on Virumaa virulaste hoida

Sõber pargib ratastoolis Mart Lajali Punase Risti annetuskasti kõrvale. “Sul ju järgmisel aastal jälle miljonit vaja,” muigab ta. Foto: Marko Mumm

Oleksid võinud kauem vastu pidada, ma hoidsin sulle nii pöialt, “ ütleb vanem daam Tallinna Regionaalhaigla fuajees Pariis-Dakar rallilt naasnud Mart Lajalile (38). Ratastoolis istuv Lajal laiutab käsi ning naeratab õnnetult. “Isegi oleks tahtnud lõppu jõuda,” ütleb Lajal. Kui õnnetu tsiklimees siis õigupoolest on, uurib Piret Tali.

Esimese eestlasest tsiklisõitjana maailmakuulsale, tänavu 25. korda toimuvale maratonrallile jõudnud Lajal täitis oma kümneaastase unelma. Mõistagi unistas kogemustega rallimees 19 päeva kestva võidusõidu finiðisse jõudmisest, mitte poole ralli pealt kipsiga koju tulemisest.

Esmaspäeval sai Lajal 38-aastaseks. “Vanus ei paista tal küll kusagilt välja. Pigem marakratlik rahutus pideva naeratuse taga. Pikemat sorti habemeädala, millega ta Eestisse saabus, on ta nüüd lõualt maha kraapinud.
Lajali tulemused läksid maratonrallil järjest paremaks. 46. kohalt alustanuna oli ta viimasel kiiruskatsel 11. ja üldarvestuses 16. 164 maailma tsiklimehe hulgas polegi see paha. “Mina olin igal juhul rahul,” sõnab mees.

Lajal jõudis läbida Prantsusmaa, Hispaania ja Tuneesia ning jõudis välja Liibüasse Aafrikas. Ainult Egiptus jäi tal sõitmata. Läinud neljapäeval jõudis ta Eestisse tagasi.

Lajali täislastis võistlustsikkel ja tehniline tiim sõidavad ülejäänud maa ralliga kaasa, sest tagasisõit on plaanitud Egiptusest ning poolelt teelt starti tagasi keeramine läheks palju kallimaks. Mehaanikud, Mardi vend Jaan Lajal ja Juhan Laansoo kurtvat, et hirmus igav on.

Lajali 660 cm3 vesijahutusega lisapaakidega KTM-tsikkel jõuab Pariisi kaudu tagasi alles veebruariks. “Selleks ajaks on mul kips maas,” teatab Lajal rahulolevalt. Regionaalhaigla arstid opereerisid tema Pariisis lahasesse pandud jalga, mille ravitsemisest välismaal Lajal loobus. Talle on Eesti spordiarstide oskus moto- ja rallimehi lappida muljet avaldanud. Operatsioon, seejärel üks öö haiglas ja nüüd iganädalane kontroll.

Ratastooliralli haiglas

“Noh, kas sa ei leia ilma GPSita lifti üles,” tögab haiglas Lajali ratastooli lükkav sõber Reimo Lilienthal. Mõlemad naeravad nagu koerad. Lajal on nakatavalt optimistlik. Teist kipsistatud kätt, mis samamoodi Ïestikuleerida jaksaks, annab otsida.

Lisaks parema jala liigesele on tal kipsis ka parema käe ranne. Seetõttu ei saa ta karkudega käia. Liikuma pääseb ta automaatkäigukastiga autoga, mille pedaalide tallamise vasaku jalaga ta kiiresti ära õppis. Kipsis peab ta olema veel kaks kuud.

“Noh, kas võtame kipsi maha,” küsib Lajal ortopeedilt lootusrikkalt ning keksib ühel jalal sidumistuppa nagu känguru. Arsti näost nii helgeid plaane ei paista. “Üldse ei valuta, polegi valutanud,” tunnistab Lajal. “Ainult paisunud on, nagu korralik broiler.”

Kiirus, millel tal 200kilone tsikkel alt ära sõitis, polnud Lajali sõnul üldse märkimisväärne. Muidu lendas ta ikka ringi nagu ratas võttis – 160-170 km/h. Selles tema sõnul viga oligi, et kiirus oli liiga väike ega vastanud teeoludele. Samahästi oleks tsiklimehe sõnul võinud õnnetus tänaval juhtuda – rumal ja mõttetu kukkumine, kui ebatasasel kivisel pinnal jalg tagurpidi läks.

Muretult sõitis ta kõrbes maha veel 430 km, tunda andis ainult see, et jalgpidurit oli kehv vajutada. Seejärel läks mees nii igaks juhuks arstipunkti, kus tehti röntgenülesvõte ning öeldi, et maratonralliga on nüüd küll ühel pool. “Ilmselt poleks mulle järgmine päev enam saabas jalga mahtunud,” pakub Lajal.

Hullud ja unistajad päästavad maailma

Kohe satuvad nad sõbraga hasartsesse vestlusesse teemal, kas kipsiga oleks õnnetunud ralli lõpuni sõita. “Selliseid kipsiga mehi on küll olnud, kes ringrajal on ratta selga tõstetud ja edasi sõitnud,” teatab ta. Fanaatiline pilk tema silmis ütleb, et kui oleks lubatud, tuiskaks ta ilmselt endiselt kõrbeliivas ringi. Või parema puudumisel kohalikus lumetuisus.

Tõele au andes sõidabki Lajal igal võimalusel erinevate mootoriga aparaatidega: suvel vee peal jetiga, talvel lume peal saaniga, kevadest sügiseni enduro rallitsikliga. Nüüd ilmselt kaks kuud taastusravi trenaþööriga.

Lajal pakiti katkestamise järel koos kolme teise viga saanud tsiklimehega lennukisse, saadeti Tuneesia pealinna Tunisesse ja sealt järgmise lennukiga Pariisi. (Tuleb nentida, et Pariis-Dakarilt on mehi ka otse kalmistule kantud, nii on läinud sellelgi rallil.)

Neljapäeva õhtul ootas teda koduses lennujaamas hulk sõpru. “Uskumatu, kui positiivselt on eestlased sellesse suhtunud,” tunnistab Lajal. Kui ta enne rallit ukselt uksele käis ning raha nõutas, vaadata teda kui poolearulist. Nüüd helistavad ja meilivad eestlased üle maailma ning õnnitlevad.

Koht, kus Lajal äpardumist eriti pelgas, oli start, sest uue tsikli oli ta kätte saanud vahetult enne rallit. Kümnekraadises külmas jõudis ta sellega läbi sõita ainult 100 km. Tavalisest rattast on kõrberalli tsikkel kõvasti kaalukam ning selle tunnetust on kohe raske kätte saada. Sel juhul oleks Lajal küll silmad peast häbenenud, kui tal ratas juba

75 000 pealtvaatajaga stardis alt ära oleks sõitnud. Õnneks kasvas iga etapiga nii rattatunnetus, julgus kui kiirus.
“Minu arvates peaksid inimesed julgema hullumeelsete unistustele voli anda, muidu ei jõua need kunagi täituda,” leiab ta. Kümme aastat tagasi oli Pariis– Dakari maastikel tsikliga ringi tuiskamine tema jaoks ainult televiisorist jooksev kättesaamatu pilt.

“Muidugi lähen ma järgmisel aastal tagasi,“ lubab Lajal. Juba tänavused kogemused annavad selleks lootust. “Ma arvan, et lõppu jõudmine on isegi olulisem, kui saavutatud koht,” leiab ta. Rallil, kus esimese ja kahekümnenda võistleja ajavahe võib olla kuni kaksteist tundi, pole peale poodiumit kohal suurt osakaalu. Ehkki võitja on mõistagi eriti kõva mees.

Tuleb olla oma rajas kindel

“Selle tegid soomlased meile kohe selgeks, et sekundeid ja kohti arvestades võid ennast hulluks mõelda,” sõnab Lajal. Ka proovis ta esimest korda kõrbes mitmesaja kilomeetri pikkustel etappidel üksi sõites end usaldama õppida.

Paljud selle ralli sõitjatest ootavad ära konkurendi ilmumise ära ning võtavad talle sappa, et ei peaks pidevalt oma kaarti, kompassi ja päikest jälgima. Teisalt võib aga ka eessõitja kaardilugemisega eksida, seega tasub usaldada ainult iseennast.

“Ma valmistasin ennast ilma GPSita etappideks ette,” sõnab Lajal. “ Ja katsusin ise oma road-booki järgi sõita. Sageli ei näinudki ma tundide kaupa kedagi teist.” Lajali sõnul on Pariis-Dakar nii turvatud, et karta pole midagi – 2-3 helikopterit sõidab pidevalt võistlusraja kohal ning igal rattal on paanikanupp, mida võid häda korral vajutada – kui oled lootusetult eksinud, mõistus hakkab kaduma, on suur tehniline rike või raskem vigastus. Siis otsitakse sõitjat 24 tundi järjest.

Sellistes paikades, kus teed näha polegi ning see kulgeb läbi liivadüünide ja kõrbete, väsib sõitja füüsiliselt väga ära. Kolm kuud enne kõrberallit hakkas Lajal käima jõusaalis. Kuni sõitis juba poolteist tundi järjest koormusrattal 150se pulsiga nii et higi pritsis. Õiged vitamiinid ning mineraalid ja toit kuulusid ka asja juurde.
“Võhm on väga oluline, kõrbes võib sul ratas kergesti alt ära sõita ning sageli ei jõua mehed seal seda ise püsti tõsta, ootavad, kuni keegi teine tuleb ja aitab,” tunnistab Lajal.

Kõrbeolusid proovimas käis Lajal Tuneesias, nüüd hakkab ta seda harjutama Männiku karjääris. Teine paik, mis talle meele järgi on, on Haanjamaa tõusud. Võrumaal peab Lajalite isa talu. Tänu talle vennad Mart ja Jaan motospordiga tegelema sattusid, sest nende lapseeas juhatas isa Tööjõureservide auto- ja motoklubi.

Terve elu tsikliga sõites

Lajal on rallit sõitnud 12. eluaastast peale. Kõigepealt ringrada, seejärel motokrossid ja muu. 19aastaselt sai Lajal eelmise ja seni ainsa suurema trau
ma. Kui ilmas leidub tsiklimehi, kelle vaat et kõik luud metallkruvidega kokku keeratud, siis Lajalil on paigatud ainult reieluu.

Tookord oli ta just Liidu koondise poolt liiga nooreks põlatud ning sõitis nukralt oma uut tsiklit Eesti meistrivõistluste jaoks sisse. “Selline pettumus ja pisarad olid,” tunnistab ta. Kukkus kogemata kombel Viljandi krossirajal 30 km kiirusega külili, nii et reie luu oli kahest kohast katki.

Edasi tuli juba hulk Eesti ja N. Liidu meistritiitleid ja sotsmaade leeri võistlusi. Siis uus superbike-ratas ning rallisõit, mis enne oli talle elukutseks. Pariis-Dakarile läks ta juba amatöörina.

“Kui kapitalism tuli, ei olnud enam aega sõita, vaid tuli tööd teha,” tunnistab Lajal. Ta on ametis firmas Mecro garaaþitehnika ja mootoriõlide alal.

“Muidugi on raske otsustada, et mis on esimene ja mis teine, mis hobi või lõbu, aga ma arvan, et põsk peab punane olema, kui sa midagi teed ning veri peab ringi käima,” lausub ta. “Minu perekond on sellega harjunud, et ma ohtlike asjadega tegelen. Samas võib ebaõnn sind tabada ka Tallinna tänaval autoga sõites, ilma et sa üldse süüdi oleks,” sõnab Lajal. Tütarde klassikaaslased ja õpetajad hoidsid talle ralli ajal pöialt, neiud ise pole ratta selga kippunud.

“Mulle meeldib, kui on raske, selline veri-ninast olukord, puhkad ära ja lähed jälle,” ütleb Lajal. Egiptimaa kõrbed temast vist niipea ei pääse. “Minu iga on selleks ralliks optipaalne, võitjad on viimasel ajal nii 30-40 aastat vanad olnud. Nooruse tuuled on möödas, enese alahoiuinstinkt töötab paremini, kogemusi rohkem.”