«Eesti fenomeni» järjekordne ohver?
Postimees, reede 07.02.2003
Mõni kuu tagasi vestlesin ühe maailmas tuntud aidsieksperdiga, kes küsis, kas olen kuulnud sellist väljendit nagu «eesti fenomen». Tunnistasin, et ei ole. Ta selgitas, et ennekõike Põhjamaades on selline väljend käibel, iseloomustamaks ebakompetentsuse pealetungi kõigis eluvaldkondades.
See väljendub asjatundjate vallandamises, koondamises või erru saatmises, kes asendatakse noorte või lihtsalt ambitsioonikate, kuid ebakompetentsete inimestega, kelle eeliseks on ustavus valitsevale parteile, tsunftile või grupeeringule.
Olin ebameeldivalt üllatunud, sest ka mina uskusin, et Euroopas on kõigile selge, kui tark, edumeelne ja edasipürgiv on väike Eesti.
Lõputud reformid
Siin võib tõmmata paralleeli nõukogude aja alguse politrukkide institutsiooniga. Kuid on suur vahe, kas sinu elutöö lõhutakse ebaõnnestunud asjaolude ja mõttetute inimeste kokkusattumuse tagajärjel või on tegemist ajaloolise protsessi paratamatu käigu ja ühiskonna arengu üldisema etapiga, mis kindlasti möödub.
Juba päris ammu läksid meil kokku sotsiaal- ja tervishoiusüsteem. Järgnes haiglate suur reform. Tulemus on igale meedikule teada: paisunud administratiivne püramiid, hiigelpalkade eest meditsiini juhtivad poliitikud ja kuskile megastruktuuridesse ära eksinud patsient, kes polegi aru saanud, et ta elu on paremaks muutunud.
Kõik need aastad vaatasid aidsi ennetajad õuduse ja kaastundega oma õnnetuid reformitavaid kolleege ja tänasid jumalat, et saavad takistusteta tööd teha. Kuid reformid, mis räsisid meditsiini, jõudsid ka nende ukse ette.
Aidsiennetuskeskus, mis on Baltimaades väikseim, suutis vaatamata jõudude nappusele ja raha vähesusele ennetustööd ikka nii teha, et HIV-epideemia meie riigis algas kolm-neli aastat hiljem kui naaberriikides.
Ka epideemia esimesel kaheksal-üheksal kuul ei võetud meie juttu tõsiselt ja tähtsad epideemiavastased meetmed (nagu narkomaanide nõustamise ja süstalde vahetamise programm) hilinesid, mis lasi tulekahjul hoogu võtta.
Meie keskuse ja mitme tubli mittetulundusühingu töö tulemusena sai epideemial selgroog murtud, 2002. aastal langes uute HIV-juhtude arv ligi 40 protsenti, mis on üle 500 päästetud noore elu.
Kuid kes päästaks nüüd päästjaid endid agarate reformaatorite eest? Terve möödunud aasta oli meie keskuse saatus teadmata. Iga paari kuu tagant tuli noortelt reformaatoritelt uus uuendusvariant, iga kord kummalisem kui eelmine.
Me kõik tahame head teha. Ma usun, et ka need noored inimesed tahavad. Kuid «eesti fenomen» ja reformaatori tuhin on väga halb kombinatsioon epideemia ajal tegutsemiseks.
Mida tehakse?
Ikka jälle hästi suurt ja ilusat. Kuid seekord liiga suurt ja seetõttu töökõlbmatut.
Nimelt tahetakse kõik riiklikud programmid, sh HIV/aidsi-, alkoholismi- ja narkomaania-, laste ja noorukite, tuberkuloosivastane programm ühendada algul ühe mütsi alla Riiklikus Tervisekasvatusekeskuses ja hiljem kevadel moodustada järjekordne hiiglane, Tervise Arenduse Instituut.
Kõik see kavandatakse rajada Kliinilise ja Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi baasil, mis on akadeemiline asutus ega ole kunagi tegelenud tervishoiu korralduse ega riiklike programmidega.
Aidsivastasele tööle on selline muudatus hukatuslik. Reformi käigus peab keskus loobuma suuremast osast praktilisest tööst – sellest, mis on meid teinud nõutud ja noorte poolt armastatud kohaks.
Anonüümne nõustamine ja testimine tahetakse omavalitsustele üle anda. Jääb ära noorteorganisatsioonide nõustamine, kuidas paremini teha ennetustööd, uue varjualuse peab leidma aidsi- usaldustelefon, interneti kaudu nõustamine, loengud ja seminarid koolinoortele, osalemine noorte massiüritustes.
Meie töötajad, kes on harjunud inimestega suhtlema, abistama ja toetama hätta jäänud inimesi, peavad harjutama ennast suhtlema ainult paberitega, õppima joonistama noolekesi ja kastikesi, kirjutama tegevuskavasid ja strateegiaid. Kuid kes neid ellu hakkab viima? Ja kuhu noorel on minna nõu küsima?
Nelli Kalikova, Res Publica
Praegu on raske mäletada, kes konkreetselt söötis kuus-seitse aastat tagasi vasaktsentristidele idee astmelisest tulumaksust. Igal juhul oli see salakaval ja Eesti majanduse alustugesid õõnestav idee.
Millal uuesti Eestisse tulite?
VE: lagrits ehk aedunilane
Lagrits ehk aedunilane elutseb veel vaid Tütarsaartel.
Filmimees Rein Maran on sellele loomakesele pühendanud terve vaatefilmi. Juuresolevad fotod ongi pärit sellest filmist (fotod ETV vahendusel).
Avo Blankin