Loe lisa Maimets, Toivo
xxx
Haridusminister: direktor vastutab õpetajate eest
04.12.2003 14:30Kristjan Otsmann, peatoimetaja asetäitja
Postimees Online’i lugejate küsimustele vastanud haridus- ja teadusminister Toivo Maimets paneb suurima vastutuse õpetajate heaolu eest kooli direktori õlgadele.
Milline on nooremõpetaja ja milline õpetaja astmepalk, kui täituks lubatud 12% palgatõusu piir? Kui jutt on ainult palgafondi kasvust, siis ei pruugi see tähendada reaalset palgatõusu kõikides koolides. Kui on kindlaks määratud astmepalk, kas siis õpetajal on õigus nõuda selle rakendamist? Kas palgatõus hakkab kehtima 1. jaanuarist või hiljem (nagu sel aastal oli)?
2004.aasta eelarveprojekti on kavandatud palgavahendite kasv 12%, vastavalt Omavalitsuliitude Koostöökogu ja Vabariigi Valitsuse kokkuleppele ei muudeta 2003.aastal kehtestatud õpetajate palga alammäärasid (noorempedagoog 5350, pedagoog 5710 krooni). Tegelikult oli õpetajate keskmine palk 2002.aastal Rahandusministeeriumi andmetel 6177 krooni, 2003.aastaks prognoositavalt 6795 krooni.
Riik eraldab munitsipaalkoolide pedagoogide palgavahendid pärast 2004.aasta riigieelarve vastuvõtmist ning kogu eelarveaastaks.
Palgafondi suurendamine peab tähendama palga tõusu kõigis koolides.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 4.veebruari 2003.a.määrusele nr.37 on määratud pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele vastava kõrgharidusega põhikooli ning gümnaasiumi õpetaja palga alammäärad, mis määratakse vastavalt õpetajatele atesteerimisel omistavatele ametijärkudele alates 1.jaanuarist 2003.a. Pedagoogi kvalifikatsiooninõuetele vastava keskeriharidusega õpetaja palgamäär võib olla 15% madalam kõrgharidusega õpetaja palgamäärast.
Hakkab kehtima 1.jaanuarist.
Kas õpetajate palgatõus 12 protsenti on samasugune piltlik väljend nagu «heale õpetajale topeltpalk»?
See on reaalne palgafondi tõus nagu lootuski maksta topeltpalka.
Kas õpetaja palga tõstmiseks kaotatakse ära senini olevad lisatasud, viiakse alla miinimumtunnitasu, tõstetakse normkoormust?
2004.aasta eelarveprojekti ei ole vastvaid muudatusi kavandatud ning pikemas perspektiivis ka ei kavandata. Reaalse õpetaja palga otsustab koolijuht.
Kas õpetajate palgatõus 2005. aastal jätkub indekseerimisena või muul moel, et ei tekiks mahajäämust keskmisest palgast?
Rahandusministeeriumi andmetel oli 2002.aastal õpetaja keskmine palk 6177 krooni ning Eesti keskmine palk 6110 krooni. 2003.aastal on õpetaja keskmine prognoositavalt 6795 krooni ning Eesti keskmine prognoositav palk 6757 krooni. Seega on ka hetkel õpetajate keskmine palk Eesti keskmise palgaga täiesti võrreldav, isegi ületades seda.
Milliseid võimalusi Te näete õpetajate palgasüsteemi täiustamiseks, et kooli tuleksid ka noored ja eriti meesõpetajad. Palk peab võimaldama äraelamist, riiete ja kirjanduse ostmist ja reisida tahaks ka mõnikord.
Suurema otsustusõiguse andmine koolijuhtidele võimaldab motiveerida rahaliste vahendite jaotusega nooremate õpetajate, s.h. meesõpetajate haridussüsteemi tulekut. Antud eesmärgi saavutamiseks on kavandatud tõsta 2004.aastal palgavahendite kogumahtu, jättes muutmata astmepalga alammäärad.
HTM kavandab aastaks 2010 nooremõpetaja keskmise palga viimist tasemele 1 SKP elaniku kohta, mis on võrreldav OECD riikide keskmise näitajaga. Vastava taseme saavutamiseks on vajalik palgavahendite kasv alates 2005.aastast vähemalt 12% aastas.
Miks ei või kõrgharidusega palgatöölised maksuvabalt kuludesse kanda otseselt tööga seotud kulusid – näiteks erialase kirjanduse ost, internetikasutus, tegelikud transpordikulud, õpetajal kulud korrektsele riietusele jne? Milline on Teie arvamus?
Antud küsimus kuulub Eesti maksupoliitika valdkonda, mida Haridus- ja Teadusministeerium ei reguleeri.
Kurb on see, et praeguse palgataseme juures ei tule noored ja eriti mehed kooli, mistõttu ei teki ka konkurentsi. Ja koolist ära lähevad tublimad, juba kogenud õpetajad, sest pole mingit palgatõusu võimalust. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus ei ole staaþitasu. Millal taastatakse Eestis staaþitasu?
Konkurents tekib juhul, kui koolijuhil on reaalne võimalus õpetajatele maksta diferentseeritud töötasu. See on ka Res Publica ning praeguse valitsuse üks prioriteetidest. Esimese sammuna sellel teel suurendasimegi just õpetajate palgafondi järgmiseks aastaks 12% võrra. Kui me oleksime suurendanud õpetajate palkade alammäärasid oleks koolijuhi käed endiselt seotud ning reaalselt heale õpetajale võimalikku topeltpalka poleks olnud võimalik maksta. Staazhitasu kohta ütleksin niipalju, et mida läbipaistvam ja lihtsam palgapoliitika on, seda selgem ja parem kõikidele. Ma ei arva, et õpetajate palk peaks koosnema tema tööpanusest ehk sisendist mittesõltuvatest asjaoludset, nagu staazh seda on. Kindlasti on aga tubli ja staazhikas õpetaja vääriliselt ja kõrgemalt hinnatud.
Koolis on pedagoogiline personal jaotatud kahte «kasti» – õpetajad, kelle töötasu tuleb riiklikust allikast ja nn muu pedagoogiline personal, kellelt gümnaasiumides nõutakse samuti kõrgemat erialast haridust – kasvatajad ja raamatukogutöötajad, kelle töötasu tuleb otse kohalikult omavalitsuselt ning mitte riiklikust allikast. Selline jaotus on ebaõiglane – nagu õpikute ja infoga varustamine oleks mingi tehniline protsess, mitte aga õppimis- ja õpetamisprotsessi osa. Millal kaob selline teadlik ebavõrdsustamine ja «kastidesse jagamine»?
Selliseid ‘kastidesse’ jagamisi ja muid kõverteid tahab HTM rahastamissüsteemi korrastamisega vältida.
Kas lasteaias töötava bakalauruse haridusega alusharidusõpetaja kuupalk on tõesti riigi poolt väärtustatud 4100 krooniga (bruto)? Kas sellise palga korral loodab Eesti riik aastaks 2007 alusharidusmaastikule ehk lasteaedadesse koolitajaks kõrgharidusega õpetajad?
Seda on vähe! Tuleb leida lisavõimalusi.
Miks koolidirektoritele tahetakse anda vastutust juurde, kuid raha jagamine, võim ja õigused aga jätta ministeeriumi ja kohalike omavalitsuste ametnikele?
Raha peab jagama see, kes ka vastutab koolist saadava hariduse kvaliteedi eest.
Põhiprotesteerimine ei käi palga pärast, vaid lisatöö pärast, mida ei tasustata. Millal tuleb uus põhikooli õppekava, mis on jõukohane vähemalt 75%-le õpilastest?
Palgast rääkides on tavaarusaamaks kujunenud, et õpetaja töö on vaid klassi ees antavad tunnid, kõik muu on lisatöö. Õpetajal, nagu teistelgi töötajal, on määratletud ka üldtööaeg. Selle sisu on tarvis nii üldiselt, riigi tasandil, kui ka iga õpetaja puhul eraldi, selgemalt määratleda. Olenevalt tunnikoormusest, õpetaja võimetest ja annetest võib ja peabki üldtööaja sisu erinev olema ning töölepingus kajastuma. /Praegu räägib üldtööajast vaid 1994. a määrus “Pedagoogikaspetsialistide üldtööaja kasutamise põhimõtted”/
Uue õppekava projekt peab TÜ õppekava arenduskeskusel valmima 2007. a ja sellega tegeletakse aktiivselt.
Kas Haridus- j
a Teadusministeeriumil on olemas kirjalik analüüs selle kohta, millise summaarse tööajaga peaks pedagoog toime tulema kõigi talle seadusega ettenähtud töökohustuste (õppetundide andmise, tundide ettevalmistamise, vihikute parandamise, klassijuhatajatöö, ainekavade ja tööplaanide väljatöötamise, enesehindamise, kooliarendustöö, arenguvestluste ettevalmistamise ja läbiviimise, õpilaste ja nende vanematega vestlemise, aine-, õppenõukogu ja lastevanemate koosolekutel osalemise ja ettevalmistamise, konsultatsioonide, eksamite) täitmisega? Kui palju aega peaks õpetaja nädalas kulutama igaks loetletud tegevuseks?
Koolidirektor peab korraldama koolitöö selliselt, et õpetaja töökoormus ei ületaks Töö- ja puhkeaja seadusega ettenähtud piirmäärasid.
Kas on lootust, et paberimajanduse hulk õpetajatöös väheneb?
Ebavajalik paberimajandus tuleb kohe ära lõpetada.
Kas te ei arva,et 1. septembril rakendatud töö-ja puhkeajaseadus oli õpetajatele ennatlik? Miks koolid tõstsid kohe õpetajate nädalakoormust 22 tunnilt 24 tunnini?
Töö- ja puhkeaja seadus rakendus õpetajatele tänu HTM jõupingutustele ligi kaks aastat hiljem kui teistele töötajate gruppidele. Õpetajate nädalakoormus lepitakse kokku direktori ja õpetaja vahelises töölepingus Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirides. Direktor ei oleks saanud ega saaks nädalakoormust ühepoolselt suurendada.
Kas ületunnid ei olegi õpetaja töö,et need ei lähe puhkusetasu arvestusse ja nende tunnihind on odavam?
Ületunnid lähevad puhkusetasu arvestusse ja nende tunnihind peab olema vähemalt pooleteistkordne tunnihind.
Kas riik planeerib õpetajate palgafondi hulka ka ületunnitöö tasustamise (koormust ületavad tunnid, riigieksamid, arenguvestlused) seadusega nõutavas ulatuses?
Palgafond sisaldab kõiki palgaga seotud kulusid.
Miks sunnib riik riigieksamite kaudu laupäeviti õpetajaid ja koolijuhte tööle? Ületunnitöö on ju keelatud?
Tegemist on töötamisega puhkepäeval, mis toimub poolte kokkuleppel ja mille eest on ette nähtud kompenseerimise reeglid (vaba aeg samas mahus või 1,5X palk). Samuti ei ole õige väide, et ületunnid on keelatud. Seadusega ettenähtud piirides on ületunnitöö õpetaja ja direktori kokkuleppel võimalik.
Miks toimuvad riigieksamid ajal, mil tegelikult peaks veel toimuma õppetöö? Riiklikus õppekavas on kindlaks määratud, et kursuse pikkuseks gümnaasiumis on 35 tundi. Kuidas on võimalik täita õppekava, kui terve maikuu läheb nö kaduma?
Olen seisukohal, et eksamite tegemine tõsine osa õppetööst. Kui selle tõdemisega tekib probleeme, tuleb seadusandlus üle vaadata.
Miks arvab ka minister, et õpetajatel on ebaeetiline streikida?
Streikimine on iga inimese põhiseaduslik õigus. Pole väitnud, et see on ebaeetiline.
Kas Teie ei leia, et streigi ettevalmistuste ajal Teile alluva ametkonna tegevus ja ajakirjandusse üllitatud avaldused ei ole kohased demokraatliku ühiskonnale. Veelgi enam – Teile alluv ametkond on käitunud eht nõukoguliku malli järgi. Härra minister, kas Te ei peaks tagasi astuma?
Ei.
Miks on Eesti Vabariigis ametis koolijuhid, kes ähvardavad streikivaid õpetajaid jõulupreemiata jätta?
Streikivatel õpetajaid ei või preemiate määramisel ja muude töötingimuste rakendamisel kohelda erinevalt võrreldes mittestreikinud õpetajatega. Streikimise fakti preemia määramisel koolidirektor arvestada ei või.
Kanadas elades näen, kuidas streike peetakse kapitalistliku heaolurutiini normaalseks funktsiooniks, ka õpetajate streigid kestavad kuni kaks nädalat. Streikijatesse suhtutakse austusega. Millal Eesti ühiskond hakkab suhtuma streikidesse nii nagu heaoluriikides Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, USA’s ja Kanadas?
Eestis on kodanikuühiskond alles kujunemisel. Õpetajad kui ühiskonna liidrid on sinnapoole liikumisel esirinnas.
Miks on Eesti õpilased välja kurnatud faktiteadmistega selle asemel, et lasta neil tegeleda loova probleemilahendusega?
Õppekavaarendus suundub üldisemate valmisolekute kujundamisele ja teadmiste rakendamisele, ainete mahu vähendamisele ja lõimimisele, valikute suurendamisele.
Sama oluline on, milliseid õppemeetodeid õpetaja kasutab ning mida tasemetöödes ja lõpueksamites hinnatakse. Kõik need üleriigilised tööde sisaldavad aasta-aastalt vähem seosetut teadmiste kontrolli, rohkem kontrollivad oskust teadmisi loovalt rakendada. Äsjavalminud õpetajakoolituse arengukava projektis on kirjeldatud õpetajapädevusi, mida edaspidi arvestada nii esma- kui ka täiendkoolituses. Seal on palju rõhku pandud ka õppemeetoditele.
Kas on vöimalik Eesti haridussüsteemi sisse viia muudatusi, mis võimaldaksid õpilastele paindlikumiad õppimisvõimalusi? Pean silmas abiõpet, tugiõpet, individuaalprogrammi järgi õppimist tavalises koolis.
Praegu on meil võimalik rakendada järgmisi paindlikke õppimisvõimalusi:
Individuaalne õppekava, parandusõpe, koduõpe, logopeediline abi ja diferentseeritud hindamine, tasandusõpe, kasvatusraskustega laste õpe, võimalus luua eriklasse tavakooli, õpetajate konsultatsioonid.
Miks on esimese klassi lapse koolikava juba selline, et ta peab kooli minnes tundma tähti oskama lugeda?
Lugema õppimine on ettenähtud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas. Laps ei pea oskam lugeda esimesse klassi minnes.
Miks on lasteaedades õpiprogramm nii tihe, et mudilasel jääb pika päeva jooksul aega vaid tunnike mängimiseks?
Lasteaias õpitakse läbi mängu, see on kirjas ka alushariduse õppekavas.
Mind hämmastab see, et õpetajate palkadest räägitakse kui suurimast haridusprobleemist. Minu meelest on suurimaks probleemiks hoopis õpetajate tase – suur osa õpetajatest ei väärigi suuremat palka, nad ongi tavalised, hallid, keskmiste vaimuannetega inimesed. Mida minister plaanib teha selleks, et üldhariduskoolide taset tõsta?
Mind hämmastab see ka. Olulised on ka õpetajate koolitus ja enesetäiendusvõimalused, koolikeskkond, õppekava arendus, õppematerjalid, koolivõrk.
Minu arvates peaks haridusminister igal aastal üks nädal koolis tunde andma, et aru saada, mis tööd kooliõpetajad teevad, kuidas olukord on ja mis raskusi on olemas. Mida Teie, härra minister, sellest arvate?
Olen praktikume juhendanud ja ka koolis tunde andnud. Maakonnavisiitide puhul olen alati pidanud oluliseks lisaks koolijuhtidele ja õpetajatele ka lastega kohtumist.
Olen jälginud haridusministri sõnavõtte. Olgu jutt koolivägivallast, tänavalastest, õppeedukusest või millestki muust, alati taanduvad lahendused sellele, et õpetajaid tuleks rohkem kontrollida, vä
lja töötada õpetaja käitumisreeglid jms. Kas peaks sellest järeldama, et hr. Maimetsa arvates on kõik õpetajad lollid ja laisad või on ministri arvates nendel probleemidel ka teisi põhjusi? Milliseid?
Mina ei arva, et õpetajad on lollid ja laisad. Probleemidel on kindlasti mitmeid põhjuseid.
Miks koolitab riik (minu ja teiste õpetajate maksude eest) hulgaliselt õpetajaid, kes tegelikult ju kooli tööle ei tule?
Põhiline põhjus on see, et õpetajaamet ei ole noorele piisavalt ligitõmbav. Koolis tuleb tähelepanu pöörata keskkonnale, loomingulisele õhkkonnale, palgale. Oluline on ka esimest aastat koolis olevale õpetajale pakkuda tuge, see läheb käima tulevast aastast.
Millal muudetakse riigieksamid kohustuslikuks ainult neile, kes astuvad kõrgkooli? Miks peab tegema tavakooli õpilane sama tasemega eksamit kallakuga kooli õpilasega (nt inglise keel)?
Riigieksamid ei ole üksnes kõrgkooli astumiseks. Riigieksamid võimaldavad eelkõige lõpetajal endil võrrelda oma saavutusi ja saada sedasi objektiivse vastuse.
Mida arvate ideest alustada vene koolide eesti õppekeelele üleviimist noorematest, näiteks 1. klassist? Sel moel saaks vene koolid eesti õppekeelele üle viia 12 aastaga.
Vene koolide täielikust üleviimisest eestikeelsele õppele ei ole räägitud ja seda ei ole eesmärgiks seatud. Kui muust rahvusest, muu emakeelega vanemad soovivad, et nende laps õpiks eesti keeles, siis selleks on neil õigus ja võimalus.
Kas haridusministeeriumil on midagi konkreetselt kavas ette võtta selles osas, et professorite ja teiste akadeemiliste ametikohtade nõuded samadel erialadel oleksid ühesugused kõigis kõrgkoolides?
Riigi tasandil toimib formaalse kvaliteedi kindlustamisena akrediteerimissüsteem, mis annab aluse diplomite riiklikuks tunnustamiseks ning ning õppekavade registreerimisele eelnev kvaliteedikontroll. Nendele tegevustele paralleelselt on 11. juunil 2003.a. Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid sõlminud kvaliteedileppe, mis kehtestab nõuded õppekavade, akadeemiliste ametikohtade ning akadeemiliste kraadide kohta. Vastavalt kokkuleppele ühtlustavad ülikoolid kvaliteedinõudeid kolmes viidatud alajaotuses ning kohustuvad nõudeid rakendama kooskõlas leppes sätestatuga 2004/05 õppeaasta alguseks. Kokkuleppes sisaldub kohustus iga aasta septembris hinnata, kuidas eelmisel õppeaastal lepet on täidetud. Haridus- ja Teadusministeerium on selle leppe koostamise protsessi rahaliselt toetanud.
Miks ei arvestata doktorandikohtade jagamisel kõrgkoolide ja juhendajate senist edukust doktoritööde juhendamisel (doktorikraadi õigeaegselt kaitsnute arv) ja teadustöös laiemalt (edukus ETF grantide saamisel, rahvusvaheliselt publitseeritud artiklite hulk ja tsiteeritavus)?
Toetan doktoriõppe tellimuse suunamist neile ülikoolidele ja erialadele, kus on selleks olemas tasemel tingimused. 2004/05 õa vastuvõtu RKT üle otsustamisel on viidatud kvaliteedi ja efektiivsuse aspektid kindlasti kriteeriumiks.
Milliseks kujuneb teadlaste palk eelseisval aastal ja kuidas see edaspidi hakkab kasvama?
Teadlaste palgad formeeruvad põhiliselt teadusteemade sihtfinantseerimise ja Eesti teadusfondi uurimistoetuste rahadest.
Sihtfinantseerimise kasv 2004. a eelarves on 18,6 % ja Eesti teadusfondi uurimistoetuste kasv 13,2 %. Kokku on nende kasv 17,2%.
Eesti Teadus- ja arendustegevuse strateegia “Teadmistepõhine Eesti” näeb 2005.a ette Haridus- ja teadusministeeriumi eelarves teadusraha 19,5% kasvu. Sellist kasvu kavatseme ka järgida. Mõnevõrra aeglasem kasv (9%) on kavandatud 2006. aastaks.
Kui suur on teadlaste keskmine palk, selle kohta praegu täpsemad andmed puuduvad kuid järgmisel aastal on kavas läbi viia vastav uuring.
Kuidas jääb kõrgkooliõppejõudude palgaga? Praegu paistab, et kraadiga õppejõud, sh doktorikraadiga, teenivad vähem kui kraadita gümnaasiumiõpetajad.
Koolitustellimuse summad 2004.a. eelarves on märgatavalt tõusnud, võrreldes käesoleva aastaga 73.3 milj krooni. Ülikooliseaduse ja Rakenduskõrgkooliseaduse järgi moodustab personalikulu õppekoha arvestuslikust maksumusest 60%, palgatingimuste osas jõutakse kokkuleppele kõrgkooli ja töövõtja läbirääkimistel.
Milleks meile Eesti riik kui piiritletud majandusterritoorium, mõtiskleb Andres Langemets.
Samal teemal:
VE: Kong Fuz – mõttetark
Peab ju inimene kusagilt abi leidma kogu selle vohava nõmeduse vastu ja 2500 aastat tagasi elanud mõttetargad on just need vanakesed, kelledele iga kell võib loota. Kong Fuzi mõtted ajast, mil ta tegutses Lu vürstiriigi ülemkohtunikuna, tunduvad justkui Eesti Vabariigi jaoks kirjutatud.
Ka tähtsuse ja võimu poolest teise inimesena riigis jäi ta truuks oma põhimõtetele — karistas rangelt süüdlasi, kestahes nad ka polnud, ja autasustas neid, kes olid seda ära teeninud. Uude ametisse astudes mõistis ta surma ühe vürstiriigi esimestest ametnikest, kes oli süüdi mitmetes kuritegudes.
„Kõige karmima karistuse on ära teeninud kurjategijad ühiskonna kõrgematest klassidest, kuna nad annavad halba eeskuju, samuti valitsusringkondade inimesed, kes pole nõudnud oma alluvatelt, et need oleksid rahvast õpetanud. Armulikkus niisuguste kurjategijate vastu oleks ebaõiglane ja selgrootu. Mõistke surma need, öeldakse muistsetes raamatutes, kes on selle ära teeninud oma oluliste ja teadlikult tehtud tegudega. Algul tuleb rahvast õpetada, ning alles siis, kui tegemist on teadliku allumatusega, teda kasvatada. Lihtrahva seast kurjategija on sageli vaid osaliselt süüdi, vahel aga hoopis süütu, sest ta lihtsalt ei tea, mis ta kohus on.“
Kui ta sai teada, et üks rikas maaomanik oli haaranud oma kätte kogu lihakaubanduse — ostis loomakasvatajatelt nende karja üles tühise tasu eest, tarbijaile müüs aga liha mitmekordse hinnaga, käskis ta monopolistil enda palge ette ilmuda, sest kogu rikkuse raskus jäi üksnes vaesema rahva kanda. „Ma olen kuulnud, et te olete üks rikkamaid inimesi linnas. Oleks väga meeldiv, kui ma oleksin kuulnud ka, et te olete oma rikkuse saanud ausa töö ja tootmisega. Kuid nii see kahjuks pole — olen saanud teada, et te olete oma rikkuse kokku ajanud hoopis teisel teel. Niisuguse teguviisi eest olete te ära teeninud karistuse….“ Kas mõni Delfi lugeja teab või julgeb arvata, kuidas Kong Fuzi liigkasuvõtjat karistas?
Kord tuli mõttetarga juurde isa, kes kurtis oma poja üle, et see ei kuulavat tema sõna. Kong Fuzi määras neile mõlemale kolmekuulise vanglakaristuse. Kui kinnipidamisaeg täis sai, kutsus ta mõlemad enda juurde (märkate, et kohtunik teostas ka kriminaalhooldust, kontrollis karistuse mõju, jälgis mõtteviisi muutusi !) ja lausus: “Edaspidi kasvatage oma poega paremini ja ärge otsige abi kohtust. Teie aga pidage meeles, et lapse esmane kohus on vanemate sõna kuulata.“
„Kui te armastate oma vanemaid, siis sellega te kindlustate ka rahvas armastust; kui te austate vanemaid sugulasi, siis sellega te õpetate rahvale sõnakuulmist; kindlustanud eneses armastustunde, hakkab lihtinimene hindama oma vanemaid; õppinud austama endast vanemaid, saavad nad austusega suhtuma valitsejate käskudesse. Aga kui lihtinimesed teenivad pojalikus harduses oma vanemaid, kui nad kuulavad valitsejate käske, siis muutub riigi valitsemine täiesti avalikuks. Ja ükski, kes teenib valitsejat, olgu ta suursugune või mitte, rikas või vaene, ei tohi üheski olukorras tekitada segadusi”. Konfutsius võrdleb riigikorda hiiglaperekonnaga, kus sugukonna vanima liikme eelisõigused on kantud üle keisrile. Hea valitseja peab püüdma rahvast vaimselt rikastada ja teda õpetama.
Jääb mulje, et vangistust rakendati Kong Fuzi ajal harva ja vanglat kasutati pigem sundusliku mediteerimiskohana, kus inimene pidi oma tegude üle sügavalt järele mõtlema, mitte aga kuritegevuse kõrgkoolina, kus inimene omandab uusi oskusi ja kaaslasi — tapmiseks, varastamiseks, valetamiseks ja täiesti teistsuguse, lodeva, parasiteeriva, ebaloomuliku elustiili kultiveerimiseks. Vabaduse võtmine ei olnud kuritegevuse kasvu soodustavaks vahendiks, mida see meil paraku on.
Vana Hiina ühiskond ei harrastanud ekstreemsusi, kõik pürgis keskpunkti, harmoonia, tasakaalu, mõõdukuse, tagasihoidlikkuse, täiuslikkuse poole. Diplomaatial teati juba tol ajal olevat nii suur tähtsus, et tänaseni on säilinud kõnekäänd: “Kolmetolline keel kaalub üles sajatuhandese armee. “Diplomaatiliste keerdkäikude ja läbirääkimiste teel saavutati riigi toimimisel paremaid tulemusi kui toore jõuga. Kas oleks ehk meilgi mõttekas riigieelarvest teha väikseid rahaeraldisi diplomaatilisele korpusele tabletikeste ostmiseks, mis keelekasvule soodsat mõju avaldavad? Või suudavad tabletikesed ainult rindu suurendada, et saaks poliitilisi vastaseid justkui buldooseriga eest ära tõugata? Esimesed kirjalikud kriminaalkoodeksid anti Hiinas välja kui riiki asus valitsema keiser Yao nii umbes 2350.a.e.Kr. Need seadused määrasid kindlaks näo häbimärgistamise, käte või jalgade maharaiumise, kohitsemise, raskete kuritegude puhul ka surmanuhtluse. Tõsiste, kuid heasoovlikkust väärivate kuritegude puhul nähti ette asumiselesaatmist. Kergete puhul piitsutamist. Peale Yao surma säilisid praktiseeritavatest karistustest ainult kepiga peksmine, varanduse konfiskeerimine ja väljasaatmine. Kord oli vali, aga vanglaid mitte ühtegi! Kuritegevuse ja riigivalitsemise vahel olevad seosed olid mõttetarkade poolt selgelt välja toodud.
Arvati, et rahva õnn ja heaolu sõltub temast endast, inimeste moraal ja kõlbelisus on õnne alus. Rahva kõlbelisus ei tulene aga mitte seadustest, vaid eeskujust, mida talle annab kõrgem võim — valitseja ja tema ametnikud. Oldi seisukohal, et rahvas matkib kõrgemalseisjate käitumist, mitte ei juhindu kirjalikest ettekirjutustest. Peale selle oldi veendunud, et rahva kõrge moraalse taseme tagab haridus ning püüti parandada noorsoo kasvatust ning täiustada kooliõpet.
Hiinlaste kujundliku võrdluse kohaselt on valitseja anum ja rahvas vesi. Missugune vorm on anumal, sellise vormi omandab ka vesi tema sees; milline on valitseja, selline on ka rahvas. Milline on minister, selline ka ministeerium.