Ligi pooled eestlased kannatavad unehäirete all. Peaaegu kõigil eestlastel on elu jooksul olnud probleeme nohu, köha ja kõrvavaluga. Kui valukäes vaevlevat haiget ei päästnud mitte miski muu, siis soovitati võtta ette tee Tartusse, kus ülikooli kõrvakliinikus oli keegi imeravitseja Mart Kull.
Haiguste loetelu, mille ravimise ja uurimisega doktor Kull tegeles, on aukartust äratav. Ligi kolmkümmend aastat kestnud arstipraksise jooksul sattus Kulli noa (Kulli töövahendist rääkides oleks õigem vist öelda “laseri”) alla üle tuhande inimese.
Mart Kull oli ideedegeneraator ja 1990. aastate alguses võttis ta pühaks eesmärgiks asuda uurima unehäireid alates norskamisest kuni unelämbumistõveni. 2003.–2004. aastal käivitas Mart Kull kõrvakliinikus ka uneuuringute keskuse, kus unehädas inimesed said aparaatidega ühendatult veeta ühe öö ning hommikul oli kas Kullil või mõnel teisel kliiniku töötajal juba võimalus patsiendile öelda, mis tal ei lase segamatult uinuda ja magada ja kuidas saaks unerahu taastatud.
Abiks veokijuhtidele
Uneuuringute keskus on kujunenud niivõrd populaarseks, et seal magamise järjekorrad on kuudepikkused ja nüüdseks on Kulli kliinikust abi saanud tuhanded inimesed.
Viimaste aastate uudiseid sirvides meenub, et Kulli juurde on olnud asja ka sadadel pikamaasõidujuhtidel. 2006. aasta sügisel käivitas Kull kõrvakliinikus katse, mis aitab veokijuhtidel ja pikki vahemaid sõitvatel bussijuhtidel katsetada tähelepanuvõimet. On ju üsna sagedased olukorrad, kus sõidukijuht peab olema kümneid tunde järjest roolis. Sageli ei tajuta aga, et selline tegevus on ohtlik, sest inimese aju ei suuda üle paari tunni ühesugust, monotoonset tegevust teha ja kuna aju “lülitab” end välja, on liiklusõnnetuste oht ülisuur. Kull üritas autojuhtidele puust ja punaselt ehk ühe pisikese katsega selle ohu selgeks teha.
Kulli radikaalsemaid seisukohti oli see, et inimene ei vaja kurgumandleid ja enamasti on inimese kõrva-, nina- ja kurguhädade põhjuseks just mandlid, mis tuleks juba paariaastasel lapsel ära lõigata. Nii olevat kergem.
Kuid lisaks suurepärasele suhtlemisoskusele, rohketele ideedele ja arstiks olemisele oli Kull ka suurepärane teadlane. Tema arstikontosse jääb üle tuhande lõikuse ja tema teadlasekontosse saab suurte tähtedega kirjutada maailmas laialdaselt kasutusel oleva laserkontaktmeetodi loomise. Lisaks töötas professor Mart Kull välja mitmesuguseid meditsiinilisi instrumente ja ravimeetodeid.
Mart Kull lõpetas 1987. aastal Leningradi meditsiiniinstituudi, olles eelnevalt õppinud ka Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Ka kõrvakliiniku varasemad juhid Heinrich Koppel ja Ernst Saareste lõpetasid nagu Kull kõrgkooli praeguses Peterburis.
Kulli teaduslike saavutuste nimistusse jäävad ka maailmas esimene ultraheli funktsionaalne kõrvakirurgia, kopsude topeltsagedusega jugaventilatsiooni metoodika ning kolmesagedusega meetod, mis optimeerib veelgi hingamisteede laserkirurgiat.
Kulli peamised teaduslikud uurimisvaldkonnad olid farüngeaalsed ja larüngeaalsed stenoosid, kunstlik kopsude ventilatsiooni metoodika ja laserkirurgiline instrumentaarium. Mart Kulli juhtimisel sai Tartu ülikooli kõrvakliinikust Euroopa laserkirurgia referentkliinik, mis on üks suuremaid tunnustusi ühele kliinikule.
Ain-Elmar Kaasik: Kull kuulus arstina maailma tippu
Mart Kull oli rohkem novaator kui teadlane. Kuid klinitsistide seas kipubki see asi nii olema. Laboriteadlane Mart Kull igatahes polnud. Kuid professor Kull täiustas oluliselt operatsioonimeetodeid ja kindlasti on tema puhul üks märkimisväärsemaid asju see, et ta võttis esimesena kasutusele koos narkoosiarstide ehk anestesioloogidega spetsiaalseid valutustamismeetodid, mis muutsid kõrioperatsioone tunduvalt patsiendisõbralikumaks. Varem olid kõrioperatsioonid ikka kaunis jõhkrad ja valulised. Selles valdkonnas on Mart Kulli panus päris märkimisväärne.
Kindlasti on Mart Kulli kaotus Eesti meditsiinile väga suur. Arvestades seda, et kõigil inimestel on nina, kõrva või kurguga mingil ajal probleeme, siis on professionaalne ravi hädavajalik. Enamasti paranevad paljud nina-, kurgu- ja kõrvahädad ise, kuid mõnel inimesel muutuvad need krooniliseks. Kui varem olid üliolulised vaid keskkõrvalõikused, siis Kull arendas ka ninakirurgiat ja tõi oma tegevusega leevendust ikka väga paljudele inimestele. Ma usun, et väga paljud Kulli käest abi saanud inimesed ei tea tänini, kui palju nende tervis oleneb ninahingamise häiretest.
Kuid Kulli tegevusest rääkides tuleb esile tõsta nii tema kui ka tema kollegi Marlit Veldi initsiatiivi unehäirete ravis. See on olnud inimeste seisukohalt väga oluline tegevus. Kokkuvõttes suurenes Mart Kulli tegevuse ajal kõrvakliiniku aktiivsus kirurgilises osas tohutult. Nii palju kui mina karta oskan, pole Eestis Kullile sama tasemega järeltulijat.
Ain-Elmar Kaasik on Eesti teaduste akadeemia asepresident.
Mart Kulli CV
03.11.1956 – 13.04.2008
Haridus:
Tartu ülikooli arstiteaduskond, ravi eriala, lõpetanud 30.06.1981.
Kliiniline ordinatuur otorinolarüngoloogia erialal 1981–1983;
Soome haridusministeeriumi stipendium, erialane täiendus Turu ülikooli keskhaiglas, otorinolarüngoloogia õppetool 1993 (kaks kuud)
Teenistuskäik:
1981–1983 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, kliiniline ordinatuur
1983–1984 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent
1984–1987 Leningradi meditsiiniinstituudi kõrva-nina-kurguhaiguste osakond, aspirant
1987–1989 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent
1988–1991 Tartu ülikooli lasermeditsiini laboratoorium, vanemteadur
1989–1992 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, dotsent
Alates 1992 Tartu ülikooli arstiteaduskonna otorinolarüngoloogia õppetooli juhataja ja professor
Alates 1992 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja
Teadustöö põhisuunad:
Kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgia:
– Laserkirurgilised operatsioonid, uute meetodite väljatöötamine pea ja kaela piirkonnas (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)
– Rakulised muutused erinevate füüsikaliste faktorite toime järgselt (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)
– Kopsude kunstliku jugaventilatsiooni meetodite arendamine ning juurutamine
– Ultraheli mikrokirurgiliste meetodite arendamine ja juurutamine
– Kohlea implantatsioon
Väikelaste varajane kuulmislanguse avastamine (skriining), kuulmislanguse etioloogia ja epidemioloogia
Allikas: Eesti teadusportaal
VE: Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor
Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor loodi 1958. aastal grupi Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori vilistlaste initsiatiivil eesotsas tolleaegse TPI õppejõu Enno Soonurmega. Peagi liitusid loodava kooriga teiste kõrgkoolide meeskooride vilistlased. Akadeemiline kooseis on koorile omane tänaseni. Koori peadirigendiks kutsuti Arvo Ratassepp, kes juhatas koori kuni oma surmani 1986.a.
Alates algaastaist on koori repertuaar olnud omanäoline. Traditsioonilisele meeskoori repertuaarile lisandus sügavam huvi eesti ja kaasaegse meeskooriloomingu, klassika ning ka suurte vokaalsümfooniliste teoste vastu. Oluline on seejuures olnud koostöö Teaduste Akadeemia Naiskooriga. Koori kontsertkavu on alati iseloomustanud terviklikkus ja sihipärasus, eriti eestluse ja aatelisuse kontekstis, mis on ühtinud koori enda vaimsusega.
Loomulikult kujunes seetõttu aktiivseks ka koori lauluväline tegevus, eriti taasiseseisvumise perioodil (1988-1992). See vaimsus on tänaseks kasvanud missioonitundeks, mis väljendub sõprussidemete loomises väiksemate kooridega ning koos nendega ühiste kontserdite korraldamises. Eesti sõnumit oleme viinud väga paljudesse Euroopa riikidesse, Kanadasse, USA-sse ja Vietnami. Samuti on koor edukalt osalenud võistulaulmistel ja festivalidel nii kodu- kui ka välismaal.
Koori dirigentideks on olnud pärast prof. Arvo Ratasseppa Peeter Perens (sen.), Ants Soots, Hirvo Surva ja Lauri Sirp. Praegu on koori peadirigendiks prof. Kuno Areng, dirigendiks Andrus Siimon, hääleseadjaks ning klaveri- ja orelisaatjaks Henn Erik. Nemad jätkavd koori traditsioone, püüdes avardada koori repertuaari nõudlikkuse suunas.
Nii on koori jooksvas repertuaaris peale a capella laulude ka mitmeid suurvorme (Ch. Gounod’ “Messe Breve”, Ed. Tubina “Reekviem langenud sõduritele” ning koos Teaduste Akadeemia Naiskooriga Fr. Schuberti “Messe in G-dur” ja C. Saint-Saensi “Jõuluoratoorium.
50. juubeli kontserdil Estonia kontserdisaalis 19. aprillil astus koor üles enam kui 60 liikmelisena.