• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Kofkin, Alexander – ärimees

Autor Avo | Avaldatud: 14. nov. 2003

 

AlexanderKofkin.jpg:

 

 

 

 

 

 

 

 

Alexander Kofkin, hotelliärimees

1975. aastal Eesti NSVst emigreerunud Kofkin asutas Austria-Ðveitsi ärimehena 1989 Eestis Kompeximi tütarfirma Estkompeximi. Ettevõte sündis tänu headele suhetele plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspojaga ja Moskva poliitilisele toele ühisfirmade loomisel.

Bistroode ja Pingviini jäätise firma üks osanik oli Kofkin, teine liha-piimatööstuse ministeeriumi büroo.

 

 

xxx

Kofkin on soetanud Tallinnas laialdaselt kinnisvara

H E I D I T     K A I 0
Alexander Kofkinil on kõikjal üle Tallinna kinnisvara, ta loob hotelliketti. Kofkin on investeerinud Eestisse järjepidevalt kogu taasiseseisvuse aja jooksul.

Kofkini raha on pikk, sel pole kiiret. 250 miljonit krooni on tema Eesti kinnisvara hinnanguline väärtus. Isiklikku raha umbes 80 miljonit krooni on Eestis kinni, nii palju on talle võlgu tema enda firmad. Laenuraha toetab tema ettevõtmisi. Ühispangale on võlg 150 miljonit krooni. Ligikaudu 50 miljonit krooni on laenu Luxemburgi pankadelt HSBC Trinkhaus & Burkhardt ning Banque International A Luxembourgh.

Kofkin keeldus intervjuust, samuti ta abilised. “Te võite kirjutada, mida tahate, informatsiooni põhjal, mis kätte saate,” ütleb Meelis Maiste, üks meestest, kes Kofkinit Eestis esindab. Maiste on Grand Hotel Tallinna juhatuse esimees. Lisaks temale ajavad Kofkini asju Tarmo Jõulu, Andrei Burlõhh ja Olev Kasak. Advokaadina kasutab Kofkin Viktor Kaasikut. “Esindan Kofkinit juba 20 aastat,” ütleb Kaasik.

Kofkini kinnisvaraimpeerium
Olulisemad kinnisvara-investeeringud, lisaks on Kofkini omanduses veel krunte, maju ja kortereid mitmel pool Tallinnas.

– Otse mere kaldal Viimsis asuvas hotellis Villa Mary on eksponeeritud Kofkini isiklik kunstikogu, mis koosneb 142 taiesest. Raamatupidamine arvestab selle väärtuseks 2,5 mln krooni.

– Lai tänav 49 vastu linnamüüri toetuv barokne hoone peaks hotellina uksed avama tuleva aasta esimeses pooles.

– 1996. aastast on Kofkini käes püsinud rendiruumid vanalinnas Raekoja platsil. Tallinna linnavalitsus kevadel just pikendas rendilepingut.

– Kasutades ära asjaolu, et Kofkini oma on üks korter Pärnu mnt nn Laste Maailma majas, on Kofkin alustanud kohtuprotsessi maja esimese korruse poeruumide enda kätte saamiseks.

– Teise liinina kulmineerus Grand Hotel Tallinnas Kofkini tegevus ehitusvallas. Kofkinile kuulunud firma Wicom oli hotelli ehituse projektijuht. Wicomi äritoimikust jääb mulje, et juba firmat alustades 1996. aastal pole sellele plaanitud pikaajalist tulevikku. Firma loodi kinnisvaraarenduseks Kloostrimetsas ja sinna ehitatigi rajooni jagu elumaju. Loomise järel asutas Wicom 62 tütarfirmat, kellele müüdi valmisehitatud majad. Uus omanik ei ostnud mitte kinnisvara, vaid firma, mille bilansis on maja. Siiani on Kofkinil mõned elumajad Esku, Udeselja ja Kuldtiiva tänavas. Hotell sai valmis, Kloostrimetsa majad olid tütarfirmadele edasi müüdud, Wicom vahetas juhtkonda ja läks likvideerimisele.

– Kofkini rahamahukaim ja silmatorkavaim projekt on Grand Hotel Tallinn, mille ehitus läks maksma 250 mln krooni.

2001. aasta oli hotellile esimene täispikk tööaasta – kahjum 34 miljonit, käive 53 miljonit ja omakapital 15 miljoni krooniga miinuses. Läinud aasta läks paremini, kuid käive oli siiski 62 miljonit ja kasum 600 000 krooni. Võrdluseks, Viru hotelli aastakäive on 200 miljoni krooni ringis.

Hotell Tallinn on jalutamise kaugusel vanalinnast Toompea vastas Toompuiesteel. Keskaegsele linnamüürile vaatavat modernset hotelli ümbritsevad lagunevad puumajad. Hotelli taga on mitme tuhande ruutmeetri suurune tühermaa, nn Sheratoni auk.

Kofkin on tegutsenud hotelli ümbruses süsteemselt ja ostnud endale peamise osa kvartalist. Ta on võitnud maad, ostes puumaju hotelli taga Paldiski mnt ja Sügise tänaval. Suuri krunte on ta saanud linnalt, näiteks 1,1 miljoni krooni eest hotelli küljes oleva maatüki koos puulobudikuga. Maavõitude tulemusel on hotell lubanud laieneda 20korruselise juurdeehitise ja veepargi võrra.

Hotell Tallinn on Kofkini äride sõlmpunkt, sealt on hargnenud veel kahe hotelli rajamine Tallinna ja lubadusi on tulnud äri laiendamiseks nii Lätti kui ka Leetu.

– Investeeringuist magusaim on suur pangakontori maja ja maa Tartu maanteel, mis on kinnisturegistris abikaasa Imbi Kofkini nimel.

– Krunt kesklinnas aadressil Kaupmehe 7.

 

 

xxx

Kofkin maksis Savisaarte võlad


 H E I D I T     K A I O   –  V I R K K O     L E P A S S A L U
Perekond Savisaare Tallinnas Nõmmel asuva maja eest maksis 3 miljonit krooni hotelliärimees Alexander Kofkin, kinnitavad kaks Edgar Savisaare isiklikku tuttavat. Saadud raha võimaldas Savisaartel tasuda miljonivõlad.

Perekond Savisaar on kaks ja pool aastat varjanud inimese nime, kes 2001. aastal nende maja ostis ja aitas tasuda võlad. Avalikkus teab vaid, et tundmatu omanikuga offshore-firma andis 3 miljonit krooni Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele ja tema abikaasale maja eest, kus nad ka praegu elavad.

Kolme miljoni pärinemist Alexander Kofkinilt kinnitasid kaks Edgar Savisaare isiklikku lähedast tuttavat, kes soovisid jääda anonüümseks.

Savisaared käituvad nii, nagu oleks tehingu tulemusel vahetanud omanikku raha, kuid mitte vara. Majale on seatud Vilja Savisaare kasuks hüpoteek, mis on nagu ankur ja annab talle kindluse, et majaga ei saa teha tehinguid ilma tema teadmata. Hüpoteegi seadmine oli lepingus müügi tingimusena kirjas.

Alexander Kofkiniga seovad Edgar Savisaart pikaajalised sidemed. “Me oleme Edgar Savisaarega väga head tuttavad ja hotelliärimehena pean ma suhteid hoidma,” ütles Kofkin kaks kuud tagasi antud intervjuus Postimehele. Ta keeldus kohtumast Äripäeva ajakirjanikega. Kofkini esindaja ütlust mööda on vimma põhjuseks aastal 1996 või 1997 Äripäevas ilmunud lugu.

Alexander Kofkin elab Ðveitsis. Ðveitsis asuv postkast on ametlik aadress firmale, kes Savisaarte Olevi tänava maja ostis. Sinna saab saata kirju.

Kolm miljonit krooni igal juhul liikus 2001. aastal Savisaarte pangaarvetel, sest Vilja Savisaar maksis samal aastal tagasi 1,62 miljoni krooni suuruse võla Ühispangale. Tema majanduslike huvide deklaratsioonist on võlamärge kadunud. Maja ostu-müügilepingus on kirjas, et ostja tasub kolmest miljonist kroonist 1,7 miljonit 30 pangapäeva jooksul Eesti Ühispangas asuvale arvele.

Teise osa rahast – 1,3 miljonit tasus ostja “müüja poolt täiendavalt teatatud kolmanda(te) isiku(te) arveldusarvele”. Edgar Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist kustus 1,25 miljoni kroonine võlg eraisikule.

Laenu andnud eraisiku nime, nii nagu maja ostjagi oma, varjasid Savisaared aastaid, kuigi ajakirjanikud olid esitanud Keskerakonna esimehele küsimusi laenuandja kohta.

Laenuandja oli väliseestlane Ervin Hopp, selgus aasta pärast maja müügitehingut, 2002. aasta talvel, kui maja müügi asjaolusid uuris Riigikogu korruptsioonikomisjon. Hopp kinnitas napisõnalises kirjas, et on laenu tagasi saanud.

Laenuandja isiku tuvastamisega piirduski uurimine Riigikogu komisjonis, sest korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ainult ametiseisundi kuritarvitamine. Selles Savisaart süüdistada ei saanud. Raha andja isikut komisjon ei püüdnudki teada saada.

Maja müügil esindas advokaat Üllar Talviste nii ostjat kui müüjat. Ta vormistas dokumendid tagantjärele. Enne maksti raha ja siis koostati maja müügi paberid. Selle asjaolu andis Riigikogu komisjon uurimiseks kaitsepolitseile, kes loobus, sest Talviste pole kõrge riigiametnik.

Savisaare maja müük langes samasse aega, kui Leonid Apananski maksis kinni perekond Savisaare Olevi tänava maja ja Hundisilma talu kindlustusarved 30 000 krooni eest.

Mehi seob pikaajaline tutvus
Alexander Kofkini ja Edgar Savisaare tänaseni kestev sõprus sai hoo IME (Isemajandav Eesti) aegadel. Üks oli jõukamaid Eesti päritolu ärimehi ja teine kiire tõusuga poliitik.

1975. aastal Eesti NSVst emigreerunud Kofkin asutas Austria-Ðveitsi ärimehena 1989 Eestis Kompeximi tütarfirma Estkompeximi. Ettevõte sündis tänu headele suhetele plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspojaga ja Moskva poliitilisele toele ühisfirmade loomisel.

Bistroode ja Pingviini jäätise firma üks osanik oli Kofkin, teine liha-piimatööstuse ministeeriumi büroo.

Tõnspoeg oli samal ajal Edgar Savisaare ülemus. Olnuks mõeldamatu, kui nendel aastatel poleks Kofkin ja Savisaar teineteist tundnud. Üks oli mõjukas ärimees, teine mõjukas poliitik.

24. juulil 1989 sai Savisaar plaanikomitee esimeheks, praeguses mõistes asepeaministriks ja 3. aprillil 1990 peaministriks.

Kui küsida Savisaare kaaserakondlastelt, mis neid kahte meest ikkagi lähendab, tuleb valdavalt vastuseks: sõprus ja teineteisemõistmine.

Edaspidistest aastatest võib leida rohkesti kahe mehe vahelisi seoseid.

– Kofkini äripartnerite parteiline kuuluvus. Edgar Savisaare juhitavasse Keskerakonda kuulub 2000. aastast nii Gustav Tõnspoeg kui ka 1995. aastast teine oluline Kofkini sideisik Eestis Ants Laos.

– Nn lindikriis 1995. aasta sügisel. Paljude jaoks muutus Savisaar ajutiselt paariaks, väljaheidetuks. Üks Savisaart lähedalt tundev isik räägib, et Kofkin ei unustanud Savisaart, ta oli jätkuvalt oodatud külaline samal sügisel soetatud Hundisilma talus.

– Väljategemine Keskerakonnale. Mõne keskerakondlase kinnitusel väljendub see peoarvetes, mida Grand Hotel Tallinn esitab erakonnale valimispidude eest. 60 000kroonist arvet võib laudadel valitsevat küllust arvestades pigem sümboolseks pidada.

– Keskerakonna poliitikute turvalisus Kofkini Tallinna hotellis. Kus palju poliitikuid koos, seal leidub ka turvariske. Kofkin suhtub mõistvalt, kui Keskerakonna asjatundjad kokkusaamisi turvavad.

– Linnapea Savisaare toetus ärimees Kofkinile. Igale ärimehele teeb au, kui tuntud poliitik osaleb tema ettevõtte avamisel. Savisaar avas Kofkini Villa Mary ehk Tallinna hotelli Viimsi külalistemaja.

– Kofkini ärihuvid Tallinnas. Kofkinil on järjepidev huvi kinnisvara vastu Savisaare valitsetavas Tallinnas.

Savisaarte asemel vastas Keskerakond
Eesti Keskerakonna kommentaar:
Viimastest valimistest on möödas juba palju aega. Käes on 2003. aasta lõpp. Äripäev ise vaenab parasjagu Tallinna linnakohtus Edgar Savisaarega ning peatselt tuleb lehel taas esitada tõendeid oma värvikate valeväidete kinnituseks. Ja nii ongi see kõik juba vana lugu.

Kommentaariks käesolevale loole on asjakohane märkida, et tõele vastab see, et perekond Savisaartele Nõmmel kuulunud maja koos kinnistuga müüdi 2001. aastal 3 miljoni krooni eest. Et samal aastal tasuti võlad, mida kajastavad ka majandushuvide deklaratsioonid ja et tehingutes esindas pooli advokaat Üllar Talviste. Üldteada on maja ostnud firma ning ka fakt “tundmatust” eraisikust, kes oli laenuusaldajaks ning ka see, et maja eelmised omanikud kasutavad seda elamispinda tänaseni.

Tähtsust omab seegi, et tehingutega seonduvat uuris ammendavalt Riigikogu korruptsiooni vastu võitlemise erikomisjon, kes midagi kahtlast ei tuvastanud. Mäletatavasti andis sama hinnangu ka kaitsepolitsei. Seega on kirjeldatud juhtum igakülgselt faktide välja selgitamisele ja hindamisele põhistatult läbi uuritud ning seeläbi ka mõistlik avalik huvi igati rahuldatud.

Mis puudutab aga uue omaniku plaane ning kinnisvara omandamisega seotud toimingute tegemist või tegemata jätmist, siis nende küsimustega palun pöörduda asjakohase is
iku või tema esindaja poole.

Samuti oleks igati soliidne võtta “skandaalse” loo komponeerimise eelselt elementaarne lühikursus kinnisvara müügi korral kasutatavate rutiinsete notariaaltoimingute spetsiifika kohta, sh hüpoteegi seadmisega seonduva osas.

Muus osas kuulub lugu fantaasia rubriiki. Loodud seosed on kunstlikud ja pahatahtlikud ning anonüümseks jääda soovivate “allikatega” väitlemine sisutu.
Evelyn Sepp, KE infojuht

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

“Estonia” huku tegelikud põhjused endiselt teadmata

Autor Avo | Avaldatud: 14. nov. 2003

Aleksander Einseln: mina olevat Estonia põhja lasknud
08.11.2003 00:01Peeter Ernits, PM erikorrespondent

Eesti kaitsejõudude rajaja erukindral Aleksander Einseln jutustab Arterile antud eksklusiivintervjuus, kuidas Saksa uudisteajakiri Spiegel üritas 2000. aasta lõpus tõestada, nagu andnuks just tema käsu parvlaev Estonia põhja lasta.

14. novembril jõuab Eesti kinodesse Jutta Rabe mängufilm Estonia hukust, «Baltic Storm». Erukindral Aleksander Einseln avab filmi seni teadmata tagamaid.

Kas lähete «Baltic Stormi» vaatama?
Ei tea. Ma pole suur kinoskäija.

Äkki tunnete ennast mõnes tegelases ära?
Las teised vaatavad ja kui keegi ütleb, et seal midagi negatiivset minu kohta on, siis ma vast pean selgituseks ise vaatama.

Räägitakse, et teie olevat andnud käsu Estonia põhja lasta.
Ühes varases, vist 1995. aasta artiklis, on Spiegel vihjanud, nagu oleks minul võinud olla mingi roll Estonia põhjaminekus. Artikli juures oli ära trükitud ka minu pilt. Umbes samamoodi, kui kirjutatakse näiteks, et Peeter Ernitsat kahtlustatakse seoses mingisuguse poevargusega. Juurde pannakse ka teie pilt.

Millal te Spiegeliga esimest korda kohtusite?
Novembris 2000. Olin tol ajal poja juures Virginia osariigis. Olgugi et ma ei tahtnud, et minu koordinaate välja antakse, leiti mind siiski Kanada tuttavate kaudu üles. Ühel päeval helistas Eesti konsul Torontost, et Spiegel tahab minuga Estonia hukkumisest rääkida.
Seni olin ma sel teemal igasugustest intervjuudest loobunud. Seekord lubasin konsulile, et las nad helistavad siis mulle. Helistatigi Hamburgist. Nõustusin intervjuuga. Peagi lendas ajakirjanik Hamburgist Washingtoni. Seal liitusid temaga nende Washingtoni büroo töötaja, kaameramees ja assistent.

Kaua te Spiegeli ajakirjanikega vestlesite?
Kokku umbes neli tundi. Sellest tund nelikümmend filmiti. Lubasin seda ainult tingimusel, kui saan kogu lindi ilma parandusteta ka endale.

Saite?
Sain.

Kas Spiegeli ajakirjaniku nimi oli Jutta Rabe?
Ei olnud. Rabe oli minu käest varem intervjuud tahtnud ja hakkas mulle ka hiljem peale käima. Helistas mitmel korra. Aga mina ei tahtnud temaga üldse rääkida, sest ta pole minu silmis just kõige eetilisem ajakirjanik.
Spiegeli ajakirjanik Hamburgist jutustas, et tema ja ta kolleeg on teinud neli kuud väga tõsist tööd.
Nüüd kulub veel vaid mõni nädal ja lugu Estonia katastroofist on maailma kõikide lehtede esiküljel.

Mis selle point oli?
Ka mind hakkas huvitama, et mis nad siis teada on saanud. Kui vestlus läbi sai, mõistsin, et esiküljel oleksin olnud mina (naerab). Nii olid nad nähtavasti arvestanud. Enne lahkumist läksime välja. Nad palusid, et ma jalutaksin maja juures. Mu poeg elas jõukas linnaosas, esinduslikus majas. Seda lindistust taheti ilmselt selleks, et hiljem näidata: näete, see siga, kes Estonia põhja saatis, elab sellises suures majas ja naudib elu või midagi sarnast.

Miks just teie?
Spiegeli allikate järgi andsin käsu Estonia põhjalaskmiseks mina.

Mis allikad need olid?
Keegi Eestist. Jutt oli umbes selline, et mind saadeti USAst Eestisse selleks, et siin Vene sõjatehnikat üles osta ja see uurimise jaoks edasi Ameerikasse toimetada. Estonia pardal olevat olnud mingisugust sõjatehnikat. Väidetavalt salaallikate kaudu olevat mind hoiatatud, et Rootsi politsei oli minu kriminaalsest plaanist teadlik ja ootas laeva saabumist Stockholmi. Skandaali vältimiseks olevat mina siis käsu andnud Estonia põhja lasta.
Muidugi, Ameerikale oleks niisuguse asja tuulutamine ajakirjanduses äärmiselt kahjulik olnud, vaatamata sellele, kas süüdistus oli õige või mitte.

Kas Spiegel uskus seda?
Väitsid, et algul nad minu seotust Estonia katastroofiga ei uskunud, sest jutt oli nende arvates liialt fantaasiarikas. Kuid esimene kohtumine ei jäänud viimaseks. Minu mäletamist mööda kohtuti «informaatoritega» Eestist Helsingis kolm või isegi enam korda ja seda esialgu ainult Eesti poole initsiatiivil. Millega te saate tõestada, et kindral andis käsu Estonia põhja lasta, küsisid Spiegeli ajakirjanikud lõpuks Eesti allikalt. Seepeale toodi neile mingi paber minu telefoni kõneeristustega.

Mis seal siis näha oli?
Sealt olevat näha olnud, et umbes pool tundi enne esimest Estonia hädasignaali oli minu telefonilt võetud kõne Estonia kaptenisillale. Allikas kinnitas, et pärast seda kõnet avati minu käsul luugid ja laev lasti põhja.

Spiegel jäi uskuma?Selle konksu otsa tõenäoliselt Spiegel lõpuks ka läks.

See oleks ütlemata rasvane suutäis olnud. Väikese postkommunistliku riigi kaitsejõudude Ameerikast saabunud juht annab käsu oma mustade tegude varjamiseks suur reisilaev tuhatkonna inimesega põhja lasta.
See oleks kahtlemata olnud Spiegelile väga sensatsiooniline, magus ja tulutoov pala.

Te ei täitnud lootusi?
Kogu info, mida nad minu käest said, oli täielikus vastuolus sellega, mida neile ette oli söödetud. Nad olid kindlasti pettunud.

Millega saate tõestada, et ei helistanud tol traagilisel septembripäeval kapten Pihtile ega käskinud Estoniat põhja lasta?
Ma olin sel ajal Californias, mobiil jäi aga Eestisse. Minu telefon jäi minu autojuhi kätte. Ma ei tea, kas ta kasutas minu telefoni ise või lasi seda kellelgi teisel kasutada, kui üldse selline kõne tehti, sest see Spiegeli korrespondendile näidatud või antud  kõnedeeristus võis olla ka võltsing.

Olete uurinud, kes ikkagi teie telefonilt kapten Pihtile helistas?
Tol ajal ei teadnud ma sellest ju mitte midagi ja pärast minu lahkumist kaitseväe juhataja kohalt mul seda võimalust enam ei olnud.

Kuidas jõudis teade Estonia katastroofist teieni?
Kuulsin sellest uudistest. Olin Californias.

Kas Spiegel on teiega tehtud videointervjuud kunagi avalikult näidanud?
Minu teada mitte. Kui ajaleht töötab kahe tippreporteriga mõne asja kallal neli kuud ja siis selgub, et nad on lihtsalt haneks võetud, ega keegi ei taha seda siis tunnistada. See tähendab, et raisatud on hulk raha – palgad, sõidud Soome, Ameerikasse. See pole väike investeering, isegi Spiegelile.
Peagi ka meie kinodesse jõudev «Baltic Storm» on paraku samale asjale üles ehitatud.
Kui Jutta Rabe mulle kunagi helistas, soovitasin tal Spiegeli toimetuses olevat linti vaadata. Rabe töötas õnnetuse ajal Spiegeli juures.
Ütlesin, et kõik, mida mul öelda, on seal olemas.
Oli ta seda näinud?
Ütles, et on, aga tahab siiski veel minuga rääkida. Keeldusin.

Mis teie arvates ikkagi Estoniaga juhtus?
Kahjuks pole seni mingit erapooletut uurimist tehtud. Kõigil on selles kurvas loos omad huvid. Sellisel puhul pidanuks asja uurima rahvusvaheline sõltumatu komisjon, kas või Indoneesia, Uus-Meremaa, Austraalia, kes iganes. Kaldun arvama, et midagi seal siiski varjata oli. Võib-olla oopiumit, võib-olla väärismetalli, võib-olla mingeid tehnilisi asju. Kõik see on võimalik.

On see siis tavaline praktika, et ameeriklased üritavad segastel aegadel vastase sõjatehnikat hankida?
Mitte ainult ameeriklased. Kui on võimalusi, siis loomulikult neid võimalusi kasutatakse!

Spiegeli loogika on seega õige?
On küll. Sellised asjad käivad üle ilma. Ainult et minusugusele inimesele poleks sellist ülesannet kindlasti antud. Ma olin liiga nähtaval. Selliste ülesannetega tegelevad inimesed, keda sa tänaval ära ei tunne, keda sa ei oska kahtlustadagi. Ütlesin Spiegelile, et kuigi ma midagi konkreetselt küll ei tea, ei imestaks ma sugugi, kui niisugune asi siin käimas oli. Intervjuu lõpus vaatas ajakirjanik mulle otsa ja ütles vaikselt: te olete vist ainus inimene, kes meile tõtt on rääkinud.

Miks?Ma ju nägin, mida venelased siin tol ajal müüsid! Diviisiülem, kindral andis mulle mõista, et kõik on saadaval. Ja raha läks tema taskusse. Kõik oli tol ajal müüdav, absoluutselt kõik. Ainult see, mida müüa ei saanud ja mida lahkuvad sõjaväelased ei tahtnud, jäeti maha.

Oskate arvata, miks üritati teid 2000. aasta lõpul ka rahvusvaheliselt kompromiteerida?
See on omaette story. Ilmaasjata selliseid asju ei tehta. Isegi vares ei lenda niisama. Kui on põhjust uskuda, et Estonia hukk oli seotud millegi kriminaalsega, siis tuleb alustada uue erapooletu rahvusvahelise uurimisega. Olen selle poolt, sest mõned asjaolud pärast Estonia hukku tugevasti viitavad selle vajadusele. Põhjaliku erapooletu rahvusvahelise uurimise käigus saaksime võib-olla ka vastuse teie küsimusele.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Venelased lahkuvad Kaug-Idast

Autor Avo | Avaldatud: 14. nov. 2003

Venelased lahkuvad Kaug-Idast hiinlaste kartuses 
BNS , 13.11.2003 17:52

Venemaa Kaug-Ida piirkonna elanikud kardavad hiinlaste massilist sisserännet ning lahkuvad seetõttu piirkonnast, teatas üks kõrge regionaalametnik neljapäeval.

Kaug-Ida haldusüksuste elanikkond on viimase 10 aasta jooksul vähenenud 13 protsenti, «hiinlaste sisseränne on üks peamisi migratsiooni põhjusi,» ütles Vene presidendi Kaug-Ida esindaja asetäitja Juri Obrjadin kohtumisel Vene parlamendisaadikutega.

Selline tendents on kõige nähtavam põhjas, eriti Magadani ümbruses, kust on lahkunud 57 protsenti elanikkonnast. Kamtðatka elanike arv on vähenenud 20 protsenti ja Sahhalini saarelt on ära kolinud 18 protsenti inimestest.

Enamus lahkunutest püüab end sisse seada Kesk-Venemaal, ütles Obrjadin.

Venemaa Kaug-Ida regioonis elab praegu 6,7 miljonit inimest, samal ajal kui piirkonnaga külgnevas kolmes Hiina provintsis on elanikke 15 korda rohkem – 100 miljonit, märkis ametnik.

Rahvastiku tihedus regioonis, mis moodustab 36,4 protsenti Venemaa territooriumist, on 1,2 inimest ruutkilomeetri kohta, võrreldes riigi keskmise näitajaga, mis on 8,5, ütles Obrjadin saadikutele.

Migratsiooniküsimuste eest vastutav asevälisminister Aleksander Tðekalin ütles samal kohtumisel, et Hiina immigrandid on tänavu sooritanud 10.500 kuritegu ja õigusrikkumist.

Viimase kümne aasta jooksul on Venemaalt välja saadetud 43.000 Hiina kodanikku, kes rikkusid elamisloa korda.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pihude pere

Autor Avo | Avaldatud: 14. nov. 2003

Inimesed tõttavad Pihude perele appi
14.11.2003

Kolmapäeval paljulapselist Pihude peret tabanud õnnetus, milles nende kodu Valma külas tuleroaks läks, ei ole jätnud inimesi ükskõikseks.

PihudeMaja.jpg:

Elmo Riig (Sakala)
 TULI TEEB HÄVITUSTÖÖD: Rätsepa talu, 12. november, kell tiksub viiendat õhtutundi.

Viiratsi vallavanem Väino Luik ütles, et hommikul otsustas vallavalitsus anda Pihudele 5000 krooni, mille eest nad saaksid osta toitu ning mõned hädavajalikud asjad nende asemele, mis tulle jäid.

“Valma külamajas võivad nad elada pikemat aega,” rääkis Luik. “Seal on üks päris suur tuba ja üks väiksem, mis vajab remonti. Selle teeme tuleval nädalal ära. Võib-olla vajab kohendamist ka kanalisatsioon.”

Vallavanem usub, et tublit peret, kellest vallarahvas väga lugu peab, hätta ei jäeta. Abi loodetakse ka kohalikelt firmadelt. Rahalise annetuse tegi vallavanem isegi. “Pihud ei ole kunagi vallamajas midagi nõudmas või palumas käinud, nad on ikka püüdnud ise hakkama saada. Nüüd on neil tõesti abi vaja,” ütles ta.

Oma abi on lubanud ka juba aastaid Pihude perele toeks olnud Helju Salumets ja Helgi Sooaru Kanadast. “Sakala” internetikommentaarideski nõuti taga pere pangakontot, kuhu saaks raha kanda.

Alati tragi ja rõõmsatujuline pereema Marget Pihu oli eile löödud. Kõige rohkem nuttis ta taga lauta tulle jäänud loomi: seapõrsaid ja utte kahe tallega. Ta arvas, et ei suuda pärast niisugust õnnetust enam kunagi loomi pidada.

Marget Pihu on tänulik külainimestele, kes talle appi tulid ja aitasid palju asju välja kanda. Hulk kraami jäi siiski majja või muutus kustutusvee tõttu kasutuskõlbmatuks.

“Osa riideid saime päästa, aga poiste talvejalanõud jäid kõik majja ning riidekapp ja mõned magamisasemed on kasutuskõlbmatud,” ütles Marget Pihu.

Hiljuti tegi pere majas suurema remondi. Tänavu oli esimene sügis, mil talvekartulid said korralikku uude keldrisse. Nüüd ei ole neist midagi järel. Kümneliikmelisele perele, kus on kasvamas kaheksa poissi, kuluvad toiduained abiks ära.

Perenaise jutt läks taas ja taas tulle jäänud loomadele ja siis ei suutnud ta nuttu hoida.

“Laste ees püüan pisaraid varjata, aga nad saavad ju isegi aru, mis juhtus. Väike Andres ei saanud öö otsa und ja puhkes mitu korda nutma,” rääkis ema.

Pereisa Andres Pihu arvas, et tasapisi tuleb hakata mõtlema maja taastamisele. Oma kodust pole minna kuhugi.

Abi
Need, kes tahavad Pihude peret rahaga toetada, saavad teha ülekande Hansapanka Andres Pihu arvele 1102772329.

Tiina Sarv
tiina@sakalakirjastus.ee

xxx

Tuli võttis kaheksalt vennalt koduKaja Roomets SL Õhtuleht, reede. 14. november 2003

Kalju Tisler
ÕNN ON PIHUDE ÕUEL: On aasta 2000. Ema Marget, isa Andres. Seitse venda ootavad õde, aga kurg toob mõne aja pärast majja veel ühe armsa poisslapse. Rätsepa talus jätkub ruumi ja hoidmist tervele suguseltsile, siin tehakse ühiseid jaanikuid ja peetakse jõule.

«Jumal tänatud, et tulekahju juhtus päeval ja me kõik majast välja saime!» ütleb kaheksa poja ema Marget Pihu, kelle hoole ja armastusega rajatud kodu tunni ajaga põlengus hävis.

Marget Pihu (35) on eelmisel ööl maganud vaid kaks tundi, ükski suutäis alla ei lähe. «Suuremad lapsed läksid kooli, teiste seas olles unustavad äkki mõneks hetkeks, et kodu enam pole,» räägib Marget, kelle noorim poeg saab jaanuaris kaheseks, vanim on 14.

Eile, päev pärast Viljandimaal Viiratsi vallas Valma külas Rätsepa talus toimunud tulekahju kõnnib Marget Pihu söestunud tubades rängast üleelamisest kaame näoga. «Miks küll jumal on paljulapselistele selja keeranud?» küsib naine korraga. Ta südantlõhestav itk kostub ahervaremetest õuele, talu kaks koera kuulavad pea viltu naise joigu. Marget nutab tulle jäänud nelja jõulusea, 13 põrsakese, ühe lamba ja kahe talle pärast. Tulle jäi ka 30 kana.

Külarahvas tuli appi tuld kustutama

Kolmapäeva pärastlõunal, kui tulekahjust polnud veel mingit märki ja ema koos kahe noorema pojaga sättis ennast ajakirja lugema, hakkas nende rotveiler Stefi akna taga haukuma. Kui naine välja vaatas, märkas ta suitsu ja tormas õue. Tules oli laut, mis on majaga kokku ehitatud. «Hoidsin mobiili käes, aga ma ei suutnud päästeteenistusse helistada, mitte ainsatki numbrit ei tulnud sel hetkel meelde!» Margeti sõnul teatas põlengust päästeteenistusse naaber.

Marget ahastab: «Nad tulid nii kaua, tervelt 23 minutit kulus, enne kui esimene tuletõrjemasin kohale jõudis.» Viimse hetkeni uskus Marget, et tulele pannakse piir ja elumaja jääb alles.

Piirivalvuri ametit pidav pereisa Andres Pihu (37) oli traagilisel päeval tööl ja sai juhtunust teada Pärnus. «Külarahvas tuli appi, muidu poleks nii palju asju ja kodutehnikat välja saanud,» meenutab ta. «Külmkirst, kus liha ja marjapakid, upitasid mehed kõige viimasena leekides hoonest välja.»

Marget ei oska öelda, oli see ehk saatus, et abikutse jõudis kohaliku kaluri Ain Saarepera ja kahe teise kalameheni. Sadamast kiirustasid mehed autosse, poe juurest võeti veel abiväge kaasa. Asju tassiti majast välja seni, kuni leegid tubades liikuda lasid. Õmblustööga leiba teeninud ja oma pere riidesse pannud Marget on õnnelik, et kallis õmblusmasin tulest välja toodi.

Kaheksa pojaga elu otsast peale

«Siia Rätsepale oleme viie viimase aasta jooksul pannud kõik oma säästud, pangalaenud, hoole ja armastuse,» ütleb pereisa Andres, kes enda sõnul on üleöö kümme lisa-aastat kukile saanud. Tulekahju põhjuseks arvab ta olevat laudas põlenud päevavalguslambi. «See põles põrsaste pärast, alles nädal tagasi vaktsineerisime neid. Laudast sai tuli ka alguse…»

Andres ei suuda kodumaja põlenud seinu ja uksi vaadata. «Ma ei tea, mis edasi saab. Ehitada uuesti üles, kust raha ja jõudu võtta?» Ta tunnistab, et kaotusvalus käis esimese mõttena peast läbi jätta kõik sinnapaika ja kolida perega Võrumaale, isakoju.

«Samas pole see võimalik – kaheksa poega peaksid maha jätma oma kooli ja sõbrad, aga neid on meil kõigil palju.»

Lastest rääkimine toob Margeti näole hetkeks naeratuse: seitsmele vennale loodeti kaks aastat tagasi üht õekest, aga sündis jälle üks armas poisslaps.

Andres mõtleb homsele. Ta ütleb ohates, et hoone oli küll kindlustatud, kuid kindlustusraha saab kätte ainult juhul, kui ehitab maja üles samal kohal. «Vastasel korral makstakse välja turuväärtus, selle eest ei ehita mitte kui midagi,» räägib Andres.

Viiratsi valla sotsiaaltöötaja Elviira Hendrikson lubab, et Pihude pere elupaigaks saab õige pea Valma rahvamaja, kus paaris ruumis tehakse lähipäevil remont. Tulekahjus kannatanutele pakkus seniks peavarju Valma Külalistemaja omanik.

xxx

(15.11.2003)

Naabrid aitavad kaheksa pojaga perel kodupõlengut üle elada
Helen Eelrand

Ruut  Kaheksat poega kasvatava pere talu põles maha poole tunniga

Ruut  Suurperede liit korraldab talgud, naabrid aitavad toidu ja riietega

Uudise pilt
Kaheksast vennast kaks – Janek (suurem) ja Sten.

Tulekahjus koduta jäänud, Viljandimaal kaheksat poega kasvatavat perekond Pihu aitab kogu külarahvas, kes riiete, kes toiduga. Lisaks plaanib suurperede liit põlenud maja juures talgud korraldada.

“Viisin neile kana. Mett viisin ja kommi ka,” räägib naabrinaine Kaie. “Eks igaüks aitab, nii et nälga nad ei jää,” lisab teine naabrinaine Kaja, kes lapsed tulekahju ajaks oma tuppa võttis.

“Lapsed seisid tekkidesse mähitult lauda ees, ema ei suutnud enam midagi teha,” meenutab Kaja kohutavat vaatepilti. Pihude talu põles maha poole tunniga. Kui Kaja põlengu avastas, oli lauda katus juba leekides. Tulle jäid uted ja emis 16 põrsaga.

“Pereema hakkas alles päev hiljem aru saama, mis juhtus,” räägib Kaja, “mõtleb sellele, et tema kallid loomad, kuidas need tulesurma surid.” 14 lammast toodi naabrite abiga välja ning need tammuvad nüüd nõutult vana lauda kohal, korjuste peal.

“Koristustööd tuleks siin ruttu teha ja korjused maha matta,” leiab põlenud maja juures vahti pidav Kaie.
Suurperede liit on juba lubanud õuel talgud korraldada. Kaheksal eri vanuses poisil oleks moraalse toe ja kodu kõrval vaja riideabi. “Mis riided need enam, poiste saapad sulasid üles,” viitab Kaie majast välja toodud jalanõudele.

“Kõige suurem oleks muidugi rahaline abi,” ohkab pereisa Andres. Vanast majast Andrese sõnul enam asja ei saa – see tuleb maha lõhkuda ja uus ehitada. “Vast siis kevadel saab ehitusega alustada,” loodab ta.

Kuni uue maja valmimiseni on Valma küla elanikud valmis tublit suurperet majutama. “Me lähme rahvamajja elama, kui seal ahjud valmis saavad,” teatab üks kaheksast vennast, Janek (13). “Seal on üks suur ruum, kus me magada saame.”

Poisi sõnul põhjustas tulekahju hirmsa ehmatuse. Koolist koju jõudes leidis ta eest põleva maja ja ehmunud ema väiksemate vendadega.

Söestunud köögis seisab siiani kaheksa väikest tooli korralikult laua ümber.

“Kui tubli perekond see on, kui toredad need lapsed alles paar päeva tagasi, mardipäeval olid,” ohkab naaber Kaie, “harva tuleb külas ette, kui mees teeb korralikult tööd, on poistele eeskujuks, ehitab maja ja ei joo.”

Naabrinaine sammub murelikult varemete ja keldri vahel. “Kartulid enam süüa ei kõlba, suhkrukotid ja tangud on läbi vettinud,” viitab ta. Suure osa põlengust tekkinud sodi on Kaie juba välja tassinud. “Tõmbasin põrandat nii, et saab ikka käia,” selgitab ta. Tulekahju aegu aitas kogu küla Pihude mööblit ja riidetagavara välja kanda.

Igaüks saab aidata
• Esimese rahalise annetuse tegi Pihude perele Viiratsi vallavanem, kinkides neile 5000 krooni toidu ja esmatarbekaupade jaoks.
• Üleskutset hätta jäänud suurperet toetada avaldas eile mitu internetiportaali. Abivalmis inimesed saavad raha üle kanda pereisa Andres Pihu kontole Hansapangas: kontonumber on 1102772329.

xxx

Suure pere unistus uuest kodust saab teoks
24.12.2004 00:01Tiina Sarv,  Sakala reporter

Möödunud aastal nimetas «Sakala» aasta tegijaks hea inimese. Eelkõige pidasime silmas neid sadu heategijaid, kes tules kodu kaotanud kaheksa pojaga Pihude perele uue maja ehitamiseks raha annetasid.

 Pihud.jpg:

Nagu tunamullu novembris juhtunud suurest õnnetusest veel vähe oleks olnud, põles aprillis maani maha Valma külamaja, mille Viiratsi vald perele ajutiseks eluasemeks oli andnud. Kui vanast kodust jõuti päästa sügavkülmik, õmblusmasin ja muid asju, siis seekord läks kõik.

Tuleroaks langes ka esimese õnnetuse järel appi tõtanute nimekiri, mida pereema Marget Pihu hoolega pidanud oli. Kõigile aitajatele oli ta tänukirja läkitanud ja unistustes tahtis ta neid uue maja avapeole kutsuda.

Viimasele põlengule mõeldes jääb üle vaid taevast tänada, et raha ei hoita enam rõivakapis pesuhunnikute all, vaid pangas. Uue maja raha jäi alles.

Osale kõrvalise kaluriküla elanikest oli juhtunu aga liig. Marget Pihu meenutab, kuidas mitu naist, keda ta sõbrannaks oli pidanud, vastu tulles pea kõrvale keeras ega öelnud isegi mitte tere.

Õiged sõbrad jäid

Lihtsal perel polnud kerge olla ajakirjanduse pideva tähelepanu all ja lugeda internetist kommentaare, kus kaastundeavalduste kõrval võis kohata ka kõige õelamaid väljamõeldisi. Näiteks jutte veel varasematest tulekahjudest. Olgu siinkohal öeldud, et nendel pole mingit tõepõhja all.

See kõik ajendas peret Valmast lahkumisele mõtlema ja et Pärnu ehitusfirmalt Gellert tuli pakkumine, mis vastas Pihude rahalistele võimalustele, otsustasidki nad Uulu kasuks.

Marget Pihu ei taha tegelikult üldse, et neist lehes kirjutataks.

«Aga vist ikka peab, muidu arvavad inimesed viimaks, et oleme nende heast südamest antud raha teab kuhu kulutanud,» jääb ta lõpuks nõusse.

Kosmonautide suvilas

Nagu asjad ikka venima kipuvad, nii ei edene ka Pihude kodu ehitus päris algse ajaplaani järgi ning sügiseks kavandatud sissekolimine lükkub heal juhul jaanuari.

Praegu on pere käsutuses piirivalve antud maja Häädemeestel. Tegelikult polegi see päris elumaja, vaid suvila. Okupatsiooniajal ehitati terve sealne mererand kosmonautide suvilaid täis. Need on avarad, igaühes tingimata kamin, ja merele nii lähedal, et laine laksub lausa õue.

Pihude majast on kamin juba ammu välja lõhutud ja ahjudki nii kaua kasutamata, et sinna tuld teha ei riskita. Sellepärast on elamine tagasihoidlikult öeldes jahe.

«Me ei hädalda, see on piirivalvest väga kena, et nad meile selle maja võimaldasid,» ütleb Marget Pihu.

Ta tunnistab, et ei julge kodust lahkudes mitte ühtegi küttekeha ega isegi mitte veeboilerit sisse jätta.

«See elektri- ja tulekahjuhirm jääb vist elu lõpuni verre, aga pole midagi parata — tuleb asjast üle olla ja edasi elada.»

Piirivalvur Andres Pihu valvab praegu sedasama territooriumi, millele jääb ka tema pere ajutine kodu.

Sissepääsu juures on silt, mis annab teada, et tegemist on piirivalve territooriumiga, kus võõrad viibida ei tohi.

Veel enne, kui me helistada jõuame, nagu varem kokku lepitud, on Andres Pihu Mysteryga meil vastas. Mystery on Saksa lambakoer, kes on samuti piirivalves ametis. Keeruline ja peen nimi oli talle pandud juba enne Andrese hoole alla jõudmist.

Et kordoni territooriumil on palju tühje maju, tuleb sel alal nii kaua silma peal hoida, kuni riik neile rakenduse leiab või maha müüb.

Teravate hammastega Mysteryt vaadates ei tahakski eriti autost välja minna, aga pererahvas julgustab, et koer on väga sõbralik. Rohkemgi veel: ta astub võõrastest mööda nagu tühjast kohast.

«Koer ongi nii õpetatud. Kui ta läheb mõnda inimest päästma või jälgi ajama ja iga vastutulijat nuusib, mis siis sellest välja tuleb?» seletab Andres Pihu.

Omadeks peab koer peremeest, perenaist ja kolmeaastast Andrestki. Rohkem lapsi parasjagu kodus pole, seitse vanemat venda on koolis.

Kui aga õue veereb puudel Bella, kes tähelepanu võitmiseks nagu põrkepall õhku hüppab, näitab Mystery talle kiiresti koha kätte. Aga võib-olla on see mäng, sest varsti vudib Bella jälle otse suure ja hirmuäratava teenistuskoera nina ette.

Hubane ja avar

Lööme autole hääled sisse ja sõidame nelikümmend kilomeetrit Uulu poole, kus peab kohe-kohe valmima Pihude ilusa puitvoodriga maja. Marget Pihu ja väike Andres tulevad teed näitama, isa peab töö pärast koju jääma.

Uulu külje alla kerkib terve elamurajoon, kokku kakskümmend viis maja. Seal on ka Pihude kahekorruseline kaheksa toaga kodu.

Pererahva soovil tuleb suurde, avatud köögiga tuppa soemüüriga pliit. Selle ladumine on lõpukorral. Ligi kolmkümmend aastat seda tööd teinud meister mainib, et kivid pole ikka need, ja seletab, et õigeid kive saab mõnest vanast lammutamisele määratud hoonest.

Marget pärib meestelt, millal maja päris valmis võiks saada. Väike Andres hõikab aga uhkelt: «Kodu!»

«Mis temal viga, temal on igal pool kodu. Oli minu õe kahetoalises korteris, on kordonis ja siin ka,» ütleb ema.

Uue asula suur pluss on see, et maja ümber on omajagu maad. Kindlasti tahab Marget sinna puid ja põõsaid istutada ning kartulit peaks saama nii palju maha panna, et perele jätkub.

Majade juurde keeraval teeotsal on Siimu bussipeatus.

«Naersime, et mis Siim-Sandril viga — tal siin koguni omanimeline bussipeatus,» lausub ema.

Võib-olla on see hea märk.

Keskharidus ja amet

Marget Pihu ütleb, et ta ei ole lastelt väga häid tunnistusi nõudnud. «Peaasi et keegi klassi istuma ei jää.»

Seda pole ka juhtunud.

«Meie soov isaga on, et nad kõik saaksid keskhariduse ja kutse ning selle me neile ka võimaldame.»

Poisid on kooli juures rakkes ka pärast õppetööd: kes käib puutööringis, kes sporditrennis. Sealsamas lähedal on häid suusatamisvõimalusi pakkuv Jõulumägi.

Praegu kaheksandas klassis õppiv Anvar unistab ehitaja elukutsest, aga ema ei ole kindel, et ta selle valib. «Poolteist aastat on veel põhikoolis käia, eks näis, mis mõtted selle aja peale veel pähe võivad tulla,» ütleb ta.

Janar on aga nii hea õppija, et tema võib kunagi ülikooli sammaste taha pääseda. Aeg näitab.

Kuigi selle aasta jõulud tuleb Pihudel mööda saata kosmonautide jahedavõitu suvilas, soojendab südant teadmine, et järgmiste suurte pühade ajal on nad kindlasti oma kodus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Saksamaa ja Prantsusmaa võivad Euroopa Liidust loobuda

Autor Avo | Avaldatud: 13. nov. 2003

Saksamaa ja Prantsusmaa võivad Euroopa Liidust loobuda 
13.11.2003 12:30Alo Lõhmus, reporter

Saksamaa ja Prantsusmaa juhid on laienenud Euroopa Liidu tuleviku suhtes skeptilised ning näevad väljapääsuna keskendumist hoopis oma riikide ühendamisele, kirjutab ajaleht The International Herald Tribune.

«Kui 25 riigiga Euroopa ebaõnnestub, siis mis jääb Prantsusmaale üle?» küsis Prantsuse peaminister Jean-Pierre Raffarin ajalehes Le Monde, lisades, et lahenduseks on Saksamaa ja Prantsusmaa edasine lähenemine.

Le Monde avaldas rea Prantsuse ametnike vaadetele põhinevaid artikleid, mille ideeks oli loobumine Euroopa Liidust ning selle asendamine Saksa-Prantsuse ühendusega.

Ajalehe kohaselt ammutasid Pariis ja Berliin julgust oma ühisest vastuseisust Iraagi sõjale. Nüüd kardavad mõlemad pealinnad, et kaotavad uuenenud suures Euroopa Liidus oma senise mõju.

Lehe andmetel soovib ka Euroopa Komisjoni praegune kaubandusvolinik prantslane Pascal Lamy kahe riigi vahelist liitu, mis võimaldaks ühendada nende sõjaväed ning diplomaatilised korpused, samuti jagada Prantsusmaa kohta ÜRO julgeolekunõukogus.

Ka Prantsuse välisminister Dominique de Villepin on öelnud, et lähenemine Saksamaaga on «ainus mäng, milles me ei saa kaotada».

Le Monde märkis samas, et Saksa-Prantsuse liidust kõnelemine on osaliselt vaadeldav läbirääkistaktikana ummikussejooksnud Euroopa põhiseaduse diskussiooni arendamiseks.

Prantsusmaa, Saksamaa ja mõned teised riigid sooviksid põhiseaduse teksti vastu võtta minimaalsete muutustega, kuid selle vastu võitlevad vihaselt Hispaania ja Poola, kellele ei meeldi uuenenud hääletussüsteem. Suurbritannia ning «mõned Euroopa Liidu uustulnukad» võitlevad ka koostöö laiendamise vastu kaitse-, maksu- ja välispoliitika vallas, märkis ajaleht.

Ähvardades keskenduda vaid oma riikide vahelisele liidule, saadavad ELi
asutajamaad Prantsusmaa ja Saksamaa ELi uutele liikmetele signaali oma kesksest rollist selles ühenduses.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hääl, Reet – ettevõtja

Autor Avo | Avaldatud: 13. nov. 2003

(13.11.2003)

REET HÄÄL: Noorte naiste õpitud abitus

Uudise pilt

Ettevõtja Reet Hääle hinnangul ei peaks poputama neid noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.

Populismi laine lastest ja hinnasiltidest on juba ammu pea peale kokku löönud. Tundub, et teatud mass emasid peab sünnitamist ja lastekasvatamist nii suureks maailmaimeks, et selle ettevõtmise eest neile suisa peale tuleb maksta. Nüüd on jõutud teemaga ajakirjandusest juba pikettideni!

Kui suhtuda väiksepalgalistesse sama õelusega nagu nemad suhtuvad kõrgepalgalistesse, siis võiks jätkata järgnevalt: mille peale siis väiksema sissetulekuga emad mängivad? Selle peale, et neil, kes rohkem teenivad, pole aega meelt avaldada, vaid laste kõrvalt tuleb leida aega tööl käia. Või selle peale, et luua olukord, kus kõrgepalgalised ei sünnitakski, vaid teeniks üha enam, maksaks makse üha enam ja ehk siis tõstetaks kodusolijail mõne aja pärast jälle toetusi.

Mind panevad kõhedust tundma need naised, kes last kilbile tõstes endale lihtsamat äraelamist taotlevad. Tuleb tuttav ette ettevõttes, kus olen ligi viis aastat olnud tööandja 70 töötajale, kus väga-väga tihti esineb olukord, mil uus töötaja arvestab täpselt välja summa, millest rohkem ta ei tohi teenida, sest siis saab veel lastele koolitoidu tasuta ja eluasemekompensatsiooni ja ranitsatoetust ja…

Laps sünnitatakse viinarahaks

Miks ei räägi praegu ükski lastekaitseorganisatsioon nendest peredest, kus laps sünnitatakse vaid selleks, et suurem sissetulek (loe: viinaraha) oleks vanematele garanteeritud? Kas kujutate ette, mis toimub sellise kontingendiga siis, kui tõesti maksta kõigile 5000–6000 krooni? Usun, et tänavalaste arv kasvab hüppeliselt ja lastekodud on õige pea ülekoormatud.

Noored emad! Rikkus ei tule teiste arvel, vaid ikka ise tööd tehes, ennast koolitades ning oma oskuses ja tahtes teha kompromisse pere ja töö vahel.

Nii minu kui mu abikaasa vanavanemad on pärit töölisklassist, vanemad on haritlased, meie ettevõtjad. Me pole saanud lotovõitu, maid ega maju tagasi. Ometigi olime me kõik 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamisel võrdselt stardisirgel. Vaadates aga nüüd seda, milline viha on viimasel ajal tekkinud ühiskonnas paremal järjel olevate inimeste vastu, siis tunnen ennast kurjategijana selle eest, et olen viitsinud elus tööd teha.

Minu esimene laps sündis, kui olin 22-aastane ja õppisin veel kõrgkoolis. Kodus olemise aega mul temaga ei olnudki. Teine laps sündis neli aastat hiljem ehk siis, kui käisin tööl, ja temagagi olin kodus alla aasta. Viimased viis aastat olen kahes ametis ja kaitsnud samal ajal ka magistrikraadi. MBA kodutöid tegin öösiti, kui maja vaikne ja mees ning lapsed magamas. Ka esimesed 15 tööaastat (minu vanem laps on praegu 17-aastane) olid minu tööpäevad tihti 12–14 tunni pikkused.

Mul on ainult üks küsimus: mis õigusega tulevad minult seda raha, mida ma oma laste peale rohkem saan kulutada (kuna aega mul pole piisavalt) ära võtma need, kes minu maksude arvel “kõrgema palgaga” kodus oleks? Ärgem unustagem, et ka igakuiste maksudena peavad kõrgemapalgalised naised nagunii üleval suurt hulka neid, kes ühel või teisel põhjusel on kodus.

Ilmselt tuleb Eestis naisterahval keskmisest tunduvalt suurema sissetuleku teenimine liiga rängalt kätte, aga seda enam on kuskil piir sellel näägutamisel lastest ja hinnasiltidest.

See kõlab julmalt, aga mis parata, ilmselt peab veel tänases Eestis valima, kas lapsel on ema või emal on kõrgem palk.

Uskuge mind, elus on olnud tihti neid hetki, kui ma olen kadedusega vaadanud naisi, kes on eelistanud lapsi ja peret karjäärile, aga igaüks peab leidma oma, ja elu ongi kompromisside kunst. Kes kompromisse teha ei oska, see näebki elu ainult must-valgelt.

Jõukam naine maksab rohkem makse

Maksumaksjana leian, et praegu rakendatav süsteem on kõrgema sissetulekuga naiste kahjuks, sest kaotajaks pooleks on ju ainult need, kel on sissetulek üle 17 000 krooni – kõik ülejäänud aga võidavad.

Aga kui võrdsus, siis olgu võrdsus – jäägu kõigile miinimum ja ülejäänud summa kasutame pensionäride, puuetega laste ja invaliidide heaks. Ehk anname selle raha neile, kes ennast ise aidata ei saa. Toetama ei peaks aga noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.

Mulle on arusaamatu, et noored naised, kel käed-jalad otsas, ei lähe tööle, vaid Toompeale meelt avaldama! Enamik teist oli kindlasti Toompeal ja Hirvepargis ka siis, kui seesama võrdsus tundus väljakannatamatu ja lubati kartulikoori süüa Eesti Vabariigi nimel. Me ei ela ei Araabia Ühendemiraatides, kus vaid kaks protsenti elanikest käib tööl ja kõigi ülejäänute sissetuleku kindlustab riigiabi, ega ela me ka sotsialismi ajas. Kahjuks ei luba meie viimased 60 aastat veel aastakümneid võrrelda meid keskmise Euroopa riigiga.

Noor, 25-aastane naine on ju riigilt kogu elu ainult saanud – lasteaed, kool, kõrgkool, kui ka riburada lapsi, siis nendegi toetused. Meid, kõrgepalgalisi, pole nii palju, et lisaks vananevale elanikkonnale veel noori ja elujõulisi inimesi üleval pidada.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: bordell ehk lõbumaja

Autor Avo | Avaldatud: 13. nov. 2003

(13.11.2003)

Politsei ja maksuamet sulgesid nädalaga neli eliitlõbumaja
Risto Berendson, EPL

Ruut  Bordellipidajate seas valitseb politsei andmetel paanika

Ruut  Prostitutsiooniga võitluseks loodud rühm sai esimese tulemuse

Uudise pilt
Aastaid soomlaste seas kõrvalise asukoha ja kaunite tüdrukute poolest populaarse lõbumaja väraval Vabaõhukooli teel ilutses eile suurte tähtedega silt “Ei tööta”.
Foto: Raigo Pajula

Tallinna politsei vastloodud prostitutsioonivastase võitluse rühma ja maksupolitsei ühisoperatsioonid sundisid kümmekond aastat segamatult lõbuäris tegutsenud meest sel nädalal kaks eliitlõbumaja kinni panema.

“Kuulda on jah, et seal äris on pärast meie esimesi operatsioone paanika,” ütles Tallinna kriminaalpolitsei juht Kalle Klandorf. Tema sõnul üritavad lõbumajapidajad ilmselt politseid nüüd enda huvides mõjutada, kuid see ei õnnestu.

1. novembrist isikuvastaste kuritegude talituse alluvuses tööd alustanud rühma esimene töövõit on Pirital asuva kahe eliitlõbumaja sulgemine.

Koos maksupolitseiga allilmas “ühesilmse Aini” nime all tuntud mehele kuuluvatesse lõbumajadesse Vabaõhukooli ja Kõivu teel tehtud reidid olid kurjategijaile halvaks üllatuseks. Pirital eliit-lõbumajade ketti pidanud Aini tuntakse allilmas mehena, kes suutis oma ärid viimased küm-mekond aastat probleemidest eemal hoida. Praegu töötab Aini alluvuses vaid Pärnamäe kalmistu naabruses Äigrumäe teel asuv lõbumaja.

TALLINNA PROSTITUTSIOONIÄRI

• Umbes 100 lõbumaja.
• Neile lisanduvad kümned korterites tegutsevad bordellid, samuti väljakutsetel töötavad prostituudid.
• Vahekord lõbunaisega maksab 150–1500 krooni.

Omanik võeti majandusasjadega vahele

“Praeguseks on tema kett seal igatahes lõhutud,” ütles Klandorf. Ühisreidis maksupolitseiga tehti Aini lõbumajadele suuri maksualaseid ettekirjutusi, mis Klandorfi sõnul muudavad nende edasitöötamise sisuliselt või-matuks.

“Lõbumajade perenaiste või autojuhtide vastu võitlemine on nagu sõelaga veekandmine,” ütles aseprefekt. “Ajalugu näitab, et suuri mafioososid on ikka majandusasjadega vahele võetud.”

Vastset üksust juhib kümmekond aastat operatiivtööd teinud kriminaalpolitseinik, kellele alluvate töötajate arvu politsei ei avalda. “Ütleme, et see ei ole väike ega väga suur,” märkis Klandorf. “Kuna prostituudid on naised, siis arusaadavalt kuulub meie üksusesse naispolitseinikke.”

Pealinna lõbuäri sai segamatult tegutseda viimased neli aastat, kui Tallinna politsei narko-grupiga koos loodud prostitutsioonigrupp töö lõpetas. “Tundub, et vajadus sellise grupi järele siiski on,” leidis Klandorf.

Pealinna umbes saja lõbumaja hulgast eristuvad peamiselt kolmele eesti seltskonnale kuuluvad kümmekond eliitbordelli Pirital, Nõmmel ja Kakumäel. Kuna viimase nädala jooksul on kaks neist suletud, tunnevad teised hirmu neid ähvardava sama saatuse ees.

Näiteks plaaniti Eesti Päevalehe andmeil lähiajal Lillekülas Tedre tänava lõbumaja avamist, kuhu tehtud luksuslike investeeringute otstarve omanikud nüüd murelikuks muutis. Kokku on koos Pirita eliitlõbumajade sulgemisega viimase nädala jooksul Tallinnas kinni pandud neli bordelli. Uksed sulgesid veel kesklinnas Adamsoni tänavas ja Pärnu maanteel tegutsenud lõbumajad.

Suurem puistamine järgmisel aastal

“Me püüame olla tugevad, et meid kardetaks,” lubas aseprefekt Klandorf. Isikuvastaste kuritegude talituse komissar Elmar Vaher ei julgenud öelda, kas hoogsalt alanud lõbumajade sulgemine on tingitud vastloodud üksusest. “Loodame, et see nii on,” ütles ta. Hetkel on üksuse menetluses vaid üks, USA-sse ulatunud prostitutsiooniäri käsitlev kriminaalasi. “Mitmed meie asjad oleme saatnud uurimiseks kohapealsetesse osakondadesse,” ütles komissar.

Migratsiooniameti, maksu-ameti ja piirivalvega koos tegutsema hakkav üksus kaardistab esialgu pealinna lõbuturgu. “Usun, et neist kuuldakse rohkem järgmisel aastal,” lubas aseprefekt Klandorf.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: uus poliitika

Autor Avo | Avaldatud: 13. nov. 2003

Riigikogu võitles eile hilisööni tuleva aasta eelarve pärast
Kalle Muuli, erikorrespondent, 13.11.2003 00:01

Valitsusliidu otsus jätta kõik opositsiooni ettepanekud riigieelarves arvestamata vallandas eile Riigikogus esimese ägeda hääletuslahingu.

Opositsioonierakonnad püüdsid eile öötundideni Riigikogus takistada riigieelarve teise lugemise lõpetamist, sest valitsusliit ei nõustunud mitte ühegi opositsioonierakonna parandusettepanekuga.

Opositsiooniparteid soovisid oma ettepanekutega nurjata või vähemalt edasi lükata valitsusliidu kõige tähtsamad kavad: tulumaksumäära vähendamise ja tulumaksuvaba miinimumi suurendamise, vanemahüvitise seadustamise ja haridusinvesteeringute programmi «21. sajandi kool» rahastamise.

Mitmekülgsed soovid

Kokku neelavad need ettevõtmised tuleva aasta eelarvest tublisti üle kahe miljardi krooni – tulumaksureform poolteist miljardit, vanemahüvitised üle poole miljardi ja «21. sajandi kool» üle saja miljoni krooni.

Isamaaliit soovis selle raha kulutada peamiselt õpetajate palkade tõstmiseks ja lapsetoetusteks vastavalt oma valimislubadusele «Igale lapsele 1000 krooni».

Mõõdukate eelistuseks olid mitmesugused toetused toimetulekutoetustest peretoetusteni.

Keskerakonna saadikurühm nõudis koolitoidu kinnimaksmist ja toimetulekutoetuse määra suurendamist, aga ka õpetajate palga tõstmist.

Paljud Keskerakonna liikmed esitasid lisaks saadikurühmale ettepanekuid ka iseenda nimel, mis tingis nende soovide erilise mitmekesisuse, ulatudes kiirabi kiirendamisest ja päästeameti päästmisest kuni suurema emisetoetuseni ja naiste koostöö arendamiseni.

Rahanduskomisjoni esimees Andres Lipstok (Reformierakond) tunnistas Riigikogu kõnepuldist, et opositsiooni parandusettepanekutel polnud muud häda kui see, et kulude katteks olid valitud valitsusliidule sobimatud rahaallikad.

«See oligi peamine põhjus, miks rahanduskomisjon ei saanud neid ettepanekuid arvestada,» selgitas Lipstok.

Agaralt sõnavõtuõigust kasutanud opositsioonipoliitikud ei varjanud oma nördimust. «Laari teerull oli praegusega võrreldes kökats, uus poliitika on märksa kombainilikum,» meenutas Siiri Oviir (Keskerakond) esimest taasiseseisvuse aja Riigikogu koosseisu, kui valitsusliidu juht peaminister Mart Laar eelistas tema väitel opositsiooniga vaidlemisele häälteenamuse kasutamist.

Ähvardav kaardimajake

Liina Tõnisson (Keskerakond) võrdles tuleva aasta riigieelarvet kaardimajakesega, mis variseb kokku, kui kas või ainsatki kaardikest liigutada. «See kaardimajake ähvardab varisedes jätta enda alla meid kõiki,» hoiatas Tõnisson.

Isamaaliidu juht Tunne Kelam nimetas koalitsiooni käitumist masendavaks ja väitis, et valitsuse eelistused on eelarves vastakuti ja eelarve kogusummas tegelikult lõhki, ehkki väliselt näib eelarve tasakaalus olevat.

Opositsiooni pahandas ka valitsuse tühi looþ ja eriti rahandusminister Taavi Veskimäe puudumine. Veskimägi ütles hiljem, et jälgis eelarvearutelu interneti vahendusel.

Ehkki kõik kolm opositsioonierakonda nõudsid riigieelarve teise lugemise katkestamist, alustas valitsusliit eile õhtul opositsiooni kõigi 127 ettepaneku läbihääletamist. Opositsioon kasutas vastuseks õigust võtta enne hääletusi vaheaegu ning hääletamine lõppes kell kaks öösel.

Muudatusettepanekute rahanduskomisjonile esitamise tähtaeg on 26. novembril kell 18.

Arvamus

Taavi Veskimägi

rahandusminister

Jälgides 2004. aasta riigieelarve eelnõu teist lugemist parlamendis, peab ütlema, et opositsioon ei suutnud selles menetluses millegagi üllatada. Opositsioon andis sõnumi, et vajadused eelarvevahendite osas on palju suuremad, kui riigil järgmisel aastal raha on.

Kõike korraga ei saa. Kahjuks puudus opositsiooni ettepanekutes vajaduste ja võimaluste tasakaal. Muudatusettepanekute katteallikatena olid näidatud maksutulude suurem laekumine, valitsuse reservfondi vähendamine või maksureformi edasilükkamine. Selliseid ettepanekuid ei saanud ka parima tahtmise juures toetada.

See etendus oli opositsiooni poliitilise hetkekasu võitmine, mida saavad endale lubada ainult opositsioonipoliitikud, aga mitte koalitsioon ja valitsus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rummo, Paul-Erik – isa, luuletaja, poliitik

Autor Avo | Avaldatud: 12. nov. 2003

 

 
«Igale lapsele pere» suurimaks kordaminekuks lõppenud aastal hindas rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo idee propageerimist.
Foto: Peeter Langovits

Aasta murdis Rummo head kavatsused 03.01.2005 00:01Rebekka Lotman, reporter

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo aastatagune kavatsus leida 2004. aastal igale lastekodulapsele pere ei andnud tulemusi, ministri sõnul on laste tugi- ja hooldusperedesse võtmine hoopis vähenenud.

Minister Rummo lubas lõppenud aastal hakata ellu viima ideed «Igale lapsele pere», otsides lahendusi mitmele lapsendamise ja laste hoolekandeasutuste probleemile, kuid tänaseks ei ole olukord paranenud ja lastekodulaste arv on hoopis suurenenud.

Esimese lahendusena tõi Rummo toona tugiperede parema rahastamise. Kuutoetuste summa on aga endiselt 900 krooni ning sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialisti Tarmo Kurvese hinnangul see lähiajal ei tõuse.

Teiseks plaanis minister muuta lapsendamist lihtsamaks, kiirendades venivaid kohtuprotsesse. «Tahtsime, et kõigis kohtutes oleks laste ja noorte probleemidega tegelev kohtunik – see aga ei osutunud võimalikuks ega otstarbekaks, sest kohtud on ülekoormatud ja oleks tekkinud ebaühtlane tööjaotus,» kommenteeris Rummo tagantjärele.

Lastekodud korda

Kolmandaks pidas Rummo vajalikuks rajada täisealiseks saanud kasvandikele noortekodud, kuid ka seda ei kiitnud sotsiaalministeerium heaks. «Me ei toeta lastekodu kõrvale uue institutsiooni ehk noortekodu loomist, elluastuja edasine toetamine peaks toimuma juba tema uues elukohas,» ütles Kurves.

Ka plaan asendada suured internaadi tüüpi lastekodud ei õnnestunud. «See olnuks liiga kulukas,» põhjendas Rummo. Selle asemel võttis sotsiaalminister Marko Pomerants 2004. aasta augustis vastu määruse, mille järgi laste hoolekandeasutuse üks pere koosneb kuni kaheksast lapsest ja mitte vähem kui viiest kasvatajast.

«See tähendab suurtes lastekodudes üleminekut pere tüüpi hooldusele,» selgitas Rummo. «Oluline on teha olemasolevad lastekodud korda, uusi ei saa rajada nende arvelt,» lisas ta.

Koolitus edukas

Edukaim oli ministri soov tugi- ja hooldusperesid koolitada – lõppenud aastal osales spetsiaalses PRIDE-koolituses 180 inimest, tänavune plaan näeb ette 200 inimese osalust.

Sotsiaalministeeriumil puuduvad esialgu täpsed andmed, mitu vanemliku hoolitsuseta last möödunud aastal lapsendati või võeti tugi- või hooldusperre, Rummo hinnangul võrreldes varasemate aastatega see arv aga vähenes.

«Ilmselt kahaneb soovijate arv veelgi, sest huvitatute ressurss Eestis on ammendunud ja juurde neid tulemas ei ole,» selgitas Rummo. Põhjuseks pidas ta inimeste vähest teadlikkust ja majanduslikku ebakindlust.

«Igale lapsele pere» suurimaks kordaminekuks lõppenud aastal hindas Rummo idee propageerimist. «Samuti külastasin peaaegu kõiki lastekodusid, uurimaks lastekodude juhtide seisukohti ses küsimuses,» lisas ta.

Aastatagust plaani leida igale lastekodulapsele tugi- või hoolduspere soovitas minister jätkuvalt ideaalina silme ees hoida. Kurveti sõnul on sotsiaalministeeriumil eesmärk parandada lastekodude tingimusi ja vähendada lastekodulaste arvu lähema viieteistkümne aastaga.

Lastekodud

• Eestis on 40 lastekodu, neist 17 kuuluvad riigile.

• 2004. aastal elas lastekodudes 1626 last.

• 2003. aastal oli lastekodudes 1539 hoolealust.

Allikas: sotsiaalministeerium

xxx

(14:33 11.11.2003)

Online-intervjuu Paul-Eerik Rummoga

Uudise pilt
Foto: Raigo Pajula

Kolmapäeval vastas Eesti Päevaleht Online’i lugejate vanemapalga-teemalistele küsimustele rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo. Eesti Päevaleht Online tänab kõiki küsijaid ning ministrit! Loe vastuseid!

Paul-Eerik Rummo vastused korduvatele küsimustele ja väidetele vanemahüvitise kohta

KAS VANEMAHÜVITISE MUDEL ON ÕIGLANE?

Jah, kuna ta hõlmab ühtlaselt tervet sihtrühma (mis on väga suur) võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes(nagu ka näiteks Eestis toimivad tulumaksu-, sotsiaalmaksu-, aktsiiside jms. skeemid). Jah, kuna ta on üles ehitatud nõnda, et oma senise olukorraga võrreldes kõik võidavad.

Sihtrühmaks on sünnitusealised naised ja nende pered, kes väldivad lastesaamist eeskätt põhjusel, et see nende majanduslikku võimekust oluliselt vähendaks. Niisiis vastutustundlikud inimesed, kes lastest unistades ei unusta mõtlemast sellele, et lastel oleks ka võimalikult head kasvutingimused.

Samas on väljapakutavas mudelis ka diskrimineerimist, ebavõrdset kohtlemist. Tuleb tunnistada, et laboratoorselt puhast õiglast mudelit ei veaks Eesti praegu ilmselt välja. Positiivselt diskrimineerib eelnõu sissetulekuteta inimesi, sh üliõpilasi, ja negatiivselt kõrgepalgalisi. Esimestele luuakse eeliseid, teiste võimalusi vähendatakse.

MIKS IKKAGI MITTE VÕRDNE VANEMAHÜVITIS KÕIGILE?

Puhtpoliitiline vastus oleks, et valimistel võitsid erakonnad, kes valijaile lubasid vanemahüvitist niisugusel kujul, nagu see praegu teostumas on. Halvim, mis demokraatias võib juhtuda, on valijate petmine, sõnamurdmine. Lubatud kurssi ei muudeta valimiste vahepeal, see tekitaks ainult kaost.

Sisuliselt. “Kõigile võrdselt”-mudeli positiivne toime oleks petlik. Kes saaks mõneks ajaks paremad tingimused kui seni, on selle aja lõppedes veel halvemas olukorras kui enne. Mul on tõsiselt kahju, et võrdsuse-ideoloogia jutlustajad seda asjaolu oma valijaskonna eest varjavad – see on ohtlik populism tulevaste laste kulul. Lastega perede jätkuvaks toetamiseks on teised vahendid, ja et need tõesti toimiks, tuleb senine ebaefektiivne toetussüsteem kiiresti ümber teha.

Suur osa kõrgemapalgalisi, kes hakkaksid saama oma palgast oluliselt väiksemat hüvitist, tõenäoliselt lükkaks lastesaamise veelgi edasi. Samas olen rõõmus, kuuldes kõrgepalgaliste potentsiaalsete emade valmisolekust proportsionaalsest hüvitisest loobuda – see näitab neis spontaanselt tekkivat solidaarsus- ja metseenlusvaimu, mida seadustega ei saa kuidagi esile kutsuda või peale suruda. Loobujad saavad ise leida pered, keda nad tahavad toetada, või siis moodustada fondi, lasterikaste perede aitamiseks.

MIS SAAB PÄRAST HÜVITATUD AASTA LÕPPEMIST?

Kellel oli töökoht, läheb tööle tagasi ja saab oma palka nagu ennegi sünnitust. Kellel seda ei olnud – tuleb loota, et hüvitise saamise aastal on tal olnud tahet ja varasemast paremat õnne töö otsimiseks.

Hüvitise maksmise perioodi pikendamine poleks ju halb mõte, aga praegu ei saaks veel prognoosida sellega kaasnevaid riigi kulusid. Ka püüdleb suurem jagu emasid tööle tagasi, et mitte kaotada kvalifikatsiooni ega tunda end ülalpeetavana. Siin peituvad lahendused ikkagi töö- ja lastehoiuvõimaluste paindlikumas sidumises; selles suhtes on veel palju ära teha, aga on ka mitmeid ideesid ja sihtrühma valmisolek nende edasiarendamisest osa võtta. Samal ajal tuleb võimalikult kiiresti luua uus pere-, sh. lastetoetuste süsteem, mis oma eesmärki tõesti ka täidaks

Kadakas
Mitme vanemapalga saajaga riik 2004. aastal arvestab? Kui suur summa on tulevaks aastaks vanemapalgaks planeeritud?

Eelnõu koostamisel on tagasihoidliku prognoosi alusel arvestatud 13400 sünniga. Vanemahüvitiseks on arvestatud 358 miljonit krooni 2004 a. eelarvest.

Krista
Härra Parts seostas valitsuse edukuse iibe probleemi lahendamisega, kas Te leiate, et vanemapalk on antud probleemi lahendamiseks parim abinõu?

See on oluline sündivuse suurendamise meede kuid mitte ainuke, mis valitsusel lähiaastatel kavas.

M.Aaloe
Hr. Rummo!

Kui mina esmakordselt kuulsin vanemapalga – plaanist, kerkis minus kohe küsimus – mis saab pärast 11 kuu möödumist? Ema – isa tööle, laps tänavale? Nagu napiks meil tänavalapsi, et neid kampaania korras juurde teha? Minu õele tuli kutse lasteaeda alles tema lapse esimesel koolipäeval, enne polnud seal kohti. Õnneks sai meie peres last hoida vanaema, aga kuipalju on neid peresid, kus vanaema on “varnast võtta”? Reeglina käib tänapäeval enamik vanaemasid tööl, et end kuidagi ära elatada. See on riiklik plaan!

Kas on sellele probleemile mõeldud?

Tänan teravale probleemile osutamast. Aastast last on tõesti vara lasteaeda panna. Alla 3-aastaste lastepäevahoiu leevendamiseks on välja töötamisel mitu lastepäevahoiu alternatiivi: vanemate töökohtade juures olev päevahoid, lapsehoidjate andmebaas ja perepäevahoid-mille puhul võtab hoidja omale 3-5 last koju, eeldus selleks on koolitatus ja elementaarsed sanitaarnõuded.

Krissu
Hr. Rummole

Kas on mõeldud ka sellele, mis siis ikkagi saab, kui paeaks tunduvalt suurenema nn. asotsiaalse taustaga emmede hulk (meil on ju juba praegugi palju lapsi, kes on ilma korralikust vanemlikust hoolitsusest, paraku märgatakse neid alles siis, kui üldsus valulikult reageerib)?

Vastavalt eelnõule saab vanemahüvitise sihtotstarvet kohalik sotsiaalametnik kontrollida ja võimalik on maksta vanemahüvitis välja ka mitterahaliselt või maksmisest keelduda kui raha läheb mitte toiduks vaid näiteks alkoholi ostmiseks.

rahva hääl
Kas te olete läbi lugenud “vanemahüvitise” teemalised meediakajastused, avaldatud arvamused, kommentaarid?

Milliseid olulisi tähelepanekuid olete nende põhjal teinud?

Vanemahüvitise eesmärk on sünde suurendada, mitte leevendada suurte perede ja üksikvanemate vaesust, milleks on teised meetmed.Vanemahüvitist ootavad eelkõige sünde edasilükanud töötavad naised, kes ei kuulu ühessegi laste ja pereorganisatsiooni ning keda me meediavahendusel sõna võtmas ei kuule. Seepärast ei anna meeleavaldajad organisatsioonid ‘rahva häälest’ kogu pilti.

emme
kas valitsusel on plaanis lähitulevikus välja töötada kompleksne kava laste sünni ja ka üleskasvatamise toetamiseks, sh emade kaugtööl rakendamise soodustamine, tasuta koolilõunad?

arvan, et plaan vanemahüvitist maksta, paneb pere suurendamisele mõtlema ka need töötavad emad, kes vastutustundest ja pere olemaolevatele laste heaolu järsule langusele mõeldes oma palga ärakukkumisel, ei ole seni julenud sünnitamise kasuks otsustada. nii et mingi positiivse tulemuse see iibe seisukoha
st ikka annab.

Jah esitan valitsusele komplekse kava mitte ainult sündivuse suurendamiseks vaid ka eluea pikendamiseks mõeldud meetmetest ehk kogu rahvastikupoliitika kava. Töö- ja pereelu ühildamine on seal läbivaks teemaks.

Termiit
Ja üks küsimus siiski veel: Kui naine saab palka 15 000 krooni või rohkem ja ta ei suuda selle palga kõrvalt nii palju säästa, et oleks võimalik aasta last kasvatada, siis kas Teile ei tundu, et selliste inimeste väärtushinnangud on tugevalt paigast ära? Nad on ennast “täis laenanud”. Kui emal ei ole võimalik üheks aastaks töölt ära tulla, siis kuidas neil jätkuks tulevikus raha, et last kasvtada-koolitada? Kas inimestel mitte ei peaks olema endal rohkem vastutust ja kohustust planeerida oma rahaasju nii, et riik ei peaks hiigel summadega neid toetama?

Mulle tundub , et te pole päris hästi kursis tänapäeva noorte perede elukorraldusega. Tavaliselt alustatakse pereelu ikka sellega, et muretsetakse elamispind. Tänapäeval tehakse seda laenurahaga. Tallinnas, ja mitte ainult Tallinnas, on elamispind väga kallis. On loomulik , et lapse saamisel ollakse huvitatud, et kui üks pere osapooli jääb koju, et siis pere sissetulekud selle all ei kannataks, sest see takistaks eluasemelaenu tagasi maksmast , aga ka kodust ilmajäämise väljavaadet.
Miks Teie näete kuritegu selles, et inimesed tahavad ka lapse saades eluasemelaenu tagasi maksta, jääb mulle mõistetamatuks.
Mainigem veel , et näiteks Valgas maksab 2 -toaline remonti nõudev korter 15 000 krooni.

Invaliid
Miks riik suhtub erinevatesse ühiskonnaliikmetesse nii erinevalt ? Ma ei ole kade, et teistel paremini läheks aga minu invaliidsuspensionist jääb alles kõigist maksudest vaevu 500 krooni. Sellest pean saama söönuks, riided selga ja ka üritada olla 21.saj elava inimese tasemel.Kuna olen raske liikumispuudega on ka mulle tööd raske leida, seda enam, et olen üle 50. Miks peab riik ühe elanikegrupi toimetulekut alla 500 krooni võimalikuks aga teisele inimgrupile makstakse kolmekordset keskmist kuna muidu on neil raske eluga toime tulla ? Rõhutan veelkord, et ma ei tunne kadedust kui teisel paremini läheb aga kas meie riik ei ole mitte liiga vaene, et riigirahasid nii jagada, on ju palju põletavamaid probleeme…Selliseid, millest sõltub inimese ellujäämine…

Sünnitushüvitis, haiguserahad, puhkusekompensatsioon, kõike seda makstakse arvestades inimese eelnevat tööpanust ja selle eest saadud palka. Meile ei tule pähegi öelda, et puhkusekompensatsioon on lastetoetus. Nii ka vanemahüvitis ei ole toetus. Toetusi määratakse teiste seaduste järgi. Rahvastikumeetmete programmis teen valitsusele ettepaneku toetuste süsteem läbi analüüsida ja muuta, sest see ei ole täitnud oma ülesannet.

Teele
Kui suur on Teile alluva perepoliitika komisjoni (nimetusega võin eksida) liimete arv, nende kvalifikatsioon ja komisjoni eelarve. Mitu nõunikku töötab rahvastikuministri alluvuses?

Palun vaadata minu kodulehekülge www.rahvastikuminister.ee

Jaanus
Demograaf Kalev Katuse sõnul oleks sündivuse tõus lähiajal sõltumata Teie(koalitsiooni) suurest retoorikast tulnud? Kas natuke ebaeetiline ei ole kogu au endale võtta?

Sündivuse tõus, see on ju tore:)
Ainult peab mõtlema ka kaugema tuleviku peale kui homne päev.

vana mees
Härra Rummo!

ÜRO inimpotentsiaali rapordist selgub, et Eesti on kõige kiiremini kahaneva rahvastikuga riik maailmas.
Kuidas reageerib nn emapalga seaduseelnõu Eesti ülimalt nutuse demograafilise situatsioonile? Kas nimetatud eelnõuga rahvastikuministri arvates üldpilt paraneb või süvenevad ebasoovitavad tendentsid veelgi?

Siin saan toetuda ainult meie rahvastikuteadlaste arvamustele. Professor E.-M.Tiit on arvanud, et pärast vanemahüvitise kehtestamist olukord paraneb, kuid on selge, et vaja on veel väga palju teisi saame.

ants
Vanemapalk on siiski raha lapse eest hoolitsemiseks, nagu kõik teema arendajad, sealhulgas ka Reformierakond väidavad. Siis Teeb Refoermierakand ja ka hr. Rummo kannapöörde ja väidate, et see raha on seotud ainult lapsevanemaga ja järelikult lapsega pole sellel mingit pistmist. Kas siis ikka on küsimus iibe tõstmises või on küsimus ebavõrdsuse toetamises.
Vanemapalgaga seoses on nüüd võtnud sõna Reformierakonna juht hr. Kallas ja otsustavalt võrdsustamise vastu. Millal alustab Reformierakond kampaaniat selgelt klassiühiskonna loomise poolt, kus siis riigi suhtumine kodanikku sõltub sünnipärast või sissetuleku suurusest?

Reformierakond ei ole teinud mingeid kannapöördeid. Vanemahüvitis (rõhutan, hüvitis, mitte palk) on hüvitis lapse (lapsi) saanud vanemale viimasel töökohal saamatajäänud palga eest. Lastetoetuste kohta palun vaadake mu teisi vastuseid.
Olen nõus Katrin Saksaga, kes juhtis eile riigikogus rahvastikuväljavaadete arutelul tähelepanu sellele, et mõisteid tuleb kasutada õigesti – igale asjale täpne nimi – ,siis tekib ka vähem segadust ja üksteisest möödarääkimist. Palk on palk, hüvitis on hüvitis ja toetus on toetus, kõik need on eri asjad.

Töö Panus
Töömees tuleb ja paneb teie majale 300 m2 suuruse katuse.Te maksate talle 30 000 krooni.
Töömees tuleb ja paneb Teie maamajale , mis asub 200 km Tallinnast eemal sama suure , samast materjalist katuse.. Te maksate talle 10 korda vähem, kuna teate, et tööpuuduse tõttu on inimesed pealinnast kaugemal sunnitud enda tööd 10 korda odavamalt müüma.
Kas te suudate panna seda mõttekäiku emapalga konteksti.
Kas riigil pole häbi niigi alatasustatud inimesi mõnitada samasüsteemse emapalgaga?

Kas töömees tegi põhja-eesti katust pannes kuidagi moodi rohkem tööd, kui samasugust katust lõuna-eestis pannes.

Tööpuudus väljaspool pealinna sunnib inimest end odavamalt müüma.
Ja sellest tulenevalt arvate, et keegi on emana-isana suurema panuse andnud riigile?

Hind kujuneb nõudmise -pakkumise suhtest.
2 -toaline korter Tallinna mõnes rajoonis maksab sadu tuhandeid kroone, aga Valgas 15 000 krooni.
Kui kaalume seda fakti, siis näeme, et vaesemates regioonides võidavad inimesed vanamahüvitisega rohkem kui Tallinnas.

Ene
Karjäärinaiste lapsed kasvavad üles lapsehoidjaga, võibolla oleks õigem toetada hoopis neid naisi, kellel on füsioloogiliselt kõik korras ja nad on nõus sünnitama ja mis veel olulisem , kasvatama oma lapsi ise. Ei usu, et karjääriinimeste geneetiline materjal nii väärtuslik on , et peaks seda nende käest ostma.

Teie loogikast lähtudes peame ühiskonna jagama kaheks:
karjäärinaised ehk töömesilased, kes peavad tööd tegema ja ühiskonnale makse maksma ( st teisi ülal pidama) ja need naised , kelle ülesanne on paljuneda. Väga hea , et enamik inimesi ei käsitle Eesti ühiskonda putukate ühiskonnana
.

up
1.Kas tegemist on palga või hüvitisega või toetusega?
2.Milliseid hüvitisi ja toetusi veel on makstud riigi eelarvest?
3.kui on palk, kas makstakse ka kõiki makse, k.a. tulumaks?
4.kas vaesematel ei arvestata vanemapalka toimetule
kutoetuse taotlemisel sissetulekuks?
5.JA LÕPUKS – KUST ON PÄRIT ANDMED TEIE VÄITES, ET
TOIMETULEKUTOETUSEST JÕUAB AINULT 37,7% VAESTENI?
6.Millisest sissetulekust inimese kohta algab Teie arvates vaesus Eesti Vabariigis?

Saagu siis korratud. Vanemahüvitis (rõhutan, hüvitis, mitte palk) on hüvitis lapse (lapsi) saanud vanemale viimasel töökohal saamatajäänud palga eest. Lastetoetuste kohta palun vaadake mu teisi vastuseid.
Olen nõus Katrin Saksaga, kes juhtis eile riigikogus rahvastikuväljavaadete arutelul tähelepanu sellele, et mõisteid tuleb kasutada õigesti – igale asjale täpne nimi – ,siis tekib ka vähem segadust ja üksteisest möödarääkimist. Palk on palk, hüvitis on hüvitis ja toetus on toetus, kõik need on eri asjad.

Jääb üle avaldada kahetsust, et ajakirjandus pole tutvustanud piisavalt Eesti teadlaste poolt tehtavat.
On probleem selles, et nendes uuringutes antakse hävitav hinnang seni tehtule?
“Sotsiaaltoetuste efektiivsus ja mõju tööjõu pakkumisele” , autorid Kuddo, Leetmaa, Leppik, Luuk, Võrk. Poliitikauuringute keskus Praxis 2002.

Paul-Eerik Rummo palus, et need, kelle küsimused jäid ajapuudusel vastamata, läheksid tema kodulehele www.rahvastikuminister.ee ja jätkaksid diskussiooni seal.

Reformierakondlasest Rummo on öelnud, et vanemahüvise sihtgrupiks on need, kes on kaalunud lapsesaamist, kuid seda majandusliku kindlusetuse tõttu edasi lükanud.

Praeguse eelnõu järgi hakatakse vanemapalka maksma emale või isale lapse 11-kuuseks saamiseni alates 1. jaanuarist. Seda makstakse pärast ema sünnituspuhkust, nii saavad seda ka augustis sünnituspuhkusele jäänud naised. Hüvitist ei maksta tagasiulatuvalt. Kui laps on sündinud enne 1. jaanuari, hakatakse hüvitist maksma aasta algusest.

Hüvitise suurus võrdub selle saaja eelneva kuuteenistusega. 2004. aastal on hüvitise laeks praeguse seisuga 15 700 krooni kuus ja miinimumiks 2200 krooni. Selle pealt makstakse tulumaksu.

Vanematel on õigus kasutada hüvitist kordamööda. Selle saaja võib töötada, teenides juurde kuni 11 000 krooni.

Siiski tahab kaks kolmandikku elanikest, et riik maksaks kõigile lapsevanematele võrdset vanemapalka, selgus Eesti Päevalehe tellitud TNS Emori küsitlusest.

Võrdse suurusega vanemapalka pidas õigeks 67 protsenti vastanutest, 24 protsenti toetas võimuparteide seisukohta, millega vanemapalk oleks seotud ema või isa eelnevalt teenitud palgaga ning 9 protsenti ei osanud oma seisukohta öelda.

Paul-Eerik Rummo elulugu:

Sündinud: 19.jaanuaril 1942.a.
Perekond: Abielus, 4 tütart
Haridus: 1959 – 1965 Tartu ülikool, Eesti filoloogia
1948 – 1959 Tallinna 2. keskkool

Teenistuskäik:
Alates aprillist 2003 rahvastikuminister
Märts/aprill riigikogu X koosseisu asendusliige
1999 – 2003 riigikogu IX koosseisu liige, kultuurikomisjoni aseesimees,
november 2002 – märts 2003 Reformierakonna fraktsiooni esimees.
1995 – 1999 riigikogu VIII koosseisu liige, kultuurikomisjoni aseesimees
1994 juuni – 1995 riigikogu VII koosseisu liige, Liberaaldemokraatliku Partei fraktsiooni esimees
1992 november – 1994 juuni valitsuse liige, kultuuri- ja haridusminister
1990 – 1992 riigikantselei kultuurikonsultant
1987 – 1989 kirjanike liidu sekretär
1976 – 1986 draamateatri kirjandustoimetaja
1965 – 1976 vabakutseline kirjanik
1965 Vanemuise teatri peanäitejuhi kirjandusabi

Parteiline kuuluvus: Reformierakond
Keeled: eesti, inglise, soome, vene ja saksa
Hobid: kirjanduslik tegevus, kultuuriteooriad, politoloogia, kirjanike liidu ja kirjanduse seltsi liige

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Klaas, Birute – dekaan

Autor Avo | Avaldatud: 12. nov. 2003

(22.12.2003)

BIRUTE KLAAS: Kas taas osa terviku asemel?

Birute Klaas, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan

Uudise pilt
Foto: Raigo Pajula

Birute Klaas kardab, et kui Eesti keskendub peaministri soovitusel inseneriharidusele, katkeb paljudel teistel erialadel mitmesaja-aastane uurimise ja õpetamise traditsioon.

Peaminister Juhan Parts rääkis intervjuus Eesti Päevalehele (19.12.) haridusstrateegia muutmise vajadusest – prioriteetidest teaduses ja keskendumisest tehniliste ja tehnoloogiliste teaduste arendamisele. Inseneriteadused on kahtlemata edendamist väärt. Aidates luua rahvuslikku rikkust, kujuneb ka soodsam keskkond kultuuri, kunstide, humanitaarteaduste jms arendamiseks. Aga Eesti teadust on vaja vaadelda siiski tervikuna ja Eesti teaduses on üks oluline osa, nimelt Eestiga seotud uuringud (keel, kirjandus, ajalugu, pärimus – nii vaimne kui ka esemeline jne), mille arendamise kohustus lasub meil endil: teadlastel ja õppejõududel, kõrgkoolidel ja teadusasutustel, riigil.


Teadlaste tasemevõrdlus
Võib-olla pole Eesti humanitaarteadlased piisavalt head? Selline müüt liigub teadusringkondades tõesti ringi, argumentideks vähene esindatus ingliskeelsetes rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille nimekiri on kokku pandud USA-s ja kuhu humanitaarvaldkonnast kuulub nii mõnigi teadusliku väärtuseta pildiÏurnaal. Ka kirjutiste koguarvult ei ole humanitaarvaldkond teadusmaailmas just esirinnas ja tsiteeritakse meid ka suhteliselt vähe.
Sel moel hinnatakse humanitaarteadlasi loodus-täppisteadlastele sobiva mudeliga ja tõesti – n-ö üksiküritajast humanitaar ei suuda produktiivsuselt konkureerida meeskonnatööd tegevate loodusteadlastega; kui alaga (näiteks eesti keele ajalugu) tegeleb maailmas tõsiselt paarkümmend inimest, on raske tsiteeringute arvult võistelda vähirakke uurivate teadlaste kümnetuhandelise hulgaga.
Euroopa humanitaarteaduste andmebaasi (ISI analoog) hakkas Euroopa Teadusfond alles sel aastal koostama. Eesti humanitaarteaduste head kvaliteeti näitab aga viimaste aastate teadusevalveerimine: parima tulemusega (hinne 4,4 skaalal 0–6) paistsid silma täppisteadused, humanitaarerialad olid kohe järgmised (keskmiseks hindeks 3,9), edestades oluliselt bioteadusi ja tehnikateadusi (mõlema tulemus Eestis 3,1) ja arstiteadusi (evalvatsiooni keskmine hinne 2,6).

Ehk on humanitaarerialade üliõpilaste arv Eestis liiga suur ja lõpetajaid kummitab tööpuudus? Ka sellised väited liiguvad ringi. Ja taas on tegu müütidega. Statistika järgi on võrreldes Soomega Eestis humanitaarerialade üliõpilasi vähem ja mis puutub tööpuudusesse, näitab Tartu Ülikooli karjääriteenistuse iga-aastane statistika, et meie lõpetajad leiavad aasta jooksul pärast bakalaureusestuudiumi läbimist rakendust enam kui keskmine näitaja ülikoolis tervikuna.
Humanitaarteaduste rahaliselt vinduvast olekust on palju räägitud. Kui nüüd tekib olukord, et teadusprioriteete paika pannes otsustatakse humanitaarteadlased jätta ühiskonna rahalist kosumist ootama, võib katkeda paljude erialade mitmesaja-aastane uurimise ja kõrgkoolis õpetamise traditsioon. Arvestades teaduse ja kõrghariduse teatud inertsust, järjepidevuse olulisust, investeeringute pikka tasuvusperioodi jms, oleks vist asjata loota, et humanitaarteadused suudaksid Okasroosikese kombel sada aastat oodata, kuni oma SKP-d kosutanud Eesti riik teda printsi kombel äratama tõttab.

Hulpivad projektid
Eesti kõrghariduse ja teaduse, aga ka kogu ühiskonna arengu üheks piduriks on ressursside killustatus, kuid teisalt ka piiritu usk, et kõik probleemid on võimalik projektipõhiselt lahendada. Tegeldakse kontekstist välja tõstetud, kahtlemata vajalike algatuste kampaania korras elluviimisega. Ideed, mida projektidena arendatakse, on head. Kui aga sellised hulpivad projektid jäävad keskkonna toeta, kui projektiarenduse käigus muutub tervik ähmaseks ja ebaoluliseks, on saavutatud tulemused lühiajalise kasuteguriga.
Tuletame meelde kümneid ja kümneid miljoneid, mis on kulutatud Ida-Virumaal täiskasvanud muukeelse elanikkonna keeleõppeks, mida pole toetanud regionaalpoliitilised meetmed. Narva on endiselt kummaline linn, mis räägib ja kirjutab eri keeltes: kui sulgeda kõrvad, oleks nagu Eestis, kui sulgeda silmad, oleks nagu Venemaal.
Valmimisjärgus “Eesti keele strateegia” osas on riigistruktuuride vastukaja olnud samuti n-ö projektipõhine: ministrid Rummo ja Paet peavad vajalikuks keelenõustamiskeskuse rajamist, mis umbes ühemiljonilise aastaeelarvega võikski aidata ilusal emakeelel õitseda. Kahtlemata oluline tegevus, kuid osake tervikust. Meedia on keelestrateegiast üles leidnud teise projekti – eesti keele mainekujunduse, moodsa ja seksika tegevuse. Ka eesti keele ja kultuuri levitamine välismaal kui pehme diplomaatia võimalus on takerdumas killustatuse taha: riiklik programm valmib haridus- ja teadusministeeriumis, kus rahastamist väärivaks märksõnaks peetakse keelt, kultuur kuulub aga kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonna – ja seega ka rahastusvaldkonna – hulka.

Lõpetuseks ehk veel üks üllatav tähelepanek, mis peaministri seisukohti lugedes silma jäi. Nimelt selgub intervjuust, et rakendusliku kõrghariduse sümboliks on Tallinna Tehnikaülikool. Ilmselt on see esimene märk haridusstrateegia muutmisest. Seni on rakenduskõrgharidusest olnud juttu endiste tehnikumide baasil moodustatud kõrgkoolide puhul. Kui uus haridusstrateegia käsitleb rakenduslikuna erialasid, kus õppekava läbimise järel saadakse kutsetunnistus, siis ka Tartu Ülikoolis on selliseid erialasid päris palju, isegi filosoofiateaduskonnas (näiteks õpetajad, tõlgid, tõlkijad jne).

Allikas

xxx

Birute Klaas sai Aasta naise tiitli
Anneli Aasmäe, PM, 12.11.2003 14:00

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon EENA kuulutas täna välja järjekordse Aasta naise, tiitli omanikuks sai Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Birute Klaas.

Klaasi kasuks rääkisid tema pikaajalised kogemused töö haridus- ja teadusvallas ning aktiivne töö eesti keele säilitamisel ja arendamisel. Klaas kandideeris tänavu ka esimese naisena TÜ rektoriks.

Birute Klaas PMfoto.jpg:

«Mulle omistatud tiitel annab märku, et akadeemilistel kohtadel töötavad naised võiksid olla julgemad ja ettevõtlikumad, langetada olulisi otsuseid,» sõnas Birute Klaas hetk pärast aasta naiseks kuulutamist.

Klaas lubas tiitliaasta jooksul pühenduda iseäranis kõrghariduse ja teadusega seotud valdkondade probleemide lahendamisele.
Lisaks Klaasile jõudsid seekordse, järjekorras kümnenda Aasta naise konkursi lõppvooru poetess Doris Kareva, muusikaõpetaja Thea Paluoja, muuseumiteadur Odette Kirss ja mikrobioloog Marika Mikelsaar.

XXX

Birute Klaas on sündinud Tartus, 19. märtsil 1957. aastal.

Ta on lõpetanud Tartu 5. Keskkooli (1995. a.) ning omandanud kõrgema hariduse Tartu Ülikoolis eesti filoloogia erialal (1981.a.).

1988. aastal omistati Birute Klaasile filoloogiakandidaadi kraad.

Oma akadeemilise karjääri jooksul, alates 1987. aastast, on Birute Klaas täitnud TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas vanemõpetaja, lektori, dotsendi ja, alates 1. veebruarist 1999.a., professori ülesandeid olles aastatel 1997 – 1999 ühtlasi Tartu Ülikooli keelekeskuse juhataja. Vahepealsetel aastatel, 1991-1995, on olnud õpetamas eesti keele lektorina ka Helsingi Ülikooli juures.

Birute Klaasi peamised uurimisvaldkonnad on: eesti, soome ja balti keelte kontrastiivne lingvistika; väliseesti keel ja bilingvism; eesti kui võõrkeelte õpetamise metoodika; eesti keele sõnavara.

Alates 6. detsembrist 1999.a. on filosoofiateaduskonna poolt valitud dekaani ametikohal eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv