Šapiro pani Nüganeni Moskva publikule tõtt näkku ütlema
Võimu ajupesust rääkiv Adolf Šapiro lavastus “451 kraadi Fahrenheiti” Elmo Nüganeniga peaosas tekitab Moskva publikus ja kriitikutes kahesuguseid tundeid.
Moskva kesklinna teatris Et Cetera mängitava lavastuse lõppedes tõuseb osa publikust püsti ja karjub “Braavo!”, samal ajal kui teine osa ebameeldiva sõnumiga tüki publikust kiirustab juba garderoobi. Elektrit on saalis lausa füüsiliselt tunda kogu etenduse vältel.
Šapiro ise on intervjuus öelnud, et tahtis Ray Bradbury maailmakuulsa, üle 50 aasta tagasi kirjutatud ja raamatute põletamisest rääkiva antiutoopia lavastamisega edasi anda sõnumit sellest, kui jõhkralt üritab praegu võim Venemaal mõjutada inimeste mõttemaailma ning seda tehakse teadlikult ja eesmärgipäraselt. Et inimesed ei mõtleks enam oma peaga. Šapiro kritiseerib, et eriti intelligents on Venemaal käed üles tõstnud ega võta midagi ette.
Moskva ajakirjandus sai Šapiro väga avatud sõnumist suurepäraselt aru, kuid kriitika osaliseks sai see, kuidas ta etenduse lavastas.
Nii kirjutas Vremja Novostei, et lavastus ei muutunud kunstiks, vaid osutus “kõndivaks deklaratsiooniks”. “Šapiro jaoks oli lavastuse sõnum loomulikult aktuaalne. See ei teinud küll seda ebaõnnestunud lavastust kunstiks, kuid kutsus esile austuse. Sest neid, kellel pole ükskõik, pole just väga palju,” seisis ajalehe ülevaate lõpus.
Kommersant kirjutas, et lavastus tuli välja “liiga õpetlik, manitsev”. Novaja Izvestija meelest väärib etenduse lavale toomine suurt lugupidamist, kuid tõsine teema ei pea ilmtingimata olema igav.
“Ainult väga julge inimene võib praegu teatris “451 kraadi Fahrenheiti” lavastada,” alustas arvustust ajakiri Ogonjok. “Adolf Šapirol tuli välja väga isiklik lavastus. /—/ Aga tänapäeva teater eeldab siiski peenemat ja keerulisemat nüüdisajast kõnelemist.”
Vajaka moodsast teatrikeelest
Peamiselt heideti lavastajale ette, et ta ei kasutanud oma sõnumi edastamiseks moodsat teatrikeelt, ütles oma sõnumi välja liiga otse, liiga avatud tekstiga ning kõrvalosatäitjad mängisid halvasti või üle.
Võrreldes lavastusega suhtub kriitika Elmo Nüganeni peaosa-täitmisse paremini. Esimese Eesti näitlejana läbi aegade (isegi Nõukogude ajal ei juhtunud seda!) Moskva teatris pearolli esitanud Nüganen mängib lihtsast käsutäitjast mõtlevaks inimeseks muutuvat tuletõrjujat Guy Montagi.
Kommersant kirjutas Nüganeni kohta, et ta ei mänginud “üldse halvasti”. “Vene keelt räägib ta ilma aktsendita, ja isegi see maneer, kuidas ta karjub luuletusi nagu Võssotski, kõlab tema suust väga veenvalt,” kiitis Kommersandi arvustaja Alla Šenderova.
Novaja Izvestija nimetas Nüganeni fenomenaalselt veetlevaks näitlejaks, kuid lavastuses see eriti ei toimivat. “Nüganeni soov olla siiras ning kindel selles, et ta räägib midagi tähtsat, oli silmanähtav nagu ka kõik muu, ainult et ta karjus ning tormas sihitult ringi,” kirjutas Vremja Novostei kriitik Dina Goder.
Vene valitsuse ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta kirjutas, et Nüganen oli oma rollis lihtne, meenutas tüübilt talupoega, oli tugeva ja metsiku temperamendiga. “Ta ei olnud üldse sarnane endaga, kes mängis kunagi nii peenelt ja õrnalt Tšehhovi Platonovit,” märkis ajalehe kriitik Aljona Karass.
Lavastaja Adolf Šapiro ütles Eesti Päevalehele, et on Nüganeni rolliga väga rahul, seda enam, et ta pidi mängima võõras keeles. “Ta tegi nii kunstilises kui ka ühiskondlikus mõttes väga märkimisväärse ja tähtsa rolli,” rääkis lavastaja. “Esimeste etenduste ajal oli veidi-veidi tunda teatud kammitsetust, aga viimastel kordadel on ta mänginud järjest vabamalt.”
Keeleoskus vene lasteaiast
Publiku vastuvõtu kohta ütles Šapiro, et on sellega väga rahul. “Publik saab sõnumist väga hästi aru,” lausus ta. “Publik pole üldse sarnane tavalise vene teatripublikuga, on selline vaikne ja hästi tähelepanelik.”
Üldiselt on Moskva publik palju elavam kui Eesti teatripublik, nad armastavad palju rohkem aplodeerida, naeravad rohkem ja kõvemini ning mõnikord ka kommenteerivad kõva häälega.
Elmo Nüganen ei lahku lavalt kogu etenduse jooksul. Ühevaatuseline etendus kestab ligi kaks ja pool tundi. Nüganen ütles Eesti Päevalehele, et see polnud tema jaoks midagi erakordset. “Erakordne oli see, et pidin mängima võõras keeles,” ütles ta.
Kuid see ei olnud esimene kord, kui Nüganen laval vene keeles mängis. Esimene kord oli 1990. aastate keskel Moskva oblastis Melehhovos Anton Tšehhovi majamuuseumis, kus Nüganen lavastas suvises õpitoas “Kajakat”.
“Ma olin sunnitud, kuna üks näitleja jäi haigeks või oli mingi muu põhjus. Aga seda oli vaid üks kord, sest etendus oli ühekordne projekt,” meenutas Nüganen.
Tegelikult on Nüganeni vene keel etenduses väga hea. Hea vene keel on pärit sellest, et Nüganen on sündinud Ida-Virumaal Jõhvis ning ta käis venekeelses lasteaias.
Šapiro lavastuse ühed mõjusamad kohad on need, kus Nüganen loeb vene klassikute luulet – Anna Ahmatovat, Vladislav Hodassevitšit ja teisi. Võrdlus Vladimir Võssotskiga, kelle sünnist täitus hiljuti 70 aastat, polegi täiesti kohatu, sest Nüganen elab luuletusi esitades energiat välja lausa silmanähtavalt.
Lavastuse finaalis kõlab Nüganeni suust ka eesti keelt – pärast seda, kui tuumarünnak on hävitanud raamatuid põletanud linna.
“Ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis kaksteistkümmend vilja sugu ja andis iga kuu oma vilja ja puu lehed tulid rahvastele terviseks,” loeb Nüganen selges eesti keeles katkendit piiblist, Johannese ilmutusraamatust.
“Sellest oli juttu juba alguses, kui ma tulin, et eesti keel võiks kuskil kõlada,” rääkis Nüganen. “Oli vaja vaid leida sobiv koht. Selle koha pakkusin mina välja.”
Tuumarünnakustseen on üks etenduse võimsamaid. Plahvatuse imitatsioon on teatri kohta uskumatult võimas, võttes vaataja peaaegu kurdiks. Raputab igal juhul vägevalt. Heli nagu kinos.
Ühel esimestest esietendustest oleks tuumaplahvatuse imitatsioon peaaegu põhjustanud katastroofi ka laval. Ilmselt tugevast helist tekitatud vibratsiooni tõttu kukkus lava sügavuses ümber üks kujunduselementidest, kõrge post. Niigi võimsa müratausta tõttu keegi posti kukkumist etenduse ajal ei märganud. Hiljem võis ainult õnne tänada, et post näitlejatele peale ei kukkunud, sest see kaalus pool tonni.
Tsitaate
•• “Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või riikide pealinnu või kui suur oli mullune viljasaak. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse nii palju “fakte”, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeeritud olevat.”
••“Inimesi ei saa vägisi kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle mõtlema hakkama, mis on juhtunud ja miks maailm nende jalgade all õhku lendas. See ei saa nii jääda.”
Katkendeid Ray Bradbury romaanist (esmatrükk 1953, ee 1959, tõlkinud Hans Luik)
Vastuhakk
Süsteemile
•• Ray Bradbury romaan “451 kraadi Fahrenheiti” räägib sellest, kuidas tuletõrjujad on muutunud tulekustutajatest juba ammu süütajateks, peamiselt raamatupõletajateks.
•• Peategelane, lihtne tuletõrjuja Guy Montag, hakkab oma elu üle juurdlema ja lugema raamatuid, mis on keelatud, ning hakkab selle tagajärjel Süsteemis kahtlema ning lõpuks selle vastu võitlema.
•• Adolf Šapiro on kõigest sellest teinud justkui jutustuse täna-päeva Venemaast. Ta on Bradbury teksti mõnes kohas ümber kirjutanud ning toonud sinna sisse vihjeid vene kirjandusele ning veelgi otsesemaid vihjeid Vene presidendile Vladimir Putinile: “Nagu kõik teised hääletasin mina ainult TEMA poolt!”.
••Lavastus lõpeb nagu raamatki sellega, et tsivilisatsioon, mis hakkas kultuuri hävitama, hukkub, kuid sellest tsivilisatsioonist põgenenud ellujäänud, kes veel mäletavad raamatute tekste peast, alustavad uut elu.
Allar Jõks: riigikogu liikmed võiksid vabatahtlikult äriühingutest lahkuda
Õiguskantsler Alla Jõks riigikogu ees.
Foto:Liis Treimann
Riigikogu liikme staatuse seadusesse ei peaks selget keeldu sisse panema juhul, kui riigi äriühingute nõukogusse kuuluvad riigikogu liikmed pärast õiguskantsleri ettepaneku heakskiitmist lahkuvad riigi äriühingu nõukogudest kuni seadusliku aluse loomiseni, pakkus õiguskantsler Allar Jõks täna parlamendi ees peetud kõnes.
Austatud juhataja! Lugupeetud riigikogu liikmed!
Õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli tegi ühe oma esimestest ettepanekutest riigikogule riigikogu töökorra seaduse kooskõlla viimiseks põhiseadusega. Seadus võimaldas nimelt riigikogu liikmeil osaleda riigiettevõtete juhtimises.
Minu eelkäija alustas 25. novembril 1993 riigikogus esinedes üldisemat laadi selgitustega, andes riigikogu liikmetele lühikese õppetunni Põhiseaduse üldpõhimõtetest.
Tegin riigikogule 21. jaanuaril ettepaneku viia riigikogu liikme staatuse seadus kooskõlla ametite ühitamatuse ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega.
Neliteist aastat PEAKS olema piisav aeg õppimiseks. Seetõttu ei lasku ma juriidilistesse nüanssidesse ja peatun kõige olulisemal.
Põhiseaduse § 4 ja § 14 koostoimest tuleneb võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip, mille kohaselt on riigi põhifunktsioonid jagatud kolmeks.
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte osaks on ka personaalne võimude lahusus. Ühe ja sama isiku poolt samaaegselt kahe võimuharu funktsiooni täitmine on vastuolus just viimati nimetatuga.
Personaalse võimude lahususe nõude ühe väljendusena sätestab põhiseaduse § 63 lg 1, et riigikogu liige ei või olla üheski muus riigiametis.
Põhiseaduse §-s 63 sätestatud keelust ei võimalda erandi tegemist isegi mitte Riigikogu liikme staatuse seadus.
Ametite ühitamatuse eesmärgiks on vältida huvide konflikti. Samuti peab antud põhimõte tagama, et Riigikogu liige saaks oma ülesandeid kogu rahva esindajana täita vabast mandaadist lähtuvalt.
Riigikohus on põhiseaduse § 63 tähenduses toonud välja muus riigiametis olemisele viitavad tunnused:
· ametisse nimetamine teise riigivõimu haru organi poolt;
· vastutuse kandmine teise riigivõimu haru organi ees;
· tegu peab olema teise riigivõimu haru funktsioonide täitmisega;
· teise riigivõimu haru funktsioonide täitmise tasustamine.
Riigikogu liikme kuulumine riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse vastab käesoleval hetkel eelpool viidatud tunnustele.
Seadusandja on kohustatud välistama Riigikogu liikme kuulumise riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse.
Käesoleva ettepaneku mõistmiseks on möödapääsmatu teha väikene tagasipõige ajalukku.
Õiguskantslerile on ette heidetud, et ta on kaasa aidanud kestva seaduse rikkumise toimepanemisele, kuna pole varem riigikohtusse pöördunud.
Siinkohal sobib kasutada Erik Juhan Truuvälja vastust sarnasele etteheitele, siinsamas saalis: «Mitte talupoega ei pea peksma, kui mõisas on kord käest ära, peksma peab mõisnikku, nagu öeldi Saksamaal.»
Selleks, et õiguskantsler saaks riigikohtusse pöörduda taotlusega seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks, on vaja kahe eelduse olemasolu.
Esiteks peab olema seaduse säte, mis on vastuolus põhiseadusega. Ja teiseks peab riigikogu tagasi lükkama õiguskantsleri ettepaneku seaduse kooskõlla viimiseks.
Riigikogu töökorra seadus, mis kehtis kuni riigikogu liikme staatuse jõustumiseni, sisaldas keeldu riigikogu liikmetele kuuluda riigi äriühingu nõukogusse. Seetõttu polnud võimalik vaidlust riigikohtusse viia. Seadust eiravate saadikute korralekutsumiseks tõhusamaid vahendeid kui tähelepanu juhtimine, pole õiguskantslerile antud.
Juba 2004. aastal tegin olukorra lahendamiseks järgmise ettepaneku. Kui peetakse vajalikuks riigikogu poolset järelevalvet riigi äriühingute üle, siis tuleb luua vastav kord. Järelevalve mudel, millel puuduks teises riigiametis olemise tunnus ja mis arvestaks ka võimude lahususe põhimõttega.
Olgu mainitud, et võimude lahususe põhimõtte rahvapäraseks vasteks on vanasõna- Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Pea nelja aasta jooksul on nii riigikogu juhatus kui ka riigikogu erinevad komisjonid andnud lugematu arvu lubadusi. Päästerõngaks pidi saama riigikogu liikme staatuse seadus. Saigi.
Kuid mitte käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleval hetkel ei sisalda seadus ei keeldu ega ka võimalust parlamentaarse järelevalve teostamiseks riigi äriühingute üle.
Lugupeetud riigikogu liikmed!
Olen senises tegevuses eelistanud põhiseaduslikkuse tagamisel olla paindlik ja koostöövalmis. Pean silmas kergemas vormis puudustele tähelepanu juhtimist, mitte aga riigikohtuga hirmutamist.
Kuid koostöö aluseks saab olla vastastikune usaldus ja sõnapidamine. Olukorras, kus riigikogu enamus pidevalt oma lubadusi sööb, ei jää õiguskantsleril üle muud kui olla jõulisem. Seetõttu me täna siin ettepanekut arutamegi.
Millised on kestva põhiseadusvastase olukorra õigustamiseks toodud argumendid?
Esiteks – neljateistkümne aasta jooksul on üheks levinumaks kujunenud järgmine mõttekäik.
Riigil on omaniku funktsioon. Riigivara omanikuks on lõppastmes rahvas, kelle poolt valitud esinduseks on omakorda riigikogu. Keegi peab sellise omandi üle järelevalvet teostama. Selleks saab olla AINULT riigikogu.
Taoline käsitlusviis põhineb põhiseaduse naivistlik-juriidilisel tõlgendamisel. Sest mõttekäiku äärmuslikuna edasi arendades võiks jõuda järeldusele, et riigi äriühingu üldkoosolekuks võiks olla – ….riigikogu.
Tulemusena muutuks võimude lahususe põhimõte võimude lahustatuse põhimõtteks.
Teiseks õigustavaks argumendiks on toodud asjaolu, et riigikogu liikmed ei täida äriühingu nõukogus ministri st üldkoosoleku korraldusi, vaid vastupidi – teostavadki kontrolli ministri üle.
See aga pole lahendus. Kui äriühingu nõukogu liige asub teostama järelevalvet äriühingu üldkoosoleku üle, keerab see pea peale kogu äriseadustiku loogika.
Riigikogu liige ei teosta käesoleval hetkel riigi äriühingus riigikogu poolset järelevalvet.
Mitte ükski, ma kordan MITTE ÜKSKI kehtiv seadus ei sätesta riigikogu järelevalve funktsiooni riigi äri&uum
l;hingute nõukogus. Riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 20 kohaselt nimetab minister nõukogusse riigiametnikke ja asjatundjaid, kellel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused.
Ma ei soovi alustada diskussiooni selle üle, kas riigikogu liikmed on asjatundjad või mitte. Oluline on, et mitte ükski seadus ei näe ette Riigikogu liikme poolt järelevalve teostamist äriühingu nõukogus.
Pidevalt korratakse vajadust suurendada riigikogu poolset, st rahvavõimu poolset järelevalvet.
Seda kummalisem tundub rahavõimu esindajate jätkuv nimetamine nõukogudesse. Jätan siinkohal õhku küsimuse, millena paistab erakonda rahaliselt toetanud ärimehe nimetamine riigi äriühingu nõukogusse.
Austatud kõrge kogu liikmed!
Kuidas tagada riigikogu liikme staatuse seaduse kooskõla võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega?
Põhiseadusega kooskõla saavutamiseks on teoreetiliselt kaks võimalust. Esimene neist lihtne ja loogiline – viia riigikogu liikme staatuse seadusesse ühelauseline keeld.
Teine variant eeldab aga põhjalikku analüüsi ja erinevate õigusharude vaheliste ÜLETAMATUTE vastuolude ületamist.
Nimelt lahendus, mille kohaselt riigikogu nimetab ise riigi äriühingute nõukogude liikmed. Näiteks tuleks uue eelnõu väljatöötamisel lahutada riigi äriühingute nõukogus juhtimine ja järelevalve.
Vastasel juhul kanduks seni vaid isikute tasandil eksisteerinud vastuolu ja huvide konflikt üle vastuoluks riigivõimude tasandil.
Põhiseaduse kohaselt viib riigi majanduspoliitikat ellu täitevvõim ja nende funktsioonide osaline üleandmine seadusandliku kogu liikmetele ei ole lubatud.
Lisaks tuleb ületada konflikt äriseadustiku loogika ja parlamentaarse järelevalve põhimõtete vahel. Ehk kuidas ellu viia parlamentaarset järelevalvet, kui minister on riigi äriühingu üldkoosolekuks ja Riigikogu liige nõukogu liikmeks?
Vähetähtis pole ka riigikogu liikme vastutuse ja tasustamisega seonduv. Kui Riigikogu saadik teostab parlamentaarset järelevalvet, siis teeb ta oma põhitööd. Ja seda riigikogu liikme ametipalga eest. Just nii nagu näiteks haigekassa seaduses on lahendatud haigekassa nõukogus osalevate riigikogu liikmete tasustamine.
Võimalik on näiteks riigi äriühingute nõukogus järelevalvet tegevate saadikute ametipalga vastav suurendamine. Tulenevalt põhiseaduse §-st 75 saab seda teha alles järgmise koosseisu jaoks.
Eilsel põhiseaduskomisjoni istungil kuulsin arvamust, et kui Riigikogu liikmed riigi äriühingute nõukogudes järelevalvet ei teosta, siis saabub kaos. Riigikontrolli audit Omanikujärelevalve riigi osalusega äriühingutes sarnast järeldust ei toeta.
Pigem vastupidi. Riigikontrolli hinnang omaniku järelevalvele oli HÄVITAV.
Riigikontroll teeb ettepaneku kõigepealt kindlaks määrata, miks riik äriühingutes osaleb ja milliseid eesmärke ta omanikuna taotleb ehk kuidas on äriühingutes osalemine seotud avaliku huvi ning riigi strateegiliste eesmärkidega.
Samuti on vajalik täpsustada ministri ja nõukogu järelevalveülesandeid.
Enne eelnõu algatamist on vajalik ka eespool toodud küsimustele vastata.
Nagu näha, tekitab teine lahendus rohkem küsimusi kui vastuseid. Seda on tunnistanud ka riigikogu pea neli aastat kestnud võimetus toimivat järelevalve mudelit välja töötada.
Milline on kindlusetunne, et nüüd lahendatakse põhiseadusega vastuolu õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks ettenähtud aja jooksul?
Tulles tagasi küsimuse juurde – kas õiguskantsleri ettepanek on täidetud eelnõu algatamisega, mis võimaldaks riigikogu liikmel äriühingu nõukogusse kuuluda?
Vastus on EI, EI ja veelkord EI.
Õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks näeb põhiseadus ette tähtajana 20 päeva. Sellesse sättesse on kätketud idee, et põhiseadusega vastuolu tuleb kõrvaldada kiireimal võimalikul moel. Kui põhiseadusega kooskõla tagamiseks on mitu võimalust, siis tuleb valida kiireim tee.
Kui riigikogu toetab õiguskantsleri ettepanekut, siis on ta sellega võtnud mitte ainult moraalse, vaid ka õigusliku kohustuse. Kohustuse põhiseadusega kooskõla tagada viivituseta.
Kõige kiiremini saab seaduse põhiseadusega kooskõlla viia, sätestades riigikogu liikme staatuse seaduses keelu riigikogu liikme kuulumisele riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse. See oleks esimeseks sammuks.
Teiseks sammuks võib olla toimiva ja kooskõlalise eelnõu väljatöötamine parlamentaarse järelevalve tugevdamiseks riigi äriühingute üle. Minu ettepanek on teha kõigepealt esimene samm ja vajadusel teine.
Vastasel juhul tuleb kuid kui mitte aastaid leppida olukorraga, kus ligi kuuendik riigikogu liikmeid teadlikult eirab põhiseaduse nõudeid.
Jätan siinkohal vastuseta küsimuse, millise sõnumi see annab avalikkusele ja kuidas see mõjub riigikogu mainele?
Head riigikogu liikmed.
Näen siiski ühte võimalikku kompromissi. Keeld riigikogu liikme staatuse seaduses ei oleks hädavajalik ja riigikogu võiks asuda looma toimivat ja põhiseadusega kooskõlas olevat järelevalve mudelit. Kuid ainult ühel tingimusel.
Juhul, kui riigi äriühingute nõukogusse kuuluvad riigikogu liikmed pärast õiguskantsleri ettepaneku heakskiitmist lahkuvad riigi äriühingu nõukogudest kuni seadusliku aluse loomiseni.
Mida öelda lõpetuseks?
Erik Juhan Truuvälja poolt riigikogus öeldu sobib lõpetama minu viimast ettepanekut.
«Võimude lahususe järjekindel ja kompromissitu elluviimine on ainus garantii, mis kaitseb haldusriigi eest. Teist nii absoluutset garantiid olemas ei ole».
AITÄH!