tõll sai 90-aastaseks
TALLINN, 6. jaanuar (EPLO) – Teisipäeval tähistatakse ajaloolise jäälõhkuja Suur Tôll pardal laeva 90. sünnipäeva. Juubeliga seostub ka laeva lahkumine senisest eksponeerimispaigast Admiraliteedi basseinist.

Baltikumi ainsa sõjaeelsest ajast säilinud ning maailmas ainulaadse jäämurdja ehitas mainekas saksa laevatehas Venemaa kaubandus- ja tööstusministeeriumi tellimusel spetsiaalselt Tallinna sadama jaoks.

Ajaloolise aurulaeva vettelaskmine toimus Stettinis 28. detsembril 1913. Järgmise aasta 15. märtsiks oli laev lõplikult valmis käigukatsetusteks.

Meremuuseumi teatel on 74-meetri pikkune Suur Tôll olnud bolševike ja soomlaste käes. Eesti sai laeva endale Tartu rahulepingu alusel ja see oli Eestis aastatel 1922-1941. Sõja ajal Lomonossovisse viidud laev toodi tagasi 1998. aastal ja anti üle meremuuseumile.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Emajõgi, ka Suur-Emajõgi

Emajõgi keeras otsa ringiKatrin Pauts, SLÕL, esmaspäev. 5. jaanuar 2004 

Peeter Kümmel (Sakala)
PÖÖRAS ÄRA: Pildil voolab Emajõgi läbi Jõesuu silla alt, vasakule poole jääb Võrtsjärv, kust jõgi alguse saab. Aeg-ajalt juhtub, et jões tõuseb vesi järve veetasemest kõrgemale ning Emajõgi voolab siis mitmekilomeetrisel lõigul vastupidises suunas.

Jääkate ei lase vaadata, kas aastavahetusel end teistpidi keeranud Emajõgi on ennast juba õigeks tagasi pööranud. Tavaliselt muudab Emajõgi voolusuunda mais suurvee ajal, talvel juhtub seda harva.
 

Läinud aasta lõpupäeval otsustas Emajõgi end lisajõe Pedja suudmes ringi keerata ja teistpidi voolama hakata. Hüdroloog Liidia Saali sõnul oli sügis väga pikalt vihmane ja jõe veetase kerkis 27. detsembril kõrgseisu, 158 sentimeetrit üle nullpunkti. Keskmisest veetasemest on see ligi pool meetrit kõrgem.

Et Võrtsjärve ja Peipsi (Emajõgi algab Võrtsjärvest ja suubub Peipsisse) veetasemete vahe on ainult 3,5 meetrit, muutubki suurvee ajal mõnikord jõe voolusuund ja vesi hakkab hoopis tagasi Võrtsjärve voolama. Tänavu põuasel suvel oli vesi nii Võrtsjärves kui ka Emajões väga madal, aga sügisvihmad tõid kõvasti leevendust. Siiski tõusis järvevesi jõe omast aeglasemalt. Kui järv jääkatte alla puges, vesi seal enam tõusta ei saanud – nii Saali sõnul Emajõgi Võrtsjärvest kõrgemaks kerkiski.

Emajõgi voolas aastavahetusel tagurpidi kuuekilomeetrisel lõigul alates Pedja suudmest. Tagurpidi vooluga lõiku kutsub rahvas ka Järvejõeks, sest Emajõgi on siis ka tavalisest kordi laiem. Tavaliselt voolab jõgi teistpidi ligi kümme päeva, aga praegu on tema tempudest raske aru saada, sest ka jõgi sai aasta alguse külmadega jää peale. «Vaatleja ei saanud aru, kas ta voolab õigetpidi või seisab,» ütles Saal eile. Äraspidise jõe vool on üsna aeglane, seitse sentimeetrit sekundis. Ükski teine Eesti jõgi Liidia Saali kinnitusel niisuguseid tükke ei tee.

Suur Emajõgi

Saja ühe kilomeetri pikkune Emajõgi on pikkuselt Eesti üheksas, laiuselt ületab teda vaid Narva jõgi. Emajõel on 12 lisajõge, suurim neist Ahja. Jõesängi sügavus on 2-4 m, küündides kohati 10ni. Jõesängi laius ulatub 40st 100 meetrini. Keskmine voolukiirus 3,7 km tunnis. Emajõgi on Eesti ainus täies ulatuses laevatatav jõgi – jõe langus on väga väike ja vool aeglane, mistõttu on temas alati piisavalt vett. Emajõe kaldad on enamikus soostunud, luhtadel kasvab haruldasi taimi: künnapuu, madal kask, niidu-kuremõõk, siberi võhumõõk jt.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Suur Tõll – aurik-jäälõhkuja

 

90-aastane jäämurdja ristleb endiselt Tallinna sadamate vahel
07.01.2004 00:01Küllike Rooväli, PM reporter

Eile tähistas Baltimaade ainsa sõjaeelse säilinud aurulaeva Suur Tõll meeskond ja laevaomanikust meremuuseumi pere laeva 90. sünnipäeva Admiraliteedi basseinis, kust laeval tuleb aga juba lähinädalatel lahkuda.

Ilmselt juba nädala-kahe pärast annab veteranlaev Vanasadamas otsad ning suundub vaid mõne kilomeetri kaugusele Patarei vangla juures olevasse Lennusadamasse.

Kuni pühapäevani saavad laeva tasuta külastada kõik huvilised, sest seejärel ei ava meremuuseumi filiaalina tegutsev Suur Tõll ilmselt tükk aega laiemale publikule uksi.

Kõiki 1988. aastal Venemaalt koju naasnud laeva «seik-lusi» on raske meelde tuletada ka laeva käekäigu eest hoolitsenud meremuuseumi töötajatel.

Muuseumi haldusjuht Tiit Einberg loetles ridamisi sadamaid, kus Suur Tõll pikemalt või lühemalt seisnud. Korra on laev külastanud Kotka merepäevi, seisnud vaatamisväärsusena Helsingis kai ääres ning veetnud supelsaksa kombel kuuma suve Pärnus. Kokku on Suurel Tõllul viimase 15 aasta jooksul tulnud kolida või rännata vähemalt tosin korda.

Raha otsustab saatuse

Jäämurdja 90. sünnipäeva tordil laiunud helesinisest suhkruvaabast veteväli jäi seda ahtamaks, mida lähemale jõudis nuga glasuurkorstnatega Suure Tõllu kujulisele suhkrulaevale. Täpselt niisama halastamatult kui liikus torti viilutav nuga, sõi aeg, muuseumi alaline rahanappus ja sadama huvipuudus vana laeva linnasüdame kalli kai äärest välja.

Leping Suure Tõllu Admiraliteedi basseinis hoidmiseks lõppes juba möödunud aastal ning Tallinna Sadam polnud kontrahti pikendamisest enam huvitatud.

Kuigi kolm aastat tagasi võis meremuuseumi direktor Urmas Dresen rahulolevalt kinnitada, et 15 aastat Tallinna, Pärnu ja Soome sadamates varju leidnud laev on nüüd viimaks lõplikult kodus, ei läinud kõik nii, nagu tollal loodeti: ligi miljonikroonine aastane kaimaks osutus muuseumile raskeks vankriks. Iga meeter kai ääres seisvat jäämurdjat maksis ööpäevas 26,3 krooni – seda ilma elektri, vee ja prügiveota.

Hind oli võrreldav iga päev rasket raha teenivate reisilaevade omaga, mille omanikud maksid kaks dollarit kaimeetrist. Kolme aastaga tõstis riik ühest taskust teise ainult kaimaksuna üle nelja miljoni krooni, kuid ikkagi tekkis võlg, mis on tänaseks klaaritud uue lepinguga.

«Kui Suur Tõll Admiraliteedi basseini kolis, süvendas muuseum basseini ja remontis kaid 1,3 miljoni krooni eest,» selgitas Dresen. «Nüüd nõustus sadam selle summa väärtuses kustutama meie võla, katma kuni kolimiseni seisukulud ja maksma meile osa raha tagasi laeva transpordiks ning Lennusadama kai kordategemiseks.»

Kui kolm aastat tagasi oli muuseumidirektoril unistused ka teiste ajalooliste laevade ja varade linnasüdames eksponeerimisest, siis nüüdseks on allveelaeva Lembit kaldaletõstmise kava taas edasi lükatud.

Tõll murrab taas jääd

Kuna väsimatul muuseumidirektoril õnnestus nüüdseks välja kaubelda kaikoht riigile kuuluvas Lennusadamas, on ka unistused ja plaanid uued. «Suurest Tõllust saab jälle sõna kõige otsesemas mõttes jäämurdja, kes peab rajama teed kogu meremuuseumi laevastikule,» kirjeldas Dresen. «Kõik see, mida me Eesti rahvale seni näidata pole saanud, peab saama väärilise koha.»

Lennusadamas näeb Dresen tulevikus meremuuseumi väikest laevastikku – praegu mereväe hoole all Miinisadamas konutavat Lembitut, allveearheoloogide uurimislaeva Mare ja patrullkaatrit Grif.

Viimased kaks on praegu mereakadeemia renditud kai ääres Pirital – olümpiakeskuse uus omanik polnud vanadest laevadest samuti huvitatud. Dresen ei välista, et laevade kollektsioon edaspidi suureneb – mereväega on käinud läbirääkimised miinilaev Kalevi üleandmiseks.

Dresen tahab Lembitu tulevikus tõsta vesilennukite angaaridesse. Samasse peaks ajapikku jõudma ka sajapealine miinikollektsioon, vanad ankrud, kümmekond suurtükki, endisaegsed paadimootorid ja paadid ning jääpurjekad. Muuseumil on Haapsalus varuks ehtne hülgeküttide paat ning restaureeritud Hai-klassi jaht.

Eile Suure Tõllu kõhu katlaruumideni läbi uurinud kultuuriminister Urmas Paet ütles, et on vestelnud laevast majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneniga. Too kinnitanud Paetile, et kuna AS Tallinna Sadam taotleb vaid kasumit, ei olda muuseumlaevast Admiraliteedi basseinis huvitatud.

Paet loodab, et praegu koostamisel olev ja juba palju kirgi kütnud Tallinna rannaala planeering võtab arvesse ka muuseumilaevastiku tulevase asupaiga Lennusadamas. «Tore oleks jalutada südalinnast viisteist minutit mööda merekallast ja jõuda meremuuseumi väljapanekuteni,» märkis Paet.

Kultuuriminister ütles eile vana laeva õnnitledes, et ootab tulevikus ühiskonnalt mitte ainult rahale mõtlemist. «Mõnes teises riigis oleks iga sadam uhke, et saab eksponeerida laeva, mis kannab riigi laevaregistris numbrit üks,» märkis Paet.

Luukas täitis lubaduse

Sama kinnitas ka seni ainus Suure Tõllu eraisikust toetaja ärimees Aadu Luukas, kes sai eile laeva kaptenikajuti restaureerimise eest Dresenilt kingiks Suure Tõllu pildi.

Luukas loodab, et sajandaks sünnipäevaks on laev täies sõidukorras.

Ärimees ütles, et laeva õige koht oleks Admiraliteedi basseinis ja laeva seal asumine oleks sadamale suur au. Luukas kuulus kuus aastat tagasi kultuuri- ja ühiskonnategelastest moodustatud Suure Tõllu sümboolsesse meeskonda, kellest kõik lubasid aidata ühe laevaruumi kordategemisel. Tänaseks on lubaduse täitnud vaid Luukas.

xxx

 

Täna peetakse aurik-jäälõhkuja Suur Tõll 90. sünnipäeva
Veiko Pesur (06.01.2004)

Ruut Pärast jäälõhkuja sünnipäeva viiakse ta Lennusadamasse

Uudise pilt
Aurik-jäälõhkuja Suur Tõll saab 90-aastaseks.
Foto: PRIIT SIMSON

Täna 90-aastaseks saav jäälõhkuja Suur Tõll seisab viimaseid nädalaid kesklinnas Admiraliteedi basseinis, juba jaanuari teisel poolel viiakse vanur Lennusadamasse, mille ala on üldplaneeringuga ette nähtud uuele meremuuseumile.

“Läheme Lennusadamasse, meremuuseumi ja Tallinna Sadama kokkulepe auriku hoidmiseks Admiraliteedi basseinis on lõppenud ning seda ei pikendatud,” märkis meremuuseumi direktor Urmas Dresen. “Alguses pannakse Suur Tõll n-ö nurgataguse kai äärde, kuid loodame, et tema viimisega seoses saame tulevikus ka teised muuseumilaevad sinna viia,” lisas ta. Suvel loodetakse aurik ka külastajatele avada.

Teised muuseumile kuuluvad ja Lennusadamasse viidavad alused on allveelaev Lembit, patrullkaater Griff ja allveearheoloogia uurimislaev Mare. Dresen ei välistanud, et muuseum võib annetustena endale veelgi muuseumiväärtusega laevu saada.

SUUR TÕLL

• veeväljasurve 4579 tonni
• pikkus 74,4 meetrit
• laius 17,5 meetrit
• süvise maksimum 6,8 meetrit
• aurumasinate võimsus 5800 ind. hobujõudu
• 2 sõukruvi ahtris ja 1 vööris

Sünnipäevaks vettelaskmise aeg

Dreseni sõnul võib Suure Tõllu sünnipäevana vaadelda kaht päeva: auriku vettelaskmise või Tallinna jõudmise päeva. “Siiski peame õigemaks vettelaskmist, mis toimus aga tegelikult juba detsembris, aga siis ei olnud mahti sünnipäeva pidada,” ütles ta.

Saksa laevatehas Vulcan-Werke A. G. Stettini andis auriku proovisõitudeks üle 15. märtsil 1914. Tallinna jõudis laev juunis 1914.

1918 märtsis õnnestus soomlastel jäälõhkuja relvastatud ülevõtmine Vene vägedelt Helsingi lähedal. Vabadussõja algperioodil, 1919. aasta talvel tegi laev Wäinamöise nime all reise Helsingist Tallinna.

1922. aasta novembris loovutas Soome valitsus aluse Eestile, lähtudes Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu tingimustest. Laev sai nimeks Suur Tõll. Eesti suurima jäämurdjana kindlustas Suur Tõll laevaliiklust Tallinna lähistel Eesti iseseisvuse katkemiseni. Urmas Dreseni kinnitusel ei olnud toona pardal relvi. “Laev hoidis talvel laevateed kaubaliikumiseks lahti.”

Teise maailma abiristleja

1941. aastal võeti Tõll NSV Liidu Balti sõjalaevastiku koosseisu ning nimetati Volonetsiks. “Teise maailmasõja ajal sätiti aurikul vööri mõlemale küljele üles kahurid, laev oli toona arvel kolmanda klassi abiristlejana.

Äärmiselt hooldamata seisukorra juures olid ajaloolisel jäälõhkujal säilinud kõik kolm algset aurumasinat, kuus söekatelt oli asendatud 1952. aastal Soomes Lindholmeni firma õliküttekateldega.

Eesti sai auriku tagasi alles 1988. a oktoobris, 1992. aasta jaanuaris anti alusele Eesti laevaregistris number 001. Suur Tõll on ainus säilinud sõjaeelne aurulaev Baltimaades.

Laeva meeskond on kõikunud 68–76 inimese vahel, Teise maailmasõja ajal oli aga meeskonnas ligi sada meest. Praegu kuulub meeskonda 11 inimest, neist pidevalt on pardal 5–6.

Vanur on saanud kutseid vanade aurikute kogunemistele Läänemere sadamates, kuid rahapuudus takistab pääsemist sellistele üritustele. “Kuigi liikumisvõimalust ei ole meilt keegi ära võtnud, peab arvestama, et mujale saame minna ainult puksiiris,” nentis Dresen.

Juubeli tähistamine algab kell 15 Suure Tõllu pardal Admiraliteedi basseinis.

Allikas

xxx

 

Suure Tõllu kolimine
26.01.2004 14:14PM Online

Baltimaade ainus sõjaeelne säilinud aurulaev Suur Tõll viidi esmaspäeva hommikul Admiraliteedi basseinist Lennusadama juurde, sest laeva omanik, Meremuuseum ei jõudnud maksta Tallinna Sadama nõutud renti.

Leping Suure Tõllu Admiraliteedi basseinis hoidmiseks lõppes juba möödunud aastal ning Tallinna Sadam polnud selle pikendamisest enam huvitatud. Iga meeter kai ääres seisvat jäämurdjat maksis ööpäevas 26,3 krooni, lisaks elektri, vee- ja prügiveokulud.

«Suurest Tõllust saab jälle sõna kõige otsesemas mõttes jäämurdja, kes peab rajama teed kogu meremuuseumi laevastikule,» kirjeldas meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

«Kõik see, mida me Eesti rahvale seni näidata pole saanud, peab saama väärilise koha,» loodab Dresen laeva uuele sadamapaigale.

Kokku on Suurel Tõllul viimase 15 aasta jooksul tulnud kolida või rännata vähemalt tosin korda.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Taluste, Ilmar

Ilmar Taluste.jpg:

Ilmar TALUSTE – tulevane maadleja, treener ja sporditegelane – sündis 8. jaanuaril 1939.a. Jõhvi vallas Virumaal. 

Lõpetas 1958.a. Kohtla-Järve Põlevkivikeemia Tehnikumi ja 1968.a. TPedI kehakultuuriteaduskonna.

Sportima hakkas 1953.a. Illuka 7.-kl koolis Villio Reinsalu õhutusel. Kahe aasta pärast alustas maadlustreeninguid Kohtla-Järve LNSK Eino Niineste käe all.

Aastail 1965, 1967, 1968, 1970, 1971 ja 1973 oli Eesti meister vabamaadluses ja 1960.a. sambomaadluses. 1967.a. omistati I.Talustele mesitersportlase aunimetus vabamaadluses.

Ilmar Taluste on töötanud Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaadis lukksepana (1963-1965), Kohtla-Järve LNSK instruktorina, õppealajuhatajana ja vabamaadluse treenerina (1965-1968) ja alates 1968.-st direktorina (kuni 1976.-ni).

1986.a.st Kohtla-Järve raskejõustikukooli direktor kuni spordikoolide likvideerimiseni 2002.a.

Ilmar Taluste on kuulunud maadlusorganisatsioonide juhtorganitesse ja on tunnustatud maadluskohtunik (vab.kat.1970.-st). “Kalevi” auliige 1976. aastast.

Minu kokkupuude Ilmar Talustega on 1983.-st , mil rääkisime esimest korda Spordiajaloo säilitamisest Kohtla-Järvel spordimuuseui näol, mis oleks tulnud Spordihoonesse. Kuigi asjast asja ei saanud, siiski suutsime paljugi ära teha spordiajaloo alal ja üheks selleks näiteks on ka siiani edukalt tegutsev Kohtla-Järve Spordihuvi Klubi.

Ilmar Taluste teeneks on ka mitmete tradistsiooniliste virumaiste spordivõitsluste koraldamine, mis võitis huvi ka väljaspool Eestit. Kuulsaimaks on muidugi Avo Talpase mälestusvõistlused, kuid mainimata ei saa  jätta ka maadlusvõistlusi “Alutaguse Mõmmi”, poksivõistlusi ja ujumisvõistlusi “Kaevuri Kiivri” auhindadele (suursponsoriks “Eesti Põlevkivi”), Mart Vildi auhinnavõistlusi jms.

Ilmar Taluste eestvõttel on toimunud Kohtla-Järve spordiajaloo päevad, kus vaatluse all on olnud Kohtla-Järve raskejõustiku ajalugu (maadlus, poks). 16.novembril 2002 aastal korrladati Kohtla-Järve Spordiajaloo päev teemal “50 aastat Kohtla-Järve spordikooli moodustamisest” – ajalooline tagasivaade spordikoolide ellu ja tegevustesse.

Kohtla-Järve Spordihuvi Klubiga on aktiivselt talletatud spordilugu, korraldatud näitusi oma majas ja Põlevkivimuuseumis, iga aastastel Avo Talpase mälestusvõistlustel, osaletud aktiivselt mälumänguvõistlustel ja veteranide olümpiaadidel ja spordivõistlustel. 

Kohtla-Järve Spordihuvi Klubi eestvõttel pandi alus oma rahvuslikule spordialale “petanque´le”.

Ilmar Taluste on aktiivselt propageerinud Spordikooli tegemisi ajalehtedes, kohalikus raadios ja on aktiivne tegelane Eesti Spordiajaloo Seltsis.

Õnne, tervist ja jätkuvat spordi-(ajaloo) huvi.

Arthur Ruusmaa. Foto: Peeter Lilleväli.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pedja ahistab Emajõge

Emajõgi hakkas tagurpidi voolama
Laupäev 03.01.2004

Lõppenud aasta viimasel päeval pööras Emajõgi end Võrtsjärve juures ringi ning jõevesi hakkas tagasi järve voolama.

Raamatutegelase kellamees Lible soov täitus nüüd Emajõe kuue kilomeetri pikkusel lõigul Pedja jõe suudme juurest.

Tartu hüdroloog Liidia Saal selgitas, et tegu pole siiski millegi haruldasega. «Tõsi, seda juhtub tavaliselt kevadise suurvee ajal,» lausus ta. «Emajões kerkib veetase kiiremini kui Võrtsjärves ja nõnda see murdepunkt Pedja jõe suudmes tekibki.»

Saali sõnul voolab jõgi suurvee ajal tagurpidi kümmekond päeva. Eilseks oli jää lisaks järvele tekkinud ka jõele, mistõttu hüdroloogilised vaatlused ei andnud selgust, kas külma saabudes alanema hakanud veetaseme tõttu on jõgi end juba õigetpidi pööranud.

«Tagurpidi vool on aga üsna aeglane — vaid seitse sentimeertit sekundis,» lisas Saal. «Kevadise suurvee ajal on see ligi neli korda kiirem.»

Emajõe veetase oli eile Tartu vaatlusposti järgi 138 sentimeetrit üle nullpunkti. Paljude aastate selle kuupäeva keskmisega võrreldes oli jõgi 47 sentimeetrit kõrgemal.

Saali andmetel saavutas Emajõgi aasta lõpu sooja ja sademeterohke ilma mõjul kõrgseisu 27. detsembril: 158 sentimeetrit üle nullpunkti. See oli ühtlasi kogu möödunud aasta maksimum.

Võrtsjärve veetase oli eile 74 sentimeetrit üle Rannu-Jõesuu vaatlusposti nullpunkti ehk 23 sentimeetrit kõrgemal kui harilikul aasta algul.

–>Aivar Aotäht
aivar@sakalakirjastus.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: viigerhüljes

Eesti viigerhülgeid ähvardab kiire väljasuremine

TALLINN, 5. jaanuar (EPLO) – Viigerhülge arvukus on viimaste aastatega katastroofiliselt langenud, kui 1996. aastal elas meie vetes veel 1500 looma, siis nüüdseks on neist järel vaid kolmandik, kirjutab Postimees.

«Eesti viigerhüljeste olukord on katastroofiline,» ütlesid looduse fondi hülgeuurijad Ivar ja Mart Jüssi neil päevil avalikustatud raportis. «Kui 1996. aasta jäärohkel talvel elas Eestis veel 1500 viigerhüljest, siis nüüdseks on neid järel vaid 500.»

Sada aastat tagasi elas Läänemeres umbes veerand miljonit hüljest. «See on väljapüügi pealt tagasi arvutatud, et milline peab loomade arv olema, et nii palju kätte saada,» selgitas Mart Jüssi. Tollal kütiti aastas umbes 30 000 hüljest.

«Sada aastat hiljem oli järel vaid viis protsenti. Üheksakümnendate aastate lõpus käis järgmine mats,» lausus Jüssi. «1997. aastal oli neid veel küll, 2001 äkki enam mitte. Siis oli plats juba puhas.» Põhjuseid võib esialgu üksnes aimata. Neist olulisemad on keskkonnareostus ja jääolud.


Novembris hoiatas Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Margot Wallström eestlasi liigse kalasöömise eest. «Te ei peaks liiga palju Läänemere kalu sööma, sest mere saastatus on liiga suur,» lausus rootslannast volinik. «Eriti kui oled lapseootel.»

«Hüljes ei saa valida, keda ta sööb,» ütles hülgeuurija Ivar Jüssi. «See mõjub nende tervisele üsna laastavalt. Ta sööb ka teisi kalu peale räime, aga nende mürgisisaldust pole nii täpselt mõõdetud.» Jüssi sõnul on keskkonnamürkide sisaldus Läänemeres kolmkümmend kuni sada korda kõrgem kui ookeanis.

Uuringud näitavad, et keskkonnamürgid mõjuvad hüljestele nii otse kui kaudselt. Läänemere tänaseid viigerhülgeid iseloomustavad nn vanade loomade haigused – näiteks maohaavandid ja teised seedeorganite hädad.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv