Suur mees istub Mäo teeristil Sämmi Grilli restorani tagaruumis nahkdiivanil. Sämm on teiste ees alati lõbus ja aval. Sõumees ja grillimeister, kellele saatus on andnud suure keha. Koguni nii suure, et priskus on saanud tema kaubamärgiks.
Sämm ehk passi kirjutatud nimega Alvar Sammal on kaubamärgi Sämmi Grill omanik. 24 aastat tagasi pärjati ta Eesti juunioride meistriks klassikalises maadluses. Raskekaalus.
Kolm viimast aastat on Sämmi kaal püsinud muutumatu: ligikaudu 280 kilo.
Sämm püüab kaalu alla saada. Eelkõige hoiduda ülesöömisest. Näiteks jõuluõhtul ta vaid mekib vanematekodus verivorsti ja sülti, desserdiks proovib sinihallitusjuustu ja viinamarja.
Toitumishäire võrdub narkomaaniaga
«Tervis on nii, et sülitame kolm korda üle õla,» ütleb Alvar Sammal. Liigesed, vererõhk ja vanad traumad annavad end küll vahel tunda, kuid mingit hullemat häda tal pole.
Alvar võrdleb oma toitumishäiret narkomaania ja alkoholismiga. «See on psüühiline probleem. Aga miks nemad saavad ravi ja meie ei saa? On AA-ravi ja võõrutushaiglad. Inglismaal on söömishäiretega inimestele üle 200 kliiniku. Et peidad ennast aastaks sisse ja tuled peenikesena välja. Meil Eestis on inimesed toitumisharjumusega üksi,» tunnistab Alvar.
Te olete kogu aeg mõelnud, et püüaks alla võtta. Kas nüüd lepite juba sellega, et olete suur?
«Ei ole absoluutselt leppinud. Inimese elu koosneb teatud tsüklitest. Praegu on mul ülisuurolemise ajajärk, millega ma mitte üks teps rahul ei saa olla. 150 kilo pean vähemaks võtma. Sellest on lihtne rääkida, aga teostada raske.»
Isegi viit kilo on raske alla saada.
«Üks asi ongi see sisemine võitlus – kes võitleb viie, kes viieteistkümne ja kes nagu mina 150 kiloga. Mõtted, soovid ja tahtmised on meil ühesugused. Ainult numbrid on erinevad. Kõik mõtlevad ühtemoodi: homme hakkan dieeti pidama, kommi ei võta… Ma olen inimene, kelle organismi ainevahetus on üliaeglane. Sada protsenti sellest, mis ma sisse söön, see ka sisse jääb ja ümber kere ladestub. 1984. aastal diagnoositi mul see haigus. Kaalusin tollal 180 kilo ja arst ütles, et kaal kasvab veelgi. Siis tundus see mulle uskumatuna. Kuid nii läkski. Minusarnaseid inimesi on vaid üks saja tuhande peale, vist. Kui ma tahaksin kõhn poiss olla, peaksin eluaeg juurikaid närima.»
Söögiks eelistate liha?
«Nagu inimesel ikka – hooti käivad mingid tahtmised. On aeg, millal ma ei taha midagi rasket ja rasvast. Siis tuleb lihahimu, kalahimu ja magusahimud. Võib-olla ma koguseliselt ei söögi palju, kuid söön valesti. Peaksin kella viie-kuue paiku õhtuti sööma, aga mina hakkan hiljem. Tegelikult saan aru, mismoodi ma peaksin elama ja toituma, kuidas alla võtma või end normis hoidma… Aga – kõik need häired, mis meil on, algavad mõtlemisest. Kui ei oska kõrvade vahel asja korda panna, ei hakka ka midagi toimima. On vaja mingit raputust, et aru saada.»
On teil midagi sellist olnud?
«On. Paari aastaga võtsin 125 kilo alla, sõin ainult juurikaid. Kaalusin 125 kilo. Tagantjärele sain teada, et toitusin sel ajal valesti. Tavainimene oleks ammu surnud olnud. Kuid äkki, päevapealt, toimus peas muutus ja järsku sai kõik otsa.»
Nädalaga viis kilo juurde
Tahe alla võtta sai otsa?
«Jah. Krõps. Kõik. Käisin ühel turismireisil. Seal olid rahvusrestoranid, väga erilised maitsed ja lõhnad. Eestis veel tol ajal midagi sellist ei olnud. Mõtlesin, et proovin seal kõike, aga kui tulen tagasi koju, jätkan juurikatega. Aga ei. Rong oli selleks ajaks läinud, ei suutnud enam. Miks, miks see nii läks? Ei saa aru.»
Võtsite taas juurde?
«Jah. Võtsin viis kilo nädalas juurde. Mind ehmatas kõige rohkem see, et kaal niivõrd ruttu tagasi tuli. Paari kuuga jõudsin 125 kilolt 150le.»
Kas nüüd olete allavõtmise mõttest loobunud?
«Ei, ei ole sellest mõttest loobunud. Oleks ometi see tark inimene olemas, kes paneks mu psüühika ja mõtlemise paika, et oskaksin söömist sättida nii, et kehakaal väheneks. Samas tean kõike, mida pean tegema, et kaalu alla saada. Aga ei suuda lihtsalt. Kust saada abi?»
On olemas arstid, nõiad?
«Olen igal pool käinud. Ükskõik, kus käin, kõik ütlevad: sa pead seda tegema, seda ja toda… Aga sellest on mulle vähe abi. Siin on kõik mõtlemise taga ja kui sul enda ajus see «miski» paigas ei ole, siis ei saa midagi teha. Sa võid tahta dieeti pidada, aga kui lähed poodi, vaatad head-paremat. Võib-olla võtad ühe tüki ja võib-olla võtad ka teise ja kolmanda… Ühte asja ma tean: poodi tuleb alati minna täiskõhuga.»
Praeguseks olete saavutanud seni suurima kaalu?
«Tõus peatus kolm aastat tagasi. Praegu ma oskan toituda nii, et kaalu enam juurde ei tule. Kaalun nüüd ligikaudu 280 kilo.»
Kui hommikul ärkate, mis on esimene mõte?
«Vaevalt on mõni hommik, kui ma oma kehakaalule ei mõtle. Kui oled nii suur, leiad end tahes-tahtmata ikka sellest mõtlemas.»
Kas või kingapaelu kinni sidudes?
«Need olukorrad on kõik erinevad. Mingil ajahetkel on nad rohkem võimendunud ja tekitavad rohkem stressi, samas on kergemaid aegu. Kaal läheb meelest ära, kui on positiivsed tunded.»
Ometi seostub teiega alati kõik helge – suvi, grillilõhnad, hea tuju. Teil on elus oma koht, äriidee ja raha. Kõik näib hästi olevat?
«Ma ei tea, kui palju suuri mehi siia Eestimaale ennast teostama mahub. Ega see ühiskonnas koha leidmine kerge ole. Rahuloluks aga pole mul mitte kuskilt otsast põhjust. Eks soovid ja tahtmised on ikka midagi enamat, kui välja paistab. Tavaliselt on mulle öeldud, et sul läheb hästi ja sa oled eneseteostuse leidnud. Jah, see on tõsi, kuid elu on tihti mitmetähenduslikum.»
Naised on mehes suurt rahakotti näinud
Kas rõõmu teeb ärikasum või see, kui olete kilo alla saanud?
«Need on kaks erinevat rõõmu. Kui äril hästi läheb, siis on see hetkeline rahulolu ühesugune. Kui aga riided jäävad lohvkamaks, siis on teistsugune tunne. Neid asju ei saa võrrelda. Elu näitab, et suhteliselt raske on maistest ahvatlustest loobuda. Seda on ka kere peal näha.»
Kindlasti näeb mõni naine teis suurt rahakotti?
«Ütleme nii, et jah – on selliseid. Natukene on maailmas elatud ja oidu saadud, mis sust tahetakse. Selleks ei pea mõttehiiglane olema. Naised on mu elus kogu aeg olemas olnud. Olen näinud inimesi, kes tulevad minu kõrvale just selleks, et saada osa tähelepanust endale. Ja kindlasti arvatakse, et ka mina naudin seda, kui mulle tähelepanu pööratakse. Tegelikult on aga nii, et kui võimalik, siis ma haihtuksin siit, oleksin kuskil omaette. Siin Järvamaal Türil on mul kõige turvalisem, sest minuga ollakse harjunud. See on peapõhjus, miks ma ei ole kuhugi mujale kolinud.»
Seda õiget pole elus veel leidnud?
«(Pikk vaikus) Ta on mu elus olnud, aga seda inimest ei ole enam. Kui inimene on olemas, siis ei saa aru, mis ta sulle tähendab. Kui inimesega õnnetus juhtus, alles siis sain teada, mida ta mulle tähendas. See on kogemus, mida on vaja teada. Olen elus kogenud ehedat ja õiget tunnet, tungi ja tormi. Ma tean, mis see tähendab. Väga paljud inimesed, kes elavad koos, ei pruugi seda üldse elus tundnud olla.»
On olnud ilusaid aegu?
«Jaa, jaa ikka. Ma loodan, et kõike seda on minu jaoks elul veel varuks. Et saan seda veel kogeda. Inimene loodab ikka kõige paremat, eks ka mina. Õnn ei ole inimese jaoks mammona suurus, vaid see, mida jõuad maailmast enda sisse ahmida. Inimesed, reisid, raamatud.»
Prokurör nõudis esmaspäeval Tallinna linnakohtus erastamisagentuuri viimasele juhile Jaak Liivikule kolmes erastamisprotsessis tehtud otsuste tõttu reaalset vanglakaristust.
Prokurör Piret Paukstyse hinnangul on Liiviku (52) süü ametiseisundi kuritarvitamises tõendatud ning meest tuleb karistada kaheaastase vanglakaristusega.
SUUR JA OMAMOODI ÕNNELIK: Ehkki Alvar Sammal kaalub 280 kilo, ei ole ta teiste nähes kunagi meeleheitel. Naerab ja teeb nalja. Tegelikult on suure mehe sees suur mure: kuidas saada kõhnemaks siis, kui selleks endal tahtejõudu ei jätku.
www.DELFI.ee
VE: Kihnlase jõulud
Kihnlane trallib jõulumänni all
23.12.2003
Toomapäeval puistab hall taevas Kihnu kohal laia lobjakat, rahvamajas valmistutakse jõulupeoks, üksi tukkuvate tarede katuse all aga käib küürimine, hoitakse soojas leivaastjaid, pannakse õlu käärima ja topitakse valgeid tanguvorste.
Homme ootavad lapsed jõuluvana, päeval käiakse saunas ja seejärel kirikus, pannakse kalmule küünal ja siis, pärast pere keskel istumist, läheb poole tuhande põliselanikuga saarel peoks.
Põhku küll enam peenpuhaste kambrite põrandatele ei tooda, aga üksteise juurde sisseastumine, söömine, õllemekkimine ja järgmise pererahva juurde minek on tava, mis muudab Kihnu jõulud üksteisest rõõmutundmiseks. Vallavanem Johannes Leaski lubab kodusaarele Kihnu kombe järgi tiiru peale teha.
Ei mingit jõulustressi! Jõulurõõm on see, mis kaunistatud mändide ümber valla pääseb.
Küünlapäevani okkad küljes
Kihnu rahvamajas räägib trois ringilippav nelja-aastane Raigo Tshetshin, et tema tahab jõuluvanalt mängutelefoni.
Raigo vanemate, veelgi enam vanavanemate noorpõlves oli kombeks rõõmustada lapsi jõuluõhtul uute poelõhnaliste riiete, sukkade-sokkide, jalavarjudega. Jõululaupäeval saunast tuppa jõudes jätkus uute asjade rõõmu suurematelegi. Nüüd tuleb ninn-nänn linnakaupmeestelt, aga oma näputöö ei ole veel kaugeltki põlatud kingitus.
Jõululaupäeva hommikuvalges lähevad Kihnu mehed metsa jõulupuud valima. Noort männikut jätkub, kraavipervi samuti, kust tuppa sobivas pikkuses ja tiheduses puud valida. Nemad ei hooli käegakatsutavast võimalusest tuua mandrilt tuba kaunistama kuusk, mis praeguse otselaevaühenduse ajal Pärnuga võimalik. Enamik peredest saarel jääb truuks tavakohasele männipuule.
“Kihnus on komme, et puu tuuakse tuppa jõululaupäeval ja hoitakse seal küünlapäevani,” seletab Härma Roosi. “Kuused on tüütud, hakkavad ruttu okkaid maha ajama.”
Varasematel aegadel ehtisid jõulupuud küpsised ja õunad, nüüd riputatakse männiokstele poest ostetud kulinad ja keerutatakse tema ümber värvilised tuled. Niisamuti on jõulupuu all kingitused muutunud: üha sagedamini leiavad laste pakki tee linnareisilt ostetud asjad.
Roosi räägib, et igas Kihnu peres toodi varemalt jõuluõhtul õled tuppa. Seegi komme kipub pikkamööda kaduma. Miks?
Laud alati kaetud
“Elu on peenemaks muutunud,” möönab Merase talu perenaine Salme Mätas kahjutundega. “Kõikjal on vaibad maas ja palju mööblit.”
Kuigi õlgi tuuakse tuppa veel vaid paaris peres ja lumega saaks saarel saanisõitu teha kolme aiste vahele pandava hobusega, jätkub jõuludega seotud melu.
Meeste käima pandud õlu saab seda kangem, mida rohkem on sinna suhkrut sisse uhatud. Linnaseid igas taluaias ei kasvatata, maltoosat poeriiulil jätkub. Ja selle kraami nimekiri, mida saare neljast poest osta ei ole või mis veokulude tõttu linnakaubast kallim, antakse kaasa tuttavatele ja lastakse kohale tarida.
Poekaubaks on saanud verivorstid ja piparkoogidki. Pühadesaia ja lihapirukate küpsetamist peab aga iga perenaine oma auasjaks. Saarel ei näe paljud notsud jõululaupäeva hommikut, nemad on varem veristatud, et perenaine jõuaks valge tanguvorsti ja prae õigeks ajaks valmis. Pea igas peres kasvab siga, kes enne jõule oma otsa leiab.
“Meil keedetakse jõululaupäeva õhtal kalaõuni,” ütleb Härma Roosi ja vaatab massakale ehk mandriinimesele naerulsui otsa. “Lihaga kartulit keedetakse jõulupühal.”
Kalaõunad pole mandrikeelde tõlkides midagi muud kui kalaga keedetud kartulid. Ahvenad või koha – kuidas keegi kätte või kalameestega kaubale saab – pannakse potti kartulite peale keema ja kui need pehmed, ongi jõuluroog lauale panna.
Homme hommikul sõtkuvad Kihnu naised leiva- ja saiataignat, panevad ahjud küdema.
“Mul on niisugune kandiline pann, teen neli leiba,” toob Merase perenaine hiigelmõõdus panni välja. Leivaastjas on juuretis mitu päeva pliidil soojas olnud, seda on tekigagi kaetud, et käärimine õige tuleks ja pühadeleib korralik saaks. Jahupang on ahju juurde toasooja toodud, sest külma jahuga ei tohi leiba kasta. Tegu võib untsu minna.
Laud peab pikkade pühade ajal kaetud olema. “Kõik on oodatud, tuleb, kes tuleb,” niisuguse tava järgi võõrustatakse ja käiakse ise küla- ja saartpidi.
Perest perre käiakse külas kolmekuningapäevani. Väikese eelistusega meeste kasuks, sest nemad kõnnivad uusaastaöölgi perest peresse, aga naised jäetakse siis koju.
Perest perre pidu
Jõulude eel on kihnlastel kombeks lisaks köögitoimetustele kambrid üle tapeetida, sest suvel ei jätku selleks aega ja sügis tuleb oma tegemistega peale. Tubades vahetatakse kardinaid ja voodipesu, põrandaid pestakse kahe veega, nii et kõik nurgad tolmust puhtaks saavad.
Roosi jutu järgi meisterdasid mehed varemalt jõulude eel mitmesuguseid pille, mida mängides oli jõuluajal lõbusam majast majja käia. “Aga nüüd ei arva mehed pillimängust enam suurt midagi, enamasti mängivad pilli naised,” ohkab Kihnu kindakirjade koguja ja kudujana tuntuks saanud Rosaali Karjam.
Aga jõulutavades püsivad veel maiusena sarapuupähklid. Pähklid sobivad mängimiseks ja kinkimiseks. Kui mõni tüdruk tahab poisile oma huvist tema vastu märku anda, poetab ta talle pähkleid pihku.
Kihnu rahvamaja juhataja Veera Leas kinnitab nagu teisedki tema kodusaarel, et pähklimängust “Liiad või paarid?” minnakse hoogu senini. Kavalam mees võib oma taskud pähkleist pungi koguda, kui ta õigesti arvab, kummas kinnises peos on paaris- või paaritu arv kodusaarelt korjatud pähkleid. Kui selles mängus valesti arvatakse, tuleb oma varudest ära anda nii palju, kui teisel on peos pähkleid.
Küünlapäeval viiakse männid toast välja, jõulupuu leiab oma otsa pliidi all või ahjus. Kevadel aga külvatakse saarel õlleotra ja jaanipäeval võetakse põrsas lauta, et järgmisteks jõuludeks taas kombekohaseid ettevalmistusi saaks teha.
Toomapäeva tuules külglainet trotsiva reisiparvlaeva Reet peal kõneleb põliskihnlasest meeskonnaliige Aivar Saare, et jõululaupäeval on laev rahvast täis. Kõik mandrikihnlased tulevad jõuludeks koju, suguvõsade kaupa – nii on kombeks.
–>Riina Kuru
riina.k@postimees.prn.ee