• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

AS Kalev ostis enamusosaluse küpsisetootjas AS Järle

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

AS Kalev ostis enamusosaluse küpsisetootjas AS Järle
29.12.2003 16:08PM Online

AS Kalev ostis 99,1 protsenti küpsisetootja AS Järle aktsiatest, tehingu hind oli 12,4 miljonit krooni. Tallinna Börsile saadetud teate järgi sõlmiti tehing 24. detsembril.

Pärast tehingut kuulub AS Järle aktsiates ja aktsiatega esindatud häältest üldkoosolekul 99,1% ehk 991 aktsiat AS Kalevile ning ülejäänud 9 aktsiat kuuluvad äikeaktsionäridele.

AS Järle aktsiate omandamisega soovib AS Kalev jõuliselt siseneda kohalikule küpsiseturule ning alustada tegevust saia- ja leivasektoris vastavalt ettevõtte pikaajalisele arengustrateegiale. AS Järlel on kindel positsioon Eesti küpsiseturul, mis annab AS Kalevile konkurentsieelise turuosa omandamise näol.

Ostusummast 6.788.350 krooni kuulus tasumisele tehingu sõlmimise päeval ja 4.600.000 krooni hiljemalt 31.03.2004. Lisaks kuulub hiljemalt 30.06.2004 tasumisele üks miljon krooni juhul, kui AS Järle 2003. majandusaasta auditeeritud kasumiks saavutatakse vähemalt 100.000 krooni.

Juhul, kui ostja ei täida maksekohustusi tähtaegselt, on müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 0,03 protsenti mitte tähtaegselt tasutud summast.

AS Järle aktsiate omandiõigus läheb AS Kalevile üle ostuhinna esimese osamakse tasumisel müüjale. Müüja kohustub samaaegselt ostja-poolse ostuhinna tasumisega kandma aktsiad AS Kalevi poolt teatatud väärtpaberikontole. Juhul, kui müüja rikub lepingus antud kinnitusi või oma lepingujärgseid kohustusi, kohustub ta lisaks kohustuste täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamisele tasuma leppetrahvi 500 tuhat krooni.

AS Järle toodab käesoleval ajal jahukondiitritooteid kahes tootmistsehhis. Jõhvis toodab ettevõte leiva-, saia- ja kondiitritooteid, Kiviõlis suhkruküpsiseid tuntud kaubamärkide Kohvi, Tee Ekstra, Vikerkaar, Tsitruse ja Lemmik all.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Priit Simson: Põhiseaduslikku lepet pole olemas

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003
Põhiseaduslikku lepet pole olemas
Priit Simson, RVE, 27. detsember, 2003
Mõnede Eesti arvamusliidrite väited, et Euroopa konstitutsioonis tuleks pigem näha lepingut kui põhiseadust, on kantud puhtalt poliitilistest kaalutlustest, mille siht on välistada referendum selles küsimuses. Tutvudes lähemalt dokumendi sõnastusega, saab selgeks, et termin ”põhiseaduslik lepe” peab vett argikeeles, kuid mitte sisuliselt.

– – – – –

Kui jutuks tuleb Euroopa põhiseaduse kavand, muutub mitmete juhtivate euroteavitajate sõnavalik pedantseks. Tol õhtul kui põhiseaduse läbirääkimised ummikusse jooksid, parandas ETV korrespondent Indrek Treufeld teda küsitlevat uudisteankrut: “Margus, tegemist pole mitte põhiseaduse, vaid põhiseadusliku leppega.”

Ta pole ainus pedant. Samamoodi üritab keskerakondlik euroaktivist Peeter Kreitzberg veenda, et tõesti, see on lepe, mitte põhiseadus. Jah, ajakirjanduses räägitakse konstitutsioonist, aga see on rohkem þurnalistlik kõnepruuk.

Võib tunduda, et siin läheb juuksekarva lõhkiajamiseks, kuid ometi pole see nii. Seesama juuksekarv – kas põhiseadus või leping, otsustab, kas Eestis tuleb veel üks põhiseadusreferendum või mitte. Kui tegemist on tõesti välisleppega, siis jääb hääletus ära, kui aga konstitutsiooniga, siis tuleb rahval tulevikus minna hääletuskastide juurde.

Pedantne korrektuur on paraku mitmest paigast mõrane ja paistab, et sellal kui kogu Euroopa lahkab konstitutsiooni, mõtisklevad Eestis mõned ainult lepingust. Tutvudes nii inglise- kui eestikeelse variandiga ja vaadates ka saksakeelset teksti, süveneb veendumus, et selline asi nagu põhiseaduslik lepe on olemas ainult Eestil.

Mujal on rõhk sõnal “põhiseadus”, meil aga sõnal “lepe”. Tõsi küll, sõna “leping” on kõigi tõlkevariantide peakirjades. Sõnasõnalt anglosaksi tõlkeversiooni vaadates on dokumendi tiitliks “Leping, mis rajab Euroopale põhiseaduse.” Paraku teeb paber ise rõhuasetuse kärmelt selgeks, sest sõnad “Euroopa” ja “põhiseadus” on suures kirjafondis, “leping” aga märksa pisemalt.

Kui tegemist oleks kindlasti ennekõike leppega, siis nimetataks seda läbi teksti igal pool lühendatult lepinguks. Ometi kutsuvad nii eesti kui inglise tõlked seda läbivalt ja üheselt põhiseaduseks.

Nii teatab juba esimene artikkel, et “kajastades Euroopa kodanike ja riikide tahet ehitada ühist tulevikku, asutatakse käesoleva põhiseadusega Euroopa Liit”. Seega, asutatakse põhiseadusega, mitte lepinguga. Veelgi enam, eestikeelses versioonis on öeldud, et tegemist on eelnõuga. Eelnõud teatavasti on seadustel, mitte lepingutel. Lepingu puhul saaksime rääkida projektist või kavandist.

Järelikult ei kõnele rahvakeelt mitte need, kes paberit konstitutsiooniks nimetavad, vaid hoopis need, kes seda põhiseaduslikuks leppeks kutsuvad, sest ega ka nende termin pole juriidiliselt päris õige. Eelnõu eestindanud Õigustõlke Keskus kutsub seda hoopis “Euroopa põhiseaduse lepinguks” ja poliitikud-ajakirjanikud tarvitavad seega mugandatud väljendit.

Kes valitseb keelt, see kujundab ka olukordi omatahtsi ja seega on selliste lingvistiliste nihete taga mõjukad poliitilised kaalutlused – näiteks see, et jätta rahvas ilma võimalusest Euroopa põhiseaduse teemal kaasa rääkida, iseasi, mida tal öelda oleks.

Küsimus on ka vajaduses vaigistada rahva hirme rahvusliku suveräänsuse järjest suurema brüsseliseerimise ees. Kui nõustuda, et tegu on tõesti põhiseaduse, mitte lepinguga, annaks see uut hoogu vahepeal tagas tõmbunud oranþides särkides liitumisvastastele.

Põhiseaduse ümber hõljuv sõnadeudu on siiani peletanud vastuseid küsimusele, kas Eesti vajab rahvahääletust Euroopa konstitutsiooni küsimuses või mitte. Välisminister on siiani valitsuse pressikonverentsil andnud mõista, et tasub mõelda. Peaminister on viidanud, et pigem mitte.

Valitsusel oleks viimane aeg vabaneda tõlkepeitusest ja mõelda välja, kas Eesti põhiseadusest mitmeid kordi paksem ja juriidiliselt ülimuslik dokument vajaks rahva heakskiitu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jaanson, Kaido – professor

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

KAIDO JAANSON: Hegemooni likvideerimine
(29.12.2003)

Uudise pilt

Professor Kaido Jaanson ennustab ajaloolisi paralleele tõmmates Ameerika Ühendriikide ainuvalitsuse lõppemist maailmas juba lähematel aastakümnetel.

Käesolev ajalooline hetk rahvusvaheliste suhete arengus on murranguline. Seda rohkemgi kui praeguse sajandivahetuse või kahekümnenda sajandi lõikes.

Maailma rahvusvaheliste suhete telg on seni olnud Euroopa rahvusvahelised suhted ehk nende ajaline pikendus. Kujunenud Kolmekümneaastase sõja (1618-1648) järgselt, on nende sisuks olnud jõudude tasakaal. Vinklist välja on see tasakaal viimase kolme ja poole saja aasta jooksul läinud üksnes ajutiselt ja seda kõigest neljal korral. Neist kaks korda sõdade (Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade päevil 1792-1815 ning hitlerliku Saksamaa tegevuse resultaadina 1938-1945) ja kaks korda sisemistel põhjustel.


Ajaloos…

Kuna praegune unipolaarne seisund maailmas on kujunenud samuti mitte sõjategevuse resultaadina, jätan esimesed kaks varianti kõrvale. Esimest korda eksisteeris meid huvitav olukord Prantsusmaa Euroopas Päikesekuninga, Louis XIV ajal (1660-1715), eriti selle valitsemise algperioodil, kordus see Suurbritannia näol täpselt kakssada aastat hiljem, 19. sajandi kuuekümnendail aastail.

Kuid multipolaarsus taastus mõlemal korral mõnekümne aasta jooksul, üheks, kui mitte peamiseks põhjuseks teiste suurriikide (esimesel juhul Inglismaa, Austria ja Venemaa, teisel korral Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan) pingutused unipolaarsuse ületamiseks, kusjuures abiks nende abinõude matkimine ja ülevõtmine, mis olid sisemiste arengute tulemusena teinud hegemoonist hegemooni. Viimane on seega ühteaegu nii stiimul kui eeskuju.

20. sajandil kujunesid globaalsed rahvusvahelised suhted pea täpselt sama malli kohaseks, nagu seda olid olnud Euroopa omad kolmsada aastat enne seda, Ameerika Ühendriigid etendamas Euraasia mandri suhtes sama rolli, mis Suurbritannial oli olnud Euroopa suhtes, seda geograafiliseltki – saareline asend peamisest tandrist veidi eemal.

Nagu öeldud, on ka nüüd globaalne jõudude tasakaal vinklist välja läinud rahuliku arengu, mitte otsese vallutustegevuse tagajärjel. Senistest situatsioonidest on see kõige sarnasem 17. sajandi teisele poolele. Tähelepanu väärivad kaks asjaolu. Üks neist on seotud nn jõudude tasakaalu pahupoolega, olukorraga, kus üks riikidest on nii tugev, et puudub vastukaal. See mõjutab riike, kel pole lootust üliriigi suhtes ise mingit tasakaalustavat jõudu luua, otsima tugeva riigi ehk hegemooni heasoovlikkust. Väliskommentaatorite ülesanne võiks olla analüüsida, kas ja kui palju esineb seda praegustes rahvusvahelistes suhetes.

…ja XXI sajandil

Ent veelgi intrigeerivam on teine küsimus – mis või kes võib lähima paari-kolmekümne aasta vältel moodustada vastukaalu Ameerika Ühendriikidele. Kui kaasaegses maailmas ringi vaadata, siis ei tule kandidaatidena kõne alla rohkem kui kolm riiki või riiklikku moodustist: Saksamaa oma Euroopa Liiduga, Hiina Rahvavabariik ja India.
Neist esimeses süsteemis toimuvad otsingud mahuvad kindlasti juba vastukaalu loomise protsessi raamesse, kuid on niivõrd keerukad ja mitmenurksed, et nõuaksid eri artiklit. Samad sõnad India kohta, kel seni erilisi ülemaailmseid pretensioone pole küll veel olnud, ent miski ei välista neid. Praeguses kontekstis loeb üksnes Hiina, mille tugevnevast majandussõjast Ühendriikidega on üha enam ja enam juttu.

Sellega seostub aga teinegi huvipakkuv probleem. Üks eeldusi, et Euroopas jõudude tasakaal nii pikka aega ja suhteliselt püsivalt eksisteeris, oli asjaolu, et selle maailmajao riigid on olnud suhteliselt ühte mõõtu – tugevuselt, olgu siis rahvaarvult või majanduselt ehk nende kombinatsioonidelt, teine ja kolmas osutusid enamasti tugevamaks kui esimene, mis võimaldas luua hegemoone ennetavaid, neid ohjeldavaid ja lõppeks hävitavaid koalitsioone.

Majandusliku võimsuse aluseks on aga tootlikkus, täpsemalt selle tase elaniku kohta. Nii nagu teoreetiliselt on võimalik ette kujutada ideaalset gaasi, on võimalik ka luua pilti olukorrast, mil see tase globaliseerumise jätkudes kunagi maailma elanike vahel võrdsustub.

Eeldusel, et EL ega India ei suuda moodustada mingit vastukaalu praegusele hegemoonile, võib siis tekkida situatsioon, et uus hegemoon, Hiina, ei kohta enam ohjeldavaid koalitsioone. Ent arvestades rahvusvaheliste suhete senist arengut, võib arvata, et nii ei juhtu ning Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel ja India liiguvad senisest jõudsamalt maailmapoliitikasse. Vajadus vastustada hegemooni lihtsalt tingib seda. Missuguste tulemustega, see saab sajandi jooksul selgemaks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Viiding, Linda – tõlkija

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

(29.12.2003)

Lahkus tõlkija Linda Viiding
Sirje Kiin

Ruut In memoriam

Ruut Linda Viiding 1906 – 2003

Laupäeval matsime Tallinna Metsakalmistule hea tõlkija ja üdini sügava kultuuriinimese Linda Viidingu, kes sai äsja novembris 97-aastaseks.

Vaatamata madalale, sompus ning vihmasele taevale oli see üks valgustavalt rikas kohtumiste ja meenutamiste päev väga mitmele põlvkonnale.

Minu kirjanduspõlvkonnale on Linda Viiding olnud eelkõige Juhan Viidingu ema, noorematele Elo Viidingu vanaema, veel noorematele Jaagup Kreemi vanaema, veidi vanematele aga kunstnik Märt Laarmani õde, kirjanik Paul Viidingu abikaasa, ajakirjanik Mari Tarandi, näitleja ja käsitöökunstniku Anni Kreemi ja muusik Reet Seina ema…

Kas tõesti mäletamegi seda meelekindlat eesti naist tema laste, lastelaste ja lähedaste kaudu, vaid nende läbi ja nende tõttu? Mäletame teda kui tsaariajast läbi kahe ilmasõja ja mitme okupatsiooni uue Eesti ajani ulatuvat ürgema, otsekui rahvuslikku ema-kujundit, kes läbi äreva sajandi ajas võrseid kultuurilooliselt põnevas sugupuus? Ei, siiski, mitte ainult tema arvukate kultuurinimedega järglaste pärast.

Linda Viiding oli ka ise looja, paljude juttude, luuletuste, eeskätt aga heade tõlgete autor talle nii lähedasest ja armsast soome keelest: ta on vahendanud erakordselt heas eesti keeles väärtuslikku soome kirjandusklassikat alates Topeliuse muinasjuttudest ja lõpetades Wuolijoe mälestuste ning Maiju Lassila ja Maria Jotuni näidenditega. Linda Viiding ei olnud lihtsalt tõlkija, ta armastas sügavalt soome keelt ja soome kirjandust ning tundis soome kultuuri. Ta oli aastakümneid elavaks kultuurisillaks kahe lähedase, ent poliitiliste takistuste tõttu üksteisest kunstlikult kaugele surutud sugulasrahva vaimuelu vahel. Tema kodu oli alati avatud lahkeks kultuurisuhtluseks, ta ei väsinud kunagi vaimustumast ega oma vaimustust jagamast. Ses mõttes ei saanud ta kunagi päris vanaks.

Ennekõike armastas Linda Viiding aga eesti keelt ja kultuuri, täpsemalt kultuurilugu. Tema enda isiksus kujunes aastakümnetega elavaks kultuurilooks: ta oli Eesti raadio esimene naisreporter, paljude kooride, seltside, ühingute aktiivne liige. Tema täpne ning terane mälu ning ülimalt rikas elukogemus lubas tal teha asjakohaseid märkusi, täiendusi ning küsimusi nii kodu-uurijate, kultuuriloolaste kui keeleteadlaste või tõlkijate kokkusaamistel. Linda Viiding ei puudunud naljalt üheltki olulisemalt kirjandus- või muusikaürituselt. Vaatamata kõrgele vanusele säilitas ta erakordselt virge vaimu ja imetlusväärse uudishimu kõige kultuuriliselt loova vastu lõpuni.

Oma suure avatuse juures oli ta ometi väga põhimõttekindel inimene; hoolimata kõrgest vanusest ei allunud ta niisama lihtsalt ega lasknud end allutada vaimsetele raamidele, mis tema tõekspidamistele ei vastanud. Ka tänapäeval harvaesinev inimlik õiglus- ja ühtekuuluvustunne ning tõearmastus oli tema tugev külg, jättes lähedastele ja sõpradele mälestuse temast kui truust ja innustavast kaaslasest.

Kui meil köigil, kaks-neli-kuus-kaheksa korda nooremail õnnestuks Linda Viidingu eeskujul hoida niisama elavana pikka kultuurimälu ja niisama ahnelt haarata endasse kõike uut, mis loob ja lehvitab meie ümber täna, oleks meie riik kindlasti vaimurikkam ja rahvas märksa õnnelikum.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eduard Wiiralt – 1919

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003

Eduard Wiiralti tööd aastast 1919

  • Tüdruku pea.1919.Värviline linoollõige.16,5×13,5.RKM
  • Kunstniku isa portree.1919.Pliiats, akvarell.41,7×29,6.RKM
  • Eesti Kunsti Ülevaatenäituse plakat.1919.Värviline linoollõige.91,9×56,8.RKM

 

Ed.Wiiralt.Tüdruku pea.1919.jpg: Ed.Wiiralt.Tüdruku pea.1919.Värviline linoollõige.16,5x13,5.RKM

  • Ed.Wiiralt.Tüdruku pea.1919.Värviline linoollõige.16,5×13,5.RKM

 

Ed.Wiiralt.Kunstniku isa portree.1919.jpg: Ed.Wiiralt.Kunstniku isa portree.1919.Pliiats, akvarell.41,7x29,6.RKM

  • Ed.Wiiralt.Kunstniku isa portree.1919.Pliiats, akvarell.41,7×29,6.RKM

 

Ed.Wiiralt.EestiKunstiÜlevaatenäituseplakat.1919.jpg: Ed.Wiiralt.Eesti Kunsti Ülevaatenäituse plakat.1919.Värviline linoollõige.91,9x56,8.RKM

  • Ed.Wiiralt.Eesti Kunsti Ülevaatenäituse plakat.1919.Värviline linoollõige.91,9×56,8.RKM

 

Tagasi kataloogi algusesse

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kesknädal, mittekolmapäev

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003

Keskerakond: Eesti halvim ajakirjanik on Kalle Muuli
24.12.2003 10:54PM Online

Keskerakonna juhtpoliitikute hinnangul kõige halvem ajakirjanik Eestis Kalle Muuli ning kõige parem Madis Jürgen, teatab Kesknädal.

Keskerakonna nädalaleht korraldas partei liidrite seas küsitluse, milles paluti hinnangut Eesti ajakirjanikele ja ajakirjandusele.

Peale Postimehe ajakirjaniku Kalle Muuli nimetati halbade ajakirjanikena veel Enno Tammerit, Juku-Kalle Raidi, Hannes Rummi. Samuti märgiti Priit Hõbemäge, Tuuli Kochi, Kaarel Tarandit, Urmet Kooki ja Piret Peensood.

Põhjendusena väitsid Keskerakonna liidrid, et kõik loetletud ajakirjanikud tunduvad olevat Keskerakonnavaenulikud.

«Nad pole võimelised analüüsiks, neid suunab emotsioon, mida omakorda suunab teatud erakondlik eelistus, võimalik, et koguni kinnimakstud koostöö,» vahendab Kesknädal.

Eesti parimatena nimetati peale Madis Jürgeni veel ka Argo Ideoni, Andrei Hvostovi, Sulev Vedlerit, Mihkel Kärmast, Vahur Kersnat ja Sulev Valnerit.

Kõige usaldusväärsemaks ajaleheks peavad Keskerakonna juhid Postimeest ja Eesti Ekspressi, järgnevad maakondade lehed ja Maaleht.

Kõige vähem peetakse lugu Eesti Päevalehest, järgnevad SL Õhtuleht, Postimeesja Nelli Teataja.

Ajakirjanike võimet hinnata poliitilist situatsiooni peavad Keskerakonna liidrid väga madalaks: «Nad on poliitiliselt sõltuvad. Paistab silma sõltuvus omanikest,» teatab kolmapäevane Kesknädal.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Solovjov, Jevgeni – korraldaja

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003

Viru Vesi võib teha vähemalt seitsme maja elanikele “kingituse” ning jätta nad lähenevateks jõuludeks ja aastavahetuseks ilma veeta.

“Välismaal avatakse sellise helge püha puhul, nagu seda on jõulud, kodututele spetsiaalseid varjupaiku, et nad saaksid kas või natuke aega inimese moodi elada, meil aga ähvardatakse jätta inimesed ilma eluks kõige vajalikumast – veest,” on Ahtme maantee 43. maja korteriühistu juhatuse liige Svetlana Nikitina nördinud. “Kolmapäeval pani Viru Vesi majja üles teate, et 23. detsembril lülitatakse vesi välja. Helistasin täna sinna ja palusin seda pühade eel mitte teha, kuid seal ei tahetud sellest midagi kuulda.”

AS Viru Vesi tõi põhjuseks, et ühistu pole maja kohta ühtset veevarustuslepingut sõlminud. Veel oli teates kirjas, et elanike võlg on kokku üle 30 000 krooni. Svetlana Nikitina sõnul pole ühistu lepingut sõlminud, kuna tahab, et ettevõte majja paigaldatud veemõõturi kõigepealt üle kontrolliks, kuid seda ei tehta. Peale selle väidetakse ühistul olevat suur võlg. “On kortereid, kes pole maja käikuandmisest peale vee eest maksnud. Keegi ei nõudnud neilt seda, nii et las Viru Vesi tegeleb nüüd vanade võlgadega,” sõnas Nikitina.

Hoiatuse, et elamust lülitatakse vesi välja, said peale Ahtme maantee 43. maja veel mitu Kohtla-Järve Ahtme ja Järve linnaosa korteriühistut. Nagu näha, Viru Vesi jõulurahu ei tunnista.

ASi Viru Vesi juhatuse liige Mati Küünal ütles Põhjarannikule, et ettevõte on püsiva rahu poolt klientidega, kui aga nood ei reageeri ettepanekule leping sõlmida, siis on vee väljalülitamine ainus võimalus, et ühistu midagi ette võtaks.

ASi Viru Vesi müügijuht Teet Rist lisas, et ettevõte ei soovi inimesi veeta jätta. Ta loodab, et väljalülitamiseni asi tegelikult ei jõua ja et ka ühistud teevad selleks omalt poolt kõik hädavajaliku. “Kui keegi nõuab, et me majja paigaldatud veemõõturit kontrolliksime, siis me teeme seda, kuid kõigepealt peab ühistu meiega lepingu sõlmima, vastasel juhul pole meil garantiid, kes tasub kontrollimise kulud, kui mõõtur on korras,” selgitas Rist.

“Kuid miks me peame sõlmima lepingu enne, kui oleme kindlad, et Viru Vee mõõtur korras on?” ei mõista Nikitina.

Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjov ütles Põhjarannikule, et tema abidele Ahtme ja Järve linnaosas on antud korraldus võtta ühendust korteriühistutega, keda ähvardab veeta jäämine, ning selgitada välja olukorra põhjused.

Solovjov ütles, et leping tuleb kindlasti sõlmida, selle kohta on kohtuotsused juba olnud, kuid teine asi on lepingu tingimused. Tema arvates tuleb selles suunas tööd teha, et ei tekiks selliseid ebameeldivaid momente nagu ähvardus vesi välja lülitada.

NIINA VOROPAJEVA
Reede, 19.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Utt, Jüri – energeetik

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003

Jüri Utt: Loogem parteilised ametikohadKohtla-Järve volikogu liige

Võrreldes nõukogude ajaga, mil oli olemas ainult üks, kommunistlik partei, on nüüd parteisid ja erakondi rohkem ning muutused valitsemisstiilis on samuti ilmsed. Kuid ühes asjas – kuidas endale ustavaid inimesi oskustest ja teadmistest sõltumata headele töökohtadele sokutada – on paljugi jäänud endiseks.

Nõukogude ajal oli igas suuremas ettevõttes palgalistest partei töötajatest moodustatud üksus – komitee. Seal töötasid parteile väga ustavad liikmed, kes tegelesid mitte ainult partei asjadega, vaid ka muude küsimustega. Nende seas oli küllalt isikuid, kellel oli vaja karjääri teha, ja ka neid, kellel puudusid teistel tasuvatel töökohtadel töötamiseks nõutavad omadused ja haridustase. Kuid tasustada oli ju neid vaja.

Kohusetäitjad ja nõunikud

Praegusel ajal pääseb kohalikes omavalitsustes võimule tavaliselt üks või mitu erakonda, kes sõlmivad omavahel niinimetatud koalitsioonileppe. Võimule pääsenud erakonnad ei saa enam moodustada nõukogudeaegseid parteikomiteesid ja seetõttu tuleb leida muid viise, kuidas oma teenekaid abistajaid tasustada. Ja enamasti need ka leitakse.

Üks võimalus on määrata ustav parteilane omavalitsuse mõne üksuse juhiks. Kuid siin võivad mõnede isikute puhul takistused tekkida. Tihtilugu juhtub, et selle isiku haridustase, kogemused ja juhtimisoskused ei vasta ametikohale esitatud nõuetele. Selle tõkke ületamiseks on aga võimalus määrata see isik vastava ametikoha kohusetäitjaks.

Kohusetätja puhul ei ole ametikohale nõutavad oskused ja teadmised vajalikud, küll aga saab ta kätte vastava ametikoha palga. Kui vaadata, kui palju ametnikke on meil vormistatud kohusetäitjateks, siis saab selgeks, et selline praktika on küllaltki laialt levinud. Tõsiasi on, et sellisel juhul pole tihtilugu tähtsad mitte selle isiku professionaalsed oskused ja töötulemused, vaid erakonnale osutatud teened.

Teine võimalus on määrata vajalik inimene omavalitsuses nõunikuks. Sellisel juhul on tegutsemisvõimalusi rohkem. Nõuniku ametile esitatavaid oskusi ja teadmisi saab kohendada selle isiku omadustele vastavaks. Ei ole ju tähtis, kas inimesel on varem olnud tanki või lennuki juhtimise kogemus – juhtimiskogemus on ju ikkagi olemas.

Sageli ei ole nõunikud oma tegevuse poolest sugugi silmapaistvad ja ega neilt suurt midagi nõutagi. Vähemasti kuni järgmiste valimisteni võib ta end selles ametis üsna turvaliselt ja muretult tunda. Palk tuleb ju niikuinii.

Loogem siis parteilised ametikohad

Võib-olla oleks selliste kavaldamiste asemel mõistlik siiski luua avalik võimul oleva erakonna (erakondade) amet ning võtta sinna tööle need erakonnakaaslased, kes küll olid abiks võimu kättesaamisel ja selle kindlustamisel, kuid kes muidu tööjõuturul oma oskuste poolest eriti konkurentsivõimelised pole?

Selliste parteiliste ametikohtade loomine teeb olukorra ka valijatele tüki maad läbipaistvamaks ja selgemaks. Amet näitab kohe ära, millise erakonna huvide eest ametnik seisab.

Iga ameti tegevuseks aga on vajalik raha. Kust seda võtta? Enamikul omavalitsustel on ju kogu aeg rahaga kitsas. Aga kui raha leitakse selliste nõunike tarvis, kelle tegevusest või tegevusetusest suurt midagi ei muutu ega sõltu, siis asi see parteiametilegi raha leida on.

Pealegi eraldab riigikogu riigikogus esindatud erakondadele igal aastal kaunis suure summa.

Teisipäev, 23.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Toots, Jaan – juhtivtöötaja

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003

(24.12.2003)

Jaan Toots asub tööle Worldwide Investis
Raigo Neudorf


Tallinna Sadama juhatuse liige Jaan Toots asub 12. jaanuarist tööle Vene kapitalil põhinevas ettevõttes Worldwide Invest (WWI), kus ta hakkab täitma nõukogu esimehe kohuseid.

Toots ütles Eesti Päevalehele, et nimetatud ettevõte tegeleb transiidi, logistika ja ka kinnisvarainvesteeringute ning -arendusega. “Minu ülesandeks jääbki kinnisvara pool,” ütles Toots, kelle sõnul on ettevõttel kavas rajada kinnisvaraprojekt nii Tallinna kui ka Riiga.
Kuigi Tootsi ametinimetuseks saab nõukogu esimees, on mehe enda sõnul tegu palgalise kohaga ning tavapärase juhtiva tööga. “Vene süsteemis on need asjad natuke teistmoodi. Nõukogu esimees pole mitte kontrolliva rolli, vaid töötava rolliga,” selgitas Toots.
Tallinna Sadama juhatuse liikme kohalt lahkub Toots 9. jaanuaril.
Oma palganumbrist uuel kohal Toots rääkida ei soovinud. “Ju peab üsna hea pakkumine olema, kui ma selle koha kasuks otsustasin.” Tallinna Sadamas ulatub Tootsi palk 60 000 krooni kanti.

Worldwide Investi käive ulatub Tootsi sõnul kuue miljardi kroonini. Eesti Ekspress kirjutas, et Worldwide Invest asutati kaks ja pool aastat tagasi. Kuigi peakorter on Tallinnas, asub töötajate arvult suurem büroo Moskvas. Firma on seotud u 30 ettevõttega, millest paljud paiknevad Venemaal. Ülejäänud Eestis ja ka Soomes, Lätis ning Ukrainas.
WWI omanikud on võrdse osalusega kaks Eesti kodanikku Sergei Glinka (37) ja Maksim Liksutov (27).

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Krüger, Urmas – uurija

Autor Avo | Avaldatud: 24. dets. 2003
Tuntud uurija naaseb politseitööle

BNS
24. detsember 2003 9:01
 
Poolteist aastat politseikoolis kadette õpetanud ja populaarseima õpetaja tiitli pälvinud Urmas Krüger alustab uuest aastast tööd Lääne politseiprefektuuri kriminaalosakonna ülemkomissarina.

Krüger ütles Pärnu Postimehele, et Paikuselt äratulekut ei põhjustanud kindlasti see, nagu poleks talle õpetajatöö meeldinud.

“Peamine põhjus on selles, et uuest aastast muutub politseiorganisatsioon ja poole aasta pärast jõustuva kriminaalmenetluse seadustikuga täielikult ka uurimine,” kirjeldas Krüger olukorda. “Kui ma praegu laevast maha jään, kaotan ma oma professionaalsuse.” Krüger õpetas politseikoolis eeluurimise metoodikat.

Möödunud nädalal sai Krüger koos parimaks tunnistatud kadeti Paul Kriisaga Edgar Savisaare stipendiumi, jagades poliitiku antud 5000 krooni kahe peale.

Krüger tunnistas, et talle meeldis koolitöö, kuid tema eas ei saa endale lubada oluliste muudatuste ajal politseitööst kõrvalejäämist.

“Isegi kui muudatusi politseis poleks toimunud, oleks ma tõenäoliselt ikka ühel ajal ära tulnud,” rääkis Krüger. “Koolitussüsteem peakski olema niimoodi üles ehitatud, et aastaid politsetööd teinu läheb paariks aastaks õpetajaks, siis uuesti tööle ja mõne aja pärast taas kooli. Vahetult enne pensioni jäädakse lõplikult koolitööle.” Krügeri kinnitusel on paljudes riikides politsei koolitussüsteem just nii üles ehitatud.

1988. aastal, ise veel Tartu ülikooli viimasel kursusel juurat õppides asus Krüger Tartu prokuratuuri tööle. Seejärel tuli Pärnu prokuratuur, kus ta eriti tähtsate asjade uurijana kõige raskemaid kuritegusid uuris.

Pärast prokuratuuri reorganiseerimist järgnes töö keskuurimisbüroos ja siis võttis Krüger politseitööst aja maha ning tegi mõnda aega eraäri. Seejärel naasis ta uurijatööle keskkriminaalpolitsei Lääne regionaalkeskuses.

Krüger hakkab uuest aastast juhtima organiseeritud kuritegude talitust. Oma alluvate täpset arvu Krüger veel ei tea. Ta mainis, et juttu on olnud kolmest.

Kuna Krüger oli ülemkomissar politseikooliski, ei võida ta teenistuspaika vahetades palgas.

BNS
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv