• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Riiklik autasu Torma puhkpilliorkestri kauaaegsele dirigendile

Eesti Vabariigi Presidendi otsus nr. 332 Riiklike autasude andmine
03.02.2003

Seoses Eesti Vabariigi 85. aastapäevaga riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks silmapaistvatele teadlastele, haridus-, kultuuri- ja majandusinimestele, vabadusvõitlejatele, riigi- ja omavalitsustegelastele, kodanikuühiskonna, demokraatia ning rahvusvahelise koostöö arendajatele saab riikliku autasu

Valgetähe V klass

Alfred Õunapuu, orkestrijuht ja kultuurielu edendaja.

***

Alljärgnevalt lühiülevaade Torma orkestrist ja tema dirigendi edendustööst.

Torma puhkpilliorkestri ajaloost

Torma puhkpilliorkester (pasunakoor) on asutatud 1848.aastal ja peaks olema vabariigi esimene pasunakoor. Väägverele on millegipärast antud küll see austav nimetus – esimene, kuid arhiivide andmed näitavad, et 1839.aastal asutatud Väägvere koosseisus mängisid siis sellised instrumendid – kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Kas sellist orkestri koosseisu saab nimetada pasunakooriks?

Alles pärast 1860.aastat näeme-kuuleme Väägveres juba pasunakoori.

Torme puhkpilliorkester filmis SUVI
Torma puhkpilliorkester uues mundris –
pritsimeeste orkester kinofilmis Suvi

Torma pasunakoori (asutaja Adam Jakobson) protokolliraamatutest loeme huvitavaid arve tema algusest. Aastakümnete jooksul on soetatud selliseid instrumente: kolm flööti, kaks oboed, 13 klarnetit (A, B, C, ES), neli fagotti, üks inglissarv, neli metsasarve, üks bassettsarv, kaks kornetit, neli trompetit, üks tenor, kaks tuubat, üks triangel ja kaks suurt vaskkerega trummi. Võib arvata, et neid instrumente ei kasutatud korraga, üheaegselt.

Nende muusikariistade valik näitab seda, et orkestri asutaja oli küllalt arukas ja taibukas muusikamees.

Orkestrijuhte on olnud järgmiselt:

  • Adam Jakobson (orkestri juht aastail 1848-1857)
  • Carl Robert Jakobson (1859-1862)
  • Friedrich Masing (1863-1875)
  • Joosep Neumann (1876-1878)
  • Adalbert Reiljan (1879-1894), asutas ka viiulikoori;
  • Gustav Kommusaar (1895-1920)
  • August Tomberg (1921-1936)
  • Hugo Kirdelaht (1937-1941)
  • Oskar Kask (1945-1952)
  • Alfred Õunapuu (alates 1953) orkestrant alates 1937

Kui sai mööda II maailmasõda, oli orkestril alles vaid neli muusikariista. Alustati 1945.aastal meesansambli ja väikese tantsuorkestriga. Aasta hiljem saadi kokku juba enam kui kümne mängijaga puhkpilliorkester.

Sajandaks juubeliaastaks 1948.aastal oli koosseisus juba 28 mängijat. Orkestri töös vaheaegu pole olnud. Repertuaaris on kõike vajalikku – kontsertpalasid, tantsupalasid, marsse jne.

Noote on hangitud tuttavatelt orkestritelt kui ka isiklike noodikogude omanikelt. Hilisem aeg on toonud repertuaari täiendust Kooriühingult.

Kaasa on tehtud kõik üldlaulupeod alates 1947.aastast. Vaid 1965.aasta jäi vahele koosseisus valitsenud ebakõlade pärast.

Aastail 1949-1967 oli orkestrantide kasvulavaks Torma kooli puhkpilliorkester.

Orkester on esinenud korraldatud laulupäevadel ja ka teistel puhkudel: kontsert Estonia kontserdisaalis, Sakala kultuurihoones, filmimine 100.juubeli puhul Estonias, filmi Suvi võtetel Palamusel, Tartu Ülikooli aulas, laulupäevadel Tartus, Narvas, Haapsalus, Vändras, Elvas, Toilas, Jõgeval, Mustvees, Palamusel, Voorel, Kallastel ja mujal.

Alfred Õunapuu ja tema orkester

Orkestri kasvandikeks on olnud mitmed hilisemad muusikaelutegelased: Tartu muusikakooli direktor Ilmar Lääne, mitmed RAM lauljad ja teised.

Alfred Õunapuu  on orkestrant alates 1937, dirigendiks oli 1953-2001.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kaalep, Ain – kirjanik

Poisid on alati kippunud Vabadussõtta
Postimee, kolmapäev 05.02.2003

Ain Kaalepkirjanik

On juba öö, päev on lõppenud. Televisioonist nägin pidulikku aktust, kuulasin presidendi kõnet ja mitmesugust muusikat, Sibeliuse «Finlandia» kulminatsiooniks. Mõtted, mis niisugustel ajedel tekkinud, liiguvad edasi oma liikumisi.

Ka presidendi kõne puudutas korraks koolipoiste osa Vabadussõjas. Ega sellest mööda ju saa, eriti nüüd, kus seda tänu õnnestunult leitud osatäitjatele on meenutanud film «Nimed marmortahvlil», ilmselt noore publikunigi jõudes.

Jah, see sõda oli väga teistsugune kui need teised, millest meil on andmeid! Me ei liialda, kui võtame selle sõja olemuse kokku umbes sellise valemiga: militaarse väljaõppeta koolipoisid said jagu väga ülekaaluka armee kogenud soldateist!

Sest esimesed julgesid algatada ilmselt lootusetu vastupanu, teised aga demoraliseerusid, kui seda vastuhakku asus toetama peaaegu terve rahvas.

Piinlikkusega meenutan üht meie skribenti, kes niisugust mõttekäiku «patriootiliseks plämaks» nimetas. Tema rumalus on seletatav ainult sellega, et eesti rahva iseäraliku ajalooga ei ole ta lihtsalt tuttav.

Ajalugu oleks võinud ju ka teisiti kulgeda. Vähemalt oletame, et oleks võinud. Sel juhul oleks imperialistlik Vene riik (täiesti ükskõik, kas monarhistlik või kommunistlik) need koolipoisid kinni võtnud veel enne, kui nad tõsiselt aktiivseks jõudsid minna, ja neid loomulikult karistanud.

Halvemal juhul riigivastase (variant: «kontrrevolutsioo-nilise») tegevuse eest, mis tähendanuks vanglat või sunnitööd, isegi mahalaskmist, parimal juhul «huligaansuse» eest, mis toonuks kaasa kergema karistuse.

Aga ajalugu kulges nii, nagu ta kulges, ja praegu on viimased veel elavad Vabadussõja veteranid meie kõigi meelest kangelased, sest nende «huli-gaansus» osutus viljakaks.

Koolipoisid on aga kõigil ajastuil mingil määral ühesugused. Koolipoisid tükivad Vabadussõtta isegi siis, kui Vabadussõda ei olegi! Mõistlikke argumente nad ei kuula üldse.

Enam-vähem terve Nõukogude okupatsiooni aja oli nende rahutust tunda, päris stabiilset olukorda polnud neilgi aastatel, kui Hrushtshovi «sula» võimaldas suhteliselt inimlikult elada. Tollalgi tekkis konflikte paljude rahvuslikult mõtlevate noorte ja juba «rahunenud» keskealiste või vanade vahel. Kui need ka jäid enamasti perekonnaringi, ei olnud kunagi olemata traagilised äärmusjuhud.

Eriti traagilisi situatsioone võis tekkida siis, kui mõni iseendast ausalt mõtlev, aga olukorda lootusetuks hindav noor inimene pidas võimalikuks lülituda isegi kõige halvemate okupatsiooniorganite teenistusse.

Kui näiteks mindi õppima õigusteadust, huvitudes vahest tõesti juriidilistest probleemidest, võidi lõpuks pühas lihtsameelsuses sattuda ameteisse, mis olid põlgusväärsed iga ausa eestlase meelest.

Kõige halvemal juhul ei saanud mõni lihtsameelne enam asjast üldse aru – ja täitis enda meelest seadust, nagu ju igas riigis seda tehakse! Mis riigiga oli tegemist, ei tulnud enam meeldegi!

Saksamaal ei jõudnud kaheteistkümne natsluse-aasta jooksul ometi moraalselt laostuda kogu õigusteadlaste kaader. Õieti ju ka meil isegi poole sajandiga mitte täiesti. (Natsluse ja nõukogude süsteemi võrdsustamine on mu meelest selles suhtes endastmõistetav.)

Aga kui me veel tänapäeval, uue iseseisvuse kaheteistkümnendal aastal mõnest isegi väga autoriteetsest suust kuuleme, et kohtumõistmine mässumeelsete noorte üle okupatsiooniaastail oli igati seaduslik, et tegemist oli «huligaanide» ja «fashistidega», kui tolle aja kohtumõistja häbimärgistas teotavalt tervet generatsiooni – siis peame küll juba midagi ette võtma.

Jah, nimelt meie, Eesti Vabariigi kodanikud, ükskõik, mis generatsioonist, ükskõik, mis erakonnast!

Kõigepealt peame muidugi sulgema tee poliitikasse isikutel ja ringkondadel, kes oma demagoogiaga risustavad meie riiki. Selle juhtkonda, seadusandlikku ja kohtuvõimu.

Ja olema rõõmsad, et selle üle mõtelda saame just nüüd, enne järjekordseid demokraatlikke valimisi, nii et meil on võimalik kohe teha ka praktilisi järeldusi – valides, kelle poolt hääletame!

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Avatakse Põlevkivi Raudtee uus tootmiskompleks

05. veebruaril kell 12 avatakse AS Eesti Põlevkivi tütarfirma
Põlevkivi Raudtee uus 14,3 miljonit krooni maksnud tootmiskompleks.
3428 ruutmeetrile endise Ahtme kaevanduse territooriumil kontsentreerub
Põlevkivi Raudtee senini mööda Ida-Virumaad laiali olnud tootmistegevus.
Põlevkivi Raudtee tsentraliseerimisega vähenevad oluliselt ettevõtte
tootmis- ja büroopinnad, mis aitab kokku hoida kommunaalteenuste kulusid.
Kahaneb ka ekipeerimispunktide arv, paraneb laotöö efektiivsus ladude
koondamise tõttu ning lahenevad senised sideprobleemid Kohtla-Järve
depooga.
Ehitustööd algasid möödunud aasta mais. Ehitustööde peatöövõtja oli AS
Harju Ehitus ning välisvõrkude ja välisvalgustuse peatöövõtja AS Silbet.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eestis ordenitega ei priisata

Eestis ordenitega ei priisata

Priit Simson – 4. veebruar, 2003 21:41

Läheneval vabariigi aastapäeval jagab president Arnold Rüütel välja ligi 300 ordenit, mis on üle kahe korra vähem kui tegi seda oma lahkumisaastal eelmine president Lennart Meri. Kuidas annetavad presidendid ordeneid ja kas neid pole mitte liiga vähe?

– – – – –

Endine protokolliülem Piret Saluri, kes on töötanud koos mõlema presidendi, nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütliga, osutab, et veebruarikuine ordeniannetamine on ühiskondlikuks indikaatoriks. Seekordsed nimekirjad on eriti välismaalaste osas hinnanguks hiljutise NATO-kutse tähtsusele.

“Nende nimekirjade puhul võib alati välja lugeda, milline päevateema Eesti riigis on aktuaalne. Pange tähele, kui palju on kaitsepoliitikaga seotud inimesi välismaalt – need, kes on aidanud kaasa Eesti kaitsevõime arendamisele ja tugevdamisele,” kõneles endine protokolliülem Raadio Vaba Euroopale.

Saluri, kes ise saab president Rüütlilt IV klassi Valgetähe ordeni, mainis, et tema jaoks oli rõõmus uudis näiteks Eurovisiooni peaprodutsendi Juhan Paadami leidmine ordenisaajate seltskonnast. Saluri hinnangul võib kahe presidendi prioriteetidest autasustamisel leida erinevusi. “Mida ma möödunud aastast selgelt mäletan, oli see, et president Rüütel pidas väga vajalikuks tähele panna neid inimesi, kes seisid Eesti taasiseseisvumise eest,” mainis ta.

Meri puhul oli rõhuasetus pigem eelmise iseseisvusperioodiga seotud tegelastele, näiteks teenekatele vabadusvõitlejatele ja teistele, kellele ordeni annetamine toonitas riigi järjepidevust. Presidendi pressinõunik Ester Šank viitas, et hilismineviku sündmused leiavad äramärkimist nüüdki.

“Kuna möödunud aastal, mille eest nüüd teenetemärke antakse, täitus Eesti krooni käibelevõtmise kümnes aastapäev ja põhiseaduse kümnes aastapäev, siis selles nimekirjas on küll autasustatuid,” rääkis Šank.

Ka peaminister Siim Kallas saab Riigivapi II klassi ordeni just krooni taaskehtestamise eest. Sõjaajaloolane Rein Helme, kes teenetemärkide vastu elavat huvi tunneb, leiab, et 293 teenetemärki on kaugelt liiga vähe, eriti kui suur osa neist välismaalastele jagatakse.

“Nii et kokku ikkagi üle 40 välismaalase, jääb üle laias laastus 250 Eesti Vabariigi kodanikku. See on naeruväärselt vähe. Miks ma nii ütlen? Sellepärast, et meie ei ole saanud oma iseseisvust arendada järjepidevalt. Ja kui me vaatame seda nimekirja tähelepanelikult, siis me leiame sealt ikkagi sellist vanade võlgade likvideerimist,” rääkis Helme.

Nõnda kitsi jagamise korral saavad nimekirjad enne täis, kui jõutakse praeguse elu saavutuste tunnustamiseni. Helme arvates tuleks eeskuju võtta Soomest, kus vabariigi aastapäeval annetab president 5000 teenetemärki: “Meie normaalne norm oleks 1000, eeldusel, et me oleme kõik vanad võlad likvideerinud.” Rein Helme arvates on mõned riigid teinud selle vea, et pole tihanud oma kodanikke ordenitega tunnustada ja seega jagavad neile teenetemärke hoopis teised riigid.

www.vabaeuroopa.org

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kas nõiajaht või märk enesepuhastuse algusest?

Sovetiaegsed korrakaitsjad

Kommentaar: Jüri Leesment – 3. veebruar, 2003 17:46

Siseminister Ain Seppiku tagasiastumise põhjustanud nõukogudeaegset kohtunikutegevust ei saa käsitleda üksikjuhtumina. Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänaseni sadu sovetiajal tunduvalt räigemaid tegusid korda saatnud isikuid.

– – – – –

Kui Ain Seppik oleks tema vastu ajakirjanduses tõstatatud süüdistustele vastates kõik ausalt ära rääkinud ja viisakalt vabandust palunud, oleks ta oma põlvkonnale kaugelt suurema teene teinud kui saatusekaaslasi enda langusega kaasa tirides.

Paraku lükkas Seppik just kontrollimatu eneseõigustamisega veerema lumepalli, mis puudutab väga paljusid sovetiaegseid “korrakaitsjaid” miilitsatest kagebeelasteni, prokuröridest kohtunikeni. Kuni Keskkomitee büroo liikmetest suunajateni välja.

Seega pole Seppiku tegevus kohtunikuna mingi üksikjuhtum, vaid pigem väike peatükk “nõukogude õigusest”. Ja vähemalt seniavaldatu põhjal ei tundu Seppiku teod kuigi hullud, kui mõelda, milliseid sigadusi mõnitamistest mõrvadeni tollase süsteemi truud teenrid korda saatsid. Ammu olnuks aeg neid lahti arutama hakata, ent kuna piisavalt mõjukas osa “käsutäitjaid” jäi vabariigi tulles teenistusse, on teemat pigem välditud.

Tulemus – Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänini sadu isikuid, kes on saatnud sovetiajal korda tunduvalt räigemaid tegusid kui Seppik. Millal neile “sepikut tegema” hakatakse, on ka omamoodi ühiskondliku kokkuleppe küsimus, milleni pole veel jõutud. Või piisab rahvale viha väljaelamisest ühe mehe peal?

Samas ei tohi unustada, et ka tollastest õiguskaitsjatest arvestatav osa suutis säilitada inimlikkuse, isegi eestimeelsuse, ja teha palju enam head kui kurja. Nii võiks hinnangute andmisel ühe lauga löömise asemel igat juhtumit eraldi kaaluda.

Julgen seda väita isiklike kogemuste põhjal, olles seisnud uurimisalusena silmitsi nii nendega, kes oleks suure rõõmuga veel ühe nooruki vangi saatnud ning paragrahvid poliitiliseks väänanud, kui ka nendega, kes tegid kõik, et päästa veel, mis päästa annab. Ja kõige kiuste jäid tol hetkel peale paremad.

Loomulikult pole meil vaja mingit nõiajahti, aga lähimineviku lahtirääkimine ja tõe teadasaamine on vältimatult vajalikud. Selleks, et enam ei toimuks valesüüdistuste põhjal vangi saatmist, nagu ka nüüdses Eestis on juhtunud, et uurijad ja politseinikud ei kasutaks nõukogudeaegseid meetodeid tunnistuste saamisel, et kohtuotsus ei oleks otseselt seotud rahakoti paksusega.

Nii on Seppiku juhtumi avalikukstulek ning selle ümber toimuv kirgedemöll kokkuvõttes ikkagi head märgid, vaatamata vastastikusele poriloopimisele ja valimispropaganda värvingule. Ühiskonna loomulik enesepuhastus algab iga inimese julgusest tunnistada oma möödanikus tehtud vigu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel (koos kaardi jt lisadega)

………………………………………………………………………..

ENSV ORKA, f. 957, n. 10, s. 74, I. 1a-14. (Delegatsiooni liikmete ja ekspertide poolt viseeritud lepingu originaal.) Avaldatud: Riigi Teataja, 1920, nr. 24/25, 18.02.1920, lk. 185-200; Eesti lepingud välisriikidega, 1. kd., lk. 2-17; Dokumentõ vneshnei politiki SSSR, t.2, s.339-352.



VENE SFNV JA DEMOKRAATLIKU EESTI VABARIIGI VAHEL 2. VEEBRUARIL 1920 TARTUS SÕLMITUD RAHULEPING

Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel

EESTI ühelt poolt ning VENEMAA teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha ja määrasid selleks oma volinikkudeks:

EESTI DEMOKRAATLIKU VABARIIGI VALITSUS —
Asutava Kogu liikme Jaan Jaani poja POSKA,
Asutava Kogu liikme Ants Jaani poja PIIP’I,
Asutava Kogu liikme Mait Aleksandri poja PÜÜMANN’I,
Asutava Kogu liikme Julius Jüri poja SELJAMAA ja
Kindral-Staabi kindralmajori Jaan Heinrichi poja SOOTS’I
ja
VENEMAA SOTSIALISTLIKU FÖDERATIIVSE NÕUKOGUDE VABARIIGI RAHVAKOMISSARIDE NÕUKOGU —
Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaväeliste ja Kasakate Saadikute Nõukogu Täidesaatva Kesk-Komitee liikme Adolf Abrami poja JOFFE ja
Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liikme Isidor Emmanueli poja GUKOVSKY.

Nimetatud volinikud, kokku tulnud Tartus, leppisid, pärast vastastikust volituste ettenäitamist, mis tarvilikus vormis kokkuseatuteks ning täitsa korras olevateks tunnistati, järgnevas kokku:

ARTIKKEL I.

Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.

ARTIKKEL II.

Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.

Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.

ARTIKKEL III.

Riigi piir Eesti ja Venemaa vahel läheb: Narva lahest üks verst lõuna pool Kalameeste majast Ropscha küla peale, edasi Mertvitskaja jõekest ning Rossoni jõge mööda Ilkino külani, Ilkino külast ühe versta kauguselt lääne pool Keikino küla, poole versta kauguselt lääne pool Isvosi küla Kobõljaki küla peale, Schtschutschka jõesuu, Krivaja Luka küla, Peltschurki karjamõis, Vtroja jõe kolme Petschurki karjamõis, Vtroja jõe kolme algharu kokkujooksu-koht, Kuritscheki küla lõunapoolne serv ühes selle maadega, sirge joon Peipsi järve keskkohta, kesk Peipsi järve ühe versta kauguselt ida pool Piirisaart (Porka), edasi järve kitsuste keskkohta mööda kuni Salu saareni; kitsuse keskkohalt Salu saare juurest edasi Talabski saarte ja Kamenka saare vahelise kitsuse keskkohta, Lääne poolt Poddubje küla (Pihkva järve lõunakaldal), raudtee vahihoone Grjadischtsche küla juures, lääne poolt Schahintsõi küla, ida poolt Novaja küla, Poganovo järv, Babina ja Võmorski küla vahelt pooleteise versta kauguselt lõuna pool metsavahi maja (mis Glõbotschinast põhja pool), Sprechtitschi küla ja Kudepi karjamõis.

Eesti territoorium ida pool Naroova jõge, Naroova jõgi ja Naroova jõe saared, samuti kogu maariba lõuna pool Pihkva järve, ülemalnimetatud riigipiiri ning Borok-Smolni-Belkova-Sprechtitschi külade joone vahel, loetakse sõjalises suhtes neutraalseteks kuni esimese jaanuarini ükstuhat ükssada kakskümmend kaks.

Eesti riik kohustub mitte mingisuguseid sõjavägesid pidama neutraalsel maaribal peale nende, mis piirivalveks ja korra alalhoidmiseks vajaduslikud, ja mitte suuremal arvul, kui selle artikli II lisas on ette nähtud, kindlustusi ega vaatlemispunktisid seal mitte rajama, sõjalisi ladusid mitte asutama, olgu missuguse sõjalise ehk tehnilise varandusega tahes, peale lepingus lubatud väeosadele tarvisminevate, ja samuti baasisid ega ladusid mitte sisse seadma, olgu missuguste laevade ehk õhulaevastiku jaoks tahes.

Venemaa kohustub oma poolt kuni esimese jaanuarini ükstuhat ükssada kakskümmend kaks Pihkva sihil lääne pool joont – Velikaja jõesuu läänekallas, Sivtseva küla, Luhnova küla ja Sprechtitschi küla – sõjavägesid mitte pidama, peale nende, mis piirivalveks ja korra alalhoidmiseks vajaduslikud, ja mitte suuremal arvul, kui selle artikli II lisas on ette nähtud.

Lepinguosalised kohustuvad mitte pidama Peipsi ning Pihkva järvedel sõjariistadega varustatud laevu.

LISA I.

(Kaart.)

LISA II.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad:

Viima kahekümnekaheksandaks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist maakohas Soome lahe ja Schtschutschka jõesuu vahel oma sõjaväed riigipiirini oma territooriumile.

Viima oma territooriumile neljakümneteiseks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist oma sõjaväed ühes kogu materjaaljagude, varanduse ja ladudega neutraalribadest ja tsoonidest, kus neid artikkel III p. 2. Ja 3. põhjal, peale piirivalve ja korrakaitsevägede, ei tule pidada.

Välja viima neljakümneteiseks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist Peipsi ja Pihkva järvedest artikkel III p. 4. täitmiseks sõjariistadega varustatud laevad ehk neilt maha võtma suurtükid, miiniaparaadid ja abinõud miinitõkete väljapanemiseks ning igasugused võitlustagavarad.

Neutraalribades ja tsoonides, kus sõjavägesid ei tule pidada, hoidma piirivalve teenistuses esimesel kuuel kuul, pärast rahulepingu ratifitseerimist mitte üle neljakümne inimese, pärast seda mitte üle kolmekümne inimese iga riigipiiriversta kohta, kusjuures luba on piirile üles seada okastraataedu. Sisemise korra alalhoidmiseks ei tohi pidada üle viiesaja inimese igas maaribas ehk tsoonis.

Tollivalveks Peipsi ja Pihkva järvedel mitte pidama muid kui vahilaevu, mis on varustatud mitte suuremate kui neljakümneseitsme-millimeetrise kaliibri suurtükkidega ning kuulipildujatega, mitte üle kahe suurtüki ja kahe kuulipilduja iga laeva kohta, kusjuures nende laevade arv ei tohi olla üle viie.

ARTIKKEL IV.

Eesti territooriumil elavate mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust.

Selle ja teise poole Valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast.

Märkus. Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.

ARTIKKEL V.

Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka oma poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.

ARTIKKEL VI.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad Soome lahe rahvusvahelise neutraliseerimise korral tähendatud neutralisatsiooniga neil tingimustel ühinema, mis kõigi asjast huvitatud riikide osavõttel välja töötatud ning vastavate rahvusvaheliste aktidega kindlaks määratud; samuti ka oma mereväe jõud, ehk osa neist, kui seda peaks tähendatud rahvusvahelises kokkuleppes määratama, selle rahvusvahelise kokkuleppe nõuetele vastavasse seisukorda seadma.

ARTIKKEL VII.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad:

1. Igasuguste vägede viibimise oma pinnal ära keelama, peale Valitsuse omade ja nende sõprusriikide vägede, kellega ühel lepinguosalisel sõjaline konventsioon tehtud, kes aga teise lepinguosalisega tegelikult sõjajalal ei seisa; samuti oma territooriumi piirides ära keelama meeskonna kogumise ning mobiliseerimise seesuguste riikide, kui ka organisatsioonide ja rühmade väeridadesse, kes oma eesmärgiks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega.

2. Neilt lepinguosaliste riikide territooriumidel viibivatelt maaväe osadelt ning mereväe jõududelt, kes kuni esimese oktoobrini ükstuhat üheksasada üheksateist nende riikide Valitsusele ei allunud, sõjariistad ära võtma; kõike maa- ja mereväe varandust, suurtükiväe- ning intendandi- (peale toitluse ja asjaliste), inseneri- ja õhusõidu-materjaalisid, see on, suurtükka, kuulipildujaid, püssa, raidsõjariistu, laske-tagavarasid, aeroplaanisid, soomusautosid, tankisid, soomusrongisid ja muud sõjalist varandust, mis tähendatud maaväe osade ning mereväe jõudude omad, kuni esimese jaanuarini ükstuhat üheksasada kakskümmend kaks neutraliseerima ning immobiliseerima, välja arvatud see sõjaline varandus ning need tehnilised vahendid, mis lepinguosaliste või teiste riikide omad ning tähendatud väeosadele ja jõududele tarvitamiseks antud, kusjuures teiste riikide sõjaline varandus ning materjaalid kuue kuu jooksul selle rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates välja tulevad vedada. Sõjariistade äravõtmine ülalnimetatud maa- ja mereväe jõududelt, kui ka mainitud sõjaväeladude ja Valitsusele alluvate vägede kogu sõjavaranduse ning tehniliste vahendite immobiliseerimine ja neutraliseerimine peavad olema lõpetatud: esimesed kolmkümmend protsenti kõigist neist maa- ja mereväe jõududest ning varandusest, mis immobiliseerimisele ning neutraliseerimisele tulevad, seitsme päeva jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates, hiljemini aga igal järgneval nädalal tähendatud määrast.

3. Valitsustele mitte alluvate sõjavägede soldatitele ja komando koosseisule, kellelt eelmise (2.) punkti põhjal sõjariistad ära tulevad võtta, ära keelama lepinguosaliste valitsusvägedesse astumast, üks kõik mis kujul, muu seas ka vabatahtlikkudena, välja arvatud:

a) Eesti rahvusest isikkud, kes väljaspool Eesti piiri elasid, kuid Eesti kodakondsust opteerivad;

b) mitte Eesti rahvusest isikud, kes kuni esimese maini ükstuhat üheksasada üheksateist Eesti territooriumil asusid, kuid Venemaa kodakondsust ei opteeri;

c) mitte Eesti rahvusest isikud, kes Venemaa kodakondsust ei opteeri ja kes kuni kahekümne teise novembrini ükstuhat üheksasada üheksateist Eesti Valitsuse vägedes teeninud.

Alampunktide a, b ja c all ülesloetletud liikide hulka kuuluvatel isikutel on õigus Eesti Valitsuse vägedesse astuda.

4.
a) Riikidele, kes teise poolega tegelikult sõjajalal seisavad, ja organisatsioonidele ning rühmadele, kes endile sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega eesmärgiks seavad, ära keelama oma sadamate kaudu ja territooriumi mööda kõige selle vedu, mida teisele lepinguosalisele kallaletungimiseks võidaks kasutada, nagu: niisuguste riikide, organisatsioonide ja rühmade sõjariistus jõud, sõjaline varandus, sõjatehnilised vahendid ning materjaalid, samuti suurtükiväe-, intendandi-, inseneri- ja õhusõidumaterjaalid.

b) Peale rahvusvahelises õiguses ettenähtud juhtumiste ära keelama igasuguste sõjalaevade, suurtüki- ja miinipaatide jne. läbilaskmise ja nende viibimise oma territoriaalvetes, kui nad niisuguste organisatsioonide või rühmade omad, kes oma ülesandeks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega, või riikide päralt, kes teise lepinguosalisega sõjajalal seisavad, ja kui nende eesmärgiks on teisele lepinguosalisele kallaletungimine, ning kui tähendatud otstarve teatavaks on saanud sellele lepinguosalisele, kellele need territoriaalveed ja sadamad kuuluvad.

5. Oma territooriumil mitte mingisuguste organisatsioonide ega rühmade moodustamist ega viibimist lubama, kes teise lepinguosalise kogu või osa territooriumi valitsuseks olla pretendeerivad, samuti ka mitte lubama nende organisatsioonide ja rühmade esituste ega ametlikkude isikute viibimist, kelle eesmärgiks on teise lepinguosalise Valitsuse kukutamine.

6. Lepinguosaliste Valitsused kohustuvad ühel ajal rahulepingu ratifikatsioonide vahetamisega vastamisi andmed ette panema Valitsustele mitte alluvate: vägede seisukorra, nende sõjaliste (nii liikuvate, kui liikumata) ladude ja sõjalise ning tehnilise varanduse kohta, mis sõjalise tegevuse seismapanemise lepingu tegemise silmapilgul, see tähendab, kolmekümne esimesel detsembril ükstuhat üheksasada üheksateist nende territooriumil leidusid.

7. Kõigi vastavate sõjaliste tagatiste täitmise järele valvamiseks asutatakse segakomisjon, mille kokkuseade, õigused ja kohustused kindlaks määrab juhatuskiri, mis selle artikli lisas avaldatud.

LISA.

JUHATUSKIRI
artikkel VII punkt 7. põhjal asutatavale segakomisjonile.

1. Artikkel VII ettenähtud vastavate sõjaliste tagatiste täitmise järele valvamiseks asutatakse mõlemate lepinguosaliste esitajatest segakomisjon.

2. Komisjoni hulka kuulub kummaltki poolt neli isikut, nimelt: esimees, kaks sõja- ja üks mereametkonna esitaja.

3. Komisjoni peale pannakse kõigi artikkel VII p. 2. tähendatud tingimuste täitmise faktiline järelvalve selle juhatuskirja alamaljärgnevate punktide korras ning tähtaegadel, mis samas punktis näidatud.

Märkus. Teated artikkel VII punkt 3. järele antakse komisjonile, kui seda märgata võivate lahkuminekute selgitamiseks vaja läheb, vastavate Valitsuste kaudu.

4. Komisjon saab vastavalt Valitsuselt ehk viimase poolt juhatatud kohalistelt organitelt kõik tarvilikud teated sõjaliste tagatiste tingimuste täitmise asjus.

5. Tõepärase kontrolli teostamiseks sõjaliste tagatiste täitmise suhtes on komisjonil eelmises (4.) punktis tähendatud teadete põhjal õigus neid teateid koha peal faktiliselt järele katsuda ning, kui seda vaja peaks olema, kohale sõites kõike, mis artikkel VII p. 2. nimetatud, järele vaadata.

6. Komisjoni liikmete takistamata läbikäimiseks oma Valitsustega seatakse otsekohene telegraafiühendus (Houghes’i aparaat) komisjoni asukoha, Rakvere linna, ja Pterogradi või Moskva vahel sisse. Komisjoni viibimise ajal Venemaa piirides määratakse tema asukohaks Pihkva linn, kust otsekohene telegraafiühendus (Houghes’i aparaat) Tallinnaga sisse seatakse. Peale selle on neil esitajatel õigus takistamata telegrammisid saata ning kiirkäskjalgu läkitada. Kiirkäskjalgade kaudu läkitataval kui ka saadaval kirjavahetusel on diplomaatliku kirjavahetuse õigus.

7. Oma töö tagajärgedest ja oma otsustest teeb komisjon üleüldised protokollid (Eesti ja Vene keeles), mis vastavatele Valitsustele ka ette pannakse.

8. Kui komisjon oma kohused, mis selle juhatuskirja p.3 põhjal tema peale pandud, ära täitnud ning faktilise järelekatsumise sama juhatuskirja p. 5 näidatud korras lõpetanud, loetakse komisjon likvideerituks, kuid igatahes mitte hiljem ühekuulist tähtaega sellest päevast arvates, mil vastav Valitsus teatanud, et tema poolt komisjoni mõjuvõimu kuuluvate sõjaliste tagatiste tingimused on täidetud. Mõlemate Valitsuste kokkuleppel on tarbekorral luba komisjoni tegevuse aega pikendada.õ

ARTIKKEL VIII.

Mõlemad pooled vastastikku loobuvad oma sõjakulude, see on, sõjapidamiseks kulutatud riigi-väljaminekute tasumiset, kui ka sõjakahjude, see on, niisuguste kahjude tasumisest, mis neile või nende kodanikkudele tehtud sõjaliste korralduste läbi, kaasa arvatud igasugused vaenlase maal ettevõetud rekvisitsioonid.

ARTIKKEL IX.

Mõlemate poolte sõjavangid tulevad kõige lühemal tähtajal kodumaale tagasi toimetada. Sõjavangide vahetamise kord määratakse kindlaks selle artikli lisas.

Märkus 1. Sõjavangide all mõistetakse isikuid, kes on vangi võetud ja ei teeni selle riigi sojaväes, kes nad vangi võtnud.

Märkus 2. Sõjavangid, kes on vangi võetud Valitsusele mitte alluvate sõjavägede poolt ja kes ei ole astunud tähendatud sõjavägede ridadesse, tulevad tagasi anda üleüldisel alusel.

LISA

Mõlemate poolte sõjvangid tulevad kõige lühemal tähtajal kodumaale tagasi toimetada. Sõjavangide vahetamise kord määratakse kindlaks selle artikli lisas.

Märkus 1. Sõjavangide all mõistetakse isikuid, kes on vangi võetud ja ei teeni selle riigi sõjaväes, kes nad vangi võtnud.

Märkus 2. Sõjavangid, kes on vangi võetud Valitsusele mitte alluvate sõjavägede poolt ja kes ei ole astunud tähendatud sõjavägede ridadesse, tulevad tagasi anda üleüldisel alusel.

LISA.

1. Mõlemate poolte sõjavangid lastakse koju sedamööda, kui palju nad mitte ei soovi selle riigi nõusolekul, mille territooriumil nad asuvad, tema piiridesse jääda või mõnda teise riiki minna.

2. Sõjavangide vahetamise tähtajad määratakse kindlaks vastavate Valitsuste poolt pärast rahulepingu ratifitseerimist.

3. Sõjavangide vabastamisel antakse neile tagasi nende isiklik varandus, mis neilt ära võeti selle riigi võimude käsutusel, kes nad vangi võttis, kui ka alles väljamaksmata ehk arvesse võtmata osa nende palgast.

4. Kumbki lepinguosaline kohustub tasuma oma sõjavangi langenud kodanikkude ülevalpidamise kulud, mis vastane pool kannud, sel määral, kui palju need kulud ei ole kaetud sõjavangide tööga riigi- ehk era-ettevõtetes. Väljamaksmine sünnib selle riigi rahas, kes vangi on võtnud.

Märkus. Kulud, mis sõjavangi ülevalpidamise eest tasuda tulevad, seisavad koos tema peale ärakulutatud …, asjalisest ja rahalisest varustusest.

5. Sõjavangid saadetakse eschelonidena riigipiiridele selle riigi kulul, kes nad vangi võtnud; üleandmine sünnib kokkuseatud nimekirjade järele, milles peab ära tähendatud olema sõjavangi ees-, isa- ja perekonnanimi, vangivõtmise aeg, samuti ka sõjaväe osa, kus sõjavang vangilangemise ajal teenis, ja kas sõjavang oli vangis viibimisel kaelakohtu-kuritööde eest süüdi mõistetud, nimelt missuguste eest ja millal.

6. Otsekohe peale rahulepingu ratifitseerimist asutatakse sõjavangide vahetamise komisjon, mis koos seisab neljast esitajast kummagi lepinguosalise poolt. Selle komisjoni kohuseks on käesoleva lisa tingimuste täitmise järele valvamine, kodumaale saatmise viisi ja korra äramääramine, samuti ka mõlemale poole koju tagasilastavate sõjavangide kulude kindlaksmääramine andmete põhjal, mis vastav pool üleandmisel ette toob.

ARTIKKEL X.

Ühel ajal sõjavangide ja interneeritud kodanliste isikute kojusaatmisega vabastavad lepinguosalised nad nuhtlusest, mis nende peale pandud kohtuotsuste järele kuritegude eest, mis tehtud vastase poole kasuks, ja samuti ka igasugustest distsiplinaarkaristustest.

Amnestia alla ei käi isikud, kes nimetatud kuritööd ja distsiplinaar-kuriteod toime pannud pärast rahulepingu allakirjutamist.

Sõjavangid ja interneeritud kodanlised isikud, kes kriminaalkohtu poolt süüdi mõistetud enne selle lepingu ratifitseerimist, ehk olgu ka pärast ratifitseerimist, kuid ühe aasta jooksul ratifitseerimise päevast arvates amnestia alla mitte käivates kuritegudes, saadetakse kodumaale tagasi pärast nuhtluse kandmist.

Need, kelle vastu on tõstetud kaelakohtuline süüdistus amnestia alla mitte käivates kuritegudes, antakse isamaa võimude kätte ühes kõigi nende vastu tõstetud süüdistuse asjas kogutud andmetega, kui aasta jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates kohtuotsust ei ole tehtud.

ARTIKKEL XI.

Venemaa ütleb enese lahti nii liikuva kui liikumata üleriikliku Vene Kroonu varanduse temale üleandmisest või selle väärtuse tasumisest, milles see varandus ka ei seisaks, siia hulka arvatud sõjalised ja teised ehitused, kindlustused, sadamad, iga liiki laevad, ühes arvatud ka sõjalaevad, laevakoormad jne., niisama ka igasugustest Vene Kroonu õigustest temale mitte kuuluva eraisikute liikuva ja liikumata varanduse peale, niipalju kui kõik need ülesloetud varandused on Eesti territooriumil, käesolevas lepingus mööratavates piirides, või Eesti territooriumile külgnevates vetes, või olid seal Saksa okupatsiooni ajaks, s.o. kahekümneneljandaks veebruariks ükstuhat üheksasada kaheksateist, samuti õigustest laevade peale, ühes arvatud sõjalaevad, mis tulid sinna Saksa okupatsiooni ajal või, lõpuks, on kinni võetud järgnevas Eesti ja Venemaa vahelises sõjas Eesti sõjajõudude või teiste poolt, ning on üle antud Eestile. Kõik ülesloetud varandused tunnistatakse Eesti ainuomanduseks, vabaks igasugustest kohustustest, arvates viieteistkümnendast novembrist ühstuhat üheksasada seitseteist, või kui Venemaa nad on hiljemini omandanud, siis nende omandamise ajast.

Eestile lähevad kõik Vene Kroonu rahalised nõuded Eesti kodanikkude vastu, kui need nõuded peab täidetama Eesti territooriumil, sealjuures ainult sel määral, kui need nõuded ei ole kustutatud deebitoride vastunõuete läbi.

Dokumendid ja aktid, mis käesolevas punktis tähendatud õigusi tõendavad, annab Vene Valitsus Eesti Valitsusele, juhtumisel aga, kui seda kuue kuu jooksul, lepingu ratifitseerimise päevast arvates, ei täideta, tunnistatakse need kaotatuteks.

Eesti omalt poolt ei hakka oma varema endisesse Vene keisririigisse kuuluvuse fakti põhjal mingisuguseid nõudeid järeldama Venemaa vastu.

ARTIKKEL XII.

Artikkel XI kindlaks määratud kokkuleppeid arvesse võtmata:

1. Venemaa annab Eestile viisteistkümmend miljonit rubla kullas, sellest kaheksa miljonit ühe kuu, aga teised seitse miljonit kahe kuu jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates.

2. Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa võla- ning igasuguste teiste kohustuste eest, selles hulgas ka need, mis tekkinud paberraha, riigikassa tähtede, kohustuste, Vene rentei seeriate ning tunnistuste väljaandmisest, väliste ega sisemiste laenude, mitmesuguste asutuste ning ettevõtete laenude tagatiste ja muude eest, ja kõik sarnased Venemaa kreeditoride nõudmised Eestisse puutuvas osas tulevad üksbes Venemaa vastu sihtida.

3. Eesti piirides liikuvate Vene valitsusliste, Valitsuse poolt garanteeritute kui ka nende era-väärtpaberite tasumise asjus, mis seltside ja asutuste poolt on välja antud, kelle ettevõtted Venemaa Valitsuse poolt natsionaliseeritud, niisama Eesti kodanikkude nõuete rahuldamise asjus Vene Kroonu vastu, kohustub Venemaa tunnistama Eesti ja Eesti kodanikkude omaks kõik need hõlpsused, õigused ja eesõigused, mis tema poolt otseteed või kaudselt on antud või edaspidi antakse kellelegi väljamaa riikidest või viimaste kodanikkudele, seltsidele ja asutustele.

Märkus. Eestis olevate pankade jaoskondade vastu, missugused pangad Täidesaatva Keskkomitee dekreedi põhjal pankade natsionaliseerimise kohta neljateistkümnendast detsembrist ükstuhat üheksasada seitseteist (Seadl. Kogu Nr. 10) natsionaliseeritud, Eesti kodanikkude poolt avaldatud nõuete peale, mis tekkinud nende selle dekreedi väljaandmist, vaadatakse kui nõuete peale Vene Kroonu vastu, niipalju kui tähendatud nõuded ei kattu jaoskondadesse jäänud varandustest.

4. Venemaa Valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase Valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa Valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda.

5. Venemaa Valitsus toimetab Eestisse tagasi Eesti Valitsuse kaasabil kuuluvust mööda edasiandmiseks igasugused väärtused, välja arvatud kuld ning kalliskivid, väärtpaberid ning varalised dokumendid, nagu: obligatsioonid, vekslid ja nii edasi, mis Eesti piiridest valitsuse, seltskondlikkude ja era-krediit- ning teiste asutuste poolt evakueeritud või välja viidud, muu seas ka õppeasutuste paberite ja muu asukoha kätte juhatavad. Kui neid juhatusi ei anta või kui antud juhatuse põhjal tähendatud väärtpaberid ja muud üles ei leita, siis avaldab Venemaa Valitsus valmisolekut selle artikli punkt 3. täitmisel väärtpaberite ja muu pidajateks tunnistama neid, kes ette panevad küllaldased tõendused, et nende päralt olevad paberid ja muud sõja ajal on evakueeritud. Seks otstarbeks asutatakse iseäraline segakomisjon.

6. Selle artikli punkt 3., 4. ja 5. tähendatud tingimuste täitmiseks kohustub Venemaa Valitsus Eesti Valitsusele andma kõiki siiakuuluvaid kosteid ning teateid ja kõikepidi abiks olema tagasitoimetatava varanduse, asjade, arhiivide, dokumentide jne. ülesotsimisel. Ses asjas tekkivate küsimuste lähem korraldamine pannakse iseäralise komisjoni peale, milles on ühepalju liikmeid mõlematelt lepinguosalistelt.

ARTIKKEL XIII.

Venemaa teatab, et käesoleva rahulepingu läbi Eestile ja tema kodanikkudele antavad hõlpsused, õigused ja eesõigused ei või mingil juhtumisel ega mingisugustel tingimustel olla rahulepingute tegemisel Venemaa poolt teiste endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidega; teiselt poolt, kui nende rahulepingute tegemisel kellelegi tähendatud riikidest või nende kodanikkudest antakse iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused, siis laiendatakse need viibimata ilma eri-kokkuleppeta täiel määral Eesti ja tema kodanikkude peale.

ARTIKKEL XIV.

Avalik- ja eraõigusliste küsimuste lahendamine, mis lepinguosaliste kodanikkude vahel tekkivad, samuti mõnede üksikküsimuste korraldamine mõlemate riikide või riikide ja teise poole kodanikkude vahel, sünnib iseäraliste Eesti-Vene segakomisjonide kaudu, mis pärast käesoleva rahulepingu ratifitseerimist viibimata asutatakse ja mille koosseis, õigused ning kohused mõlemate lepinguosaliste kokkuleppel iga asutatava komisjoni jaoks kindlaks määratakse.

Nende komisjonide võimkonda kuulub muu seas:

1. kaubalepingu tegemine, niisama teiste majanduslise iseloomuga küsimuste selgitamine;

2. küsimuste lahendamine, mis tekivad endistest üleüldistest keskasutustest kohtu- ning administratiiv-arhiivide ja -asjaajamiste, kohtu- ja administratiiv-deposiitide ning kodanlisesse seisusesse puutuvate aktide väljaeraldamisel;

3. küsimuste lahendamine, mis tekivad Venemaal Eesti kodanikkude varanduste, kui ka Eestis Venemaa kodanikkude varanduste väljaandmise suhtes, niisama küsimuste lahendamine, mis ühendatud oma kodanikkude huvide kaitsmisega teisel maal;

4. küsimuste lahendamine, mis tekivad uute piiride läbi lahutatud valla- ja külakogukondade varanduste suhtes.

ARTIKKEL XV.

Diplomaatlikud ja konsulaarsed läbikäimised Eesti ja Venemaa vahel korraldatakse tähtajal, mis edaspidises kokkuleppes kindlaks määratakse.

ARTIKKEL XVI.

Majanduslised vahekorrad Eesti ja Venemaa vahel seatakse kindlaks selle artikli lisades sisalduvate määrustega.

Lisa 1.

1. Lepinguosalised on nõus, et rahutegemisega nende vahel lõpeb ka sõda majanduslistes ja rahaasjanduslistes suhetes.

2. Lepinguosalised on nõus aldama võimalikult kiirelt peale selle rahulepingu ratifitseerimist läbirääkimisi kaubalepingu saavutamiseks, mille aluseks peavad olema järgmised põhimõtted:

a) Enamsoodustamise tingimus oma riigi territooriumil teise lepinguosalise kodanikkude, kaubanduse-tööstuse ja rahaasjanduse ettevõtete ja ühisuste, laevad ja nende koormate, maapinna toodete, põllumajanduse ning tööstuse saaduste kohta, samuti ka oma kaupade välja- ja sisseveo suhtes teiste lepinguosalise territooriumile;

b) Kaupadele, mis üle ühe lepinguosalise territooriumi veetakse, ei tohi peale panna mingisuguseid sisseveo-tollisid aga transiitmaksusid;

d) Transiitkaupade veotariifid ei tohi kohalise veoulatusega sama laadi kaupade tariifidest kõrgemad olla.

Märkus. Kuin kaubalepingu tegemiseni korraldatakse sama põhimõtte järele kaubanduslised vahekorrad Eesti ja Venemaa vahel.

3. Tallinnas või teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates määrab Eesti Venemaale rajoonid ja kohad kaupade ümberlaadimise, hoidmise ja ümberpakkimise jaoks, mis Venemaalt tulevad või sinna saatmiseks määratud, vastavalt sadama ja tema kaudu mineva Vene kaubaliikumise suurusele kusjuures tähendatud rajoonide ja kohtade eest võetavad maksud ei tohi kõrgemad olla oma kodanikkudelt transiitkaupade pealt võetavatest maksudest.

4. Lepinguosalised ei avalda nõudeid eesõiguste peale, mis üks pooltest annab kolmandale temaga tolli- või mõnes muus liidus olevale maale.

5. Ühe lepinguosalise kodanikkude surma järele teise poole territooriumile mahajääv liikuv varandus antakse täielikult üle selle riigi konsulaarsele või muule vastavale esindajale, mille kodanikuks pärandaja kuulus, talitamiseks tema isamaa-riigi seaduste järele.

Lisa II.

1. Kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva järvedest, mis sünnitab nimetatud järvede keskmise veeseisu alanemist üle kahe jala, samuti ettevõtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud järvedes kõrgendavad, on lubatud ainult eri-kokkuleppe järele Eesti ja Venemaa vahel.

2. Kalapüügi tingimuste kohta Peipsi ja Pihkva järvedes, mis kalarikkusi ei hävita, samuti kaubalaevanduse kohta nimetatud järvedes, tuleb teha lepinguosaliste vahel eri-kokkulepe.

Lisa III.

1. Eesti on nõus andma Venemaale eesõigustatud õiguse elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest seega, et selle eest Eestile makstava tasu suurus, samuti teised tingimused ära määratakse eri-kokkuleppes.

2. Venemaa annab Eestile eesõigustatud õiguse, Moskvat mõne Eesti-Venemaa piiril oleva kohaga ühendava kahe- või üheroopalise otsekohese lühema raudtee ehitamiseks ja ekspluateerimiseks tarvilikkude eeluurimuste toimetamise võimaldusega, tingimusel, et kontsessiooni tähtaeg, ennetähtaegse väljaostu tähtaeg, tariifid ja muud kontsessiooni tingimused kindlaks määrataks iseäralises kokkuleppes.

3. Venemaa annab Eestile eesõigustatud kontsessiooni-õiguse ühe miljoni dessatiini metsaala peale Petrogradi, Pihkva, Tveri, Novgorodi, Olonetsi, Vologda ja Arhangeli kubermangudes tingimusel, mis eri-kokkuleppes ära määratakse.

ARTIKKEL XVII.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad vastastikku tarvitusele võtma võimalikke abinõusid kaubalaevade liikumise julgeoleku kindlustamiseks oma vetes, andes läbijuhtimiseks tarvilikke lootse, seades korda tulesid, seades üles märgutähiseid ja, kuni mere lõpliku miinidest puhastamiseni, võttes tarvitusele eri-abinõusid miiniväljade piiramiseks.

Mõlemad pooled avaldavad nõusolekut osa võtta Balti mere miinidest puhastamisest, mille kohta huvitatud poolte vahel eri-kokkulepe peab sündima; juhtumisel, kui seda mitte ei sünni, määratakse kummagi poole osavõtmise määr vahekohtu läbi kindlaks.

ARTIKKEL XVIII.

Käesoleva rahulepingu ja selle lisade läbi Eesti kodanikkudele antud õigused käivad ka valla-, maa- ja linna-omavalitsuste, seltskonna-, seisuse-, heategevuse-, kiriku-, vaimulikude- ja hariduseasutuste, niisama iga liiki juriidiliste isikute kohta.

ARTIKKEL XIX.

Käesoleva lepingu seletamisel loetakse autentilisteks tekstideks nii eesti– kui venekeelne.

ARTIKKEL XX.

Käesolev rahuleping tuleb ratifitseerida. Ratifikatsiooni kirjade vahetamine peab sündima võimalikult pea Moskvas.

Rahuleping astub seaduslikku jõusse tema ratifitseerimise silmapilgust.

Igal pool, kus käesolevas lepingus algtähtajana nimetatakse rahulepingu ratifitseerimise silmapilku, mõistetakse selle all aega, mil mõlemad lepinguosalised toimepandud ratifikatsioonist vastastikku teatavad.

Selle tõendamiseks kirjutasid mõlema poole volinikud käesolevale rahulepingule oma käega alla ja kinnitasid tema oma pitseritega.

Algkiri tehtud ning alla kirjutatud kahes eksemplaaris Tartus, veebruarikuu teisel päeval aastal ükstuhat üheksasada kakskümmend.

(L.S.) J. Poska
(L.S.) Ant. Piip
(L.S.) M. Püüman
(L.S.) Jul. Seljamaa
(L.S.) K. M. J. Soots

(L.S.) A. Joffe
(L.S.) I. Gukovski



TARTU RAHU JUURDE KUULUVAD TÄIENDAVAD ARTIKLID (2. VEEBRUAR 1920)



 

TARTU RAHULEPINGU JUURDE KUULUVAD TÄIENDAVAD ARTIKLID (2. VEEBRUAR 1920)

Eesti ja Venemaa vahelise rahulepingu XI ja XV artiklite põhjal otsustasid allakirjutanud volinikud tänasel päeval järgmisi täiendavaid artikleid rahulepingule juure lisada.

I.
Artikkel XI juure.

1. Venemaa valitsus teatab, et Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi Mereasjade rahvakomissariaadi andmete järele Eesti okupeerimise silmapilguks Saksamaa poolt Eesti sadamatesse ja vetesse jäid alamalnimetatud kroonu laevad:

Jäälõhkujad: Volõnets, Herkules, Mogutschi, Matros.
Transportlaev: Vindau.
Buksiirid: Molodets, Karlos, Vindau, Krepõsch, Komendor, Galvaner, Surop, Viktooria, Union, Blits, Auroora, Voldemar Schterling, Komet, Ekspress, Anna, Boris, Neva.
Vahilaev: Vladimir.
Missugused laevad on teiste hulgas rahulepingu XI artikli põhjal Eesti omandus.

2. Venemaa Valitsus annab Eesti Valitsusele muu hulgas nende aktsiaseltside aktsiad, kellel olid Eesti piiridest ettevõtted, sel määral kui tähendatud aktsiad läksid Kesk-Täidesaatva Komitee pankade natsionaliseerimise dekreedi põhjal 14. detsembrist 1917. /Seadluste Kogu/ Nr. 10/, ühes pankade aktivade ja passivadega Venemaa Valitsuse käsutada.

Silmaspidades seda, et tähendatud aktsiate asukohtade avalikuks tegemine revolutsiooni aja tingimuste tõttu, suurte, mõnel juhtumisel ülepeasemata takistustega köidetud on, annab Venemaa Valitsus Eesti Valitsusele tunnistuse selle kohta, et nimetatud aktsiad on hoiul Venemaa Rahvapangas Eesti Valitsuse arvel. Ühtlasi avaldab Venemaa Valitsus nõusolekut selle kohta, et ülemaltähendatud aktsiaseltside juhatuste asukohad tunnistatakse üleviiduks Tallinnasse ja et Eesti Valitsusvõimudel on õigus tähendatud seltside põhikirju omoa poolt määratavas korras muuta. Siin juures tunnistatakse, et nimetatud aktsiad annavad Eestile õigused ainult aktsiaseltside niisuguste etevõtete peale, mis Eesti territooriumil asuvad, kuid millegil juhtumisel ei või Eesti õigused sama aktsiaseltside väljaspool Eesti territooriumi olevate ettevõtete peale ulatada.

Eesti Vabariigi Kaubandus-Tööstusministeeriumi andmete põhjal kuuluvad niisuguste aktsiaseltside hulka: Vene-Balti laevaehituse tehas “Becker”, Peetri laevatehas – Noblessner, “Dvigatel”, “Volta”, Kirjutuspaberi vabrik Johanson, Põhja paberi ja tselluloose vabrik, Tsemendi vabrik Asserin, Sindi manufaktuur, Narva lina-manufaktuur, Balti puuvilla manufaktuur, Keemia vabrik Richard Mayer, Esimene juurdeveo raudtee selts.

II.
Artikkel XIV juure.

Mitmesugustes artiklites ettenähtud segakomisjonid peavad asuma nende peale pandud ülesannete täitmisele võimalikult pea peale rahulepingu ratifitseerimise, kui üksikute komisjonide liikmed määrata vastavate valitsuste poolt ühel ajal rahulepingu ratifitseerimisega.

III.

Ülemalseisvad täiendavad artiklid loetakse ratifitseerituks rahulepingu ratifitseerimisega, mille juure nad lisatud.

Tartus, veebruarikuu teisel päeval aastal ükstuhat üheksasada kakskümmend.

Allkirjad:

J. Poska
Ant. Piip
M. Püüman
Jul. Seljamaa
K. M. J. Soots

A. Joffe
I. Gukovsky



 

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

USA suursaadik peab Lääne Virumaa Kõrgemas Kutsekoolis kõne

Lääne Virumaa maavanema kutsel külastab USA suursaadik Eestis, Joseph
M. DeThomas kolmapäeval, 5. veebruaril Lääne Virumaa Kõrgemas
Kutsekooli Vinni vallas, Mõdrikul, kus peab kõne teemal “Lõimumine
globaalsesse maailma.”  Loeng algab kell 11.00 ning meediaesindajad
on oodatud nii kuulama kui ka küsimusi esitama.

Suursaadik kohtub kolmapäeval kõrgema kutsekooli direktoriga, nõukogu
liikmetega, Lääne-Virumaa maavanemaga ning päevalehe “Virumaa
Teataja” peatoimetajaga.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Järvesoo, Aino – professor, Eesti suurim era-annetaja

Aino Järvesoo, professor, Eesti suurim era-annetaja on nimetatud www.virumaa.ee lugejate poolt Aatekandjaks

Olles ise lasteta, teeb ta annetusi lastesaamiseks ja nende toetamiseks. Käivitas kampaania  igale lapsele 1000 krooni kuus.

***

Aino Järvesoo võitles aate eest lõpuni
Teisipäev 04.02.2003

Prof. Aino Järvesoo. Postimehe foto.jpg:  

Manalateele läinud professor Aino Järvesoo süda valutas eesti rahva püsimajäämise pärast viimsete elupäevadeni: jaanuari lõpunädalaid täitis töö erakondade esimeestele mõeldud avaliku pöördumise kallal.

«Ta oli rahul, et pöördumise tekst on hästi õnnestunud, ning oli rahul selle vormilise küljega,» vahendab Järvesoo perekonnasõber ja üliõpilasseltsi Liivika vilistlane Olev Saks reedese, viimseks jäänud telefonikõne sisu.

Juba pöördumist koostades oli Järvesoo avaldanud arvamust, et selle ilmumine võib tal jääda nägemata. Pöördumine jõudis eelmisel nädalal Postimehe toimetusse ning pidi Järvesoo soovi järgi ilmuma 8. veebruari lehes.

Saks ütles, et septembris 92-aastaseks saanud Aino Järvesoo luges pidevalt ajalehti, kogus erinevatest allikatest andmeid, ehkki tervis järk-järgult halvenes.

Nurjunud iibefoorum

Septembris tulid Järvesoo kutsel Tartusse demograafiafoorumiks «Viimane eestlane» kokku Eesti erakondade esindajad, et anda vastus küsimusele – kuidas päästa eesti rahvas.

Pärast kõigi ärakuulamist ei jäänud Järvesoo kuulduga rahule. «Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda,» leidis foorumi kokkukutsuja.

«Tema arvamus oli, et poliitikud ei valuta südant eesti rahva püsimajäämise, vaid üksnes selle nimel, et ise püsima jääda,» selgitas Saks.

Kui Järvesoo tuli välja algatusega, et iga laps saaks kuus 1000 krooni, suhtusid poliitikud sellesse enam kui leigelt. Valimiste eel muutus Järvesoo idee aga nii ihaldusväärseks, et erakondade vahel oli isegi konkurents, kes selle esimesena enda valimisvankrit vedama suudab rakendada.

Järvesoolt möödunud aasta lõpul viimase intervjuu võtnud Kuku raadio reporter Ago Pärtelpoeg päris temalt, kuidas ta suhtub sellesse, et algul algatusse leigelt suhtunud poliitikud valimiste eel nii põlema läksid.

«Ta ei tahtnud kellegi kohta kurjalt öelda,» meenutab Pärtelpoeg. «Ütles, et ega see idee ei ole tema monopol.»

Samas intervjuus meenutas Järvesoo kohtumist ühe erakonna liidriga. Mees kuulanud paar minutit vanaproua juttu ning öelnud siis: proua, kas teil tõesti pole millestki muust rääkida? Erakonna liidri nime jättis Järvesoo siis enda teada ning viis selle nüüd kaasa.

Poliitikuis pettunud

Aastaid Järvesoo majapidajannana teeninud Silvia Nurme tunnistab, et pärast suuraktsiooni ning sellele poliitilistes ringkondades osaks saanud leiget vastuvõttu oli Järvesoo kibestunud.

Majapidajanna sai viimse kutse Järvesoo juurde keset ööd, mil vanaproua palus keeta kakaod ning siis tule kustutada. Hommikul, kui ta Järvesood äratama läks, oli vanadaam igaveseks uinunud.

Testamendijärgse soovi kohaselt ei korraldata Aino Järvesoo matust ega ärasaatmist, samuti ei soovinud ta pärgi ega järelehüüdeid.

Aino Järvesoo

(23.9.1910 – 2.2.2003)

• Lõpetanud Tartu Ülikooli 1938. aastal etnograafia erialal ja Tallinna kunstikooli 1944.

• Pages 1944. aastal koos abikaasa Elmar Järvesooga Saksamaale, sealt viis aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Töötas Massachusettsi ülikoolis kunstipedagoogika professorina. Kogu pagulusaja oli tegev eesti kultuuri tutvustamisel.

• Kodumaad külastas ta pärast pikka vaheaega uuesti 1974. aastal ning reisis edaspidi siia peaaegu igal aastal. Tema esimene heategevusprojekt oli Tallinnas Harku järve äärde ehitatud luterlik kirik.

• 1996. aastal asus elama Tartusse Baeri tänavale üliõpilasselts Liivikale ostetud majja. Kinkis maja ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsile ning muretses ruumid Tartu Ülikooli maaliosakonnale. Nelja miljoni krooniga lõi ta Tartu Ülikooli juurde oma abikaasa Elmar Järvesoo mälestusfondi. Fondi eesmärk on aidata kaasa Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamisele.

• Annetas lastetute perede kunstviljastamise projekti kolm miljonit krooni.

• Algatus «Igale lapsele 1000 krooni» kestis kolm aastat ning läks Järvesoole maksma ligi miljon krooni.

• Testamendi täitja Olev Saksa sõnul annetas Järvesoo heategevaks otstarbeks paarkümmend miljonit krooni.

Villu Päärt
villu.paart@postimees.ee

Viimne läkitus
Teisipäev 04.02.2003

Alljärgneva teksti soovis professor Aino Järvesoo avaldada 8. veebruari Postimehes.

Avalik pöördumine erakondade esimeeste Siim Kallase, Tunne Kelami, Ivari Padari, Juhan Partsi, Villu Reiljani, Edgar Savisaare, Tiit Toomsalu jt poole.

Kas Teie erakond tunnustab, et valitsus «…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», nagu see on kirjutatud EV põhiseaduse preambulasse?

Viimastel aastatel on tehtud jõupingutusi informeerimaks teid eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast. Ent näib, et seda probleemistikku ei peeta Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks. See selgus eriti 14. septembril 2002. aastal Tartu Ülikoolis peetud demograafiafoorumil «Viimane eestlane». Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.

Kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23% kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi. Praeguse tervisepoliitika jätkumisel on pooltel tulevastest noormeestest tõsiseid tervisehäireid.

Kõik toodud andmed pärinevad Eesti statistikaameti, sotsiaalministeeriumi ja konjunktuuriinstituudi regulaarselt ilmuvatest ja internetis kättesaadavatest andmekogumikest.

Kui tahame olla riik, mis on magnetiks suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.

Kui me tahame saada atraktiivseks turismimaaks, siis ei tohi me jääda aidsi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas. Samuti ei taha me jääda oma naaberrahvastele odava alkoholi imedemaaks.

Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks.

Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!

Selleks ootab eesti rahvas teilt poliitilist tahet ja rahvuslikku kokkulepet, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele: mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?

Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.

Lugupidamisega Aino Järvesoo

veebruar 2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

EEPL täpsustus A. Seppiku avalduse asjus

Täpsustussiseminister A.Seppiku 31. jaan. avalduse juurde

Eesti Endiste Poliitvangide Liit (EEPL) on tutvunud  tema pool sõjakurjategudes süüdistatava siseministri Ain Seppiku avaldusega “Tagasiastumisega taandaksin kogu oma põlvkonna”, milles see püüab oma tegevuse eest kaasvastutajaks teha kogu N.Liidu okupatsiooni ajal Eestis sündinud ja üleskasvanud põlvkonda. Ta väidab nägevat enda isiku süüdistamises ohtlikke nõiajahi märke ühiskonna teadlikuks lõhestamiseks. A.Seppiku püüd ennast upitada põlvkonna sümboliks on suurushullustus ja äärmiselt solvav kogu põlvkonnale, kuhu ta kuulub. EEPL ei ole märganud, et keegi peale A.Seppiku enda (ja ehk ka peale mingi tühise osa tema erakonnast, eesotsas E.Savisaarega) oleks end tundnud puudutatuna sellest, et eesti ajakirjandus on hakanud paljastama mõningaid ENSV Ülemkohtu poolt 1985.aastal heakskiidetud repressioone isikute vastu, kes Eesti Vabariigi Riigikohtu poolt 1995.aastal tunnistati võitlejaiks “Eesti iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu”. Sõjakurjategijate paljastamine ei ole mitte ühiskonna lõhestamine, vaid selle tervendamine.
A.Seppiku põlvkond pani 1989.aastal Balti ketis välja 400-500 tuhat protesteerijat Eesti okupeerimise ja ikestamise vastu. Koguni selle põlvkonna kommunistidest astus 90% ehk umbes 50 tuhat eestlasest parteiliiget meie “laulva revolutsiooni” jooksul Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadest välja. EEPL vaidleb otsustavalt vastu A.Seppiku püüetele märgistada neid kõiki sõjakurjategija sildiga. EEPL hinnangul valitses okupeeritud Eestit Moskva, kes oli oma kohalikeks esindajaiks määranud “parteilise nomenklatuura” nime all ehk nii umbes mõnisada kollaboranti. Eesti rahva vaenlasi ja sõjakurjategijaid tuleks otsida sellest Moskva käsilaste jõugust – ja vaevalt, et neid õnnestub Eesti demokraatlikus kohtus süüdi mõista üle paarikümne.
EEPL soovib informeerida Ain Seppikut, et ka Nürnbergi rahvusvaheline tribunal ei tunnistanud oma 1946.a 1.oktoobri kohtuotsuses kuritegelikuks mitte kogu natsipartei, vaid ainult selle partei nn juhtiva korpuse, mida meie tingimustes võiks samastada kõrgnomenklatuuriga. See rahvusvahelise õiguse ainus meile teadaolev pretsedent kohustab ka Eesti Vabariiki.
EEPL kutsub oma rahvuskaaslasi, eriti kõiki ausaid endisi kommuniste üles protesteerima Ain Seppiku ja temaga koosmeeles tegutseva Eesti Keskerakonna ladviku  häbematuse vastu, kes näivad püüdvat endaga kaasa tõmmata ning ajaloolise tõe ja õigluse vastu ringkaitsesse organiseerida üht tervet eestlaste põlvkonda ja eriti kunagi hädasunnil NLKP liikmeiks astunud ja parteiga mitte ilmaski tõeliselt liitunud inimesi. Kui keegi eesti ühiskonda praegu lõhestada püüab, siis on see Ain Seppik oma sõpradega.

 

Eesti Endiste Poliitvangide Liit

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

EEPL ühiskondlik süüdistus

Ühiskondlik süüdistus

 

Eesti Endiste Poliitvangide Liit esitab Eestit aastail 1944-1994 okupeerinud N.Liidu kollaborantide ja N.Liitu ENSV-nimelise okupatsioonihalduse juhtivate ametnikena esindanud Ain Seppiku ja Edgar Savisaare vastu järgmised ühiskondlikud süüdistused ning palub Eesti Vabariigi selleks kohustatud organeid mõlema süüasi uurimisele ja menetlemisele võtta.

            Ain Seppik, töötades ENSV juhtiva kontrollorgani, nn Ülemkohtu liikmena ja olles teadlik paljude Eesti kodanike vägivaldsest saatmisest okupandi territooriumile tema kontrollile alluvate okupatsiooniorganite kaudu ning olles kohustatud ja õigustatud nende organite õigusevastast tegevust takistama, lasi seda kõike sündida ning seega pani toime aegumatu sõjakuriteo, mis on kirjeldatud Genfi 1949.a neljandas (okupeeritud territooriumi tsiviilisikuid kaitsvas) konventsioonis, s.h iseäranis artiklites 47, 49, 67, 76, 146,147 ja 148, ning Eesti Vabariigi kehtiva karistusseadustiku paragrahvides 88 ja 97 (arvestades lisaks EV Põhiseaduse §123 ja §146 nõudeid). Raskendava asjaoluna tuleks arvestada, et Ain Seppik esitas hiljem EV Riigikokku kandideerides valeliku süümevande, mistõttu tuleks ühtlasi ta mandaat EV Põhiseaduse rakendamise seaduse §6 alusel tagantjärgi tühistada.

            Edgar Savisaar on vastavalt BNS poolt 29.jaanuaril 2003 kell 18:59 avaldatud uudisele kiitnud Ain Seppikut, et viimane sovetiaegse kohtunikuna nimetas fašismi propageerinud noorukeid fašistideks. Seda kohtuasja kirjeldavast ajaleheülevaatest (vt Riigikohtu otsus nr III-1/3-31/95 ja 29.jaan hommikune Eesti Päevaleht) selgub aga, et EV Riigikohus rehabiliteeris 1995.aastal kõik tollased süüdimõistetud ja leidis et nende tegevus seondus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava võitlusega. Härra Savisaarele oli see rehabiliteerimine eelmainitud avalduse tegemise ajal kindlasti teada ning järelikult on ta kaudselt laimanud Riigikohut (karistusseadustiku §305 ja §275), et see rehabiliteerib fašiste. Uurides seoses Ain Seppiku kui sõjakurjategija paljastamisega ajakirjanduses avaldatud fakte ning andmeid neile reageerimisest on Endiste Poliitvangide Liidul tekkinud kurvastav mulje, et Edgar Savisaar on säilitanud sovetliku mõtteviisi ning peab nõukogude režiimi vastast tegevust fašismiks. See tähendab Riigikohtu kogu rehabiliteerimistegevuse kahtluse alla seadmist ning kõigi endiste poliitvangide taas-süüdistamist.

 

Niisugusel isikul ei tohiks olla kohta Eesti poliitikas.

 

 

Eesti Endiste Poliitvangide Liit

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv