Euroopa Nõukogu alaorganisatsiooni raporti kohaselt on Eestis pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel, kuid riigikogu kahe suurema erakonna esindajad ei näe hinnangus Eesti parteide rahastamise kohta suurt probleemi. |
Keset üle-eelmise nädala tuliseid riigieelarvevaidlusi libistas justiitsministeerium vaikselt välja mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Mingi GRECO olevat andnud Eestile soovitusi korruptsioonivastaseks võitluseks. Lehtede võrguväljaanded avaldasid lühiuudise ning asi kadus rahakärpimise tuhinas kenasti orbiidilt, kirjutab Eesti Päevaleht.
Alustada tuleb sellest, mis asi on see müstiline GRECO. Tegemist on Euroopa Nõukogu juures töötava alaorganisatsiooniga, mida nimetatakse korruptsioonivastaste riikide grupiks. Selle asutasid 1998. aastal 17 riiki — nende hulgas muuseas ka Eesti. Nüüdseks on liikmeskond Euroopa Nõukogusse kuuluvate riikide arvel tunduvalt laienenud.
GRECO raporti tegijate Eesti korruptsioonivastast võitlust hindav aruanne jahmatab. Kokku annab GRECO Eestile oma raportis 17 soovitust, kuid tähtsam on lugeda, mis valdkondi need puudutavad. Üle poole ehk üheksa soovitust on koondatud sildi alla “erakondade rahastamine”. Ja soovitusteks saab neid punkte pidada vaid hea tahtmise korral: pooled GRECO tähelepanekud on pigem ettekirjutused, sest 2009. aasta oktoobriks tuleb Eestil aru anda, kuidas need on ellu viidud.
Raport on kirjutatud nii selges keeles, et kui tavaliselt tuleb ametnike sõnumit sellest arusaamiseks selgitada, siis seda võib pea üks-ühele tsiteerida. Pärast paari sissejuhatavat lauset koorub välja karm tõde, et erakondade rahaasju puudutavad reeglid puuduvad täielikult — süsteemi, mida pole, nimetatakse isereguleerivaks. “Selgub, et tegelikkuses ei toimi see alati rahuldavalt ning Eestis ei ole poliitilise tegevuse rahastamissüsteemi järelevalve tõhus ning olemasolevaid eeskirju ei rakendata,” sedastab raport.
“Poliitika rahastamise täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleb luua piisavate volituste ja vahenditega sõltumatu järelevalveorgan ning kehtestada hulk asjakohaseid sanktsioone. Praeguses õiguslikus raamistikus ja praktikas ilmnenud nõrgad kohad — näiteks olemasoleva järelevalvemehhanismi sõltumatuse puudumine, erakondade/kandidaatide aruannete formaalne kontrollimine, kontrolli piirdumine vaid valimiskampaaniate rahastamisega, valimiskampaaniate rahastamisega seotud aruandekohustuse madal tase ning ebapiisavad sanktsioonid eeskirjade rikkumise korral — on potentsiaalne kuritarvituste allikas ega võimalda tulemuslikult avastada ja esile tuua ebaseaduslikke mõjutamisjuhtusid, mida võib poliitika rahastamisel esineda. Praeguse korra täiustamine peab seega olema esmatähtis küsimus,” kirjutatakse järeldustes.
Enam konkreetsemalt pole võimalik viidata kohale, kus Eestis on pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel. Kuid kahele suuremale riigikogu erakonnale pole see mingi suur probleem.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Väino Linde leiab, et enamik soovitusi on juba ellu viidud. “Esmapilgul tundub, et paljud sealsed märkused on juba ellu rakendatud,” väidab Linde. “Muidugi on seal üks soovitus, mis puudutab eraldiseisva kontrolliorgani loomist. Aga tuleb vaadata, kas seda on ikka vaja või on pigem võimalik laiendada olemasoleva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni volitusi.”
Linde ei usu, et raporti näol oleks Eestil tegemist rahvusvahelist mõõtu probleemiga. “GRECO teeb igale riigile vastavaid soovitusi ja Eestis pole olukord kindlasti kõige hullem. Eks ka GRECO ametnike töötulemusi mõõdetakse selle järgi, kui palju nad riikidele konkreetseid ettepanekuid teevad,” näeb ta ettepanekute taga pigem bürokraatide soovi enda tööd õigustada.
Samasse komisjoni kuuluv Keskerakonna fraktsiooni esimees Vilja Savisaar on sama meelt. “Ma ei usu, et see raport nüüd väga Eesti mainet mõjutab. Seda pole vaja väga üle tähtsustada,” leiab ta ja lisab, et Eesti pidi selliste raportite võimalikkust arvestama juba selle organisatsiooniga liitudes.
Erinevalt suurerakondade esindajatest möönab Isamaa ja Res Publica Liitu esindav Urmas Reinsalu, et need ettekirjutused mõistavad tagantjärele õigeks eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi, kes üritas aastaid probleemi teadvustada. “Ma tean, et seal sisalduvad väited on adekvaatsed. Need küsimused näitavad, et endine õiguskantsler Allar Jõks ei teinud selle teemaga tegeledes midagi valesti, nagu talle ette heideti,” sõnab ta ning nõustub, et see raport ei tee küll kellelegi au. “Aga need, kes seda teemat käsitleda ei soovi, jätkavad kindlasti ettekäänete leidmist.”
Ent kõik poliitikud ütlevad kui ühest suust, et erakondade rahastamise ja kontrolli väitlus seisab praegu täielikult riigikohtu taga. Riigikohus pole suutnud rohkem kui aasta jooksul langetada otsust Jõksi poolt algatatud vaidluse üle, millega tehakse kohtule ettepanek sundida riigikogu erakondade rahastamise küsimust konkreetse aja jooksul lahendama. Jõks algatas asja eelmise aasta veebruaris.
Riigikohus arutas seda mais ning teist korda pärast pikka venitamist novembris. Siis lubati lahendit selle aasta alguseks, kuid nüüd ütleb kohtu ametlik pressiesindaja, et selle asjaga loodetakse ühele poole saada “enne jaanipäeva”. Arvestades senist venitamist on parteidel hea kohtu suitsukatte taha pugeda. Ka rahvusvaheline surve ei paista probleemi ignoreerimist vääravat.
KOMMENTAAR
Allar Jõks, õiguskantsler aastail 2001–2008:
“Eelmise õiguskantslerina, kes on erakondade rahastamise teemaga tegelenud, peaks mul olema hea meel seda raportit lugeda. Kuid tegelikult oli mul kurb seda teha, sest Eestis läheb nii palju aega, et sellistest lihtsatest asjadest aru saada.
GRECO hinnang ei ole lihtsalt mingi sõprade klubilt tulnud soovitus. See on sama kaaluga, kui rahvusvaheline reitinguagentuur oleks andnud Eesti riigile oma hinnangu. See pärineb otse Euroopa Nõukogult ning on karm: Eesti ei ole valmis poliitikaelus korruptsiooni vältima.
Poliitikud armastavad rääkida poliitilisest vastutusest — näiteks siis, kui riigikogu liikmel on vaja riigiettevõtet juhtima minna. Aga kes vastutab selle eest, et Eestile antud hinnang on negatiivne? Vastus on lihtne.
Kahel suuremal riigikogu erakonnal on viimane aeg pea liiva alt välja võtta ja peeglisse vaadata.
Praegu pole mõtet isegi nii väga oodata riigikohtu arvamust. GRECO arvamus pole soovituslik, vaid on kohustuslik ning seda tuleb kohe hakata ellu viima.
Lisaks läks GRECO veel kaugemale kui õiguskantsler oma taotlusega, öeldes selgelt, et erakondade karistused peavad olema mõjuvamad. Olgem ausad: praegused karistused on naeruväärsed. See on analoogne dopingukasutamisega. Karistused peavad olema nii suured, et ühe korra vahele jäänuna ei soovitaks enam seda teha.
GRECO raport kinnitab, et nagu majandust mõjutavad rohkem majandusseadused kui koalitsioonilepingusse kirjutatud unistused, nii on erakonna rahastamise läbipaistvus olulisem parteilistest huvidest.
|
Heinz Valk: Eesti riik edutagu vene eliiti
HEINZ VALK: Eesti riik edutagu vene eliiti
Liiga suur on nende eestlaste hulk, kes ei taha tunnistada ajalootõde, et venelased võitsid Teise maailmasõja, ja liiga suur on nende venelaste hulk, kes ei tunnista, et Eesti natsidest vabastamine muutus järgmiseks okupatsiooniks. See ja veel mitmed teised olulised küsimused on kahe rahvusrühma vahel kokku leppimata ja ega siin peale pideva selgitamise ja vähemuse suurema kaasamise muud rohtu pole.
Meid aitaks, kui panustaksime rohkem siinsele vene haritlaskonnale. Oleks hoopis teine asi, kui Nõukogude okupatsiooni tunnistaksid ja sellest räägiksid vene intelligendid. Praegu on neid näha vähem, kui vähemuse hulka arvestades neid peaks olema. Vene kogukonda pole tekkinud arukaid liidreid, kes võiksid juhirolli võtta, selliseid, kes poleks Vladimir Lebedevi ja Dmitri Klenski sugused radikaalid.
Siin on lahenduse võti eestlaste käes. Vene poliitikuid on Eesti erakondades ja see on igati kiiduväärt, aga nad ei paista välja ja neid ei edutata. Kuigi venekeelsed moodustavad elanikkonnast kolmandiku, on nende esindatus avalikus elus marginaalne. See esindatus ei tarvitse olla proportsionaalne nende arvuga, kuid ta peaks olema piisav, et tekitada tunnet, et neid arvestatakse. Vene liidreid peaksid edutama ja nähtavaks tegema kõik erakonnad, nagu ka avalikus teenistuses peaks olema rohkem vene päritolu spetsialiste. Neid on näha ehk Tallinna linnas ja mujal kohaliku võimu teostamise juures, kuid riigi-võimu tasandil on neid väga vähe märgata. Miks me ei näe näiteks vene rahvusest ministeeriumi kantslereid? See on hädavajalik tegemata töö.
Ei ole teise sordi inimesed
Tuleb purustada müüt, nagu peetaks siinseid venelasi teise sordi inimesteks, ja tuleb näidata, et ka nemad otsustavad. Muidu püsib ja juurdub arusaam, et siin riigis eestlased otsustavad ja venelased täidavad. Kui nende liidreid on näha meedias ja neid saab tajuda otsuste tegemise juures, siis lisab see Eesti venelastele positiivset enesetunnet. Peame ometi mõistma, et nad on siin ja jäävad siia. Isegi kui aja jooksul sulandumise tõttu venekeelsete osakaal praeguselt kolmandikult väheneb, pole näha, et see langeks alla veerandi, mis on ometi väga arvestatav elanike rühm.
On kuulda olnud väiteid, et pronksiöö näitas venekeelse vähemuse integratsiooni läbikukkumist. Mina arvan, et ei saa läbi kukkuda see, mida pole olnudki, või õigemini see, mis on olnud rohkem paberil ja rahvastikuministri aruannetes. Kui venelane töötab eestlaste firmas, pole see veel lõimimine. Kahe rahvusrühma lõimimine toimib isikute tasandil, näiteks korteriühistutes, aga sellise sulandumise taga pole mingit riigivõimu teadlikku tööd. Nüüd, aasta pärast pronksiööd, pole ma küll veel näinud, et selles vallas oleks midagi märkimisväärset toimunud. Pigem näeme, et valitsusliit on tundnud mõnu suurtest toetusprotsentidest nagu Tenerife plaaÏil ja elanud usus, et see iseenesest probleemid ravib. Kui selleks märkimisväärseks mitte lugeda keeleinspektsiooni, kes vene rahvusest õpetajatele riigikeele mittevaldamise pärast trahve kirjutab. Ma ei usu küll, et need õpetajad seetõttu Eesti riigile tänulikud oleksid.
Suured lubadused
Venekeelset ETV-d on lubatud suure suuga, kuid siiani pole sellest praktikas suurt kuulda olnud. Ometi oleks vajadus sellise kanali järele ülisuur. Sellise kanali sisu tuleks koostada vene hinge eripärasid arvestades. Inimesi, kes seda suudaksid, on Eestis piisavalt. Lihtsalt üks ühele tõlgitud eestikeelse kanali sisu vahendamine pole piisav. Tegemist peaks olema programmiga, mis oleks vene elanikkonda köitev, mitte et see omandab manitsussõnu lugeva propagandakanali maine. Igal juhul peaks see olema pigem konteksti tajuvate kultuuriinimeste kui poliitikute ja ametnike mõju all. Alles siis, kui programm on muutunud köitvaks, on selle kaudu võimalik auditooriumini tilgutada teatud poliitilisi väärtusi ja põhimõtteid.
Praegu seisnevad lõimimispingutused valdavalt eesti keele õppes, aga keeleõpe ei tee iseenesest veel kedagi lojaalseks sellele riigile. Tuletame meelde kas või iseennast Nõukogude ajast – enamik eestlasi oskas vene keelt, aga kas see tegi meid lojaalseks? Ei teinud. Olen ise noorpõlves elanud Koplis kõrvuti venelastega, kes oskasid eesti keelt väga vähe, kuid olid sellest hoolimata truud sõdadevahelise perioodi Eesti Vabariigile. Uusmigrantidega nad aga ühtsust ei tundnud – sisserännanud olid sovetskije, kelle peale vaadati halvasti. Tuleb meelde tuletada roomlaste ütlust “Ubi bene, ibi patria” – kus on hea olla, seal on kodumaa. Ühiskonna heaolu, vastastikune arusaam, töö ja võimalus osaleda kodanikuühendustes – need kõik mõjutavad pikapeale hoiakuid positiivselt.
Nüüd, aasta hiljem, võime öelda, et kirgi kütnud pronks-sõduri kuju eemaldamine oli paratamatu. Kui ta ka enne oli hauatähis, siis aja jooksul tekkis talle hoopis teine sümbolväärtus. Muidu oleks viimase aasta jooksul selle ümber mõlema poole äärmuslaste ässitustegevus jätkunud. Ikka oleks see jäänud tüli lõõmamise paigaks, kus oleksid pidevalt kohtunud vähe mõtlevad rahvuslased nagu Tiit Madisson ja impeeriumimeelsed venelased. See tants oleks toimunud igal aastal ja seepärast oli selline operatsioon tagantjärele vaadates vajalik. Kuid nendest sündmustest tuleb kaugemale vaadata.
Riik pole seda aastat ära kasutanud. Selleks et integratsioon ka tegelikult toimiks, on riigivõimul vaja partnerit, ja selleks saab olla siinne vene eliit, mida Eesti riik saab ise luua, kujundada ja edutada.