Saaremaa Pisa torn ajas end ootamatult sirgu
28.02.2008 00:01Andres Sepp, Meie Maa
Tugeva kalde tõttu Saaremaa Pisa torniks ristitud Kiipsaare tuletorn keeras end soodsate ilmastikutingimuste toel taas sirgeks.
|
|
|
|
|
Kihelkonna vallas Harilaiu poolsaarel asuv majakas, mis praegu enam ei tööta, ehitati 1933. aastal Kiipsaare neeme mõlemast rannajoonest 100–150 meetri kaugusele.
Ajavahemikus 1981. kuni 1990. aastani taganes rannajoon kolm meetrit aastas ja jõudis lõpuks päris tuletorni jalamile, ütles aastakümneid Harilaiu rannaprotsesside toimimist uurinud geoloogiadoktor Kaarel Orviku.
1991. aastal oli tuletorni üks pool tema sõnul juba paljas. Mõne aasta järel vajus lainetuse tulemusel merepoolsest küljest ilma pinnase toeta jäänud torn 7 või isegi kuni 9 kraadi viltu.
«Kunagi oli ju majakas päris maa peal, siis jäi astangu pervele ja astangu perve alt oli lainetel pinnast väga lihtne ära uhada. Mere poolt uhati ära ja nii ta vajuski veepiirile viltu,» selgitas Orviku.
Tuletorni sirgumist märkas esimesena Riikliku Looduskaitsekeskuse loodusvaht August Järvelaine 25. jaanuaril. Justkui Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks rihtides, ajas torn end 22. veebruariks nii püsti, et Järvelaine mõõtis loodiga kaldeks vaid ühe kraadi.
Orviku sõnul on torni maa poole sirgeks tagasi mineku põhjus see, et nüüd on lainetus pääsenud õgvendama tornialust pinnast maapoolsest küljest.
«Seetõttu on tuletorn kergelt päripäeva ümber oma telje pööranud ja vajunud maa poole tagasi,» sõnas ta. Geoloog väidab, et selle on tinginud üleüldine kliima soojenemine, sest meri on jäävaba ja lainetel aasta ringi tegevust.
|
xxx
Vald müüb Kiipsaare majakat koos talle mittekuuluva maaga
EPL, 13.12.2003
Airi Ilisson
 Kihelkonna valla lubatud krunti peaks ostja hiljem eraldi taotlema
Looduskaitsjad nõuavad Kiipsaare tuletorni müügi peatamist
|
 |
|
15 aastaga on rannajoon Kiipsaare tuletornile lähenenud 31 meetrit. Suurte lainetega on torn vees ning kui Kihelkonna vald müügiga ei kiirusta, pole varsti enam, mida müüa.
Foto: Tambet Tamm |
|
Kihelkonna vald Saaremaal müüb Kiipsaare tuletorni koos 0,7 hektari maaga, kuigi seaduse järgi peaks ostja lubatud maatüki erastamist pärast ostutehingut eraldi taotlema.
Roheliste viimased nädalad tuure kogunud pahameel Kihelkonna valla Kiipsaare tuletorni müügi üle lahvatas eile Eesti Looduskaitse Seltsi pöördumises keskkonnaministri poole. “Palume teid kasutada kogu teile seadustega antud ja teie positsioonist tulenevat moraalset mõjuvõimu, et kõnealune tehing peatada,” seisis kirjas. “Seda seni, kuni vald on avalikustanud müügi motiivid ja on teatanud oma otsusest määrata teenindusmaa vaid tingimusel, et sellel oleks nii avalikkuse poolehoid kui rahvuspargi kooskõlastus.”
Vald lubab müüa maad, mis tegelikult on riigi oma Looduskaitse seltsi esimehe Juhan Telgmaa sõnul on lubamatu, et vald müüb maad, mis talle ei kuulu. “Vald annab erastajale katteta lubadusi,” kinnitas Telgmaa. “Praegu saab vald müüa ainult tuletorni, mille ta kui peremeheta valduse enda omandusse võttis.”
Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguri sõnul määratakse seaduse järgi ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehi- tisalune ning ehitist ümbritsev vähem tarvilik maa, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise ja hooldamise. “Valla müügikuulutus on eksitav, tuletorni ostmisel omandab ostja teenindusmaa erastamise õiguse,” kinnitas Kangur.
Uue hoone ehitamine veekogu lähedal on keelatud, kuid ehitusluba saaks taotleda varemetes majakavahimaja taastamiseks. Teenindusmaa loa andmisel on otsustav sõna jällegi vallal.
“Vaevalt et tuletorni üksinda keegi osta tahaks, pealegi on see juba otsapidi vees, lained on ta maast ära uhtunud,” tõdes Telgmaa. “Võib juhtuda, et omanik saab teenindusmaad kolm meetrit ümberringi, kus tegelikult on vaid paljas vesi.”
Loodusesõbrad on kaalunud rahakorjandust, millega torn ise ära osta. “See on meie südamevalu üks väljendus, tegelikkuses on selle raha saamine keeruline,” selgitas Telgmaa. “Harilaid ise on väga loodusväärtuslik koht ning saanud maailmas üheks Eesti sümboliks, filmitegemisest rääkimata,” viitas ta Sulev Keeduse filmile “Somnambuul”.
Müügist saadavale rahale juba otstarve leitud Saare maavalitsus otsustas eilsel koosolekul Kihelkonna vallast välja nõuda tuletorniga seotud dokumendid. Maaosakonna juhataja Merike Toose hinnangul pole 0,7 hektari suurune maatükk teenindusmaana põhjendatud.
Kihelkonna vallavanema Marju Lõbusaga eile rääkida ei õnnestunud. Veel kaks päeva tagasi kinnitas Lõbus ajakirjanduses, et müük toimub kõigist takistustest hoolimata. Tallinnast pärit kuulsa ostja nime, kes on poole miljoni kroonise alghinnaga torni eest pakkunud 777 777 krooni, pole Lõbus avaldanud. “Oleme selle rahaga eelarves juba arvestanud,” kinnitas ta Maalehele.
Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja järgi on igasugune majandustegevus Harilaiul 1996. aastast keelatud. Varem oli tuletorn veeteede ameti oma.
|
| Eesti Päevaleht |
xx
xxx
Kiipsaare majakas
Vilsandi rahvuspargis kaitsealusel maatükil asuva viltuse Kiipsaare majaka müümise pärast meeleheitele aetud loodusesõbrad hakkasid raha korjama, et tuletorn Kihelkonna vallalt ise ära osta. (PM)
Rohelised käivitasid rahakogumise kampaania üleeile kohe pärast seda, kui said teada, et Kihelkonna vallavalitsus kavatseb Pisa torniks kutsutud viltuse majaka ja majakavahi maja varemed iga hinna eest maha müüa.
Kinosõpradele Sulev Keeduse filmist «Somnambuul» tuttav 25-meetrine majakas asub Saaremaa läänerannikul, Harilaiu poolsaarel. Kuna see ala jääb Vilsandi rahvuspargis Kiipsaare sihtkaitsevööndisse, on seal igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine keelatud.
Majakaostja juba olemas
Loodusesõbrad kardavadki nüüd, et kui Kihelkonna vald majaka erakätesse müüb, tekib Eestisse taas üks selline hindamatu loodusväärtusega kaunis mereäärne koht, kuhu rahvas enam juurde ei pääse.
Rahakogumise initsiaator, topiste ja mulaažide valmistamisega tegeleva firma Studio Viridis juhataja Val Rajasaar nentis, et rahakogumisega alustati sisuliselt viimasel hetkel, sest nad ei teadnud müügiplaanist varem midagi.
Seega pole neil korjanduse jaoks palju aega, sest vallavalitsus tahab majaka müümise ära otsustada juba järgmise nädala alguses. Ostjagi on vallal väidetavalt olemas ja see Tallinnast pärit prestiižikas inimene, kelle nime vallavalitsus veel avalikustada ei taha, on pakkunud majaka eest 750 000 krooni.
Paari päevaga on loodusesõprade interneti vestluslistide vahendusel tekkinud rahakogumismõte kogunud kümmekond toetajat igaüks umbes tuhande krooniga. «Neid inimesed ei huvita üldse, kui palju seda maad seal on ja palju sellest kümne aasta pärast alles on,» rääkis Rajasaar. «Nad tahaksid lihtsalt, et see ei läheks eraomandusse. Küsimus on põhimõttes.»
Rajasaar ütles, et kui tõsiselt pingutada ja kampaaniat laiendada, saaks summa ka kokku, kuid iseasi, kas pabereid jõuab piisavalt kiiresti korda ajada. Ühe võimalusena näeb Rajasaar, et majaka ostuks teeks pakkumise mõni usaldusväärne juriidiline isik, näiteks Eestimaa Looduse Fond või roheline liikumine.
Roheliste pakkumine
Eile liituski majaka erakätesse müümise vastaste seltskonnaga ka Eesti Looduskaitse Selts, mille esimees Juhan Telgmaa saatis keskkonnaminister Villu Reiljanile kirja. Ta palus tehingu takistamist kuni Vilsandi rahvuspargi kooskõlastuse ja avalikkuse poolehoiu saamiseni.
Rajasaarel on Kihelkonna vallale teinegi pakkumine – leppida kokku, et objekt võetakse müügist maha ja vald saab selle eest korjandusega kogutud summa. «Kui nad on nii hädas, et peavad majaka müüma, siis jumala pärast, rahvas tuleks appi ja aitaks nad hädast välja,» lisas ta.
Problemaatiliseks muudab majaka müügi asjaolu, et geoloogide hinnangul kukub torn mere pealetungi tõttu ühel hetkel kokku, samuti ei ole kuigi kindel see, kas tulevane omanik tohib Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asuva maja juures asuvale vundamendile midagi ehitada või ei anta talle selleks luba.
Omanik hoiab randa
Kihelkonna abivallavanem Tormi Lepik ütles, et rohelised teevad kära vale asja pärast, sest riigist erinevalt hoiab omanik reeglina oma randa korras ja mingit mereni ulatuvat aeda ei luba sinna keegi ehitada. «Riik ise pole selle peremeheta majaka vastu siiani huvi tundnud,» osutas ta. «Ja kui nüüd üritab pisike vald seda pisikest tükki maha müüa, tehakse sellist kära.»
Lepik viitas ka sellele, et kui keskkonnaministeerium tahab, võib ta kahe kuu jooksul pärast müügilepingu sõlmimist kasutada eelisostuõigust. Selleks annab õiguse Vilsandi Rahvuspargi kaitse-eeskiri.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Hanno Zingel ütles, et eelisostuõigust ei saa praegu arutada, sest keegi pole selleks ministeeriumile ettepanekut teinud. Kõigele lisaks pole ka maad, mida eelisõigusega osta, sest Kiipsaare majakas on müügis vallasvarana.
«Me ei näe, et seal saaks üldse toimuda mingit suurt ega ka väikest arendustööd, sest igasugune ehitus on seal keelatud,» märkis ta. «Selge on see, et kui meile eelisostuks ettepanekud tulevad, saame sellest ka rääkida.»
Maavalitsuse järelevalve
Eile õhtul teatas Saare maavalitsus, et algatas järelevalve Kihelkonna vallavalitsuse ja volikogu õigusaktide üle, mis puudutavad Harilaiu poolsaarel asuva Kiirassaare ehk Kiipsaare majaka viimastel nädalatel avalikkuse suure huvi all olnud müügiprotsessi.
Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Tarmo Pikner ütles, et nad nõudsid välja vastavate aktide ja dokumentide koopiad, et anda hinnang vallavõimude tegevusele.
«Järelevalve algatati seoses avalikuks tulnud probleemidega müügi ümber ja ajakirjandusest saadud infoga, mille põhjal ei ole olnud see protsess meile arusaadav,» lisas ta.
xxx
Harilaiul müüakse tuletorni koos maaga
Külli-Riin Tigasson, RVE, 09. detsember, 2003
| 700 tuhat krooni ei ole Tallinna kinnisvaraturul just suur raha – just nii palju maksab kolmetoaline Mustamäe korter. Kuid täpselt sama summa eest võib Saaremaal Vilsandi rahvuspargis osta tüki Harilaiu poolsaarest koos sinna juurde kuuluva Kiipsaare tuletorniga, mis sai filmisõpradele tuntuks Sulev Keeduse filmiga “Somnambuul.”
– – – – –
Kihelkonna vallavalitsus kavatseb juba tuleva nädala esmaspäeval langetada otsuse, kellele müüakse kohalikuks Pisa torniks kutsutav viltune Kiipsaare tuletorn. Inimtühjal Harilaiu poolsaarel asuva majaka juurde kuulub veel 7000 ruutmeetri suurune kolmest küljest veega piiratud maatükk ning vana vundament, kuhu ostja võib tulevikus endale maja ehitada.
Abivallavanema Tormis Lepiku sõnul on müük tingitud valla vaesusest ning tehingust loodetakse teenida 600-700 tuhat krooni.
“Asi on selles, et ta [Kiipsaare tuletorn] jääb vallast kaugele,” ütleb Lepik. “Me oleme pisike ääremaa. Vallal on niigi rahadega, sotsiaaltoetustega probleeme. Rikkaid meid ei ole, kellelt üksikisiku tulumaksu laekuks.”
Müügi lähemate detailide teadasaamiseks soovitavad vallaametnikud pöörduda vallavanema Marju Lõbusa poole. Kuid too keeldub intervjuust.
“Mina ei tea, kes mul seal toru otsas on. Mina tean ainult Uno Raadiot, mina ühtegi teist raadiot ei tea. Ma ei tee ühegi ajakirjaniku elu nii kergeks, et ta saab oma linnukese telefoni teel kirja,” ütleb Lõbus ja viskab toru hargile.
Kuid on neid, kellele Vilsandi rahvuspargi alla kuuluva Harilaiu maatüki minek erakätesse kohe sugugi ei meeldi. Rahvuspargi asedirektori Vello Putki sõnul võib osa Harilaiust muutuda sel viisil avalikkusele ligipääsematuks – seda juhul, kui vanale majakavahi majaasemele taastatakse maja ning krundi ümber ehitatakse aed.
“Me näeme tulevikus, et neile rahvuspargi ametnikele, kes tegelevad järelevalvega, toob see kaasa igavese hulga probleeme,” nendib Putk. “Mul on küll seadusest tulenev õigus rannas jalutada, aga kui aed on ees, siis inimene ju ei lähe teise õuele jalutama. Sisuliselt pannakse üks osa vaatamisväärsusest, nagu Harilaiu tipp on, elanikkonna jaoks lukku. See on asi, mille vastu me oleme, aga me ei saa midagi ette võtta.”
Sama meelt on ka rezhissöör Sulev Keedus, kes just Harilaiul filmis suurema osa oma filmist “Somnambuul.”
“See koht on niivõrd haruldane – tema võlu on minu jaoks mitte just ainult liivarandades, aga selles mahajäetuses, et seal keegi ei ela. See on tühermaa oma võlude ja romantikaga,” ütleb Keedus. “Pärast müüki satuvad need, kes tahavad sinna rännata, eramaale. Ma arvan, et on natuke kergemeelne ja lühinägelik, et vald sellised asjad maha müüb. See oleks neile endile tulevikus võibolla omamoodi kasulik ka ärilises mõttes.”
Rahvuspargi asedirektori Vello Putki sõnul oleks tema hing rahul vaid juhul, kui tuletorni koos Harilaiu maaga ostaks mõni filantroop, kes teeks torni korda ning jätaks nii majaka kui maa avalikkusele ligipääsetavaks.
“Kui leidub selline eraomanik, kes tahab lihtsalt Eesti rahvale kingituse teha ning võtab muinsuskaitset vääriva objekti enda hoole alla, taastab ja hoiab korras, siis see on küll vääriline inimene,” ütleb Putk. “Aga täna me ei tea, kelle kätte see läheb – kõik on kardinate taga ning me kuuleme alles siis, kui asi on otsustatud.”
Kihelkonna vallavalitsusest öeldi täna, et tuletorni müügist saadav raha on tuleva aasta eelarvesse juba sisse planeeritud.
|
xxx
Liikuv liiv kisub Kiipsaare majaka Saaremaa loodetipus viltu
Laupäev 14.09.2002
Saaremaa tuletornihooldajad imestavad, kuidas kümme aastat tagasi viltu vajuma hakanud Kiipsaare majakas seni püsti seisab ega ole vaatamata silmanähtavalt suurele kaldenurgale ikka veel ümber läinud.
Saaremaa loodetipus Harilaiu poolsaarel asuv kohalikuks Pisa torniks nimetatud tuletorn hakkas vajuma 1992. aastal, mil raudbetoonist torni alust uuristav meri oli jõudnud majakani.
Veeteede ameti Saaremaa navigatsioonimärgistuse talituse elektroonikamehaanik Peeter Kask mäletab, et veel 1988. aastal oli veepiir 11 meetri kaugusel majakast. Inimtühja neeme tipus toona veel Vene sõjaväe kasutuses ja valve all olnud tuumakütusel töötanud tuletorni kalle suurenes ajapikku tänu liikuvale liivale.
Tänaseks on Kiipsaare nukas asuv torn nii palju vajunud, et peaks Kase hinnangul juba ammu ümber läinud olema. «Raskuskese peaks olema juba nii ära nihkunud, et seenekujuline vundament ei tohiks teoreetiliselt torni enam loodis hoida,» selgitas Kask.
Liiv viis kordoni ära
Kask mäletab, et pääses nõukogude aja lõpul 1988. aastal sõjaväe alluvuses olnud hüdrograafiateenistuses töötades majakasse tööd tegema vaid koos kohaliku sõjaväeosa komandöriga.
«Seal oli alaline valvepost, piiratud okastraataedadega, mille küljes kolinat tekitavad konservikarbid. Ka majakat üle vaatav komandör ei saanud sinna sisse, kui polnud võtnud luba Kuressaares asuvast piirivalvestaabist,» meenutas Kask.
Liikuvate liivade õnge polnud läinud mitte ainult eestiaegsed majakaehitajad, vaid ka Vene sõjavägi, mis jättis enne ehitustööd samuti geoloogilised uuringud tegemata. Koos majaka viltuseks uhtumisega viisid rändavad liivad minema ka sõjaväelaste ehitatud silikaadist kordonihoone, mille riismeid võib madala veega praegugi majakast paarisaja meetri kaugusel meres näha.
«Meri uhtus suure maja minema ja piirivalvurid pidid vahti pidama majaks kohandatud veoautohaagises,» rääkis Kask. «Keegi ei tea, mis liiva nii järsku liikuma pani.»
Veel samal aastal kolisid lahkuvad Vene sõjaväelased seni töötavast majakast tuumakütusel töötava energiaallika välja ning torn jäi pimedaks. Majakavaht jäi tööta ning viltust torni said kõik huvilised uudistama tulla.
Üheks tuntud turismiobjektiks Saaremaal on Vilsandi looduskaitsealal asuv torn tänaseni. Möödunud sügisel filmiti torni juures majakavahi perest pajatavat mängufilmi «Somnambuul».
Filmivõteteks ehitati kõrgele õhku jäänud majakaukseni laudadest tee ning sellele putka. Tänaseni seisab püsti ka merest kaugemale rajatud kunagine majakavahi elamu, kuurist on järel vaid vundament.
Kuna Vilsandi saare varju jääv atraktiivne musta-valgetriibuline torn ei kujuta enesest tänapäeva meresõidule enam niivõrd olulist tähist kui Vene sõjalaevastikule, pole veeteede amet sinna majakatuld vilkuma pannud. «Kiipsaare on meresõiduteatmikes kirjas kui orientiiriks kõlbav päevamärk ja kui ta ükskord ümber peaks minema, kustutatakse ta lootsiraamatutest lihtsalt maha,» ütles Kask.
Torn ei kuulu veeteede ametile, sest ühena vähestest jäi see venelaste poolt Eesti riigile üle andmata, kuna polnud kasutuskõlblik objekt.
Kiipsaare tuletorn ehitati 1933. aastal saja meetri kaugusele merest.
Betoontorni ehitanud Arronet & de Vries oli viimane firma, mis juhtis majakaehitamise projekti, sest toonane veeteede valitsus leidis, et sellist tööd hiigelkasumeid saanud firmalt tellida on raiskamine ning tuletornide rajamisega saab edukalt hakkama ka riik. Samas oli Kiipsaare aga ka legendaarse Eesti majakate rajaja Armas Luige esimene suurem töö.
Järgmised tuletornid projekteeris ja ehitas Luige juba iseseisvalt. Praktiliselt sama projekti järgi rajati hiljem veidi kõrgem Abruka tuletorn.
Loodimine ei tasu ära
Kase sõnul on kangekaelse torni püstipüsimise üheks põhjuseks ilmselt see, et torni seenekujuline betoonist valatud vundament toetub liivas olevatele kividele. «Hiljuti, kui meri tornini jõudis, uhtus vesi liiva üldse ära ja vundamendi alt sai läbi vaadata, siis olid kivid ja valgus näha,» selgitas Kask. «Meri ajab seal liiva kogu aeg edasi-tagasi, vahel matab vundamendialuse jälle kinni.»
Kase sõnul on ehitustehniliselt võimalik torn endisse asendisse seada, kuid pole teada, kaua ta pärast seda loodis püsib. «Kuna torn ei kuulu meile ega oma meresõiduohutuse-alast tähtsust, pole veeteede ametil alust selle püstihoidmisele raha kulutada,» seletas Kask.
Samamoodi viltu oli kunagi ka Manija tuletorn, mille kalle oli lausa 30 kraadi ja mille veeteede amet lasi taas loodi sikutada. Kiipsaare majaka kallet pole viimastel aastatel mõõdetud, kuid see on silmanähtavalt suurenenud.
Omapärane poolsaar Harilaid
• Harilaid asub Saaremaa äärmises loodetipus, Vilsandi saarest põhjas Tagamõisa poolsaare läänejätkuna ning on Saaremaa omapärasemaid, «noori» – laidudest tekkinud poolsaari.
• Harilaiul on ebakorrapärane, piklik, kagust loodesse suunatud lainjate piirjoontega trapetsi kuju.
• Ta on madal tasandik, mille kõrgem punkt poolsaare loodeosas ei ole üle 5 m.
• Poolsaare pindala on 3,62 km².
• Tema kaarduvad piirjooned moodustavad madalakaarelisi lahemoodustisi – lõukaid.
• Poolsaare kaelaosa on kitsas ja ei ületa laiuselt 300 m.
Allikas: internet
Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee
xxx
(17.12.2003)
Uus omanik lubab torni korda teha
Svea Aavik, Meie Maa
Meelis Osa on kindel, et mere pealetung majakat ei ohusta
Ärimees ostis tuletorni vaid enda tarbeks
Kihelkonna vallas asuva Kiipsaare tuletorni ostis 777 777 krooni eest muhulasest kinnisvaraärimees Meelis Osa, kes lubab majaka korda teha.
Osa pidas tuletorni hinda soodsaks. Kinnisvarafirmade Semu ja Landolini juhatuse esimees Osa kinnitas, et ostis tuletorni, endise majakavahi elumaja varemed ja loodetava, selle juurde kuuluva 0,7 hektari suuruse maatüki vaid enda tarbeks.
“Pigem oli minu eesmärk emotsionaalne, mitte äriline,” märkis ta. Osa ütles, et kavatseb kindlasti taastada elumaja ning võimaluse korral ka majaka korda teha. “Niipalju tahan seda korda teha, et oleks julge üleval käia,” sõnas ta. Seaduse järgi peaks ostja lubatud maatüki erastamist pärast ostutehingut eraldi taotlema. Osa on ise varem Sõrve sääre tuletornis majakavahi ametit pidanud. “Minu huvi ei ole mitte ainult ilus loodus, vaid ka see viltune majakas,” ütles ta. Kuigi keskkonnaminister Villu Reiljan hoiatas veel eile hommikul Kihelkonna vallavanemat Marju Lõbusat, et elamu taastamine sihtkaitsevööndis ei tule kõne alla, on vastne omanik kindel, et sel jutul pole alust.
“Mind on kõigest sellest hoiatatud. Seadusel on omad nüansid. Kui vana vundamenti ei tohi taastada, peab olema väga hea põhjendus. Ka vallavanem on kindel, et ükski seaduslik nüanss ei saa takistada majaka kuulumist eraomanikule,” ütles Osa. “Oleme täpselt seadusi järginud,” lisas ta. Meregeoloog Kaarel Orviku hoiatus, et meri tungib peale ja maa võib mõne aasta pärast jalge alt kaduda, uut omanikku ei häirinud. “Ju siis vaatame. Arvan, et majakas ümber ei kuku.” Osa kinnitusel ei hakka ta poolsaare tipus liikumist piirama. “Ei olegi päris sellist mõtet, et ehitaks nüüd kõrge plankaia ümber, kuhu keegi ei näe ega kuule,” ütles ta.
|
MAAST LAHTI: Ajalooline foto 17. detsembrist 1903. Kell 10.30 Kitty Hawki luidetel alanud lendu piloteeris alumisel tiival pikali olnud Orville, paremal elab venna sõidule kaasa Wilbur.
All Over Press
www.DELFI.ee
Juubelipidustused on jagatud kahele päevale. “Kuna meie oma maja on nii väike ja suurt kontsertaktust ei saa siin pidada – meie oma lapsedki ei mahu ära, külalistest rääkimata –, teeme selle kultuurikeskuses,” selgitas muusikakooli direktor Margit Raag.
Laupäeval kell 15 algab muusikakoolis vilistlasõhtu. Kell 16 algavale vilistlaste ja õpetajate kontserdile on oodatud esinema kõik soovijad. “Mõnede vilistlastega oleme ühendust võtnud ja esinemises kokku leppinud, aga kuna tegemist ei ole akadeemilise kontserdiga, vaid on vaba lava ja kava, võib üles astuda igaüks, kes soovib,” rääkis Raag.
VE: Luther, Martin – saksa teoloog, reformaator
Martin Luther, saksa teoloog, reformaator, sündis 10. novembril 1483. aastal Saksamaal Eislebenis talupoja (mõningtel andmetel kaevuri) perekonnas. Perekonna vaesusele vaatamata õnnestus tal saada hea haridus. Õppis 1501. aastast Erfurdi ülikoolis, astus 1505. sealsesse augustiini eremiitide kloostrisse. Pühitseti 1507.a. preestriks.
Vastne preester määrati Wittenbergi Ülikooli professoriks. Seal luges Martin Luther esimest korda Piiblit. Wittenbergis sai 1512 temast teoloogiadoktor, oli teoloogiaõppejõud ja jutlustaja.
Palverännaku käigul Rooma aastail 1510 -11 kogetu arendas tema kriitilist meelt katoliku kiriku silmakirjalikkusesse ja kloostrivagadusse.
1513-18 aastate loenguis sõnastas Luther reformatsiooni lähteseisukohad selle kohta, milline on inimese osa Jumala ees (simul justus et peccator – “ühtaegu õige ja patune”), usu olemus ning Jumala õiglus ja arm.
Skolastilise usuteaduse arvustamisel lähtub *luterluse keskne õpetus, et inimene saab õigeks ainult Jumala armust (sola gratia).
Wittenbergi paavsti esindaja Tetzel müüs raha eest indulgentse, et koguda raha Peetri kiriku ehitamiseks. Lutherile see ei meeldinud ja ta vaidlustas 1519 paavsti primaadi (esimuse) ja kirikukogude eksimatuse. Kirjutas teesid (kokku 95) indulgentside müümise vastu ning naelutas need 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele. Seda päeva loetakse usupuhastuse alguseks.
Luther ei tajunud tollal veel, kui kaugeleulatuvaks see tegu osutub. Ümbritsevaist linnadest saabunud palverändurid, kes olid tulnud indulgentse ostma, mõistsid Lutheri vastuväidete arukust. Nad kopeerisid Lutheri teese ning viisid neid oma kodudesse. Äsja leiutatud trükikunst aitas Lutheri sõnumit kiiresti levitada ning mõne aja möödudes loeti tema sõnu suures osas Euroopast.
1519-20 said Lutheri usukäsitluses põhiliseks pühakirja autoriteet ja kristlase üldise preesterluse rõhutamine, mis seadsid kahtluse alla katoliku kiriku hierarhilise ehituse ja tegevuse õiguspärasuse. 1520 ilmusid tema reformatsiooni põhiteosed: kirikukorraldust käsitlev “Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest”, sakramendiõpetust uuendav “Kiriku Paabeli vangipõlvest” ning usuõpetust ja eetikat ühendav “Ristiinimese vabadusest”.
Lutheril ei olnud kavatsust kirikust lahkuda ega luua uut kirikut. Peagi mõistsid Luther ise ja tema järgijad, et kiriku seesmine uuendamine on võimatu ja lahkulöömine Roomast vältimatu.
Martin Lutheri alustatud avalik võitlus katoliku usu ja paavstluse vastu jätkus. 1520. aastal ütles end ametlikult lahti katoliku kirikust.
1520. aastal pani paavst Leo X Lutheri kirikuvande alla. 1521.aasta Wormsi riigipäeval kaitses M. Luther endiselt oma seisukohti, ei taganenud nendest ja kuulutati Karl V ediktiga lindpriiks. Aastani 1522 oli Luther Wartburgi linnuses Saksi suurvürsti Friedrich III Targa kaitse all.
1522. aastal ilmus Lutheri tõlgituna Uus Testament. Samal aastal naasis ta Wittenbergi.
Suunas reformatsiooni äärmusliku tiiva (P. Melanchthon, T. Münster; nn entusiastid) uuendusi alalhoidlikkuse poole, vastustas “Saksa talurahvasõja revolutsioonilisi ja sotsiaalseid taotlusi” ning pöördud humanistide eetilise vaimsuse vastu (Erasmusele kirjutatud “De servo arbitio” – “Orjastatud tahtest”).
1523-1525 kirjutas M. Luther 3 kirja Riia ja Liivimaa nn jumalasõpradele.
1925 abiellus Martin Luther endise nunna K. von Boraga (sünnikoht Karlstadt, surnud 1541).
Vürstide toel rajas M. Luther Põhja-Saksas usu-uuenduse, millest kujuneski evangeelne luterilik kirik.
Martin Luther koostas oma õpetuse kokkuvõttena väikese ja suure katekismuse (ilmusid 1529), tõlkis Piibli saksa keelde (ilmus lõplikult 1534).
1531-1533 kirjutas ta 4 kirja Tallinna magistraadile.
1537 ilmusid luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvad “Schmalkaldeni artiklid”.
Lutheri õpetus rajaneb pühakirjal ja lähtub väitest, et inimene ei saa ise oma tegude läbi ennast lunastada, vaid see saab toimuda ainult Jumala armust usu läbi. Kirikukorralduses kaotas Luther rooma-katoliku hierarhia, vaimulike tsölibaadi, muutis jumalateenistuse rahvakeelseks ja lihtsustas selle talitusi.
Paavst võitles uuenduste vastu ning Lutheri saatus oleks olnud samasugune kui paljudel varasematel reformaatoritel, kui mitte sõbrad ja armastav Kaitse ei oleks teda varjanud.
Martin Luther suri Eislebenis 18. novembril 1546.
Martin Lutheri õpetus – luterlus – on saanud osaks protentismis. Levinud Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Luteri usu (evangeelse luteri usu) aluseks on nn konkordiaraamatusse koondatud usutunnistused. Neist tähtsamad on Augsburgi usutunnistus ja astast 1577 pärinev, hilisemaid tüliküsimusi lahendav konkordiaformel.
Viimasel rajaneb XVII sajandist ortodoksne luterlus, mida õõnestasid pietism ja valgustusajastu ratsionalism.
XIX sajandil on luterlus taas toibunud (uusluterlus). Luterlasi on umbes 75 miljonit.
Niinimetatud Preisi uniooniga toimus luterluse ja reformitud kiriku osaline lähenemine XIX alguses.
Martin Lutheri teoste põhiväljaanne on 1883. aastast ilmuv “Luthers Werke. Weimarer Ausgabe”.
xxx
(11.04.2003)
Usumees Martin Lutheri säravad aastad
Jukko Nooni, kriitik
Euroopa ajalugu tunneb mitmeid eesliitega “re-” (ladina keeles ‘taas-’, ‘uuesti-’, ‘tagasi-’) algavaid mõisteid, nagu näiteks “renessanss” või “reformatsioon”.
Renessanslik ilmavaade ja humanistlik mõttelaad olid reformatsiooni võrsumise pinnaseks. See protsess toimus samaaegselt mitmes riigis.
Eestis seostatakse reformatsiooni aga ennekõike Martin Lutheri nimega.
Äsja ilmus eesti keeles raamat “Martin Luther. Üks inimsaatus”, autoriks on tuntud prantsuse ajaloolane ja annalistide koolkonna rajaja Lucien Febvre. Eesti lugejale pole teema iseenesest uus. Sellele juhtis tähelepanu ka raamatule põhjaliku järelsõna kirjutanud Jüri Kivimäe. Käsitlusi on ilmunud 1920. ja 1930. aastail, nii nõukogude ajal kui ka paguluses ning nüüdki. Viimati 1996. aastal, mil ilmusid faksiimiletrükina Johannes Hiiemetsa “Martin Luther. Elu ja võitlus” (esmakordselt 1939) ning Bernhard Lohse “Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse”. Lucien Febvre’i 1928. aastal esmakordselt ilmunud uurimuse näol on neile lisandunud sisukas järg.
Värvikas pilt 16.sajandist
Teos on huvitav mentalité rekonstruktsioon, mis on ju annalistide koolkonnale täiesti iseloomulik. Ajaloo jaoks pole olulised mitte sündmused, vaid mõtted ja probleemid. Ka selle teose puhul pole tegemist pelgalt biograafiaga. Febvre maalib meile reformaatori kaudu värviküllase pildi 16. sajandi inimesest.
Reformatsiooni selline areng oli mitmete asjaolude kokkulangemise tulemus. Saksamaa võimsad linnad ja iseteadlikud vürstid ei tahtnud alluda Igavesest linnast tulevatele korraldustele. Äärmiselt olulist rolli mängis trükikunst. Ilma selle tehnilise võimaluseta poleks tõenäoliselt Lutheri ideed kaugele levinud.
1517. aastal oli Luther tundmatu munk, keda Febvre’i arvates poleks võib-olla augustiinlaste üldises biograafiaski ära märgitud, kuid nüüd võib teda nimetada “üheks uusaja isadest” (lk 252). Osad autorid ongi 95 teesi naelutamist Wittenbergi losskiriku uksele pidanud uue ajajärgu alguseks.
Mida Luther tahtis? Soovis luua uut kirikut? Febvre tuleb selle küsimuse juurde mitmeid kordi tagasi. Algul huvitas Lutherit ta enese hingeõnnistus. Sellele lahenduse leidnuna polnud tal “mõtteski oma ravimit endale hoida” (lk 68). Need läbi ta enese otsingute tunnetatud tõekspidamised said hiljem uue konfessiooni keskseteks seisukohtadeks.
Lutheri terava reaktsiooni põhjustas uus indulgentside müügilaine. Väliselt olidki tema teesid suunatud nii patukustutuskirjade kui ka nende levitaja Tetzeli vastu.
Febvre näitab meile Lutheri tekstide ja tegevuse kaudu pidevat arengut. Eesmärk oli asendada senikehtinud religioon “läbinisti isikliku religiooniga, mis seab loodu otse ja ilma igasuguste vahendajateta vastamisi oma Jumalaga, (- – -) ilma et nende vahele asetataks segavaid ja parasiitlikke preestreid või pühakuid, siinilmas ostetuid ja teises kehtivaid indulgentse.” (Lk 68.)
Indulgentside vastaseid jutlusi oli ta pidanud juba varemgi, kuid “Luther kordas siin säravamalt, laiahaardelisemalt ja enesekindlamalt üle väited, mis olid juba vähemalt kaks aastat painaud tema alati töötavat “väsimatut ja läbitungi-vat” vaimu. (Lk 88.) Reformatsioon sündis tervenisti Lutheri “sisemisest tööst”.
Ürituse nurjumine
Hiljem väljus aga 1517. aastal alanud protest tema kontrolli alt, õigemini liikus ilma temata edasi, muutudes märatsevaks pildirüüstajate jõuguks. Mugandudes hiljem kodanluse vajadustega. Febvre võtabki pärast 1525. aastat üsna kiiresti otsad kokku. Luther on küll autoriteet, “ent selle elava Lutheri taga, keda austatakse ja kellelt otsitakse vastust, on kuju võtmas luterlus, mis on tema enda luterlusest mitmeski mõttes erinev.” (Lk 245.)
Tema üritus nurjus. “Tõsi küll, üksikud usklikud ja ka inimrühmad, rahvad ja riigid lasid end temast ära võluda (- – -). Ent kas see osaline edu ei olnud mitte ebaedu. (- – -) Vana kirik oli ikka veel alles. (- – ) Olla tõrjutud väikeseks sektijuhiks oli lüüasaamine, ükskõik mida ta ei oleks teinud või väitnud…” (Lk 249.)
Huvi oleks veel pakkunud Lutheri suhe juutidesse. Juhtivad natsid nägid temas ju antisemitismi patrooni. Ühes oma varasemas teoses väljendatud positiivne hoiak muutus hilisemates tekstides nõuandeks juutide eraldamise kohta.
Raamatu kirjutamise aegu, 1928. aastal, polnud see teema aktuaalne, Hitler tuli alles viie aasta pärast võimule. Selle väikese seiga puudumine pole aga etteheide autorile. Eesmärk polnud ju leida doktor Luteruse seoseid antisemitismiga.
xxx
TÕNU ÕNNEPALU: Martin Lutheri kaitseks
03.11.2004
Ajaloo suurkujud ise tõtt-öelda meie kaitset ei vaja. Surnutena on nad, nagu öeldakse, sealpool head ja kurja, nii et maine ülistus või sõim neile enam kuidagi korda minna ei saa.
Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26.10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule.
Sest see ei külva mitte arusaamist, olgu ateistlikku või kristlikku, vaid arusaamatust ja vaenu. Mõni noor inimene, keda äärmuslikud ideed ligi tõmbavad ja kes ajaloost suurt midagi kuulnud pole, võib neidsamu Ervin Õunapuu mõtteavaldusi puhta kulla pähe võtta. Ja mida ta siis teeb? Läheb ja viskab protesti märgiks kiriku aknad sisse?
Tõsi, Martin Luther oli samavõrd vastuoluline kui kõik suurmehed või -naised. Võiks koguni öelda, et kus on suurt tarkust, sealt ei tule asjata otsida ka vähemalt sama suurt lollust. Kuid suurmeeste rumaluselgi on see voorus, et just oma suuruses on ta õpetlik. Ja nende vastuoludes peegelduvad selgesti ja näitlikult nende ajastu vastuolud.
Antisemiitlikud või antijudaistlikud mõtteavaldused ei tee muidugi Lutherile au ja näitavad tema teatavat piiratust. Kuid samas oli see kogu tema ajastu piiratus. Juudipõlgus polnud tolle aja Euroopas mitte mingi ekstremistlik ideoloogia, vaid kristliku enamuse poolt üldiselt omaks võetud hoiak.
Oli asju, kus Luther oli oma ajast ees ja teisi, kus ta ümbritsevast keskpärasusest põrmugi kõrgemale ei tõusnud. Pole aga mingit mõtet tirida ajaloo suurmehi tänapäeva kohtu ette. Iga inimest tuleks ikka jõudumööda katsuda hinnata tema enda ajastu taustal. Muidu satume samasugusesse anakronismi nagu nõukogude ametlik ajalookäsitlus, mis nägi Spartacuses proletaarset revolutsionääri ja nahutas keskaegset kirikut selle eest, et see rahvast vaimupimeduses hoidis.
Me elame maailmas, kus kristlus on vaid üks, ja me teame, et tegelikult vähemuslik maailma seletamise viis. Me võime vabalt valida, kelleks me “hakkame”, kas luterlaseks, katoliiklaseks, muhameedlaseks või ateistiks. Või kellekski viiendaks-kuuendaks, või hoopis koostame endale erinevatest õpetustest mingi oma, kus on tera tõtt igast, aga mis ei piira ennast ühegi dogmaga.
Kristlaseks sünniti
Nii polnud see aga 15. sajandil! Kuigi renessanss oli kristliku kiriku vaimse autoriteedi monopoli juba pisut kõigutanud, elas Luther (ja reformatsioonis võib vabalt näha just itaalia renessanssi saksa vallaslast) ometi maailmas, kus kristlaseks mitte ei hakatud, vaid sünniti. See tähendab, kristlus oli veel sedavõrd valitsev maailmaseletamise ja -nägemise viis, et ka kõik suured vaimsed protestivoolud sündisid enam või vähem kristluse sees. Ketserid polnud üldiselt mitte jumalasalgajad (kuigi Rooma kirik neid nii võis kujutada), vaid inimesed, kelle jumala- ja tõekujutus erines sellest, mida nägi ette veel ainuvalitseva kiriku õpetus.
Nõnda et teatavas mõttes võib küll kristluse ja kiriku teha vastutavaks kõige halva eest, mis Euroopas sajandite jooksul on sündinud. Kuid sel juhul tuleb teda ka tänada kõige hea eest. Niisamuti on muide XIX–XX sajandi teadusega, mis on samamoodi valitsev maailmaseletamise viis nagu toona oli kristlus.
Minu arust, kui ollakse sedavõrd otsustavalt kirikuvastane, nagu seda paistab olevat Ervin Õunapuu, siis peaks Martin Lutherit pigem au sees pidama kui põlgama. Sest eks olnud just tema üks esimene, kes mitte ainult jõuliselt, vaid ka edukalt protesteeris Rooma kiriku ainuautoriteedi vastu, üks nendest, kes külvas idanema selle kahtluse- ja kriitikaseemne, millest ei kasvanud mitte ainult kristlik protestantism, vaid lõpuks ka valgustatud ateism, natsionalism, demokraatia?
Luther oli mitte ainult oma aja, vaid ka oma rahva poeg. Indulgentside asi, millest kogu reformatsioon algas, oli tugeva rahvusliku värvinguga. Miks peab saksa rahvas (Luther oli esimene, kes seda terminit nii laialdaselt kasutas) rahastama oma säästudest kiriku ehitamist Rooma? Et rahuldada ühe korrumpeerunud Medici (Giovanni de’ Medici oli Leo X nime all paavstitroonile upitatud) kuulsusejanu?
Tõepoolest, kui ühe pisut varasema Medici, Lorenzo, suure kunsti ja teaduste metseeni, ning usufanaatikust Savonarola vastuolus kaldub mu sümpaatia pigem Lorenzo poole, siis Leo X ja Lutheri vahelises võitluses ma pooldaksin Lutherit. Paavsti vastu väljaastumine polnud tollal mingi süütu ajaviide, vaid nõudis ka palju julgust ja Lutheril polnud aimugi, milleni võivad lõpuks välja viia tema 95 ladinakeelset teesi, mis ta Wittenbergi lossiuksele naelutas.
Luther ja eestlased
Tagantjärele võime öelda, et vähemalt teatud mõttes viisid need teesid ja Lutheri edasine tegevus mitte ainult saksa, vaid ka eesti rahvuse sündimiseni. Kes teab, kui Rootsi protestantlikud valitsejad poleks Lutheri suurel eeskujul toetanud Piibli tõlkimist ka Eesti- ja Liivimaa maarahva keelde, kas olekski sellel maal siis praegu oma kirjakeelt ja kirjandust, sealhulgas eesti kirjanikku Ervin Õunapuud?
Muidugi, kui poleks, siis ei oleks ka kedagi, kes nende puudumise pärast kahetsust tunneks, peale mõne etnograafi, kes oma maanurga kõnepruugist ühe kadunud keele säilmeid otsiks.
Keda aga ei huvita natsionalistlik argumentatsioon, see võib mõtiskleda selle üle, et kaudselt kinkis luterlik reform (liturgias sai tähtsaks koguduselaul ja seda saatev orel) meile ka Johann Sebastian Bachi muusika, mida mõnigi ateist ei kõhkle jumalikuks nimetamast.
On muidugi ajaloolisi isikuid ja organisatsioone, ja iga koolipoiss oskab mõne nimetada, kes ja mis eelkõige kurja, negatiivset märki kannavad. Ei Martin Luther ega ka tema ideede järgi reformitud kirik Eestis aga kindlasti sellised pole. Mineviku vastuolulisi suurkujusid ja nähtusi on siiski mõistlikum katsuda mõista kui neid kas ainult hukka mõista või ülistada.
Selle artikliga kuulutab Eesti Päevaleht ateismiteemalise debati oma veergudel nüüdseks lõppenuks.