Postimees/Scanpix

Inimesed, sealhulgas majandusteadlased, jagunevad optimistideks ja pessimistideks. Ennustused baseeruvad kõigil samadel numbritel ja eeldavad täpselt samade majandusseaduste tundmist. Aga just viimasest saabki kõik alguse. Majandusseadusi saab oma prioriteetide järgi tõlgendada. Tõlgendus sõltub aga sellest, missuguseid majanduspoliitilisi prille kommentaator kannab.

Tegelikult ei saagi küsimusele, kuidas Eestil läheb, vastata ilma, et võrdleksime Eesti käekäiku teiste riikide omaga. Meil ei lähe mitte hästi või halvasti, vaid paremini või halvemini kui teistel riikidel. Kümne aasta (1995–2005) keskmine majanduskasv on Euroopa Liidus suurem olnud vaid Iirimaal — 7,7%, Eesti 6,4%, Leedu 6,1% ja Läti 5,7%. Võrreldes EL25 keskmisega (2,2%) on see kordades kõrgem kasvutempo.

Eesti majanduslik edu on baseerunud Isamaa juhitud valitsusliidu poolt 1992–1994 kujundatud majandusmudelil, mis baseerub valuutakomiteel, rangel eelarvepoliitikal, lihtsal maksusüsteemil, vabal kaubandusel, välisinvesteeringute massiivsel sissevoolul ja tugeval ning usaldusväärsel finantssektoril. Viisteist aastat suuremate muudatusteta toiminud mudel on toitnud majanduskasvu. Seda üllatavam on, et selle mudeli põhilisi ülesehitajaid, Isamaaliit, on tänaseks liberalismist taandunud ning positsioneerub Res Publicaga ühinenult poliitskaala konservatiivsel poolel, lastes ühtlasi loorbereid lõigata ja populaarsust nautida tänastel liberaalidel ehk Reformierakonnal. Aga ju ongi poliitika paradokside lava.

Otsesed välisinvesteeringud moodustavad Eestis 85% sisemajanduse kogutoodangust, Ungaril 60%, Lätil 33% ja Euroopa Liidul keskmiselt 32%. Püsikapitali akumulatsioon moodustas 2005 30% SKT-st, EL15 19%, Iirimaa 23%. Välisraha on tahtnud Eestisse tulla rohkem kui meie endiste saatusekaaslaste juurde. See ei saa olla juhus, sest rahvusvaheline raha teatavasti ei ole rumal. Usaldust ei saa osta (nagu armastustki), see tuleb ära teenida, ja Eesti on sellega hakkama saanud.

Suurt paremini enam minna ei saaks

Lisaks armastavad riigid end reastada nagu inimesedki. Pingeridu on mitmeid. Neid võib laias laastus jagada kolmeks. Esiteks majandusvabadused. Nende poolest asume maailma riikide esikümne piirimail. Kriitikud küll väidavad, et vabadusi ei saa leiva peale määrida ja tekiks peale võtta. Ent nad eksivad, sest majandusvabaduste olemasolu on kiiresti rikkaks saamise põhieeldusi.

Teiseks konkurentsivõime. Maailmapank ja Lusanne’i juhtimise arendamise instituut asetavad meid selles vallas kolmandasse kümnesse. Milkeni instituut ja maailma juhtivaid äriajakirju Forbes hindavad meie ärikeskkonda ülikõrgelt. Arvestades, kust me tuleme ja kui kaua oleme saanud omaette toimetada, oleks väga üllatav, kui need näitajad oleksid veelgi paremad.

Lõpuks ÜRO koostatav inimarengu indeks, kus meie koht on viiendas kümnes. Oleme selles edetabelis küll viimastel aastatel veidi kukkunud, kuid mitte niivõrd selle pärast, et elu oleks Eestis palju halvemaks läinud. Lihtsalt mõned teised riigid, näiteks Leedu, on arenenud kiiremini. Huvitav on aga märkida, et selles hea elu edetabelis troonivad läbisegi sotsiaalsele konsensusele tuginevad Skandinaavia riigid kui ka liberaalsele turumajandusel ja individuaalsel vastutusel baseeruvad anglosaksi riigid. See tõestab, et edumudeleid ei ole tänapäeva maailmas vaid üks ja et liberalism ei tähenda automaatselt hoolimatust inimese suhtes.

Seega võib kindlast öelda, et Eesti majanduse alustalad on tugevad ja garanteerivad jätkusuutliku arengu ka lähiaastatel. Kuigi avatud ja väikesed majandused sõltuvad lisaks kodustele teguritele väga suurel määral ka välistest. Väliskeskkonna ehk maailmamajanduse arenguperspektiivide suhtes ollakse põhimõtteliselt optimistlik, tuues siiski välja teatavaid riskitegureid.

Neist üheks suurimaks on rahvusvaheliste finantsvoogude tasakaalutus — raha koondub positiivse välisbilansi kaudu üha rohkem Aasiasse ning voolab teistpidi tagasi Ameerikasse, et finantseerida selle ülekulu. See toidab suuresti jüaani fikseeritud kurss dollari suhtes, mis odavnes koos viimasega ja võimaldab Hiinal nautida täiendavat konkurentsieelist. Kallis euro (dollari suhtes) pärsib aga Euroopa eksporti.

Viimastel aastakümnetel maailma majanduskasvu põhimootoriks olnud USA majandus elab üle Eestilegi omast odavatest laenuintressidest põhjustatud pohmelli. Vahe on aga selles, et Eesti kinnisvarasektori taandareng puudutab vaid liigselt laenu võtnud peresid ja kinnisvaraarendajaid. USA (üks viiendik maailma majandusest) majandusprobleemid konverteeruvad automaatselt kohe ka kõigi teiste riikide probleemideks. Kui siia lisada ebakindlus energiahindade suhtes ja mõningane poliitiline ebastabiilsus Lähis-Idas, võib murenootidest ekspertide tulevikuprognoosides aru saada. Siiski ollakse üsna üksmeelsed globaalse kasvu jätkumisest 4% ümber (2% arenenud ja 6% arenevates riikides), mis loob soodsa globaalse fooni ka Eesti arengule.

Majandus peab leidma uue mootori

Millised on aga Eestist endast lähtuvad suurimad ohud? Tooksin siin esile kaks põhilist: lühiajalise ehk tsüklilise ja pikaajalise. Esimene neist seostub madalate intresside ja eurotoetuste najal ülekuumenenud majanduse loogilise mahajahtumisega. Vahepeal 10-protsendiseks ulatunud majanduskasvu põhiteguriks oli kinnisvarasektor, mis põhjustas hinnanguliselt ligi veerandi kasvust. Odavast laenurahast eufooriasse sattunud kinnisvaraostjad võimaldasid ehitajatel ja arendajatel nautida ülikasumeid. 2004. aastaks alla 4% taandunud intress (vahepeal lausa 3,2%) kasvatas kolme aastaga eluasemelaenude jäägi neljakordseks: 20,7 miljardit krooni 2004 ja 84 miljardit 2007 a.

Tänase päeva seisuga võib eeldada, et meie viimaste aastate põhiline majanduskasvumootor „tõrgub“ järgmised kaks kuni kolm aastat. Seega peab majandus leidma uue mootori. Selleks saab olla ekspordisektor. Ja siit jõuame teise põhilise riskitegurini, mille mõju on kinnisvarasektoris palju pikaajalisem.

Rahareformiga 1992 Eestile antud suur kulueelis on 15 aastaga suuresti taandunud. 1992 oli keskmise eestlase palk 400 krooni ehk 80 Saksa marka. 2007 on keskmine palk 10 000 krooni ehk 1250 marka, tõus 25 korda. Selge on ka see, et põhilise osa majapidamisriistadest ja näiteks kõik sõiduautod ostsime me aastal viisteist aastat tagasi välismaalt ja ostame ka praegu. Kodus teenitud raha tassime turismireisidega välismaale üha kasvavas tempos.

Kõik see on fikseeritud kursi tingimustes teinud eestlasi rikkaks samas tempos, millega ta on kahandanud Eesti toodete konkurentsivõimet rahvusvahelistel turgudel. Ühelt poolt on tulude kasv aidanud hoida eestlasi Eestimaal. Töine väljaränne on Eestis palju väiksem kui näiteks Leedus või Poolas. Teisalt paneb palgakulude kasv Eesti eksportijad üha raskema löögi alla. Tõsi, me ei ole veel Euroopa kontekstis „kallis“ riik. Prantsusmaal, Rootsis, Taanis ja Luksemburgis ulatub keskmine tööjõukulu kuus üle 4000 euro, EL-i keskmine on 3000 ja Eesti keskmine jääb kuskile 700 ja 800 euro vahele. Meist odavam on tööjõud veel vaid Lätis ja Leedus.

Ent tähtis on tööjõukulu ja tootlikkuse dünaamika. 2004 tõusis keskmine brutopalk Eestis 6%, 2007 juba 15% (8% reaalselt). Tootlikkuse kasv töötaja kohta alanes samal perioodil 8%-lt 6%-le. Selline pidu ei saa kaua kesta ja lõpeb kindlasti väga halvasti. USA-s näiteks on alates 1970. aastate keskpaigast olnud reaalpalga keskmiseks kasvuks 1%, samal ajal on tootlikkuse kasvutempo pidevalt tõusnud ja ulatub tänapäeval 2%-ni aastas.

Nüüd, 15 aastat pärast rahareformi, hakkab selguma, kas investeeringud Eestis on tehtud nüüdisaegsesse ja innovatiivsesse tehnoloogiasse või mitte, kas me oleme antud ajaloolist võimalust targasti ära kasutanud või mitte. Selgeks saab, kas raha on põhiliselt kulunud ettevõtte juhtkonna edevate ametiautode peale ning preemiareisidele Ǿ või on selle eest ostetud mõni tootmisliin, mille teisest otsast tuleb rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline toode. Igal juhul ei saa me käsi laiutada ja sorry öelda ning näiteks devalveerides uuesti otsast alata. Maailm ei võtaks meid lihtsalt enam tõsiselt. Nii et elame väga huvitaval ajajärgul.