| |
|
 |
2002. aasta Euroopa meistrivõistlustel ületas Erki Nool kõrgushüppes 2.00 ja sooritas salto.
Foto: AP Photo |
|
Väikesekasvuline poiss saavutas suure kümnevõistlejana peaaegu kõik, mida tahtis
27.09.2004 00:01Andrus Nilk, sporditoimetuse juhataja
Deivil Tserp, reporter
Tiitlivõistlustel üheksa medalit pälvinud mitmevõistleja Erki Nool harjutas kuue erineva treeneri näpunäidete järgi. Tema juhendajad meenutavad kuulsa hoolealuse kujunemisteed. Eile lõpetas ta oma viimase kümnevõistluse, kogudes 30. korda rohkem kui 8000 punkti.
Rein Sokk, 1985–1989
Et minust üldse sai Noole juhendaja, selle eest tuleb tänada üht naist. Tallinna Spordiinternaatkooli kaheksanda klassi lõpetamise järel jagati üldettevalmistuse rühma poisid gruppidesse. Mul oli teivashüppajate grupp koos, kuid Tiiu Jurkatamm käis peale, et võtaksin veel kaks poissi, kes tahavad hirmsasti teivast hüpata. Lõpuks andsin Tiiu veenmisele järele: lubasin võtta ühe, Erki, kes oli vaiksem. Erki oli väikesekasvuline, tulevast meistrit oli temas raske näha. Kutsusin ta Paunkülasse treeningulaagrisse, võtsin nii-öelda katseajale.
Riputasin köie üles ja ütlesin poistele: «Ma ei sunni teid midagi tegema, aga kui tahate saada heaks teivashüppajaks, peaksite ka iseseisvalt harjutama.» Erki rippus alalõpmata köiel. Võib-olla ta mõistis, et tema edasine saatus on kaalukausil.
Esimesel aastal Erki tulemused ei paranenud, tüdrukudki jooksid kiiremini, aga ta tegi kõike visalt ja vapralt kaasa. Kümnenda klassi teisel poolel hakkas ta kasvama, jõudu ja sitkust tuli lisaks. Ka tulemused paranesid, suvel ületas ta 3.80.
Elasin perega 12-ruutmeetrises toas, tahtsin koolist lahkuda. Aga Erki pärast otsustasin veel aastaks jääda. Tema areng läks hoogsaks: 11. klassi sügisel alistas ta mitmevõistluses juba 4.40.
Erki kannatas koormust väga vapralt. Tegime viis päeva kõvasti trenni ja kuuendal püstitas ta isikliku tippmargi. Talvel ületas ta 4.90 ja kevadel 5.00. Kolm päeva enne 17-aastaseks saamist püstitas 16-aastaste Eesti rekordi 5.05. Peagi olid alistatud ka 5.10 ja 5.20. Aastane areng oli olnud plahvatuslik – 80 sentimeetrit.
Sportlasena tahtsin saada kõvaks kümnevõistlejaks, aga Raivo Ruukel pani mind teivast hüppama. Alguses olin pettunud, aga see oligi mu õige ala. Treenerina tahtsin, et Erkist tuleks tugev teivashüppaja, aga tuli kümnevõistleja. Minu soovid täitis tema.»
Sven Andresoo, 1989–1993
Kui Rein Sokk treeneritöö lõpetas, pakkus ta Erkit mulle. Mina polnud Erkit jälginud, sest toona hüppas ta teivast, kümnevõistluses oli rekord 7300 punkti.
Meelde jäi, et Erkil on hea pöid ja elastsed lihased, aga jooks polnud kiita. Jooksu sättimisega nägime küllalt palju vaeva. Tänu teivashüppele oli ta ülakeha tugev, jalad seevastu nõrgad.
Toona harjutasid minu grupis Nazarov, Bukrejev, Haller, Loss. Kõik rügasid kõvasti. Laupäeviti jooksime enne jõutreeningut Pirital kuuekilomeetrise krossi. Viimased poolteist kilomeetrit vajutati valusalt. Seetõttu jõudsid kõik kümnevõistluse viimasel alal korralikult pingutada.
Kolm korda nädalas tegime kaks treeningut päevas. Meeste üldtreenitus oli väga hea. Ometi ei julgenud ma väita, et Erkist saab juba kolme-nelja aasta pärast tippkümnevõistleja. Kuid olin kindel, et temast kujuneb hea sportlane.
Kui Erki oli kaheksa kuud tõsiselt harjutanud, kogus ta 7771 punkti. Kaks aastat hiljem sai kokku 8001 punkti ja pääses olümpiamängudele. Erki oli kiire arenguga nagu Külvet, Reintak ja Nazarov. Kui märkasin, et Erki oli treeningul omandanud midagi uut, võisin olla kindel, et ta suudab seda teha ka võistlustel. Nägin kohe, et Erki on olemuselt võitleja tüüpi.
Kahjuks olid toona majanduslikult väga rasked ajad. Mäletan, et käisin spordiühingus Kalev Erkile toetust küsimas, aga ei saanud söögirahagi. Teda aitasid lähedased ja tuttavad, põhiliselt Kiviste perekond.
Mingil hetkel süüdistati mind liigses Nazarovi-lembuses. Ma polevat uskunud Erkisse ja olevat tegelenud liialt palju Nazaroviga. Ausalt öeldes abistasin sel ajal Erkit rohkem, sest ta vajas veel järeleaitamistunde.
Rein Sokk, 1993–1997
Suvel 1993 sõitis Erki koos Paavo Kivisega Valtusse. Nad küsisid, kas olen nõus aitama Erkit sinna, kuhu ta tahab jõuda. Olin treeneritöölt lahkunud, kutse oli ootamatu, aga andsin nõusoleku. Paari nädala pärast hüppas ta kaugust 7.77, MMi normist 7.90 napilt vähem. Erki vajas vaimset tuge. Talle tuli sisendada usku iseendasse.
Kui Erki järgmisel kevadel Götzises 8575 punktiga võitis, tundus see paljudele suurüllatusena. Siis surusid kätt ka need, kes teda vahepeal tühikargajaks pidasid. Aga suurim heameel oli inimestest, kes temasse ka raskel ajal olid uskunud ja teda abistanud.
Ta arenes ka 1996. ja 1997. aastal, kuid tulemus ei paranenud. Erki muutus kärsituks, tema tahe liikus kiiremini kui mõte järele tuli. 1997. aasta kevadel enne Götzise võistlust prahvatas ta närviliselt: «Olen sitt!» Rahustasin teda: «Sinu tehnika on korralik, liigud hästi.» Tundus, et tal tekkisid kõhklused. Ometi alustas ta Götzises väga võimsalt. Võinuks koguda 8750 punkti, kuid saatis ketta mättasse – vaid 37 meetrit. Olime pettunud.
Valutav põlv ei lasknud tal korralikult keskenduda. Võib-olla tegi seegi närviliseks. Sügisel läks ta operatsioonile, seejärel ütlesin: tee rahulikult üldkehalist ettevalmistust. Juhendasin Kristjan Rahnut ja Sven Simustet. Erki tuli juttu rääkima, mul polnud aega kuulata.
Kevadel Itaalias laagris olles ütles Erki, et tal on oma plaan, saab ise hakkama. Treeneri osa on pakkuda psühholoogilist tuge. Kui sportlane lakkab juhendajasse uskumast, on raske abistada. Vastasin: «Ilmselt on sul siis kasulikum üksi harjutada.» Leidsin, et kui Erki ei harjuta nii, nagu mina pakun, siis pole ma enam otsustaja. Võib-olla tekkis meie suhetes rutiin, tüdimus.
Ants Kiisa, 1998–2000
Töötasin telefonipoes, kui Erki mu 1998. aasta mais üles otsis ja rääkis, et vajab abimeest. Palusin mõtlemisaega, kartus oli suur. Ütlesin Erkile, et kümnevõistlusest ei tea ma midagi. Ta vastas: «Sinu rida on heited-tõuked.» Siis enam hirmu polnud, lõime käed.
Endiste klassivendadena tundsime teineteist hästi. Raske öelda, kui palju suutsin Erkile anda, ta oli juba nii valmis sportlane. Aga kui võrrelda meie egosid, siis mina olen rahulikum, aitasin teda tasakaalustada.
Esimene Götzise-võistlus oli minu jaoks hirmus. Kaks päeva hommikust õhtuni kümnevõistlust, seejärel olin neli päeva täiesti läbi. 1998. aasta kujunes Erkile üheks paremaks. Ta võttis ise otsuseid vastu ja viis need ka ellu, kõik toimis. Mina olin nagu toetav sõber.
1999. aasta maailmameistrivõistlustel Sevillas oli Erki vorm isegi veel võimsam kui Sydney olümpial, ta võinuks koguda 8900 punkti. Teivashüppenulli pean saatuselöögiks.
Greg Richards, 1999–2000
Alustasin Erki Noolega koostööd kahekordse olümpiavõitja ja eksmaailmarekor-dimehe Daley Thompsoni vahendusel. Erki oli harjunud tugevasti treenima, meie nõudmiste täitmine ei valmistanud talle raskusi. Daley inspireeris teda, seepärast oli lihtne tugevasti töötada.
Erki on väga emotsionaalne sportlane. Viimases olümpiaeelses treeningulaagris Gold Coastis näitas ta mõnel alal väga head edasiminekut ja sai kindlust. Kuid juhtus, et mõnel päeval alad ei õnnestunud ja siis muutus ta närviliseks. Püüdsin teda veenda, et muutused on toimunud.
Sydney eel polnud ta rahul oma kiirusega, ometi ei tasunud muretseda, sest ta oli mitmel teisel alal palju kasulikku omandanud. Kettaheites ja 1500 m jooksus oli ta parem.
Esimese päeva tegi ta kindlalt. Kuid avapäeva järel oli ta nii heas seisus, et võis sihtida esikohta. Küllap see mõjutas, teist päeva alustas ta närviliselt.
Andrei Nazarov, 2001–2004
Alustasime 2000. aasta detsembris. Olin näinud Erki esinemist Sydney olümpial ja uskusin, et ta on võimeline koguma 9000 punkti. Ka Erki ise uskus ja seetõttu hakkas koostöö hästi sujuma.
Eesmärk jäi saavutamata, aga midagi ta sel etapil ikka tegi. 2001. aasta maailmameistrivõistlusteks valmistusime põhjalikult. Plaan oli kiirus üles ajada ja lüüa rivaale pika puuga juba 100 m jooksus.
Erki sprintis MMil 10,60ga, ent ta oli valmis ajaks 10,45–10,50. Kaugushüpe ei õnnestunud samuti soovi kohaselt – 7.63. Kuid edasi läks päris hästi. Erki suutis kontrollida iga oma liigutust, ta oli väga kindel.
Kõrgushüppega tegelesime suvel eriti põhjalikult, kolm korda nädalas pühendusime spetsiaalselt sellele alale. Erki ei tohtinud vastastele palju kaotada. Tööst tõusis kasu, ta ületas 2.03.
Erki tõhus harjutamine väljendus ka 400 m jooksus, kus sündis isiklik rekord 46,22. Samas jäi sel perioodil tagaplaanile trumpala teivashüpe. Lõpuks kogus ta MMil kõigi aegade kuuenda punktisumma 8815.
2002. aasta sise- ja välis-EM ei olnud Erkile stiimuliks. Ta võttis hooaega kergemalt. Siis algas ka koostöö Jaan Taltsiga. Eksperimendiga nõustusin minagi, kritiseerimiseks pole põhjust.
Meie suhted muutusid varasemast pisut pingelisemaks, sest loodetud tulemust ei tulnud. Sportlane võib ju mõelda, et teeb kergema hooaja, aga tiitlivõistlusel tahab ta ikka koguda kõrge punktisumma.
Noole kuus kümnevõistlust
2000 Sydney OM – 8641. Kuldmedal.
10,68 – 7.76 – 15.11 – 2.00 – 46,71 – 14,48 – 43.66 – 5.00 – 65.82 – 4.29,48
«Arvasin, et võitjana finišeerides teen igasuguseid trikke. Aga ma olin nii väsinud, et ei suutnud midagi ette võtta. Pikali ei tahtnud ka visata. Võtsin Eesti lipu ja läksin auringile.»
2001 Edmonton MM – 8815. Hõbemedal. Eesti rekord.
10,60 – 7.63 – 14.90 – 2.03 – 46,23 – 14,40 – 43.40 – 5.40 – 67.01 – 4.29,58
«Pärast Sydneyt olin vigastatud ja sain tavapärasest hiljem treenima hakata. Andrei Nazaroviga koostööd alustades leppisime mängureeglid kiiresti kokku. Ütlesin talle: «Kui näed, et olen uimane, siis anna sellest kõva häälega märku.» Minule tuleb kasuks, kui juhendaja teeb kriitikat treeningu või võistluse ajal. Tundub, et meil on hea klapp.»
1998 Budapesti EM – 8667. Kuldmedal.
10,58 – 7.80 – 14.40 – 1.97 – 46,67 – 14,68 – 40.79 – 5.40 – 70.65 – 4.38,00
«Pöidlahoidjatest on palju kasu, nad loovad koduse õhkkonna. Lisaks ergutavad fännid teisigi, pahatahtlikke inimesi selles seltskonnas pole.»
1995 Götzis – 8575. Esikoht. Eesti rekord.
10,71 – 8.10 – 14.13 – 1.99 – 46,98 – 14,79 – 39.16 – 5.40 – 65.42 – 4.37,51
«Tippspordi tegemiseks on vaja treeneri sajaprotsendilist usaldamist. Tahaks väga näha Sokku vajadusel alati nõu andmas. Teades, mis summasid täielik olümpiaettevalmistus nõuab, ei julge veksleid välja anda. Götzisesse sõitmisegagi oli raskusi, Eesti Olümpiakomitee andis krediiti.»
2003 Tallinn – 8281. Esikoht. Eesti pääses Euroopa superliigasse.
10,79 – 7.56. – 13.98 – 1.97 – 48,18 – 14,55 – 42.96 – 5.30 – 56.09 – 4.35,86.
«Tahtsin paarsada punkti rohkem koguda, et kindla tundega MMile minna. Kehasse tuleb jõud sisse saada (ta ravis kopsuklamüüdiat). 400 meetrit ei jaksanud joosta. Kuulitõuge ja odavise olid katastroofilised.»
1996 Atlanta OM – 8543. Kuues koht.
10,65 – 7.88 – 14.01 – 2.01 – 47,26 – 15.03 – 42.98 – 5.40 – 65.48 – 4.43,36
«Midagi tuleks treeningutes muuta, et teha arengus hüpe. Jätan nähtu ja kuuldu meelde, analüüsin ja mõtlen, et olla järgmisel aastal võitmatu.»
xxx
Erki Nool: olgu kuldne või kaheksas, ikka kompromissitu
Lea Larin, 27.08.2004
Erki Nool võib olla kas või kaheksas, suur isiksus ja kangelane on ta ikkagi. Ma ei tea, mis ala valib Erki Nool järgmiseks, aga ta jõuab seal tippu. Ta on võitleja.
Erki Noole pea on 34-aastaselt hallisäbruline. Nool räägib, et hallinemine on kestnud juba mõnda aega. Lihtsalt siin, Ateenas, on see tänu lühikesele soengule kuidagi rohkem ilmsiks tulnud, ütleb ta. “Kui ma staadionil võistluse ajal ennast suurelt ekraanilt nägin, siis isegi ehmatasin. Päris värviline olen!”
Kahe kümnevõistluspäevaga on Nool kaotanud 4 kilo kehakaalu ja kolmapäev pärast võistlust on kulunud väljamagamisele. Lisaks tapvale teisipäevale, mil võistlus algas kell üheksa hommikul (aga enne on vaja võistluspaika jõuda, sooja teha jne) ja lõppes pool kaksteist öösel, suundus Nool eesti kohvikusse Tammerti medalit tähistama. “Ütleme nii, et Sassi medali tähistamine venis hommikuni,” muigab ta.
Kaheksas koht erineb muidugi kullast, möönab Nool. Kui 1998. aastal tegi ta isikliku rekordi intervjuude alal, andes vastuseid kella 11-st 19-ni, siis nüüd on huvitundjaid vähem. (1998. aastal tuli Nool Euroopa meistriks.) Olgu kuld või kaheksas koht, kuid Erki Nool ei ole kaotanud kübetki oma karismast, tema emotsionaalsus on kaasakiskuv, tema kompromissitus ja väljaütlemisjulgus avaldab muljet ning artistlik esinemismaneer teeb silmad ette Hollywoodi staaridele.
•• Kuidas hindate eesti sportlaste esinemist olümpial?
Medalite koha pealt olen rahul, eriti kui võrrelda naabritega, soomlastel on vaid üks medal. Teistpidi ei tohiks samas võrrelda, kui meil ei oleks medaleid, siis ei tohiks hakata rääkima, et näed, soomlastel on medal, aga nende rahvaarv on ka suurem. Minu jaoks on hirmuäratav ja häiriv see, et meie medalisaajad pole enam esimeses nooruses. Ometi juba varsti, kuu aja pärast septembris peab olema teada, kellega ja millise plaani järgi minnakse edasi. Oktoobrist algab järgmine treeningutsükkel ja selleks ajaks peab olema selge, kes on need eesti sportlased, kellelt me ootame medaleid nelja aasta pärast Pekingi OM-il.
Siin, Ateenas, näibki toimuvat põlvkondade vahetus, mil suured staarid teevad oma viimaseid etteasteid. Frankie Fredericks, Marlene Ottey, Sonja O´Sullivan, Lev Lobodin, Thomas Dvorak….
Eks ikka on põlvkondade vaheldumises võnked. Nagu ütles Roman Ðeberle: kahju, et te lahkute, koos olemise hea õhkkond saab otsa. Kuid kümnevõistlusse on ka kaks üliandekat sportlast juurde tulnud – Dmitri Karpov ja Bryan Clay. Põlvkonnad vahetuvad, kuid ma kordan: kas me oleme valmis Pekingiks? Järgmiseks olümpiaks valmistumine algab nüüd.
•• Kes teie arvates on need eesti sportlased, kes võiks Pekingist medali tuua?
Egle Uljasel näikse olevat olemas kõik, mis teeb inimesest tippsportlase. Tema on minu jaoks olümpia kõige suurem üllataja. Taavi Peetre võib teha korralikult. Indrek Turi kasvas siin, Ateenas kõvasti, tulemus jäi küll allapoole loodetut, kuid ta võistles kõhugripiga vapralt lõpuni ja astus kümnevõistluses täismeeste sekka. Kristjan Rahnu peaks täielikult treeningumetoodikat muutma, kui ta tahab sellistes tingimustes head tulemust saada. See ei ole mitte ainult minu, vaid ka mitme välismaa treeneri arvamus, kellega ma olen vestelnud. Ujujatest ei tea ma palju, ei näinud ühtegi ujumist ega tea… nad on küll noored, aga mulle tundub, et nad on möödaniku treeningumeetodites liiga kinni ja midagi peaks muutma. Kõikidel, kes on spordis osalised, peab olema selge nägemus. Sest aega põhja ladumiseks on ju väga vähe – oktoobrist alates ca viis ja pool kuud, edasi tuleb juba võistlushooaeg peale ja midagi ümber teha on hilja.
•• Milline on teie enda plaan oktoobriks?
Kui ma jätkan sportlasena, siis mul on lihtsam, sest mul on olemas kogemus erinevalt paljudest eesti sportlastest ja ma julgen öelda, et ka erinevalt paljudest treeneritest. Ühte sarnasust ma enda ja Jaan Taltsi vahel näen – kui Jaan Talts ütles täna 32 aastat tagasi
OM-il kulda võites, et eesti sportlased teevad liiga vähe tööd, siis mina, Erki Nool ütlen nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, täpselt sedasama. Otsitakse ikka mingit oma nippi, kuigi tegelikult on lihtsalt vaja rohkem tööd teha.
•• Ütlete – KUI te jätkate sportlasena?
Ma millegipärast ei usu, et mul jätkub motivatsiooni teha trenni nii, et suurvõistlustelt tuleks medaleid. Sest mis see võistlemine siis ikka ära on? Kaks pikka päeva, hommikul kuuest üles ja magama saad öösel kell üks… Võistlemine, see on lihtne. Aga trenni teha on raske, eriti selleks, et olla medalisaajate hulgas. Vanemal mehel eriti – ei ole lihtne. Võistlemisel aitavad kogemused kõvasti kaasa, mis see Ottey oli üheksas või? Ja Fredericks jõudis finaali. Ma olen maailma spordistatistikas küm-nevõistluses üks väheseid mehi, kes suurvõistlustel kõva tulemuse teinud.
•• Nii et Pekingi OM-il ei näe teid kindlasti?
Pole võimatu, et Pekingi küm-nevõistlusele olen akrediteeritud treenerina. See on muidugi spekulatsioon, aga sport mulle meeldib ja ma pean otsustama, kas tahaksin olla ka õpetaja ja treener. Hingelt olen ma maksimalist, kui kedagi juhendama hakkan, peab see olema samasuguse maksimalisti hingega sportlane. Muidugi tuleb arvestada igaühe individuaalsete võimetega – on vahe sees, kas keegi jookseb teosammul pingutamata 100 meetrit 10 sekundiga või kui teine, andetum sportlane pingutab ja viib tulemuse 400 m peal 56 sekundilt 53-le. Selleks, et oma andega kuhugi jõuda, peab sportlane olema hingeliselt valmis. Kui hingeliselt valmis ei ole, siis sa medalit ei saa, siis on sportimine ajaraiskamine.
•• Kes tõuseb kümnevõistluses valitsejaks pärast Ðebrlet?
Dimitri Karpovil on kogu aines olemas, et saada tippkümnevõistlejaks. Tema ainuke puudus võib olla see, et nagu kõik suurt kasvu sportlased, on ta aldis vigastustele ja noorena ehk veel oled valmis hambad ristis, valu alla surudes tipptulemust püüdma (Ateenas võitis Karpov pronksi põlvevigastusest hoolimata, võisteldes eelmises aastal surnud ema mälestuseks). Vanemana, kui oled pikka aega spordis olnud, ei lase sa enam emotsioonidel ennast üle piiri viia. Minagi siin oma seljaga… Veel kümme aastat tagasi oleksin pannud igas katses viimase välja, aga nüüd oskan mõelda ka tagajärgedele. Oskan sättida, teibas võtan hoojooksu mõned sammud lühemaks, sest jooks koormab selga. Kui ma oleks odaviske viimases katses maksimaalse peale pingutanud, läinud nii-öelda oda pooleks viskama, oleksin ehk saanud oma tulemuse kirja. (Nool viskas Ateenas oda 61.33 , tema tipptulemus on 71.91.) Mis siis oleks olnud? Oleksin ehk kaheksanda koha asemel kuues, aga minu spordielu hakkab lõppema, ees on lihtsalt elu ja ma loodan, et see eluperiood tuleb palju pikem kui mu spordielu.
•• Mida teeb Erki Nool tulevikus, näiteks kümne aasta pärast? Olete nii palju saavutanud, on teil veel täitumata unistusi, ideaale, mille poole püüelda?
Eks tuleb sammhaaval hakata oma elu seadma ja üles ehitama, see ei ole nii, et teed ühte asja, jõuad tippu – ja järgmisel hetkel oled teise asjaga tipus. Sport on mulle hingelähedane, võib-olla hakkan ma rahvusvahelises spordiorganisatsioonis tegutsema. Mulle pakuks lõbu, meeldiks olla IAAF-is või ROK-is. (IAAF on rahvusvaheline kergejõustikuorganisatsioon ja ROK on rahvusvaheline olüm-piakomitee.)
•• Kuidas te tulevase spordifunktsionäärina hindate Ateena OM-i korraldust, näiteks võrreldes Sydneyga?
Väga hästi organiseeritud. Näiteks avapeo korraldus oli kõvasti parem kui Atlantas. Tegelikult, Atlantaga ei tahaks võrreldagi. Turvalisusest on siin palju räägitud, aga turva ei ole häirivalt karm, pigem selline manana-turva. Ma ei usu, et terroristid ründaksid, terroristid on end positsioneerinud ju USA vaenlastena. Kuid kui terroristid olümpiat ründaksid, ründaksid nad praktiliselt kõiki riike, kogu maailma. Sellise rünnakuga satuksid terroristid löögi alla kogu maailmas, kaotaksid rahvusvaheliselt sellegi t
oetuspinna, mis neil veel võiks olla.
•• Rekordarvu dopinguga vahelejääjate pärast võiks tänavuse nimetada dopinguolümpiaks. Kas suur vahelejääjate arv on spordile hea või halb?
Hea ikka. See näitab ju, et medalisaajatega on kõik korras, et doping ei mõjuta spordi tipptaset. Sest medalisaajatel on dopinguproovidest pääseda või nendega manipuleerida ülimalt keeruline, nagu oleme näinud. Siiski ei meeldi mulle Kenterise-Thanou juhtumi käsitlemine, Kenteris on ju sprindis omaette fenomen. Mul on tunne, et selle juhtumi puhul hakkasid paljud suuremad vennikesed oma nahka päästma ja hüppasid järsku nende selja tagant ära, selles suhtes mulle see asi ei meeldi.
Ja Marion Jones, kes pole mitte vähe saavutanud… See, kuidas temast räägitakse, häirib mind. Häirib, et kõige suuremad rääkijad ja asjatundjad on need, kes ise seisavad spordist kõige kaugemal.
Kuni ei ole tõestatud, et sportlane on tarvitanud dopingut, ei tohi teda selles süüdistada. Dopingut pruukides ei olegi võimalik tippspordis püsida, mind ennast on testitud nii, et näiteks 1995–1998 sisuliselt üheksa korda aastas. Rekord oli 13 korda. Pealegi ei mõju doping muudest pillidest erinevalt – ütleme, et tema mõju kestab paar tundi või paar nädalat. Aga võimalik, et selle aine pruukimist saab kindlaks teha kuus kuud hiljem! Need tagantjärele tuvastamise ajad pikenevad kogu aeg, me ei tea ju keegi täpselt, kui kaugel on dopingukütid. Mis mõtet on siis üldse keelatud ainet võtta – et mitte vahele jääda, tuleks seda tarvitada, ütleme, rohkem kui pool aastat enne võistlust, võistluse ajaks ta nii pika aja tagant nagunii ei mõju. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju ajakirjanikele ka apteegist süstlad osta ja saata nad staadionile võistlema.
•• Olete valmis kaasa lööma rahvusvahelises organisatsioonis. Kas te pole mõelnud, et teist võiks olla kasu Eesti ühiskonnale?
Eestis on väga palju kurjust ja inimesed on õelad. Toon ühe näite – istusin koos Toomas Merilaga ja tema ütles, et väga paljud küsivad tema käest: oi, kas sa tõesti suhtled ikka Värnikuga edasi? (Merila oli pikka aega Värniku treener, aga nad ei sobinud omavahel, seetõttu mindi lahku. Mis ei takista neid rahulikult suhtlemast.) Eestis vahet ei tehta absoluutselt, mis on inimese puhul amet, mis isiksus. Spordiametnikud näiteks ei saa sellest üldse aru, nad võtavad mind isiklikult, ärrituvad ja solvuvad, aga tegelikult käib ju jutt nende tegudest ja tööst, mitte neist kui inimestest.
Eks ma olen ikkagi olnud Eesti elus osaline, olen üritanud aktiivselt asju ajada. Kuid Eesti ühiskonna areng võtab kohati kummalisi vorme. Ma ei saa paljudest asjadest aru. Olen maailmas ringi rännanud ja julgen öelda, et AIDS-i ennetus ja narkomaania on suurimad probleemid. Aga kui ma kahe aasta eest korraldasin sportlaste ürituse AIDS-i ennetustööks raha kogumiseks, kutsusin kohale maailma tipud, prints Alberti jt, siis ei teinud ETV sellest ühtegi piuksu. Keda ma veel oleksin pidanud kutsuma, et asjale tähelepanu pöörataks?
Kui riigilt raha saav riigitelevisioon ei pea AIDS-i ennetust oluliseks teemaks, siis… Samas oli pedede paraad Eesti rahvustelevisioonis suur peauudis! Kõik kargasid sellele, kes ta nüüd oligi, Märt Sultsile kallale, aga ta ju väljendas lihtsalt oma isiklikku seisukohta, mitte ei rääkinud koolidirektorina.
•• Kas te ei karda, et kui teie sõnad trükis ilmuvad, tabab teidki pahameel ja hukkamõist?
Ei karda. Ma ei karda oma arvamusi ja seisukohti välja öelda.
Ma ei karda avalikult inimeste ees öelda, et säärased geide paraadid, nagu siin ja Saksamaal, kus täiskasvanud mehed ronivad lavale ja hakkavad suudlema ja teab mida tegema – mina ei taha, et mu pojad sääraseid asju näeksid! Ma ei oska seda asja praegu neile seletada, nad on liiga noored. Võib-olla kui nad vanemaks saavad. Lõppude lõpuks ei pea me normaalseks, kui mees ja naine läheksid Raekoja platsile ja hakkaksid seal seda tegema? Kohe kutsutaks politsei. Aga kui kaks meest nii teevad, siis öeldakse, et see on tolerantsi küsimus.
Liberaalsust aetakse Eestis liigagi taga. Spordis ei ole liberaalsusele kohta, ainuke demokraatia ilming spordis on see, et 100 meetri start ja finið on kõikide sportlaste jaoks täpselt samas kohas.
•• Olete spordiametnikega varemgi vastuollu läinud…
Eesti spordielu eripära on see, et väga paljude alade olümpiadelegatsioonide juhid, kes on siin tõestanud, et ei saa oma tööga ka elementaarsel tasemel hakkama, jätkavad pärast olümpiat rahulikult samamoodi edasi. Kusjuures kõik teavad, kuidas asjad on, aga midagi ei muutu. Järgmisele olümpiale lähevad samamoodi need kaabakad ja laiskvorstid.
Normaalne oleks, kui nädal pärast olümpiat istutaks maha, arutataks läbi, mis on hästi ja mis halvasti, tehtaks järeldused. Spordis need asjad millegipärast nii ei käi. Kardetakse muutusi, sest võib-olla need, kes praegu on mingi koha peal, kardavad oma kohta kaotada, ja nii lükataksegi muutusi argusest aina edasi, kuhugi kaugesse tulevikku.
Olen palju mõelnud, miks spordiametnikud minu peale nii solvuvad. Eks üks põhjus ole see, et mina õpin ja arenen ainult negatiivse tagaside kaudu, iga päev ütleb treener trennis, et käsi on valesti või sa teed seda liigutust valesti. Minu jaoks on kriitika igapäevane rutiin. Kui ma tahan paremaks saada, siis pean teadma, mis ma valesti teen.
•• Nii et teile võib öelda: Erki Nool, see on vilets sooritus?
Absoluutselt. Ma isegi ei kannata, kui hakataks kiitma asja eest, mis on täiesti metsa läinud.
Tagasi Eestisse tuleb Erki Nool esmaspäeval. “Puhkan, mõtlen, elan ja saan tavalisest rohkem lastega koos olla,” ütleb ta lähema aja plaanide kohta.
|
 |
xxx
Erki Noole elust
Erki Adams. Referaat
LapsepõlvErki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne, Kairi, Elen ja vend Joel. Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on lihttöölised: ema Miina Nool töötas varem laojuhatajana, praegu töötab ta algkoolis majandusjuhatajana. Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas.
Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis.
Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing.
1990. ja 1991. aastaSelle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel
seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki Noolele tippsportlase karjääri algus.
Noole treener Sven Andresoo sõnul on ta töökas, hea koordinatsiooniga ja kiire. Ka noormehe jõunäitajad on veel tagasihoidliku kehakaalu kohta head. Treeningud põhinevad ikka veel kiirusjõu arendamisel ja tehnikalihvimisel. Noole ekstreener Rein Sokk on samal aastal öelnud, et Nool on alles noor, ei oska veel kümnevõistleja moodi mõelda. Kui ta selle peaks ära õppima, teeb ta veel imet.
1991. aasta talvel vigastas Nool end treeningul ja võistlemine tuli unustada peaaegu poolteiseks aastaks. Enne kukkumist teivashüppes saavutas Nool NSV Liidu meistrivõistlustel seitsmevõistluses viienda koha.
Aastad 1992, 19931992.aastal õnnestub Noolel alistada 10-võistluses 8000 punkti piir ning see tagab pääsu Barcelona suveolümpiamängudele.
Barcelona järel lõpeb Noole koostöö Sven Andresooga. Erki alustab eksirännakuid. Toetajate ja treenerita polnud tal kindlat sihti silme ees. Tahe, seda oli ohtrasti, kuid kindla sissetulekuta jäi toitumine kesiseks. Noor treenitud organism vajab energia taastamiseks rohkesti valgu- ja vitamiinirikast toitu.
Meeleheitehetkel oli andekas, kuid kohati sihitult rabelev nooruk valmis tippspordist loobuma, kuid õnneks ulatasid talle abikäe head inimesed. Palju toetasid teda ka praeguse elukaaslase Kadri vanemad.
1993.aasta suvi polnud Noolel suurem asi. Ta püüdis sinilindu kaugushüppajana, kuid jäi Eesti meistrivõistlustel medalita. Siis otsis Erki üles oma nooruspäevade treeneri Rein Soku. Rein Sokk kannustas ja julgustas Erkit, et ei tohi veel lõpetada. Nool jätkas Sokuga.
1994. aasta hooaegHelsingi EM-il augustis Noolel just kõige paremini ei läinud. Eesti mitmevõistlejatest oli ta siiski parim, kogudes 7953 punkti, millega platseerus kümnendale kohale. Nool selle kohaga rahule ei jäänud.
1994. aastal suutis Nool tõestada, et jätkab kümnevõistlejana ning et ta on tõusnud sel alal Eesti parimaks.
1995. aasta1995. aastaga sai Noolest Eesti tuntumaid inimesi. Temast kujunes noorte iidol. Ajakirja Noorus küsitlusel valiti Erki seksikaimaks meheks. Avatud ja siiras, otsekohene ja rõõmsameelne – need omadused võluvad. Nool avaneb inimestele ja kaameratele.
Enne Göteborgi MM-i teeb Nool kaasa veel Euroopa karikavõistlustel Helmondis. Eesmärgiks on Eesti Superliigasse aidata. Noole arvates on see väga võimalik.
Juuni alguses võistleb Nool Tallinnas peetavatel Euroopa karikavõistlustel kergejõustikus. Nool võistleb kolmel alal : 200 meetri jooksus, kaugushüppes, kus ta saavutab 7.63-ga kolmanda koha ja 4 koht 100 meetri teatejooksus.
Enne MM-I tekib kahtlus, kas Nool üldse kaasa teha saab, sest Helmondis saadud jalavigastus andis end enne MM-i jälle tunda.
Erki Noole Fan Club
Aastal 1997 loodi Viljandimaal Peraarul Erki Nool Fan Club, kuhu kuulub inimesi Tallinnast, Tartust, Pärnust, Viljandimaalt ja mujaltki.1997. aasta maikuus oli Austria väikelinnas Götzises Hypomeetingu võistlust jälgimas 18 klubi asutajaliiget, 2000. aasta mais oli kohal juba ligi 100 fänni. Götzis ongi üks populaarsemaid sihtkohti klubi reisitegevuses. Igal aastal koostatakse kalenderplaan, kus
on kirjas kõik aasta ettevõtmised: võistlused, üritused, kohtumised. Reiside sihtkohtadeks on eelkõige need võistlused, millistel osaleb Erki ise, lisaks oma liikmeskonnale planeeritud hobispordi võistlused. Klubil on oma põhikiri, mis sätestab klubiliikme staatuse ja klubi tegevuse eesmärgid. Erki Nool Fan Club lähtub põhimõttest, et iga klubi liige on aktiivselt klubi tegemistes osaleja, kes annab ürituste organiseerimisse oma panuse vabatahtlikult. Klubi liikmeks saamiseks on vaja teha kirjalik avaldus juhatuse nimele. Uuel liikmel on siiski vajalik ühe soovitaja olemasolu klubi liikmeskonna hulgast. Liikmemaksu suurus aastal 2001 on täiskasvanutele 500 krooni ja lastele kuni 18 eluaastat 100 krooni. Klubi liikmetel on eesmärk võimaluste piirides Erkit saata võistlustel senikaua kuni ta aktiivselt rahvusvahelises kümnevõistluse karusellis osaleb. Alates 1997.aastast on
fännid esindatud olnud kõikidel Erki võistlustel, välja arvatud Hea Tahte Mängud 1998. Isegi sellistes kaugetes ja eksootilistes maades nagu Jaapan ja Austraalia on fännid, kuigi vähendatud koosseisus, Erkit toetamas olnud. Sydney oli krooniks kogu senisele kaasaelamisele, kus nii kohalolnud fännid kui ka kojujäänud tulihingelised toetajad said peale mitmeidki ebaõnnestumisi lõpuks tõelist võidujoovastust tunda. Klubil on kasutusel oma sümboolika, mis on omandanud suure populaarsuse kõigil välisvõistlustel: lipud ja loosungid, mitmes variandis nokamütse ja kollaseid T-särke. Erki Noole Kergejõustikukooli õpilastele ja teistele fännidele on klubi oma karikatele korraldanud võistlusi mitmevõistluses.
Klubi tegevus ja esindatus rahvusvahelistel võistlustel on leidnud korduvalt kajastamist võistlusjärgselt kohalikus meedias nii sõnas kui pildis. Alati on suhtumine olnud äärmiselt positiivne, klubi on mainitud kui unikaalset nähtust kergejõustiku ajaloos. Teadaolevalt ei ole palju kergejõustiklasi, kes võiks uhkustada oma isikliku Fan Clubiga nii pikkade aastate jooksul.
Kahtlemata on klubi oma kohalolekuga ja lippude lehvitamisega aidanud reklaamida üle kogu maailma meie väikest kodumaad. Loodame, et seda tegevust saab Erki Nool Fan Club jätkata veel vähemalt järgmise olümpiani. Klubi üheks kaugemaleulatuvaks ideeks on populariseerida mitmevõistlust Eesti noorte hulgas, et ühel p&a
uml;eval oleks Erki Noolel ka väärikas mantlipärija.
Materjalid: Raamat “Erki Nool”
ENE
Ajalehtedest
http://my.tele2.ee/erit/nool/eellug.html
www.miksike.ee
xxx
|
|
|
Ðebrle tegi Euroopa rekordi, Nool viies
7.03 18:27
Roman Šebrle juhtis Budapesti sise-MM-il seitsmevõistlejate 1000 m jooksu algusest lõpuni, sai ajaks 2.39,67 ning püstitas 6438 punktiga uue Euroopa rekordi. Viimase ala eel juhtinud, kuid jooksurajal Šebrlest ligi kümne sekundiga maha jäänud Bryan Clay sai 6365 punktiga hõbemedali ja tõusis kõigi aegade edetabelis kaheksandale kohale. Pronksikohta suutis hoida mullu Tom Pappase järel hõbeda pälvinud Lev Lobodin 6203 punktiga.
Erki Nool lõpetas 1000 m jooksu Šebrle järel 2.41,94-ga teisena ning kerkis kuuendalt kohalt viiendaks. Punkte kogus kuuendat korda sise-MM-il võistelnud Nool 6093. Uue Kasahstani rekordi 6155 punktiga sai neljanda koha Dmitri Karpov.
|
|
LÕPLIK JÄRJESTUS SEITSME ALA JÄREL
1. Roman Šebrle (Cze) 64382. Bryan Clay (USA) 63653. Lev Lobodin (Rus) 62034. Dmitri Karpov (Kaz) 61555. Erki Nool (Est) 60936. Aleksandr Pogorelov (Rus) 60227. Jón Arnar Magnússon (Isl) 59938. Ranko Leskovar (Slo) 5612
7/7 - 1000 M1. Roman Šebrle (Cze) 2.39,67 (877)2. Erki Nool (Est) 2.41,94 (852)3. Dmitri Karpov (Kaz) 2.42,34 (848)4. Lev Lobodin (Rus) 2.45,76 (810) 5. Jón Arnar Magnússon (Isl) 2.47,52 (792)6. Bryan Clay (USA) 2.49,41 (772)7. Aleksandr Pogorelov (Rus) 2.54,44 (720)8. Ranko Leskovar (Slo) 2.55,27 (711)
6/7 - TEIVAS1. Erki Nool (Est) 5.10 (941)2. Aleksandr Pogorelov (Rus) 4.90 (880)3. Bryan Clay (USA) 4.90 (880)4. Roman Šebrle (Cze) 4.80 (849)5. Lev Lobodin (Rus) 4.80 (849)6. Jón Arnar Magnússon (Isl) 4.60 (790)7. Dmitri Karpov (Kaz) 4.60 (790)8. Ranko Leskovar (Slo) 4.40 (731)
5/7 - 60 M TJ.1. Bryan Clay (USA) 7,77 (1040)2. Lev Lobodin (Rus) 7,83 (1025)3. Dmitri Karpov (Kaz) 7,87 (1015)4. Roman Šebrle (Cze) 7,95 (994)5. Jón Arnar Magnússon (Isl) 8,08 (962)6. Aleksandr Pogorelov (Rus) 8,13 (949)7. Ranko Leskovar (Slo) 8,23 (925)8. Erki Nool (Est) 8,33 (900)
4/7 - KÕRGUS1. Roman Šebrle (Cze) 2.11 (906)2. Aleksandr Pogorelov (Rus) 2.08 (878)3. Bryan Clay (USA) 2.08 (878)4. Lev Lobodin (Rus) 2.05 (850)5. Dmitri Karpov (Kaz) 1.99 (794)6. Ranko Leskovar (Slo) 1.96 (767)7. Jón Arnar Magnússon (Isl) 1.96 (767)8. Erki Nool (Est) 1.96 (767)
3/7 - KUUL1. Roman Šebrle (Cze) 16.28 (869)2. Lev Lobodin (Rus) 15.99 (851)3. Jón Arnar Magnússon (Isl) 15.77 (837)4. Aleksandr Pogorelov (Rus) 15.25 (805)5. Dmitri Karpov (Kaz) 14.95 (787)6. Erki Nool (Est) 14.90 (784)7. Bryan Clay (USA) 14.84 (780)8. Ranko Leskovar (Slo) 13.05 (670)
2/7 - KAUGUS1. Dmitri Karpov (Kaz) 7.97 (1053) 2. Roman Šebrle (Cze) 7.96 (1050) 3. Bryan Clay (USA) 7.78 (1005) 4. Jón Arnar Magnússon (Isl) 7.64 (970)5. Erki Nool (Est) 7.57 (952)6. Ranko Leskovar (Slo) 7.52 (940)7. Aleksandr Pogorelov (Rus) 7.49 (932)8. Lev Lobodin (Rus) 7.36 (900)
1/7 - 60 M 1.Bryan Clay (USA) 6,65 (1010) 2. Lev Lobodin (Rus) 6,90 (918) 3. Erki Nool (Est) 6,96 (897) 4. Roman Šebrle (Cze) 6,97 (893) 5. Jón Arnar Magnússon (Isl) 7,02 (875) 6. Ranko Leskovar (Slo) 7,04 (868) 7. Dmitri Karpov (Kaz) 7,04 (868) 8. Aleksandr Pogorelov (Rus) 7,07 (858)
|
|
xxx
|
Nool tahab Budapestis korrata kuue aasta tagust kullavõituPeep Pahv, SLÕL, 5. märts 2004
 Mati Hiis
 VÕITLUSJANULINE: Optimistlik Erki Nool loodab, et Budapest on talle õnnelik linn. Siin võitis ta ju kuus aastat tagasi EM-tiitli. |
Tiitlivõistlustelt üheksa medalit korjanud mitmevõistleja Erki Nool kinnitas, et on valmis täna Budapestis algavalt sise-MMilt võtma juubelit tähistava kümnenda medali – ning mitte lihtsalt medali, vaid kulla!
«Kullaheitluses tasub arvestada vaid tšehhi Roman Šebrlega, seevastu medalile pretendeerivaid mehi on palju rohkem,» arvas Nool. «Võitmiseks pean oma nõrgematel aladel olema stabiilselt hea ning Šebrle ei tohi ennast eriti ületada.»
Ülejäänud konkurentidest märkis Nool ära kahte meest: «Dmitri Karpovil on head eeldused, ent tema hetkeseisust ei tea suurt midagi. Lev Lobodin on mees, kes võib võtta medali, aga mitte kunagi kuldset.»
Võimalikest soosikutest pole laupäeval ja pühapäeval peetaval jõuproovil stardis ameeriklasest tiitlikaitsjat Tom Pappast. Šebrlel ja Noolel on korralikud tulemused kirjas Reval Cupilt, Lobodinil Venemaa meistrivõistlustelt. Samas tegi kaasa Kasahstani esindav Karpov, ent pärast korralikku avapäeva loobus teisel päeval jätkamast.
Medalid viis-neli sisevõistluste kasuks
Lisaks treeningutel valatud higile ammutab Nool sisemist kindlust teadmisest, et Budapestis on ta juba korra tiitlivõiduni jõudnud. Kuus aastat tagasi krooniti ta siin kümnevõistluse Euroopa meistriks. «Ma pole ebausklik, ent täna siia sõites mõtlesin seosest, miks ei võiks Budapest olla paik, kus läheb alati hästi. Ebaõnnestumiste linn on mul Barcelona näol ju juba olemas,» arutles Nool.
Seni võidetud üheksast medalist viis on Nool teeninud sisevõistlustel. «Mitmevõistleja karjääri alguses mõtlesin, et sisevõistlused ongi minu õige ala,» muheles Nool. «Tegelikult olen ikkagi kümnevõistleja ning medalite suhe peaks olema vähemalt viigis. Paaril korral on see lihtsalt ebaõnnestumiste tõttu kaduma läinud.»
Noole sõnul pole tema jaoks vahet, kas medal on võidetud sise-, või välisvõistlustel. «Medal on medal. Tõsi, sisevõistlusel on seda lihtsam saavutada, ent siia pääseda selle võrra raskem,» tõdes ta. Mõtles veidi ning lisas: «Välisvõistlus on vist ikka natuke kõvem sõna. Aga praktika on näidanud, et samad mehed jõuavad esikolmikusse mõlemas kohas.»
«Seisund on parem kui Reval Cupil.»
Budapesti jõudis Eesti parim mitmevõistleja Viinist pärast mõne tunni pikkust autosõitu. Austria pealinnas andis ta viimasel viiel päeval vormile lõpliku lihvi.
«Harjutasin korra päevas ning püüdsin palju puhata. Pühapäeval võtsin vaba päeva ning magasin hotellitoas. Kodunt eemal võistluseks valmistumine annab võimaluse paremini keskenduda. Püüdsin kõik alad peas läbi mõelda,» selgitas Nool. «Trennis jätsin ainult teivashüppe kõrvale, muud alad proovisin läbi ning saavutasin väga hea tunde. Seisund on kindlasti parem, kui veebruari alguses Reval Cupil. Siis segas jalavigastus, nüüd olen saanud teha kõiki soovitud harjutusi.»
Täna teeb Nool kerge treeningu ning võimalik, et vaatab Larissa Netšeporuki heitlust viievõistluses. «Larissal on siin hea koha saavutamiseks soodsad väljavaated. Ilmselt tuleb väga tihe võistlus, kus määravaks saab viimane ala 800 meetri jooks. Kahjuks on ta tihti just seal palju käest andnud,» hindas ta.
Erki Nool sise-MMidel
1995 Barcelona 7. 5887 (6,81, 7.56, 10.46, 2.04, 8,32, 5.00, 2.44,89)
1997 Pariis 2. 6213 (6,86, 7.44, 14.70, 1.95, 8,08, 5.30, 2.40,75)
1999 Maebashi 2. 6378 (6,83, 7.80, 14.87, 1.93, 8,16, 5.50, 2.38,62)
2001 Lissabon 5. 6074 (7,01, 7.60, 14.89, 1.93, 8,02, 5.00, 2.44,38)
2003 Birmingham Katk. 1759 (7,08, 7,38, 0)
Šebrle kuulutas head vormi
2001. aasta seitsmevõistluse sisemaailmameister Roman Šebrle pakatas eile Budapesti MMi akrediteerimiskeskuses optimismist. «Tean, et olen siin peamine kullasoosik, ent see ei sea mulle pingeid. Lisaks minule on veel mitu meest, kes kulda ihkavad, peame kõik tegema oma võistlust,» sõnas ta. «MM-tiitel on mulle oluline, ent mõtetes olen juba Ateena olümpial. Kõik muu on vaid ettevalmistus.»
Erki Nool pidas Šebrlet peamiseks konkurendiks, tšehh omakorda nimetas peamiseks ohustajaks just Noolt.
«Erki on tugev – palju tugevam kui eelmisel aastal. Tallinnas võisteldes nägin tema võimsaid lihaseid,» lausus Šebrle.
Pärast veebruaris Reval Cupil võistlemist on Šebrle harjutanud koduses Prahas. «Tegin trenni ja võistlesin palju,» rääkis ta. «Püstitasin 60 meetri tõkkejooksus isikliku rekordi 7,84, tõukasin kuuli 15.84 ning hüppasin kaks korda teivast täpselt viis meetrit.»
Erki Nool kergitas neid tulemusi kuuldes kulme. «Laupäeval nägin telerist mingit võistlust. Seal jooksis ta tõkkeid 8,06 ja hüppas kaugust seitsme ja poole meetri peale,» meenutas ta. «Ta tundus kuidagi raskepärane, ent enne suurvõistlusi on ta tihti selline.»
Šebrle väitis, et tervis on võimaldanud treeninguplaane laitmatult täita. «Mõned kohad teevad valu, ent mitmevõistleja jaoks on see tavaline,» muigas ta.
xxx
Erki Nool keeldub koostööst kergejõustikuliidu juhtidega
Andrus Nilk, sporditoimetuse juhataja, 04.12.2003
Erki Noole ja kergejõustikuliidu juhtide suhted on muutunud nii teravaks, et olümpiavõitja keeldub nendega arutamast oma Ateena olümpiamängudeks valmistumise plaane.
Nool on sügisel mitu korda avaldanud rahulolematust, et Eesti Kergejõustikuliit (EKJL) pole hakanud toetama olümpianormi alistanud sportlaste ettevalmistuskavu, kuigi olümpiani jääb tänase seisuga pisut üle kaheksa kuu.
EKJLi juhatus on teinud olümpiavõitjale kirjaliku meeldetuletuse, et ta pole täitnud toetuste kuluaruandeid, ja kiri jõudis ajakirjandusse. Nool põhjendas paberite vormistamata jätmist laiskusega.
Sisetüli jõudis meediasse
EKJLi peasekretär Erik Pallase osutab 30. novembril lähetatud kirjas ka tõigale, et Nool võlgneb Rahvusvahelisele Kergejõustikuliidule (IAAF) oma treeninguplaani, mida on vaja võimaliku pistelise dopingukontrolli kavandamiseks.
Kui Nool IAAFile kirja oma liikumiste kohta ära ei saada, kirjutas Pallase, võib see kaasa tuua tõsiseid tagajärgi kuni võistluste preemiarahast ilmajätmiseni.
Nool möönis, et tema ja EKJLi juhtide vahel on puhkenud kodusõda. «Ma ei taha Pallase ja (president) Neinar Seliga vestelda,» vastas ta küsimusele, kuidas ta hakkab arutama oma treeninguplaanide rahastamist. «Seli leiab, nagu hoiaksin dopingukontrollist kõrvale, olen olnud testijatele alati kättesaadav.»
IAAF koostab tippsportlaste liikumisgraafikut Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) nõudel, et kontrollrühm teaks, kust sportlast vajadusel leida. Sportlane peab proovi võtjatele olema kättesaadav 48 tunni jooksul.
Dopingukontroll õigel ajal
Nool ütles, et lähetas kolm päeva tagasi pärast Pallase meeldetuletust IAAFi oma oktoobri-, novembri- ja detsembrikuise treeninguplaani.
«Pidin aasta viimase kvartali plaani saatma oktoobris enne USAsse sõitmist, aga see jäi kahe silma vahele. Ma ei näe hilinemises midagi traagilist, sest Mihkel Mardnal (Eesti Antidopingukomisjoni juht) oli mu liikumisgraafik teada,» ütles ta.
Kui Nool kaks nädalat tagasi USAst naasis, tegi doktor Mardna talle dopinguproovi. Mardna sõnul kontrollis ta kergejõustiklast IAAFi nõutud ajavahemikus.
«Nool oli paberite vormistamisel ebakorrektne,» märkis Mardna. «Kuni sportlane on 48 tunni jooksul tabatav, ei tule talle tagasilööke. Probleem on kunstlikult tekitatud. Minu teada on Erki viimase kümne aasta jooksul kõige enam testitud sportlane.»
Seli sõnul ei saatnud IAAF hoiatuskirju märkega «urgent» (kiire) siiski asjata. «Kui probleem on kunstlik, on selle tekitaja IAAF, aga seda ma ei usu. Kui probleem on olemas, tekitas selle Nool. Pole midagi kergemat, kui andmed õigeks ajaks IAAFi esitada,» lausus EKJLi president.
Kui Nool poleks IAAFi nõutud kontrollimisperioodil Eestisse jõudnud, oleks Eesti Antidopingukomisjon saatnud palve USA ametivendadele võtta temalt proov Atlandi ookeani taga, rääkis Mardna.
«Dopingukontrollijad vajavad sportlase liikumise kohta infot üllatustestide tegemiseks,» selgitas ta. «Täpne liikumisgraafik, mille Nool on IAAFi saatnud, on alati tulnud ka meile.»
Nool ütles, et saab oma olümpiaks valmistumise kavu arutada EKJLi projektijuhi Erich Teigamägiga. Tippatleedil on olnud soojusettevõtte Servikol omaniku Teigamägiga aastaid hea läbisaamine.
«Kahjuks pole me veel olümpianormi täitnud sportlastega lepinguid teinud,» ütles Teigamägi. «Eelmisel nädalal kinnitas Eesti Olümpiakomitee 2004. aasta eelarve, EKJLi juhatus saab kokku järgmisel nädalal. Sõlmimisel on ka sponsorlepingud.»
Seli tahab kodurahu
Teigamägi ütles, et kohtub Noolega reedel oma kabinetis. «Peaksime enne lepingute sõlmimist täpselt teadma, missugused on sportlaste plaanid. Usun, et meie dialoog ei tohiks ajakirjanduses võimendunud vastuoludest hoolimata kannatada,» märkis ta.
EKJLi president Seli meelest on Nool kirjale liiga valuliselt reageerinud. Ta leidis, et õigem on puhkenud kodusõda lahendada ühises ruumis laua taga istudes.
«Kui meil on samasugune eesmärk, siis on võimalik läbirääkimisi pidada, ja usun, et meil on sama eesmärk – olümpiamedal,» lausus Seli.
xxx
Karjääri lõpetav Erki Nool jätab kodupublikuga hüvasti
Jaan Jürine, 28.01.2004
|
 Poliitilised eesmärgid ei tohi olümpiaettevalmistust segada
Reval Cup halliseitsmevõistluses kogub tänavugi maailmanimesid
|
 |
|
Erki Nool on olümpiahooaja hakul optimistlik ja lootusrikas.
Foto: Raigo Pajula |
|
Erki Nool kutsus koos oma lähemate abilistega seitsmendat korda Tallinna kümnevõistlejate koorekihi. Järjekordne Reval Hotels Cup seitsmevõistluses peetakse 7. ja 8. veebruaril Tallinna spordihallis.
Olümpiavõitjale endale võib see jääda viimaseks mitmevõistluseks kodupubliku ees. Praeguse seisuga ei võistle Nool Eesti meeskonnas suvises EK-sarja superliigas, põhjuseks vastuolud siinsete kergejõustikujuhtidega. Vana aasta sees katsus Nool troonilt tõugata spordialaliidu presidenti Neinar Seli, kuid ei saanud kokku piisavat toetajaskonda. Mehed omavahel enam ei suhtle.
Kategoorilist ei Nool ei ütle. “Võtan oma viimasel hooajal ühe võistluse korraga. Nii palju on selge, et mitmevõistluse välishooaja avan Götzises.” Oluline sõnum veel: “Minu poliitilised eesmärgid europarlamenti pääsu näol ei sega mingil moel valmistumist Ateena olümpiamängudeks. See on tähtsaim.”
Pappase ja venelasteta
“Mõned suurnimed jäävad Tallinna tulemata. Maailmameistri Tom Pappasega oli juttu, kuid lõpuks selgus, et ta ei tule. Venemaa olümpiakandidaadid peavad samal ajal kaasa tegema kodusel jõuproovil, nii et Lev Lobodini Tallinnas ei näe. Aga teised eesotsas tðehh Roman Ðebrlega on kohal. Ka Jon Arnar Magnusson, kes ainsana on Tallinnas võistelnud kõigil kuuel korral,” valgustab Nool.
Naiste viievõistlust tänavu kavas pole. “Huvi mulluste võistlejate poolt oli suur. Aga Larissa Netðeporuk teatas juba sügisel, et Ateena huvides ta sel talvel kaasa ei tee. Jätsime kahetsusega naiste võistluse välja. Selle asemel tuleb naiste kaugushüpe eestlannade osavõtul ja 300 m jooks, kus on oodata sisetippmarki,” lisab Noole elukaaslane Kadri Kivine.
“Minu jaoks on olulisem mitte vanade võistluskaaslaste võõrustamine, vaid ikka enda võistlus. Saan katsetada tehnilist valmisolekut erinevatel aladel. Reval Cupi põhjal otsustan, kas lähen sise-EM-ile Budapesti. Praegu otsus veel puudub,” arutleb Nool.
Füüsis on korras
Kogemuste ja konkreetsete näitajate põhjal teab Nool, et ta jaanuarikuine seisund pole põrmugi halvem kui tippaastail 2000 ja 2001. “Minu punktialad on sprint, kaugus, teivas ja oda. Need ei tohi Ateenale mõeldes olla kriipsu võrragi kehvemad kui varem. Sügisel USA-s sain hea tunde kettas, tahan kevade poole Dave Wollmani juurde tagasi minna. Lanzarotel võtsin jaanuaris esmakordselt kätte teiba. Odas pean endise tunde kätte saama, olen konsulteerinud isegi Heino Puustega. Kuul peab paranema, märke on, kuigi olen ebastabiilne.”
Nool ei taha oma viimasel hooajal midagi juhuse hooleks jätta. “Tähtsaim, tunnen end jälle täisjõus. Lõigutreeningul pean end mõistagi sundima, kuid see pole talumatult raske nagu oli aasta eest. Austerlased imestasid Lanzarotel, kas minu vanuses mees tahab end veel tehniliselt täiustada. Tahan küll! Saan suvel 34-aastaseks, kuid leian, et veel pole hilja õppida.”
Pärast kahte lahjat hooaega tahab Nool Ateenast endast kõik anda.
|
 |
Postimees Online’i lugejate küsimustele vastanud haridus- ja teadusminister Toivo Maimets paneb suurima vastutuse õpetajate heaolu eest kooli direktori õlgadele.
Eelmise aasta lõpus Kohtla-Järve aselinnapeaks saanud Voldemar Trumm räägib, kui olulised on praeguses Eesti poliitikas isiklikud suhted ja kunagi komsomolipõlves loodud tutvused.
www.DELFI.ee
VE: Pius XII – Rooma paavst
VATIKAN, 5. detsember (AP-EPLO) – II maailmasõja aegne Rooma paavst Pius XII sai juutide vastasest haarangust Roomas teada alles pärast selle toimumist ning püüdis saavutada inimeste vabastamist ja vältida edasisi vahistamisi.
Nõnda kirjutas neljapäeval Itaalia jesuiitide katoliiklik ajakiri Civilta Cattolica, viidates vastavastatud dokumentidele, mis pärinevad II maailmasõja ajast. Artikkel seab kahtluse alla väited, mille kohaselt Pius XII ei teinud midagi, et kaitsta juute natside veresauna eest holokausti ajal.
Civilta Cattolical on lähedased sidemed Vatikaniga ning artikkel ilmus samal ajal, kui kirik kaevab arhiivides, et kaitsta Pius XII, kuna Vatikan soovib teda õndsaks kuulutada, mis on viimane samm enne pühakuks kuulutamist.
1939. aastal paavstiks saanud Pius sai 1999. aastal ilmunud John Cornwalli bestselleris tiitliks „Hitleri paavst”, kuna ta ei kasutanud oma moraalset võimu juutide aitamiseks.
Paavsti kaitsjad ütlevad siiski, et ta kasutas eraviisilist diplomaatiat juutide kaitsmiseks, teades, et natside avalik hukkamõist ainult vihastaks Saksamaad.
Oma artiklis ei puuduta ajakiri teemat, kas Pius tegi midagi juutide heaks ülejäänud Euroopas, kirjutades vaid massarreteerimistest Roomas 1943. aasta 15.-16. oktoobrini.
Pius tegi kõik, mis inimesel võimalik teha, et päästa Rooma juute natside käest, ütles artikli autor pastor Giovanni Sale, viidates varem avaldamata dokumentidele ajakirja arhiivides.
Nende dokumentide järgi olevat Pius saanud juutide vastasest haarangust teada alles 16. oktoobril, kui operatsioon lõppes. Sel päeval saatis paavst oma nõo Carlo Pacelli paluma Roomas asuva Saksa kiriku pastorilt, et 1000 kinni peetud juuti vabastataks. „Mitte midagi ei saanud teha, sest käsk oli tulnud füürerilt ja seda ei saanud tühistada,” seisab artiklis.
Varem oli teada, et kirikud, konvendid ja teised usuinstitutsioonid võtsid ülejäänud 8000 Rooma getost põgenenud juudist paljud enda kaitse alla, et säästa neid vahistamiste eest. Nüüd väidab artikkel, et seda ei tehtud mitte nende institutsioonide poolt otse, vaid paavsti soovil.
„Kõik see oli võimalik, kuna paavst ise andis usumeestele ja Rooma preestritele korralduse avada uksed hädas olevate vendade kaitseks,” kirjutab artikkel, viidates 1. novembril 1943 kuupäeva kandvale päevikule.