• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Eesti piirivalvurite mõrvamine 1938

Autor Avo | Avaldatud: 7. veebr. 2008

Piirivalve mälestab nõukogude venelaste poolt tapetud ametivendi

07. veebruar 2008 kl 09:05
Online | Trüki
Erik Rand

Toimetaja: Erik Rand
Foto: E. Põldre Piirivalvurid.jpg: Tartu saadab 17. veebruaril 1938 viimsele teekonnale Peipsil mõrvatud piirivalvurid. Foto: E.Põldre

Tartu saadab 17. veebruaril 1938 viimsele teekonnale Peipsil mõrvatud piirivalvurid

Piirivalve mälestab homme piirivalvureid, kes tapeti Nõukogude Vene võimude poolt 70 aastat tagasi Peipsi järve jääl patrullides.

Nõukogude Vene piirivalvurid tapsid 1938. aastal kaks Peipsi järve jääl patrullinud Eesti piirivalvurit ning nende voorimehe.

Piirivalve mälestab hukkunuid mälestusplaadi avamisega Varnja kordonis, jumalateenistusega Alatskivi kirikus ja koosviibimisega Alatskivi lossis, vahendab piirivalve pressiteenistus.

Kell 12.00 avatakse Varnja kordonihoone seinal mälestusplaat. Varnja on lähim kordon kunagisele Nina kordonile, kus hukkunud piirivalvurid töötasid.

Kell 13.00 algab mälestusjumalateenistus Alatskivi kirikus, millele järgneb koosviibimine Alatskivi lossis, kus antakse kuulajaile ülevaade traagiliset vahejuhtumist ja selle tagamaadest.

Mälestusüritusel osalevad siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, piirivalveameti peadirektor piirivalvekolonel Roland Peets ja Kirde Piirivalvepiirkonna ülem piirivalvekolonel Aimar Köss.

1938. aasta 8. veebruaril viidi Peipsi järvel patrullinud piirivalvurid jõuga ähvardades üle piiri Nõukogude Venemaa territooriumile ja lasti seal maha, et lavastada piiririkkumine. Tapeti Nina kordoni ülem veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja voorimees eraisik Vassili Eva.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Aidake tuvastada Vabaduse Risti kavaleride saatust

Autor Avo | Avaldatud: 6. veebr. 2008

Aidake tuvastada Vabaduse Risti kavaleride saatust

06. veebruar 2008 kl 10:11
Online | Trüki

Autor: Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi direktor
VabaduseRist2liik2järk.jpg:  

Tänavu 28. novembril, kui möödub 90 aastat Eesti Vabadussõja algusest, avatakse Harjumäel Vabadussõja võidusammas. Monumendi kavandil domineerib Vabaduse Rist, mis on põhjustanud tuliseid mõttevahetusi. Kuid hoopis ununenud on need, kes pälvisid selle esimese Eesti riikliku teenetemärgi. Kes nad olid ja milline oli nende saatus?

Juba Vabadussõja algul otsustasid Eesti riigijuhid autasustada millegi jäädavaga oma kodanikke, kes olid iseseisvusvõitluses osutanud erilisi teeneid. Sündis seadus, mille esimene punkt kõlab: “Eesti Wabaduse Rist on asutatud Eesti Wabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebr. 1919. a. autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kasulikka teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.” Nimekas Eesti kunstnik Nikolai Triik lõi ordeni, millest on kujunenud Eesti vabadusvõitluse sümbol.

Vabaduse Rist jaguneb kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik). Igas liigis oli omakorda kolm järku. Ainukesena ei antud välja isikliku vapruse, s.o II liigi 1. järku, mis nüüd on loodaval Vabadussõja võidusambal.

Vabaduse Risti annetati aastail 1919–1925 kokku 3132 kavalerile. Üldse on välja antud aga 3224 Vabaduse Risti, sest mõni pälvis kaks või lausa kolm ordenit. Ligi kolmandik autasustatutest olid välismaalased. Olgu mainitud, et nimetatud teenetemärk omistati ka Prantsuse, Inglise ja Itaalia tundmatule sõdurile ning Verduni linnale. Ka 1. detsembri 1924. aasta kommunistliku mässukatse mahasurumise eest autasustati kümmet Eesti sõjaväelast Vabaduse Ristiga.

Pärast Vabadussõda asuti koguma andmeid ordeni saanute kohta ja 1935. aastal ilmus teos “Eesti Vabadusristi kavalerid”. Kahjuks kajastas see vaid Eesti kodanikest ordenikandjaid ja neistki ligi kolmandiku kohta puudus igasugune teave. Okupatsiooni ajal ei olnud võimalik selgitada Vabaduse Risti kavaleride saatuselugu. Pärast taasiseseisvumist on Mati Straussi, Jaak Pihlaku ja Ain Krillo koostatuna ilmunud kaks registrit Eesti kodanikest teenetemärgi omanike kohta. Enamiku ordeni pälvinud meeste (ja ka naiste) elukäik on nüüdseks teada. Kuid mitte kõigil!

Kes teab, see aidaku!

Detsembris 2005 ilmus Eesti Päevalehes 361 teadmata saatusega Vabaduse Risti kavaleri nimekiri. Tänu paljude inimeste aktiivsele kaasabile on nüüdseks teadmata vaid 218 Eesti väes võidelnud ristivenna saatus. Tänu kõigile headele abilistele!

Veebruaris 2009 möödub 90 aastat Vabaduse Risti asutamisest. On aeg jäädvustada Eesti riigi loojate saatuselood biograafilises koguteoses.

Pöördun avalikkuse poole palvega aidata kaasa Vabaduse Risti kavaleride saatuse väljaselgitamiseks.

Kõik vastused on oodatud aadressil: Viljandi muuseum, Kindral Laidoneri plats 10, 71 020 Viljandi.

E-posti aadress: jaak.pihlak@muuseum.viljandimaa.ee

Telefon: 433 3663 või 501 5069.

Infot leiab ka Viljandi muuseumi kodulehelt “Lugemisvara” alt: http://muuseum.viljandimaa.ee

Kuhu nad jäid?

Täpsustamata on veel 218 Vabaduse Risti kavaleri saatus:

Aalberg (ka Ahlberg), Aleksander-Leopold, snd 16.02.1890 Rakveres, elas 1949 Tallinnas

Aron (ka Aaron), Aleksander, snd 3.11.1901 Tallinnas, elas 1920 Tallinnas

Aasma (ka Möllerson), Juhan snd 4.11.1898 Laiuse v, oli 1954 Vene vangilaagris

Adamson, Edgar, snd 10.06.1900 Luke v, suri 1976 Austraalias?

Allikas, Johannes-Eduard, snd 14.03.1895 Rapla v, elas 1940 Rae v Lagedil

Allikmäe (ka Penberg), Aleksander, snd 12.10.1897 Vanamõisa v, elas 1942 Are v Luistes

Ambos, Johannes-Aleksander, snd 16.11.1897 Voka v, oli 1945 Vene vangilaagris

Andrejev, Konstantin, snd 10.10.1893 Tallinn, asus 1939 Saksamaale

Ani (ka Hani), Robert, snd 24.11.1890 Põlgaste v, elas 1938 Võrumaal

Augjärv, Leonhard-Theodor, snd 3.07.1896 Käravete v, elas 1920 Lehtse v

Aus, Johannes, snd 10.12.1897 Kogula v, suri 1951 USA-s New Orleansis?

Bekmann (ka Beckmann), Valentin, snd 17.02.1897 Tallinnas, suri 1965 Pariisis?

Berg, Viktor-Aleksander, snd 3.12.1871 Naissaare v, suri 1953 Poolas?

Bleier (ka Bleyer), Voldemar, snd 16.10.1890 Valgjärve v, elas 1936 Inglismaal Middlesbrough’s

Brahmann (ka Braman), Adolf, snd 18.07.1891 Haapsalus, elas 1939 Tallinnas

Bõstrovski (ka Semjonov), Ivan, snd 17.05.1896 Pankjavitsa v, elas 1939 Laura v

Dampf, William-Andreas, snd 21.07.1870 Haapsalus, suri 1944 Saksamaal?

Eckstein, Hugo-Edgar, snd 18.03.1894 Tallinnas, elas 1938 Tallinnas

Eik, Edgar-Villiam, snd 29.11.1902 Tallinnas, elas 1939 Tallinnas

Einsild, Uudu-Alexander, snd 20.07.1897 Tartus, oli 1937 Hispaanias, hiljem Pariisis?

Elbrecht, Alfred, snd 30.03.1901 Kabala v, läks 1944 Saksamaale, hiljem Ameerikasse?

Endemann, Jüri, snd 2.09.1895 Kõnnu v, oli 1949 Vene vangilaagris

Erdmann (ka Erkmann), Heinrich, snd 11.01.1901 Küti v, elas 1922 Rakveres

Erler, Erich-Johann-Constantin, snd 24.02.1887 Võrus, langes 1944 Kalischis?

Err, Valter-Karl, snd 13.05.1899 Kuresaares, elas 1920 Kuressaares

Erschke, Aleksander, snd 4.01.1899 Riias, elas 1940 Helsingis

Freyberg, Christian-Georg, snd 24.05.1892 Pärnus, elas 1934 Prantsusmaal, Nizzas

Grünberg, Karl-Richard, snd 5.03.1896 Nõmküla v, oli 1956 Vene vangilaagris

Haudumägi, August, snd 28.07.1889 Aakre v, elas 1940 Tallinnas

Hein (ka Heint), Tiidu, snd 3.06.1892 Mäetaguse v, elas 1940 Jõhvis

Heinmaa (ka Hansmann), Juhan, snd 18.08.1899 Rakveres, suri 1970 Venemaal Abakanis?

Herne (ka Erne), Alfred, snd 6.01.1902 Tartus, elas 1936 Tallinnas

Hindrei (ka Abel), August, snd 14.09.1894 Tallinnas, läks 1924 Venemaale

Hinno (ka Inno), Aleksander, snd 30.07.1884 Rakveres, elas 1937 Kalvi v

Hint (ka Hinto), Arved, snd 5.09.1896 Vastse-Kuuste v, elas 1937 Saksi v

Hirv, Paul-August, snd 28.11.1887 Vastseliina v, elas 1920 Võrumaal

Hõdrejärv, Ferdinand, snd 15.08.1898 Kärgula v, teenis 1942 Saksa armees, oli 1945 Rootsis?

Ilme, Ernst-August, snd 18.03.1899 Veltsa v, oli 1940 Vormsis

Ingel, Johannes, snd 5.10.1895 Lehtse v, oli 1941 Vene vangilaagris

Ivanov, Feodor, snd 14.02.1881 Peterburis, elas 1938 Tallinnas

Jaanberg, Aleksander-Albert, snd 15.12.1894 Vihterpalu v, oli 1955 Vene vangilaagris

Jakobson, Villem, snd 10.06.1896 Jäärja v, suri 1942 Venemaal?

Jens, Hugo-Johannes, snd 18.06.1897 Tallinnas, oli 1949 Vene vangilaagris

Jensen, August, snd 10.05.1897 Vana-Vändra v, suri 1961?

Johanson, Villem, snd 11.12.1884, pärit Haapsalus, elas 1922 Tallinnas

Juchnewicz, Stanislaus, snd 19.05.1882 Tallinnas, suri 1935 USAs Floridas?

Jõerand, Mart (ka Jorits, Johannes), snd 4.12.1889 Lasila v, elas 1938 Tallinnas

Jõõks, Hans, snd 11.05.1899 Kilingi v, elas 1939 Tihemetsa v

Jägerson (ka Eigerson), Johannes, snd 20.05.1895 Käända v, elas 1924 Järvakandi v

Järvan (ka Jervan), Rudolf, snd 29.11.1895 Habersti v, elas 1924 Tallinnas

Kaaman, August, snd 4.01.1892 Aaspere v, elas 1920 Aaspere v

Kaasik, Priidu, snd 5.12.1897, elas 1940 Kohtla-Järvel

Kaldveer (ka Bachmann), Juhan, snd 28.04.1896 Järvakandi v, oli 1944 Vene vangilaagris

Kalvi (ka Kreemann), Johannes, snd 1.01.1899 Roela v, oli 1946 Vene vangilaagris

Kanarik, Villem, snd 5.05.1892 Tartus, elas 1939 Tallinnas

Karlson, Jaan, Juhan, snd 26.01.1896 Pati v, elas 1939 Pati v

Karu, Julius, Mart, snd 4.12.1894 Kivijärve v, elas 1934 Elvas

Kasemaa (ka Kaskmann), Julius, snd 16.12.1885 Türsamäe v, elas 1940 Vaivara v Sillamäel

Kasepalu (ka Pender), Friedrich, snd 13.04.1893 Kihlevere v, elas 1936 Vihula v Annikveres

Kiigemaa, Aleksander, snd 4.11.1890 Lihula v, viidi 1941 Venemaale?

Kiili, Joosep, snd 11.09.1898 Pala v, tapeti 1941 Petseris?

Kirsch, Alfred, snd 12.03.1900 Porkuni v, elas 1940 Rakvere v Lepnas

Kohk, Johannes, snd 8.09.1895 Härjanurme v, elas 1932 Kasaritsa v

Kollom, Gustav, snd 10.07.1891 Rasina v, elas 1920 Rasina v?

Kosk, Rudolf-Eduard, snd 18.10.1899 Kõnnu v, oli 1943 Vene vangilaagris

Kovalski, Voldemar, snd 26.05.1901 Polotskis, elas 1920 Tallinnas

Kromel, Gustav-Karl, snd 28.02.1887 Loodna v, suri 1942 Venemaal?

Kruuse (ka Kruse), Johannes, snd 10.02.1897 Vastse-Otepää v, elas 1937 Päidla v

Kruusimägi (ka Ruusimägi), Albert, snd 4.02.1887 Aadma v, elas 1938 Tallinnas

Kukk, Peeter, snd 10.01.1892 Lätimaal Aluksne v, elas 1920 Valgas

Kursk, Emil-Aleksander-Leonhard, snd 31.08.1893 Tallinnas, suri 1945 Berliinis?

Kuusk, Adolf, snd 24.01.1900 Venemaal, elas 1940 Jõhvi v

Kõu, Jaak (ka Brükker, Richard), snd 25.10.1902 Võrus, oli 1941 Vene vangilaagris?

Käi (ka Kei), Artur-Osvald, snd 27.02.1893 Kuresaares, elas 1920 Tallinnas

Köösel, Leo-Friedrich, snd 28.08.1891 Tõstamaa v, elas 1939 Ropka v

Kügler, Konrad, snd 12.04.1888, pärit Lätimaal Straupe v, elas 1933 Tallinnas

Kütt, August, snd 26.09.1895 Vaivara v, elas 1940 Vaivara v

Küün (ka Kühn), Edmund-Oskar, snd 4.08.1879 Naissaare v, elas 1939 Tallinnas

Lahti, Priido (ka Riidu), snd 27.10.1891 Kaarma-Suure v, elas 1920 Tallinnas

Laine, Karl, snd 16.12.1891 Koigu v, elas 1940 Valgas

Laur, Georgi, snd 24.05.1895 Koonga v, elas 1937 Võrus

Leedmaa (ka Leemann), Villem, snd 2.02.1887 Maidla v, elas 1939 Kohila v

Lehtmets, Eduard-Julius, snd 11 01.1878 Tallinnas, elas 1938 Nõmmel

Leibak (ka Leibach), Karl, snd 1.09.1899 Vohnja v, elas 1935 Tallinnas

Leinskül (ka Lensküll), Joosep, snd 25.02.1891 Annikvere v, oli 1957 Vene vangilaagris

Leonov, Feodor (ka Theodor), snd 20.09.1889 Odessas, oli 1941 Vene vangilaagris

Lepp, Albert (ka Alfred), snd 3.04.1895, elas 1938 Tallinnas

Lessel, Richard-Vilhelm-Paul, snd 28.06.1884 Malla v, elas 1937 Tallinnas

Liblik, August, snd 9.12.1897 Elistvere v, suri 1942 Venemaal?

Liiv, Georgi, snd 30.09.1894 Võisiku v, oli 1940 Soomes?

Liivamägi, Karl-Friedrich, snd 14.02.1885 Kaiavere v, elas 1940 Jõhvis

Lillenstern, Johan (ka Johannes), snd 22.11.1898 Taali v, elas 1940 Tallinnas

Lipmann, Johann-Artur, snd 28.05.1898 Pärnus, elas 1940 Pärnus

Lipstok, Heinrich (ka Hinrik), snd 17.08.1877 Valkla v, suri 1942 Venemaal?

Loorits, Villem, snd 30.09.1897 Meeri v, elas 1934 Kiidjärve v

Lubi, Jüri, snd 3.05.1889 Vanamõisa v, elas 1937 Tallinnas

Luha, Eduard (ka Mikil), snd 21.10.1888 Saaluse v, elas 1924 USA-s New Yorgis?

Luhaär (ka Luhar), Karl, snd 13.10.1896 Tartu, elas 1939 Pärnus ja Tallinnas

Luhe, Aleksander-Heinrich, snd 13.01.1896 Paasvere v, oli 1945 Vene vangilaagris

Luik, Richard-August, snd 5.12.1882 Paides, asus 1941 Saksamaale

Lukk (ka Luck), Gerhard-Eugen, snd 27.06.1891 Ravila v, elas 1940 Tallinnas

Lumi, Jaan, snd 10.08.1884 Tartus, suri 1945 Petseris?

Malevitsch, Aleksander, snd 24.09.1887 Leedus?, elas 1931 Tallinnas

Malm (ka Mathiesen), Priidik, snd 19.02.1884 Paadrema v, elas 1936 Paadrema v

Mantsik, Herman, snd 5.08.1896 Erra v, elas 1940 Maidla v

Maremaa (ka Manitski), Edgar-Eduard, snd 29.10.1896 Tallinnas, oli 1944 Vene vangilaagris

Martin, Vassili, snd 12.01.1890 Laimjala v, oli 1948 Vene vangilaagris

Maruste (ka Martinson), Andrei, snd 3.01.1890 Tahkuranna v, suri 1968?

Matson, Jaan, snd 18.08.1890 Luugas?, elas 1920 Tallinnas

Maurer, Herbert-Alfred-Eduard, snd 5.06.1895 Tallinn, elas 1920 Tallinnas

Meidla (ka Mednis), Theodor, snd 16.07.1898 Riias, suri 1949 Inglismaal

Mend, Villem, snd 4.04.1890 Tallinnas, elas 1938 Tallinnas

Miilverk, Jaan, snd 31.08.1872 Päidla v, elas 1930 Võrus?

Murd, Tõnis, snd 11.03.1883 Võisiku v, elas 1939 Einmanni v

Must, Johannes (ka Johann-Aleksander), snd 18.01.1896 Rääma v, elas 1920 Pärnus

Muts, Johannes-Friedrich, snd 15.03.1888 Härjanurme v, oli 1945 Vene vangilaagris

Mõttus, Aleksander, snd 1.10.1893 Päidla v, elas 1939 Pilkuse v

Mägi, August, snd 31.12.1895 Avinurme v, elas 1938 Nissi v?

Mändoja (ka Märtsin), Karl-Eduard, snd 24.06.1886 Kudina v, oli 1944 Vene vangilaagris

Müller, Karl-Emil-Hans, snd 2.10.1901 Pärnus, oli 1926 Ameerikas

Nestra, Alfred-Julius, snd 8.10.1892 Põlgaste v, oli 1941 Vene vangilaaris?

Nigul, Jüri, snd 21.04.1890 Laiuse v, oli 1941 Vene vangilaagris

Niitme, Heino (ka Niits, Nikolai), snd 5.12.1898 Tuulas, oli 1949 Vene vangilaagris

Noorman, Gustav, snd 18.09.1886 Udeva-Norra v, elas 1939 Väinjärve v

Närska, August, snd 2.03.1897 Patküla v, elas 1948 Pillapalus?

Oehren, Erich-Bernhard, snd 23.03.1897 Paides, elas 1938 Tallinnas

Ollino, Johannes (ka Joann), snd 9.03.1901 Tori v, elas 1922 Pärnus

Pagar, Johannes, snd 30.12.1898 Aaspere v, elas 1940 Aaspere v

Pajula (ka Preis), August, Juhan, snd 23.11.1890 Kudina v, suri 1944 Saksamaal?

Pakk, August, snd 29.01.1896 Kabala v, oli 1920 Poolas

Pallandi (ka Pavian), Heinrich, snd 25.07.1885 Kunda v, suri 1943 Venemaal Irbitis?

Palm, Priidik, snd 16. 02. 1891 Velise v, elas 1938 Velise v

Parvel (ka Beilberg), Alfred, snd 5. 02. 1891 Tallinn, elas 1939 Tallinnas

Peet, August, snd 25.04.1881 Pati v, oli 1941 Vene vangilaagris

Pihlak, Eduard-Ferdinand, snd 29.09.1888 Viljandi v, suri 1944 Saksamaal?

Piperal, Mihkel, snd 24.07.1890 Päärdu v, suri 1953 USAs Bostonis?

Plado (ka Plaado), Peeter, snd 5.03.1889 Vana-Koiola v, oli 1945 Saksamaal?

Poolmann, Karla Johannes, snd 7.02.1889 Moora v, elas 1939 Kehtna?

Põllu (ka Feldmann), Evert-Valentin, snd 19.12.1888 Tudulinna v, elas 1936 Tudulinna v

Päll, Johannes, snd 11.03.1895 Kudina v, viidi 1941 Venemaale?

Pärnpuu, Nikolai, snd 22.05.1898 Passlepa v?, elas 1920 Taali v

Pütt, Jaan, snd 5.07.1892 Vana-Vändra v, elas 1926 Tartus ja Vändras

Rand, Karl, snd 9.06.1886 Kaarma-Suure v?, elas 1939 Nõmmel, läks Läände?

Randla (ka Brakmann), Aleksander, snd 3.09.1897 Orajõe v, elas 1939 Orajõe v, läks Rootsi?

Rannik (Podschibakin), Teodor, snd 21.04.1896 Kõnnu, oli 1947 Vene vangilaagris

Rannus (ka Huusmann), Johannes, snd 2.05.1895 Kõnnu v, elas 1936 Kõnnu v, suri 1951 Rootsi?

Ratassepp, Leo, snd 24.02.1893 Tartus?, elas 1937 Valgas

Raudjas, Mihkel (ka Mihhail), snd 8.12.1898 Hellamaa v, oli 1945 Vene vangilaagris

Raudleht, Jüri, snd 6.02.1885 Kunda v, elas 1940 Undla v Udrikul

Reinart, Martin, snd 9.11.1897 Särevere v, läks 1944 Saksamaale?

Reinot, Johannes-Hindrik, snd 08.10.1889 Kambja v, elas 1935 Vana-Kuuste v

Reuss, Albrecht-Walther (ka Reis, Albert), snd 3.10.1896 Tallinnas, elas 1937 Saksamaal

Riis (ka Rüüs), Jaan, snd 24.10.1884 Mustjala v, suri 1942 Leningradis?

Roosi, Mihkel, snd 13.12.1890 Vigala v, suri 1964?

Saar, Alfred (ka Albert), snd 6.01.1894 Püssi v, elas 1940 Lüganuse v

Saar (ka Saare), Vassili, snd 9.11.1891 Rakveres, elas 1920 Rakveres

Saarnak, Andrei (ka Andres), snd 20.12.1898 Suuremõisa v, elas 1937 Tallinnas

Saart, Augustin, snd 19.05.1895 Halinga v, läks 1924 Venemaale

Salla (ka Sklave), Richard, snd 10.11.1898 Tallinnas, elas 1939 Tallinnas

Sarapuu, Reinhold, snd 06.08.1891 Ambla v, oli 1942 Venemaal Kirovis

Sarmo, Voldemar-Johann, snd 27.05.1895 Keila v, suri 1945 Gotenhafenis?

Sasonov (ka Sazonov), Jakob, snd 1896 Gribuli v?, elas 1928 Laura v

Savi, Johannes, snd 25.08.1894 Kaarepere v?, elas 1934 Jõgeva v

Savjalov, Peeter, snd 2.01.1891 Mustvee v, elas 1921 Mustvees ja Tallinnas

Seeberg, August, snd 8.02.1901 Narvas?, surn 1965 USAs Floridas?

Sepp, Martin-Johannes, snd 13.10.1874 Uhtna v, elas 1937 Tallinnas

Siiber, Karl, snd 26.10.1890 Keila v?, elas 1924 Laiuse v

Sild, Jaan, snd 13.05.1899 Kaarepere v, elas 1940 Kaarepere v

Sild, Karla-Johannes, snd 1.04.1896 Ambla v, elas 1933 Väätsa v

Sipelgas, Jaan, snd 5.08.1885 Raiküla v, elas 1937 Järvakandi v

Smorodin, Aleksei, snd 18.02.1893 Palkino v?, elas 1924 Senno v

Soovik, Kristjan, snd 8.05.1896 Pärnus, elas 1940 Pärnus

Steinberg, August, snd 28.04.1896 Massu v?, elas 1937 Tallinnas

Suits, Nikolai, snd 18.01.1898 Tallinnas, oli 1928 Venemaal Solovkis

Sulg, Oskar, snd 18.08.1891 Lümanda v, elas 1939 Tallinnas

Suuressaar (ka Suursaar), Joosep, snd 13.05.1899 Lehtse v?, elas 1939 Viljandis ja Tallinnas

Tamm, Aleksander, snd 22.11.1895 Laius-Tähkvere v. v, oli 1945 Vene vangilaagris

Tamm, Johannes, snd 27.08.1887 Suure-Kambja v, oli 1945 Vene vangilaagris

Tamm, Joosep, snd 8.09.1888 Vana-Roosa v, oli 1956 Vene vangilaagris

Tamm, Mihkel, snd 28.01.1888, pärit Tori v, elas 1940 Tori v

Tammeleht (ka Permann), Jüri, snd 4.01.1892 Massu v, elas 1936 Saulepi v

Telska, Johannes-Voldemar, snd 29.09.1899 Joala v, elas 1939 Tõdva v

Tiido, Maks (ka Maksimilian), Johann, snd 3.08.1892 Pangodi v, elas 1938 Hagudis

Toim, Johannes, snd 25.05.1891 Rõngu v, suri 1967?

Tomberg, Rein, snd 4.03.1894 Väätsa v, elas 1940 Küttejõus

Treier, Robert, snd 1.02.1900 Narvas, elas 1921 Peetri v

Treumuth (ka Treimuth), Jaan, snd 20.12.1894 Vana-Antsla v?, elas 1940 Valgamaal

Tuit, Jaan, snd 10.06.1899 Jamburgis?, oli 1941 Vene vangilaagris

Tuppits (ka Tupits), Heinrich, snd 15.01.1898 Kaarepere v, elas 1922 Kaarepere v

Tõnisson, Jüri (ka Georgi), snd 24.01.1896 Halinga v, elas 1940 Pärnus

Tõruke, Nikolai, snd 10.08.1890 Imukvere v, oli 1945 Vene vangilaagris

Täht, Rein (ka Reinhold-Karl), snd 31.01.1896 Massu v, suri 1942 Venemaal?

Uibopuu, Sergei, snd 14.10.1895 Arula v, langes 1944 Tartu rindel?

Urtin, Jaan, snd 1.05.1895 Vastse-Roosa v?, elas 1920 Vastse-Roosa v

Uustal, August, snd 22.10.1888 Jõhvi v, elas 1938 Tallinnas

Vahem (ka Vahman), Johannes, snd 29.12.1886 Maidla v, elas 1940 Jõhvis

Vaht, Hugo, snd 12.03.1896 Kärdla v, elas 1936 Tallinnas

Valdmann, Osvald, snd 29.07.1895 Kooraste v, elas 1933 Iisaku v

Vallo (ka Valu), Villem, snd 14.01.1885 Kõo v, elas 1936 Tallinnas

Valter, Reinhold-Alexander, snd 11.10.1898 Kohtla v, elas 1940 Narva-Jõesuus

Vasar, Eduard-Johannes, snd 7.10.1895 Kalvi v, elas 1920 Narvas

Veigelin, Georg, snd 20.02.1886 Orenburgis?, oli 1944 Saksamaal?

Veinberg, August, snd 7.03.1900 Tallinnas, elas 1922 Tallinnas

Ventsel, August-Eduard, snd 15.03.1898 Saue v, elas 1940 Tallinnas

Viil (ka Viel), Eduard-Ferdi, snd 25.08.1893 Paasvere v, oli 1934 Tallinnas

Viilmaa, Hando (ka Johannes), snd 23.01.1902 Taebla v, oli 1942 Vene vangilaagris

Viirmaa (ka Vildmaus), Richard, snd 23.12.1889 Liigvalla v, elas 1936 Asuküla v

Villemi, Karl-Friedrich, snd 13.06.1889 Tallinnas, elas 1938 Nõmmel, läks Läände?

Villup (ka Vilup), August, snd 2.01.1891 Narva v, elas 1923 Rakvere?

Vilta, Karl-Erich-Sergius, snd 13.04.1896 Tallinnas, oli 1945 Vene vangilaagris

Vink, Aleksander, snd 9.08.1886 Sangaste v, elas 1927 Ropka v

Virkman (ka Viltmann), Arnold, snd 11.02.1900 Tartus, elas 1940 Kohtla-Järvel

Vodja, Jaan, snd 23.09.1895 Vaivara v, elas 1940 Alutaguse v, suri 1975?

Voormann, Bernhard, snd 7.06.1896 Aakre v, elas 1938 Naissaarel

Vuks (ka Fuks), Albert-Voldemar, snd 2.02.1901 Kudina v, elas 1920 Tartus

Vähi (ka Kreebs), Mihkel, snd 15.01.1898 Lihula v, oli 1948 Vene vangilaagris

Välja, Madis, snd 10.04.1898 Joala v, elas 1940 Alutaguse v Soldino

Ärma (ka Liidermann), Johannes, Jaan, snd 30.05.1895 Massu v, elas 1939 Paadrema v

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Peep Ehasalu: Poliitik on kõige targem?

Autor Avo | Avaldatud: 5. veebr. 2008
Peep Ehasalu: Poliitik on kõige targem?

 

 

www.DELFI.ee
5. veebruar 2008 3:17
 
Peep Ehasalu
Kõnekäänust on kõigile tuttav fenomen: annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Ministrite, aga eriti peaministri ja Tallinna linnapea jutust jääb vägisi mulje, et neist targemat ei olegi.

Kommunikatsioonispetsialistid on olemas igas ministeeriumis, ametkonnas ja omavalitsuses, aga neid kasutatakse väga ühekülgselt. Sama kehtib ka teiste asjatundjate, nt majandus– ja sotsiaalteadlaste kaasamise kohta otsustusprotsessi. Ent kui spetsialiste ei taheta kuulda, siis on majanduslikus mõttes tegemist raiskamisega. Inimlikus mõttes on nende arvamuste ja soovituste ignoreerimine rumaluse märk.

Kahtlemine, arutlemine — ka vabandamine — näitab inimese tugevust, mitte nõrkust. Ümar jutt ja “kõiketeadmine” näitab hoopis nõrkust, mis omakorda tekitab rahva usaldamatust poliitikute ja laiemalt poliitika vastu. Pikemaajalises perspektiivis viib selline usaldamatus kriisini iga riigi.

Viimase aja poliitilisi vaidlusi läbib ühine joon: kõigepealt otsustasime, siis vaidlesime, muutsime otsust (või ka mitte), ja kõigil jäi paha tunne. Kas poleks mõistlikum enne arutada ja alles siis otsuseid teha? Oponentide ja eriti valdkonna asjatundjate kriitika on reeglina kasulikum kui erakonnakaaslase õlalepatsutus. Oluline on aga poliitiku eesmärk — kas lahendada probleem riigi jaoks parimal võimalikul moel või on tähtis see, et probleemi lahendab „meie erakond” või „mina“.

Kommunikatsioon ei ole ühepoolne tegevus — teavitus. Ideaalis peaks see olema dialoog. Igasugune riiklik kommunikatsioon peaks olema võimalusi loov ning liikuv protsess, kus lihtsalt ei oodata, millal tüütud ajakirjanikud, kodanikud või välismaalased küsimusi esitavad.

Sama käib ka Tallinna kohta — tohutu hulk ressursse on rakendatud selleks, et muudkui teavitada. Tallinna avalike suhete teenistuses on ametis kümneid inimesi, kui Raepress, ajaleht Pealinn, Stolitsa ja teabeosakond kaasa arvata. Ent milline info on nii spetsiifiline, et seda ei saa kajastada muudes kanalites kui ainult Tallinna televisioonis? Ei ole ju sellist.

Valitsuse kommunikatsioonibüroo kodulehel on ära toodud kõigi ministeeriumide kommunikatsioonispetsialistid ja muidugi on olemas veel ka ka nõunikud. Tõsi küll, mitte haridusministeeriumis — seal töötavad võõrsõnu oskavad inimesed ja ametis on hoopis konsultandid. Vägisi tekib pahatahtlik küsimus — mille eest kõik need inimesed palka saavad? Praegu ilmselt pressiteadete vorpimise ning ajakirjanikele uduajamise eest.

See ei ole minu pahatahtlik väide, vaid Turu-uuringute AS-i 2006. aasta ajakirjanike küsitluse üldine tulemus — ajakirjanikud hindasid pressiesindajate tööd 2005. aastaga samal tasemel olevaks. Paranenud olid vastamise kiirus ja vastutulelikkus, halvenemise poole pealt rõhutati demagoogiat, ümmarguse jutu suurenenenud osakaalu, vassimist ja varjamist.

Uuringus antud kriitilisest hinnangust võib leida ka ühe võtme, miks aprillimäss ja sellele järgnev suhete teravnemine venelastega üldse võimalikuks said. Infovaakum ei jää täitmata — selle täidab lihtsalt keegi teine.

Tean mõningaid ministeeriumite kommunikatsioonispetsialiste kui mõistlikke inimesi ja oma ala professionaale. Valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused võib igaüks internetist üles otsida, see on kaunis lugemisvara. Tegelikkus nii ilus ei ole. Jälle on küsimus selles, mida poliitikud spetsialistidelt ootavad ja millised eesmärgid neile seatakse — eesmärgid pikaajalises ja lähemas perspektiivis, vahendid ja tegevused, analüüsi unustamata.

Alati võib polemiseerida, “kas õigus on meil, eestlastel, või neil, venelastel”. Ja tulemus — mõlemad esitavad oma seisukohad, tihti emotsionaalselt teravas vormis — ja midagi ei muutu. Mõlema osapoole seisukohtade väljaütlemine ei ole dialoog.

Dialoogi pidamiseks tuleb kokku leppida algpõhimõtetes — need ei ole aga seisukohad laadis “Venelased peavad eesti keele ära õppima” ja “Eestis tuleb kehtestada teise riigikeelena vene keel”. Selliste vastupidiste väidete pinnalt ¬dialoogi isegi ei teki, ükskõik kui ümara laua taga ka ei istutaks — partnerit lihtsalt ei kuulata. Dialoogi parem lähtekoht on avatus eri arvamustele, vastastikune austus ja valmisolek muutuda, mille kohta on suurepärane artikkel oktoobrikuises Akadeemias. Loomulikult käib see eeldus tingimusteta mõlema osapoole kohta, kuid selles tuleb enne laua taha istumist kokku leppida.

Soomlaste-eestlaste kohta on Tartu ülikoolis tehtud uurimusi, millest selguvad nii autostereotüübid kui heterostereotüübid ning mõistetevaks saavad paljud käitumuslikud erinevused, mis aitavad tugevasti kaasa omavahelises kommunikatsioonis. Kus on aga vastavad uuringud venelaste ja eestlaste kohta? Või usume me tõesti poliitiliselt korrektselt, et meie vahel pole erinevusi? Teema käsitlemine kooliprogrammis ja alustuseks kasvõi käitumuslike erinevuste vaagimine mõlemas keelerühmas oleks hea algus.

Kõige algus oleks aga see, kui otsustajad — poliitikud — tunnistaksid ennast lihtsurelikeks ja koliksid jumala kohalt tagasi maa peale.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Asmer, Marko – vormelisõitja

Autor Avo | Avaldatud: 5. veebr. 2008

BMW testisõitja Marko Asmeri karjäär sõltus 5000 naelast

05.02.2008 00:01Ann Hiiemaa, Postimees 

Tänavu BMW Sauberi vormelimeeskonna testisõitjaks tõusnud Marko Asmeri elu pole teps mitte alati lust ja lillepidu olnud – paar aastat tagasi oleks tema võidusõitjakarjääri alatiseks peatanud rahaprobleem.

 

 

Kui seitsmeaastane väike Marko esimest korda iseseisvalt autorooli istus, sõitis ta vanaisa Johan Saare uhke Žiguliga prauhti vastu betoonseina.

«Vanaisa ütles kõrvalistmelt, et proovi ikka tagurpidi ka sõita ja tegingi seda. Ega ma veel peegleid jälgida ei osanud,» meenutab Asmer muigamisi. «Äkitselt vanaisa karjatas – pidurda! Mina ajasin aga ähmiga gaasipedaali ja piduri segamini ja sõitsin suure hooga paneelidesse sisse.»

Viis küünalt ja pütt õli

Õnnetust algusest hoolimata hakkas Asmerit ühe enam kannustama soov autorooli saada, kui ainult jalad oleks pedaalideni ulatunud. «Viimaks saime niimoodi sõitma hakata, et panime istmele hästi palju patju alla. Siis hakkasin talvel jäärajal kihutama. Isa oli kõrval ja õpetas – see oli hästi tore!» lisab valitsev Briti vormel-3 sarja meister.

Kuigi isa Toivo Asmer veetis oma elust ühtekokku 30 aastat moto- ja autospordis, tegi ta alguses kõik selleks, et poeg temaga ühte rada ei käiks. «Peres oli otsustatud, et poiss võidusõitjaks ei saa! See on lihtsalt niivõrd kulukas ja ohtlik ala. Ütlesin Markole, et mängi pinksi või mine poksitrenni, kas või kärbeskaalus kui vaja, aga mitte võidu sõitma!» räägib Toivo Asmer. «Panime tal sõiduvõimalused isegi õppeedukusest sõltuma, aga ei aidanud seal midagi. Ei tahtnud ta ujuda ega mängida, ikka ainult autosport.»

Ühel päeval nägi väike Asmer üht uut karti ja ütles isale, et tahab ka just sellist. «Hakkasin nuruma ja nuruma, aga isa vastas ikka ühtemoodi – ei tea, kas sul on seda vaja. Laenutame parem kellegi sõbra oma mõneks ajaks,» pajatab noorem Asmer.

Enne Marko kümneaastaseks saamist ei suutnud isa enam poja tungivale soovile vastu panna ja otsustaski talle sünnipäevaks kardi kinkida. Toona sõitis Toivo Asmer ise veel võidu ja poeg käis võistlustel kaasas. Nägi, kuidas isa võidab ja tahtis ise kangesti sama kogeda.

Asmeri esimene sõit toimus Rapla kardirajal. Ja selleks, et poiss sõita saaks, tuli kardi pedaalidele spetsiaalsed pikendused teha.

«Uskusin, et eks see kardisõit Markol ikka pooleli jääb, et läheb aasta paar ja poiss tüdineb ära. Ees olid tugevad sõitjad, poiss on tähtkujult Lõvi, kes mitte mingil juhul kaotada ei taha. Aga ta põrguline hakkas kohe kiiresti sõitma ja võitma!» laiutab Toivo Asmer käsi. «Ju need geenid ikka kaasa tulevad – nii head kui halvad. Ka võidusõit. Markol oli kogu aeg peas, et tahab sõita ja just kiiresti sõita. Poisikesena juba rääkis, et tahab vormel-1 jõuda.»

Asmeri võitudele järgnesid üha uued ja uued. Eesti karikavõistlustele Raket-klassis ning Baltimaade meistri tiitlile järgnesid ICA-Junior klassis Champion Cup ja Eesti meistrivõistluste võidud.

Toivo Asmer mõistis, et kõrgemal tasemel läbilöömiseks on vaja piiri taha siirduda. 1998. aastal hakati sõitma Soome meistrivõistlustel – selleks kõigeks oli aga raha vaja. Asmer kulutas uksi ja telefone, aga mida polnud, oli korralik sponsorlus. «See raha lunimine on nii ränk olnud, et ei taha kohe rääkidagi! Kui kardis sõitsime, anti alguses viis küünalt või kaks pütti õli ja see oli kogu sponsorlus! Aga aitäh sellegi eest,» meenutab Toivo Asmer. «Kui tahtsime Soome meistrivõistlused võita, siis kõik naersid – lõpetage see nali ära! Aga meil oli eesmärk ja aasta pärast oligi poiss Soome meister.»

Maja pandi panti

Viis aastat hiljem võitis Asmer juba Briti lõuna- ja põhja regiooni vormel-Fordi meistrivõistlused ja karjääri jätkamiseks hädavajalik rahasumma kasvas mäekõrguselt. «Olin nagu ehtne kerjus, käisin mangumas, andke natukenegi – paneme kleepsud peale. Aga variante ei olnud: kas käid ja lömitad või poiss ei sõida,» meenutab Toivo Asmer raskeid aegu.

2005. aastal, mil Marko Asmer kihutas Briti F3 sarjas Hitechi meeskonnas, hakkas tema tee vormelipiloodina otsa saama. Mitte, et ta kiiresti sõita ei oleks osanud, vastupidi – selja taga oli korralik hooaeg, aga raha sai lihtsalt otsa. Üks aasta Briti vormel-3 tipptiimis maksis umbes 15 miljonit krooni.

Õnneks uskus Hitechi meeskonna boss David Hayle Asmerisse ja võttis Suurbritannias eestlase peale isikliku laenugi. Asmeri võidusõit käis etapist etapini, iga sõidu jaoks tuli leida uus summa.

«See oli muidugi väga raske aeg. Ega ma isegi kodus istunud ja raha oodanud. Ikka otsisin võimalusi,» sõnab Asmer. «Mõnikord oli küll selline tunne, et paneme pillid kotti, lihtsalt ei olnud enam, mille eest sõita. Aga kuidagi suutsime siiski raskest seisust välja tulla.»

Ühel hetkel lõppes ka Hayle’i raha ja ta teatas Asmeritele: «Nüüd on kõik! Oleks vaja 25 000 naela, et Marko saaks edasi sõita.»

Pere võttis vastu raske otsuse – maja tuleb panti panna. «Võtsin Hansapangast laenu ja kõik naersid: kas sa mõtled ka, mida sa teed, mees? Aga meil oli usk olemas, seega me ei pabistanud selle pärast,» meenutab Toivo Asmer.

Mõne aja pärast tõusis sein Asmerite ees taas üles – enam ei olnud võimalik pangalaenugi võtta. «Marko pidi reedel lennukiga Inglismaale etapile võidu sõitma minema, aga raha polnud. Neljapäeva õhtul võttis David minuga ühendust ja palus kas või 5000 naela leida, muidu jääb etapp sõitmata ja karjäär pooleli,» räägib Toivo Asmer, kes samal päeval käis kõikvõimalikes kohtades raha küsimas.

Enamik Eesti firmasid lõid tema ees ukse kinni. Ainuke, kes tol momendil oma abikäe ulatas, oli Jaan Toots. «Rohkem polnud saada – kõik oma raha oli maha sõidetud. Reede hommikul andsin Markole sularaha näppu ja ta läks otse lennukile,» meenutab isa. «Need on momendid, mida ära ei unusta. Vaatad poja nägu ja tunned, et ajad õiget asja.»

See pilt on ka Marko Asmeril veel eredalt silme ees. «Neljapäeva õhtul sain teada, et saime raha ja saan edasi sõita. Juba manalateed läinud Toomas Vanaselja ning Jaan Toots ja Enno Kuusk päästsid mu elu pidevalt ja selle eest suur kummardus neile,» märgib Asmer. «Alles nüüd olen aru saanud, kui lihtne on sõita, kui ei pea muretsema, kas rahaliselt mängib välja või ei.»

Viimasel kolmel aastal pole rahamure Asmereid enam kimbutanud. Marko Asmer saab keskenduda vaid võidusõidule.

Täna, olles oma unistusele, vormel-1 sarja põhisõitja kohale lähemal kui ükski teine eestlane kunagi varem, tõdeb ta rahulolevalt: «Kõik on end ära tasunud. Ükskõik mis ka edasi ei juhtuks.»

Marko Asmer

• Sünniaeg: 30.07.1984

• Pikkus: 172 cm

• Kaal: 65 kg

• Karjäär: 1996 Raket-kardiklassis Eesti ja Baltimaade meister, 1997 ICA-Junior klassi Eesti karikavõitja, 1998 Eesti meister ICA-Junior klassis, 1999 Soome ja Skandinaavia meister ICA-Junior klassis, 2000 vormel-ADAC BMW vormeli testisõitude kiireim, 2001 vormel-A klassis Skandinaavia meistrivõistluste kolmas, 2002 maailma talvekarikavõistlusel kolmas, 2003 Briti vormel Ford JLRi tiimis hooaja jooksul kuus võitu, Briti lõuna- ja põhja vormel-Fordi meistrivõistluste võitja, 2004 Briti vormel-3 hooaja 10. koht, 2005 Briti vormel-3 4. koht, 2007 Briti vormel-3 sarja võitja

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Suviste, Maarius: ajakirjanik-ellujäämiskursuslane

Autor Avo | Avaldatud: 4. veebr. 2008
2. Elu 5000 krooniga kuus: jaki saab ka 5 krooniga
Maarius Suviste
04.02.2008, www.sloleht.ee

ODAV JAKK SOBIB HÄSTI: Paljudes teise ringi poodides saab end riidesse panna uskumatult soodsalt. Näiteks see selga proovitud kantud jakk sobis hästi ja läks kohe kaubaks. Maksis kõigest 5 krooni. Foto: Aldo Luud

Teine nädal 5000kroonise kuusissetulekuga on selja-taga. Eluvaim on sees ja kõht tihti ei korisegi. Endale võib lubada isegi mõne riidehilbu: 5kroonine maitsekas jakk kaltsupoest sobib hästi.

Veel on alles 856 krooni.

Plaan on lihtne: proovida järele, kuidas õnnestub 5000kroonise kuusissetulekuga ära elada. Üks kuu, üks inimene, üks summa. Keegi pole seda rahapatakat mulle niisama pihku pistnud, vaid kogu raha tuleb oma taskust ja on ausa tööga teenitud.

Kui esimene nädal tõi klombi kurku ja pani peast haarama (koos maksude tasumisega kulus 3448 krooni!), siis teine nädal möödus palju säästlikumalt. Aga siiski mitte inimlikult.

 Nädalaga läks 696 krooni nagu viuhti. Oh.

Kartulitele kulus 25, rohtudele 129 krooni

Esmaspäev, 28. jaanuar. Kodus Saku korterelamu ees käib vahel oma toodangut müümas üks talunik. Hea, et kohalik toidukraam niimoodi otse treppi tuuakse.

“Mis kartul maksab?”

“Viis krooni kilo,” teatab põllumees.

“Hinda alla ei saa?”

“Ei saa.”

“Teeme siis viis kilo. Aga porgand?”

“Kaheksa krooni kilo. Ei lase hinda alla.”

“Selge. Võtame kilo porgandeid.”

Niimoodi see 33 krooni läkski. Aga kartulipuder koos porganditükikestega tuli hea, jätkus kaheks päevaks. Kartulit jäi veel alles, mõni porgand ka.

Kui raha napib, siis peab ju alati mingi jama kaelas olema. Mingi põletik on sees. Kuuajaline antibiootikumikuur tuleb läbi teha. Tohter kirjutas rohud välja, need maksid 129 krooni. Ja see oli veel soodushinnaga!

Teisipäev, 29. jaanuar. Täna kulus Saku Säästumarketis 109 krooni ja 65 senti. Raha läks palju, aga tegelikult ei ostnud ju suurt midagi.

Täna läks priiskamiseks: 400 g kanahakkliha maksis kogunisti 31 krooni ja 50 senti! Seemneleib (310 g) maksis 10 krooni ja 50 senti, keedusink (125 g) 10 krooni ja 50 senti, 3 banaani 9 krooni ja 65 senti, kodujuust makraga (200 g) 9 krooni ja 90 senti, liiter piima (2,5%) 9 krooni ja 20 senti, kummeliteepakid (20 tk) 7 krooni ja 90 senti, hapukoor (250 g) 6 krooni ja 50 senti, rosina-pähklisegu (150 g) 5 krooni ja 90 senti, makaronid (400 g) 5 krooni ja 90 senti, 1 apelsin 2 krooni ja 20 senti.

Kanahakkliha sai segatud küll makaronidega, küll praekartulitega. Kodujuust hommikuks, pähklid-rosinad ja banaan töö juurde lõunaks.

Kaltsupood päästis hädast: 5 krooniga sai jaki

Kolmapäev, 30. jaanuar. Täna sai töökohustuste tõttu Lõuna-Eesti maakondi väisatud ning lõunaajal pattu tehtud – planeerimata väljaminek toidule. Toitumisspetsialistid nüüd muidugi pahandaksid, aga ausõna: nälg näpistas, raha nappis, kiire oli ja paremat võimalust ei leidnud.

Nimelt sai Rõngu poest lõunaks ostetud üks lihapirukas (6 krooni), lehesai (4 krooni ja 30 senti), mahlajook (8 krooni ja 90 senti) ning banaan (4 krooni ja 90 senti.) Kokku 24 krooni ja 10 senti.

See-eest Elvas vedas topelt. Ühes teise ringi poes hakkas silma täiesti normaalne ja viisakas must jakk. Hind kõigest 5 krooni! Kohe läks kaubaks.

Oleks vaid rohkem raha, oleks seal ennast 100 krooni eest tipp-topp riidesse sättinud. Kõlakas, et väikeste kohtade kaltsupoes saab ennast odavamalt (tihti ka maitsekamalt) riidesse panna, leidis kinnitust. Aga eks muidugi kõik on ju maitse asi.

Raha oleks vaja. Kuid nagu alati, ei võitnud ka seekord Viking Lottoga (10 krooni) mitte midagi.

Neljapäev, 31. jaanuar. Head kolleegid on abivalmid ja kostitavad vahel töökaaslasi.

Üks: “Mine võta laua pealt õunu, oma aia toodang!” Pakkumist tuli kasutada.

Teine: “Ma tõin sulle kaks küpsist.” Ja pani need lauale.

Lõunaajal tugevast kõhtutäitvast päevapraest või -supist või lausa mõlemast ei ole mõtet unistadagi. Kuid lõhnad on küll head, kui mõni kolleeg mikrolaineahjus seašnitslit ja kartuleid soojendab.

Peab toime tulema kahe söömaajaga – hommikuse ja õhtusega. Kodus. Töö juures saab lubada üksnes näksimist: pähklid-rosinad või üks banaan või tükike tumedat šokolaadi.

Raha oleks kohe hädasti vaja. Kuid nagu alati, ei aidanud

Bingo Loto (15 krooni) ka seekord.

Naaber kutsus sauna ja andis veel mett kaasa

Reede, 1. veebruar. Täna läks Saku Säästumarketis 70 krooni ja 30 senti. Rassolniku purgisupp (530 g) maksis 13 krooni ja 90 senti, virsiku-aprikoosi joogijogurt (1 kg) 11 krooni ja 90 senti, seemneleib (310 g) maksis 10 krooni ja 50 senti, liiter piima (2,5%) 9 krooni ja 20 senti, 3 pakki kiirnuudleid (kokku 150 g) 6 krooni ja 30 senti. Lisaks veel 1 tomat, 1 apelsin ja 3 kiivit.

Laupäev, 2. veebruar. Täna oli naabril sünnipäev. Kaasa sai võetud ilus 32kroonine potilill (sünnipäevalapsele) ja 12kroonine alkoholivabaõlu (endale sauna jaoks).

Investeering tasus end kuhjaga ära: saun oli hea ning laud oli lookas nii lõuna- kui ka õhtusöögiajal. Vahest oleks pidanud hommikuni jääma?

Naaber andis hea soovituse: sügisel Saku taha metsa seenele ja metsaannid purki! Ei siis nälg näpista. Ja sügisel oleks mõttekam mõne taluniku käest suuremas koguses kartulit võtta. Pidi tulema odavam, kui hiljem kilokaupa osta. Aga kust see raha suure koguse jaoks võetakse?

Hea naaber andis veel purgitäie mettki kaasa. No et ikka talve üle elaks. Küll elab.

Pühapäev, 3. veebruar. Täna läks poes 25 krooni ja 95 senti: liiter piima (2,5%) 9 krooni ja 20 senti, 2 banaani 6 krooni ja 65 senti, rosina-pähklisegu (150 g) 5 krooni ja 90 senti (töö juurde lõunanäksimiseks) ja 2 pakki kiirnuudleid (kokku 100 g) 4 krooni ja 20 senti.

Õhtul pilk rahakotti: 856 krooni on alles. Kuid kaks nädalat on veel ees.

Jumal tänatud, et päevinäinud kodumasinate asemele praegu uusi osta pole vaja. Töötavad täiesti rahuldavalt.

Üle õla: ptüi-ptüi-ptüi.

Aga seep hakkab otsa saama, pesupulber, suhkur, toiduõli, ketšup.

Järgmise esmaspäevani.

xxx

1. Elu 5000 krooniga kuus: nädalaga 3500 krooni läinud
Maarius Suviste
28.02.2008, www.sloleht.ee

40 KROONI 90 SENTI: Just nii palju läks maksma kõige odavam poeskäik. Tollest lihtsast toidukraamist jätkus kaheks päevaks.
Tairo Lutter

Esimene nädal 5000kroonise kuusissetulekuga on seljataga. Nälg ei näpista ning eluisu läinud pole, aga nutt tuleb sellegipoolest kurku – pärast maksete tasumist ja arsti juures käimist on alles kõigest 1500 krooni.

Plaan on lihtne: proovida järele, kuidas õnnestub 5000kroonise palgaga ära elada. Üks kuu, üks inimene, üks summa. Keegi pole seda rahapatakat mulle niisama pihku pistnud, vaid kogu raha tuleb oma taskust ja on ausa tööga teenitud.

Esimene nädal tõi klombi kurku ja pani peast haarama: kuidas kuu aega elus püsida, kui juba on 3500 krooni läinud?

 Oh.

2144 krooni peavarju eest

Saagu mis saab, jäägu või kõht tühjaks, aga kommunaalmaksed tuleb ära maksta.

2144 krooni. See on detsembri arve Saku kahetoalise keskküttega korteri eest.

Pool summast läheb keskküttele. Prügivedu nõuab 77, elekter veidi üle 100, külm vesi 78 ja soe 147 krooni. Ja mingisuguse üldvee eest veel 79 krooni (aasta kohta). Mis üldvesi, kui veemõõtjad on (ühistu kontrollitud) köögis ja vannitoas olemas? Ülejäänu arvest moodustavad korteriühistu võetud laenu makse, remondifond, tehnohooldus jms.

Korter on see-eest aus ja hea. Suvel ehk kütmata ajal on arve tervelt poole väiksem. Lohutus seegi.

455 krooni – TV, telefoni ja interneti eest. Väga palju. Võiks ju sellest loobuda, aga ei saa, sest lepingu ennetähtaegne tühistamine läheks veel kallimaks (trahv ja seadmete väljaostmine). Jama kui palju.

Arsti juures käimine tuli natuke odavam. Tallinna kesklinna meestekliinikusse oli aeg juba mullu kinni pandud. No oli vaja minna. Oleks aga teadnud, et see maksab 400 krooni…

Esmaspäeva õhtuks oli 3000 krooni kadunud nagu viuhti. Ühe päevaga!

Miks on poes kurb käia?

Poes käia on kurb. Kuidagi imelik. Miski kripeldab hinges, kui teised ostlejad lükkavad enda ees ostukäru, mis kubiseb heast-paremast.

Või äkki on nad kõik sellised, kes ostavad korraga nädala varu ära? Tühjagi – paljud on iga päev ühed ja samad näod. Küll mõni ikka elab hästi!

Sakus on kolm toidupoodi. Nädala jooksul sai seal käidud neli korda ja kokku kulus kõhutäite peale 202 krooni. Kõige kallim toidukorv maksis 57 krooni 90 senti.

Tatrakilost (12.90 krooni) jätkus 2,5 päevaks, 400 grammist odavatest pelmeenidest (8.90) poolteiseks. Käraka peale ei lähe õnneks sentigi.

Vahel ostan söögikraami linnast. Tuleb rahakotile kergem. Reedel sai ühes odavas kesklinnapoes 41 krooniga hakkama: leib (280 g) 3 krooni 50 senti, jogurt (125 g) 3 krooni 90 senti, liiter piima (2,5%) 9 krooni 50 senti, üks banaan 3 krooni, paprikavorstiviilud (150 g) 8 krooni 90 senti, makaronid (400 g) 5 krooni 90 senti, porgandid (500 g) 6 krooni 20 senti.

Sellest laarist jätkus peaaegu kaheks päevaks! Paprikavorsti sai nii leivale pandud kui ka makaronide sekka segatud. Ja võid-margariini pole ju hädasti vaja.

Kuid raamatu ostmisest võib vaid unistada. Isegi Eesti Päevalehe odav teos (Hemingway “Ja päike tõuseb”) maksab 85 krooni. Ehk leiab selle raamatukogust.

Laguneva hamba jaoks vaja 4000 krooni!

Autot ei ole. Seega tuleb ühissõidukit kasutada.

Sakust Tallinna tööle käimine on kallis lõbu. Üks ots liinitaksoga maksab 25, bussiga 20 ja rongiga 15 krooni.

Jääb üle viimane. Kuigi ka rongisõidu peale kulub nädalaga 150 krooni. Tallinnas sõidupiletit osta ei jaksa, rääkimata kuukaardist. Seega peab linnas jala käima. Aga ongi hea – tuleb odavam ja saab end ka liigutada.

Tervise eest peabki hoolt kandma. Maksku see mis maksab. Saku spordikeskuses on see õnneks suhteliselt odav: vallakodanik saab 1,5tunnise jõusaalitreeningu teha 30 krooniga. Üle kahe korra nädalas seda aga endale lubada ei saa. Õnneks on ka kodulähedases metsas hea sportida.

Aga kevadeks oleks vaja uusi dressipükse ja spordijalatseid – lagunevad teised.

Laguneb ka üks hammas. Hambaarst vaatas hiljuti suu üle ja üks hammas ei meeldinud talle kohe üldse.

“Tuleb panna hambakroon,” oli ta resoluutne.

“Mis see maksab?”

“4000 krooni, kui teha portselanist.”

“Kuidas palun?”

“2000, kui plastmassist.”

Jääb ära! Kust see raha võetakse?

Ei aidanud ka päästerõngad: Viking Lotto (10 krooni) ega Bingo Lotoga (15) ei võitnud mitte midagi. Nagu tavaliselt.

1552 krooni on alles. Kolm nädalat on veel ees.

Järgmise esmaspäevani.

Esimese nädala kulutused

2144 krooni – kahetoalise keskküttega korteri kommunaalkulu

455 – TV, telefon ja internet

400 – visiit meestekliinikusse

202 – toit

150 – rongiga Sakust Tallinna tööle ja tagasi

60 – kaks jõusaalitreeningut Saku spordikeskuses

25 – lotopiletid

12 – lilleõis sünnipäevalapsele

Sünnipäeval sai kõhu täis

Head sõbrad on abivalmis ja kostitavad – reedel sai käidud ühel sünnipäeval. Kingiks viidud roosa roos (12 krooni!) tasus end kuhjaga ära, sest sünnipäevalaps mossitama ei hakanud, vaid juhatas hoopis lookas laua äärde – kanaliha, hulk maitsvaid salateid, heeringas sibula- ja hapukoorekastmes, rummikook… Sel nädalavahetusel on sünnipäev naabril. Peab vist jälle minema?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raid, Andres – teleajakirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 4. veebr. 2008
Andres Raid: Orjalikkuse jälgedel
www.DELFI.ee
4. veebruar 2008 3:12

 
Andres Raid
Päevaleht/Pressifoto
Märt Laarman on kirjutanud: “Eestlase vaimne selgroog on kõver. Eestlased on ikkagi orirahvas.” Ent pole olemas orja ilma tema pidajata.

Kui tahame mõista võimu olemust, siis peaks vaatama, kes tegelikult valitseb, kuidas seda teeb ja kuidas saavutab võimu. Kas võimule saab kõige rikkam, targem, tugevaim, tuntuim? Ilmselt mitte. Vaid see jõuab sinna, kes läheb lõpuni, on valmis andma kas või oma elu, kes veendumuse või ambitsiooni nimel on valmis surma minema, kes isegi sureb vabana, iseendana, tahtes, et tema tahe võidaks.

Sest mis see vabadus muud ongi kui vaimu ja keha sõltumatuse demonstratsioon ning valmisolek vajadusel keha ohverdada. Kes siis ikka valitseb ja on selle vääriline? Ilmselt kõige brutaalsem, riskialtim, keegi, kes on valmis mängima suurimatele panustele, kes mängib surmaga. Surmaga mängija on haavamatu, sest teda on võimatu hirmutada. Arvatakse, et surmast hullemat pole, aga just seda ta ei kardagi.

Kes muutub orjaks? Ilmselt see, kes ütleb: „Mina passin.” See, kes ei mängi tasemeni, kus panuseks elu ise, kes arvab, et üks või teine ese või asi, mille peale mäng käib, on elust kallim ja väärtuslikum.

Sama, mis käib asjade kohta, kehtib siin ka aadete ja veendumuste kohta. Kaotab lõppkokkuvõttes see, kes arvab, et elu on kallim tahtest, iseolemisest või isiklikust ambitsioonist. Kaotab see, kes arvab, et targem on järele anda, et veendumus või asi ei ole nii tähtis või oluline, et selle nimel riskida. See, kes pole nõus vabaduse nimel ohverdama elu, seda ei väärigi. See tähendab, et ta kasutab vabadust uue isanda saabumise või tekkimiseni ja neis piirides, mille isand talle määrab. Ta saagu ise isandaks või hukkugu.

Loomulikult on see pilk asjadele liiga abstraktne. Oma „Vaimu fenomenoloogias” pühendab Hegel terve orja ja isanda dialektikale palju lehekülgi, kel lähem huvi, võib ise kaeda.

Märt Laarman kirjeldas oma riikliku suveräänsuse saavutanud eestlasi esimese vabariigi ajal kui orje ja tegi seda ilmselt õilsatel eesmärkidel. Mõneti sarnanes ta Anton Tšehhoviga, kui kutsus üles endast orjust piiskhaaval välja pigistama. Talle võib isegi andeks anda, sest olid ju eestlased just arved klaarinud oma endise isanda, baltisakslastega.

Ori, kes tunneb end äkki isandana, näeb isandat ainult sellelt poolt, mis on tema poole pööratud. Tarbimise poolt, ja selles mõttes on isand ju pesuehtne parasiit. Orjade jõud peitub aga hulgas ja orjad võidavad tavaliselt just seetõttu, et neid on palju.

Mässud (orja peas on mäss enam-vähem permanentne, vähemalt mõtteline) toimuvad tavaliselt just isanda nõrkuse või hajeviloleku ajal. Mässud pole kunagi ausad väljakutsed võitlusele, reeglina on nad äraandlikud, alatud ja salalikud. Orjal pole ei au ega kuulsust, ta pole seda kahevõitlustes tõestanud ega kaitsnud, eetilised kategooriad pole talle enamasti mitte ainult võõrad, vaid ka arusaamatud.

Peale mässu on teinegi vabakssaamise võimalus — vana isand sureb kas liigse tarbimise tõttu või lükkab uus isand ta „troonilt”. Loomulik on sel juhul, et uut isandat võtab ori vastu kui vabastajat. Võimalik on ka kolmas variant: isand laseb ise orja vabaks. Igal juhul lõpeb asi orja jaoks “vabadusega”.

Ori on näinud ainult isanda tarbijalikku ja valitsuslikku poolt ning tal endal ei ole isanda kogemust, seetõttu hakkab ta vabaks saades taastootma isanda välist ehk näivat külge, mitte selle olemuslikku sisu. Ta hakkab käituma nagu isand, õigemini vastavalt oma arusaamale isand-olemisest.

Esimesena püüab ta endale ise orjad soetada (eriti magus, kui orjaks osutub endine isand), püüab teised tööle panna ja hakkab ise tarbima. Orjale on tähtis asja näiline, mitte olemuslik külg, ta tahab näida, mitte olla. Ori on kinni materiaalses, eriti oma kehas, ja ses mõttes tähendab surm talle kõige lõppu, kaduvikku. Isand seevastu võib end selles mõttes üsna rahulikult tunda, sest tema maine keha võib küll kaduda, kuid tema vaim ei kao kuhugi.

Kui Hegelil oli õigus, et tee vabadusele käib orjuse kaudu, oleks Eesti võinud olla ideaalne tõestusmaterjal, kuidas riik läheb üle „nüüdisaegse riigi” tasemele. Millegipärast seda ei toimunud ja riik jäi sotsiaalseks, st riigiks, kus orjad ja isandad on vastastikuses sõltuvuses. Saades suveräniteedi, jäi vaim sellest puutumata. Vaimu selgroog jäi kõveraks.

Märt Laarman kirjutab:” Endast kõneleme ainult kui tänuvõlglasist, ja kõik meie viisakad võõrad teavad, et Läänemere kaldal elab kõigi käest peksa saanud närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast. Orirahva kõver selgroog särab nagu poogenlamp igale poole oma alandust.” Karmid sõnad, kas pole!

Aga Hegelil ei pruukinud õigus olla, äkki hoopis Nietzschel oli? Väitis ju tema, et ori ei saagi ise vabaks saada — isand, kas oma või võõras, peab ta ise vabaks laskma. Ka kaasaegne ori ei saa millegi olulisega hakkama — ta ei loo, sest ootab ettepanekut või käsku, naudib palka ja mugavusi; tal pole tunded, vaid tundekesed, mitte kired, vaid kirekesed, isegi mitte patud, vaid patukesed. Empaatiavõime täielik või osaline puudumine teeb elamise veelgi muretumaks. Mõtted annab orjale ette isand, kas oma või võõras, see polegi tähtis.

Situatsiooniteooria kontekstis meeldib orjale sundsituatsioon valiku asemel — valik eeldab otsustamist ja see toob kaasa vastutuse, millest kuuldagi ei taha. Edasiviivaks jõuks orja puhul on hirm millegi konkreetse ees: näiteks hirm vahele jääda ja karistus pälvida, ja eks olegi agressiivsuse üheks põhjuseks nimelt hirm.

Orjade biomassist on isandaid raske oodata, kui nad isegi tekivad, ei pruugita neid ära tunda ega omaks võtta. Samas võib orje iseloomustada isegi klassikalises mõttes väga hästi: töökus, täpsus, kohusetundlikkus, korralikkus, seaduskuulekus. Kes ei sooviks endale eespool nimetatud omadustega orja? Kuulutusele vastajaid oleks tõenäoliselt hulgi.

Kool võib oskusliku tegutsemise korral garanteerida, et sellest biomassist ka mingi eksituse tõttu isandat ei tule ja orjade taastootmine jätkub. Selleks peab olema üleüldine standard, individuaalse ja loomingulise hävitamine, õpetamine täpselt näidist silmas pidades ning mitte seda luues, lakkamatult olemasolevat ja nõutavat korrutades, mitte kordumatut otsides või luues. Seda võib nimetada ka dresseerimiseks.

Isand seevastu tahaks koolis näha sünteesi ja analüüsi, loovust ja individuaalsust, kirge ja mõningast avantürismigi käibetõdede kõigutamisel ja uute (silma)piiride tekitamisel, vaimu. Laps on sündides tänulik ja avatud, ta tahab kogeda truudust, kangelaslikkust ja reetmist, temas on riskivalmidus ja kirg; ta armastab ja vihkab, ta tahab muuta maailma. Ja satub selline orjade alg- või ülikooli — murdub, kammib pea ära ja muutub igavaks filisteriks, kes millelegi enamale ei pretendeerigi.

Laarmani juure tagasi jõudes: tea, kas õnnestub äkki selg sirgu ajada? Kas õnnestub Nietzsche sõnutsi naiselik mõtlemine “Tema tahab” asendada mehe mõtlemisega „Mina tahan”? Olgu feministid armulikud, mõeldud on printsiipi.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Vene sõjalaevastik ihkab maailmameredele naasta

Autor Avo | Avaldatud: 3. veebr. 2008

Vene sõjalaevastik ihkab maailmameredele naasta

03.02.2008 20:03
Vene mereväe ülemjuhataja abi teatas, et piraatide sagenenud rünnakud kinnitavad vajadust saata riigi sõjalaevad taas maailma ookeanidele.

 
Vene sõjalaevad pidasid mullu kevadel ühisõppuseid India mereväega. Pildil allveelaevade jahtija Marssal Šapošnikovi meremehed.
Foto: Reuters / Scanpix

Esimese järgu kapten Igor Dõgalo lisas, et viimase aja intsidendid näitavad Vene relvajõudude juhtkonnas valitud kursi õigsust ning vajadust taastada sõjalaevastiku kohalolek kõigil maailmameredel, vahendas RIA Novosti.

Dõgalo esines sellise seisukohaga, kommenteerides tänast teadet, et Somaalia ranniku lähedal hõivasid tundmatud mereröövlid sellel nädalal ühe uhiuue Vene puksiirlaeva, mis oli kahe inglase ja nelja venelasega teel Kaug-Itta.

Ohvitser avaldas arvamust, et sõjalaevastiku saatmisega niisugustesse piirkondadesse suudetaks taolisi kallaletunge tsiviillaevadele tulevikus märgatavalt vähendada ning selles suunas valitsus ka liikuvat. Seekord võttis riik ühendust NATOga, mille sõjalaevad Somaalia lähedal patrullivad.

Dõgalo sõnul töötab Venemaa koostöös alliansi riikidega välja meetodeid piraatluse ja terrorismi vastu võitlemiseks merel, vahendas RIA Novosti. Mereväe ülemjuhataja abi lisas seejuures, et piir mereröövlite ja terroristide vahel on viimasel ajal kaduma hakanud.

Atlandi ookeani põhjaosas lõppesid täna ka ulatuslikud Vene mere- ja õhuväe ühismanöövrid, mis algasid juba detsembris ja olid relvajõudude teatel suurimad pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Lisaks osales pikalt retkelt naasev Põhjalaevastiku löögirühm koos NATO alustega terrorivastastel õppustel ning Vahemerel harjutatakse regulaarselt kahtlaste laevade kontrolli, märkis Dõgalo.

Toimetas Oliver Tiks, Postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti “Eurolaulu” võitis Kreisiraadio “Leto svet”

Autor Avo | Avaldatud: 3. veebr. 2008
Eesti “Eurolaulu” võitis Kreisiraadio
SLÕL Online, 2.02.2008
www.sloleht.ee
 
 
kreisiraadio
Foto: MARKO MUMM/EESTI PÄEVALEHT

Eesti “Eurolaulu” võitis lugu “Leto svet“, mille muusika ja sõnad kirjutas Priit Pajusaar, Glen Pilvre, Peeter Oja, Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm. Võiduloo esitas Kreisiraadio.

Teiseks jäi “Ice-cold Story” – muusika ja sõnad Riine Pajusaar – esitaja Iiris Vesik.

Kolmandale kohale hääletati lugu “365 Days“. Muusika Pearu Paulus, Ilmar Laisaar, Alar Kotkas, sõnad Jana Hallas – esitaja Birgit Õigemeel.

Hääletajaid oli kokku 96 471. Televaatajate hääled jagunesid alljärgnevalt:

1. “Leto svet” – (I voor) 31 429 – (II voor) 52 518
2. “Real Big Money“- 1 444 – 0
3. “One on One” – 2 660 – 0
4. “Question Man” – 837 – 0
5. “Üksinduses” – 1 189 – 0
6. “365 Days” – 6 699 – 12 990
7. “It´s Never Too Late” – 866 – 0
8. “Stefani” – 646 – 0
9. “Ice-cold Story” – 16 682 – 30 963
10. “God Inside Your Soul” – 2 399 – 0

Järjestus pärast esimest hääletusvooru:

1. “Leto svet” – 31 429 häält
2. “Ice-cold Story” – 16 682 häält
3. “365 Days” – 6 699 häält

Järjestus pärast teist hääletusvooru:

1. “Leto svet” – 52 518 häält
2. “Ice-cold Story” – 30 963 häält
3. “365 Days” – 12 990 häält

Varužürii valis parimaks Riine Pajusaare loo “Ice-cold Story” Iiris Vesiku esituses.

Eesti astub Belgradis üles esimeses poolfinaalis, mis toimub 20. mail.

Koos Eestiga esinevad Soome, Sloveenia, Norra, Belgia, Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Montenegro, Kreeka, Iirimaa, Iisrael, Poola, Bosnia ja Hertsegoviina, Holland, Rumeenia, Moldova, San Marino ja Venemaa. Esinemise järjekord selgub 17. ja 18. märtsil.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

EV Presidendi kõne Tartu Rahu 88. aastapäeval

Autor Avo | Avaldatud: 2. veebr. 2008

Ilves: vajame uutmoodi tegutsemist

02.02.2008 20:29Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi president 

Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval Vanemuise kontserdimajas 2. veebruaril 2008 Tartus.

 
President Toomas Hendrik Ilves.
Foto: Margus Ansu

Mu daamid ja härrad! Eesti rahvas!

Tartu rahulepingu ajaloolist tähendust Eesti käekäigule oleme alates 1988ndast aastast lahanud nii põhjalikult ja ulatuslikult, et usutavasti on selle tähtsus mõistetav igaühele.

Üks ja peamine: sõlmides Tartu rahulepingu, sai Eestist rahvusvahelise õiguse subjekt. Teiste silmis muutusime maalapist riigiks. Teised riigid hakkasid Eesti Vabariigiga suhtlema kui riigiga.

Nõukogude Venemaa tunnustusele järgnes ka teiste riikide tunnustus. Lääne demokraatiate seas jäi see üldiselt katkematuks. Et Eestit esimesena tunnnustanud Nõukogude Venemaa õigusjärglane täna Tartu Rahu ei tunnista, on meie iseolemise ja välissuhtluse seisukohalt tähtsusetu.

Tartu rahuleping on nood tellingud, millele tuginedes ehitasime oma kodu, oma riigi. Eesti riik on olemas ja jääb olema ka juhul, kui keegi väidab need tellingud olematuks.

Just seepärast tahangi rääkida Eesti välispoliitikast. Täna, mil pühitseme Eesti saamist välispoliitiliseks subjektiks.

Mu daamid ja härrad.

Eesti on oma välissuhtlemises jõudnud uude, küpsemasse faasi. Meie eesmärgid on keerulisemad. Meie tegevus pole enam suunatud teetähistest möödumisele, vaid enesekehtestamisele, oma huvide laiendamisele ja süvendamisele.

Sestap ei peegeldagi meie välispoliitika edukust enam ammu ajaleherubriik «Teised meist.» Sel juhul poleks meil mitte loov, vaid reaktiivne välispoliitika.

Olla loov küps riik rahvusvahelisel areenil, nõuab meilt hoopis enamat, kui tegelemist kõige selle hea või halvaga, mida keegi meie kohta ütleb või kirjutab.

Olen ise juba mitu aastat tagasi ütelnud, et pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist ei näi meil enam olevat suuri eesmärke.

See polnud etteheide, vaid nending. Me võime selle ka ümber sõnastada: pärast liitumist Eestile eksistentsiaalse tähtsusega organisatsioonidega, pole meie eesmärgid enam lihtsakoelised. Neil pole selget lõppu, neile ei saa lüüa templit kirjaga «tehtud.»

Nüüd on meie sihiks mõlemas organisatsioonis selge mõju saavutamine nendes küsimustes, mis kõige rohkem ja vahetumalt puudutavad meie huve.

Meie sihiks on Eesti enda algatused valdkondades, mille tähtsust pole teised veel teadvustanud. Olgu üheks heaks näiteks selle kohta Eesti initsiatiiv NATO-s küberjulgeoleku teemal.

Neid sihte silmas pidades peab Eesti selgelt hindama oma võimeid ja võimalusi. Väidan, et me suudame palju rohkem.

Meil tuleb hüljata hoiak, et oleme liiga väikesed millegi muutmiseks. Oma väiksusele ja järelikult ka tühisusele apelleerides, poleks Eesti 88 aastat tagasi saanud kinnistada oma iseseisvust Tartu rahulepinguga.

Mu daamid ja härrad.

Eesti peab olema tegija kõikjal, kus on kõneks ja kaalul meie turvalisus. Meil tuleb seal end maksma panna. Pidevalt, päevast-päeva, aastast-aastasse.

Selle sihi saavutamine pole mingi raskesti hoomatav müsteerium. Seda on suutnud mitmed teised väikesed riigid, näiteks Luksemburg ja Iirimaa.

Esiteks vaadelgem meie esmaseid julgeolekuvajadusi. NATO on see moodus ja kanal, mille kaudu USA suhtleb Euroopaga. On Eesti huvides, nagu enamus meist hästi mõistab, et USA säilitaks kohaloleku ja osaleks Euroopa julgeolekusüsteemis.

Mul on väga hea meel, et sellist veendumust jagavad ka praegused valitsused Saksamaal ja Prantsusmaal.

Mul on hea meel, et mõlemal pool Atlandi ookeani on lakanud mõttetu «uue» ja «vana» Euroopa vastandamine.

Mul on eriti hea meel, et senisest ulatuslikuma koostöö vajadust rõhutab Prantsusmaa kunagine peaminister Édouard Balladur, kes oma uues raamatus soovitab Euroopa Liidul ja USA-l luua Lääneriikide Liidu.

Muutunud õhustikus on meil ja meiega sarnaselt mõtlevatel riikidel võimalus tugevdada ja laiendada transatlantilisi sidemeid. Aga see kõik eeldab ka Eesti pingutusi ja Eesti panust.

NATO-s olemine tähendab ka NATO missioonidel osalemist. See elementaarne arusaam ei pruugi olla alati populaarne.

Kui me aga laseme NATO-l muutuda a la carte alliansiks, kus igaüks hakkab valima – osaleda või mitte -, siis võib kunagi kätte jõuda aeg, mil just meid menüüst ei valita.

Seda me lubada ei saa.

NATO-s osalemine eeldab ja tähendab ka meie intellektuaalset panust. Lähematel aastatel käivitub aktiivne debatt artikli number viis ehk kollektiivkaitse rakendamise küsimuses.

Jah, kui ühe NATO-sse kuuluva riigi infrastruktuur purustatakse rakettidega, siis rakendub kindlasti 5. artikkel. Kui aga sedasama infrastruktuuri ja riiki halvatakse küberrünnakutega, siis pole vastus veel kaugeltki ühene.

See on valdkond, millesse Eesti saab ja peab oluliselt panustama. Siinkohal on mul ülimalt hea meel märkida, et ühel NATO küberkaitse teemalisel algatusel on USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kõrval ka Eesti allkiri. Just nii peabki Eesti tegutsema.

Samamoodi tuleb meil tegelda ka muude mõttetööd eeldavate arengutega. Näiteks tavarelvastusleppe uuendamise, Balti õhuruumi turvamise ning Euroopa Liidu ja NATO suhetega olukorras, kus kahe organisatsiooni sõjalise võimu dubleerimine pole ratsionaalne.

Austatavad kuulajad.

Euroopa Liidu puhul on meie ees seisvate küsimuste ring laiem ja oluliselt keerulisem. Tuleb meil ju tegutseda olukorras, kus erinevate liikmesriikide huvid sageli põrkuvad. Nii nõuab ka mõju saavutamine ühelt väikeselt riigilt palju suuremaid pingutusi.

Aga seegi pole võimatu. Tasub vaid taas vaadata Luksemburgi ja näeme riiki, meist elanikkonna poolest kolm korda väiksemat, kellel on Euroopa Liidu poliitikale kaugelt suurem mõju kui võiks oodata või arvata.

Iga riik on ainulaadne. See, mis kehtib ühe, ei pruugi töötada teise puhul. Seega tuleb meil leida omaenda, Eesti lahendusi. Meil peab jätkuma julgust tunnistada, et nii mõnigi senine lähenemine on oma aja ära elanud.

Pakuksin siin järgnevalt mõned uuemad lahendused aktiivse ja mõjusa välispoliitika elluviimiseks Euroopa Liidus.

Esiteks, Euroopas hästi toimiv Eesti vajab oluliselt tugevamaid eksperte. Eriti nendes valdkondades, mis on tähtsad nii meile kui ka Euroopa Liidule.

Energeetika, energia varustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus me vajame kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ametnikke. Sel viisil suudame hoida oma partnereid Euroopa Liidus kursis meie seisukohtadega.

Teiseks, vanad liikmesriigid on ammu mõistnud, et Euroopa Liidu poliitika mõjutamiseks tuleb olla mitte ainult kohal, vaid tuleb olla ka otsustavatel kohtadel.

Näiteks Saksamaa tagab igale Euroopa Liidu kandideerimiskonkursi edukalt läbinud, aga reservi jäetud sakslasele automaatselt töökoha oma välisministeeriumis, kuni tal avaneb koht Euroopa Liidu struktuurides.

Isegi leigeks Euroopa Liidu toetajaks peetud Suurbritannias töötab peaministri alluvuses kontor, mis aitab oma kodanikel Euroopa Liidu institutsioonides tööd leida.

Eestis puudub kahjuks siiamaani struktuur või asutus, mis tegeleks sihipäraselt  Eesti kodanike harimise ja edutamisega Euroopa Liidu keskmise ja kõrgema taseme ametikohtadele.

Saagem siis üle oma kadedusest, kui keegi läheb Brüsselisse või Luksemburgi tööle. Teised pole kadedad, nemad investeerivad sellesse, et inimesed läheksid. Kui ka meie hakkame nii tegutsema, kaob ühtlasi võõristus, et 
1;nemad seal Brüsselis» otsustavad meie asju.

Kolmandaks, Eesti teenib oma riigi huve kõige paremini koostöös Euroopa Liidu riikidega. Pea kõik meile olulised välispoliitilised teemad leiavad tegelikult oma lahenduse ennekõike Euroopa Liidu kontekstis.

See tähendab, et me peaksime rakendama oma diplomaatilise ressursi maksimaalse efektiivsusega kõige mõjukamate liikmesriikide juures.

See tasub end ära. Meie mullukevadine kogemus kinnitab seda.

Näiteks konkurentsipoliitika, teenuste vaba liikumise või niinimetatud siseturu paketi küsimustes tuleb meil teha määratu hulk tööd koos kolleegidega teistest Euroopa Liidu riikidest.

Neljandaks, ootused Eesti suhtes kasvavad. Jah, me oleme õigusega õnnelikud, et Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on jõudnud umbes Portugali tasemele. Aga kui see on nii, siis teadkem ka, et Portugali kulutused välisabile on SKT arvestuses üle kahe korra suuremad kui Eestil.

Mullu maikuus Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Samaaras kogetud solidaarsus Eestiga töötab kahes suunas. Kui me tahame teiste panust, peame ka ise panustama. Me ei ole enam liiga vaesed. Nüüd lasub meil kohustus teisi rohkem aidata.

Mu daamid ja härrad.

Ma pole täna rääkinud suhetest meie idanaabriga. Arvestades Venemaa valimiskampaaniat, on see tõesti raske. Kui sealsed juhtivad sotsioloogid on seisukohal, et valimistel toob edu «välisvaenlasele» vastandumine, ning kui selleks vaenlaseks on hetkel Eesti, siis arvan, et praegune aeg pole kõige sobivam dialoogi pidamiseks.

Samal põhjusel võiksime võtta rahulikumalt kõike seda, mida ida poolt meie kohta öeldakse või arvatakse. See on ka üleskutse: keskendume rohkem teemadele, milles ehk vähem kollaselt erutavat, aga mis oma igavuses või keerukuses on Eestile palju tähtsamad.

Küll aga tuleb meil tõsiselt mõelda sellele, mida Eestil on õnnestunud saavutada. Kus me oleksime juhul, kui me poleks nii palju pingutanud?

Vaadakem, mis sünnib Euroopa Liidu naabruses. Sestap käsitlengi Eesti viimase seitsmeteistkümne aasta välispoliitilisi samme mitte paratamatusena – sest see ju nii ei olnud -, aga siiski ainuvõimalikena.

Kui me poleks täna NATO-s vaid ikka veel püüdleksime sinna, siis oleksid meie väljavaated sisse saada nigelamad kui viis, seitse või isegi kümme aastat tagasi.

Kui me poleks pingutanud, et saada Euroopa Liitu, poleks meil täna Schengeni-nimelist kaitsekilpi ega Euroopa Liidu toetust keerulistel hetkedel.

Aga see kõik on möödanik, nagu olen täna korduvalt rõhutanud. Me vajame uutmoodi tegutsemist. Loodan väga, et leiame selleks tarkust, jõudu ja ressursse.

Täpselt nii, nagu täna 88 aastat tagasi siin Tartus, kui Eesti astus rahvusvahelisele lavale.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Edgari paralleelne ühiskond

Autor Avo | Avaldatud: 1. veebr. 2008

Edgari paralleelne ühiskond  

 pilt

Kuna ta ei saa jagada ordeneid, lähevad loosi vapimärgid. Kuna ta ei usalda tavameediat, ostab ta aega Kruuda spordikanalis. Seda rida võib jätkata.

Kosmoloogid on läbi aegade pidanud vaidlusi, kas meie universum võiks olla vaid üks omataolistest ning kas mitte ei eksisteeri ehk kõrvu siinsega lõpmatul hulgal muid universumeid. Mõned neist erinevad meie omast võib-olla vaid mõne detaili poolest, teised on tundmatuseni võõrad.

Vaadates aga Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare töid ja tegemisi, tundub mulle üha enam, et ta on juba ammugi rajamas omaenda suveräänset maailma. See paralleelne ühiskond, kus kehtivad omad väärtused ja reeglid, kogub jõudu otse Eesti inimeste silme all.
Palun, siin on konkreetsed näited.

Vapimärgid vs teenetemärgid

1997. aastast peale välja antavast Tallinna vapimärgist on kujunenud mõneti rivaal Kadri­oru välja antavatele riiklikele teenetemärkidele. Olukorras, kus vapimärke on antud mitu korda vähem, on selle omamine tegelikult palju haruldasem au kui näiteks Valgetähe teenetemärk. Prestiižne on pälvida autasu, kuid osa sellest prestiižist langeb osaks ka aumärgi andjale, kes ju seostub niiviisi väärikate inimestega.
Tallinna vapimärgi on pälvinud seni 13 kavaleri ja vormiliselt otsustab nende andmise volikogu. Ettepaneku teeb Savisaare juhitud linnavalitsus.

Vabaduskell vs vabadussammas

Kunstnik Leonhard Lapini kavandatud Vabaduse kell on monument hetkele Eesti ajaloos, kus Edgar Savisaar etendas peaministrina kõige nähtavamat rolli. Taasiseseisvumine 20. augustil 1991.
Savisaar ise oli selle installatsiooni teokssaamise kõige aktiivsemaid eestvedajaid. Tema selle 2003. aasta detsembris koos president ­Arnold Rüütliga ka avas.
Koos ristikujulise vabadussambaga, mis kerkib tänavu novembris Vabaduse kellast kiviviske kaugusele, moodustub ansambel, kus igaüks saab endale valida hingelähedasema monumendi.
20. august 1991 vs 24. veebruar 1918 Nende kuupäevade teineteisele vastandamine oleks kohatu, kuid Edgar Savisaare hääles vist kellelgi kahtlust olla ei saa. Vabariigi aastapäeva vastuvõtul las esitlevad end rahvale muud tegelased, Savisaar veedab traditsiooniliselt aega Hundisilmal külameestega viina võttes.
2006. aastal rääkis Savisaar Virumaa Teataja ajakirjanikule Hundisilmal: “Olgem ausad, ega mulle see pingviinide paraad ei meeldi. Minul näiteks frakki ei ole ja neid medaleid saab kanda ainult frakiga.”

Tallinna munitsipaalpolitsei vs Eesti politsei

Munitsipaalpolitsei on asi, mida Edgar Savisaare juhitud Keskerakond on ajanud vähemalt sama järjekindlalt kui astmelist tulumaksu. 2003. aastal munitsipaalpolitsei linna korrakaitseüksusena Tallinnas lõpuks ka sündis. Esimeseks juhiks sai vana keskerakondlane Tiit Kivikas.
Nagu riigipolitseil, on ka Tallinna munitsipaalpolitseil olemas abipolitseinikud. Neid nimetatakse vabatahtlikeks korrakaitsjateks.

Koostööleping Putini parteiga vs Eesti välispoliitika

Eesti Vabariigil on NATO ja Euroopa Liit, Savisaare parteil aga koostöölepe Ühtse Venemaaga. Kunagi oma poliitilise karjääri jooksul ei ole Savisaar koormanud end liig tiheda seotusega Eesti enamasti konsensusliku välispoliitilise liini ehk läänemaailma struktuuridesse integreerumise külge. Vastupidi. Savisaare sõidud Moskvasse ja kohtumised Tallinnas kõrgete Vene võimukandjatega teevad temast ühe Eesti salongikõlblikuma poliitiku ida suunal. Need, kes oleksid veel salongikõlblikumad, on lihtsalt marginaalid.

Tallinna linnavalitsuse pressikonverents vs valitsuse pressikonverents

Ehkki Savisaar tavatseb tema teateid kuulama tulnud ajakirjanikke noomida ja seda kolmapäevast kohtumist mõttetuks pidada (“Te kirjutate ju nagunii, mida ise tahate!”), on ta enamasti kohal. Paralleel neljapäeviti Toompeal toimuva valitsuse pressikonverentsiga on ilmne. Seal peab press ära kuulama peaminister Ansipi tähelepanekud eri teemadel, otse sõimata aga ei ole vist “pressivaenlaselt” saanud.
Mõlemat üritust on võimalik veebiülekandes jälgida.

Kalev Sport vs ETV

31. jaanuaril algusega kell 21.45 saab rahvas Kalev Spordi telekanalil näha esimest “linnapea tundi”. Tegu on otsesaatega, kus inimesed saavad ka telefonis küsimusi esitada.
“Oma” või vähemalt “sõbralik” telejaam on Savisaare jaoks uus nähtus. Suhe Eesti sõltumatu meediaga on tema jaoks kulgenud aastaid üle kivide ja kändude ning viimastel aastatel on pigem püsivas madalseisus.
Savisaarel on ka oma lehegrupeering: Kesknädal, Pealinn/Stolitsa ja linnaosalehed. Kanaleid paralleelse reaalsuse levikuks jagub piisavalt.

Telefonikõne kaptenile vs kehtiv sõiduplaan

Saaremaa parvlaeva tagasipöördumine kai juurde, et hilinenud Savisaar peale võtta, on piisavalt tähelepanuväärne privileeg, et see läinudnädalane juhtum ära märkida.
Juba George Orwell tõdes oma kuulsas teoses “Loomade farm”: “Kõik loomad on võrdsed. Aga mõned loomad on veel võrdsemad.”
2006. aasta suvel kirjutas Postimees, et Saare­maalt Hiiumaale kulgev Triigi-Sõru parvlaev ja reisijad ootasid majandusminister Savisaare jõudmist poolteist tundi.

K-kohuke vs Jänksi kohuke

Kuna politseiuurimine ei tõestanud K-kohukesel süüstavat ega muidu väära seost Savisaare Keskerakonnaga, on raske ka ehitada pädevat konstruktsiooni, mis asetaks K-kohukese Savisaare maailma ning eraldaks selle toote Jänksist ja muudest kohukestest tavamaailmas.
Tumerohelisel põhjal valge K-täht jääb siiski alatiseks Eesti valimistrikkide kullafondi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv