• Tere taas!

VE: Suur Munamägi

Suur Munamägi

elt.jpg: Vaade Suure Munamäe vaatetornist. Foto: Lauri Kulpsoo

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Wheeler, John Archibald – füüsikateoreetik

Suri üks tuumapommi loojaid

15.04.2008 07:51ETV 24 

USAs suri 13. aprillil 96 aasta vanuselt kopsupõletikku füüsikateoreetik John A. Wheeler, kes kandis võtmerolli aatomipommi loomises ja võttis hiljem kasutusele termini «must auk».

 
Tuumaseen.
Foto: AFP / Scanpix

Wheeler, kes oli aastaid Princetoni Ülikooli professor, töötas koos selliste suurmeestega nagu Albert Einstein ja Niels Bohr, vahendas AP.

John_Archibald_Wheeler.jpg:

Teise maailmasõja aastail töötas Wheeler projektis Manhattan aatomipommi loomisel.

Erinevalt mõnest oma kolleegist, kes tundsid kahetsust pärast aatomipommide heitmist Jaapanile, leidis Wheeler, et pomm ei valminud õigeaegselt, et saanuks mõjutada sõja lõppu Euroopas.

Tema vend Joe hukkus võideldes Itaalias 1944. aastal.

Wheeler aitas ka Edward Telleril luua vesinikupommi.

1967. aastal kasutas Wheeler ühel konverentsil esmakordselt terminit «must auk» märkimaks maailmaruumi piirkondi, kus gravitatsioon on niivõrd tugev, et valgus ei pääse sealt välja.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kull, Mart – kõrvaarst, professor

Mart Kull tõi unerahu tuhandetele

14. aprill 2008 kl 19:14
EPLOnline
 

Autor: Mirko Ojakivi

Foto: Aldo Luud Mart Kull 03.11.1956 – 13.04.2008

Mart Kull 03.11.1956 – 13.04.2008
 
Nädalavahetusel suri ootamatult Tartu ülikooli kõrvakliiniku juhataja Mart Kull.

Ligi pooled eestlased kannatavad unehäirete all. Peaaegu kõigil eestlastel on elu jooksul olnud probleeme nohu, köha ja kõrvavaluga. Kui valukäes vaevlevat haiget ei päästnud mitte miski muu, siis soovitati võtta ette tee Tartusse, kus ülikooli kõrvakliinikus oli keegi imeravitseja Mart Kull.

Haiguste loetelu, mille ravimise ja uurimisega doktor Kull tegeles, on aukartust äratav. Ligi kolmkümmend aastat kestnud arstipraksise jooksul sattus Kulli noa (Kulli töövahendist rääkides oleks õigem vist öelda “laseri”) alla üle tuhande inimese.

Mart Kull oli ideedegeneraator ja 1990. aastate alguses võttis ta pühaks eesmärgiks asuda uurima unehäireid alates norskamisest kuni unelämbumistõveni. 2003.–2004. aastal käivitas Mart Kull kõrvakliinikus ka uneuuringute keskuse, kus unehädas inimesed said aparaatidega ühendatult veeta ühe öö ning hommikul oli kas Kullil või mõnel teisel kliiniku töötajal juba võimalus patsiendile öelda, mis tal ei lase segamatult uinuda ja magada ja kuidas saaks unerahu taastatud. 

Abiks veokijuhtidele

Uneuuringute keskus on kujunenud niivõrd populaarseks, et seal magamise järjekorrad on kuudepikkused ja nüüdseks on Kulli kliinikust abi saanud tuhanded inimesed.

Viimaste aastate uudiseid sirvides meenub, et Kulli juurde on olnud asja ka sadadel pikamaasõidujuhtidel. 2006. aasta sügisel käivitas Kull kõrvakliinikus katse, mis aitab veokijuhtidel ja pikki vahemaid sõitvatel bussijuhtidel katsetada tähelepanuvõimet. On ju üsna sagedased olukorrad, kus sõidukijuht peab olema kümneid tunde järjest roolis. Sageli ei tajuta aga, et selline tegevus on ohtlik, sest inimese aju ei suuda üle paari tunni ühesugust, monotoonset tegevust teha ja kuna aju “lülitab” end välja, on liiklusõnnetuste oht ülisuur. Kull üritas autojuhtidele puust ja punaselt ehk ühe pisikese katsega selle ohu selgeks teha.

Kulli radikaalsemaid seisukohti oli see, et inimene ei vaja kurgumandleid ja enamasti on inimese kõrva-, nina- ja kurguhädade põhjuseks just mandlid, mis tuleks juba paariaastasel lapsel ära lõigata. Nii olevat kergem.

Kuid lisaks suurepärasele suhtlemisoskusele, rohketele ideedele ja arstiks olemisele oli Kull ka suurepärane teadlane. Tema arstikontosse jääb üle tuhande lõikuse ja tema teadlasekontosse saab suurte tähtedega kirjutada maailmas laialdaselt kasutusel oleva laserkontaktmeetodi loomise. Lisaks töötas professor Mart Kull välja mitmesuguseid meditsiinilisi instrumente ja ravimeetodeid.

Mart Kull lõpetas 1987. aastal Leningradi meditsiiniinstituudi, olles eelnevalt õppinud ka Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Ka kõrvakliiniku varasemad juhid Heinrich Koppel ja Ernst Saareste lõpetasid nagu Kull kõrgkooli praeguses Peterburis.

Kulli teaduslike saavutuste nimistusse jäävad ka maailmas esimene ultraheli funktsionaalne kõrvakirurgia, kopsude topeltsagedusega jugaventilatsiooni metoodika ning kolmesagedusega meetod, mis optimeerib veelgi hingamisteede laserkirurgiat.

Kulli peamised teaduslikud uurimisvaldkonnad olid farüngeaalsed ja larüngeaalsed stenoosid, kunstlik kopsude ventilatsiooni metoodika ja laserkirurgiline instrumentaarium. Mart Kulli juhtimisel sai Tartu ülikooli kõrvakliinikust Euroopa laserkirurgia referentkliinik, mis on üks suuremaid tunnustusi ühele kliinikule. 

Ain-Elmar Kaasik: Kull kuulus arstina maailma tippu

Mart Kull oli rohkem novaator kui teadlane. Kuid klinitsistide seas kipubki see asi nii olema. Laboriteadlane Mart Kull igatahes polnud. Kuid professor Kull täiustas oluliselt operatsioonimeetodeid ja kindlasti on tema puhul üks märkimisväärsemaid asju see, et ta võttis esimesena kasutusele koos narkoosiarstide ehk anestesioloogidega spetsiaalseid valutustamismeetodid, mis muutsid kõrioperatsioone tunduvalt patsiendisõbralikumaks. Varem olid kõrioperatsioonid ikka kaunis jõhkrad ja valulised. Selles valdkonnas on Mart Kulli panus päris märkimisväärne.

Kindlasti on Mart Kulli kaotus Eesti meditsiinile väga suur. Arvestades seda, et kõigil inimestel on nina, kõrva või kurguga mingil ajal probleeme, siis on professionaalne ravi hädavajalik. Enamasti paranevad paljud nina-, kurgu- ja kõrvahädad ise, kuid mõnel inimesel muutuvad need krooniliseks. Kui varem olid üliolulised vaid keskkõrvalõikused, siis Kull arendas ka ninakirurgiat ja tõi oma tegevusega leevendust ikka väga paljudele inimestele. Ma usun, et väga paljud Kulli käest abi saanud inimesed ei tea tänini, kui palju nende tervis oleneb ninahingamise häiretest.

Kuid Kulli tegevusest rääkides tuleb esile tõsta nii tema kui ka tema kollegi Marlit Veldi initsiatiivi unehäirete ravis. See on olnud inimeste seisukohalt väga oluline tegevus. Kokkuvõttes suurenes Mart Kulli tegevuse ajal kõrvakliiniku aktiivsus kirurgilises osas tohutult. Nii palju kui mina karta oskan, pole Eestis Kullile sama tasemega järeltulijat. 

Ain-Elmar Kaasik on Eesti teaduste akadeemia asepresident.

Mart Kulli CV

03.11.1956 – 13.04.2008

Haridus:

Tartu ülikooli arstiteaduskond, ravi eriala, lõpetanud 30.06.1981.

Kliiniline ordinatuur otorinolarüngoloogia erialal 1981–1983;

Soome haridusministeeriumi stipendium, erialane täiendus Turu ülikooli keskhaiglas, otorinolarüngoloogia õppetool 1993 (kaks kuud)

Teenistuskäik:

1981–1983 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, kliiniline ordinatuur

1983–1984 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent

1984–1987 Leningradi meditsiiniinstituudi kõrva-nina-kurguhaiguste osakond, aspirant

1987–1989 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent

1988–1991 Tartu ülikooli lasermeditsiini laboratoorium, vanemteadur

1989–1992 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, dotsent

Alates 1992 Tartu ülikooli arstiteaduskonna otorinolarüngoloogia õppetooli juhataja ja professor

Alates 1992 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja

Teadustöö põhisuunad:

Kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgia:

– Laserkirurgilised operatsioonid, uute meetodite väljatöötamine pea ja kaela piirkonnas (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)

– Rakulised muutused erinevate füüsikaliste faktorite toime järgselt (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)

– Kopsude kunstliku jugaventilatsiooni meetodite arendamine ning juurutamine

– Ultraheli mikrokirurgiliste meetodite arendamine ja juurutamine

– Kohlea implantatsioon

Väikelaste varajane kuulmislanguse avastamine (skriining), kuulmislanguse etioloogia ja epidemioloogia

Allikas: Eesti teadusportaal 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Ülemiste ristmiku ümberehitusest

Maaomanikke ähvardab sundvõõrandamine

14.04.2008 00:01Urmas Seaver, Postimees 

Linna maa-ameti munitsipaalmaade osakonna peaspetsialisti Argo Reiljani sõnul anti 7. aprillil Peterburi tee pikendusele jalgu jäävate maade ja hoonete omanikele üle sundvõõrandamise otsuse eelnõu. Neil on kaks nädalat aega eelnõuga tutvuda ja oma seisukohad esitada.

«Siis vaatame asja uuesti üle,» nentis Reiljan. «Praegu ei saa ma veel öelda, millised otsused lõpuks tehakse.»

Sundvõõrandamiseni jõudsid ametnikud põhjusel, et linn ja maaomanikud pole jõudnud kokkuleppele Peterburi tee pikendusele või seda Järvevana teega ühendavale viaduktile ette jäävate majade ja maade väljaostmise osas.

Seejuures on käärid linna pakkumise ja omanike soovide vahel enam kui kahekordsed.

PetPikendus.jpg:

Kokku 16 krunti

Näiteks aadressil Filtri tee 9a asuva ning ka Järvevana teelt nähtava neljakorruselise ASi Kemivesi hoone ja 4500-ruutmeetrise krundi eest pakub linn ettevõttele 12,9 miljonit krooni.
Samal ajal on Kemivesi oma vastuskirjas linnale teatanud, et kolimise korral tuleks neil tööle panna uus tehas, mille ehitamise ja käivitamise kulud on 62 miljonit krooni.

Tartu maantee 88 ja 88a kruntide omanikule, osaühingule Ehmo pakkus linn 22,73 miljonit krooni, kuid firma soovib hüvitust saada 51,2 miljonit krooni. Tartu maantee 86a maatüki omanikule, osaühingule Solfer Trade pakub linn 18,1 miljonit krooni, ettevõte aga tahab 43,9 miljonit.

Filtri tee 9 ja 16 krunte kasutavale Orbonale pakub linn 15,15 miljonit krooni ning ka selle firmaga pole seni kokkulepet saavutatud.

Kuigi ühtekokku tuleb Ülemiste liiklussõlme ehitamiseks välja osta 16 krunti, alustas linn esmalt läbirääkimisi just nimetatud nelja firmaga, sest nendelt maa ostmine tõotab linnale kujuneda kõige kallimaks ja keerulisemaks.


Aega piisavalt

Kemivesi tegevdirektor Tarmo Siir ega ka Ehmo direktor Aleksei Potapov ei soovinud läbirääkimisi linnaga Postimehele kommenteerida.

Solfer Trade OÜ telefonilt vastas tundmatuks jääda soovinud mees, et firma rahanõudmised on põhjendatud, kuid täpsematest kommentaaridest ta keeldus.

Hiiglaslik erinevus linna pakkumiste ja firmade nõudmiste vahel tuleneb suuresti tõigast, et linn on valmis maksma vaid maa ja hoone turuväärtuse eest.

Kuid firmad soovivad hüvitist ka näiteks uue tehase rajamise või ettevõtluse seiskumisest saamata jäänud tulu eest.

Linnal ei ole kruntide omandamisega veel kiiret, sest Tallinna kommunaalameti juhataja asetäitja Peep Koppeli sõnul algab Peterburi tee pikenduse ehitamine esialgse plaani kohaselt 2010. aastal.

Euroraha abil tehtav Ülemiste liiklussõlme ümberehitus neelab enam kui 1,5 miljardit krooni ning tööd peaksid kestma vähemalt kolm aastat.

Liiklussõlme mahukaim töö ongi just Peterburi tee ühendamine kahe viadukti abil Järvevana teega. Üks viadukt viib Peterburi teelt üle Tartu maantee ning teine viadukt Filtri teeotsa juurest üle raudtee Järvevana teele.

Eestis pole ellu viidud veel ühtegi sundvõõrandamist. Viimati algatas Tallinn sundvõõrandamise seoses linna sees kulgeva Tartu maantee laiendamisega.

Pärast sundvõõrandamise algatamist jõudsid linn ja eraomanik kiiresti kokkuleppele.

Tee-ehitust segavad krundid

•    ASile Kemivesi kuuluv hoone ja 4532 ruutmeetri suurune kinnistu Filtri tee 9a.
•    OÜ-le Orbona kuuluvad hooned ja maatükid Filtri tee 9 ja 16. Kahe krundi suurus on kokku 8590 ruutmeetrit.
•    OÜ-le Ehmo kuuluvad hooned ja maatükid Tartu maantee 88 ja 88a. Linn tahab ettevõttelt võõrandada 4446 ruutmeetrit maad.
•    OÜ-le Solfer Trade kuuluv hoone ja 2639 ruutmeetri suurune maatükk Tartu maantee 86a.
Allikas: PM

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Phobos – Marsi kaaslane

Suure mõlgiga kuu

 

12.04.2008 00:01

 

Marsi kuu Phobose värsked ülesvõtted pakuvad lummavat vaadet selle taevakeha suurimale vaatamisväärsusele – hiiglaslikule löögikraatrile.

 
Phobos.jpg:
Foto: NASA/THE UNIVERSITY OF ARIZONA

Fotod tegi märtsi lõpus kosmoselaeva Mars Reconnaissance Orbiter pardal töötav seadeldis nimega HiRISE (High Resolution Imaging Science Experiment). Fotod võeti Phobosest 5800–6800 kilomeetri kauguselt.

Nii Phobos kui ka teine Marsi kuu Deimos on väga väikesed (diameetritega vastavalt 22 ja 12 kilomeetrit) ning kuna nende külgetõmbejõud on vaid tuhandik Maa omast, pole nad omandanud kerakujulist vormi. Seega sarnanevad kuud rohkem asteroididega.

Phobose värsketel fotodel on näha 9-kilomeetrise läbimõõduga kraater Stickney, mis on Phobose suurim pinnavorm. Peakraatrit ümbrisevad vaod ja väiksemad kraatrid võivad olla Stickney sünnitanud kokkupõrke kõrvalsaadused.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: miinijahtija “Sakala”

Miinijahtija Sakala jõudis täna kodusadamasse
mil.ee

Miinijahtija Sakala jõudis kodusadamasse

12.04.2008 17:04
Toimetas Silver Saluri
www.sloleht.ee
 
Täna kell 12.00 sildus Miinisadamas esimest korda mereväe uus miinijahtija Sakala.

Laeva olid vastu võtmas mereväe ülem mereväekapten Igor Schvede, mereväe staabiülem vanemleitnant Ivo Värk ja Miinilaevade Divisjoni ülem kaptenmajor Sten Sepper, samuti meeskonnaliikmete lähedased, teatas Kaitsejõudude peastaap.

“Uute miinijahtijate soetamisega on astutud suur samm edasi miinitõrje parandamise osas,” lausus mereväe ülem mereväekapten Igor Schvede, lisades, et laevadel on nüüdisaegne varustus, mis võimaldab miinitõrjeoperatsioone senisest oluliselt efektiivsemalt läbi viia.

“Miinijahtijate tähtsaimaks ülesandeks on hoida meie veed puhtana ja tagada laevasõidu ohutus laevateedel,” ütles mereväe ülem.

Sakala on ehitatud 1990. aastal mittemagnetilisest komposiitplastikust ja varustatud hüdrolokaatori ja Seafox miinihävitussüsteemiga.

Laev on 52,6 m pikk ning selle meeskonda kuulub 34 mereväelast, sealhulgas 12 ajateenijat. Enne Eestisse tulekut läbis Sakala meeskond seitsmekuulise laevaklassipõhise väljaõppe Suurbritannias.

“Meeskonna väljaõppega alustati eelmise aasta aprillist, täiskoosseisus sai meeskond koos harjutada alates eelmise aasta novembrist. On märkimisväärne, et kokkusurutud programmi omandamisega suutis meeskond hästi toime tulla,” ütles laeva komandör vanemleitnant Ain Pärna, sõnades veel, et pärast kahenädalast puhkust asub meeskond taas teenistusse, esimeseks ülesandeks saab sonarisüsteemi väljaõpe.

Sakala on teine kolmest mereväele Suurbritanniast soetatud Sandown-klassi miinijahtijast. Esimene alus Admiral Cowan saabus Eestisse 2007. aasta juulis. Kolmas laev Ugandi planeeritakse Eestile üle anda 2009. aasta alguses.

Uusi miinijahtijaid hakkab Eesti merevägi kasutama siseriiklikel miinitõrjeoperatsioonidel mereteede puhastamiseks peamiselt maailmasõdade ajal veesatud miinidest ja muudest lõhkekehadest.

Samuti asuvad miinijahtijad osalema NATO miinitõrjeeskaadri töös, kuhu varem on kuulunud staabi- ja varustuslaev Admiral Pitka ja miinijahtija Sulev.

Laevale paigaldatud hüdrolokaator aitab avastada ja identifitseerida ankru- ja põhjamiine. Seafox miinihävitussüsteemi allveeroboti abil tehakse lõhkekehad kahjutuks.

Meeskonna jaoks on seni kasutusel olnud Saksa päritolu miinilaevadega võrreldes suurimaks erinevuseks kinnine sild, mis tähendab, et laeva vahiohvitser ja vaatlejad ei pea laevaga opereerimiseks väljas seisma. Samuti asuvad kõik meeskonna olme- ja eluruumid pealpool veeliini.

Sakala on saanud oma nime samanimelise ennesõjaaegse Eesti mereväe aluse järgi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE; Art Plaza – Eesti Kunstiakadeemia hoone projekt

Lihtne ja avalik Kunsti väljak

12.04.2008 00:01

Urmas Oja, arhitektuurikriitik
Urve Eslas, Postimees 

Konkurentsitult Eesti suurejoonelisema arhitektuurikonkursi võitnud töö rikkus jultunult tingimusi – ja õigesti tegi. Noore Taani arhitekti Tue Hesselberg Fogediga rääkisid Urve Eslas ja arhitektuurikriitik Urmas Oja.

Kõigepealt – palju õnne veel kord! Tue Hesselberg Foged, kui alustada päris algusest, siis mis tõi teid kunstiakadeemia uue maja konkursile osalema?

Me oleme üleüldiselt väga huvitatud sellest, millised arengud toimuvad arhitektuuri vallas teistes maades. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurivõistlus oli meile aga äärmiselt huvitav seepärast, et see esitas meile tõsise väljakutse – mõte luua uus ruum kesklinna, kus sedavõrd paljud inimesed sellest osa hakkavad saama, oli väga põnev.

Art_Plaza.jpg:

Taanlaste võidutöö Art Plaza on julge ja tugeva kontseptsiooniga elegantne projekt, mis võlub lihtsusega ning annab linnale kasutamiseks 4000 m² suuruse väljaku. Foto: Repro

Kas mõte lahendada hoone kõrge tornina tekkis teil kohe või proovisite alguses etteantud detailplaneeringust lähtuda?

Alguses me proovisime lähtuda etteantud tingimustest, kuid meil oli suuri probleeme, et neile ettekirjutustele vastavalt kõiki vajalikke ruume hooneprojekti mahutada. Lõpuks otsustasime alustada hoopis teisest küljest ja vaadata kõigepealt, kuidas igapäevaelu selles hoones toimuma hakkaks, nii et seal oleks hea olla nii üliõpilastel kui ka teistel, kes seda maja kasutavad. Väga tähtis oli meile ka see idee, et projektiga tekiks võimalus anda midagi kogu linnale – ja selle projektiga tekkis meil võimalus anda linnale uus väljak, uus avalik ruum.

Ma saan aru, et te analüüsisite linna ja leidsite, et siin on avaliku ruumiga probleeme?

Ma ei ütleks nii karmilt, et siin on suuri probleeme avaliku ruumiga, kuid me leidsime, et ümbruskonnale oleks hea, kui sealt võiks leida enam avatud territooriumi, kus tulevikus võiks midagi ühist toimuma hakata. Näib, et sellises ümbruskonnas, kus on palju firmasid, ärisid, poode, eraomanduses olevaid hooneid, oleks äärmiselt hea nii ülikoolile kui kogu linnale pöörata sealne üldine idee teiseks ja luua piirkonda midagi ühist ja avalikku.

Nagu te auhindamisel ütlesite, oli teil soov luua Tallinnale uus ikoon, et tulevikus, näiteks kümne aasta pärast, oleks Art Plaza just see ehitis, mille järgi Tallinna tuntakse.

Jah, muidugi me loodame, et tulevikus on see üks põhjusi, miks inimesed Tallinna külastada tahavad. Ehitis ise on äärmiselt lihtne – ja me usume, et kuigi linnas toimuvad muutused küll kiiresti, on lihtsus ja ilu pikaajalised ja püsivad väärtused.

Nagu te ilmselt teate, vallutas 13. sajandil Tallinna Taani kuningas Waldemar II, ja Tallinna nimi tuletati tõenäoliselt Taani linnast. On üsna sümboolne, et 21. sajandil tuleb taanlane ja tahab anda linnale uue ikooni, mille järgi linna tundma hakataks. On see, naljaga pooleks, taanlaste uus invasioon?

(Naerab.) Jah, see on tõesti üsna sümboolne, aga ma loodan, et see ei ole uus invasioon, vaid võimalus heita pilk ajalukku – muide, teie linna vapil on meie lipu kujutis – ja anda midagi omalt poolt kingitusena Tallinnale tagasi.

Te juba mainisite oma projekti lihtsust. Tõepoolest, selle ülesehitus on nii lihtne, et see juba ise sai tähenduslikuks. Nagu me teame, on vähemalt ühel selle projekti neljast autorist lisaks arhitektuurialasele veel teine kõrgharidus, sedapuhku filosoofiaalane. Kas see tähendusrikas lihtsus on osa teie töörühma maailmavaatest?

Me oleme üsna paljusid oma projekte alustanud üldse mitte arhitektuurist, vaid millestki laiemast, millestki, mis on väljaspool arhitektuuri. Eriti huvitab meid inimeste igapäevaelu, ja see omakorda on ehitistega tihedalt seotud.

Mõnikord on äärmiselt oluline, et projekti tegemine algaks mitte millestki keerulisest, vaid ühest väga lihtsast ideest – näiteks sellest, kuidas saada inimesi kokku tulema ja koos olema, nii et neil on koos hea olla.

Siit edasi saab mõelda, kuidas nad saaksid selles loodavas ruumis paremini omavahel suhelda, nii et see ruum seda suhtlemist toetaks.

Ja seepärast ongi kunstiakadeemia uuel majal nii lihtne idee inimesi omavahel ühendada, neid kokku viia ja teha seda avaliku ruumi kaudu. Mõnikord võib arhitekt ilusat ikooni luua püüdes enese jaoks kaduma minna, ära eksida, kui püüda teha midagi, mis ainult vormiliselt vapustav välja näeks.

Seetõttu on oluline, et projekti tegemine algaks õigest kohast, sellest tundest, mis seal iga päev tegutsevatel inimestel võiks selles majas ja selle ümbruses tekkida, et nad saaksid olla loovad ja arenevad. See hoone on projekteeritud eesmärgiga, et seal saaks õppida kunsti, ja kõik muu on loodud selle mõtte ümber. Oluline ei ole mitte teha ikooni, vaid luua hoone ühe kandva ja lihtsa idee ümber.

Nagu projektist võib aru saada, on hoone välisfassaadil plaanitud kasutada palju klaaspindu. Nagu te ilmselt märkasite Tallinnas olles, on tegu üsna tolmuse linnaga. Paari aasta pärast ei pruugi klaaspinnad enam nii heas korras olla ja praegune efekt, kus piir sise- ja välisruumi vahel on hajutatud, kipub kaduma.

See on järgmine samm, millega me peame tegelema hakkama – kuidas leida sellele projektile parim lahendus just siin ja praegu. Iga projekt vajab edasiarendamist konkreetsele olukorra järgi, ja see olukord on igal ajal ja igas riigis erinev, sest sõltub palju kohalikust ümbrusest.

Praegu me küll ei tunne linna veel väga hästi, aga tean selle ajaloolist väärtust ja suurt potentsiaali – ja ma juba ootan kannatamatult, et saaks linnaga lähemalt tutvuda.

Eesti Kuntiakadeemia uue hoone konkurss

I koht – Art Plaza, autorid Tue Hesselberg Foged, Uffe Leth Laursen, Karsten Gori, Sinus Lynge (Taani)

II koht – TLN 247, autorid NAT Architecten (Holland)

III Koht – Arts Factory, autorid Paulo Sérgio Gonçalves, Teixeira de Sousa (Portugal)

Ergutuspreemia – Publicsection, autor Bernd Upmeyer (Holland)

Ergutuspreemia – Sashimi, autor Francois Blanciak (Jaapan)

Rahvusvahelisse žüriisse kuulusid:

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rektor professor Signe Kivi,
Eesti Arhitektide Liidu aseesimees ja arhitekt Indrek Allmann,
arhitekt ja EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik,
EKA kunstikultuuri teaduskonna dekaan professor Mart Kalm,
arhitekt Ülar Mark,
Tallinna linna peaarhitekt Endrik Mänd,
arhitekt Roger Riewe Austriast,
EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan professor Jüri Soolep ja
arhitekt David Zahle Taanist.

Võistles 96 tööd enam kui 25 riigist, Eestist võistles 20 tööd. Viie hulka neist ükski ei jõudnud.
Auhinnafond oli rekordiliselt 2,45 miljonit krooni, preemia esikoha eest üks miljon krooni.
Umbes 700 miljonit krooni maksev 16-korruseline klaastorn peaks valmima 2011. aastaks, mil Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit.
Hoone ehitatakse Tartu maantee 1,3 ja 5 krundile, hoone kõrvale rajatakse linnaväljak.

Näitus võistlusel osalenud töödest jääb Rotermanni soolalaos avatuks kuni 9. maini.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Loewe, Frederick – “Minu veetlev leedi” Estonias

Just selline «Leedi», nagu rahvas ootab

08.04.2008 00:01Verni Leivak, Postimees 

Estonia teatris esietendunud muusikal «Minu veetlev leedi» küttis juba ammu kirgi. Tuuakse ju Estonias muusikale lavale suhteliselt harva – teatri auväärselt pikas ajaloos kannab praegune «Leedi» järjekorranumbrit 24.

 Mis aga nüüdsele tõlgendusele erilise maigu annab, on tõik, et täpselt 46 aastat tagasi oli just see teos esimeseks pääsukeseks, mis teatrikorüfee Voldemar Panso käe all väärikas ooperi- ja balletiteatris tee muusikalidele valla päästis.
Paraku on neid, kes Panso lavastust näinud, vähe, ent teatri raudvara kõnelevat sellest tänini legende. Et kuidas säras Endel Pärn Henry Higginsina, kuidas ta frakki kandis, ja kui ilus oli Linda Rummo Eliza Doolittle’ina.

Üllatav Milling

Milling_jt.jpg:

Alkohoolikute trio: Alfred Doolittle (Madis Milling) koos sõprade Harry (Aare Kodasma) ja Jamie’ga (Rostislav Gurjev). Foto: Harri Rospu

Nüüd on lavastajaks Endrik Kerge, kes ise paarkümmend aastat tagasi Vanemuise interpreteeringus Higginsit kehastas, ning peaosades (vähemalt esietendusel) sõnateatris ilma tegevad Hele Kõre ja Raivo E. Tamm.
Esile tõstmist väärib kahtlemata just Raivo E. Tamm, kelle foneetikaprofessor Henry Higgins manab vaataja ette paadunud poissmehe muundumise armunud meheks veenvalt ja usutavalt – ja mis kõige tähtsam, sellise nüansi- ja detailirikkusega, et vist ei jää puudutamata ükski aste inimhinge emotsionaalsel skaalal. Teise vaatuse suhteliselt veniva faabula päästab just nimelt tema.

Üllatada suudab Madis Milling, kelle ampluaa ei peaks kindlasti ka tulevikus jääma vaid «Vanade ja kobedate» tallermaale. Milling tegi lilleneiu Eliza isa, prügivedaja Alfred Doolittle’ina muusikalilaval suurepärase debüüdi ja moodustas koos oma kroonilistest alkohoolikutest sõprade Harry (Aare Kodasma) ja Jamie’ga (Rostislav Gurjev) publikut pisarateni naerutava trio. Mis sest, et suur osa nende lavaloleku ajast meenutas pigem Browni liikumist, andes tunnistust näitleja tööst endaga.
Tugevaima aplausi teenis aga esietenduse lõpul Helgi Sallo, kelle Missis Pearce – professor Higginsi majapidajanna – oli meeldejäävalt esitatud ja kelle aeg-ajalt kuuldavale toodud «söör!» jääb kauaks ka unenägudesse kummitama.

Nagu déjà vu

Millegipärast tekitas värske «Leedi» mõnusa déjà vu tunde. Mis polnud üldse seotud George Cukori kaheksa Oscarit võitnud filmiversiooniga, mille peaosas hiilgas Audrey Hepburn. Pigem meeldiva äratundmisrõõmuga, et riigi esiteatris – erinevalt nii mõnestki kümne-etenduse-muusikaliprojektist – pole endiselt mindud kergema vastupanu ja ülejalategemise teed.

Ja kuigi üllatavat jagus pisut vähevõitu, võis vaataja saalis mõnuleda. Naerda, nutta või lihtsalt nautida head klassikalist muusikalilavastust. Nagu näitlejad ise on öelnud – mitte Miki-Hiire kostüümides efektitsemist, vaid sellist, nagu rahvas Estonialt ootab. Head näitlejate mängu, kirkaid karaktereid, kauneid kostüüme ja muidugi muusikat, mis oma tuntuse efektile kaasa ümisema meelitab.

Uus muusikal

Frederick Loewe
«Minu veetlev leedi»
Lavastaja Endrik Kerge, dirigendid Mihhail Gerts või Erki Pehk, kostüümid Liina Pihlak
(Taas-esi)etendus toimus 3. aprillil Estonia teatris.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kõre, Hele – suurepärane Eliza Doolittle

Hele Kõre – ühel õhtul Karin Paas, teisel Eliza Doolittle

05. aprill 2008
 

Autor: Andres Keil

Foto: Andres Keil re.jpg:

— Täna õhtul (neljapäeval) on Estonias “Minu veetleva leedi” esietendus. Sestap ei saa küsida, kuidas läks, vaid küsin: kuidas tuli?

Tuli väga raskelt, verd, higi ja pisaraid pühkides. Kontrolletendus läks üle ootuste hästi, vastuvõtt oli soe. Aga meil juhtus ka ikka igasuguseid apsakaid, vahepeal kadus orkestrivõimendus, lavale orkestrit ei kuulnud. Mul viskas hääl väsimusest “kukkesid” sisse jne. Ühesõnaga, juhtus kõike.

— Kuidas Estonia kõrged laed ja rahvusooperi akadeemiline renomee Linnateatri tüdrukule üldse mõjub? Mis on koduteatri ja Estonia erinevus?

— Ma mäletan esimest emotsiooni, kui läksin esimesse proovi ja kõndisin mööda neid pikki koridore – nii palju võõraid inimesi, kellele ma püüdlikult üritasin tere öelda. Alguses kõndisin mööda kindlaid trajektoore, et mitte ära eksida.

Seda inimeste hulka tajusin juba alates parklast, kus oli täielik kaos, autod lihtsalt ei mahtunud sinna ära. Meenub üks hetk, kui sattusin proovi vaheajal lava taha, kus käis parasjagu balleti “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” proov. Ma sain lava tagant ehk “aksi” vahelt etendust vaadata! Meie teatris seda teha ei saa, sest meil pole “aksegi”. Oleksin unustanudki end sinna vaatama, kui vaheaeg poleks läbi saanud.

Ühel õhtul käisin vaatamas Eino Tambergi romantilist ooperit “Cyrano de Bergerac” – mul on plaanis minna vaatama veel “Wallenbergi”, mida nad ise hästi kiidavad – ja siis tabasin end järsku jälgimas, kuidas lauljad hingavad ja pikki-kõrgeid vokaale võttes suu pärani lahti teevad. Mina maadlen sellega Zoja Hertsi tundides, Eliza laule läbi võttes. Istusin üsna saali keskel ja nägin Angelika Miku kurgulage – nii see imeilus hääl sealt avatusest välja pääseski.

— Kas sa tajud Eliza Doolittle’i lugu kuidagi ka enda loona? Tüdruk väikelinnast, kus pole isegi kirikut, on kuulsa kooliteatri Liblikapüüdja kaudu lennanud Eesti teatriilma tippu, muusikalide glamuuri, Tammsaare Kariniks ja teleri kaudu iga eestlase koju Morna linna elanikuna?

— Oi, ma pole niiviisi enda kohta mõelnud. Mina pole oma eluteed planeerinud ega midagi eesmärgiks võtnud. Kõik on tulnud iseenesest. On see siis saatus või õnn, ei teagi… Küll aga on Elizal unistus saada lillepoe leediks. Ta on valmis kõigeks, et rentslielust välja rabeleda. Ja ühist on meis ehk see töötegemise tahe ja pühendumus, et kui midagi tahad, siis tuleb ka selle nimel vaeva näha.

— Empaatia elus, empaatia teatris. Oled sa pigem empaatiline näitlejanna, kes teeb rolle eelkõige enese ja rolli ühisosa kaudu? Või võid sa vabalt mängida ka mingit erilist mölakat, kellel pole sinuga grammigi pistmist (jätkem siin kõrvale tõde, et eks pea iga näitleja iga oma rolli mõistma ja armastama)?

— Ega siis mölakas pole sündinud mölakaks. Miski on ta selliseks teinud. Ega siis varas pole sündinud vargaks. Inimlik mõõde peab asjal alati juures olema.

Tegelikult algabki kõik tegelase motiividest, tema käitumise põhjustest. Miks ta niiviisi käitub? Seejärel tuleb suuta see endale selgeks ja vastuvõetavaks mõelda. Ega kõigi minu tegelaste käitumine mulle väga omane ole, ikka tekib vahel mõte, et mina küll nii ei käituks. Lähtun tunnetest ja intuitsioonist.

— Kuus aastat teatris, enne seda teatrikooli töödega laval, veel enne kooliteater. Oskad sa seda, tegelikult ju juba päris pikka rida kuidagi etappideks jagada? Nimetada mingeid pöördepunkte, kvaliteedimuutusi, mõistmispöördeid? On ju vist nii, et näitlejatee alguses on uued uksed varmad avanema…

— “Lavaka” aeg oli ju heas mõttes hullus. Ega siis aru ei saanud, milleks miski hea oli. Mäletan väga hästi, kui meie kursusejuhendaja andis meile mõista, et kooli ajal ja vahetult pärast lõpetamist pole tark tegu end igasuguste reklaamidega siduda. Sest siis jääb märk külge. Praegu on näha, kuidas “lavaka” noori napsatakse igasugustesse projektidesse.

See on muidugi igaühe enda asi, sest ahvatlusi on palju. Eks mulle anti koolist need väärtushinnangud teatrisse kaasa. Et midagi ei tehta üleüldse ja pealiskaudselt.

— Näitlemine – mis sõnast see sinu jaoks tuleb? Kas see on eesti näitlemine-näitamine, inglise tegutsemine (acting) või ehk eelkõige mäng, mängimine?

— Kindlasti ei tähenda näitlemine minu jaoks näitamist ega ka mängitsemist. Näitlemine on mäng, aus mäng. Ma ei NÄITA seda tegelast, vaid ma katsun OLLA see tegelane.

— Sa töötad teatris, mis deklareerib end avalikult “psühholoogilise läbielamiskunsti murdumatuks kantsiks” – kui öelda sooja muigega. Aga teatrikeeled on erinevad. Ka praegu, meil, siin. Mis teatrikeelt või – laadi sa ei ole saanud näpuga puutuda, aga väga-väga tahaksid?

— Ma olen avatud erinevatele teatrilaadidele. Ma ei saaks öelda, et meie teater teeb ainult psühholoogilist teatrit, seal on pigem erinevaid komponente.

— Räägime ükskord ometi lahti Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja ja selle juhendaja Lianne Saage-Vahuri fenomeni. Kuidas on nii, et ühe väikese linnakese kooliteater on aasta(kümne)id siinmaise kooliteatri tipus, pea iga aasta jõuab sealt mõni lõpetaja mõnda teatrikooli? Kuidas seda tehakse?

— Mina võtaksin selle kokku ühe lausega, millega sa ilmselt ei lepi: selle taga on pühendumus ja armastus oma laste ja selle tänuväärse töö vastu.

— Ei lepi jah nii lihtsalt.

— Ma ei oska Liannest rääkida. Lisaks sellele, et ta oli kooliteatris juhendaja, oli ta ka minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja, pluss veel klassijuhataja. Ja Maret Oja, kellega nad moodustavad meeskonna.

Lianne oli minu õpetaja. Igas mõttes ja viisil.

Mina läksin Liblikapüüdjasse üsna noorena. Enne mind olid seal Tiit Sukk ja Ingrid Vaher. Mäletan, et käisin Saaremaal miniteatrite festivalil kaasas, nad mängisid seal “Libahunti”.

Arvan, et osa oli ka sellel, et Jõgeval ju muud suurt teha ei olnud. Kuigi minul oli ka muusikakool, ma pidin ennast jagama.

Aga kuule, seal ei olnud tõepoolest midagi erilist – see oli loomulik, et ma sinna läksin, see on loomulik, et seda veab Lianne Saage.

— Möödunud aastal said sa parima naisnäitleja aastapreemia. Tollase žürii liikmena võin ma öelda: see võit oli konkurentsitu. Mida see sinu jaoks tähendas? Jättes kõrvale selle, et suur-suur tunnustus ja kõik need teised sõnad. Mind pigemini huvitab, kuidas selline preemia noorele näitlejannale sisemiselt mõjub, kuidas see mõjub töödele, mis on parajasti käes või ootavad ees, kuidas mõjub tunnetusele? Kui nii saab üldse küsida.

— Selline asi tuleb kohe ära unustada, et oled millegi eest preemia saanud. See on sama olukord, kui kontrolletendus läheb jube hästi. Aga esietendusele tuleb minna ikka “puhta lehena”, mitte minna mängima eilset etendust. Preemia võib anda sulle hetkeks natukene rohkem enesekindlust (kui sul seda enne polnud), aga see ei ole jääv, see kaob. Iga uus töö algab nullist, koos kõigi selle juurde käivate sünnitusvaludega.

— “Tõe ja õiguse” Karin, “Karini ja Indreku” Karin. Kes on see naine praeguses Eestis? Milline ta võiks välja näha, kus töötada, millega tegeleda, milliseid väärtushinnanguid kanda? Viitsid luua sellise fantaasiaportree?

— Ma ei samastaks teda ühegi konkreetse naisolevusega. Kindlasti ei ole ta tänapäeval “glamuurne seltskonnadaam”. Karin ei ole see, kes ihkaks meedia tähelepanu, kuid enese tahtmata ja enesele märkamatult ta sinna soppa lihtsalt tõmmatakse. Karin on NAINE oma parimais aastais, hoolitsetud (aga see ei tähenda meeletuid iluoperatsioone ega muid iluprotseduure, võib-olla käib korra aastas solaariumis). Ta ihkab ja vajab parajas koguses imetlust ja tähelepanu. Mis on ju väga inimlik-naiselik soov. Kindlasti ei ole ta sekretär, sest talle ei meeldi istuv töö.

Aga päris koduperenaine ta ka ilmselt ei ole. Armastab füüsilist trenni, käib näiteks tennist mängimas. Armastab käia koos sõbrannadega Bonaparte’i kohvikus värskeid saiakesi söömas. (Muidugi teatavate piirangutega – jälgides oma vormi jne.) Tegelikult jätaksin ma kõik otsad lahti – igaühele teatav äratundmisrõõm…

— Millised on su enese väärtushinnangud? Mis on olulisimad asjad elus, ilmas, armastuses?

— Mulle jäi ükskord kõrvu budistlik legend, millele osutas kunagi minu õpetaja Anu Lamp: “Say no evil, see no evil, hear no evil.” (“Ära räägi kurja, ära näe kurja, ära kuule kurja.”) Ja Tammsaare kuldlause: “Armastus teeb silma ja sõna sügavaks.”

— “Minu veetlevas leedis” lõpetab “umbne” Higgins oma majareeglite monoloogi umbes nii: “… siis oled sa paha tüdruk ja inglid nutavad sinu pärast!” Kui sa me imekaunil kevadisel kodumaal ringi vaatad – mis on need asjad, mille pärast inglid nutma peaksid?

— Kevadisel päikselisel päeval ei tahakski halbadest asjadest rääkida, aga… Kurjuse, õeluse ja kadeduse pärast peaksid inglid nutma. Muidugi on ju hoopis olmelisemaid ja sotsiaalsemaid teemasid, mis mind samuti puudutavad. Vähem õelust, rohkem sallivust – see on küll väga kulunud lause, aga nii see lihtsalt on.

— Kas sa tuulte ja vihma keelest saad aru?

— Saan ikka…

— Räägi palun üks lugu, üks muinasjutt. Millest võiks hakata kerge ja hea, mille järgi võiks samme seada.

— Oh… Järgnevat tuleks laulda: “Kõik, mis soovin, on kambrike, milles varjan end külma eest, üks pehme tugitool, oo-jaa, kas põleks tore see…”

— Kuidas sa tundsid end eelmise aasta Eurovisioni-trallil?

— Ega ma…

— Tead, kui päris aus olla, siis ma isegi vaatasin seda. Ja tuleb tunnistada, et kui teie teine koht välja hõigati, siis nägin küll otse-eetris üht tütarlast, kes väga kergendatult ohkas…

— Siis nägid sa selle ära, ja õigesti nägid. Tõesti, see oli nii. Ma ei oleks mitte mingil juhul tahtnud võita. See oli parim variant, mis tuli. Jumal oli meiega.

Ma ei tundnud ennast seal üldsegi kui kala vees.

— Fantaseerides – kui sa poleks teatrikooli sisse saanud, siis oleks sinust arvatavasti saanud laulja, eks? Kes oleks tundnud ennast Eurovisionil nagu kala vees.

— No kui ma poleks “lavakasse” sisse saanud, oleksin kindlasti läinud laulmist õppima. Kuidas ma ütlen – ma tahaksin teha asja, kus mind ei ümbritse rahvahulk. Rahvahulk võib mind vaadata, ma võin esineda ja mulle meeldib laulda. Mulle ei meeldi, kui palju rahvast on ühte ruumi kokku pressitud – kõik jälgivad, kuidas punkte loetakse.

Pigem teeksin oma asja ära, läheksin rahulikult koju, istuksin kodus diivanil ja vaataksin hindamist sealt.

— Et kui läheb spordiks kätte, siis ei ole enam miski asi? Nojah, õnneks pole teater sport. Või on?

— Ei ole!

— Mingite tunnuste järgi ometi ju on: pead olema vormis ja tegema trenni, hoidma ennast, pidama režiimi…?

— Saalis istudes meeldib mulle vaadata laval vormis inimest. Silmailu. Mulle meeldib, et inimene näeb vaeva. Endaga. Aga ei – teater ei ole sport.

xxx

Loe lisaks  Loewe, Frederick – “Minu veetlev leedi” Estonias

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: spämmi ohjeldamise nipid

Spämmi ohjeldamise viis lihtsat nippi

04. aprill 2008 kl 15:42
EPLOnline

Turvatooteid ja täishooldusteenust pakkuv Eesti vanim infotehnoloogifirma IT Grupp pani kirja konkreetsed soovitused, kuidas saaksid ettevõtted end soovimatute kaubanduslike teadete ja muu rämpsposti eest kaitsta ning teha seda mõistliku kuluga.

IT Grupi konkreetsed soovitused ettevõtetele spämmi ohjeldamiseks on järgmised:

Gray listing.

Mailiserver seadistatakse nii, et esimesel katsel saabuvaid kirju koheselt vastu ei võeta, samas ei saadeta kirja saatnud isikule veateadet. Saaja meiliserver saadab saatja serverile ajutise veateate, mille peale saatja meiliserver proovib e-maili natukese aja pärast uuesti edastada. Teisel korral võetakse e-mail vastu. Märgitud lahendus põhjustab küll väikese viivituse, kuid kaitseb oluliselt rahvusvahelise spämmi eest, kuna spämmijad kasutavad nakatunud arvuteid, kuhu ei saa veateadet tagasi saata. Kodumaiste kommertsteadaannete eest gray listing üldjuhul ei aita.

Lokaalne black list.

Blokeeritakse kas konkreetne kirjasaatja või server. Serveri võib seadistada nii, et saatjale kas siis saadetakse teade blokeerimise kohta või seda ei tehta.

Serverite black list.

Töötab analoogselt nagu eelpool toodud lahendus, aga selle erinevusega, et infot edastatakse globaalselt ning seda saavad kasutada kõik. Ettevõte peab oma serveri seadistama nii, et see küsiks infot musta nimekirja hoidjalt. Populaarseim musta nimekirja hoidja on spamcop.

Vabavaralistest komponentidest koosnev spämmifilter.

Tegemist on litsentsitasudeta lahendusega, kuid nõuab suuremat oskusteavet ja ajalist ressurssi, kuna lahenduse paigaldamine ning käigushoidmine võtab oma aja. Üldjuhul ei sobi väikestele ja oma IT spetsialistita ettevõtetele.

Tasulised spämmifiltrid.

Nende lahenduste töökindluse ja filtreerimistäpsuse eest hoolitsevad tootjad. Tasulised tooted on täpsemad kui ise ehitatud lahendused ja kinnipeetav spämmi hulk on suurem. Näiteks Vacumer.com täpsus on 99,9797%, Symantec Mail Security 99,9999% ehk siis valesti filtreeritakse mõni kiri miljonist.

Soodsaimad spämmifiltri lahendused jäävad IT Grupi teatel 20 töötajaga ettevõtte puhul umbes 4000 krooni juurde aastas. Kui arvutada kokku palju kulub töötajatel oma spämmi seest kasulike e-mailide otsimiseks aega või tuleb maksta IT spetsialistile serveri konfigureerimise ja spämmi haldamise eest, siis kindlasti ei ole otstarbekas seda ise „põlve otsas teha”. Tasuta lahendused on ressursimahukad, ei pruugi olla täpsed ehk siis spämmi ja valesti filtreeritud kirjade hulk, mis läbi tuleb, on suur. Kirju küll filtreeritakse, kuid rahalist ega ajalist kokkuhoidu ei ole. Halvimal juhul makstakse iseehitatud lahenduse käigushoidmisele peale.

Tasuline spämmifilter on IT Grupi hinnangul mõistlik soetada igal ettevõttel, kellel on oma meiliserver, olenemata kasutajate või postkastide arvust. Arvestades töötajate omahinda (palgakulu, boonused, erisoodustused, puhkuserahad jne) ning spämmiga võitlemisele kuluvat aega, on filtri soetamine kulude optimeerimise seisukohalt alati otstarbekam.

Näiteks:

– Ettevõttes on 10 töötajat keskmise netopalgaga 12 000 krooni.

– 10 * (12 000kr + maksud + 1 kuu puhkuseraha + telefonikomp 500 kr töötajale + autokomp 1000 kr töötajale + boonused keskmiselt 2000 kr töötaja kohta + maksud) = 249 350 kr töötajate palgakulu aasta.

– Ühe minuti hind keskmise töötaja kohta on 249 350 / 12 kuuga / 21 tööpäevaga / 8 tunniga / 60 minutiga = 2,06 kr minutis.

– Kui iga töötaja raiskab keskmiselt ühe minuti päevas spämmile, teeb see aastas ettevõttele asjata kulu: 2,06 * 10 töötajat * 21 päeva * 12 kuud = 5191,2 krooni.

– Ostes näiteks IT Grupist väikefirmadele mõeldud filtreerimisteenuse Vacumer.com on 10 töötaja aastane tasu 2310 krooni.

– Arvestades, et üks ettevõtte töötaja kulutab Vacumer karantiinile ikka 5 minuti nädalas, jääb tema kulu ettevõttele 519,12 kr aastas.

– Seega ostes näites toodud filtreerimisteenuse säästab 10 töötajaga ettevõte aastas 2362,08 kr. Summa ei ole küll suur, kuid selle eest saaks näiteks mõne tähtpäeva puhul igale töötajale priske kommipaki kinkida.

Arvutikasutajad ei pruugi alati olla kõige teadlikumad ja kuna viiruste ja muude pahalastega spämmi hulk on Eestis ~1%, siis ei saa välistada seda, et mõni kasutajatest avab viirusega spämmi (rämposti filtreerimissüsteemid on tavaliselt juba koos viirusetõrjega), mis on tema arvutisse jõudnud ja muudab ühtlasi kasutaja arvuti üheks osaks spämmija tööriistast ehk siis arvutiks, mis hakkab ise kasutaja teadmata rämpsposti välja saatma. Sellisel juhul on tagajärgedega võitlemine juba oluliselt kallim, kui filtri soetamine.

Suurematele ettevõtetele mõeldud filtreerimislahendused annavad IT Grupi teatel lisaks kulude optimeerimisele lisaväärtusi erinevate raportite, kirjadele reeglite määramise, arhiveerimise ja muude omaduste näol.

IT Grupp soovitab igal ettevõtte juhil võtta natuke aega, et kohvinurgas töötajatelt rämposti koguse ning selle kustutamisele mineva aja kohta uurida ning kalkuleerida, kui palju makstase igale töötajale palka digitaalse prügi sorteerimise eest.

Turvatooteid ja täishooldusteenust pakkuv Eesti vanim infotehnoloogifirma IT Grupp on Delli toodete ametlik esindaja Eestis. 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud