• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Nutt, Mart – poliitik

MART NUTT: Kust kulgeb piir?
EPL, 01.02.2003 

Uudise pilt

Olgu reaalpoliitikaga, kuidas on, juriidiliselt on Eestil ainuvõimalik Schengeni piir maha märkida Tartu rahu joone järgi, kirjutab riigikogu liige MART NUTT.

Kaheteistkümne riigi liitumine nihutab Euroopa Liidu (EL) piiri sadu kilomeetreid ida poole. Sellele võiks reageerida tõdemusega, et mis siis? Ühinevatel riikidel ei ole oma idanaabritega piirikonflikte, piir on enamasti maha märgitud ja piirikontroll toimib. Poliitilisest vaatenurgast on uute liikmesriikide suhted väljapoole jäävate naabritega normaalsed. Ent kui püsiv on see normaalsus? Elu on näidanud, et ajalugu on piik rahvaste ihus. Kas võime uskuda, et ajalugu enam ei mõjuta poliitikat, aastakümnete tagune ebaõiglus on ununenud ja õiguslikud faktid on muutunud reaalpoliitika ees anakronismideks?

Ajaloos on poliitikat kujundatud tihtipeale jõupositsioonilt ning õiguslikud tagajärjed on lepingute keelde valatud uus jõudude vahekord. Reaalpoliitika on seevastu olukorra tunnetus, milles kellelgi ei ole jõudu või soovi kujunenud suhteid ümber korraldada. Seepärast reaalpoliitika püsibki just niikaua; aga mitte ka enam, kui jõudude tasakaal ei võimalda muutusi. Lepingud võivad olla reaalpoliitika vormistus. Aga ei pruugi. Lepingud võivad ka reaalpoliitikat eirata ja olla argumendiks uue jõudude vahekorra kehtestamisel.

Niisiis, kõik teavad, kust hakkab kulgema EL-i uus idapiir. See on Teise maailmasõja ning N Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel kujunenud reaalpoliitiline piir, mida poliitiliselt keegi ei vaidlustagi. Ei EL-i ega ka kandidaatriikide kui uute EL-i naabrite seast. Kui aga poliitilisele lähenemisele lisandub ajaloolisest õiglusest (resp ebaõiglusest) tulenev tegur, on suhtumine kriitilisem ja reaalpoliitika võidakse seada küsimärgi alla. Ehk küll emotsionaalsel tasandil, kuid see tähendab hõõguvaid süsi tuha all. Õiguslik lähenemine loob aga pinnase arvukatele piirivaidlustele tulevase EL-i idapiiri kulgemise üle.

Põline idapiir

Samuel Huntington markeeris “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” Euroopat läbiva tsivilisatsioonipiiri mööda 16. sajandiks kujunenud lääne- ja idakristluse levikupiiri. Sõltumata sellest, kuivõrd tõsiselt Huntingtoni lähenemisviisi võtta, tuleb tõdeda, et vaatamata ulatuslikule riigipiiride muutumisele, rahvaste kadumisele ja tekkimisele, assimileerimisele ja genotsiididele ei ole see piir viie sajandi jooksul märkimisväärselt nihkunud.
18. sajandini domineerisid piirialadel läänekristlust kandvad riigid – Rootsi, Poola-Leedu ühisriik Rzeczpospolita ja Ungari, kelle hallata oli ka osa õigeusklikust maailmast. Seejärel kandus jõukese idakristlikule Venemaale, kes hõlvas järk-järgult läänekristlastest elanikega Liivimaa, Poola-Leedu ja Soome.

Esimese maailmasõja tagajärjel joonistus välja nn Versailles süsteem, mis joonistas riigipiirid seni ajaloos suurimas vastavuses Huntingtoni tsivilisatsioonipiiriga. N Liidu läänepiir langes sellega kokku. Vaid Rumeenia ja Jugoslaavia jäid riikideks, mida jagas lääne- ja idakristluse piir. Molotovi-Ribbentropi pakt muutis selle kokkulangevuse aga napilt kakskümmend aastat hiljem olematuks. Tänases Euroopas, kus N Liit ja Jugoslaavia on jäänud ajalukku, on ikka rohkem “jagatud” riike, kui Versailles süsteemis.

20. sajandi alguseks kujunes Euroopa rahvuslikus liikumises eetiliseks kriteeriumiks rahvuse enesemääramise idee. Selle juhtmõteteks olid, et igal rahvusel on õigus otsustada oma saatuse üle kuni rahvusriigi moodustamiseni ja igal rahvusel on õigus kuuluda ühte riiki. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad, kes varasemal ajal kuulusid mõne võõra riigi koosseisu, püstitasid iseseisva riigi idee just niisugusele eetikale toetudes. Selles väljendus ka tung tõmmata riigipiir mööda rahvuse asuala piirjooni.

Kuigi Esimene maailmasõda tõi Euroopa kaardile hulga uusi riike, siis rahvusriigi idee oma puhtuses ei realiseerunud. Riike, kus põhirahvus moodustas üle 85%, oli aastatel 1920–39 uute riikide seas ainult neli: Eesti, Soome, Leedu ja Ungari. Seevastu Poola (68% poolakaid), Tðehhoslovakkia (48% tðehhe, 18% slovakke) ja Jugoslaavia (46% serblasi, 28% horvaate, 9% sloveene) olid pigem paljurahvuselised. Kolmandik ungarlastest ja viiendik sakslastest jäi elama väljapoole oma rahvusriiki. Takistuseks rahvusriikidele ei saanud mitte üksnes ulatuslikud segarahvastikuga alad, vaid ka hegemonistlik ambitsioon jäljendada vanu impeeriume. Vabaduse kätte võitnud rahvas ei suutnud alati panna vastu kiusatusele muutuda rõhujaks. Seetõttu jäi ka rahvuste enesemääramise idee valgusel tekkinud riikidesse palju neid, kelle arvates uued riigipiirid olid ebaõiglased.

Külma sõja reaalpoliitika lõpp

Teine maailmasõda õiglust ei suurendanud. Molotovi-Ribbentropi leping jäi N Liidu jaoks kehtima, kõik kokkuleppel natsi-Saksamaaga saadud territooriumid jäid liitlaste vaikival nõusolekul N Liidule. Balti riigid kaotasid iseseisvuse. Poola nihutati juurdelõigetega läänest ja äralõigetega idast lihtsalt lääne poole.

Bessaraabia rumeenlased eraldati ülejäänud rumeenlastest. Kuid veelgi enam: lääs nõustus loovutama N Liidule kaks piirkonda, mis iialgi ajaloos ei olnud kuulunud Vene riigi koosseisu – Ida-Preisimaa põhjaosa ning Taga-Karpaatia Ukraina. Mõisted “rahvusriik” ja “rahvuste enesemääramine” muutusid järk-järgult tabuteemadeks, sest neist ei soovinud rääkida ükski võitjariik. Varnast oli võtta natsismi ja faðismi silt, mida andis hõlpsasti igasuguse rahvusliku liikumise külge kleepida.

Võitjariikide kehtestatud reaalpoliitikat püüti põlistada 1975. aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil (CSCE) Helsingis, kus kinnitati üksmeelset vastuseisu sõjajärgsete piiride muutmisele. Kõrgelt foorumilt tunnustatud reaalpoliitika püsis 15 aastat. Ühiskonna arenguloogika võitis ajale jalgu jäänud reaalpoliitika ja tekitas uue reaalpoliitika, mille oluline osaline on Saksamaa kui üks riik ja kuhu ei mahu Nõukogude ja Jugoslaavia impeeriumid. 1993. aastaks oli Euroopas 13 riiki (kui Taga-Kaukaasia riigid kaasa arvata) rohkem kui 1989. aastal. 21. sajandi alguses on reaalpoliitika nurgakiviks tõik, et EL laieneb lähitulevikus vähemalt 12 riigi võrra ning NATO-sse on kaasatud enamik endise nn idabloki riike.

Kindlasti leidub neid, keda tänane reaalpoliitika ei rahulda. Leidub neidki, kelle veendumuse järgi see ei suurenda õiglust. Need on tunnetuslikud ja suhtumuslikud arusaamad, mis mõjutavad reaalpoliitikat juhul, kui leidub piisav hulk rahulolematuid. Kuid asjaolu, kuidas tänane reaalpoliitika haakub rahvusvahelise õigusruumiga, kehtivate lepingute või riikidevaheliste suhetega, mis on kujunenud lepingute puudumisest hoolimata, põhineb faktidel.

Fakt võib mitte meeldida. Fakti saab maha vaikida, kui demokraatiat pole piisavalt. Aga seda ei saa teha olematuks. Fakt on reaalpoliitika tülikas seltsiline.

Tülikad faktid

Riikide vahel sõlmitud lepingud on faktid ja lepingupooltele siduvad, kui neid ei ole denonsseeritud. Ka siis, kui need reaalpoliitikaga kuidagi kokku ei lähe. Tänastel EL-i kandidaatriikidel, tulevastel liikmesriikidel on hulk lepinguid, mis on sõlmitud maailmasõdade-vahelisel ajal, mida ei ole kunagi denonsseeritud, kuid mida ei ole reaalpoliitika kaalutlustel pärast Teist maailmasõda ka rakendatud. Märkimisväärne osa neist lepingutest on sõlmitud Vene NFSV või N Liiduga, mistõttu on need siduvad N Liidu järglasriikidele. Kui mingil põhjusel tekib olukord, kus neid soovitakse hakata täitma, pöörab see tänase reaalpoliitika pea peale. Seda rahvusvahelist õigusruumi on põnev põgusalt kaeda.

Esimene sellistest lepingutest sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 Tartus. Tartu rahulepinguga määrati kindlaks ka Eesti-Vene riigipiir. Leping deponeeriti Rahvasteliidus. Seda ei ole hiljem ei muudetud ega denonsseeritud, mistõttu tegemist on kehtiva lepinguga. Hilisem piirimuudatus (1944–45) ei ole õiguslikult pädev, sest see oli ühepoolne okupeeriva riigi otsus okupeeritud riigi suhtes.

12. juulil 1920 sõlmisid Venemaa ja Leedu Moskvas rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Vilniust ja Gardinast (Grodnot) Leedu territooriumidena. Hiljem annekteeris need alad Poola. Pärast Poola jagamist Saksamaa ja N Liidu vahel tunnustas N Liit 10.9.1939 kokkuleppega uuesti Vilniuse ala (aga mitte Gardinase) kuulumist Leedule. Tol ajal määratud piir langeb kokku täna
se Leedu idapiiriga.

Läti sõlmis Venemaaga 11. augustil 1920 Riia rahu, millega Venemaa tunnustas Läti idapiiri. Abrene (Põtalovo) piirkond jäi selle alusel Lätile. 1945 liideti okupeeritud Lätile kuuluv Abrene N Liidu ühepoolse otsusega Venemaa külge. Rahvusvahelist lepingut, mis kinnitaks Abrene kuulumist Venemaale, ei ole.

18. märtsil 1921 sõlmisid Poola, Venemaa ja Ukraina Riias rahulepingu, millega pooled tunnustasid Poola idapiiri. Molotovi-Ribbentropi pakti alusel N Liit okupeeris Poola idaosa nn Curzoni liinini. Täna kuuluvad nimetatud alad Ukrainale ja Valgevenele.

29. septembril 1938 sõlmisid kaks Saksamaa marionettriiki Slovakkia ja Taga-Karpaatia Ukraina lepingu, mis määras nende omavahelise piiri. 29. juuni 1945 Moskva lepinguga tunnustati seda kui N Liidu ja T‰ehhoslovakkia riigipiiri. Täna kuulub territoorium Ukrainale.

28. juunil 1940 kinnistati nootide vahetusega Bessaraabia ja Bukoviina üleminek Rumeenia koosseisust N Liidu koosseisu, lähtudes Molotovi-Ribbentropi paktist. Pariisi rahulepinguga 1947 tunnustasid seda piiri nii Rumeenia kui N Liit. Hiljem on Rumeenia seda otsust vaidlustanud kui surve all tehtud lepingut. Täna on nimetatud territoorium jagatud Ukraina ja Moldova vahel.

Taustana tuleks meenutada ka samasse süsteemi kuuluvaid lepinguid praeguste EL-i liikmesriikidega.
14. oktoobril 1920 sõlmisid Soome ja Venemaa Tartus rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Soome idapiiri ja loovutas Petsamo piirkonna Soomele. Talvesõja lõpetanud 12. märtsil 1940 Moskva rahuga loovutas Soome N Liidule enamiku Karjalast. 10. veebruaril 1947 tunnustasid pooled Pariisi rahulepinguga Soome ja N Liidu riigipiirina joone, mis on praegu Soome ja Venemaa riigipiir.

17.juulist kuni 2. augustini 1945 toimunud Potsdami konverentsil andsid lääneriigid Ida-Preisimaa põhjaosa koos Königsbergi linnaga N Liidu haldusesse. 12. augustil 1970 kinnitasid Saksamaa ja N Liit, et neil ei ole teineteise suhtes territoriaalseid nõudmisi. Lepingut, mis kinnitaks Venemaa õigust nn Kaliningradi oblastile, ei ole.

Venemaa peab tegutsema

Miks ei ole sõlmitud uusi, reaalpoliitikale vastavaid piirilepinguid? Sest Venemaa ei ole olnud sellest huvitatud. Võimalik, et lootuses revideerida tulevikus piiri enda kasuks. Kuid nüüd on tekkimas olukord, kus Venemaa peab vaatama tõtt uue realiteediga, kus Venemaa ja EL-i piiri määravad kehtivad lepingud, mille järgi piir kulgeb mõnevõrra ida poolt, kui piirireÏiimiga kontrolljoon.

Eesti on juba aastate eest näidanud valmisolekut sõlmida uus piirileping, mis välistaks territoriaalsed vaidlused. Venemaa on näinud selles Eesti huvi ja sidunud uue piirilepingu kohati absurdsete tingimustega, mis riivavad Eesti suveräänsust. Venemaa esitab nõudmisi à la Matvijenko 7 nõudmist, elades ettekujutuses, nagu oleks Eesti jätkuvalt Venemaa sõnakuulmatu protektoraat.

Uus piirileping ei ole Eesti huvi ja selle puudumine Eesti probleem. See on hoopiski Venemaa probleem! Venemaale ei ole jäänud rohkem valikuid kui Eesti vastutulekut hinnata ja sõlmida kibekiiresti uus piirileping; või siis paigutada oma piiripostid ümber Tartu rahu joone taha. Õige pea peab hakkama Venemaa juba EL-ile tõestama, et Ingerimaa, Setumaa ja Abrene on Venemaa, mitte aga EL-i alad.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Peebo, Annely – ooperilaulja

 

Annely Peebo: kõik ooperilauljad ei ole paksud ja igavad!
Maria Ulfsak, EPL, 01.02.2003 

Uudise pilt
Annely Peebo ootab oma elult ja töölt veel palju väljakutseid.
Foto: Raigo Pajula

Eelmisel nädalal esietendus Soome Rahvusooperis Rossini “Teekond Reimsi”, kus üht pearollidest laulab Eesti kuulsaim ja populaarseim ooperilaulja Annely Peebo (31). Reporter Maria Ulfsak usutles Peebot Helsingis.

Üheksandat aastat Viini Rahvaooperi solistina leiba teeniv silmipimestava naeratusega Annely rändab tööd tehes mööda maailma ringi, armastab süüa teha ja igatseb oma eesti südamesõprade ja pisikese vennalapse järele.

Helsingi ooperimajas Eesti Päevalehele intervjuud andes avalikustab ta ka kuuma uudise oma tulevasest hiigelpublikuni jõudvast tööst – Annely Peebo on tõenäoliselt üks õhtujuhtidest ja esinejatest 2005. aasta Jaapani EXPO maailmanäitusel.

Kuidas Eurovisiooni juhtimine teie kui laulja mainele on mõjunud?

On teada, et ainult kümnendik inimesi kuulab tõsist klassikat – seda asjaolu arvestades on klassikainimesel väga hea meel, kui suurem mass teda tundma õpib.

Eurovisiooniga sai väga paljudele inimestele näidata, et kõik ooperilauljad ei ole nii paksud ja igavad midagi. Eriti Austrias on väga paljud noored tulnud pärast lauluvõistlust ütlema, et nad on vaimustatud ja tahavad tulla mu etendusi vaatama.

Ka Viini Rahvusooperi direktsioonilt olen teada saanud, et kõik mu etendused olid pärast lauluvõistlust välja müüdud ja publiku hulgas oli väga palju noort seltskonda.

Mis oli selle juures halba, et te lauluvõistluse õhtujuhi koorma endale kaela võtsite?

Meediakoormus oli töökoormusest suurem. Natuke häiris meedialohakus: kõik, mida kuskil räägitakse, pandi minu käest küsimata lehte, see näitab erinevate väljaannete taset. Eesti on nii väike riik, et iga inimese arvamus on oluline – kui kogu aeg jääb lugejate arv vähemaks, siis pole pikas perspektiivis kiiresti müüvatel kollastel pealkirjadel mõtet.

Mul piisas ainult hambaarsti juures käimisest, kui Õhtulehe esikaanel kirjutati, et Peebol on uued hambad.

Te olete eesti ajakirjanduses omaette nähtus – huviorbiiti tõusnud positiivsete kangelaste pihta hakatakse pärast esimese vaimustuse kadumist sageli pori loopima. Kuidas teil on õnnestunud klatšist pääseda?

Esiteks olen palju Eestist ära, teiseks ei ole ma iialgi oma eraelust rääkinud. Leian, et see tõesti ei lähe ühelegi inimesele korda. Püüdsin ka oma vanemad ja venna pere meedia tähelepanust eemal hoida.

Kolmandaks arvan, et me tegime oma tööd nauditavalt. Olen omal alal palju saavutanud – oma teatris tõusnud esimeseks metsosopraniks, olen üksi kõigega hakkama saanud. Ajakirjandusel ei ole mingit tõsist põhjust mind kuskilt otsast rebida.

Ega kõike lugeda pole jõudnudki, õnneks ema ja vend on ajakirjanduses ilmunud materjalid kokku kogunud. Kui ma ükskord vanaemaks saan, siis lappan need lood läbi.

Eesti uusi eurolaulu kandidaate olete näinud?

Lehtedes olen pilte ja lugusid näinud, aga mulle ei jäänud küll ükski nimi meelde – ei ole tõesti eesti uue popmuusikaga tuttav. Kodus kuulan küll ka kergemat muusikat, olen samasugune nagu kõik teised noored inimesed. Kuulan rokki, kerget jazzi ja poppi, väga hea meelega kuulan näiteks Stingi. Britney Spearsi siiski ei naudi.

Algul pidi teist saama peatselt Eestis esietenduva “Heliseva muusika” Maria. Nüüd mängib Marko Matvere partnerit Maarja-Liis Ilus. Miks nii läks?

Algul andsin oma nõusoleku, aga etendusteperiood Viinis on väga tihe. Nii poleks saanud korralikult proove teha.

Mina saaksin hakkama, aga leian, et see on ebaprofessionaalne lähenemine: proovi ei vaja mitte ainult mina, vaid ka teised, eriti lapsed.

Kas ja kuidas on pärast aastatagust suurüritust muutunud eesti publiku suhtumine teisse?

Pärast suurt Eurovisiooni meediakära on eesti publik täiesti vapustav. Kui mul filharmoonias viimane kontsert oli, tõusid inimesed etenduse lõpus püsti ja lillede kogus oli vist küll suurem kui mõnes pulmas.

Üldiselt on kodupublikule esinemine kõige raskem – oma ema, isa ja tädide ees kodus lauldes hakkavad käed värisema, sest sealt tuleb kõige ausam reaktsioon.

Esmaspäeval oli Helsingis teie koosseisul teine “Teekond Reimsi” etendus. Kuidas läks?

Ma arvan, et see oli senisest neljast etendusest kõige parem üldse. Ka ajakirjanduses ilmunud kriitika on olnud positiivne.

Dario Fo, “Teekond Reimsi” lavastaja, on maailmakuulus itaalia kunstnik ja lavastaja, kes on tuntud oma radikaalsuse ja ebatraditsioonilisusega. Kuidas teie omavaheline koostöö sujus?

Dario Fo on erialalt tegelikult kunstnik ja fotograaf. Ka etenduses on see tunda – ta on lavale loonud hästi palju värvilisi pilte, ise kõik taustad maalinud ja lava kujundanud.

Maailmakuulsatest lavastajatest, kellega olen koos töötanud, on Fo olnud kõige inimlikum ja põnevam. Ta on niivõrd lihtne, ei mingisugust staarikompleksi ega naeruväärset omadust, mis teisi ootama paneb.

Olen oma natuurilt ka selline, kes klapib hästi lõunamaalastega, näiteks itaallastega või hispaanlastega – neil on avameelne suhtlemisviis ja iseenesestmõistetav ellusuhtumine.

Mille poolest on Helsingi Rahvusooperi “Teekond Reimsi” eriline?

Nii kallist etendust ei tee naljalt ükski teine ooperimaja. Majanduslik olukord Euroopas on niivõrd allamäge veeremas, et esimene asi, mille pealt raha kokku hoitakse, on kultuur – kultuur on ikkagi luksus.

Selles projektis on kaks koosseisu, seega kolmkümmend kuus solisti, kellele kõigile tuleb maksta. Samal ajal on laval veel kakskümmend akrobaati ja kaks koori, ühesõnaga tohutu hulk inimesi, peaaegu kõik spetsiaalselt selleks etenduseks palgatud. Pluss dirigent Maurizio Barbacini, kes on Philadelphia ooperi kunstiline juht ja lavastaja Dario Fo – mitte just eriti odavad inimesed.

Minu tuttavad, kes majandusvaldkonda jagavad, ütlesid, et selle rahaga oleks teinud tavalises ooperimajas kolm-neli suurt ooperiprojekti.

Kui pikalt selliseks suurprojektiks proove on vaja teha?

Erakordselt pikk ja väsitav prooviperiood algas novembri keskpaigas. Aga kui te etendust näete, siis saate aru, kuhu see aeg kulunud on.

Kas ooperilavastusele actioni sisse toomine muusikalt tähelepanu ära ei röövi? On see uus trend?

Tänapäeva ooperimaailm on muutunud nagu filmibisniseks. Oodatakse rohkem säravaid ja proportsionaalseid inimesi – keegi taha enam laval näha ülekaalulist tädi. Laulmise kõrval on olulisemaks muutunud ka näitlemine. Lauljaid on palju, publik muutub aina kriitilisemaks, konkurents on kõva.

Natukene on kahju sellest, et meie kui kunstiline pool jääme vahepeal tahaplaanile. Oleme harjunud olema lava keskel ja kõige tähtsamad – nüüd vaatab publik üles ja alla – kogu show’d. Aga “Teekonda Reimsi” tasuks igal juhul vaatama tulla, sest nii kallist projekti ei ole ka min
a oma elus veel oma silmaga näinud.

Kas kogu aeg võõrkeelses keskkonnas viibides eesti keel ära ei unune?

Emakeel ei unune kunagi! See on naeruväärne, kui keegi väidab, et ma räägin eesti keelt aktsendiga. Olen eluaeg nii rääkinud, emotsionaalne kõnestiil on minu intonatsiooni omapära.

Kauaks kavatsete Viini jääda?

Ma teen lepingud reeglina ainult aastaks, sest siis jäävad vabad käed. Kunstiinimeste elu on liikuv ja rändav, ühte kohta pidama jäämine ei toeta arenemist. Laulja peab töötama erinevate lavastajate ja erinevate dirigentidega.

Viinis püsib aastaid sama repertuaar, aga kunstnikule on oluline uut omandada. Kunstnik, kes tahab areneda, peab olema riskivalmis – kunst tekibki ainult teatud kogemusi ja elamusi endast kui isiksusest välja andes.

Kas teile sobib selline liikuv elu?

Jah ja ei. Mulle meeldib tegelikult omas voodis magada ja riideid kapist, mitte kohvrist välja võtta. Meeldib kodus süüa teha ja sõpradega läbi käia. Võõras voodis elamine ei ole selles mõttes lõbus.

Teisest küljest uues keskkonnas olemine, õppimine ja vabakutseliste projektidega kaasnev suur raha räägivad jälle asja kasuks. Olen piisavalt noor riskantseteks käikudeks.

Kas teie peamine sõpruskond on Viinis või Tallinnas?

Viinis on palju häid tutvusi, aga minu vanuses ei leitagi vist enam häid uusi sõpru. Südamesõbrad on ikka Eestis, nendega ma olen tihedas kontaktis ja nad käivad ka mujal maailmas mind vaatamas.

Kuidas te vaba aega sisustate?

Hästi erinevalt. Õhtusel ajal olen ma ju tööl. Püüan saada osa linnast, vaadata tähtsamaid vaatamisväärtusi, käia teatris, kinos, shoppamas ja hästi söömas – naudin elu nagu kõik noored inimesed.

Kus teid lähiajal lisaks ooperilavadele esinemas näha võib?

Mulle on pakutud mitmeid õhtujuhtimise võimalusi, aga olen need ära öelnud – liiga palju on investeeritud ja tööd tehtud selleks, et olla laulja.

Kaks hästi suurt projekti, mida kindlasti ka eesti meedias kajastatakse, on tulevikus plaanis. 2005. aasta EXPOl Jaapanis tulevad suured kontserdid ja üritused, millele on mind üheks läbiviijaks ja samas ka lauljaks palutud.

Mida arvate Annely Peebost?

Kadi Kuusing, sõbranna

Minu esimene mälestus Annelyst on kaheksandast klassist, kui ta kammerkoori vastuvõtukatsetele tuli. Seisime koridoris, laulsime Vinteri “Põhjamaaga” hääli lahti ja järsku hakkas täiesti võõras tüdruk sellise inglihäälega laulma, et me kõik tardusime. Selles mõttes ei üllata mind ka tema suur edu.

Kui Annely Eestis käib, siis käime sõbrannaderingiga kellegi pool külas või väljas söömas, meil on sellised nn naisteõhtud. Ta on väga siiras, avatud ja seltskondlik inimene. Isegi kui on mõni raskem periood, siis on Annely ikka energiline ja lõbus – väsimust või tüdimust ei näe temas kunagi.

Eri Klas, dirigent

On olnud tore jälgida, kuidas üks noor, kena ja sümpaatne inimene on edasi arenenud. Töötahe ja ilus hääl on tänaseks viinud Annely tõsiseltvõetavate ettevõtmisteni nii Viini Rahvaooperis kui ka mujal maailmas – näiteks Dario Fo lavastatud “Teekond Reimsi”, mis äsja Helsingis esietendus, on maailma muusikaavalikkuses väga suurt vastukaja leidnud.

Annely on lahtine, elurõõmus ja energiline inimene, kes on lauljana läbinud väga õige tee: arenenud koorilauljast solistiks. Kogemus, hääle valdamine ja töökus on tema suurte edusammude alus.

Allikas

xxx

Annely Peebo laulab paavsti pidustustel
17.10.2003 00:01Andri Maimets, Postimees, toimetaja

Täna õhtul osaleb ooperilaulja Annely Peebo Vatikanis paavst Johannes Paulus II 25. ametiaasta tähistamise tseremoonial, millest teeb otseülekande 30 telekanalit üle maailma.

Peebo esitab koos kaassolistide ning Saksa telekanali MDR sümfooniaorkestri ja kooriga paavsti külalistele Beethoveni 9. sümfoonia.

Vatikani jõudnud Peebo kinnitas Postimehele, et esinejad on tänaõhtuseks kontserdiks hoolsalt valmistunud.

Viimased proovid olid üleeile Saksamaal Dresdenis ning eile Vatikanis. Peebo sõnul valmib eileõhtusest proovist ka CD-plaat, lisaks salvestatakse tänane peaproov.

8000 külalist

Peebo oli üllatunud, kui kuulis, et esinemispaigas Paulus VI kontserdisaalis, mida teatakse ka Aula Nervi nime all, on reserveeritud kohad 8000 külalisele. «See on tõsine väljakutse ja omamoodi ajalugu teeme me selle kontserdiga kindlasti,» sõnas lauljanna.

Lisaks on paavsti ametisse pühitsemise pidustuste korraldajad paigaldanud kontserdisaali vahetus läheduses asuvale Püha Peetruse väljakule hiidekraanid.

«Paavsti pidustustele on tulnud kohale sajad tuhanded usklikud, kes kontserdi vabas õhus vaadata saavad,» kirjeldas laulja sügist Vatikanis.

Eestis ei näidata

Pidustustenädala ühe suurema kontserdi kannavad Eesti aja järgi kell 20.20 lisaks Saksa telekanalitele MDR ja 3sat ning raadiokanalitele üle ka mitmed teiste riikide, nagu näiteks Kanada, USA, Prantsusmaa, Malta, Hispaania, Portugali ja Albaania, televisioonid. Eesti Televisioonil tähtpäeva kontserdi ülekannet ega salvestuse näitamist seni plaanis ei ole.

Peebo nentis, et paavst Johannes Paulus II põdura tervise tõttu on reedeõhtuse kontserdi programmi pisut kärbitud. Nii esitatakse enne Beethoveni 9. sümfooniat varem planeeritud kolme loo asemel üksnes üks teos – Charles Gounod’ «Hymnus Pontificus», mis on Vatikani riigihümn. Siis peab kõne kardinalikolleegiumi juht Joseph Ratzinger ning päras seda esineb MDRi orkester ja koor.

Eestlanna valis aldipartiid laulma MDRi sümfooniaorkestri praegune dirigent, inglane Howard Arman.

Lisaks aldipartiid esitavale Annely Peebole kuuluvad 9. sümfoonia solistide hulka Saksamaal elav soomlanna Camilla Nylund (sopran), austraallane Steve Davislim (tenor) ja sakslane Ralf Lukas (bass). Paavstile laulmise lepingutasu suurust ei soostunud lauljanna nimetama.

Roomast sõidab Peebo orkestri ja kooriga tagasi Leipzigisse, et anda koos MDRi sümfooniaorkestriga pühapäeval kontsert Leipzig Gewandhausis, mis on Saksamaa üks suuremaid kontserdisaale. MDRi sümfooniaorkester on Euroopa vanim ringhäälinguorganisatsiooni orkester.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Parek, Lagle – vabadusvõitleja

Lagle Parek valiti aasta kodanikuks

xxx

 

Lagle Parek: saime aru, et vangistamiste aeg on möödas

Anneli Ammas EPL 01.0202003

Uudise pilt
Lagle Parek on praegu heategevusorganisatsiooni Caritas juht.
Foto: Raigo Pajula

1988. aasta 2. veebruari Tartu miitingu ühele organiseerijale, MRP-AEG liikmele Lagle Parekile lõppes see päev järjekordse arreteerimisega julgeoleku poolt. Mitmed tema kaasvõitlejad olid juba enne Tartust kaugele saadetud.

Lagle Parek, teid peeti sel ajal väga sageli mitmeks tunniks kinni, jälitati pidevalt. Mis kinnipidamised need olid?

See polnud enam ülekuulamiste aeg. Meie, need, kes olime vanglad läbi käinud, saime aru, et enam midagi ei juhtu.

Teie jaoks oli 1988. aasta talveks selge, et väljaastumised olid juba ohutud.

Need polnud väljaastumised, vaid käitumismall. Elasime oma elu ja väljendasime oma tahtmisi ning nemad püüdsid takistada. Tunnetasime mingi meelega, et protsessi enam ei järgne, et vangistamiste aeg on möödas, on uus aeg ja vanad meetodid enam ei toimi.

Kas selle kindluse andis 1987. aasta augusti Hirvepark?

</SCRIPT>Hirvepark võib-olla polnud veel nii selge.

Aga pärast seda?

Pärast oli muinsuskaitse kokkutuleku keelamine Tarvastus. Siis hakkas stalinismiohvrite monumendi allkirjade korjamine, mis oli väga suureulatuslik. Sinna korjati kümneid tuhandeid allkirju. See tundus julgeolekule küllaltki tõsise aktsioonina. See oli paljudele väga tähtis ning see oli paljudele julgusenivoo. Sellega ei nõutud veel Eesti iseseisvust, vaid monumenti kannatanutele. Aga sellele oma allkirja andmine oli julguse mõõdupuu. Väga paljud veel ei julgenud. Julgus ja enesekindlus tulid samm-sammult.

Teie ja kaaslaste vastu algatati ajakirjanduses propagandasõda. See pidi väga ebameeldiv olema?

Muidugi saime haiget, aga nüüd on see minu jaoks juba ajalooline periood. Kõige ebameeldivam kõigist artiklitest oli bibliograaf Elsa Kudu artikkel. Ta oli minu ema tuttav. Täiesti arusaamatu, miks ta kirjutas. Või teine, koolidirektor Jüri Vene ääretult tobe artikkel, kus ta ajas mind lihtsalt kellegi teisega segi. Mind Tartus 2. veebruaril tänavail polnud, aga ta täitis tellimust ja kirjutas, kuidas ma tänaval seisin. Iga tellimust ikka ei saa täita, mingi lugupidamine peab endagi vastu olema.

2. veebruar andis tarkust ka vastaspoolele. Tallinnas 24. veebruaril enam koeri ja kilpe välja ei toodud.

Jah, tobe oli koerte ja kilpide ning kumminuiadega inimeste peale minek. Nurga taga sai nii mõnigi noor inimene kumminuiaga. See oli tüüpiline tänavarahutus, kui rahvas tuleb gruppidesse ajada ning seal neile peale minna. Selline jõudemonstratsioon äratas väga paljusid inimesi. Järgnes proteste nendelt, kellelt seda ei oodatud. Vastuseis lõi väga palju selgeks. Meile oli see võit.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Taniloo, Endel – skulptor

Eesti skulptuuri suurkuju Endel Taniloo vajab rohkem ruumi
Andrus Esko, SL Õhtuleht, 1.02.2003
Taniloo.jpg: Andrus Esko
LÄKS EDEVAKS: Autor poseerib ja kommenteerib: «Olen teinud väga palju naiste figuure. Noh, vana mees läheb edevaks — panin ennast kolme naise põlve peale.»

Eesti vanim tegevskulptor tartlane Endel Taniloo on elust läbi tulnud (Siberi vangilaagri kaudu) ühe abikaasa, seitsme auto, 33 näituse ja 947 kunstitööga. 80aastase vunk pole veel kaugeltki otsas.

947 — abikaasa luges arvepidamisraamatutest numbrid kokku — skulptuuri, monumenti, hauasammast ja pisiplastikat on kõva sõna. Vanahärra on kustumatus vormis, viimase aastaga tegi juurde 15 kivipead. Enne juubeldamist pööras aga sootuks uutele radadele.

Installatsioonid Pere Lugu, Kodu Lugu, Mere Lugu, Köögi Lugu on kaadervärgid, mis kokku pandud igasugu asjadest. Fotod, pajakonksud, potid ja pliidirauad, laevakell ja kompass ja nii edasi.

Taniloo juubelinäitust on Tartu kunstnike majas kaks saalitäit.

Ajaga kaasas käimiseks seisab aknalaual ka üks purk. Selles ei ole siiski muud kui üks kuivanud konn.

«Postmodernismi aegne kunst. Piirideta kunst,» täpsustab juubilar. Ja ei unusta lisamata: «Mina olen oma õpinguid alustanud 1944 Pallases.»

Targemate (näit. Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor Ants Juske) hinnangul on Endel Taniloo lavastanud — ajal, kus kunsti piirid on väga ähmased — kahes kunstisaalis oma majamuuseumi.

«Tegelikult on see tema elulugu, mida ta on seal installeerinud,» ütleb Juske. «Vana on muljetavaldav, väga vitaalne kuju!»

Ellujäämiskursustele enda tehtud nari peal

Taniloo suurejoonelisest 80. sünnipäevast Tartu kontserdimajas sai osa üle saja inimese. Orelipalad ja ooperilaulud, juubilar ise mängis lavalt suupilliga vana valssi. Pärast viinud peened toidud paljudel keeled alla.

«Pidu oli nii uhke, et isegi presidendiproua oli kohal,» nõustub skulptor. Presidendiproua abikaasa vabandas oma puudumist terviseprobleemidega.

Presidentidest veel nii palju, et: «Sündisin, kui Eesti Vabariik oli viis aastat vana. 15aastaselt ma olin Tallinnas noorkotkaste Tartu Kuperjanovi rühma esindaja ja president Päts pidas meile Kadriorus rõdult kõne. Nüüd ma olin Kadriorus eelmine aasta. President andis mulle Valgetähe ordeni neljanda klassi.»

Kõne ja ordeni vahepeale mahub eesti mehe elu. Pallasele järgnes Saksa sõjaväe tagavararügement. Kilingi-Nõmmes hakati põrsa kõrvale just tanguputru keetma, kui piilurid andsid häire: «Kurat, Vene tankid tulevad!» Kompaniiülem hüppas hobuse selga ja pani esimesena minema.

Metsas redutamine ja vahelelendamine. Traataed Põltsamaal. Jalgsi kahetuhandekesi Petserisse, kus aeti vagunid ette ja pandi palkidest laudu ja prusse saagima. «Ma ütlesin teistele: tutkit me siit koju sõidame, ega selleks pole narisid vaja. Suunatigi meid hoopis Siberisse ellujäämise kunsti õppima. Novosibirskisse jõudmiseks loksusime rongis üheksateist päeva.»

Pallaslasest stahhaanovlaseks

Vangilaagris pidi pallaslasel hing äärepealt välja minema. 1945. aasta kevadel kaalus sinimustvalge sõrmusega noorhärra täpselt 45 kilo.

«Jõudu polnud enam üldse. Vajusin lumme, säält mind siis korjati kunagi üles. Olid söötnud mind, täitsa segi olin. Pandi laagri haiglasse. Kosusin hästi, aga jalg paistetas üles nagu pakk. Pidin olema lume sees ikka tükk aega, et põlv ära külmas.»

Kosumise järel Kemerovo oblasti masinavabrik. Alguses metalli kandmine, siis vormimine. «Nädal aega tehti õppust, juba hakkasin kõige keerulisemat detaili tootma. Varsti olin stahhaanovlane, sest mul oli iga liigutus läbi mõeldud, aga see oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud…»

Eestist tuli teade, et kel vabakägulistest on kõrgem haridus pooleli, võivad õppima tulla. ENSV Kunstide Valitsus saatis Taniloole telegrammi: «Sõitke 1. septembriks Tartu Kunstiinstituuti.» Telegrammisaaja vabriku direktori juurde: «Mind kutsutakse õppima, ma tahan siit lahkuda.» Direktor vastu: «See ei tule kõne allagi, sest teile ei ole asendajat.»

Ei jäänud üle muud, kui sõbraga võltsdokumendid osta, seedrikäbiseemned söögiks tasku panna ja ise ära tulla. Kolm päeva sõideti Vladivostoki–Moskva rongis vagunite vahel puhvrite peal tuule käes. Lõpuks laskis vagunisaatja sisse. «Ma olin NII väsinud püstijala peal seismisest. Viskasin kohe kempsu ette maha ja magasin.»

Kuigi tehasedirektor saatis stahhaanovlase tagasisaamiseks Eestisse kaks nõudekirja, õnnestus nende haardest lõpuks vabaneda. Selle nimel tuli uurija tahtel («Mul ei ole praegu teiega tegelemiseks aega, pean sõitma Valka mõrva uurima.») 13 päeva vedeleda koos sulidega uurimisisolaatoris.

Savi ja mesi hoiavad vormis

Kunstist ja kunsti tegemisest polnud Siberis juttu. Seda suurema isuga andis tartlane kodus asjale pihta instituudi lõpetamise järel. Edu retsept? «Siberi karastus. Ja õnn, et ma ei sattunud julgeoleku pilgu alla.»

1956 esitas Taniloo noortenäitusele aktiskulptuuri. «See on nõukogude kunstis esimene akt, mis välja pandi. Etapiline sündmus! Moskvas Muhhina alles võitles oma aktide eest.»

Veel etapilist. «Mina olen esimene, kes nõukogude ajal võttis dolomiidi uuesti tarvitusele. Mina tegin Saaremaale kubistliku monumendi, mis oli NSV Liidus haruldane nähtus.»

Kingissepa-Kuressaare südalinna kubismist ja mõnest muustki taiesest pole enam midagi alles. Ühtpidi rõõm, teistpidi küllap kripeldus.

«Eks skulptorid ole oma ajastu ohvrid. Monument on kõige ihaldatum asi, mida skulptorid tahavad teha, aga nad on seotud valitseva korraga. Mina oma Kuressaare tööd eriti punamonumendiks ei pea, panin mehed vuhinal liikuma, ja kõik.»

Vanameistri haare ja viljakus, mis ulatub Karl Eenpalu monumendini Tartu vallas, on nii suur, et produktsiooni ei ole kuhugi panna. («Kuhu needki asjad viia, kui näituse maha võtan? Äkki keegi võimaldaks kuskil mõne suure ruumi — ma kingiks oma töid sadakond ära.») Ja kõik on tehtud ikka nendesamade kätega.

«Sa pead oskama kivitööd, rauatööd, puutööd, kõik tuleb skulptoril ise teha. Käed ja sõrmed on minu põhitööriist. Kümme korda päevas pesed külma veega. Savi on — sa vaata kaheksakümneaastase käsi — tervisele väga hea!»

Rahvameditsiin käsib haigele kohale panna savikompressi. Vanameistri tervisele pole seda vaja läinud. Radikuliiidi vastu sööb vana parem tablette.

Suitsu ei tee, viina ei joo, autot ise ei remondi. («Mul ei ole kannatust. Süda läheb täis ja lõhun mutrite keeramisega kohe käed ära.») On harrastanud vehklemist, tennist ja lauatennist. Toitudega ei jukerda, sööb kõike pluss: «Iga hommiku joon kohvi meega. Mett panen korraliku lusikatäie.»

Korralikud eluviisid kasvatavad kordumatuid vilju: «No ma küll ei usu, et kellelgi teisel oleks ühemehenäitusel nii palju töid välja panna kui mul.»

 

Elulooline Taniloo
Postimees, kolmapäev 05.02.2003

Eesti skulptuuris võiks Endel Tanilood võrrelda Evald Okasega maalikunstis: kaks vanameistrit ilmutavad kõrges vanuses erakordset loomepotentsiaali.

Taniloo on teinud silmapaistva ponnistuse, täites Tartu kunstimaja ülevaatega oma kõigist loomeaegadest ning installeerinud selle tugeva semantilise ülekoormusega.

Taniloo on ilmselt kursis nn postmodernistlikust lähenemisest tuttava autobiograafilise meetodiga. Tänapäeval huvitab nii kunstiteadlast kui ka publikut see, mis on konkreetse kunstniku ja tema välja pandud teose «taga», st kes on kunstnik inimesena, mida ta mõtles teose loomisel, mida ta tahab öelda.

Ühesõnaga – täiesti inimlik huvi, mis loob hoopis tugevama silla looja ja vaataja vahel kui seda on kunstikriitika, mille traditsiooniliseks rolliks on kunstikommunikatsioonis seni peetud kunstniku (teose) ja auditooriumi vahendamist.

Enesekriitiline

Taniloo on installeerinud üsna julgelt ja enesekriitiliselt oma kogu loomingu paremiku (vähemalt tema enda arvates). Ega ole kerge manipuleerida, asetades uude konteksti teoseid, mis on olnud suveräänsetena ülevaatenäitustel postamendi otsas.

Paras julgus on panna kokku realistlik kipspea 1960. aastate stiliseeritud aktidega või eksponeerida oma õpetaja Ernst Kirsi portreed koos jope ja grammofoniga kui oma ajastu intiimsete ja kultuuriliste märkidega.

Kuid võtmesõna kogu näitusele on ikkagi «autobiograafia» – seejuures parasjagu enesekeskne ja kergelt edvistav elulugu.

Samas on siin tugev annus nostalgiat ja sümpaatset suhtumist lähedastesse inimestesse – siit ka need «Perelood».

Idee tulevikuks

Keskmeks jääb aga ikkagi Endel Taniloo, tema elu lugu, temaga seotud inimesed, tema looming.

Ehk oleks pidanud panema seinale kirjalikke mälestuskilde või veel parem: andma vaatajale kõrvaklapid, kust kostavad lindilt kunstniku selgitused, mälestused, kunstimõtisklused iga töö kohta.

Loodame, et kõik see jõuab kunagi meile kohale Endel Taniloo autobiograafiana juba raamatu kujul – ja siis nii, et oleksid ausad mälestused ka nendest nn keerulistest aegadest.

Ants Juskekunstikriitik

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kultuurrahvas mäletab

(30.01.2003)

KAAREL TARAND: Kultuurrahvas mäletab

Uudise pilt

Muistsel ajal sündinud faktide vastu ei aita mälulüngad, aga dokumendid minevikust kõnelevad meiega ilma vihata, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand.

Miks antakse välja Läti Henriku kroonika või Eduard Laamani Vabadussõja koguteose uustrükke? Eks ikka selleks, et aina uutele sugupõlvedele ajalugu meenutada ja kättesaadavaks teha. Kirjavaral on kalduvus segastel aegadel kaotsi minna.

Miks avaldavad ajalehed rubriike “Täna viis aastat tagasi” või “Täna 25 aastat tagasi”? Eks ikka selleks, et minevikus toimunu inimestel silme ees püsiks ja oleks abiks oleviku mõistmisel. Pealegi, ajaleht on ju kraam, mis üldjuhul pärast tarvitamist minema visatakse, vaid üksikutel on elamine nii suur, et vanu aastakäike säilitada.
Siin on vastus küsimusele, miks siseminister Ain Seppiku okupatsiooniaegne tegevus just nüüd ajalehtedes meenutamist leidis. Või õigemini, see on osa vastusest, sest täisvastus peaks sisaldama ka arutelu ajaloolise mälu ja poliitilise eetika üle. Kaks nädalat tagasi ütles Lennart Meri intervjuus ajakirjale Suomen Kuvalehti: “Ajalugu on osa poliitikast. Kui poliitika on küpsenud ajalooks, saab seda käsitleda sine ira et studio (vihata ja eelistusteta)”.

Mõnikord tundub, et Nõukogude okupatsiooni ajal toimunu veel selles tähenduses ajalooks pole muutunud. Distants on ehk liiga väike. Kuid ikkagi, Eestimaal sündinud asjadest peavad teadma ka need, kes 2. märtsil esimest korda valima lähevad.

Okupatsioon on lõppenud. Professor David Vseviov kirjutas esmaspäevases Eesti Päevalehes: “Kahjuks on meie elu juba nii korraldatud, et minevik kipub aja möödudes muutuma ideoloogiaks. Seda ka holokausti puhul. Ning igasugustel poliitilistel jõududel võivad siin olla oma huvid (ka jänkidel). Kuid holokausti olemust see ei muuda. Sest holokaust sai õnneks 1945. aastal otsa.”

Siin on võti ka “eesti asja” ja Nõukogude okupatsiooni käsitlemiseks. Nõukogude (Venemaa) okupatsioon sai 1994. aasta augustis otsa. Aga me peame seda ajastut kõigi tegude ja sündmustega mäletama.

Või leidub keegi, kes nõuab unustamist? Ja mis see aitaks, kui eestlased kõigist viiekümnest aastast kustukummiga üle käiksid? Okupatsioon ei ole olnud ju ainult meie, vaid kümnete rahvaste probleem.

Eestlased lahendasid selle probleemi kümne aastaga ära. Pärast mullust parlamendi otsust kommunistlike organite kuritegelikuks kuulutamisest peaks ka kollaboratsionistide hirmudel joon all olema. Edasi menetlevad Eesti kohtud ainult aegumatuid inimsusvastaseid kuritegusid, kui nende sooritajad veel elavate kirjas on. Sest need teod olid ammused.

Riigikogu otsus oli enam kui kümne aastaga saavutatud kompromiss, millega hõõruti maha liigne radikaalsus 1992. aasta loosungilt “Plats puhtaks!”, aga pandi ka teatud piir okupatsiooniaja nomenklatuursete tegelaste liigsele laiutamisele.

Veel teinegi riigikogu otsus loeb okupatsiooni lõpetatuks. Süümevannet, mida nõuti põhiseaduse rakendamise seaduse alusel 31. detsembrini 2000, enam andma ei pea. Riigikogus algatus tähtaja pikendamiseks toetust ei leidnud. Seega arvame praegu Eesti Vabariigis, et mineviku kohta valevandumine Eestit enam ei ohusta ja igaüks võib salata, kui soovib.

Võib ka valet vanduda. Aga sel juhul peab arvestama, et vabas ühiskonnas on igaühel õigus esitada dokumente ning tõestada seda valetamise fakti. Mida sel puhul arvama peaks, on eetika valdkonda kuuluv küsimus. Kusjuures, poliitilise eetika kui millegi erilise rõhutamine siin asjakohane ei ole.

Eetikanormide vastu eksinud poliitik on lihtsalt suurema tähelepanu all ja seetõttu ka karistused karmimad. Kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumine võõra patu eest puhuti poliitilise eetika kõrgpilotaažiks. Kui nii, siis ei peaks igal kimbatusse sattunud poliitikul eeskujust juhinduda ju keeruline olema.

Minu arvates on saavutatud kompromissid mõistlikud. Ja sellega oleks lugu justkui lõpetatud. Tuleb aru saada paratamatusest, et Eesti Vabariik on arenemisvõimeline ainult siis, kui igas vanuses inimestel on oma koht.
Seetõttu ei saanudki platsi täiesti ära puhastada. Jüri Luik ja Sven Mikser on meie poliitilises kultuuris ilusad erandid, üldjuhul küpsetakse riigimeheks hoopis pikema aja jooksul.

Kui riigikogus oleks ainult noored (jah, läänes omandatud haridusega ja keeli oskavad), nõukogude võimu kogemuseta inimesed, oleks riigivanker ammu kraavis. Paralleeli võib tuua politseiga, kes ei saa siiamaani läbi vanemate töötajateta. Endiste miilitsateta. See tähendab, siis, kui okupatsiooniaega kirjeldatakse rahvaliku terminiga ajana, mida “ka kõige vanemad inimesed enam ei mäleta”. On vaid raamatud ja ajalehed, kus mäletatakse aina uuesti.

Minevik võib siis ka ideoloogiaks muutunud olla, kuid tema peale vaadatakse viha ja eelistusteta. Ja keegi ei nimeta seda poliitiliseks propagandaks. Sellest viimasest, muuseas, oleks tark ka juba täna hoiduda. Et mitte narrina ajalukku minna.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Online intervjuu Rein Aidmaga

Täna kell 13.00-15.00 annab Reformierakonna koduleheküljel
http://www.reform.ee
online-intervjuu Ida-Viru maavanem Rein Aidma.

Aidma kandideerib Riigikogusse Reformierakonna esinumbrina Ida-Virumaal.
Lähemalt Rein Aidma kohta: http://www.reform.ee/791

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Seppik, Ain – siseminister

(15:30 22.01.2003)

Online-intervjuu siseminister Ain Seppikuga 

Uudise pilt

Kolmapäeval vastas Eesti Päevaleht Online’i lugejate küsimustele siseminister Ain Seppik. Eesti Päevaleht Online tänab küsijaijd ja vastajaid. Loe vastuseid!

1 mees
Tervist, sm. minister.

Mõni küsimus teie alluvate kohta. Kalle Laanet sai Tallinna prefektiks teie palvel, nagu meedia kirjutas omal ajal. Laanet võttis kaasa Saaremaalt sellise mehe nagu Aare Allik. Mis on temast praeguseks saanud? Tallinna politsei kodulehelt tema kohta infot ei leia, kas ta on lahkunud politseist? Miks ta lahkus, kas ise või sunniviisiliselt ise või anti talle saapaga?

Sattusin kord ühe laua taha Saaremaa politseis töötanud inimesega. Miskipärast läks jutt Laaneti ja Alliku peale ja kui ma olin maininud esmakordselt Laaneti nime, ütles politseinik valju häälega, et “see mees on ilge m***”. Saate küll aru, mis sõnaga tegemist. Kui jõudsime Alliku juurde, iseloomustas ta teda sama sõnaga. Kommentaaridest jäi kõlama, et see pole mitte tema arvamus, vaid paljude Saare prefektuuri töötajate hinnang. Kas siseminister ei oleks pidanud enne Laaneti-Alliku tandemi linna toomist veidigi uurima, kas alluvad ka mehi hindavad ja austavad või on tegemist ainult ministri isikliku arvamusega? Ja kui siseminister uuris, siis miks ei antud Laanetile-Allikule linna toomise asemel hoopis kinga? Või peseb Laaneti käsi siseministri oma ja vastupidi? Või oli hoopis suhtumine, et kui saarlastele ei meeldi, toome siis Tallinnasse, nagu USA Bostoni peapiiskopkond pedofiilpreestreid solgutas ühest kogudusest teise, selle asemel, et neile kinga anda ja nad vastutusele võtta?

Kas teie arvates on õigustatud tõesti, et mingil suvalisel politseiametnikul, nagu Laanet seda on, on õigus ligi 800 000 maksvale luksusautole ja AUTOJUHILE? Kas politseinik ise ei peaks oskama/suutma autot juhtida? Või pole Laanetil juhiluba? Kokkuvõtteks: Moora sai kinga, millal on Laaneti kord ja kas üldse? Või on siseministri arvates kõik õige ja tore?

Praeguseks vist aitab. Tänan vastuste eest.

Aare Allik töötab Tallinna Politseiprefektuuris kriminaalosakonna koordineerimistalituse politseijuhtivinspektorina ja saab – niipalju kui mina tean – oma tööga hästi hakkama.

Vastan autode kohta korraga ja ühes kohas: Politseis on kehtestatud reeglid, millele ametiauto soetamine või rentimine peab vastama. Kui neid reegleid pole rikutud, siis minul siseministrina pretensioone ei ole.

Minu jaoks on auto töövahend. Siseministeeriumi süsteemis, kus üle Eesti töötab rohkem kui 10 tuhat inimest, ongi auto vajalik just tööülesannete täitmiseks. Pean vajalikuks märkida, et autosid kasutavad ka teiste ministeeriumide töötajad.

Kui ametiautode kasutamise suhtes soovitakse uusi reegleid kehtestada, siis ei saa seda teha näiteks ainult Siseministeeriumi haldusalas ja eraldi. Aastate jooksul on süsteemi korrastatud, kuid kasvuruumi on veel piisavalt.

Ministrina ma ei vaata auto hinda vaid kulutusi, mis konkreetsele autole tehakse.

Undo
1. Kui kaua olite Kommunistliku partei liige?
2. Millisele valdkonnale kulutate enamiku oma tööajast?
3. Kas suhtlete Laaneti ja Moora perekonnaga isiklikult?

Kompartei liige olin umbes 10 aastat. Astusin välja 1989. või 1990. aastal, täpselt enam ei mäleta.

Pühendan oma tööaega kõigile siseministri koordineeritavatele valdkondadele.

Laanetitega suhtleme perekonniti juba aastaid. Moora perega me ei suhtle.

Kaja
Kas Teie arvates Moora ja Laaneti juhtum tõstis või langetas politsei mainet? Kui langetas, mida kavatseb siseministeerium selle tõstmiseks uuesti ette võtta?

Ükski juhtum, kus politsei satub löögi alla, ei mõju hästi. Nii ka see. Mainet kahjustada on üksikjuhtumitega lihtne. Hoopis keerulisem seda taastada. Mainet ühekordselt tõsta ei saa, töötame selleks süsteemselt ja igapäevaselt.

mare
Mis on saanud endisest joodikkomissarist Ants Pajumägi´st. Oma võlga ta pole suutnud enam kui aasta jooksul ära maksta. Korralik ta ka pole, valetab kohtutäiturile ja kriminaalhooldajale. Kas on oodata, et temaga saab sama lugu olema, kui selle mehega, kelle tähtaeg aegus, keda ära unustati?

Ants Pajumägi edasist elukäiku ma ei tea. Ta ei tööta enam siseministeeriumi süsteemis.

Hain Rebas
Lp. siseminister,
ajaloolasena ja Eesti Kongressi delegaadina huvitab mind küsimus, kes murdis õige sisse ja varastas Kongressi tarkvara ja olulise andmetebaasi vahetult enne esimest Kongressi 1990.a. märtsi kuus? Kelle käsul? Ja mis määral olite või ei olnud asjaga seotud Teie?

Teo panid toime kurjategijad, kes on süüdi mõistetud. Mina nad ülemkohtu liikmena süüdi mõistsingi.

Kull
Kas olete kasvõi natuke Jüri Mõisale tänulik, et ta võttis enda peale hädavajaliku politsei kaadripuhastuse sammu?

Kuidas võitlete Teie lollide, laiskade ja ebaausate politseinike vastu?

Jüri Mõisale ei ole võimalik tänulik olla. Ta ei teinud mitte puhastust vaid koondas. Koondamine ei käinud mitte lolluse, laiskuse ja ebaaususe järgi. Koondamise põhimõte on saata minema lühema staažiga politseinikud.

Martin
1. Kellele on vaja Kalle Laanet kohalt lahti kangutada, kas teeb kellegi elu kibedaks?
2. Miks meie riigis ei hinnata hea haridusega tublisid noori spetsialiste?
3. Mina kui saaremaa mees,võin Teile kinnitada, et Kalle Laanet on tubli noor mees ja oma ametit tunneb. Seda ma ei ole kuulnud kellegagi laua taga istudes, vaid ma tean, mis saarel toimub ja kuulen mida teisedki arvavad.Ja veel arvan ma, et pole see auto Kalle jaoks kallis midagi,noor haritud energiline ja töökas mees, las tal olla hea auto, mingu see maksumaksja raha vahest ka õigesse kohta.

Kindlasti ei meeldi Kalle Laaneti tegevus kõigile.

Hinnatakse küll ja mina hindan ka hea haridusega tublisid spetsialiste.

Tean ka üsna hästi, mis Saaremaal toimub ja sedagi, et Saaremaal on kõrge usaldus Saare politsei vastu, mida juhtis Kalle Laanet.

1 naine
Siseministeerium rendib ministri nõunikule Aivar Toomperele poole miljoni kroonist ametiautot Audi A6.

Küsimused:

1. Kas on eetiline ja korrektne seda teha kalade, vähiliste ja kalatoodete hulgimüügiga tegelevast Pärnu firmast?

2. Mida ütleksite tavakodanikuna sellise riigi ja erastruktuuri kombinatsiooni peale?

Toompere auto rentimine on seaduslik ja probleemi ma selles ei näe.

Johannes
Kas Eesti Politsei ei võiks sõita P E I värvides autodega ? Olgu siis kommissaar , prefekt , konstaabel või siseminister ? Pätid näeksid , kui palju on meil tavakodanikel kaitset.

Politseis on struktuure, kes ei peaks politseivärvides autodega sõitma. Siseminister ei saa kindlasti politseivärvides autoga sõita, sest ta ei ole politseinik.

Johannes
Kõik POLITSEIAUTODESSE , ka minister , prefekt jne.

Vt eelmist vastust.

priit
Ma olen teie fänn ja ma ei tüüta teid küsimustega.

Tänan Teid!

Karl
1. Kas vastab tõele väide, et EV siseministeerium on täielikult korrumpeerunud?!
2. Milline on seos tavainimeste turvalisuse kadumise, alkoholismi-narkomaania ohjeldamatu leviku ja siseministeeriumi ning tema politseiaparaadi tegevusetuse vahel? Mis saab edasi?
3. Millega üldse tegeleb ja mille eest saab palka siseministeeriumi sisekontroll?

Küsimuse asetus näitab, et esitaja ei ole millestki aru saanud. See ei ole tõsi.

Siseministeerium on üks lüli ahelas, mis loob turvalisust. Siseministeeriumi struktuurid tegelevad üldjuhul tagajärgedega. Soovitan kõigile: vähem juua ja hoiduda üldse narkootikumidest.
Võin lubada, et üha rohkem narkodiilereid saadetakse kohtu alla ja läheb vangi.
Politsei leppimatust roolijoodikutega näitab kindlasti ka politsei poolt mõistetud trahvide keskmisest kolmandiku võrra suurem rangus kohtute mõistetud rahalistest karistustest.

Siseministeeriumi sisekontroll tegeleb siseauditiga siseministeeriumi haldusalas ja saab selle eest palka.

peeter IV
Hr. minister!
Teie teenistuslehel on kirjas: 1976 aastast prokurör, kohtunik.
Järgnev daatum on 1992. Kirjeldage, mida tegite 16 pikka aastat.
1. Kus töötasite, keda panite istuma?
Teatavasti oli obligatoorne TRÜ niisugusel eriala lõpetades ja kohtuorganites kohal töötades kuuluda NLKP-sse.
2. Mis aastal astusite, kas ülikoolis või lõpetades?
Tänan!

Töötasin 16 aastat uurija, kohtuniku ja prokurörina. Vabadusekaotuslikke karistusi mõistet
akse kurjategijatele.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonda lõpetades ei olnud kohustust kuuluda parteisse. Küll on tõsi, et kohtunikuna töötades oli parteilisus nõutav. Mina astusin parteisse 3 aastat pärast ülikooli lõpetamist.

Quattro
Kuna te juba nagunii olete avalikult kohtute tööd kritiseerinud, siis palun öelge, mida arvate Tšulitski ja Kummi karistusest?

Konkreetseid karistusi ei kommenteeri.

SISEKAITSEAKADEEMIA
Mis saab SKA-st? Millal lõppeb see jant nende hoonete ja kooli ümber? Olen selle kooli üliõpilane ja lähen märtsis valima. Mis te arvate, kas tasub mul valida Teid, kui tühja jutu vestjat või kui isikut, kes suudab oma sõnad ka teoks teha?
Mis te arvate Ranna plaanist kool likvideerida?
Ettetänades 🙂

Haridusminister ei ole minule sellisest plaanist rääkinud. Loodetavasti jõuab praegune Riigikogu koosseis Sisekaitseakadeemia Ülikooliseadusega seadustada. Seni on akadeemia hakkama saanud ilma seaduseta. See oleks minu ministrikarjääri üks suurematest saavutustest. See pole kerge, sest konkurents kõrgkoolide vahel on tihe. Loodetavasti jätkab Sisekaitseakadeemia sisekaitseliste erialade õpetamist.

Dr. Stirlitz
Millal, jah, millal kord valmib arvestatav politsei pikemaajalisem arengustrateegia, ja millal, oh millal küll seda hakatakse järjepidevalt ellu viima?

Ja kas Rein Lang eksib?

Politsei arengusuunad aastani 2006 on Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud ja nende elluviimine käib.

Kuna Rein Lang on inimene, siis ilmselt ta ka mõnikord eksib.

Ametnik
Mis asi on Teie arvates avalikus halduses tulemusjuhtimine? Ning avalikus teenistuses tulemuspalk?

Tulemusjuhtimine on tulemusele orienteeritud juhtimine, tulemuspalk tasu väga hästi täidetud tööülesannete eest.

Aleks Kapp
Olete töötanud Eestit okupeeriva riigi käepikendusena, kui palju olete nn. “rahvavaenlasi” trellide taha saatnud?

Minu sünniaasta viitab, et suur osa minu aktiivsest tööajast jäi okupatsiooniperioodi. Ma ei tea, keda peetakse silmas rahvavaenlaste all. Ma ei ole kunagi osalenud poliitilistes protsessides.

Kajakas
1. Orienteeruvalt mitu % tänastest politseitöötajatest on endised miilitsad?

2. Orienteeruvalt mitu % tänastest politseitöötajatest on vene rahvusest kodanikud?

34 protsenti.

Kõik politseinikud on Eesti Vabariigi kodanikud.

koondatud politseinik
Kuidas kommenteerite politseiameti ametkonnasisest kirja, et struktuurimuudatused politseis on kuni 1. juunini peatatud. Ometi kavatsetakse Tallinna politseiprefektuuri 44 vaba ametikohta jaotada teiste prefektuuride vahel. Aga Saare politseist öeldi mulle, et vabu ametikohti ei ole.

Struktuurimuudatused prefektuurides toimuvad pidevalt. See on pidev protsess.
Hindan kõrgelt seda, et Saare prefektuuris on kõik ametikohad täidetud.

sepp
Vaid üks lihtne küsimus: Mis tunne on olla (praegu) siseminister?

See ei ole tunde küsimus. Elus on olnud kohti, kus olen ennast paremini tundnud.

TaTanka
Härra siseminister,
Kellele annate tulevatel valimistel oma hääle Teie?
Mõistan oma küsimuse otsekohesust ja isiklikkust ning vabandan, kui teid kas või kuidagigi kompromiteerisin.Teie vastamata jätmine on mulle sama piisav vastus kuid oma vastusega võite te ühteist minu arvamustes muuta.
Tänan,
ErMO

Hääle annan Keskerakonna kandidaadile.

Lendav Taldrik
Tere härra Seppik.
Mind siiralt huvitaks Teie isiklik kommentaar ühele ammusele juhtumile. Oli 1990-ndate lõpp ja tegevuspaigaks Tallinna Politseiprefektuuri Arestimaja. Oli öö ja Te hakkasite koostama vahi alt vabastamise määrust ühele mehele, kelle nimeks oli kas Lepiku või midagi sellist. Teiega koos viibis samas ruumis ka üks aseprefektidest, kui ei eksi siis ta nimeks oli Urmas Piir.
Nüüd aga minu küsimus: Mis ajendas Teid, kui toonast Politseiameti Peadirektorit tegema taolist “öist vabastamismäärust”isiku suhtes, kes oli tagaotsitavana kinni peetud eelmisel päeval KAPO poolt? Mind siiralt huvitaks Teie vastus, mis siis ikkagi toimus õhtul, et te oma ametikohta kuritarvitades taolise toimingu ette võtsite?
Edu soovides.

Küsijal on valed andmed. 90ndate aastate lõpus ei töötanud ma riigiteenistuses. Kõnealune sündmus leidis aset 1994. aasta novembri lõpus. Sellel ajal ei olnud ma politseipeadirektor, vaid peadirektori asetäitja ja uurimise juht ning mul oli seaduslik õigus seda küsimust otsustada. Arvan ka täna, et selle isiku vahi all pidamiseks ei olnud alust.

Jaanus
1. Miks Teie, kui riigi sisejulgeoleku eest vastutav isik soovisite Eestisse munitsipaalpolitseid ja kui ei soovinud, miks te sellele vastu ei seisnud ja lasite enda haldusalas toimuda asjadel, mis tegi terve politsei ärevaks ja halvas selle tööd?
2. Ja miks moondus munitsipaalpolitsei idee järsku Tallinna linna heakorraametnike koondavaks ametiks, kuigi te algul lubasite relvastatud munitsipaalpolitseid, või kas see moodustis, mis nüüd Tallinnasse kahe ametniku juhtimisel tekib ongi teie arvates munitsipaalpolitsei?
3. Miks oli vaja muuta omavalitsuse seadust, kui tänase nn. “munitsipaalpolitsei” arengu juures linnavalitsuses oleks piisanud Tallinna põhimääruse muutmisest.
4. Kas Teile ei tundu, et Teie (Keskerakonna)munitsipaalpolitsei idee on riigiga mängimine ja milliseid jõhkraid mänge te veel riigi võimuga plaanite?

Munitsipaalpolitsei loomine tehti võimalikuks Riigikogus vastu võetud seadusega. Munitsipaalpolitseid ei loodud siseministeeriumi valitsemisalasse, selle loomine on iga omavalitsuse õigus, mitte kohustus. Tervitan kõiki lisajõude, mis loovad turvalisust.

Ma ei oska öelda, millisel kujul Tallinnasse munitsipaalpolitsei luuakse. See on omavalitsuse küsimus.

Ei oleks piisanud Tallinna põhimääruse muutmisest.

Veel kuni 1998. aastani oli Politseiseaduse järgi munitsipaalpolitsei loomine seaduslik ja võimalik.

wingdings
Härra siseminister, kuhu me oleme jõudnud kui politseinik laseb ennast Viljandi ööklubis rahulikult peksta ega julge vastu lüüa, et mitte ise süüdistust saada? Kas meil on kurjategijate riik?

On äärmiselt kahetsusväärne, et selline vahejuhtum aset leidis. Olen teinud politseipeadirektorile ülesandeks tegeleda isiklikult Viljandi õiguskorraga.

Ma võin eksida
Aga kas te olite seotud Balti jaamas asunud 1 detsembri ülestõusu mälestusmba “rüvetajate” represseerimisega?

Mulle ei tule see sündmus meelde.

ARVET PENT
Kas peate õigeks või mitte, et siseministeri figuur EV oleks parteitu- depolitiseeritud ja mida Te oleksite teinud sellisel, juhul kui politseitöö professionaal, siseministeeriumis teisiti, kui Te ei kuuluks Kesk või mõnda muusse erakonda?

Millised oleksid Teie arvates parteitu siseministri eelised partei liikmest siseministri ees?
R>Tänan vastamast.

Narva linnavolikogu liige.

Meil on parlamentaarne riik ja poliitiline valitsus. Ma arvan, et see on õige. Ilma erakondliku toetuseta oleks ministril võimatu tegutseda.

Parteitul siseministril ei oleks mitte mingeid eeliseid. Märgatavalt raskem oleks ülesandeid täita.

Küsimus
Tallinn maksab kinni lõbunaiste kontrolli.
Teadupärast oli ka EE-s eelmisel nädalal lugu, kus kirjas, et politsei teab Tallinnas olevat vist 60 vastavat teenust pakkuvat asutust. Mul on neist kahest asjast tulenevad natukene filosoofilised küsimused:
1. Kas prostitutsiooni võiks legaliseerida?
2. Miks politsei ei pane neid lõbumaju kinni, kui need teada on. Kas politseil ei ole piisavalt resursse selleks (kui ma ei eksi on see ju politsei pädevuses)?

Aitäh Teile ja edu raskes töös.

See on paljuvaieldud küsimus. Teatud tingimustel võiks seda teha aga ma ei tea, kas meie ühiskond on selleks valmis. Maailmas on selles vallas mitmesuguseid kogemusi. Aga see ei ole siseministeeriumi küsimus.

Politseil ei ole alust lõbumaju kinni panna, kuna kriminaalkorras saab karistada vaid prostitutsiooni vahendamist.

illar
Esitaksin küsimuse eelpooltoodutest hoopis teisel teemal. Teie ministeeriumi kompetentsi kuulub ka regionaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse koordineerimine. Kuivõrd olete kursis rahvusvaheliste KOV aluspõhimõtete, Euroopas levinud erinevate KOV mudelite ja tulubaasi kujunemise alustega. Kui jätkate ka pärast valimisi ministrina siis millised oleks KOLM TÄHTSAMAT eesmärki, mille poole teie ministeerium kohalike omavalitsuste arendamiseks hakkab püüdlema.

Minister ei pea kõigi üksikasjadega kursis olema, kuid siseministeeriumis on vastav kompetents olemas. Põhimõtteliselt ei nõustu seisukohaga, et siseministeerium arendab kohalikke omavalitsusi, kuna KOV-d on põhiseaduse järgi sõltumatud.
Üheks tähtsamaks siseministeeriumi eesmärgiks on jälgida, et seda printsiipi järgitaks. Teiseks eesmärgiks on tulubaasi küsimus ja kolmandaks on mitmesugused KOV-de arenguküsimused. Siseministeeriumi ja KOV-de vahel on koostöö, mitte alluvussuhe – seda kiputakse ära unustama.

Kas altkäemaks on luba
Hr Sepik, palun kommenteerige alljärgnevat.
Laaneti juhtum:
Tavaliselt liisitakse autosid 3-4 aastaks. Lihtne arvutus näitab: 4×84000=336000 krooni, ilmselt tehti ka 20-30% esimene sissemaks ligikaudu 100000. Järelikult sai Laanet 700000 maksva auto kätte igal juhul alla 450000 krooni eest. SEEGA TAANDUB KOGU LAANETI AFÄÄR KÜSIMUSELE, KAS SAAB USALDADA POLITSEIJUHTI (KAUDSELT KA KOGU POLITSEID) KUI VÕETAKSE ÜHELT FIRMALT VASTU SISULISELT ALTKÄEMAKSU (Summas 200 kuni 250 tuhat krooni). See ületab igal juhul autofirma poolt auto tavahinda arvestatud kasumi. 50 kuni 100 tuhande puhul (kuni 15% tavahinnast) võiks veel olla mõeldav auto nullhinnaga müümine, antud juhul müüdi see aga igal juhul alla omahinna. Miks pidi see autofirmale kasulik olema?
Toompere juhtum:
Kui 8000 kroonisesse kasutusrendi kuu maksesse mahuvad uue Audi A6 puhul lisaks rendile veel bensiin, kindlustus ja hooldus, siis on ka Toompere puhul tegemist ilmselgelt ALTKÄEMAKSU VASTUVÕTMISEGA ERAFIRMALT (kelle põhitegevusalade hulka ei kuulu ei transporditeenuste osutamine ega ka autode liisimine). Kes sõidavad ise antud klassi autodega, võivad ilmselt arvutada täpsed kulud, kuid ilmselgelt peaksid 500000 kroonise auto rendi- ja ekspluatatsioonikulud sellistel tingimustel olema tunduvalt suuremad.
KAS LAANETI JA TOOMPERE JUHTUMID EI OLE SIGNAALIKS ÜLDSUSELE JA KA ALLILMALE, ET ALTKÄEMAKS ON EESTI VABARIIGIS SEADUSLIKULT LUBATUD NING MEIE POLITSEI ON VAJADUSEL ÄRAOSTETAV.
LAANETI JA TOOMPERE JÄTKAMISEL KÕRGETEL POLITSEI AMETIKOHTADEL (sõltumata sellest kui head tööd nad seni teinud on) SAAB IGAL JUHUL VÄGA TUGEVALT KAHJUSTATUD KOGU EESTI POLITSEI MAINE. Öeldakse et kala hakkab mädanema peast. Kuna ei ole tegemist enam üksikjuhtumiga, vaid eetika ja altkäemaksu skandaaliga on seotud juba kolm kõrget politseiametnikku, ootab üldsus ka Teie kui keskerakondliku siseministri tagasiastumist. Võtke eeskuju Signe Kivist (kuigi praegune juhtum on kümneid kordi tõsisem, sest kaalul on kogu Eesti Politsei usaldusväärsus). Kuigi Teil oleks ilmselt rahva arvamuse kohaselt siiski võimalik ka oma ametikohal jätkata kui tegutseksite resoluutselt ja algataksite konkreetsed kriminaalasjad eelpoolnimetatud altkäemaksujuhtumite kohta. Nimelt tavakodanike puhul on altkäemaksu võtmine seaduserikkumine. Kas see kehtib ka politseinike puhul?

Altkäemaks on siiski midagi muud. Politseijuhtide autod on erinevatest firmadest. Minul puuduvad igasugused andmed, et tegemist oleks altkäemaksuga.

Toompere ei tööta politseis. Ministri nõunikuna töötab ta nii kaua, kui minister on ametis.

Minul ei ole plaanis ametist tagasi astuda seetõttu, et keegi kasutab ametiautot.

cameeleon
Mis puutub Moora korterisse , siis on ju tõesti nii , et maksumaksja raha eest ei osteta midagi kindlale isikule , vaid asutusele ? Kui Moora arvates ei olnud Lasnamäe korter tema arvates piisavalt ahvatlev või võrdväärne tema Pärnu omaga , siis oli tal ju ometi õigus sellest korterist keelduda ja nõuda paremat või mis ?? Järelikult pidi väärt mees olema , et talle poole kallim korter osteti ?? Siinkohal kasutaks veel võimalust ja tänaks meediat , kes on järjekordselt ühele riigiametnikule vee peale tõmmanud ning hr. tuult , kes neid usinasti kaasa aidanud on !!

Korter osteti tõesti asutusele, mitte isikule. Küsimus ei ole selles, kas Moora oli seda korterit väärt, vaid selles, et ta ei rääkinud tõtt. Tööalaselt ei olnudki Moorale etteheiteid.

TurvalineEesti@hot.ee
Ettepanek kuritegevuse vähendamiseks
Eesmärk: Pidurdada kuritegevuse kasvu Eesti ühiskonnas ning seda oluliselt vähendada juba esimese aasta jooksul.

1993. aastal Washington D.C.-s läbi viidud ning 27. sõltumatu teadlase poolt uuritud ja kinnitatud eksperimendi tulemused:

Kuritegevus tervikuna langes 29%
Röövimised vähenesid 33%
Kallaletungid vähenesid 26%
Mõrvad vähenesid 25%

Kui soovite selle programmi kohta lähemat teavet, siis oleme meelsasti valmis Teiega kohtuma.

TurvalineEesti@hot.ee

Ühe linna, kus on teine kultuur ja tingimused, kogemused ei ole otseselt üle kantavad meie tingimustesse. Kõik need kogemused on meile teada. See on seotud väga jõulise politseitegevusega. New Yorgi politseil on pidevalt kohtuprotsessid politsei liiga jõulise käitumise pärast. Eesti on käitumiskultuurilt rohkem Põhjamaade hulgas. Ameerika kogemust ei saa üks-ühele üle võtta.

korruptsioon
Kas Laanetil oleks ehk põhjust see autojant ära lõpetada, auto tagasi anda, tunnistada, et on eksinud ja tööd rahulikult edasi teha?
Kas Teile ei tundu, et Laaneti autoloos on tegemist klassikalise korruptsioonijuhtumiga isegi siis, kui see algselt nii mõeldud ei olnud?
Mis kehaosaga Te mõtlete s
eal siseministeeriumis-politseis?

Minul ei ole andmeid, et Kalle Laanet oleks eksinud. Tööd tuleb tal küll rahulikult edasi teha. Mul ei ole andmeid, et tegemist oleks korruptsiooniga. Soovitan kõigil mõelda peaga.

poliitika huviline
Praegu on nii, et politseiametnik ei tohi kuuluda mõnda erakonda ,kas on võimalik seda muuta ja kui ei siis miks?

Seda nõuet ei ole vajalik muuta.

uudishimulik
Kes vastutab lõpuks selle eest, et Kapo endine töötaja “ununes” vangi panemata?(sõitis inimese surnuks).Kes peaks tagasi astuma?

Sündmus leidis aset enne, kui mina ministriks sain. Olen käskinud politseipeadirektoril läbi viia teenistuslik juurdlus.

msgs
Mida arvate munitsipaalpolitsei loomisest Tallinnasse? Millised on munitsipaalpolisei konkreetsed funktsioonid?

Munitsipaalpolitsei loomine on linnavõimude otsustada.

Funktsioonid on eelkõige avaliku korra kaitse ja kohaliku omavalitsuse õigusaktide täitmise järelvalve.

asjatundja
Miks meie politseinikud on nii humaansed ja leebed, et ei julge kurjategija pihta tulistada kui on vaja?

Inimese pihta tulistamine ei ole lihtne otsus. Politseinikud on eelkõige inimesed. Tulistatakse ainult äärmuslikes situatsioonides.

huviline
Kuidas kommenteerite hr. Laaneti väidet, et Audi maasturi ostmine oli vajalik talle parema enese- ja turvatunde tekitamiseks, kuna “kurjategijad sõidavad kuuesajaste mersudega”.

Isiklikult arvan, et suurem auto on tõesti turvalisem. Turvatunne ei ole ainult füüsiline turvalisus. Teatud operatsioonide puhul peavad politseil olema võimsad autod, mis on ka kallid.

TigeMull
1. Oskate öelda, milles seisnes Moora nn korteriskandaal? Meedia hämas mitu päeva neljast korterist, mis justnagu Mooral ON ja samas jällegi ei ole: elukaaslase NIMEL olevast ja ERALDATUD korterist Lasnamäel jne
Küsiks: millised korterid Moora valduses või omandis tegelikult on? Näiteks, kas abikaasa korter kesklinnas on nende ühisvara? Või vanemate maja?
2. Väidetavalt Moora eitas, et talle Lasnamäe korterit pakutud on. Kas oskate kommenteerida, mis võis ajendada sellist täiesti MÕTTETUT valet?

Siseministeerium ei pea arvestust Moora ega kellegi teise korterite üle. Küsimus ei olnud korterites, vaid valetamises. Miks ta valetas, jäi ka mulle arusaamatuks. Seetõttu oligi ta sunnitud ametist lahkuma.

lugeja
1 KES TEID AHVARDAS JA KELLE POOLT ALUSTATI ABSURDSEL PÕHJUSEL SANTAAZI POLITSEI VASTU PÄRAST SOTSIAALMINISTRI AVALDUST POOLE MILJARDI PEITMISEST(JA ILMSE KAVATSUSEGA TAKISTADA JUURDLUST?)

Mind ei ole keegi ähvardanud.

TigeMull
Viimaste päevade kommentaare lugedes jäi minul küll isiklikult mulje, et Moora saadeti tuleriidale PÕHILISELT kadedusest: vat kus bursui, endal korter Pärnus, naisel korter, vanematel korter ja tema julgeb veel öelda, et Lasnamäel elada ei kõlba ja tahab töörahva raha eest paremat.
Seltsimehelik kohus ja kommunismiehitaja moraalikoodeks tullevad miskipärast meelde…
Kas te tunnetate ohtu, kui nii lihtsalt on avalikkuse emotsioonidele apelleerides võimalik maapinnalt pühkida kõrgem politseiametnik?

Meedia jõudu ei tasu alahinnata. Rahvale meeldib see, kui räägitakse autodest, korteritest ja palkadest. Minu meelest peab politseinik saama head palka ja tegema selle eest head tööd ning sõitma vajadusel ka hea ametiautoga.

lugeja
KES KÄSKIS HARRI TUULEL( KAS TÕESTI PREFEKT PALKAB 10 NUUSKURIT ALLUVA LASNAMÄE KORTERI KÜLASTUSE JÄLGIMISEKS, NAGU OLARI TAAL VÄITIS) ESITADA OMA ALLUVALE TOTRAID KÜSIMUSI JA NENDELE MITTEVASTAMIST AJAKIRJANDUSES TITULEERIDA VASSIMISEKS JA VALETAMISEKS?

Nii palju kui Harry Tuul on mulle ette kandnud, ei ole teda keegi käskinud. Politseipeadirektorina on tal kohustus avalikkusega suhelda.

küsija
Hr. Tuul väitis uudistesaates, et ei täida ühegi partei ettekirjutisi. Kas teile ei tundu, et temagi valetab?

Mul ei ole tõeseid andmeid selle kohta, et ta oleks poliitiliste jõudude poolt mõjutatud.

kodanik
KAS VASTAB TÕELE VOI “POSTIMEHE” SILDAM-KAGGE TANDEM VALETAB, VÄITES, ET POLITSEIS EI TUNNISTATA SEADUSTI JA VIIAKSE TÖÖTAJA MADALAMALE PALGALE ÜLE HAIGUSLEHEL VIIBIMISE AJAL?

Politseis tunnistatakse seadusi küll. Omal soovil võib töötajat igal ajal teisele ametikohale üle viia.

Quo Vadis
Tere Hr. Seppik

Kas Teie meelest on õigustatud Kalle Laaneti autoskandaal. Kas suure vastutusega inimesele ei ole lubatud pisut paremaid tingimusi kui tavatöötajale. Audi esindajad ju väitsid et tegemist on äärmiselt soodsa liisinguga ning eelmine ametiauto poleks ju eriti palju odavam pidada olnud (kuigi see on kaa kasutuses) Igatahes edu Teie tegemistes ja palju kordaminekuid.

Me käsitleme politseinike ametiautosid mitte kui privileegi, vaid kui töövahendit.

JTT
1.Kuidas suhtub siseminister Tallinnas kod.Laneti poolt läbi viidud sotsialistlikku võistlusesse mis sisuliselt muutis olematuks varemgi nõrga erinevate politseiosakondade vahelise info vahetuse?
2.Tänasest Päevalehest oli lugeda, et kod.Laanetile makstakse täiendavate tööülesannete täitmise eest lisatasu 50% ja jälitustegevuse organiseerimise eest 50%. Vabariigi Valitsuse määrusega on summaarne lisatasude maksimum 50%. Kuidas on võimalik kod.Laanetile maksta 50+50=100% lisatasu, kui seda ei luba Vabariigi Valitsuse määrus politseiametnike palkade kohta?
3.Millal ometi jõuab kätte aeg, kui tavapolitseis erinevalt Kaitsepolitseist hakatakse ka rakendama Politseiteenistuse seadusega lubatud piirkondlikku palgadifferentseerimist kuni 25%? Praegu tuleb välja, et KaPo-katel on elu Tallinnas muudest oma ameti töötajatest 15% kallim, kuid Tallinna PP töötajatel on muudest (v.a.Harju PP ametnikud) ta seda ei ole. Palun vastuses mitte hämada selle mõnitusena vanemametnikele astmepalgana juurde pandud +400 krooniga, mis on vaevalt 6-8% vastavast astmepalgast ja ei kehti kõigi ametnike kohta.
Tallinna kuritegevus on vabariigi kuritegevusest jämedalt võttes 50%, isikkoosseis aga ca 25%.

Laaneti palk on seadustele vastav. Prefekti palga määrab politseipeadirektor.
Politseiteenistuse seaduse paragrahv 19 lg 3 annab tõesti võimaluse kehtestada diferentseeritud palgamäärad erineva piirkonna ametnikele, kuigi vastavat protsenti seaduse ei sätesta. Tallinna ja Harju politseiprefektuuride politseiametnikel on mõningased palgamäärade erinevused võrreldes teiste prefektuuridega.

mob
miks lastakse ühiskassal segamatult tegutseda?

Ei lasta segamatult tegutseda.

Valle
Lugupeetud siseminister Ain Seppik,

Eestis on juba mitmendat aastat riigi häirekesuste süsteem “112”, samas on kasutusel ka 110 politsi korrapidamisteenistuse lühinumbrina. Hetkel need süsteemid ei dubleeri ega täienda üksteise tegevust ja eesti seadusandluses on häirekeskuse funktsioon kas jäetud mä&a
uml;ratlemata või on eri tasandid segi aetud nagu pudru ja põrsad. Näiteks Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika aluste heakskiitmine (RTI 2001, 24, 134) 3.4.4. Päästetegevus “…Loodus- või suurõnnetuste tagajärjel välja kuulutatud eriolukorra ajal korraldatakse kriisijuhtimine kriisikomisjonide (Vabariigi Valitsuse, maakonna, linna või valla kriisikomisjon) poolt ning tagatakse häirekeskuste kaudu…” on ilmselge nonses, keegi ei kujuta ette kuidas mingi valla kriisikomision saab tehniliselt tegelda kriisijuhtimisega läbi teises maakonnas asuva Päästeameti häirekeskuse.
Kas ei oleks tark luua ühtne piirkondlike (maakondlike) häirekeskuste süsteem, mis registreeriks, kordineeriks jne nii päästeameti, politsei, piirivalve (merepääste), keskonnakaitse, naabrivalve, tervisekaitse ja koheeiteakellepoolepõõrdudaameti jne (kõigi riiklike ametite) tegevust, ning sellega suureneks siseriiklik julgeolek, paraneks riigi ja omavalitsuste haldussutlikus ja samas väheneksid kulutused? Kindlasti on võimalik sellel vastata, et vastavalt Eesti Vabariigi seadusele blabla aga kodanikuna huvitab mind väljund/sisend läbi 112 telefoninumbri, nii nagu see numbri 112 euroopas kasutuselevõtu ideedega ka kooskõlas oleks.

Lugupidamisega
Valle Perjantai*
*nimi muudetud. Autor on iseendale teada.

Olen küsijaga nõus. Leian samuti, et on tark luua piirkondlike häirekeskuste ühtne süsteem. Oleme selle loomisega tegelemas, kuid see on pikk protsess.

Priit
Kas olete kunagi seadusi (seadust) rikkunud?

Tänan vastuse eest!

Ilmselt olen.

Evelyn Parakänd
Kas olete aus inimene? Jah/ei?

Pean ennast ausaks inimeseks.

Kaljo
Millal lahkute oma praeguselt ametikohalt(kui te pole selleks kellaajaks juba tagasi astunud)?

Valitsus lahkub ametist valimiste järgselt uue Riigikogu koosseisu ametisse asumisel.

tuuslar
Miks kirjutatakse Teie sugunimi kahe kõva PP tähega keskel, ega see ei viita Teie Soome päritolule?

Teadaolevalt Soome päritolu ei ole. Isa poolt olen Lõuna-Järvamaalt, ema poolt põline harjakas.

mari
Tere. Kas ka Teie teeksite nii,kui Teile pakutakse natuke kõrgem ametikoht Pärnusse umbes aastaks ajaks ja tagasi tulles Tallinna nõuate uut elamispinda,nagu Moora puhul-oli ta ju enne seda Põhja politseijaoskonna komissar ja kogu aeg Tallinnas elanud

Ma olen püüdnud ja püüan ka tulevikus oma elamispinna küsimused ise lahendada.

lLM
Alates politseikomissarist kõrgemale on kõigil ametiautod, mida kasutatakse ,kui isiklikke-kas see on Teie meelest õige? Ja kas Te ei arva,et peale Laaneti-Moora enam teisi tublisi politseiametnikke ei olegi,minu meelest kannatavad just praegu nemad.Ministrina oleksite võinud kohe sekkuda .Ja kas peate õigeks ikka ebaausate politseitöötajate töö jätkamise-valetajaid ja vassijaid ei peeta üheski erafirmas rääkimata veel politseiasutusest

Minu arvates on õige kui teatud ametnikel on ülesannete täitmiseks ametiautod.
Mis puutub ebaausate jätkamisse, siis on rikkumise iseloom oluline. Kindlasti ka see, kas inimene on oma teost aru saanud ja vastavad järeldused teinud. Riiki peavad teenima ausad inimesed.

valija
Tere härra minister! Palun kommenteerige.Mis seos on triol V.Leedo (Saaremaa Laevakompanii omanik)-K.Laanet-A.Seppik? Kui regulaarselt sai(või saab) OÜ Õigusbüroo Ain Seppik riigi poolt doteeritavalt firmalt Saaremaa Laevakompanii rahalisi makseid?

Laaneti, Leedo ja Seppiku puhul on tegemist on väga heade tuttavatega. OÜ Õigusbüroo Ain Seppik ei saa kelleltki rahalisi makseid. Tegemist on eraõigusliku isikuga, kes teostab teenustöid ja saab selle eest tasu. Eraõiguslik isik ei pea avaldama andmeid oma klientide kohta.

tavakodanik
vaatamata possitiivsetele muutustele politseis, ei tee politseile au skandaalsed juhtumid Küsimus. Kui selgub, et Moora ei maksnud ka saadud korteriüüridest makse. 1.Kas Moora jääb ikka tööle politseisse.2.Kas peate tõesti öigeks, et üks Tallinna politseijuht peab ringisõitma nii kalli autoga. See pole ju eetiline. Samas võtate ära prefektuuridelt vakantsete kohtade raha, millest ajutiselt oleks olnud võimalik maksa lisatasu parematele politseinikele või ületunni töö eest 3.Mis seos on riigikogulasel Pikkarol politseiga, et ta omab nii palju informatsiooni, millega võib vajaduse korral kompromiteerida isegi oma kolleege.4.Millal lõpetavad mõned politseinikud litsimajade külastamise enda otstarbeks ja nende asukate kaitsmise. Tänan.

Politsei täitmata ametikohad tuleb täita reaalselt politseinikega ja see palgaraha maksta neile. See raha ei ole seadusandja poolt ette nähtud lisatasude maksmiseks. Ületunnitöö tasustatakse seadusega ette nähtud korras.

Riigikogu liikmel Koit Pikarol ei ole täna politseiga seoseid. Ta on politseis töötanud.

tavakodanik
Esmaspäevastes Seitsmetes uudistes nähtud intrvjuu hr. Laanetiga oli selge valetamine ,mis peaks olema lapselegi selge. Milleks väita vastupidist, peale selliseid väiteid on juba raske üldse millestki aru saada.

Ma ei jaga küsija arvamust.

metsavend
Hr. minister
Linnapea hr. Savisaar kutsus politseijuhid suuniste saamiseks parteikorteris vaibale, mida hr. Tuul uudistesaates ei pidanud ebalevalt õigeks, mis oleks olnud ka õige. Teie kui minister ja paika pandud partei poolt, võtate nüüd nende sõnade eest Tuule vastutusele või ei?

Ei võta Tuult vastutusele.

ettevõtja
Kas te maffiat ei kardfa? Kui ei miks? Kas nad tülitama ei ole tulnud? Kui ei miks? Kas mitte sellepärast, et nad takistamatult elavad ja küsivad katust suures osas ettevõtjatelt Tallinnas.

Miks kaob autosid nii palju? Kuhu nad lähevad. sioin peab olema politsei käsi mõngus.

Mina näiteks maksan. Ähvardati 2 korda. 1 kord sõidutati tüdruk koolist koju ukse ette tütrele öeldi oleme issi sõbrad. Hoiatus oli järgmine: järgmine kord saadame tütre Kaliningradi bordelli pakse vene jurakaid imema.

Mis te teeks minu asemel. Mul ei ole mitte midagi teha. Kui politseisse pöördun, pean eestis ka lahkuma, need debiilid on ju igal pool.

Oi, kui nõme vabariik !

Ei karda. Mind ei ole tülitatud. Ma ei nõustu sellega, et suur osa Tallinna ettevõtjatest maksab nö katusemaksu. Teie asemel pöörduksin politseisse.

Kai
Tahaksin teada, kellele see korter Tallinna kesklinna nüüd jääb, mis oli ostetud Peeter Moorale. Ega ometi ebaausale Peeter Moorale.

Tegemist on Torupilli elamurajooniga. See, kes selle asustab, on Tallinna Linnavalitsuse otsus. Isiklikult arvan, et peale korterite ja autode on meil teisigi turvalisuse probleeme.

R.Jürgens
Miks on palgavahe, soodustused ja lisatasud astronoomsed hariliku politsei ja perfekti vahel. Esimese Vabariigi ajal polnud see nii. Oli perfektidel ka tol ajal ülikooli haridus muidugi ilma partei ajaloo õpinguteg
a.

Maailmas on tavapärane lihtpolitseiniku ja kõrgeima politseijuhi palgavahe 10 korda. Põhjus lihtne. Organisatsioon on suur, tööpinge tohutu ja vastutus erakordselt suur. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli see täpselt samamoodi.

peeter
Austatud minister!
Valetamisest politseis on palju räägitud. Mida Te arvate valetamisest tunnistajana kohtus, mis on üldlevinud ja ühtegi tunnistajat -nn. valevandujat ei ole meil süüdi mõistetud? Kohtunik teebki otsuse toetudes tunnistaja ütlustele. See võib olla küllaltki ohtlik. Kas TE näete väljapääsu valetajatest vabanemisel riigiametites? Miks rünnatakse politseid, kuid korralagedus kohtusüsteemides reeglina toimib edasi?

Kohtus valetamine on seaduse järgi karistatav.

ivar
Mr. Seppik
Ma tahaks teada, et mida me oleme valesti teinud ja mida teeme, et politseis toimub see kohutav ja pidev tõmblemine? Ei eetikat, ei suhtlemisoskust ja ilmselt ka küündimatu juhtimine.
Teine asi – ma tahaksin, et mu lastest ei tuleks tulevikus narkomaane. Koduse poolega saan hakkama, aga mis toimub uulitsal, käib mulle ülejõu. Miks ikkagi on võitlus narkomaaniaga nii saamatu ja leebe?

Leppimatu võitlus narkodiileritega, eriti nendega, kes koolide ümbruses tegutsevad, on politsei prioriteediks. Kavatsen seda liini jätkata.

Peeter Eelmaa
Lugupeetud härra Seppik,

Delfis on esitatud Teie kohta konkreetne süüdistus. Kuidas kommenteerite?

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=4
475182&s=1&com=1&no=60

1. Olavi Uisu sünnipäevapeol 1992a. Pirital “Regati” baaris peksis Andreç Piispea surnuks noormehe. Antud juhtumi lõpetamise eest andis Andreç Piispea sularahas Ain Sepikule 7000 USD (seitse tuhat) Teda ei kutsutud isegi ülekuulamisele, rääkimata vastandamisest või mingitest muudest eeluurimisega seotud protseduuridest, kuigi tunnistajaid oli baaritäis rahvast. Omakäelised seletused saatis Andreç Piisepea politseisse posti teel? Sellega ka kogu asi lõppes.

2. Relvastatud metallirööv 50 tonni niklit turuväärtusega ca. 400000 USD ( nelisada tuhat ) mis pandi toime Eestis ( Uulus) , mille käigus läks kaduma autojuht kes transportis 20 tonni niklit Tallinna Sadamasse. Asja täieliku lõpetamise eest maksis Andreç Piispea Ain Sepikule 16000 USD (kuusteist tuhat) sularahas. Samuti oli samas asjas vahistatud Andreç Piispea isa ja 3 röövis osalenud Andreç Piispea sõpra Moskvast. Asi leidis aset 1992 a.suvest 1993 a. kevad.

Ma ei pea võimalikuks kuulujutte kommenteerida.

Mati
Küsimus seoses politseiorkestri nn. “tasuta kontsertidega”: kas jõustruktuuride kasutamine erakondlikel eesmärkidel pole mitte seadusega keelatud? Minule teadaolevalt on kilupealinnas paar-kolm igati tasemel harrastajate pasunakoori, võinuks nende poole pöörduda.

Politseiorkester ongi loodud selleks, et anda kontserte ja mängida pilli. Orkestri liikmed on riigi palgal, mis on võimaldanud politseiorkestril pidevalt rahvale tasuta kontserte pakkuda. Erakondlikkusega ei ole politseiorkestri kontsertidel midagi tegemist. Igaks juhuks teatan kohe, et vabaõhukontserte ei ole kavas külmal ajal korraldada. Politseiorkester annab Tallinnas mitmeid Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserte, soovitan neid kuulama minna, hea orkester on.

kas
kas on politseil üldse mõtet meie kohtute karistus poliitika puhul ,kõik on ju tänaval tagasi?

Politsei tegevusel on kindlasti mõte. Meie ülesanne on kurjategijaid kinni pidada ja kohtu alla anda.

reakodanik
Hr. A.Seppik.
Tundes Teid natuke, küsiksin, miks paljud politseinikud (PRAEGUSED JA ENDISED, päästeametnikud, piirivalvurids)ja seda eriti kõrgemad ametnikud ja ka teie ise valetavad ning vassivad. Samas püütakse oma vargatempe mätsida kinni valega ja nii oli ka siis kui töötasite Politseipeadirektorina. Kas Harju Politseiprefektuuri autode müük on lahendatud, kus 100 000 müüdud autode hinnast laekus riigile 10 000.- Ise aitasite kaasa, et kuritegu varjata, seda küll oma mõtlemata teoga, kuid ega seda tea?????. Seega minu küsimus. Kas ja millal saab hatata usaldama politseid ning ka teisi riigiametnike? Tänan.

Juba täna saab usaldada politseinikke ja oma riigi ametnikke.

küsimus…
kelle huvides käib politseinike määratlemine endisteks ja uue põlvkonna omadeks….kas FBI mõnekuuline koolitus, mis on mõeldud mahajäänud riikide (tihti ka kirjaoskamatutele) tulevastele spetsialistidele, teeb ikka kohe politseijuhiks…kas ei peaks politseijuhtide kogu haridustee avalikustatud olema….

Politseijuhtide määratlemine endise ja praeguse põlvkonna omadeks tuleneb lihtsalt põlvkondade erinevusest. Arvan, et kõik politseijuhid peavad olema hästi haritud ja eetilised. FBI koolituste puhul on tegemist täiendkoolitustega.

analüüs
Olete Keskerakonna poliitik .Palun rakendage narkovastane võitlus oma erakonna valimisvankri ette. Äkki saate siis natukenegi aru mis selles maailmas toimub ja väike piisk langeb tegijatelegi. Miks Eesti Vabariik oma valitsusega ei ole narkovastases võitluses midagi korda saatnud?

Narkovastane võitlus on meie igapäevane missioon sõltumata erakondlikkusest.

malle
Kaks aastat tagasi oli siseministri juures politsei arendamisega tegelev komisjon. See aitas ministeeriumil teha uue politsei arengukava, mis kinnitati vabariigi valitsuses juba teie ministriks oleku ajal. Siit kolm kysimust:
1. kuidas suhtute selle yhiskondliku komisjoni töösse?
2. kas valitsuses heakskiidetud arengukava täitmine on politseile kohustuslik?
2. miks te ei karista politseiameti peadirektorit politsei arengukavas olevate konkreetsete tähtaegadega ülesannete täitmata jätmise pärast?

1. Politsei arengukava ühiskondliku komisjoni tööd tuleb kiita.
2. Vabariigi Valitsuse dokumendid on politseile kohustuslikud.

Mari
Küsimus järgmine. Kas olite kunagi seotud KGBga. Jah või ei. Teadupärast valiti töötamisel prokuratuuris ja kohtus inimesi väga hoolikalt. Kui jah, kas siis rikkusite süümevannet, kui kandideerisite riigikokku 1999.aastal?

Ma ei ole kunagi KGB-ga seotud olnud.

urr
1. Prefekt Laanetil täitub Tallinna politsei eesotsas aasta, kuidas olete tema tööga rahul?
2. Kelle huvi on Tallinna juhtpolitseinikele kott pähe tõmmata just nüüd enne valimisi?
3. Millega motiveerite reapolitseinikke? Käisin hiljuti politseis avaldust kirjutamas kuriteo kohta, inimesed olid oma värskeltremonditud büroos väsinud…

Prefekt Laanet on kõikide töötulemuste järgi edukalt Tallinna politseid juhtinud. Kuritegevus on vähenenud, avalik kord paranenud. Märgatavalt rohkem on narkodiilereid kohtu alla antud, raskete kuritegude arv on vähenenud.
Vaadates viimasel ajal sagenenud poliitikute avaldusi politseijuhtide küsimustes, on tegemist ilmselt ka valimiseelse poliitilise huviga. Tuleb aru saa
da, et käimas on valimiskampaania.
1. juulist tõuseb reapolitseinike palk. Järgmise aasta jooksul peaksid Tallinna politseinikel oluliselt paranema töötingimused.

Gen
Te olete vist ainus siseminister, kes on tahtnud ja julgenud sõna võtta avalikku õiglustunnet riivavate ja leebete kohtulahendite vastu. Mõtlen siin eelkõige juhtumit, kus kohtunik lasi lahti teolt tabatud autoärandajad, ometi on ju ärandamine raskem kuritegu kui vägistamine, sest vägistamisest võib mõnikord mõnu tunda, ärandamisest mitte. Kas on loota karistuste tunduvat karmistamist ärandamise eest??

Karistus peab vastama kuriteo iseloomule ja kurjategija isikule.

Tallinnlanna
ESITEKS TÄNAN TEID, KUNA OLETE ESIMENE SISEMINISTER KELLE AJAL ON ERALDATUD AMETKORTEREID POLITSEINIKELE, EELMISTE VALITSUSTE AJAL TALLINNA AMETKORTEREID AINULT ÄRASTATI! EV POLITSEIL ON ÕIGUS PARIMALE! KÜSIMUS:
1. KAS OLETE MINUGA ÜHEL NÕUL, ET BRÜSSELI MAJA ARVEL TULEKS EHITADA AMETKORTERID POLITSEILE, KA REATÖÖTAJATELE, SEST NII KÕRGEPALGALISED EUROAMETNIKUD JÕUAVAD KA ISE OMALE KORTEREID OSTA VÕI ÜÜRIDA!2.KAS OLETE MINUGA NÕUS, ET PAHATAHTLIKUD JA EBAEETILISED AJAKIRJANIKUD KOGEMATA SANTAAZI ASEMEL MÄNGISID TEILE KÄTTE ÕIGUSE JA KOHUSTUSE KAITSTA OMA AMETKONNA TÖÖTAJATE HUVE! EUROOPASSE PÜRGIVA RIIGI KÕRGEMAT POLITSEINIKKU EI TOHIKS SEGADUSSE VIIA KÜSIMUS KORRALIKU AMETKORTERI JA AUTO KOHTA!

Minu arvates olulised mõlemad – nii Brüsseli maja kui korterid politseiametnikele. Brüsseli majas saavad minu andmetel olema kontorid, mitte korterid.

eedu
Mida kavatseb siseministeerium ette võtta meil tegutseva n.n.allilmaga. Mida võiks ju ka nimetada terrorismi grupeeringuks ja nende ettevõtmisi ka terrorismiks. Mida arvate Teie kui siseminister. Tänan vastuse eest, aitäh.

Siseminister ja talle alluvad ametid võitlevad pidevalt organiseeritud kuritegevusega. Kavatsen teha seda ka edaspidi.

Kaarel
Mis sai minister Looduse autojuhist keda tehti peas[[dlaseks autovarguse toimumises kui Loodus perega Leedumaal reisis.

Ei tea Looduse autojuhi saatust. Leedu politseinikud leidsid selle õnneks üles.

mihkel
Tahaksin Teile avaldada tänu tehtud töö eest. On märgata, et politsei on lõppude lõpuks ka tööle hakanud. Loodan, et ka peale märtsivalimisi jätkate ministrina, kuigi ega see amet just kõige positiivsem nähtus ole. Tahaks avaldada tunnustust ka Tallinna Politseile. Minu arvates võiksid need mehed sõita veel kallimate autodega, kuna on näha, et nad hingega oma tööd teevad. Kindlasti ei ühine ma selle kibestunud eestlaste karjaga, kes ise ei suuda väiksematki asja eestis paremaks muuta, leiavad aga aega, et teisi alusetult ja emotsioonidele tuginedes kritiseerida. Sooviskin küsida, mis Teid motiveerib sellist vastutuskoormat kandma? Aitähh

Poliitikas olemiseks on klassikute sõnul 3 motiivi: raha, võim või aated. Kaks esimest ei ole minu puhul määravad.

katariina II
1. Mees töötab politseis juba 6 kuud aga palga järgi ei tule. Miks sa palka väja ei võta? Ma mõtlesin, anti püstol ja kumminui, peab ise hahhama saama!
Sm. Seppik, kui palju Teie ametkonnas on selliseid?
2. Kas Teie eetikalävi lubab Teil vabalt endise tõsiuskse kommunistina töötada vaba riigi ministrina ja milliseid muutusi on teinud Teie maailmavaade?

Ma usun, et pole kunagi olnud tõsiuskne kommunist. Mäletan endal alati tsentristlikku maailmavaadet olnud olevat.

Päästetöötaja
Tere härra Seppik!
Kas ja kuidas Te saaksite seletada, miks ei kohtle Te oma alluvaid võrdselt? Kuidas võite lubada politseisüsteemis tööle jääda niivõrd alatu käitumisega ja suurt materiaalset kahju tekitanud ametnikke nagu viimasel meedias kajastatud on? Samas sundsite Päästeameti tippjuhi sundseisus tehtud (riigile suhteliselt kasuliku) otsuse tõttu lahkuma? Seejuures oli riik investeerinud ametniku koolitamisse aastate jooksul viiekohalise arvu Eesti kroone ja tema eelnev teenistus laitmatu (erinevalt politseiametnikest, kellele sooviksid mitmed päästeteenistujad võrdset kohtlemist Teie poolt)??? Teie õiglasele suhtumisele lootma jäädes,
1 madalapalgaline päästetöötaja.

Olen nõus, et päästetöötajate palk on kahetsusväärselt madal. Päästeala rahastamist tuleb võimaluste piires oluliselt suurendada.

Mina kindlasti ei sundinud Päästeameti tippjuhti teenistusest lahkuma.

peeter
Lp.siseminister , kas peate õiglaseks , et politsei eripensionist on ilma jäetud omal ajal valvepolitseis teeninud politseinikud, kuna eripensioni seadusel puudub tagasiulatuv jõud. Minu mäletamist mööda valvepolitsei reorganiseerti mobiilvalveks 1994.a. Tänan.

Politseipensionile tekib teatud tingimustel õigus kõigil, kes on töötanud Eesti Politseis.

Politseiametnik
Austatud härra siseminister!
Tänan Teid tehtu eest nii politseipeadirektori kui ka k.a. siseministri ametikohal!
Küsimused:
1. Kas on õige, et politseinooreminspektori palk on sama nii Tallinna Politseiprefektuuris kui ka teistes politseiprefektuurides (alates politseiinspektorist on suured erinevused)? Kui jah, siis miks?
2. Kas on kavas muuta politseipensioni tingimused (politseistaaž ja vanus)?

Tänan!

Politseinooreminspektori palk on igas prefektuuris sama. Tallinnas töötavatel politseinikel on palk suurem alates politseiinspektoritest.
Kõigi politseiametnike palk peaks olema Tallinnas suurem kui mujal. Lähiajal tuleb see süsteem üle vaadata.
Politseipensioni tingimusi ei ole kavas praegu muuta.

tõnn
Miks on suudetud Paikusel politseikool renoveerida ning süsteem seal paigas ja mitte ei lonka nagu Sisekaitseakadeemias. Samuti puuduvad seal tondilossid.

Tondilossid on nõukogudeaja jäänuk, mida Paikusel ei olnud. Erinevatel põhjustel on tõesti Paikuse suutnud paremini areneda kui Sisekaitseakadeemia.

VALIJA
KAS ON IKKA ÕIGE RIIGI POLITSEIAMETIST JA SISEMINISTEERIUMIST MÖÖDA MINNA NING KUTSUDA POLITSEIJUHID SUUNISTE SAAMISEKS OTSE KESKPARTEI PEAKORTERI VAIBALE?

Arvan, et poliitikud peavad suhtlema erinevate ametnikega. Ma ei näe suhtlemises midagi halba. Iseasi, kas seda tuleks teha parteide peakorterites.

Maido Mäekülast
Mis siis selle välis-eestlastaste valimistega saab?

Eelkõige tuleks seda küsida välisministeeriumi käest, kuna valimised välismaal toimuvad meie välisesindustes. Võin kinnitada, et valida saavad kõik need EV kodanikud, kes valima tulles esitavad Riigikogu valimise seaduses ette nähtud dokumendi. Kui seaduses nõutavat dokumenti ei ole, siis ei saa valida ei Eestis ega välismaal.

K.
Hr minister, Kas Te peate õigeks, et Sisekaitseakadeemias õpetatakse erialasid mis ei kuulu Siseministeeriumi haldusealasse? Hiljuti jooksis läbi info puudu olevatest politseinikest -ca 400. Ka
s saab rääkida olemasolevate ressursside otstarbekast kulutamisest kui ühes Siseministeeriumile alluvas ametis on kaadripuudus, kuid Sisekaiteakadeemias koolitatakse inimesi erialadele millega tegelevad peaaegu kõik kõrgkoolid Eestis?
Aitähh!

Sisekaitseakadeemia mõte Siseministeeriumi haldusalas oleva õppeasutusena on valmistada ette sisekaitselistel aladel tööle asuvaid ametnikke – eelkõige politsei- ja päästeametnikke ning õpetada ka teisi sisekaitselisi erialasid.

Lugeja
Kalle Laaneeti minevik on küllalt segane. Aastaid tagasi avastati tema isakodu lähedalt võsast konteineri täis pumppüsse. Läänemaal sooritatud autoavarii (koos tuntud Saaremaa ärimehega) asjaolud jäid küllalt segaseks. Mõlemad juhtumid on sisuliselt maha vaikitud.

Kuulujutte ei maksaks uskuda. Aga Läänemaal oli tegemist liiklusõnnetusega ning tuleb õnne tänada, et õnnetusse sattunud inimesed eluga pääsesid. Segaseks ei jäänud selle õnnetuse puhul midagi.

küsimus
Kui suuri ja piiramatuid tingimusi võib ikkagi kõrgetele politseiametnikele luua? Üks soovib ametikortrit Kadriorgu, järgmine vanalinna jne.

Kõrgetele politseiametnikele tuleb luua kõik tööks vajalikud tingimused, sest nende töö on raske ja vastutusrikas ning ei lõpe õhtul kell 5.

huviline
vabariigi valitsuse määrusega muudeti politseinike haridusnõudeid ning lükati edasi kõrgemate ametnike haridusnõue ning nooremametnikel loetakse see omandatuks kui ta on töötanud politseis pärast 01.03.91a. miks sama ei tehtud vanemametnikega milleks sellega tekitati järjekordset ebavõrdsust. kas on ikka otstarbekas saata politseinik kes on pikka aega töötanud vanemametnikuna ja seal ka hakkama saanud politseikooli statsionaari õppima. ka vanemametniku kutse võiks omandada praktilise töö käigus seda enam kui on olemas politseikooli nooremametniku tunnistus (va 13.06.97a)

Palun saatke mulle täpsem kiri, milles on probleem selgemalt lahti kirjutatud. Sellele vastatakse põhjalikumalt hiljem.

huviline
Toimuvad kohtuprotsessid küüditajate üle. Miks Kaitsepolitsei ei tunne huvi kirjanik Uno Lahe vastu. Teatavasti elab see verise minevikuga mees südamerahus Tallinna kesklinna korteris ja kohtuprotsess ei näi teda ootavat.

Kriminaalvastutusele saab võtta inimest, kes on toime pannud mingi konkreetse teo, mis on seaduses sätestatud kuriteona. Kapo lähtub siin seadusest.

Markus
Härra minister mida peaks tegema, et politse tuleks tänavale ka väikestes linnades. Nagu näiteks Haapsalu. Kus prefekt Sits ytles eelmisele linnavalitsusele, et tema ei saa patrulle tänavale saata kuna puudub vastav raha. Haapsalus on jalgsi patrullid ainult suur yrituste ajal. Muul ajal mitte. Mida arvate politseinike rotatsiooni systeemist?. Tänan.

Väikestes linnades on politseipatrullide tänavale toomine tõesti raske, eelkõige 1999. aasta lauskoondamise tõttu, kus koondati 456 politseinikku. Täna lihtsalt ei jätku inimesi. Arvan, et väikeses linnas ei ole 1-2 jalgsipatrulli kuigi efektiivsed, kuna suudavad katta vaid väikest territooriumi. Väikelinnas on tähtis, et politsei oleks võimalikult mobiilne ja jõuaks võimalikult kiiresti abivajajani.

Kõrgemate politseinike, näiteks prefektide roteerumine on seadusega määratud, sest prefekt nagu politseipeadirektorgi määratakse kohale viieks aastaks. Pean seda õigeks.

schenckenberg
Tunnustan teie vastuseid, seda enam ,et pole KE valija. Need on konkreetsed ega otsi pahatahtliku küsijaga konflikti. Mõned poliitikud ja kõrged riigiametnikud võiksid õppust võtta. Ja pole teie tööl ka üldiselt häda midagi.

Tänan harvanähtava sõbralikkuse eest!

hr. minister
on avalik saladus, et politsei teab ja tunneb pisidetailideni ev’s tegutsevate kriminaalsete grupeeringute (a la endine linnuvabriku grupp)illegaalseid tegemisi ja toimetamisi, kuid ometigi ei ole teada, et keegi eestlastest suurema kaliibri kurjategijatest oleks reaalse karistuse saanud. kas uhkete autodega ja kaaskodanikele kahjulikud eestlastest narko ja prostitutsiooni vahendajad on MINGIT MOODI POLITSEILE OLULISED, et neil sedavõrd vabalt ja karistamatult lubatakse “äri ajada” ja seadusekuulekate inimeste üle irvitada? kaua veel peavad inimesed ennast kaitsetutena tundma ev’s? aitäh.

Ma ei saa nõustuda küsija arvamusega. Praegu tegeleme näiteks Toomas Helina asjaga. Aastate jooksul on kurjategijaid ridamisi kohtu alla antud.

nn ment
Vahelduseks mustamisele üks tõsine küsimus
Austatud hr Seppik! Palun, tundke huvi, kuidas vangistusseaduse jõustumise ajast alates kajastub kriminaalkaristuse (arest, vangistus) ärakandmine arestimajades vastavates registrites

Palun kirjutage mulle eraldi kiri. Vajaksin täpsustavat informatsiooni, kuna vangistust ei kanta arestimajades.

pukk
Lp. minister!

Millal on kavas Lasnamäele ehitada korralik ja politseile normaalsete töötingimustega politseiosakond?

Politseiosakonna ehitamist Lasnamäele alustatakse lähiajal. Koht on Vikerlase tänaval.


Siseministri haldusalas on viimastel aegadel kerkinud üles mitmeid probleeme ja skandaale.

Suurimat kajastust on leidnud korteriskandaal, mille tõttu loobus esmaspäeva õhtul Tallinna asepolitseiprefekti ametikohast Peeter Moora.

Pärnust Tallinnasse tööle tulles seadis Moora tingimuseks, et politseiamet ostab talle kesklinna kolmetoalise korteri. Moora naise Triin Rebase nimel on aga kesklinnas Lastekodu tänavas ühetoaline korter, mis on Eesti Päevalehe andmetel välja üüritud politseinikule. Moora on ka majandushuvide deklaratsioonis kirja pannud, et tema naise nimel on Lastekodu tänavas korter.

2001. aasta märtsis, kui Moora Pärnu prefektina töötas, hakati tema jaoks ametikorterit remontima, kuid mees ei elanud seal päevagi – enne remondi lõppu kutsuti Moora Tallinna tööle. 2001. aasta juulis ostis Moora korteri Pärnusse.

Seppik on öelnud, et see Moora isiklik asi, kas tal on Lastekodu tänavas korter või Pärnus pangalaenu eest ostetud korter. “Ka selles pole midagi hullu, et ta Tallinna linnalt nüüd ametikorteri sai.”

Küll on Seppiku sõnul taunitav, et Moora hämama hakkas ning selle eest väärib ta karistust.

Moora korteriskandaali osas vassis ka linna politseiprefekt Kalle Laanet, selgus TV3 Seitsmestest Uudistest, kui ta väitis, et ei teadnud Moorale korteri ostmisest. “Korteri ostsin ma Moorale Lasnamäele Laaneti palvel, kui ta on öelnud, et ta seda ei tea, siis ei räägi ta õigust,” ütles Tuul.

Laanetiga seoses on kerkinud üles teinegi temaatika – nimelt kasutab ta ametiautoks üle 700 000 kroonit maksva Audi Allroadiga. See auto on kaks korda kallim, kui valitsuse määrusega ministritele lubatud ametiautod.

“Prefektuur rendib seda autot soodsa hinnaga, mis mahub täpselt kehtestatud normidesse,” on Laanet öelnud. Tema sõnul ulatub aastaks renditud auto kuumakse 7000 kroonini. President Arnold Rüütli ametiauto Audi A8 kuurent on 7413 krooni.

Teisipäeval kirjutas Äripäev, et Seppiku nõunik Aivar Toompere sõidab siseministeeriumi poolt renditud autoga Audi A6. Auto on renditud kalade, vähiliste ja kalatoodete hulgimüügiga tegelevalt firmalt Alteena International, mis kuulub Toompere sõbrale Andrus Suklesele.

Ministeerium maksab auto eest kasutusrendilepingu alusel kuus 8000 krooni.

Ain Seppiku CV:

Sünniaeg ja koht: 12.03.1952.a.

Haridus: 1972 A. Lauteri nim Märjamaa keskkool
1977 Tartu ülikool, jurist

Teenistuskäik: 1976 aastast prokurör, kohtunik
1992 jaanuar uurimisameti peadirektor
1993 suvi-1994 kevad politsei keskuurimisbüroo direktor
1994 kevad-1994 lõpp politseipeadirektori asetäitja
1995 algus-1995 aprill lektor Tallinna politseikoolis
1995 aprill-1995 juuni siseministri nõunik
1995 juuni-1997 juuli politseipeadirektor
1997 sept.-2001 jaan. ASi Sularahakeskus osakonna juhataja
2001 jaan.-k.a OÜ Õigusbüroo Ain Seppik juhatuse liige
alates 2002. a jaanuarist siseminister

Perekonnaseis: abielus, 2 poega

Võõrkeeled: saksa keel, vene keel

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti korrumpeerituselt maailmas 30. kohal

Eesti korrumpeerituselt maailmas 30. kohal

---

ÄP Online
28. jaanuar 2003 13:55
Korruptsioon
Corbis/Scanpix

Transparency Internationali 8. aastat koostatud korruptsiooni tajumise indeksi järgi on Eesti koos Taivaniga maailma 102 riigi seas 29.-30. kohal.

Siirderiikidest edestab Eestit ainult Sloveenia. Ehkki Eesti koht ei ole paha, pole ta viimasel ajal ka erilisi edusamme teinud, vaid on 1998. a peale, mil ta oli 26. kohal, tasapisi tahapoole langenud.

Meie Balti naabritest jagab Leedu koos Valgevene, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Tuneesiaga 36.-39. kohta ning Läti on koos Tðehhi, Maroko, Slovakkia, Sri Lankaga 52.-56. kohal.

Kõige väiksema korruptsiooniga riik on Soome, kellele järgnevad Taani, Uus-Meremaa ja Island.

ÄP Online
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Tõrjuv alateadvus ja astmeline õiglus

Tõrjuv alateadvus ja astmeline õiglus

---

Madis Aben
27. jaanuar 2003 6:00
Kes meist poleks kogenud olukorda, kus kellelegi midagi selgitades põrkume nagu vastu müüri. Meie arust on kõik nii selge ja faktidega tõestatud, teispool lauda istujale aga ei jõua see kuidagi kohale.

Analoogne olukord on praegu erinevate maksureformi variantide tõlgendamisel ja kritiseerimisel meedias. Juba mõnda aega on arutletud võimaliku astmelise tulumaksu ümber. Aasta alguses konkretiseerusid ka astmed, nii et igaüks võinuks välja arvutada, mida see tema jaoks täpselt tähendab. Pärast seda oleks võinud diskuteerida ja isiklikke eelistusi kujundada tõesele informatsioonile tuginedes.

***

Eesti meedia ning edukate arvamusliidrite suhtumine astmelisse tulumaksu on olnud valdavalt negatiivne, kohati lausa hüsteeriliselt tõrjuv. Markantne näide sellest on Barbi Pilvre emotsionaalne poliitiline (anti)propaganda 9.1.2003 Eesti Ekspressis.

Tõnis Palts (PM 17.1.2003) kaebleb astmelist tulumaksu “tohmakluseks” tituleerides, et see karistab inimesi, kes teevad rohkem ja tulemuslikumalt tööd. Siim Kallas ei väsi kordamast (PM 20.1.2003), et “see annab hoobi isiklikule initsiatiivile, töötegemise ja teenimise motivatsioonile”.

Kersti Kaljulaid kurdab Keskpäevatunnis (18.1.2003), et astmelise tulumaksuga tehakse liiga hästiteenivatele spetsialistidele ning juhtidele palgaga 10000-30000 krooni kuus. Ülejäänud saatelised kiidavad oma vaikimisega arutluskäigu ilmselt heaks. Kõik lugenud oma elus piisavalt nii raha kui raamatuid.

Samasugune tundub olevat paljude veidi paremini teenivate palgasaajate ning ettevõtjate seisukoht. Huvitav, miks?

***

Paha lugu, kui tublisid edasipüüdlikke inimesi pitsitatakse. Pilvre näib arvavat, et väljapakutud astmestik hakkab võrreldes praegusega kahandama üle 16 000 krooni kuus teenivate kättejäävat palka. Palts numbreid ei maini, aga midagi sarnast näikse viitavat temagi. Kaljulaid ütleb otse välja, et üle 10000 krooni teeniva müügijuhi initsiatiivi ei tohiks küll suureneva maksukoormusega kärpida.

Kuid millest eelpool mainitud järeldused põhinevad? Välja pakutud kolmeastmelise skaala puhul tuleb senisest rohkem maksu hakata maksma alles 24280 kroonist suurema palga puhul. Maksuameti andmetel sai sellist tasu 2001. aastal 1% tulusaajatest. Ülejäänud 99% võidaksid rohkem või vähem. 30000 krooni teenival jääks kuus tõesti 400 krooni vähem kätte, kui praegu. Õnnetu hing, kui see tema töömotivatsiooni ära nulliks, maksudest kõrvale hiilima meelitaks või mõnda maksuparadiisi kolima ahvatleks.

Kas tõesti võideldakse ennastunustavalt rohkem kui neljakordset keskmist palka teenivate heaolu eest! Solidaarsus seegi.

Reakodanikule võib ju andeks anda, kui ta astmelist tulumaksu enda kahjuks tõlgendades arvab, et üle 16000 krooni teenida enam ei tasu, kuna kätte hakkab jääma senisest vähem raha. Kogenud ajakirjanike, poliitikute ja arvamusliidrite puhul võiks aga sellist tõlgendust nimetada hämamiseks, demagoogiaks või millekski veel hullemaks. Ebaeetiliseks igal juhul, sest rumaluse ja teadmatuse taha ei saa nad pugeda.

Jääb aga veel üks võimalik seletus, millele vihjab artikli pealkiri ning algus. Kui sul on millegi suhtes juba kindel arvamus kujunenud, siis oled sa pime kõige suhtes, mis sellega kooskõlas ei ole. Sellega võiks vabastada eelnimetatud tegelased süüdistustest ning põhjendada nende esialgu arusaamatut käitumist alateadliku tõrjerefleksiga. Fakte ei nähta, kuna neid ei taheta näha, sest nad lähevad vastuollu juba ammu väljakujunenud veendumuste ja hoiakutega. Tegelikkuse tunnistamine häiriks nende sisemist tasakaalu. Faktidele ei lisa veenvust teps mitte ka astmelise tulumaksuidee välja käinud erakonna maine meedias.

Või olen ma asjadest valesti aru saanud ja kogu trall käib siiski julgelt üle nelja-viiekordset keskmist palka teenivate õiguste kaitseks? Ehk peaks kahe Eesti metafoori siiski tõsisemalt suhtuma — esimene tundub olevat nii kaugele eest ära rebinud, et teist enam nähagi pole.

***

Kõik erakonnad on kuulutanud oma maksureformi kava õiglust edendavaks, kuid õiglusest on igaühel omamoodi (ja mõistagi omakasupüüdlik) arusaamine. Selle fundamentaalse filosoofilise mõiste universaalset lahtimõtestamist ei saa ilmselt enamikult inimestelt oodata ja ega filosoofidki selles ühel meelel pole.

Ühe meetodi õiglase ühiskonnamudeli leidmiseks (ühiste hüvede jaotamise seisukohast) on pakkunud välja ameerika õigusfilosoof John Rawls. Seda mõtteeksperimenti võib lihtsustatult igaüks ise proovida.

Kujutage ette, et te ei tea, milline on teie koht ühiskonnas. Te ei tea oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, rassi, rahvust, sugu, tervislikku seisu, perekondlikku tausta, andekust, fantaasiat, temperamenditüüpi, vanust, õnne. Selline “teadmatuse loor”, nagu Rawls seda nimetab, peaks elimineerima igasuguse omakasupüüdlikuse. Ja nüüd, sellest “algsituatsioonist” lähtudes, mõelge võimalikult ratsionaalselt, milline peaks olema see ühiskondlik lepe, mille järgi korraldatud riigis te elada tahaksite.

***

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Igal juhul mitte propageerida üht niigi edukat erakonda. Neil on eetikaga oma suhe.

Maksureformi variantide adekvaatseks hindamiseks võiks teha järgmist. Esiteks tutvuda filosoofiliste käsitlustega õiglusest ning teiseks süveneda täpsetesse arvutustesse võrdlemaks maksureformi variantide konkreetset mõju eri palgasaajate gruppidele. Ning alles seejärel kujundada oma arvamus ühiskondliku kokkuleppe sisust, mille oluliseks osaks maksureform võiks olla.

Võib arvata, et varem või hiljem areneb ka Eesti ühiskonna sotsiaalne teadlikkus ja solidaarsustunne niikaugele, et astmelist tulumaksu hakatakse pidama lisaks Euroopalikule ka õiglaseks ning ühiskonna laiemaid eesmärke teenivaks. Millegipärast praktiseerib seda edukalt kogu tsiviliseeritud maailm ning eks ole praktikagi üks tõe kriteerium.

Astmeline tulumaks kõikide erakondade programmis võiks aga kaotada ühe erakonna võimsa konkurentsieelise teiste ees.

Erinevate maksureformi variantide analüüsimiseks pakun välja võrrelda kättejääva raha suhtelist muutust võrreldes praeguse olukorraga. See võiks näidata, kuivõrd tuntav on muutus igaühe rahakotis. Võrdlus on toodud siin.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Spordimuuseum

Neli muuseumidirektorit ja Lurichi kang
Teisipäev 28.01.2003

Eesti Spordimuuseumi läbi aegade juhtinud Olaf Langsepp (vasakult), Mati Tolmoff, Aksel Tiik ja Enn Mainla suruvad Georg Lurichi kangi kõrgustesse

Keset Eesti Spordimuuseumi 40. aastapäeva tähistamisele pühendatud konverentsi kõige kibedamat aega seisavad muuseumi neli direktorit fondihoidlas kangiriiuli ees ning tuletavad meelde, milline neist rauakobakaist kuulus Lurichile.

«See siin, ja see siin,» osutab peavarahoidja Kaie Voolaid kahele alumisele kangile. Kuid kelle ajal need kogusse jõudsid?

Muuseumi asutaja Aksel Tiik (direktor aastail 1963- 1967), direktor Olaf Langsepp (1967-1971), direktor Enn Mainla (1971-2001) ning praegune direktor Mati Tolmoff jõuavad konsensusele, et see tähelepanuväärne sündmus leidis aset Mainla ajal.

«Kangide saamisega olid seotud ka mõned lahkarvamused,» meenutab Mainla. «Üks väärikas spordiveteran arvas nimelt, et kangide õige koht on Tallinnas, mitte Tartus.»

Seejärel võtavad neli auväärset direktorit Lurichi kõige suurema kangi ning tõstavad selle fotograafi rõõmuks maast lahti.

«Kas kõrgemale ei saaks?» nõuab fotograaf. Ikka saab. Direktori suruvad kangi üles, Välklamp sähvib nagu oleks tegemist tõeliste raskeatleetidega.

Spordimuuseumi kogu enam kui 100 000 esemel on kõigil oma lugu. Iseasi, kas see ka teada on. Säravaimad eksponaadid võtavad aga varsti koha sisse muuseumi püsiekspositsioonis Tartu kesklinna uhkes majas.

Seni aga ripub näiteks Erika Salumäe kuldne võidu-jalgratas fondihoidla seinal Lurichi kangide vahetus naabruses. Tema kõrval kõlgub Pikkuusi lilla sõiduvahend.

«Tänapäeva lastele ei ütle Lurichi nimi enam midagi, kuid Salumäed nad teavad,» räägib Tolmoff.

Ratastest väärib vaatamist veel külasepa valmis taotud sõiduriist ning ratas, mis kuulus Olli Murumets-Rebasele – söakale naissportlasele, kes võttis sõjaeelsel perioodil ette rattamatka Pariisi.

Fondihoidla teine sein on kaetud eri ajastutest pärit suuskadega justkui mõni Otepää kandi kuurisein. Muu hulgas võib näha ka suuski, millel on nina mõlemas otsas. Väidetavalt olid peamiselt sõjaväelased need, kes ennast selliste lumelaudadega targu varustasid.

Naabruses rippuvate uiskude kollektsiooni ehib 1890. aastal Eestisse toodud tööstuslik uisupaar, milles võib aimata tänapäevaste kiiruiskude eelkäijat, teisal aga võib näha lihtsaid tritse, mida vikatiterast ja puust valmistasid külapoisid.

Isegi soome kelk on leidnud koha spordimuuseumi kogus – ning selgub, et mitte asjata.

«Soomlased on võtnud eesmärgiks anda rahvale tagasi kaks unustatud spordiala – ujumine tavalises looduslikus järves ning sõitmine soome kelguga,» jutustab Tolmoff 1950. aastaist pärineva sõiduvahendi kõrval. «Seetõttu võib arvata, et ega meiegi pääse ning soome kelk tuleb ka meile tagasi.»

Romantilist ja ajaloolist spordikola täis fondihoidlast avaneb uks ruumi, kus käib juba püsiekspositsiooni ehitamine. Tegemist olümpiasaaliga, mis näituste osakonna juhataja Helve Parmase sõnul on inspireeritud antiiksest Kreeka templist.

Sammastel seisavad võidukate Eesti atleetide elusuuruses fotod, ülejäänud ruum täitub peagi medalite, diplomite ja võidu juures tähtsat rolli mänginud spordivahenditega. Templi keskele tuleb virtuaalne pöörlev maakera, mille pealt saab igaüks valida oma lemmik-olümpialinna ning vaadata selles tähtsündmusest jutustavat videoklippi.

Muuseumi soomuskappides levad väärismetallivarud: Eesti atleetide koju toodud 3 kuldmedalit, 5 hõbedat ja 5 pronksi.

Neli muuseumidirektorit jalutavad läbi kogu selle rikkuse, meenutades vanu aegu ning unistades uutest.

«Ma loodan, et jaanipäevaks on ekspositsioon valmis,» lubab Tolmoff neile. Muu hulgas saab muuseumikülastaja siis ka virtuaalse vastasega köit vedada ning virtuaalse Erika Salumäega olümpiarajal võidu sõita.

–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv