SUURMEISTER: Arno Köörna näitab suurmeistri regaale, mille üheks olulisemaks osaks on põll. Põllega mehed – nii nimetatakse vabamüürlasi kõikjal maailmas.
Arno SaarVabamüürlaste saladuslik maailm hoiab omasid ega lase võõrastel enda tegemistesse sekkuda. Eesti 300 vabamüürlast hoiavad varju, kuigi legendaarseima eestlasest vabamüürlase Arno Köörna sõnul pole vendadel avalikkusega suhtlemine keelatud. Nende mõju maailmas on teada. Eestis veel mitte.
Vabamüürlased on kitsas ja valitud sõpruskond mehi, kes soovivad muutuda paremaks ning targemaks ja läbi selle muuta ka maailma. Jälgi vabamüürluse sümboolikast ja nende mõjust on kõikjal maailmas.
Suur osa USA presidente on vabamüürlased (see on veenvaim tunnistus vabamüürlaste mõjuvõimust!); Washingtoni tänavate ülesehitus lähtub vabamüürlaste uskumustest; USA ühedollariline on vabamüürlaste märgiga. Kümned maailma nimekamad teadlased, ärimehed, luuletajad, heliloojad ja kohtunikud kuuluvad vabamüürlaste müstilisse seltskonda.
Maailmas liigub tuhandeid kuulujutte, kus ja kuidas on vabamüürlased üksteist soosinud või astunud samme, mida vaid nemad ise näevad ja mõistavad. Nende jälgi reedavad kolmnurgad, sirklid, sambad, numbrid 13, 31, 33 jne.
Aga Eestis? Legende on vähe. Tõsi – 50kroonisel olevat vabamüürluse märk.
2000. aastal Pirita ringrajal hukkunud tsiklisõitja Joey Dunlop olevat olnud vabamüürlane. Talle püstitati vennaskonna tavasid järgiv mälestusplaat. Matmise ja plaadipaneku korraldas Eesti üks vähestest avalikult teada olevatest vabamüürlastest Raido Rüütel.
Eestis pole vabamüürlastel veel oma hoonet, kuid SL Õhtulehe andmeil on õiged korrused ühes valmivas hoones välja valitud.
Uue Eesti vabamüürlus algas Soomest
Teise vabariigi esimene vabamüürlasest suurmeister Arno Köörna võeti vendade sekka 1991. aastal Soomes.
“Olin Soome Tööandjate Liidu juhi Matti Peltoneniga varem tööalaselt tihti kokku puutunud. Tegelesime mõlemad majandusteadusega. Pikapeale selgus, et ta oli Soome vabamüürlaste suurmeister,” meenutab kunagine Eesti Teaduste Akadeemia president Köörna. “Olin tutvunud kirjandusega ja mõtlesin, kui Isaac Newton ja teised suured mõtlejad on vabamüürlased, miks siis mitte… Kõige viimane asi see maailmas siis ikka pole. Huvi tekkis mul juba 1970ndate lõpus.”
Köörna mäletab, et kohe Peltonen talle oma vabamüürlikku tausta ei avanud. “Kui ta nägi, et see huvitab mind, siis lõpuks avas kaardid.”
Praegu on Eestis üle 300 vabamüürlase. “Neid tuleb kogu aeg juurde,” rõõmustab Köörna. Loože on Eestis 11 ja nendegi arv suureneb.
“Meil on (edutamisel – toim) Šoti ja Yorki süsteem. Šoti süsteemis on 33 astet. Näiteks mina ja USA ekspresident George Bush oleme sel astmel… Eestis on peale minu veel mitu inimest 33. astmel,” paotab Köörna saladusloori, nimesid nimetamata.
Te olete Eesti väärikaim vabamüürlane?
“Meie nii ei aruta. Me oleme kõik võrdsed vennad. See annabki ühtsustunde. Ma tahan olla hea vend. Mul on maailmas 160 riigis 6 miljonit venda. Kui ma teen mingi märgi ja vend USAs näeb seda, tuleb ta minu juurde ja küsib, mis mulle muret teeb.”
Vabamüürlaste loožis vahetuvad meister ja ametikandjad igal aastal. Suurloožis toimub rotatsioon kahe aasta järel.
Praegu on Eesti suurmeister ehk mõjuvõimsaim vabamüürlane Arne Kaasik. “Pärast mind oli suurmeistriks Raido Rüütel,” täpsustab Köörna.
“Eestis vabamüürlusega liituvad inimesed on erineva ettevalmitusega. Mõni on palju lugenud, kuid teda huvitavad rituaalid. Osa tuleb uudishimust, et kes need vabamüürlased siis ikka on… Mõne aja pärast, kui saladusi enam pole, märkavad, et vennaskonnas olles istutakse meeste seltskonnas. Nad on meeste klubis,” räägib Köörna vabamüürlusest kui väliselt tavapärasest ajaviitmisvormist.
Mehed käivad koos vähemalt korra kuus ja kohtumine lõpeb meeleoluka õhtusöögiga. Iga loož käib enda valitud restoranis, Eesti suurloož koguneb Mustpeade Majja.
“Keskseks lüliks on loož, vennaskond. Loožide koosolekutel me ei räägi poliitikast, rahvustest ega erinevatest religioonidest. Need on igaühe enda asi ja neist rääkimine lõhestaks. Aga omavahel, kui me pole loožis, võime rääkida kõigest,” lisab ta.
Vendasid ei eelistata?
Köörna kinnitab, et vabamüürlased toetavad vendi ka tööalaselt, kuid nad ei lähtu omamehepoliitikast.
“Me ei tee nii, et kui oled vabamüürlane, pannakse sind ikka kuhugi heale kohale. Meie nii ei tee. Lähtume objektiivsetest kriteeriumidest,” väidab Köörna.
Eesti on väike ja vastupidist tõestada oleks keeruline, kuid aastaid on nii Tallinna Sadamas kui ka Eesti lennunduses juhtivatel kohtadel istunud vabamüürlased. Vabamüürlastel oli ja on Eestis tugev positsioon ka panganduses, üliõpilasliikumistes, Tallinna linnavalitsuses ja mujalgi. Asjatundjad ei imesta, et vaid teatud skulptorid nopivad magusaid töid. Väidetavalt on Mati Karmin üks vendadest, kes on teinud nii Jaan Tõnissoni (soovis astuda vabamüürlaseks) kui ka Michael Parki (rallisõitja, nagu oli ka Raido Rüütel) monumendi.
Köörna sõnul tohivad kõik vabamüürlased avalikkusega suhelda ja tabuteemasid eriti pole. “Loožikoosolekutest võivad osa võtta vaid vabamüürlased. Teised mitte, sellest ka salapära,” oletab ta. “Rituaalsed toimingud on kinnised. Kuigi raamatutes on kõik kirjas… Keegi ei keela avalikustamast, et ta on vabamüürlane. Aga teiste kohta rääkida ei tohi,” lausub Köörna, kes on koos Raido Rüütliga ilmselt ainsad eestlased, kes avalikult tunnistanud kuuluvust vennaskonda.
Märkidest, mille järgi vabamüürlased üksteist tunnevad, nad ei räägi.
Kas teretamisel vajutatakse pöidlaga tavapärasest tugevamalt tervitatava kätt?
Köörna ei soovi sellele selgelt vastata.
“Me ei vaja reklaami. Vendi tuleb kogu aeg juurde, mis muudab meie organisatsiooni vaimselt veelgi rikkamaks,” rõõmustab ta ja nimetab, et nende põhimõtted on ausus, õiglus, vendlus ja üksmeel.
“Õnneks üha enam pannakse Eestis rõhku äri kõrval ka inimeste sisemistele väärtustele. Näiteks on inimesed meil liiga tihti haiged. Peab mõistma, et füüsiline pole inimese juures kõige olulisem. Vaimsed väärtused mängivad need üle,” kinnitab Köörna ja toob näite. “Mul oli kõhus pidev ja terav valu, mitu kuud kestis. Maohaavad, mõtlesin. Läksin arsti juurde, kus selgus, et kõik on puhas. Ja enam ei tekkinud mingit valu. Nagu pühitud. Palju sõltub sellest, kuidas inimene endale asju sisendab.”
Enda hulka kuuluvatest miljonäridest hoolimata pole Eesti vabamüürlased niisama rikkad kui nende vennad läänes, kus vabamüürlased peavad üleval haiglaid, evivad heategevusorganisatsioone jms.
“Heategevus on üks meie eesmärkidest, aga saame sellega tegelda vastavalt võimalustele. Pärast istungeid kogutakse, nagu me kutsume, lese veeringuid. Anname raha leskedele ja orbudele ning mitte ainult vabamüürlaste peredele,” kinnitab Köörna. SL Õhtulehe teada maksab vabamüürlane aastas ühiskassasse 1500 krooni, samas on rikkamad mehed meie andmeil jaganud vendadega ka miljoneid.
Köörna: “Estonial hukkunute lähedastele andsime raha. Ka suurtele peredele anname. Aga me ei hoople ega käratse.”
Tekkekoha järgi, näiteks olme-, tööstus-, meditsiini- jne. jäätmed;
URMAS SAARD: jõuga ei saa isamaa-armastust peale suruda
Jõuga ei saa isamaa-armastust peale suruda
Kahetsusega nendib Tartu Rahu ürituste peakorraldaja Jüri Trei rahva vähest huvi riiklike tähtpäevade väärtustamise vastu. Lihtsaim viis millega iga riigikodanik saaks oma suhtumist rahvuslikku eneseteadvuse väärtustamisse väljendadada, võiks olla lipu heiskamine hoonele, kus ta elab ja töötab. Ometi ei kasuta me seda võimalust vajaliku innukusega.
Ärgu võetagu konkreetset illustratsiooni näpuga näitamisena üksikule väljavalitule, kui toon näite 2004. aastast, mil tähistasime Lipuaastat. Sama aasta 2. veebruaril Tallinna suunalt Taaralinna sisenedes võis ainult paaril majal näha meie kolmikvärvilist lippu lehvimas.
Aastatega pole oluliselt midagi muutunud. Suurürituste korraldaja näeb vastukaaluks Pärnut veidi parema lipukultuuriga linnana, kuid kirjutise autorina soovin siiski üht omavalitsust teisele eelistamata jättes kinnitada, et tegelikult on üleriigiliselt inimeste suhtumine oma sümboolikasse üsna kaugel sellest, mis tekitaks rahulolu muljet.
Norra Kuningriik sündis vaid kolmteist aastat enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Seega pole olulist erinevust omariikluse kogemusel ajalises perspektiivis. Tõsi, Eestil tuleb 50-aastane okupatsiooni periood väljalõigata. Ometi ei saa selles näha passiivsuse peamist põhjust. Norrakate konstitutsioonipäeva tähistamine rahvuspühana iga aasta 17. mail võiks olla eestlastele heaks eeskujuks.
3. jaanuaril meenutasime Venemaaga saavutatud vaherahu ja mälestasime langenuid, kelle n.ö ohvriarmust elame täna veel eesti keelses ja võib-olla ka eesti meelses Eesti riigis, mida jälgivad ilmse kadedusega mitmed palju arvukamad rahvad, kellel pole iialgi olnud oma riiki.
Saabumas on 2. veebruar, millal noor Eesti Vabariik võis triumfeerida rahvusvahelisel areenil. 23. ja 24. veebruaril võime tähistada 90. aasta vanuseks saanud riigi juubelit. Edasi tulevad Lipupäev ja Võidupüha. Nii edasi aastast aastasse. Kõik need päevad üksikult on olulised verstapostid omariikluse kindlustamisel.
Riiklike tähtpäevade väärikas tähistamine pole pelgalt rahvusliku eneseteadvuse turgutamise võimalus. Eneseväärikus välistab rahvusliku alaväärsuskompleksi ja muudab kodanikud vähemalt ühes küsimuses erakondade ning eri kildkondade arvamuste üleselt ühtseks.
Sellise mõttega teemale lähenedes võiksime näiteks 4. juunil tähistada Lipupäeva norrakatega võrdväärselt, unustades hetkeks lahkarvamused ja leida rahvuslike kolmikvärvide spektris üksmeele.
Sinimustvalgete lippude meri saaks sõnumiks Eesti riigi tugevusest, mis tähendaks ühtaegu välismaailmale usaldusväärsust ja riigi sisemist julgeolekut. Tegemist pole seega üksnes moraalse hoiaku või pateetilise jutlusega, vaid sootuks enama kui suure poliitika ja rahva püsimajäämisega.
Ehkki olen ajakirjanduses juba kasutanud Trivimi Velliste tsitaati kõnest, mille ta pidas läinud aasta muinsuskaitse suurfoorumil rahvusraamatukogus, ei pea paljuks seda korrata. Muinsuskaitse auesimees esitas mõtlemapaneva kujundliku näite organismi mälust, milleta poleks mõeldav elu kestvus. Sama mälunõue kehtib iga rahvuse püsimajäämisel.
Võime küsida, kas tasub suurt lärmi hetkeline unustamine, mille tulemusel kohustuslikul lipuheiskamise päeval jääb trikoloor vardasse tõmbamata. Samamoodi võime arutleda omavalitsuste tasandil, kas 3. jaanuaril korraldada kohapealset mälestustalitust Vabadussõjas langenute austuseks või mitte ja jättagi selle korraldamata – ilma süümet tundmata. Süüdistuste esitamisega ja karmide karistustega hoiatades ei saavutaks iialgi austust esivanemate loodud pärandi vastu.
Kunagised pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid kindlustasid truualamliku inimkoosluse järelkasvu totalitaarse süsteemi teenimiseks. Sundkorras väljakutele toodud töörahvapüha ja suure oktoobrirevolutsiooni paraadid pidid emotsionaalselt rahvast kindlates rööbastes suunama. Ometi varises kogu monstrum kokku, sest ta oli loodud vägivallas ja vastuvõtmatute eesmärkide saavutamiseks.
Eesti riik pole loodud ülekohtus. Eesmärgidki on teised, elada ja säilitada seda, mida oleme saanud esivanematelt: eesti keele, kultuuri, võimaluse töötada omal maal. Kõik see ei püsi iseenestmõistetavalt koos.
Ka eeskujulik kaitsevägi ühes osava rahvusvahelise poliitikaga ei taga täit julgeolekut. Isegi 40 000 kroonine keskmine kuupalk ei kindlustaks rahvusriigi koospüsimist. Rahvuslik eneseteadvus saab olla saviks, mille abil on riik kivi kivi haaval üleslaotud ja ühes tükis püsib.
Parafraseerides Saint Exupery’d, võiks öelda, et nõnda nagu prantslased saaksid päästa Prantsusmaa, nõnda samuti päästavad eestlased Eestimaa. Küllap leidub nüüd küsijaid: millest Eestimaad päästa? Pole ju sõda ega väljakannatamatut viletsust nagu Exupery aegsel Prantsusmaal, kui ta raamatut kirjutas.
Küll aga on algatatud mõttetalgud signatuuri muutmiseks Pika Hermanni tornis. Soovitakse asendada papa Janseni hümni sõnad teise lauluga. Delfis pakuti kolmanda variandina isegi õllepruulijat riigihümniks.
Arvatakse, et Toompea lipp ei pea langema ja tõusma kindlatel aegadel, vaid üksnes siis, kui räbaldunud plagu vajab väljavahetamist. Usun et vähemalt niikaua, kui sümboolika kultuur püsib madalseisus, peaks päikese loojumisel üheaegselt Pika Hermanni tornis langeva lipuga süttima teisel kõrgendikul Jüriöö tuli. Hommikul, Jüriöö tule kustudes, võiks koos päikese ja hümni helide saatel tõusta sinimustvalge trikoloor Toompea torni.
Rääkides rahvuslikest aadetest tuleb sageli kogeda kõrvalseisja heatahtlikku õlakehitust. Nii muutubki hüüumärk pikkamisi küsimärgiks, mäletamata mis oli kunagi määrava tähtsusega tänaste ja edaspidiste päevade tarvis ning kas seda kauges ajaloos toimunut üldse tarvis oligi.
Kas me seda tahamegi?