• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: kütuseelement

(12.11.2003)

Eestlaste kütuseelement tekitas elevust
Airi Ilisson

Ülemaailmsest kütuseelemendi tööstuse konverentsist Miamis osa võtnud Eesti teadlased said kinnituse, et kütuseelementide uuringud Eestis on võrreldavad maailma esinduslikumatega.

Eelmise nädala esmaspäevast reedeni tutvustasid kütuseelementi arendavad eri riikide ettevõtjad, firmad ja ülikoolid ettekannetes, kui kaugele neist keegi uuringutega jõudnud on.

“Suuri üllatusi polnud, sest kirjandust loeme iga päev,” märkis AS-i Elcogen juht Enn Õunpuu, kelle firma on kütuseelemendi uuringuid toetanud viimasel kolmel aastal kokku kuue miljoni krooniga. “Võrreldes muu maailmaga, oleme suhteliselt eesrindlikud, meie ettekande vastu oli elav huvi ja sõlmisime uusi kontakte.”

Konverentsil tõdeti, et vesinik energiakandjana on kaugemas perspektiivis kogu maailma energeetika tulevik. 2050. aastaks ületab energianõudlus olemasolevad varud juba kolm korda, mistõttu suuremad tööstusriigid on kütuseelemendi ja vesinikumajanduse arenduse prioriteediks kuulutanud.

Eestis on uuringutele kulunud 10 miljonit

Perspektiivikaima energiatehnoloogiana on kütuseelement efektiivne, keskkonnasõbralik ja töökindel.

Eesti riigi ja ärimeeste toetusel on Tartu Ülikoolis keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis kütuseelemendi uuringutesse investeeritud praeguseks kümme miljonit krooni. Praegu töötab Elcogen välja pikaajalist programmi ja peab läbirääkimisi riigiga, kuidas järgmistel aastatel uuringute rahastamine peaks jätkuma.

Seni on Tartu Ülikooli professorite Enn Lusti ja Jüri Tamme uuringuid saatnud edu. Aasta pärast uurimistöö alustamist leidis füüsikalise keemia töögrupp ühe võimaliku lahenduse küsimusele, millele ettevõtjad kõikjal üle maailma on kulutanud sadu miljoneid dollareid. Katseelement töötab suhteliselt madalal temperatuuril, on valmistatud uuest ja odavamast materjalist ning kannatab ka väljalülitamist ja jahutamist, mis seni on olnud üks suurim takistus kõrgtemperatuurse kütuseelemendi rakendamisel.

Katseeksemplar on töötanud 2000 tundi

Viimaste tulemuste kohaselt on uudsetest materjalidest element näidanud head stabiilsust üle 2000 töötunni 650 kuumakraadi juures ning selle perioodi jooksul on tehtud kümme termotsüklit (sisse-välja lülitust).

Enn Õunapuu sõnul on uuringud pikaajalised ja tööstuse jaoks sobilikke tulemusi võib odata kõige varem 2010. aastaks. “Valmis ei saa toode kunagi, see on nagu autod, mida pidevalt täiustatakse,” lausus ta. “Elemendi ajalist vastupidavust ja stabiilsust saab katsetada ainult pikaaegselt. Praegu on meie katseeksemplar üle 2000 tunni töötanud oluliste muutusteta.”

Õunapuu lisas, et see pole lõplik tulemus, vaid osa uuringute pidevast protsessist, mille üks etapp läbi sai.
Kui katsed jätkuvad edukalt, võib Eesti kütuseelement jõuda laiaulatuslikku kasutusse 2020. aastaks. Uuringute tulemusel vormistatud patendid kuuluvad Elcogenile.

Kõrgtemperatuurilist kütuseelementi saab kasutada elektri ja sooja tootmiseks ehitistes, samuti vooluallikana autodes.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Suitsetamine – kahjulik harjumus

Kas mentoolisigaretid teevad impotentseks?Ivar Sild, SL Õhtuleht, neljapäev. 6. november 2003

 

Kallim sigaret on vähem kahjulik? Sigar on ohutum kui sigaret? Levinud arusaamu lahkab kardioloog Artur Ader.
 

Suitsetamisel on ohtlik ainult sigaretipaber.

See on täiesti väär arusaam! Kolm põhilist kahjulikku asja on vingugaas, tõrv ja nikotiin. Nikotiin, mis tekitab sõltuvust. Vaevalt et kellelgi vingugaasi sissehingamisest sõltuvust tekib.

Kuuma sigaretisuitsu allatõmbamine on kahjulik.

Olen aru saanud, et piibusuitsetajad pahvivad rohkem. Põhimõtteliselt saab nikotiini kätte nii alla tõmmates kui ka tõmbamata. On olemas ju ka närimistubakas. Rootsis taheti see näiteks ära keelata, sest pidi põhjustama suuvähki.

Suitsetamine tekitab igemepõletikku.

Suitsetamine soodustab mitutsada haigust ja nende hulgas ka parodontoosi.

Suitsetamine kahjustab mälu.

Seda sellepärast, et ahendab veresooni ja mõjub verevarustusele halvasti.

Suitsetaja jääb pimedaks.

Kas suitsetamine nüüd otseselt pimedaks teeb, aga eks ta teiste haiguste kaudu kahjustab ka silmanägemist. Pigem hakkab silmadele võib-olla pidev suitsu sees viibimine.

Mentooliga suitsud teevad impotendiks.

Mida see mentool siis ikka teeb! Mingis mõttes on see ju rahustav aine. Mõnele jälle meeldib selle maitse. Tõenäoliselt mõjutab suitsetamine siiski potentsi, sest see mõjub ju kõigele, mis seotud verevarustusega. Ja verevarustus peab seal hea olema!

On olemas ka n.-ö. ohutu kogus sigarette.

Mõni võib töötada 20 aastat valutsehhis ja tal pole viga midagi, aga teine on aastaga invaliid. Suitsetamisega on samamoodi – ühele mõjub väga kiiresti, teisele aga ei tekita midagi peale harjumuse. See on riskitegur.

Eelsoodumuse korral kiirendab suitsetamine vähki haigestumist.

Inimesel, kelle suguvõsas on paljud vähki või 50aastaselt infarkti surnud, on küll väga rumal suitsetama hakata.

Kindlasti ei maksa suitsu tõmmata ka naistel, kes võtavad rasestumisvastaseid tablette ja kannatavad migreeni all – neil on ajuinfarkti oht suhteliselt suur. Üldiselt aga surevad noored naised ajuinfarkti haruharva.

Tegelikult arvati 1950. aastani, et suitsetamine ei tee midagi halba.

Alles 1952. aastal valmis sir Richard Dollil uurimus, milles seostas kopsuvähi suitsetamisega.

Suitsetamine aitab kaalust alla võtta.

See peletab näljatunnet.

Mida kallim sigaret, seda ohutum.

Inimesed ainult arvavad, et kallimad suitsud on ohutumad. Enamasti aga pruugitakse neid ka ohtramalt ja kokkuvõttes on tulemus sama.

Sigarid on ohutumad kui sigaretid, sest tegu on puhta tubakaga.

Paberivingu küll pole, aga nikotiini ja kõike muud on ikka samapalju. Neid vist rohkem siiski popsutatakse. Piip on näiteks rohkem rituaalne asi.

Suitsetamine kahjustab nahka.

Jah, suitsetaja näonahk on teistsugune. Ükskõik kui palju selle eest hoolitseda, on see teise jumega ja ka kortsud tulevad kiiresti. Kuna nahka toitvad väikesed veresooned ahenevad, jääb nahk nälga ja muutub kuivaks.

Et naine ilus püsiks, peab ta hiljemalt 35aastaselt suitsetamise lõpetama.

Siin on küll kõvasti puusse pandud. Suitsetamisest loobumine on tervitatav ükskõik millal, kunagi ei ole liiga hilja.

Kas suitsetamises on ka midagi head?

Positiivseks võib lugeda kolme asja: aitab keskenduda, aitab ravida sellist haruldast haigust nagu Crohni tõbi ja halva ainevahetuse korral soodustab seedimist.

Kui kiiresti tekib sõltuvus?

Siin on sama lugu nagu heroiiniga – ühele aitab ühest sigaretist ja ongi valmis. Aga üldiselt võtab suitsuga harjumine aega, sest see on pikka aega üsna vastik, ajab oksele ja teeb pea uimaseks.

Light-suitsud on tervislikumad.

Küsimus taandub ikkagi sellele, kui palju suitsetada. Samas on see individuaalne: mõnele võib lahja suits olla kahjulikum kui teisele kõige kangem.

Kuid vähemalt tõrva- ja nikotiinisisalduse poolest on lahja suits veidi ohutum. Tegelikult on suitsetamisega nagu napsivõtmisega: hakkad lahjemaga pihta ja lõpetad (halvemal juhul) odekolonniga.

Alaealiste seas suitsetamine üha popim

Meestest suitsetab 45%, naistest 18%. Võrreldes 1994. aastaga, on täiskasvanud suitsetajate hulk vähenenud.

Enim suitsetavad 35-44aastased mehed (55%) ja 45-54aastased naised (23%).

Alaealiste hulgas on suitsetajate hulk kogu aeg kasvanud. 80% igapäevasuitsetajatest on alustanud enne 20. eluaastat.

Eriti palju suitsetavad töötud, praktiliselt pooled. Suitsupaus on hinnas ka tööstus-, ehitus- ja transporditööliste hulgas (suitsetajaid 41%) ning põllu- ja metsamajanduses (37%). Kodusolijatest ja teenistujatest suitsetab veerand (26%).

Kui väikelinnades ja maal suitsetab 30% elanikest, siis Tallinnas 22%.

Kõrgharidusega inimestest suitsetab 16%, põhiharidusega 42%. Kesk-eriharidusega inimestel on vastav näitaja 32% ja keskharidusega 26%.

Allikas: Eesti täiskasvanud elanikkonna terviskäitumise uuring, 2002. a. Eesti Tervisekasvatuse Keskus

Suitsetaja rahakott

Säästlik suitsetaja saab paki kätte 12.50ga. Kui tõmmata pakk päevas, kulub kuus umbes 375 krooni, aastas 4500 krooni ja viie aastaga 22 500 krooni.

Kui osta 16-17kroonist suitsu ja tõmmata pakk päevas, kulub kuus umbes 500 krooni, aastas 6000 krooni ja viie aastaga 30 000 krooni.

Kui osta 23-24kroonist suitsu ja tõmmata pakk päevas, kulub kuus umbes 700 krooni, aastas 8400 krooni ja viie aasta jooksul 42 000 krooni

Nii et aastaga on tuhatoosis otsa leidnud korralik külmik või puhkusereis, viiega on suitsupilves õhku haihtunud köögimööbel või kasutatud auto.

Hardi Volmer: «Eks ta üks kirg saatanast ole.»

SL Õhtuleht uuris tuntud inimestelt, miks nad suitsetama hakkasid ja kuidas see neile mõjunud on.

Katrin Karisma: «Mäletan, et see oli lihtsalt üks teismeliste tüdrukute uudishimu, et vaja suitsetamist proovida ja eks ta sellest ajast nagu jäigi külge. Tegelikult olen kogu aeg tahtnud sellest lahti saada. Õnneks olen suutnud suitsetamist siiski vähendada ja seda tänu tähelepanu pööramisega iseendale, spordiga tegelemisele. Pakki päevas ma ei tõmba, mulle piisab paarist-kolmest sigaretist ja usun, et kunagi jõuan ka selleni, et ei tõmba üldse.»

Allan Hook: «Eks suitsetamine ole noorte jaoks ikka natukene põnev tegevus nagu kõik keelatud asjad. Kaheksakümnendatel, kui mina koolipoiss olin, valitses viimaste hulgas tõekspidamine, et suitsutegemine on täiskasvanud mehe tunnus. Eks siis hakkasin minagi klassikaaslastega pärast koolitunde vaikselt proovima ja võib-olla sealt see alguse saigi. Kuna ma olin selline suurt kasvu poiss, ei tekkinud müüjatel ilmselt kahtlustki, et mulle suitsu müüa ei tohiks. Kui ma ei eksi, siis Nõukogude ajal oli kuusteist see piir, millest alates sigarette müüdi.»

Siiri Sisask: «Eks ma ikka teismeeas koos sõbrannadega alustasin. Aga kui ma otsustan midagi enam mitte teha, siis ma päevapealt seda enam ka ei tee, ja vastupidi. Sama oli ka suitsetamisega. Pärast seda olen pisteliselt ikka teinud. Ma ei ole pühapäevasuitsetaja, olen stressisuitsetaja! Kui väga pingeline olukord on, siis ma teen ka suitsu. Eks igaüks vali oma tee ise. Elu on niikuinii noatera peal kõndimine ja seda teravust proovib igaüks ise. Kui nuga ühel hetkel jalataldu kratsima hakkab, küllap siis tuleb ka väärtusi ümber hindama hakata. Mõnele ei jõua terve elu jooksul pärale, et suitsetamine on kahjulik, aga ju siis on noatera parasjagu nüri olnud.»

Hardi Volmer: «Regulaarselt hakkasin suitsetama üheteistkümnendas klassis, kuid nii kõva suitsumees kui kõik mu sõbrad ma ikkagi polnud, hoidsin miskipärast tagasi.

Enne seda sai proovitud kaheksandas klassis ja neljateist-viieteistaastaselt pioneerilaagriski. Suitsetamine oli alati kollektiivne tegevus, kui kellelgi poistest oli pakk kaasas, siis koos prooviti. Mäletan sellist mitte eriti meeldivat tunnet, pea hakkas ringi käima.

Kindlasti mõjub suitsetamine tervisele, eriti kui on öine piduvärk. Selline termingi on olemas nagu suitsupohmell ja see on teisest pohmellist hoopis hullem. Hommikuti püüan nii pikalt kui võimalik ilma sigaretita olla ja kindlasti ei suitseta ma ilma tühja kõhuga, see on mulle vastik. Eks ta selline kirg saatanast ole, lahti tast ei saa. Kuivõrd ta mulle aktiivseid tüsistusi tekitanud pole, siis inimene on ju nõrk.»

Mida teevad nikotiin, tõrv ja vingugaas?

Nikotiin ahendab veresooni, mistõttu suureneb südame löögisagedus ja tõuseb vererõhk. See koormab aga liigselt südant.

Veresoonte ahenemise tõttu väheneb naha ja jäsemete verevarustus. Näiteks sõrmeotste temperatuur langeb umbes 3 kraadi võrra, aga võib langeda isegi 27 kraadini.

Nikotiin soodustab kahjulike ainete ladestumist arterites (veresoonte lubjastumist, mis põhjustab vereringehäireid).

Teoreetiliselt on surmav suitsetada järjest kolm pakki sigarette (sisaldavad kokku 60 mg nikotiini).

Eriti ohtlik on suitsetamine raseduse ajal. 50% enneaegsetest sünnitustest on tingitud suitsetamisest raseduse ajal.

Tõrv hävitab hingamisteede limaskesta ripsmetega rakke, mis takistavad bakterite, tolmu jms. sattumist kopsudesse.

Kopsuvähki haigestunud inimestest 90% on suitsetajad.

Sigaretisuitsus on umbes 4% vingugaasi. Sattudes kopsudest verre, seostub see erütrotsüütide hemoglobiiniga. Sellised verelibled ei suuda enam hapnikku transportida ja organismi hapnikuvarustus halveneb. Seepärast ei jaksa suitsetajad näiteks joosta nii nagu enne.

Allikas: www.zone.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: GITISe Eesti stuudio

(11.11.2003)

Kuidas valges mantlis Eesti teatrimehed Moskvas kinni peeti
Andres Laasik

Ruut GITIS-e Eesti stuudios õppinud rahvakunstnikud tähistasid laupäeval poole sajandi möödumist kooli lõpetamisest

Uudise pilt
Silvia Laidla selja taga pildistavat Kaljo Kiiska jälgis samal ajal videokaamera, mis rahvakunstniku dokumentaalfilmile jäädvustab.
Foto: Marko Mumm

Kui me Ervin Abeliga 1950. aastal Moskvasse saabusime, olid meil seljas valged mantlid, mis olid tol ajal Euroopas moes. Miilits peatas meid pidevalt, pidas välismaalasteks, kontrollis dokumente,” meenutas eestlase elu Nõukogude Liidu südames Tõnis Kask.

Veel kummalisemalt läks Arvo Kruusemendil, kes valges mantlis Punasele väljakule sammus, seisatas ja tuldud teed tagasi minema hakkas. Ta aeti autosse, veeti julgeolekusse ja seletamist oli pikalt.

Südamlik suhtumine

Ometi mäletavad GITIS-e stuudiolased Moskva ajast just inimlikult sooja suhtumist, mille osaliseks nad kõik said. “Meisse suhtuti väga hästi, ei öeldud meile ei tðuhhonets ega faðist, õpi ainult…” iseloomustas koolis valitsevat õhkkonda Jaanus Orgulas.

Ometi tundub täna, et paljudel juhtudel olid Moskvasse õppima mineku motiivid poliitilised – nii sai kergemini põgeneda eemale oma mahasalatud ankeediandmetest. Kolm meest: Kaljo Kiisk, Hans Luik ja Lembit Anton olid Saksa sõjaväes, viimane teenis kindralkomissar Litzmanni kaitseteenistuses raudristigi välja. Politseipataljonidest oli pärit üks.

Paljud mehed ei elanud meie päevadeni, kui võis vabamalt oma minevikust rääkima hakata. Aastakäigunumbrite järgi võis “valel poolel sõdinuid”, nagu tollal öeldi, olla rohkemgi. Kaks meest olid Punaarmeest, Laskurkorpuses oli Vello Rummo, Ben Drui aga sõdis tankivägedes. “Ta kiitis pidevalt oma tanki T-34,” meenutasid kaasüliõpilased.

Paljud arreteeriti

Ometi ei läinud eestlaste Moskvas õppimine kadudeta – neli tudengit arreteeriti. “Nad lihtsalt kadusid ühel hetkel ära,” meenutas Tõnis Kask. Aga selle poolest ei olnud GITIS-e eestlaste stuudio erandlik, tudengeid kadus ära ka venelaste kursustelt, leedulaste stuudiost kadus kaks meest. Aeg oli selline – NKVD pidi plaani täitma. Elati üle Endla Hermanni korraldatud jõulukuusk ja salajased Ameerika Hääle kuulamised ühikas.

“Me hoidsime kokku nagu juudid,” iseloomustas tollast kambavaimu Orgulas. Kursusel oli ka oma koputaja – julgeoleku poolt sisse sokutatud Olev Padar, kes jõi ennast Moskvas põhja ja visati koolist välja.

Kursuse juhendaja Sudakov olevat öelnud, et kui kursuselt tuleb neli, parimal juhul viis näitlejat, siis on juba hästi läinud.

GITIS-e Eesti stuudio näitlejaid näeb lavalaudadel tänaseni. Sovetiajal antud aunimetusigi on jagunud ohtralt: kolm rahvakunstnikku ja 12 teenelist. Eri võimude aumärke on terve kursuse peale nii palju, et igaühele jätkuks vähemalt üks.

Endised GITIS-e tudengid leidsid, et Eesti riik võiks autasustada ka kooli, mis neile nii väärt hariduse andis. “See on lihtne, kool asub kohe saatkonna juures, üle tänava,” ütles mitmel korral Vene teatri direktori ametit pidanud Olev Kitsas.

Moskvas saadi osa teatri suur-sündmustest. Nii meenutati näiteks, kuidas eesti tudengid nägid Moskva Kunstiteatri suure staari Boris Dobronravovi mängu tsaar Fjodorina kuulsas Stanislavski lavastuses. See kujunes ta viimaseks, sest näitleja kukkus pärast etendust kokku.

Kui pärast lõpetamist 1953 sai kursuse tuumik tööd Draamateatris, siis peagi jätkus neid ka mujale, sealjuures teatriga külgnevatele aladele. Üheksa inimest on teinud tööd Eesti Televisioonis, kolm olnud ETV peare-þissöörid. Kask vedas menukat telesarja “Õnne 13” möödunud hooajani.

Kaljo Kiisa sõnul nad Moskvas õppides erilist filmipisikut ei saanud. “Kinoinstituudi poistega mängisime sõpruskohtumistel palli, kuid filmi tõus tuli hiljem ning ka kontaktid ja suhted vene filmitegijatega. Mul seisab siiani riiulis Andrei Tarkovski kirjutatud stsenaarium “Hoffamanniaana”, mille ta andis mulle pärast “Hullumeelsuse” nägemist. Ütles, et tee ära. Tegelikult on selle stsenaariumi aeg praegu, kui saab kasutada arvutiefekte.”

Everit pidi kaua veenma

Kiisk, Kruusement ja Kromanov said Eesti sündivas filmitööstuses tööd, sest tegijaid ei olnud. Tänaseks on kõik kolm meest klassikud. Kes ei teaks nende vändatud filme: “Viimne reliikvia”, “Kevade”, “Nipernaadi”. “Ma ei räägi endast, Griða ja Arvo lasid 9 ja 10 vahele,” võttis gitislaste filmikunstipanuse kokku Kaljo Kiisk.

Kursuse priimuseks peetakse üldiselt esimest kursusevanemat Jaanus Orgulast, kes käitus aktiivselt kriisiolukorras. Pärast arreteerimisi ja väljakukkumisi käis Orgulas Eestis kursusele täiendust otsimas ja tõi Moskvasse õppima uued tudengid, kelle hulgas oli ka Ita Ever. Teda tuli kaks korda jutuajamisega töödelda, enne kui ta teatrikooli minema soostus.

Putru saab ilma rahata

Suvel tegi Eesti gitislaste kolmeliikmeline delegatsioon viisakusvisiidi oma alma materisse. Orgulas, Kiisk ja Virve Kiple käsid Venemaa Teatriakadeemiaks ümber nimetatud kõrgkoolis, kus neid võttis vastu rektor.
“Rektori nimi on Hmelnitskaja,” kandis Kiisk sõidust kaaslastele ette. “Meile näidati saale ja koridore – samasugune nagu meie ajal!” Orgulas leidis ka erinevusi: “Seda vinigretti ja batoonsaia, mis meie ajal, puhvetist enam ei saa. Aga puder on ilma rahata!” “Meie ajal olid leib ja sinep ilma rahata,” kommenteerisid asjade käiku daamid.

Käidi ka õpetaja haual, kus tuli kogeda üllatust. “Novodevitði kalmistu on häbiväärselt korrast ära,” ütles Orgulas. “Seal on ju Venemaa ajud! Ka meie pedagoogi haud on korrast ära.”

GITIS-e Eesti stuudiost on kavas välja anda mälestusteraamat, mida paneb kokku Virve Koppel ja kirjastab teatriliit. Kiiska saatis aga kursusekaaslastega kohtumisel kaamera – Jüri Sillart teeb temast tõsielufilmi.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Venemaa 3 nõudmist Eestile

Venemaa nõuab Eestilt kolme järeleandmist
11.11.2003 00:01Toomas Sildam, vanemtoimetaja

Vene välisministeerium esitas Eestile kolm nõudmist: loobuda USA valitsuselt kolimisraha saanud ja siiski Eestisse jäänud erusõjaväelaste väljasaatmisest, nn haridusleppe tühistamisest ja Arnold Meri tagakiusamisest.

Samal teemal:
Juhtkiri: Venemaaga tuleb suhelda selgelt (3)
Kallase Venemaa-hirm pälvis iroonilist käsitlust

Moskva nõudmised luges ette Vene välisministeeriumi teise Euroopa peavalitsuse direktor Aleksandr Udaltsov, kes kutsus välja Eesti suursaadiku Karin Jaani. Eesti välisministeeriumi allikate sõnul kasutas Vene pool ära kahepoolsetes suhetes kuhjunud pingeid.

Vene nõudmiste ajendiks sai Eesti kodakondsusameti jõuline tegevus, et saata riigist välja eruohvitser Nikolai Mikolenko, kes sai 1995. aastal USA valitsuse abiprogrammist 25 000 dollari väärtuses vautsheri Venemaal korteri ostmiseks, millega ta võttis kohustuse lahkuda Eestist.

120 jäi Eestisse

Mikolenko seda kohustust aga ei täitnud ja asub praegu valve all väljasaatmiskeskuses Tallinna lähedal Harkus.

Kui suursaadik Jaani ütles Udaltsovile, et Mikolenko on ju petnud USA-Vene ühisprogrammi ja jätnud täitmata lahkumiskohustuse, möönis Venemaa kõrge diplomaat, et siin võib olla moraalseid küsimusi, mis ei anna ometi õigust eruohvitseri välja saata. Samuti tundis Udaltsov huvi, kas Eestile on eruohvitseride küsimuses survet avaldanud USA valitsus.

1990. aastate keskel sai ameeriklaste abiprogrammist Eestist lahkumise toetust ligi tuhat eruohvitseri, kellest umbes 120 võttis küll abi vastu, kuid elukohta ei vahetanud. Osa neist on kodakondsuseta ja neid ei saa Eestist välja saata.

USA Tallinna saatkonna kultuuri- ja pressiatashee Thomas Hodges selgitas ligi kümme aastat tagasi toimunud abiprogrammi: selles osalenud eruohvitserid ja nende pereliikmed pidid vabastama oma senise elukoha Balti riikides, ei saa siin enam alaliselt elada ja võivad Baltimaadesse tulla kui «välismaised külalised».

Hodgesi sõnul oli selline lähenemine «spirit of the program» – kogu abiprogrammi mõte, sisu. Küll tunnistas Hodges, et see, kas pettusega Eestisse jäänud eruohvitserid saavad siin elamisloa, on «Eesti valitsuse suveräänne otsus».

Postimeest konsulteerinud diplomaadid on aga silmanähtavalt häiritud, et nemad said alles ajakirjandusest teada nii Mikolenko juhtumist kui ka Vene-taustaga libaülikoolide vastu sõda alustanud haridusministri Toivo Maimetsa kavast tühistada ühepoolselt Eesti-Vene nn haridusleping, millega Eesti vabaneks kohustusest tunnustada ka kahtlase taustaga kõrgkoolide diplomeid.

Suursaadikutel hing kinni

«Kui teised ametkonnad ei õpi välispoliitiliselt hingama, siis juhtubki nii, et meie suursaadikutel lüüakse x riikides hing kinni,» ütles välisministeeriumi peamaja kõrge ametnik. «Normaalses riigis on normaalne, et ka sise- ja haridus- või mis iganes ministeeriumi töötajad saavad aru, kus puudutab nende tegevus välispoliitikat, ja nad konsulteerivad oma välisministeeriumiga.»

Nn hariduslepingust rääkides sai Udaltsov nüüd võimaluse öelda, et Eesti ühepoolne tühistamisotsus annaks Moskvale õiguse suhtuda Tallinna kui ebausaldusväärsesse lepingupartnerisse, mis tähendaks uute lepingute sõlmimata jätmist.

Venemaa kolm etteheidet

• Eesti ei tohi riigist välja saata Vene eruohvitsere, kes said USA abiprogrammi raames 1990. aastate keskel korteri Venemaale, võtsid kohustuse Eestist lahkuda, kuid jäid siia elama.

• Eesti ei saa ühepoolselt tühistada nn hariduslepet ja lõpetada Venemaa libakõrgkoolide diplomite tunnustamist.

• Eesti peab lõpetama Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri kui sõjajärgse küüditamisega kaitsepolitsei uurimise alla sattunu kohtuliku jälitamise.

Allikas: Venemaa välisministeerium

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Google otsimootor

Google lihtsustas veelgi internetist otsimist
10.11.2003 17:06PM Online

Populaarsest otsimootorist Google saab nüüd otsida ka ilma internetibrauserit avamata, sest Google Deskbar tekitab selleks vajaliku kastikese otse taskbarile lahtiolevate programmide kõrvale.

Google Deskbar on sarnane Google Toolbariga ehk tegu on internetist alla laetava väikese programmiga, mis tekitab Windowsisse Google’ist otsimise jaoks kastikese.

Kui Toolbar teeb selle kasti Internet Explorerisse, siis Deskbar otse Windowsi taskbarile teiste lahtiolevate programmide kõrvale. Nii ei ole otsimootori kasutamiseks vaja ühtegi spetsiaalset programmi.

Kui Google’i kastikesse otsitav sõna või fraas kirjutada, avaneb umbes neljandiku ekraani suurune otsiaken paremal all nurgas, mida saab kasutada pisikese internetibrauserina.

Minibrauseri ülaservas on nupuke, millega saab lahtioleva lehekülge ühe klõpsuga avada ka pärisbrauseris.
Deskbar kiirendab Google’i kasutamist märkimisväärselt, eriti, kui otsimootorit on vaja ainult mõne konkreetse fakti leidmiseks, nagu näiteks kinokavad, aktsiakursid ja nii edasi.

Kuigi Deskbar on ametlikult testistaatuses, saab seda igaüks tasuta alla laadida aadressilt http://toolbar.google.com/deskbar . Selle kasutamiseks on vaja Windows 98 või uuema versiooniga arvutit, millele on installeeritud Internet Explorer 5.5 või uuem.

Deskbari abil saab internetist otsida ka otse näiteks Wordist või e-posti
programmist.

Selleks tuleb tekstis otsitav sõna või fraas ära märgistada ja vajutada Control-Alt-G ning seejärel Enter. Kui aga peale otsitava sõna kasti kirjutamist vajutada mitte Enter, vaid Control-N, avaneb aken otsingutulemustega Google’i uudistesaidist, mis monitoorib tuhandeid uudistekanaleid.

Turu-uuringute firma Jupiter Researchi direktor Matthew Berk ütles, et
Deskbar näitab hästi, kuidas internetist otsimine areneda saab.

«Tegu on Google’i katsega kaevuda sügavamale loomulikku tööprotsessi nii
praeguste kui tulevaste kasutajate puhul,» ütles Berk ZD Net’ile.

«Otsimine ei tähenda enam brauseri käivitamist, otsilehele minemist ning otsitava sõna sisse trükkimist, otsimine ehitatakse meie tööharjumuste sisse.»

Deskbariga astub Google ka sammu Microsofti vastu, kelle üks eesmärke on otsingute integreerimine oma toodetesse. Berki sõnul on «internetist otsimine» ja «Google» saanud sünonüümideks ning Google domineerib internetist info leidmisel teiste üle.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Austraalia

Rohelise Mandri punane süda
01.11.2003 00:01Meelis Luiks
Austraalia lõunaosa rannikul võib kohata pingviine, ligi 3000 kilomeetrit põhja pool ujuvad troopilistes vetes krokodillid. Kõige selle vahele jääb tükk tühja maad, mille kohta kohalikud kasutavad nimetust Outback.

Austraaliat nimetatakse eksitavalt Roheliseks Mandriks vaatamata sellele, et kõrged eukalüptimetsad ja lopsakad sõnajalad ääristavad vaid rannikualade mägesid. Suuremat osa mandrist katab kollakaspunane kõrb.
Rannikul asuvast Lõuna-Austraalia pealinnast Adelaide’ist 400 kilomeetrit põhja pool asuvat Port Augustat võib pidada piiriks, kus tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul lõpeb ja algab Outback.

See on karm, kuid kaunis maa, mis võlub külastajat nii ekstreemse kliima kui imelise maastikuga. Sajud on siin harvad, kuid paaritunnine hoovihm võib taevast alla tuua mitme kuu normi jagu sademeid, uhtudes minema teed ja kõik muu, mis ette jääb. Ka temperatuurid kõiguvad suurtes piirides, suvepäevade kohati üle 50 kraadi ulatuvast kuumusest jääb talveöödel järele vaid paar soojapügalat.

Tee läbi tühjuse. Kuna vesi on viljatul sisemaal harv luksus, on siinne inimasustus üks hõredamaid maailmas. Kui teeviit näitab, et järgmise asustatud punktini on üle 600 kilomeetri, siis nii see tõepoolest on. Ja ka siis on enamasti tegemist kõigest teeäärse teenindusjaamaga. Seepärast peavad omapäi teele asujail olema korralikud veetagavarad, kindlasti tuleks reisiplaanidest teavitada ka politseid.

Port Augustast sisemaale viiv tee kulgeb läbi kollakaspunaka hõredate puudega palistatud tühermaa. Kohati kaardub tee ümber merepinnast allpool asuvate soolajärvede. Siin-seal võib vahel näha üksikuid toidu otsingul emusid, harva ka känguruid.
Esimene tõsiseltvõetav asustatud paik on rannikust umbes tuhande kilomeetri kaugusel asuv Coober Pedy, mis aborigeenide keeles tähendab «valge mehe auk maa sees». Linnake asub kõige põuasemas ja kuumemas piirkonnas keset tühje liivaväljasid.

Ainus põhjus, miks sellesse jumalast hüljatud paika asustus tekkis, on opaalid. Pärast eelmise sajandi algul juhuslikult avastatud kalliskive on linnast läbi käinud hulgaliselt seiklejaid, mõned on siin oma õnne leidnud, teised kaotanud.
Krokodill Dundee kodu. Linna paari tuhande elaniku seas on esindatud üle 40 rahvuse, neist koloriitseim tegelane on meie lõunanaaber Krokodill Harry, kodanikunimega Arvids von Blumenfelds. Noorpõlves Põhjaterritooriumil krokodillide püüdmisega kuulsust kogunud Harry on ka filmitegelase Krokodill Dundee prototüübiks, tema auks on Loode-Lätis Dundagas püstitatud koguni ausammas.

Coober Pedy on üks kummalisimaid paiku Austraalias. Suurte temperatuurikõikumiste tõttu elab enamik inimesi maa all. Kõikjal laiuvatesse liivakoobastesse kaevatakse täisväärtuslikud eluruumid, kus temperatuur püsib aasta ringi ühtlaselt 25 kraadi juures.

Vesi on linnaelanike kalleim vara – kütuseliitri hind on vaid veidi joogivee hinnast kõrgem, 5 minutit duši all käimist jätab rahakotti sama suure jälje kui tund aega interneti kasutamist. Viimastel aastatel on valitsus siiski rakendanud vee taaskasutuse tehnoloogiat, mille tulemusena on linna tekkinud ka esimesed elusad puud.
Ka linna ümbruse maastik on tõeliselt ebamaine – sestap on siin üles võetud sellised filmid nagu «Mars – punane planeet», «Mad Max» jt. Kuumaastikuna näivate The Breakawaysi mägede kõrval tõmbab tähelepanu üks inimkätega loodud mastaapne rajatis: lõunarannikust idarannikuni läbi kolme osariigi kulgeb 5300 kilomeetri pikkune dingoaed, mis püstitati lambakarjade kaitseks metsikute koerte eest.

Karm sisemaa. Edasi põhja suunas liikudes on järgmiseks peatuspaigaks keset mandrit asuv oaas Alice Springs.
Linna sisenev tee läbib Heavitree Gapi – kitsa loodusliku avause, mis jagab mitmesaja kilomeetri pikkused MacDonnelsi mäed ida- ja lääneahelikuks. Austraalia suurlinnadele omaselt «voolab» ka Alice Springsist läbi jõgi, enamiku ajast on Toddi jõe säng aga siiski lihtsalt kuiv liivarada.
Linn on õige koht põliselanike kultuuri ja käsitööga tutvumiseks. Ainult otse aborigeenidele kuuluvatest galeriidest suveniire ostes võite olla kindlad, et tegemist on autentse käsitööga. Põlvest põlve oma oskuste edasi andmine on võimaldanud aborigeenidel karmil sisemaal ellu jääda, samas pole valge inimene siinsete oludega nii hästi kohanenud. Seetõttu on siin ka pärismaalaste arv suurem kui rannikuäärsetes linnades.

Värve vahetav mägi. Siin asuvad ka mitmed aborigeenide uskumuste ehk Unenägude Aja kultusobjektid. Neist tähtsaim ja kuulsaim on Uluru ehk Ayers Rock – maailma suurim monoliit. Kõrgus 348 meetrit, pikkus 5 kilomeetrit ja laius 1,5 kilomeetrit. Keset tasast kõrbe maast välja kasvav hiigelsuur punasest liivakivist kalju on justkui elusolend – selle värvus on iga ilmaga erinev, muutudes äikeseaegsest tumelillast päikesepaistes esile tuleva erkpunaseni.
Eriti maaliline on värvidemäng päikesetõusul ja -loojangul. Erkoranþ värv kalju pinnal asendub järk-järgult purpurpunasega. Suure hiiglase sinakashall siluett kumab tühja kõrbe taustal veel kaua pärast seda, kui kollane tulekera on horisondi taha vajunud.

Ulurust kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel on teinegi sarnast päritolu liivakivist kaljumoodustis – The Olgas ehk Kata Tjuta, mis aborigeenide keeles tähendab «palju päid». Kokku kolmekümne kuuest punasest kuplist koosneva «mäestiku» vägevaim tipp on koguni 548 meetri kõrgune.
Punaste kaljude lähedal asub ka kolmas kohustuslik vaatamisväärsus: vihmavee poolt miljonite aastate jooksul kalju sisse uuristatud Kings Canyon. Kuigi kõrbes sajab vaid mõnel päeval aastas, on vihmavesi siiski suutnud kaljusse jätta üle kilomeetri pikkuse ja paarisaja meetri sügavuse jälje. Kõrgel kanjoni serval jalgu kõlgutades on tunne justkui pilve piirilt alla vaadates.

20 tundi ookeanini. Kõigi nende imede nägemiseks tuleb varuda vähemalt kolm päeva, mille jooksul läbitakse enam kui 2000 kilomeetrit. Kel omapäi seiklemiseks julgust napib, võib valida reisipakettide vahel, mida pakuvad kõik endast lugu pidavad turismifirmad.
Kindlasti tasub veeta mõni öö kõrbes lageda taeva all. Koit, hämarik ja tähevalgus mõjuvad siin palju müstilisemalt ja vahetumalt kui tihedalt asustatud Euroopas.

Alice Springsist tagasi rannikule jõudmiseks tuleb ette võtta 1500-kilomeetrine bussisõit, mis kestab 20 tundi ehk täpselt sama kaua kui lend Euroopast Austraaliasse. Sama tee võib läbida ka legendaarse rongiga The Ghan või lennukiga.
Pärast pikka sõitu Adelaide’i jõudes ootab rändajat ees jahe vastuvõtt: paarkümmend soojakraadi tunduvad pärast kõrbekuumust äärmiselt külmana. Kuid selle eest on siinses õhus igal sammul tunda ookeani lähedust. See annab Lõuna-Austraalia pealinnale avarustunde, selle ümber käib ka kogu austraallaste elu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Palamets, Hillar – ajaloolane läbi aja

(07.11.2003)

Hillar Palametsa lihtsad jutud
Jaak Urmet, Arkaadia toimetaja

Uudise pilt

Populaarne Raadio 2 ajalootundide autor Hillar Palamets andis välja raamatu “Lugusid toonasest Tartust”. Rohkete piltidega raamat pajatab lihtsas keeles pea-tükke linna ajaloost. Teisipäeval raadiosse helistades, et autoriga paar sõna juttu puhuda, peeti seal parajasti banketti.

Lugusid toonasest Tartust
Hillar Palamets
Kleio, 2003

Hillar Palamets, mis bankett teil seal toimub?

Täna sai täis kümme aastat Raadio 2 ajalootunde koos Allan Roosilehega. Roosileht sõitis Tartusse, saade läks erandina eetrisse Tartust.

Palju õnne! Kui kaua on ajalootunde veel plaanis jätkata?

Plaanis on jätkata, kuni Teise maailmasõja lõpust saab kuus-kümmend aastat. Sõda lõppes 1945. aasta sügisel, kui Jaapan astus sõjast välja. Saateid on see-ga 2005. aastani. Selle ajani on minul plaan, materjali ja sündmustikku on väga palju. Teisest maailmasõjast ma pääsesin noorukina servast, olin koolipoiss, sõjast ise osa ei võtnud, aga nägin neid sündmusi pealt. See võimaldab neid asju emotsionaalselt ja usutavalt kirjeldada.

Aga mine sa tea, mis elu meil ette võib tuua. Osalt on siin aastad ja tervis… Riigiraadio pankrotti vast ei lähe ega müü ennast kellelegi maha.

Kuidas te ajalootundideks eeltööd teete?

Abiks on isiklikud mälestused, emotsionaalsed kõigepealt. Need on nüüd natuke ähmunud. Siis tolleaegne ajakirjandus – Postimees, Uus Postimees, Eesti Sõna, Rahva Hääl, mis hakkasid eri võimude ajal tulema. Ja siis ma olen kahekümne aasta vältel lindistanud Tartu Ülikooli õppe-jõudude ja tartlaste mälestusi sõja-aastatest. Neid on ülikooli helistuudios linti rääkinud professorid, kes olid Tartus rinde ülemineku ajal ja nägid Tartu põlemist 1944. aastal, ülikooli uuesti töölerakendamise raskusi, ja tolleaegsed tudengid, kes on praegu 75–80-aastased. Nendest on üht-teist, ainulaadseid detaile kasutada. See on selline unikaalne materjal, ülikooli raamatukogule üle antud.

See on paarkümmend aastat tagasi räägitud. Mälestusi, kirjandust on praegu palju. Probleem on, mida võtta, mida jätta.

Kuidas sündis raamat “Lugusid toonasest Tartust”?

See oli õppematerjal Tartu Teeninduskoolis turismiklassis õppivatele õpilastele. Praegu on see kutsehariduskeskus, aga algselt Teeninduskool ja neil oli turismi eriala.

Seal tuli ette valmistada Tartu tänapäeva, minevikku, kultuurilugu, geograafiat tundvaid noori inimesi, turismitöötajaid. Neile ma õpetasin seitse-kaheksa aastat imeliku nimega ainet “Tartu kodulugu”. Pearõhk oli pandud Tartu kultuuriloole, ülikoolilinnale, kirjanike linnale ja muidugi ka Tartu üldisele ajaloole, mis on meil säilinud. Põhiliselt olid ekskursioonid, septembris, oktoobris, kui Toome oli kuldne. Hiljem lugesin neile teooriat otsa. See andis selgroo. Lugedes mälestusi, tolleaegseid ajalehti, neid lindistatud mälestusi sain rikkalikult lisamaterjali.

See on mõeldud abiõppematerjaliks, aga on kirja pandud lihtsalt, tavainimesele loetavalt. Minu eesmärk oli, et kui inimene võtab raamatu kätte, siis ta loeks huviga. Vähe statistikat, vähe andmestikku – sest neid saab entsüklopeediatest, teatmikest.

Tartu linnamuuseum teeb praegu kaheköitelist Tartu ent-süklopeediat. See on teaduslik väljaanne. Mul on, võiks öelda, nagu apokriiva – mitte püha sõna, vaid lisajutud sinna juurde. Oskar Lutsust, Juhan Simmist, Paldrokist, Struvest, Pirogovist… See on see, mida tavainimene ei tea. Ta saab muidu kuiva info.

Raamat on hästi köidetud ja näeb väga kena välja.

Kuule jah, see on Võrus tehtud ja seda tegi Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio. Noor kujundaja, arvutigraafik (Meelis Friedenthal. – Toim.) on leidnud üllatavalt meeleolukaid lahendusi. See on populaarne raamat, mille ees-märk süvendada armastust ja lugupidamist selle vaese ja räsitud linna vastu, mis ta läbi aegade on olnud. Aga ka, et noored teaksid, milline üliõpilaselu oli. Korporatsioonid, nende kombed. Ja koolielu, kooliõpilased.

Kuidas hindate praeguse eesti ajalooteaduse seisu?

Ma ei tegele ajaloo uurimisega, ma tegelen ajaloo uurimise populariseerimisega. Nad on praegu küllaltki viljakad. Tuli välja “Eesti ajaloo” neljas köide, on huvitavaid üllitisi. Aga ma ei ole pädev hinnangut andma. Noored mehed töötavad aktiivselt, just arheoloogia alal.

Kui vältimatu on ajalooteaduses see, et midagi tuleb ümber hinnata?

Pidevalt, iga järgnev reþiim, iga järgnev kord kirjutab ajalugu ja õpikuid ümber.

Aga kui palju on ümberhindamine vältimatu ühe autori puhul, uute uurimistulemuste lisandudes jne?

Kui reþiimid muutuvad, siis paratamatult.

Kas teie olete valmis loobuma millestki, mida olete varem kirjutanud?

Miks mitte. Kõik need nõukogudeaegsed õpikud olid ju haridusministeeriumi poolt ette kirjutatud programmid. Programmi andis kirjutajale haridusministeerium, keda omakorda viseeris partei keskkomitee koolide osakond. Õpiku kirjutajale oli omaloomingut seal õige vähe, ainult sõnastuse osas.

Kuidas kommenteerite seda, et mõned noored ajalooteadlased on teid kõvasti kritiseerinud?

Mis ma kommenteerin, kriitika on õigustatud. Sisuliselt. Aga vorm, kuidas seda tehakse, on solvav ja matslik. See ei pruugiks sõimuga piirduda. Selge, et riik on teine, selle nõuded on teised. Ajalooteadlased hindavad minevikusündmusi ümber.

Kui palju on ajaloolasel õigust olla ideoloog?

Kui ta on ajaloolane-poliitik, siis ta on ideoloog. Ta õigustab oma parteid ja oma tegevust. See, kui praegune poliitik hakkab ise ajalooõpikut kirjutama, ei tule paratamatult välja objektiivne, vaid tuleb subjektiivne endaõigustus.

Ajalugu peaks seisma poliitikast eraldi?

Ideaal see oleks. Aga täielikult ei saa seista eraldi. Võib-olla arheoloogia saab, aga siingi käivad vaidlused.
Arheoloogia täieneb pidevalt uute uurimismeetoditega, mida varem ei tuntud. Geneetika ja… mis siia on sisse põimitud.

Kuidas teile meeldib, et teie isik on Rednar Annuse kehastuses huumorisaate Wremja tegelane?

Eks see nagu klounaadiks ole tehtud. Alguses nagu häiris, pärast harjusin ära.

Kas ise ka naersite naljade peale?

Ega suurt ei naernud. Ma niisugune ätike ja nii elukauge ei ole. Olen praegugi veel õpetaja, puutun noortega kokku. Käed ei värise, jalad liiguvad. Aga, noh, see näitab teatud populaarsuse taset.

Noorte näitlejate vallatused ei häirinud?

Ei, suurt ei häirinud. Kõigega harjub ju ära, nahk läheb paksemaks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Arafat, Yasser – palestiinlaste liider

(13:45 07.11.2003)

Arafat on omastanud 800 miljonit dollarit Palestiina omavalitsuse raha

YasserArafatFotoAP.jpeg:  
Foto: The Associated Press

RAM ALLAH, 7. november (EPLO) – USA telekanal CBS saadab pühapäeval eetrisse saate 60 minutit, kus üks lõik räägib sellest, et palestiinlaste liider Yasser Arafat on oma kontodele kandnud 800 miljonit dollarit omavalitsuse raha.

60 minuti reportaaþi teatel jätkab Arafat igal kuul oma abikaasale Suhale raha saatmist, mis on samuti pärit omavalitsuse abifondidest. Igal kuul saadab Arafat Pariisis elavale naisele sada tuhat dollarit, vahendab Jerusalem Post.

Palestiinlaste rahandusminister Salam Fayad püüab praegu leida omavalitsuse kadunud finantse ning CBSi teatel aitas 60 minuti saadet teha.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Liisitud lapsepõlv

Liisitud lapsepõlv
Ülo Veldre, kolme lapse isa
SL Õhtuleht, reede, 7. november 2003

 
Õiglus on seadusandja kehtestatud ülekohus. Vähemalt kipub selliseks muutuma vanemapalga/-hüvitise seaduse eelnõu, mis riivab tugevasti inimeste õiglustunnet.

Hüvitis liigkasuvõtjale

Vanasti öeldi, kui lapsed ja narrid laadale lähevad, teenivad kaupmehed head raha. Põhjendades vanemahüvitist, on koalitsiooni propagandatoru keskendunud laenu- ja liisingumaksete hüvitamisele. Kui ikka AS Eesti Vabariik tahab, et FIE Titevabrik pankurile ja liigkasuvõtjale võlamaksmise asemel riigile maksumaksjaid toodaks, siis peab aktsiaselts ise hüvitama vanale juudile saamata jäänud tulu… Sellesse varakapitalistlikku ärimudelisse sobib palgaga proportsionaalne vanemahüvitis suurepäraselt.

Laste ja iibega polegi koalitsiooni eelnõul enam suurt midagi ühist. Ehk ainult niipalju kui propagandaks vaja. Lapsekeskse ja lapse kasvatamist kui tööd väärtustava vanemapalga halvustamiseks on aga käiku lastud räige demagoogia: hirmutamine kommunismiohu, võrdsustamise ja sissetulekute äravõtmisega.

Mis äravõtmisest siin rääkida, kui kõik pakutud variandid annavad võrreldes tänasega sünnitajatele raha juurde? Koalitsiooni nägemust mööda mitu korda erinevas määras, mis kõigile (haigekassa liikmetele) võrdset 600kroonist lastehooldustasu arvestades tähendab kannapööret, kihistumist tekitava/süvendava eristamise sisseviimist.

Diferentseeritud vanemapalgas poleks midagi erakordset, kui see toimuks kindlustuspõhiselt, erinevalt makstud sotsiaalmaksu järgi ja sarnaselt sünnitushüvitisega. Sotsiaalmaksu tõstmata pole aga haigekassas niisugusteks väljaminekuteks raha, kui koalitsioon ei kavatse seda võtta raviteenuste (näiteks õdede palkade), ravimitoetuse (tasuta lasteravimite) vms. arvelt.

Kuna võimuerakonnad ei suutnud koalitsioonilepingu sõlmimise ajal neid küsimusi ette näha, siis on nüüd otsustatud vajalik raha võtta riigieel-arve sotsiaalsummadest, mitte haigekassast. Lihtsalt teerulli põhimõttel, nagu koalitsioonilepingu täitmiseks pandi põhiseadusvastaselt ametisse kaks siseministrit.

Kui suurema sissetulekuga inimestele suurema sotsiaalse hüve maksmine riigieelarvest ei ole diskrimineerimine ega otseselt vastuolus põhiseadusega, on see pretsedenditu kogu Euroopas. Ja põhjendamatu.

Altkäemaks väljasuremiseks

Soo jätkamine ja järeltuleva põlve eest hoolitsemine kuuluvad füsioloogiliste vajaduste (kohustuste) hulka, mida rahuldamata (täitmata) lakkab elu. Elu kõrval on selle kvaliteet, näiteks haridus ja karjäär sekundaarne, konkreetsetest materiaalsetest hüvedest, sealhulgas liisingu ebaolulisusest rääkimata.

Nende väärtuste prioriteetsuse muutmine sõltub eelkõige inimesest endast. Otseselt vastandades on täna dilemma heaolu säilitamise ja soo jätkamise vahel. Teiste sõnadega käib jutt liisingu (võlgu tarbimise) nimel suguvõsa ja rahva väljasuretamisest…

Pole kahtlust, et põhiväärtuste morbiidsel järjestamisel on oma süü ka ühiskonnal. Paraku koalitsiooni pakutav vanemahüvitise eelnõu ei väärtusta samuti lapsi ega elu jätkamist, vaid mammona kummardamist. Koalitsiooni vanemahüvitis on sisuliselt ajutine tasu raha ebanormaalsest ületähtsustamisest lühiajalise loobumise eest. Piltlikult on vanemahüvitis «saamata jäänud tulu» kompenseerimisena võrreldav sõltlasele just sõltuvusaine, mitte asendus- või raviaine tarnimisega.

Võib üksnes spekuleerida, kas laenude lühiajaline kinnimaksmine tõstab iivet ja/või süvendab tarbimissõltuvust. Ja kui iive tõusebki, siis mis väärtused saab kodust kaasa põlvkond, kelle eluõigus on pankade ja liisingfirmade käest ostetud nende vanemate tarbimis-tsüklist mitteväljumise hinnaga?

Veel on võimalus pöörduda tagasi vanemapalga algusesse ning asuda väärtustama lapsi ja nende kasvatamiseks tehtavad tööd; väärtustada loomist, mitte tarbimist.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Moskval Eesti vastu laimukampaaniad

(07.11.2003)

Moskval Eesti vastu laimukampaaniad
Imbi Paju, Helsingi

Ruut  Soome ajaloolased paljastavad Vene FSB rolli Eesti-vastases propagandas

Ruut  Balti riikide suhtes esineb enim õige ja vale informatsiooni segamist

Venemaa salateenistuse KGB järglane FSB, selle ideoloogid ja psühholoogid sepitsevad Baltimaade vastu suunatud laimu nende väidetavast antisemiitlusest, kinnitas Eesti Päevalehele kirjanik Martti Valkonen.

Valkonenil on koos Ilmari Susiluoto ja Anne Kuorsaloga äsja ilmunud raamat “Salajase politsei riik – KGB ja FSB suhted Soomega“(Edita 2003), milles Balti riikide kohta on kirjas: nende suunas korraldatakse aeg-ajalt vihakampaaniaid. Näiteks Läti laimamine 1998. aastal sealse väidetava juudivastasuse tõttu leidis laialdast kõlapinda Lääne-Euroopas ja Soomeski. Süüdistused kandusid üle ka Eestile ja leidsid Soome meedias ulatuslikku käsitlemist.

Desinformatsiooni jõud

”Balti riikides 1990. aastate lõpus juutide vastu suunatud provokatiivsete vahejuhtumite jäljed viitavad Venemaa salateenistusele. Maailmas jäi aga tähelepanuta, et samal ajal Moskvas sünagoogi vastu tehtud pommiplahvatuste taga olid Venemaa uusnatsid,” rääkis Valkonen.

Desinformatsiooni jõud tuleneb õige ja vale informatsiooni segamisest omavahel nii, et lõpptulemus mõjub usaldusväärsena isegi asjatundjate meelest. Näiteks endine KGB kindral Oleg Kalugin kinnitab raamatus “Spy Master”, et vihakampaaniad, mida tðekistid manipuleerivad lääneriikides püüdega levitada des-informatsiooni eri teemadel, kü-tavad lääne intellektuaalides ja teistes üles kirgi.

Valkonen kinnitab, et just seda tüüpi tegevust harrastab FSB Balti riikide suhtes. Raamatus seisab, et Venemaa Balti-vastane tegevus toimub mitmel viisil. “Mais ja juunis nõudis Vene välisministri esindaja NATO–Vene koostöörühma välisministrite kohtumise eelõhtul NATO-lt tagatist, et Balti riikide territooriumile ei toodaks teiste riikide relvajõude. Siingi kordus vana väide, et Venemaal on eriõigus piirata Balti riikide iseseisvust ja otsustada, mis nende territooriumil aset leiab. Just nii harrastab välisministeeriumi normaalne ametkond koostööd salateenistuse propaganda- ja nn mustatöö osakondadega.”

Uudised ja KGB tsensuur

Nagu selgub sügisel ilmunud Jyväskylä ülikooli teadlase Turo Uskali väitekirjast, mis käsitleb Moskvas töötanud Soome korrespondentide tööd aastatel 1957–1975, oli Baltimaade olukord eriti tundlike teemade hulgas. “Paljude kommunismimeelsete soomlastest korrespondentide elu Moskvas külma sõja ajal rahastas KGB, makstes kinni nende elamise kohapeal ja kujundades nende teadmisi, korraldades neile koolitusi Moskva parteikoolis. Uudised Nõukogude Liidust läbisid KGB kontrolli,” rääkis Uskali.

1997. aastal ilmus Soomes endise Vene spiooni ja nüüd Londonis elava Oleg Gordievski ja Venemaalt Soome elama asunud juudi päritolu Inna Rogatði raamat “Pime mäng”, kus käsitletakse soomlaste tihedaid KGB-kontakte ja nende tegevust Balti riikide kohta desinformatsiooni levitamisel. Raamatu autorid hoiatavad ka, et enne Balti riikide liitumist euroliidu ja NATO-ga desinformatsioon ja sabotaaþ nende riikide suhtes ja sees laieneb, milles on oma osa ka soomlastest ja eestlastest vana kaadri KGB-lastel.

Soomlastest kommunistid valetasid Eesti kohta

Külma sõja ajal süvendatult ja erapooletult Balti ajalugu uurinud ajaloolase professor Seppo Zetterbergi tööd leidsid laia kõlapinna alles siis, kui Eesti hakkas iseseisvuma.

Kuigi president Kekkoneni nõudel olid kõik soomlaste kontaktid pagulaseestlastega kuulutatud 1964. aastal ebasoovitavaks ja pagulaseestlasi kallati koguni üle KGB sepitsetud laimuga, olid Zetterbergil pagulasringkondade teadlastega väga tihedad koostöökontaktid.

“Valet Eesti saatuse ja pagulaseestlaste tegevuse kohta levitasid soomlased, kes kuulusid kommunistide hulka. Need olid nõukogudemeelse süsteemi inimesed ja neil oli täiesti oma maailm,” ütles Zetterberg, kellel valmib järgmiseks sügiseks ulatuslik teos “Eesti ajalugu soomlastele”.

“Tavalised soomlased ei olnud eestlasi oma südamest kustutanud ega uskunud ka Soome meedias levitatud valet,” lisas ta.

Imbi Paju, Helsingi

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv