«Mees küll, aga mind hoidis ta lausa emalikult,» on kirjanik Teet Kallas talle tänulik. Eriti aitas ta noort kirjameest 60.–70. aastate vahetusel, kui Kallast kimbutas julgeolek. «Siis seisis ta minu eest Loomingus väga mehiselt. Sai kõrgemal pool pähe, aga välja ei näidanud,» meenutab Kallas. Kirjanike liidu tollane esimees Juhan Smuul seda paljuski ei julgenud, Paul Kuusberg astus Kallase kaitseks välja. Käis Johannes Käbini ja teiste parteijuhtide jutul, et julgeolek taanduks.
Samuti tuleb tal meelde vanema kolleegi korraarmastus, mida ta nõudis kõikidelt. «Ise oled sõjaväes käinud mees, aga sul valitseb enda asjades ja töökohas kõva segadus,» ütles ta nooremale kolleegile õpetusssõnu.
Vaadetelt peab Kallas lahkunud Kuusbergi nn. juunikommunistiks, kes siiski kommunistlikus süsteemis lõpuks pettus. «Teostes on see kõik olemas: kriitika ja asjadest avalikult rääkimine,» teab ta. Näiteks julges Kuusberg romaanis «Enn Kalmu kaks mina» kirjutada, kuidas Venemaale mobiliseeritud näljas ja külmas elasid.
Samas ei hakanud Kuusberg võimu vahetumisel 80ndate lõpus ennast õigustama või õilistama. «Hando Runnel meenutas kord ühel juubelil: Kuusberg ei hakanud vastu rindu taguma või nn. hopakki tantsima,» vahendas Kallas kolleegi sõnu. Küll tundis Kuusberg uue poliitika vastu huvi ning palus parlamendiliikmel Teet Kallasel ennast ükskord istungisaali viia. «Vaatas istungit, vangutas pead ja läks omapead minema,» rääkis Kallas. Noorena oli Kuusberg ehitanud lossile uut katust ning näinud ilmselt ka toonaseid vaidlusi saalis. «Väga tagasihoidlik ja meid kõiki hoidev mees,» ütles kirjanik Ülo Tuulik.
Paul Kuusberg sündis 30. aprillil 1916. aastal. Töötas enne sõda ehitusel, 1942–1946 oli Eesti Laskurkorpuse lehe Tasuja toimetaja. Aastatel 1957–1960 ning 1968–1976 juhtis ajakirja Looming, 1976–1983 Kirjanike Liitu. Oli ainsana eesti kirjanikest autasustatud Nõukogude Liidu Sotsialistliku Töö Kangelase kuldtähega. Kuusbergi sulest ilmus kümmekond pikemat romaani. Nendest tuntumad on «Enn Kalmu kaks mina» ja «Andres Lapeteuse» juhtum, mille järgi tegi «Tallinnfilm» ka mängufilmid. Populaarsed olid ka romaanid «Vihmapiisad» ning «Üks öö». Tema teoseid tõlgiti ligi 30 keelde.
Allar Viivik, SL Õhtuleht 23.01.2003
Paul Kuusberg – kangelane punakuues
Esmaspäev 27.01.2003
Laupäeval saadeti viimasele teekonnale kirjanik Paul Kuusberg – mees, kes oli politruk hävituspataljonis ja Punaarmee laskurkorpuses, toimetas rindelehte “Tasuja”, hiljem ajalehte “Rahva Hääl” ja ajakirja “Looming” ning juhtis Eesti NSV Kirjanike Liitu. Veendunud kommunistina uskus Kuusberg, et on olemas inimnäoline sotsialism, ja eelkõige ise inimeseks jäädes kaitses oma kolleege kirjanikke ideoloogilise surve eest.
Nõukogude aeg ja nõukogude kirjandus on nähtused, mis igale järgnevale põlvkonnale muutuvad üha kaugemaks, üha mõistetamatumaks, kuni lõpuks saab neist võõras mütoloogiline maailm punaste hüdradega, kelle iga maharaiutud pea asemele kasvab kaks uut. Sellesama mütoloogia sisse käib lugu kangelastest, kes söandasid minna kõige sügavamasse punasohu hüdra elupaika, et päästa sealt hättasattunuid.
Üks selline kangelane punases parteilasekuues oli kirjanik Paul Kuusberg. Just niisugusena mäletavad teda või tahavad mäletada inimesed, kes temaga kokku puutusid. Üks neist on koos Kuusbergiga ajakirja “Looming” toimetanud kirjanik Teet Kallas, kes nõukogude võimu kirudes sattus KGB püünistesse.
“Ei ole minul õigust ega tahtmistki tänuga mitte meenutada, kui vapralt Kuusberg püüdis olukorda taandada. Ta laskis kõige kõrgemaid instantse mööda, et võtta minult maha vähemasti see kõige kurjem kahtlustus,” rääkis Kallas Raadio Vaba Euroopale.
Mõnevõrra keerulisem oli Paul Kuusbergi roll nn Remmelga likvideerimise protsessis aastal 1960, kus Vahva sõdur Švejki juhtumiste tõlkija Lembit Remmelgas võeti EKP Keskkomitee poolt Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretäri kohalt maha. “Kirjastuse “Eesti Raamat” ja ajakirja “Keel ja Kirjandus” kauaaegse peatoimetaja Aksel Tamme sõnul ärritasid EKP-d Remmelga artiklid, mis kritiseerisid isikukultust. Kuusbergi tegevust selles protsessis näeb Tamm pisukese reetmisena, mille Kuusberg hiljem siiski lunastas.
“Oli suur nõupidamine keskkomitees, kus seltskond polariseerus väga tugevalt – Juhan Smuul, Paul Kuusberg suhteliselt Remmelga kaitsjateks, ning Hans Leberecht, Eduard Männik, Ants Saar tema vastasteks,” meenutab Tamm. “See oli mitu-mitu tundi kestnud istumine, mis lõppes sellega, et Käbin vaatas isalikult oma vasakule käele, kus istus turris juustega läbipekstud Remmelgas ja küsis: noh, seltsimees Remmelgas, mis te arvate, kas pärast kõike seda, mis siin räägiti, te võite veel jääda kirjanike liidu sekretäri kohale. Remmelgas oli nii ära muserdatud, et ta ütles, et ei, ma arvan, et ei või… Aga olgu ka öeldud see, et Kuusberg, kes asus siis Remmelga kohale, siiski mingil määral ka reetis ta sellega – ütleme “reetis” väga väikeste tähtedega, sest ta oleks ju võinud öelda, et ei, Remmelgas on asendamatu… Ma sain aru, et Kuusberg oli sellepärast kaua aega üsna vaevas ja see asi lõppes sellega, et hiljem tõi ta Remmelga uuesti kirjanike liitu tagasi, lõpuks kuni esimehe asetäitja kohani välja,” rääkis Tamm.
Kuuekümnendatel aastatel Eesti kirjandusse tulnud põlvkonnal on põhjust meenutada Kuusbergi kui protežeed, kes oli üks neist, kelle toetusel see põlvkond tsensuuri müüridest läbi murdis ja muutis jõuliselt senist kirjanduspilti. Just nii mäletab Kuusabergi kirjanik Arvo Valton:
“Kuusbergil oli võimalus kaitsta noori kirjanikke kahes erinevas funktsioonis: esiteks tegi ta seda kui “Loomingu” toimetaja, sest kaitsmine oli ennekõike avaldamisvõimaluste andmine, ja teiseks, kirjanike liidu juhina-funktsionäärina tuli tal kogu aeg tegemist teha keskkomitee ning teiste tsensuuri ja kamandamisorganitega. Me ei pruukinudki seda alati teada, sest ta ei tulnud meile oma teenetest rääkima.”
Aksel Tamme sõnul põhjustas ühe suurema skandaali Mati Undi “Hüvasti kollane kass” väljaandmine Tartu 8. Keskkooli almanahhina:
“See Tartu kool andis välja imeilusa väikese kollase raamatu. See oli romaani eriväljaanne, ja sai keskkomitee eriistungi teemaks: kuidas kool võib välja anda raamatu, sest see pidi olema monopol, see pidi olema hullem kui viinamonopol, sest ainult riik annab välja raamatuid! Ja siis tegi Kuusberg kirjanike liidus vägeva koosoleku, kus tal õnnestus isegi muidu tasakaalukas Johannes Semper Undi kaitseks rääkima panna…”
Aastaid hiljem “Loomingut” toimetanud Andres Langemetsale meenub seoses Kuusbergiga episood viimase romaanist “Vihmapiisad”, kus Kuusberg elab välja oma pettumust brežnevi-aegses sotsialismis:
“Seal nimelt satub peategelane kokku noortega, ja üks neist küsib tollal vägagi ketserliku küsimuse, et kas te niisugust sotsialismi kujutasitegi ette, kui te seal sõjas käisite ja võitlesite Minu jaoks langeb see kummalisel kombel kokku selle viimasel ajal väga korratud väljendiga, et kas me niisugust Eestit tahtsimegi…,” mõtiskleb Langemets.
Sellist Eestit, nagu tahtis Kuusberg, ilmselt ei saabunud kunagi. See Eesti, mis on täna, selles Eestis küllap ei loeta enam ka palju Kuusbergi raamatuid. Kirjastaja Aksel Tamme arvates on Kuusberg siiski kirjutanud mõne teose, millel on üleajaline väärtus. Üks neist on romaan “Üks öö”. Aksel Tamme hinnagul väärib see kõrvutamist Thomas Manniga. See romaan kõneleb lõputust tammumisest, lõputust, marssimisest, ei kuhugi jõudmisest.
–>
Ülo Mattheus, Raadio Vaba Euroopa
Eile õhtul saabusid Rakverre seitsme riigi kaitseväe juhatajad, neist admiral Juhani Kaskeala Soomest maandus õhtuhämaruse saabudes helikopteriga otse Parkali tänava parklasse.
Arhiiv
LAHKUNUD: «Paul Kuusberg (1916–2003) oli nõukogude süsteemi liialt palju seest näinud. Seepärast teadis ta täpselt, mida ja kuidas kritiseerida,» meenutasid kolleegid.
VE: Kohtla-Järve “Saaron” baptisti kogudus
Kohtla- Järve “Saaroni” baptisti koguduse algusest
Evangeelium jutustab naise rõõmust, kes leidis oma ehtelt puuduva
trahmiraha (Lk 15:8-1O) ja mina jutustan virumaalaste suurest rõõmust,
kes leidsid usus südamerahu ja imelise osaduse Jumalaga.
Enam kui 7OO aastat oli praktiseeritud kristlust Eestimaal ja Virumaal,
aga tegelik uuestisünni saladus avastati Virumaal alles eelmise sajandi
alguses, kuigi Läänemaa oli seda kogenud juba peaaegu pool sajandit
varem (1844). Kahtlematult oli südamevabadust kuulutatud Virumaa
aladel ka varem, aga meile ei ole jäänud teavet tollest ajast. Siiski
Jõhvi EL kiriku kroonika räägib Valaste ja Ontika 36 ärganust (1894).
kellede hulgas on mainitud koolmeister Mihkel Kaupi, talunikke Jaan
Andjat, Jakob Saagenit, Jüri ja Madis Vati nimesid. Üks teadaolevatest
esimestest päästesõnumi kuulutajatest oli Rakvere ja Narva Baptisti
koguduse rajaja Tõnu Saarmann. Juba möödunud sajadi algusest on teada
Puru tihedasti asustatud külas Rakvere Baptisti koguduse haru, kelle
tööpunktid olid Sakal, Aas, Rutikul ja Jõhvis.
Lüganuse EL kiriku kroonika ja Rakvere koguduse dokumentide järgi,
Tõnu Saarmann ristis, isikliku usu tunnistuse peale vee alla kastmisega, taevaminemisepühal 7. mail 1909.a. Saka rannas 6 kohalikku usklikku, kellede hulgas olid: Valdise Helene-Elisabeth, Seppov (Tallermaa) Liine, Sandberg (Liivamäe) Marie ja Linkholm Ann, mis oli
ilmselt esimene selline ristimine Kohtla-Jдrve piirkonnas.
Koos kaevanduse (1916) ja õlivabriku arenemisega (1922) saabus
Kohtla-Jдrvele väljast poolt uusi perekondi, intensiivistus ehitus
ja väikesed külad kasvasid linnaks (1922-1924). Narvast oli tulnud
vend Kriivelkott, kes omakorda kutsus siia evangeeliumi kuulutama
Aleksander Sildose. Esimene koosolek toimus Kolmekuninga päeval
1922.a. Dalgovi majas. Kui valmis rahvamaja korraldati seal suured
evangeelsed kontserdid, millest võttis osa kogu elanikkond, kontori
ametnikest kuni kaevanduse direktorini. Pikka aega olid need
kogunemised reeglipärased. Kogu töö püsis külalisjõududel Narvast
ja Tallinast. Jutlustasid peale Sildose Peeter Sink (Tunne Kelami
isa), H.Kokamägi, Pitkjan ja Sakkeus. Kui kooli juhatajaks tuli
Maidla mõisas usklikuks saanud Soonurme kooli õpetaja August Eero,
siis hakkas tema koosolekuid korraldama. Ja pühapäeviti peeti
jumalateenistusi ka koolimajas.
Kui Suure-Jaanist tulid Kohtla-Järele kolm usklikku Juuli Toho,
Marie Meister ja Emilie Tuvike koos perekondadega, siis nad
kutsusid siia Suure-Jaani koguduse vanema Jüri Aasavi. Esimene
koosolek toimus jõuluõhtul rahvamajas 1931.a. ja järgmised kooli
saalis. Viimasel õhtul 7 inimest otsustasid lahti öelda patustest
eluviisidest ja oma elu siduda Jeesuse Kristusega. Eestpalves
leidsid rahu oma südamesse ja särasid vabaduse rõõmust. Eelmise
vaimuliku tööga oli rahva usk kasvanud ja nüüd oli vaja vaid
langetada lõplik otsus ja Jumal reageeris koheselt sellele, andes
nende hinge päästekindluse.
Sellele järgnes muidugi piibellik vee alla kastmisega ristimine
Kohtlas, Roodu jões 25.juunil 1932.a. kell 12.oo päeval, kus Jüri
Aasav ristis 6 õde: Meister Maria, Tohu Juuli, Ollo Olga, Mäe Liina,
Naarits Mai ja Kliimak Anna. Samal aastal ristiti veel mehi ja naisi
ja isegi talvel 27.detsembril. Neist said esialgul Suure-Jaani
“Taabori” baptisti koguduse Kohtla-Järve haru liikmed. Esialgu
kindlat kooskäimise ruumi ei olnud, koguneti kuhu saadi. Selleks
kõlbas isegi vaguni suurune Ollo majake. Sinna tuli ka Anna Skolin,
kes pakkus kooskäimiseks oma ruume, mis saigi esimeseks ametlikuks
kooskäimise ruumiks.
Kohaliku laulu ja muusika tööga alustasid Leo ja Oskar Ollo
mida edustas Herman Vimb (1936). Ollo Leida tegi algust pühapäeva-
kooli tööga, milles hiljem osalesid Hilse Kalvet, Ludmilla Vahesalu
ja Aurelia Kaskemaa. Töö oli edukas ja hoogne, väljus osakonna
raamest ja vajas kindlamat koguduslikku organisatsiooni.
Peale seda, kui Suure-Jaanist olid juurde tulnud usklikud
perekonnad Kask, Varblane ja Käsler, koondusid ühte ka ümbruskonna
teiste osakondade liikmed ja Baptistide Liidu esimehe Karl Kaupsi
eestvõttel moodustasid ühise Kohtla-Järve “Saaroni” baptisti
koguduse laupäeval 13.nov.1937.a. Juhiks valiti Jüri Aasav,
sekretäriks sai Ludmilla Vahesalu la laekuriks Herman Vimb. Jõhvi
osakonna juhiks jäid Kalk, Holtsman ja Lepik.
Koguduse tööd edustas märgatavalt noorte usuteaduse
seminaristide jutlused ja muusikalised esinemised. Sagedasemad
küalised olid Tallinnast Robert Võsu, E.J.Tahl, O.Käsler jt.
Vennad Varalaid ja Remmel korralasid suuri telgikoosolekuid rahvale
ja lastehommikuid, mis olid rahvarikkad ja väga populaarsed.
Riigipööre muutis koguduse elu märgatavalt. Jüri Aasav ei jäänud
enam koguduse juhiks, vaid koguduse asju ajasid juba kohalikud
mehed nagu Herman Vimb, Aleksander Mägi ja Erich Kask. Vaimulikult
hooldasid Eduard Annert ja Priidik Paenurm Narvast.
Kogudus oli omandanud juba palvela ehtamiseks krundi Pavandu
linnaosas ja varunud ehitusmaterjali, aga vabriku laiendamisel
jäi see Kombinaadi territooriumile. Koguduse õigust sellele maale
ja materjalidele ei tunnustatud. Et kogudusel ei olnud enam kindlat
kooskäimise kohta, võttis Herman Vimb oma nimele, kui Kombinaadi
tuhamäe töötaja, ehituskrundi ja rajas sellele väikese kauni maja,
mille alumine korrus sai koguduse palvelaks ja ta ise elas oma
perega teise korruse ainsas toas.
Laienev tööstus tõi sisse palju muukeelset rahvast, mistõttu
tekkis vajadus venekeelsete koosolekute järele. Alul lauldi vaid
mõned venekeelsed laulud ja tõlgiti neile ja neid. Nii kestis see
1949 aasta teisest poolest, kuni saabusid Kohtla-Järvele venevennad
Popov jaa Kirnev (1950) muutusid venekeelsed koosolekud
regulaarseiks ja Kohtla-Järvel elavad Kiviõli veneusklikud
liitusid ka nendega. Venekeelne töö arenes kiiresti rahvuslikuks
osaduseks ja ruumid jäid varsti väga kitsaks.
Oma tööga seotud koguduse juhid ei saanud enam hakkama ja
kutsusid kutseliseks presbüteriks Valgast Karl Mõtuse (20.09.53)
ja samast ajast pandi ka vene töö juhiks Vjatseslav Subbotin.
Presbüter Mõtus töötas väga viljakalt, kuid väsis nelja aastaga
ja läks väikese Lehtse kogususe presbüteriks (1.08.57). Siinne
kogudus jäi jälle Sildose, Võsu, Dahli, Himma ja Ridaliste hoole
alla koguni viieks aastaks, kuni peaaegu küüdikorras toodi
Jaan Hanni Valgast Kohtla-Järve presbüteriks (15.04.62), et teda
siin ümber kasvatada paindlikuks Nõukogude kodanikuks, mis siiski
enam kui 20 tööaasta jooksul ei õnnestunud.
Need aastad Kohtla-Järve kogudust teenides ei olnud meelakkumise
aastad. Mett hakkasin lakkuma siis, kui olin pensionile määratud
ja ameti üle andnud noorele Eerik Rah
kemaale (25.06.83) ja hakanud
mesilasi pidama.
Need olid olnud alalised võitluspinge aastad ateismi, riikliku
julgeoleku ja nende agentidega koguduse sees, aga läbi selle
võitluse tuli üles ehitada koguduse vaimulik elu ja väärikas
kirikuhoone. See on lausa ime, et mind laiaks ei litsutud ega
trellide taha ei pandud. Vist ka neile pakkus sportlikku huvi
mängida minuga kassi ja hiirt, või pidasid nad mind vaid ohutuks
fanaatikuks?
Aga kui mitmest partei kaadritöölisest olid saanud veendunud
kristlased ja oma punased piletid lauale pannud, ning väikeset
eramajast oli saanud esmaklssiline kivikirik, siis ei olnud see
enam nende jaoks fanatism, vaid kiires korras, enne aega, saadeti
pensionile, et kuidagi lahti saada. Aga ei saadud lahti, jäin
veel enam kui 15 aastaks Kohtla-Järvele, kuni võisin uhkusega
kanda sinimustvalget võidulippu. Naatsareti mees oli siiski
võitnud.
Jaan Hanni,
Valgas, 20 jaanuaril 2003.a.
P.S. Minu käes on nii Jõhvi kui Lüganuse EL kiriku kroonika
eestikeelne tõlge, sest oli kavas koostada Alutaguse maa vaimuliku
elu läbilõikeline täielik ülevaade. Kui vaja võin abi pakkuda.
Kontakt. E-mail hannid@hot.ee
Tel. O58O2676O
Aia 3-5, 682O3 Valga