• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Ida-Virumaa riikliku tööhõiveprogrammi tegevuskava aastaks 2003

Valitsus kuulas ära Ida-Virumaa riikliku tööhõiveprogrammi tegevuskava
aastaks 2003. Dokumendis antakse lühike ülevaade Ida-Virumaa tööhõiveprogrammi rakendamisest 2002. aastal ning on toodud 2003. aastaks planeeritavate tegevuste kava. See jaguneb kolmeks põhiliseks valdkonnaks:

  • institutsioonide loomine ja arendamine,
  • ettevõtluse arendamine ning
  • inimkapitali arendamine ja tööturu toimimise parandamine.
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kuusmaa, Aivar – eestlase korvpallivaim

Juhi lahkumine

Aivar Kuusmaa. (Aivar Juhanson)

15 aasta jooksul eestlaste korvpallivaimustust toitnud Aivar Kuusmaa (35) riputas pärast laupäevast võidumängu rahvuskoondise särgi varna. Järgmist temasarnast tähte tuleb kaua oodata.

Eesti ja Poola mängu viimane veerandaeg. Seis on 76:52, mäng on tehtud. Aivar Kuusmaa efektne sööt Martin Müürsepale korvi kohale, viimane toob kaks punkti. Mõlemad tulevad rõõmsa näoga pingile. “Sellise hetkega on ilus koondisest lahkuda,” ütleb Kuusmaa pärast mängu ajakirjanikele. Otsus osutub lõplikuks, Prantsusmaale Kuusmaa ei sõitnud, kuigi teoreetilised edasipääsulootused ei olnud veel kadunud.

Sügis 1976. Aivar teeb Heino Rebase juhendamisel kaasa esimeses korvpallitrennis.

“Vaadake seda blondi poissi, vaadake millised kassilikud liigutused. Temast tuleb hea mängija,” ütleb Rebane. See poiss oli Aivar Kuusmaa.

Rebane meenutab üheksa-aastast Kuusmaad kui väga kiiret, elavat ja uudishimulikku poissi. “Pisike trullakas hästi heleda peaga. Küsis ja uuris kogu aeg. Kõige kohta jagus küsimusi. Kurat, sa küsid nii palju, käis peast läbi,” naerab Rebane.

Sügis 1982. Kuusmaa üritab TSIKi õppima asuda, kuid esimesel katsel ebaõnnestunult. “Olin liiga väikest kasvu, napilt üle 1.70. Ei nähtud perspektiivi. Aga juba samal suvel viskasin mingi 12 sentimeetrit juurde”

Aasta pärast läheb paremini. TSIKis jääb Kuusmaa silma nii koolis tüdrukuid treeninud Jaak Salumetsale kui ka Liidu juunioride koondise treeneritele.

“Järgnesid võistlusreisid mööda Venemaa avarusi. Niipalju sellest värgist kasu oli, et aega teenima pääsesin Riia ASKsse,” räägib Kuusmaa.

Sügis 1985. Ajateenistus nõukogude armees. Kaks aastat korvpalli Riia ASK ridades esiliiga keskmike hulgas.

“Aivar oli ASKs põhitegija, kuigi meeskonnas olid ka Gundars Vetra ja paar praegustki Läti koondislast. Kuldse käega vend,” kiidab Kuusmaa tiimikaaslane Riia ASK ja hiljem Kalevi päevilt Ivo Saksakulm.

“Pane tähele, treener – ma tulen Eestisse tagasi ja lükkan vanad olijad eest,” lubas 20aastane Kuusmaa siis Heino Rebasele üht Kalevi mängu vaadates. Noormees oli parajasti sõjaväest puhkusele saanud. Ja pidas oma sõna – 80ndate teise poole Kalevi põhitagamängijad Aivar Toomiste ja Taavi Reigam jäid endast nooremale, erakordselt kiirele ja fantastilise viskekäega Kuusmaale alla. “Kuusmaa lõi Kalevi ukse jalaga lahti,” kiidab Riho Soonik tagantjärele.

Jaanuar 1988. “Meeskond vajas kiiremat käiku. Aivar tõi oma agressiivsuse ja kiirusega uue kvaliteedi, uue taseme,” tunnustab toonane Kalevi peatreener Salumets. Juba esimeses mängus Moskva Dünamo vastu lahmis Kuusmaa kiiresti neli kolmest järjest sisse, nii et isegi peatreener ehmatas ning kutsus poisi pingile rahunema.

Tänapäeva noormängijate kombel pingil “oma aega” oodata Kuusmaal ei lastud. “Ta oli Riias valmis mängijaks saanud. Viskasin ta kohe vette. Välja ujus,” muheleb Salumets. “Eks ta natuke närvitses ka. Kussal on üks omadus – kui ta läheb näost roosaks, siis on närv püsti. Esimestes mängudes oli ta ikka roosa, aga tuli olukorrast auga välja.”

Kevad 1991. NSVLiidu meistritiitli toonud ajaloolisel hooajal on Kuusmaa pidurdamatu. Varakevadel Minski RTI vastu lõpetab ta kiirrünnaku enda kohta haruldase pealtpanekuga, ühes mängus Riia VEFi vastu kogub esimese poolajaga 33 punkti. Vahetult enne finaali tabab Kuusmaad ohtlik lihasevenitus, kuid spetsid ja mehe enda tahtmine aitasid välja. Finaalis on kergelt lonkav snaiper taas tasemel.

“Kussa oli ja on mängur. Mitte ainult korvpallis. Tema jaoks on asjad must ja valge – on või ei ole. Impulsiivne, emotsionaalne, kompromissitu võitleja,” hindab Jaak Salumets Kuusmaa natuuri.

Järgmisel hooajal esineb Kalev Euroopa 16 tugevama klubi jõukatsumisel. Tasavägised mängud Tel Avivi Maccabi, FC Barcelona ja Bologna Kinderiga. Kuusmaa parim esitus: 39 punkti Prantsusmaa meistri vastu. 

“Välismaale minnes küsisid vastaste treenerid alati, kas “Blond” on kaasas. Kaasas, vastasin. Nii mõnigi küsija kahvatus,” meenutab Salumets.

Salumetsal on huvitav seletus Kuusmaa fenomenaalsetele petteliigutustele, millega mees tervet Euroopat pettis: “Vaata kiiruisutaja tuharalihaseid. Vägevad, eks. Ja vaata Aivari omi. Naljaga pooleks võiks öelda, et Aivari edu saladus peitub tema tagumikus. Ainult äärmiselt tugevad tuharalihased annavad võimaluse selliseid petteid teha.”

Suvi 1993. Eesti saavutab EMil kuuenda koha. Kuusmaa on kogu turniiri üks väljapaistvamaid mängijaid.

Pärast superesinemist EMil tuli pakkumine Panathinaikoselt. Kuusmaa jääb Kreeka kuulsaimasse klubisse kolmeks hooajaks. Kodumaal levivad hämarad jutud topeltkodakondsusest, reetmisest jne.

“Sel ajal situti meid Tiiduga Eesti pressis nii täis, et ma otsustasin intervjuude andmisest igaveseks loobuda,” tuletab Kuusmaa oma pettumust meelde. “Rahvuslased nõudsid meeste skalpe. Sisemuses sain aru, miks Tiit ja Aivar selle valiku tegid. Mehed said lõpuks ometi oma tasemele vastavat väärikat palka,” räägib Salumets.

Kuusmaad Kreekas külastanud ajakirjanik Urmo Soonvald kirjeldab Kreeka elu kui parajat põrgut: “Treeningud on hullumeelsed. Võite-kaotusi elati üle kümme korda rohkem kui siin. Samas oli Aivar seal väga tuntud. Inimesed tulid tänaval ligi, küsisid, kuidas läheb.”

Soonvald ei säästa Kuusmaast rääkides kiidusõnu. Ta peab Kuusmaad väljapaistvaimaks Eesti korvpalluriks. “Ei Sokk ega Müürsepp ulatu temani selles mõttes, kuidas Kuusmaa kaaslased mängima õhutab.”

“Olen kultuuriministeeriumis pettunud, kui Kuusmaad koondisest ovatsioonidega ära ei saadeta,” lisab Soonvald, meenutades Tiit Soku korvpallist ärasaatmist 1998. aastal.

2001. aasta EM-finaalturniiril Kuusmaa ei osalenud. Põhjus jäi tema ning koondist juhendanud Üllar Kerde teada. Versioone oli palju, alates kehvast vormist ja lõpetades sellega, et Kuusmaa ülbitses treeneriga nii palju, et Kerde teistele hoiatuseks staari kõrvale jättis. Koondisel läks nagu läks, vastased olid hirmkõvad. Ja kuigi Kuusmaa lubas juba siis koondisest lõplikult loobuda, mõtles ta ümber, kui meeskonna tüüri juurde tuli Heino Enden.

***

Kuusmaa otsus nüüd lõplikult loobuda oli paljudele ootamatu. “Saadakse ka minuta hakkama,” ütles ta.

Jaak Salumets leiab, et ega ei saada küll: “Nüüd algab Eestis tõeline snaiperite põud. Läheb hulk aastaid, enne kui tagaliin on taas tasemel.” Järgmiseks Kuusmaa-sarnaseks viskekahuriks ootavad Salumets ja Kuusmaa ise Nybiti noormängijat Gert Dorbekut. “Eks õepoeg minult mingi pisiku kindlasti sai,” on Kuusmaa tulevikumehest rääkides elevil.

“Klubi tasemel jätkan kindlasti selle hooaja lõpuni kui mitte kauem,” lubab Kuusmaa. “Motivatsiooni ja võidujanu jagub veel küll.”

Jaak Salumets: “Ilus mälestus sellisest mängijast. Olgu nüüd edukas järgmises elus, mis ei ole kaugeltki nii mustvalge. Noorematele aga soovitaks – tehke, mehed, järele.”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Küng, Andres

Andres Küng on lahkunud

ANDRES KÜNG: 1945-2002.

Teisipäeval suri Rootsis oma kodus 57aastasena väliseesti publitsist, ajakirjanik ja ärimees ning Eestlane suure algustähega, Andres Küng.

Ta jõudis ära oodata Eesti kutsumise NATOsse, head uudised Brüsselist ja oma raamatu “Baltikumile elatud aastad” ilmumise Eestis.

Siis võis ta rahus surra.

Taban telefoni teel Viktor Siilatsi, Andres Küngi sõbra ja äripartneri, kes on just lendamas Malmösse, et olla toeks lahkunu perekonnale.

“Rääkisin Küngiga just esmaspäeval telefoniga. Ta oli elu ja tervise juures. Miski ei viidanud äkilisele lõpule,” kinnitab Siilats. “Rootsis liiguvad asjad nii aeglaselt – keegi ei tea, mis täpselt juhtus.”

“Küng oli tulihingeline Eesti vabaduse eest võitleja. Ta oli väga inimlik. Paras naljahammas. Veidi küüniline, aga samas südamlik ja õrn. Kui kohtusime esmakordselt, siis ma ei võtnud teda tõsiselt. Igasuguseid inimesi käis Eestis, aga Küngi lubadused hakkasid teoks saama,” meenutab Siilats.

Küng oli tüüpiline väliseestlane. Tal oli vähemalt kolm elukutset. Kuid Eestlaseks olemine oli tema peamine töö. Seejuures ei olnud ta mingi silmaklappidega sündinud piiratud marurahvuslane, keda toodavad Eesti ülikoolid hordide kaupa. Ta oli tõeline rahvusvaheline mees.

Vabaduse tuuled tõid Virumaa randa ka Andres Küngi paadi. Kiiresti tutvus ta teise harrastusärimehe Viktor Siilatsiga ning suured teod said alguse ka Balti mere idakaldal.

Baltic News Service ja TV3 loomine, Rootsi peamise väärtuse Volvo maaletoomine, aga ka KGB varustamine korraliku faksiaparaadiga said Küngi peamisteks kangelastegudeks. Episood faksiaparaadiga, mida Küng kirjeldas oma raamatus, viitab suure mehe ammendamatule naljasoonele.

90ndate alguses jõudsid läbi Baltic News Service’i ja Küngi maailma telejaamadesse ainukesed kaadrid Vilniuse veresaunast. Kuid aktiivne elu jätab jälje ka inimese tervisele.

“Majanduslik surve aastavahetuse paiku 1994/1995, eeskätt pinevad läbirääkimised Kinnevikuga, olid siiski jätnud oma jälje,” kirjutas Küng oma mälestusteraamatus. Kinnevik oli Rootsi firma, millele Küng müüs TV3. Kuid õnneks sai Küngi asjast kogu Skandinaavia ja Euroopa asi.   

1945. aastal Rootsis sündinud Küng avaldas oma elu jooksul üle poolesaja raamatu ja tuhandeid artikleid Eesti ja Balti riikide teemadel. Omal ajal oli ta läbi aegade Rootsi Raadio noorim peatoimetaja. Kolm aastat tagasi sai Küng Eestile osutatud teenete eest Valgetähe II klassi ordeni.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kanada Tiiust saab Eesti mäesuusakoondis

Kanada Tiiust saab Eesti mäesuusakoondis
Gunnar Press, SL ÕL 17.12.2002
 

Neil päevil ilmub seni Kanada värvides mäesuusatanud Tiiu Nurmbergi nime taha lühend EST. Mulle meeldib Eestis kõik. Meeldib loodus, meeldivad inimesed ja inimsuhted. Tunnen end eestlannana ja tahan Eesti heaks midagi ära teha! ütleb preili Tiiu Torontost.

“Kas tead, kes on Connor Olev Martin O´Brien?” küsib SL Õhtuleht salakavalalt.

USA rahandusspets Connor Olev Martin O´Brien esindas Eestit Lillehammeri olümpia kiirlaskumises, tema tee lõppes esimeses kurvis.

“Tean!” vastab Tiiu naerdes. “Võib-olla on just tema eeskuju mind mõjutanud. Olev Martin tahtis olümpiale minna, olümpiaõhku nuusutada, ja läbi Eesti oli see võimalik. Ka mina tahaksin suurtele võistlustele pääseda, aga ma tahan Olev Martinist parema tulemuse saavutada. Tahan näidata, et ka Eestil on selline ala – mäesuusatamine!”

Tiiu Nurmberg on käinud Eestis kaks korda, 1996. ja 1998. aastal. Nüüd saab temast Eesti mäesuusakoondis.

“Järeldasime, et Tiiu on tõsine üritaja.”

“Maikuus tuli Jaanus Pikani siia Torontosse konverentsile,” räägib Tiiu Nurmberg Eesti lipu alla sattumisest. “Jaanus – vabandust, doktor Pikani! – kohtus mu isaga ja sai teada, et olen mäesuusataja. Eestis rääkis ta minust Toomas Savile ja Toomas Tõnisele. (Savi on suusaliidu president ja Tõnise olümpiakomitee peasekretär – G.P.)

Kanada suusaliidul on rahalisi raskusi, siia koondisse poleks mul lihtne pääseda. Mulle on ikka öeldud, et olen liiga vana. Tore, et Eestiga kõik korda läks! Nüüd on mul võimalused paremaks mäesuusatajaks saada.”

“Arutasime juhatuses Tiiu soovi Eesti eest võistlema hakata. Nägime, et tema edetabelikoht muutub aina paremaks. Järeldasime, et Tiiu on tõsine üritaja,” valgustab Eesti Suusaliidu peasekretär Raul Kinks asjade kulgu. “Tiiu treener Ken Ellis, kellega olen tihedalt suhelnud, jätab mulje professionaalist. Nii tegimegi Rahvusvahelisele Suusaliidule (FIS – G.P.) taotluse Tiiu Nurmberg Eesti mäesuusatajaks registreerida. FIS soostus. Alates 1. jaanuarist saab Tiiu, võttes kaasa senised FIS-punktid, meie värvides võistelda.”

Kinks muigab, et murdmaameeste peatreener Mati Alaver nimetas Tiiu Nurmbergi kaasamist “selgelt rahvusliku romantismi sugemetega projektiks”, kuid lisaks rahvuskaaslanna toetamisele paistab Eestile kasu: “Kui FISis ühe ala juurde saame, kasvab finants-abi, kasvavad mõned võistlus-kvoodid. Tiiut treenima me muidugi ei hakka, aga näiteks olümpia ja MMi varustuse anname nagu kõikidele teistele.”

Perekond pole Eestit iial unustanud

“Sündisin Eestis, aga minu vanemad, Kolga-Jaanist pärit Olev ja Karin põgenesid 1944 Rootsi,” tutvustab Tiiu isa Jüri Nurmberg perekonna elukäiku. “Õde Reet sündis Rootsis. Olin seitsmene, kui liikusime edasi Kanadasse. Seal abiellusin eestlannaga. Tiiu, õigemini Tiiu-Ingrid, on puhtalt eesti vanemate laps.”

Reet, abielunimega Reet Howell, oli sporditeadlane, professor ja doktor, kelle saavutustest võib lugeda Eesti Spordi Biograafilisest Leksikonist.

“Puhas eesti vanemate laps” kannab Kanada võistlusprotokollides nime Tiiu Laurnurmberg. “Nad siin Kanadas niimoodi kirjutavad, ema nime esile tõstes. Tiiu protestis küll, et pangu Lauri ja Nurmbergi vahele vähemalt sidekriips. Eesti eest hakkab Tiiu võistlema Nurmbergi nime all.”

Oli üheteistkümnene, kui nägi slaalomiväravaid

Jüri Nurmberg töötab Toronto Tartu Kolled¾i mäned¾erina, loeb samas välja antavat ajalehte Eesti Elu ja räägib nii ilusat eesti keelt, et siinmailgi annaks õppust võtta.

“Mulle meeldib, kui Tiiu Eesti eest võistleb,” ütleb isa. “Ta ise tahab ka Eesti heaks midagi teha, talle kallist maad tutvustada.”

“Sündisin Montrealis ja isa viis mu – isa on spordimees! – tihti suusatama,” räägib Tiiu. “Omapead müttasin kah aina õues – oo, mulle meeldis õues olla, meeldis värske õhk! Kui Torontosse tulime, sõidutas isa mu igal teisel nädalal põhja poole suusatama. Olin üksteist, kui nägin esimest korda slaalomiväravaid. Isa, ütlesin, ma tahan slaalomit proovida! Varsti alustasin kõige nooremate programmi järgi mäesuusatamise õppimist.”

Täna ei arva Tiiu Nurmberg, et võiks suures spordis kohe läbi lüüa. Proovida tahab ta ometi: “Sõbratar võitis mullu mäesuusatamisega 8000 USA dollarit ja on mulle sellega suureks eeskujuks!” Neiu naerab kõlavalt, aga mitte nii, nagu peaks oma auhinnakohti mõttetuks unistuseks.

Tiiu Nurmbergi koduarhiiv
UUED TEGIJAD: Tiiu Nurmberg ja treener Ken Ellis Šveitsi Alpides Matterhorni all.

Räägi endast, Tiiu Nurmberg!

* “Sündisin 5. jaanuaril 1982 Montrealis. Olen 166 sentimeetrit pikk, kaalun 57 kilo. Mu treener on kolmandat aastat Ken Ellis, temaga tahan spordis edasi minna.”

* “Olen võitnud ühe FISi võistluse, parim koht maailma edetabelis on kiirlaskumise 512.”

* “Räägin inglise ja prantsuse keelt, tahan saksa keelt lisaks õppida ja eesti keele paremini selgeks saada.” Tiiu kõneleb, küll üle kolme lause mõnd ingliskeelset sõna appi võttes, ilusat eesti keelt. Ei tule pähegi, et teda peaks inglise keeles intervjueerima.

* “Üle kõige armastan kiirlaskumist, armastan kiirust. Aga siin Toronto ümbruses pole ju mägesid – Lõuna-Ontario kõige kõrgem nõlv laseb laskuda 90 meetrit. Kui isa viib mu autoga paarkümmend minutit põhja poole, saan 120meetrisele mäele. Niiviisi on mu slaalomitehnika kiirlaskumise omast parem. Kui kiirus kasvab, siis ma nagu ehmun natuke.”

* “Pidin keskkooli lõpetama juba suvel, aga sport ei lasknud. Õpetaja ei arvestanud, et matemaatika pole mulle lihtne, ta ei aidanud mind piisavalt.

Lõpetan keskkooli jaanuaris. Siis saan spordile aega juurde, võin kaks korda päevas treenida. Tööle minema kohe ei pea, sest isa ja vanaisa aitavad mind. Suvel püüan näiteks spordibaasis tööd leida.”

* “Vaba aja veetmine ei tee muret, kui su vanemad on lahutatud. Tahan mõlema, nii isa kui ka ema juures olla. Ja vanaisa juures.”

* “Mobiiltelefoni ma, jah, ei armasta. Vähemalt mitte sel määral, nagu armastatakse Euroopas. Kooli ja trenni ma mobiili kaasa ei võta.”

* “Sõpru on mul palju, aga boyfriendi pole, sest ma ei leiaks temaga tegelemiseks aega. Küll ta kord tuleb!”

* “Koduloomi ma praegu ei pea, aga pisikestena kantseldasime vennaga kilpkonni. (Venna nimi on Juhan, ta on minust kolm aastat vanem.) Vahepeal oli meil viis kilpkonna! Kui kilpkonnad suureks kasvasid, müüsime nad headele tuttavatele, kes loomi armastavad.”

* “Vanaisa ütleb, et kõige parem toit on kartulid, ja ma olen temaga nõus. Vanaisa juures söön kartulitaldriku alati tühjaks ja siis söön potist veel natuke.

Vanaisa on eesti jõulukombed Kanadasse toonud. Sealiha, vorst, hapukapsas – need pole mulle võõrad toidud, päris omad ikka.

Kanadalastel polegi rahvustoitu. Või äkki pannkoogid vahtrasiirupiga on…”

* “Lemmikjook on piim. Kanadalastele nii armsat kokakoolat ma ei salli. Võidu¹ampanja võiks muidugi ka maitseda, aga seda pole seni olnud juhust juua.”

* “Ma ise ei ole suurem asi kokk. Kui ema süüa teeb, katan mina laua.”

* “Muusikat ma eriti ei vali, aga meeldivad tõsised tegijamehed, näiteks Rolling Stones ja U 2. Back-street Boys? Tänan, ei!

* Eesti kirjandust hakkan lugema siis, kui keele paremaks saan.”

**Ei saanud  tast seni  veel midagi..

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Põlts, Uno – Virumaa ilu otsija

Olen sündinud 1931.a. Lüganuse vallas Purtse–matka külas.  Lõpetasin Püssi mittetäieliku keskkooli. Lemmikõppeaineteks olid joonistamine ja käsitöö.

Minu unistuseks oli minna õppima kas maali või arhitektuuri erialale. Unistused ei täitunud,  kuna pidin vanemate kolhoosi astumise tõttu tööle minema perele lisasissetulekut teenima. Töötasin Püssi Vabatahtliku tuletõrje komandos autojuhina.

Uno Põlts.jpg: Kaunite loodusvaadete pildistamisega alustasin peale kooli lõpetamist. Värvifotosid tegema ajendas mind 1960.aastal kohtumine fotograaf  Paul Perega tema värvifotode näitusel.

Temalt sain algteadmisi värvifotograafia alal. Hakkasin kasutama saksa värvifilme, tänu millele on mul nüüd võimalus fotolaborites teha varem pildistatud saksa värvifotode negatiividelt haruldasi ajaloolisi värvipilte.

Pensionipõlves hakkasin tegelema vitspunutistega. Organiseerisin Kiviõli Aianduse ja Mesinduse Seltsis vitspunutise ringi, kus juhendaja Ruta Eslase käe all õppisin seda iidset rahvakunsti. Oma töid olen eksponeerinud mitmel näitusel. Käsitöö õpetajate palvel valmis mul 1999.a. käsiraamat “Vitspunutised”.

Suurimaks tunnustuseks oma tööst pean tänutunnistust koos Ida-Virumaa kultuuripreemiaga parimale rahvakunstimeistrile 1999.a. veebruaris.

Värvifotodest on ilmunud merefotode kalender 1999.a.

Käesoleval ajal tegelen nii vitspunutiste kui ka värvifotode tegemisega.

Uno Põlts

 

xxx

      P69.jpg:

 

 

 

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

28. aprill

1875 asutati Narva 4-klassiline poeglaste progümnaasium, millest kuus aastat hiljem sai gümnaasium.

1881 Alkoholismi tagajärjel suri vene helilooja Modest MUSSORGSKI.

1925 Sündis üks paremaid Vene näitlejaid Innokenti SMOKTUNOVSKI.

1941 Inglise naiskirjanik Virgina WOOLF sooritas enesetapu.

1973 Marlon BRANDO lükkas tagasi «Ristiisas» mängimise eest saadud Oscari, saates enda asemel lavale indiaani näitlejatari, kes kõneles Ameerika põlisrahvaste raskest elust.

Arthur Ruusmaa kodu-uurija M. Mõtuste, muuseumi ja interneti materjalide järgi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti Põlevkivi jagab lastele Kaevuri Kommi

Esmaspäeval, 16. detsembril viib AS Eesti Põlevkivi oma töötajate lapsed
rongiga Estonia kaevandusse jõulupeole.

Lastele esineb Vene Draamateatri näitetrupp, jagatakse kommi, külla tulevad
Jõuluvana ja Snegurotshka.

Kohale tuleb 30 meetri pikkune Kalevi “Kommilaev”, mis muuhulgas jagab ka
jõulude puhuks välja lastud eritoodet Kaevuri Komm.

Eesti Põlevkivi ootab peole üle poole tuhande lapse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Püssi linna volikogu valimise tulemused 15.12.2002

 Püssi linn

Hääletamisest osavõtt

J,R Valijaid
nimekirjades
Hääletamissedeli võtnud Hääletanud
kokku % kokku %
J1 1356 621 45.8 621 45.8
KOKKU 1356 621 45.8 621 45.8

Häälte ja mandaatide jaotus nimekirjade vahel

Nimekiri H % R1 M % R1
1 Eesti Keskerakond 406 67.6 406 9 69.2 9
2 Eesti Kristlik Rahvapartei 191 31.8 191 4 30.8 4
  Üksikkandidaadid 4 0.7 4 0 0.0 0
KOKKU 601 100 601 13 100 13

5% künnis = 30.05

Valimisringkond nr 1
Häälte jaotus kandidaatide vahel

Nimekiri/Kandidaat VA R J1
Eesti Kristlik Rahvapartei
Andrei Sarri   66 66
Kunnar Liira 102.3544 23 23
Andrei Geimonen 71.0598 23 23
Imbi Raudjalg 54.8503 22 22
Julia Klein 44.8704 17 17
Ljudmila Kangro 38.0800 16 16
Antonina Ofitserova 33.1471 9 9
Ain Vendelin 29.3936 5 5
Aleksander Klein 26.4372 3 3
Nikolai Švetsov 24.0455 3 3
Esta Valk 22.0689 2 2
Elsa Vendelin 20.4066 2 2
KOKKU 191 191
Eesti Keskerakond
Teet Kuusmik   125 125
Andrus Talsi   66 66
Natalja Ait   47 47
Galina Dmitrijevõhh 116.5929 40 40
Indrek Innos 95.3791 30 30
Jelena Darda 80.9450 28 28
Roman Ait 70.4592 22 22
Margus Tohver 62.4806 15 15
Silver Reisi 56.1963 15 15
Marina Lepassaar 51.1124 7 7
Merje Niit 46.9108 6 6
Janne Tamm 43.3773 5 5
KOKKU 406 406
Üksikkandidaadid
Ljubomira Subbotkina   2 2
Ljubov Veber   2 2
KOKKU 4 4
Ringkond KOKKU 601 601

Mandaate = 13
Lihtkvoot = 46.23

Allikas: Vabariigi Valimiskomisjon, www.vvk.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Karlsson valis vallatlemiseks Pärnu!

Laupäeva õhtul lõbustasid Karlsson ja Väikevend teatrilembelisi peresid. Täissaal. Loožis on istet võtnud väärikad külalised.

Rõõmuhõiskeid ka kilkeid jätkus eesriide, st pesunööri allalaskmiseni.

Aga ka vaheajaks, kuigi … seekordne porgandisöömine tehti käsu peale ja tõrkumata…

Ilus, lustakas lugu algusest lõpuni!

Alles teatrimajast väljudes tajusin jääskulptuuride täit ilu. Ilmselt andsid selleks oma osa Pärnu teatrirahvalt saadud kena elamus ja sümpaatselt kaunistatud linna õhtusära…

Ja meie kodutee ei olnudki nii pikk… 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Minfof, Maria – helde süda

Helde süda loob kodusooja


11-aastasest Sashast hoiab kinni kaheksane Vitalik, tema taga kuuene Danil ja viiene Natalja, tagareas seisab pesamuna Kätlin ning pereema Maria süles on Evelin ja Anna.

Maria Minhof on oma kodust teinud kodu seitsmele lapsele, kellele ta ea poolest vanaemaks sobiks, kuid kõik lapsed kutsuvad teda ühtmoodi – ema.

Umbes viiekümne aasta eest elas ühes Ukrainamaa külas väike Maria, kel ei olnud ühtegi õde ega venda. Selleks, et tirtsu sööma meelitada, kutsunud ema külalapsi lõunale. Nõnda maitses söök tütrele paremini.

Tuli Tudulinna päriseks

Täna on Maria Minhof väga suure pere emaks. Siinsamas Virumaal, Tudulinnas. Viis last on suureks kasvatatud ja kodust välja saadetud, kuid maja on ikka rõõmsaid mudilasi täis. Nüüd on ta tugiemaks seitsmele lapsele.

Seda ei oleks Minhof osanud arvata, kui ta kakskümmend seitse aastat tagasi teist korda elus Ukrainast Rakverre tuli. Ja mitte kolmeks kuuks Tudu-kanti metsatöödele nagu esimesel korral, vaid kaks väikest last käekõrval oma elu võõral maal uuesti alustama.

Veel praegu läheb naisel silm märjaks, kui jutustab, kuidas ta kodukandi kombe kohaselt pikk seelik seljas ja valge rätt peas oma poja ja tütrega Rakverest Tudulinna sõitis. Kui jõudis sõidu eest tasumise aeg, siis kallas naine oma kukru sisu sülle tühjaks ja hakkas münte kokku lugema, mispeale kostis taksojuht: “Kui oma esimese palga saad, siis maksad.” Suures ähmis ei taibanud noorik mehe nimegi küsida, kuid tänu ei ole aastatega vähenenud.

Oma kompsude ja lastega läks noor naine metsatöödel tuttavaks saanud Anne juurde, kes talle esialgu peavarju andis. Ja mitte ainult peavarju. Üksinda viit last kasvatav Anne, kelle mees oli hukkunud, andis Minhofile seda, mida ta kõige enam vajas – julgustust. “Kui tema suudab, miks siis mina ei suuda?” küsis ukrainlanna endalt.

Ja suutis. Suutis minna kaks korda mehele. Sünnitada veel kolm last. Matta mehed. Kasvatada üles kõik viis last. Armastusega.

Sõbrapäeval kingitus

Millenniumivahetusel juhtus Maria Minhof telerist vaatama “Tunnelit”, kus nägi lastekodulapsi. Ning plaanist teha turismitalu sai hoopis üks teine plaan. “Miks pean midagi tegema suurtele inimestele – nemad võivad igale poole minna. Aga kuhu läheb lastekodulaps?” mõtles ettevõtlik naine.

Ja kui jaanuaris algasid tugiperekoolitused, siis võttis ta ühendust sotsiaaltöötajaga, rääkis oma soovist ja läks õppima. Kuu aja pärast helistas ametnik ja teatas, et üks laps on olemas.

Oli veebruar 2000, sõbrapäev, kui Maria Minhof läks Sillamäe turvakodusse ja tema juurde toodi seitse last. Valida. “No kuidas ma valin? Mille järgi? Egas riietuse või näo järgi saa last valida,” arvas ta ning äkki teadis – see, kes sülle tuleb, on see õige. Ja kui küsis, et kes tahab sülle tulla, siis kolmene Natalja vastas: “Mina tahan.”

Shokk tabas aga tulevast tugipereema siis, kui talle öeldi, et võib kohe lapse kaasa võtta. Kümnepäevase katseajaga. “Mida ma teen? Kuidas rahustan, kui nutma hakkab – võõras laps ikkagi,” pendeldas peas, kui ta koos Nataljaga koju läks.

Maria pani väikese tüdruku magama enda laia voodisse, kuid laps sättis end nii voodi veerele, et toolid tuli sängi äärde toeks panna. Alles kolme päeva pärast küsis Natalja enne uinumist: “Kas ma võin sind puudutada?”

Ja pani oma jalatalla vastu Maria kõhtu. Seejärel julges näpuotsaga nägu puudutada.

Kui lihased õed-vennad

Tänaseks on Maria Minhofil kasulapsi seitse. Õed Kätlin ja Evelin tulid perre alles novembri lõpus, kuid laste mänge vaadates ei oskaks kahtlustadagi, et kõik kolm poissi ja neli tüdrukut omavahel päris õed-vennad pole. Ja Mariat kutsuvad nad kõik emaks.

Kõrvulukustavat lärmi ja madinat, kisklemisest rääkimata, ette ei tule. Minhof tegi korra lastele algusest peale selgeks ühe küsimusega: kas sulle meeldiks, kui mina kõvasti karjuma hakkaksin – kui ei meeldi, siis ära ka sina nii tee. Ja üleliia häälekat kisakoori selles majas ei kuule.

Kõige kõvemaks karistuseks on nurka panemine. Kui asi niikaugel, siis enamasti korrarikkuja anub: “Ära pane nurka, ma enam nii ei tee!”

Nii tüdrukutel kui ka poistel on oma tuba, mida tuleb ise korras hoida. Maria ei ole neid kunagi koristanud, vaid on algusest peale lastele selgeks teinud: need on teie toad ja nii nagu teie neid hoiate, nii nad välja näevad, aga paberitükke maas vedeleda ei tohi.

Ning kui tolmuimeja läks majas katki, siis teatas pereema: “Nüüd olete ise väikesed tolmuimejad.” Ja laste toad näevad igati laitmatud välja.

Kui Maria Minhof paari aasta eest esimese kasulapse otsustas võtta, siis ütlesid ta oma täiskasvanud pojad-tütred, et kui tahad, võid seda teha, aga meie abi peale ära looda. Viimasel külaskäigul teatas aga vanem tütar Ira: “Ema, kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis ühe tüdrukutest võtame kindlasti enda juurde.”

See tegi Maria südame soojaks.

Kuidas armastad võõraid?

Ka külarahvas oli üsna ehmunud, kui kuulis naabrinaise plaanist lastekodu kasvandikele päris kodu anda. Lubasid igale poole tabalukud ette panna, sest Maria toovat pätte külasse. Tänaseni pole tabalukke vaja läinud ning naabrite usaldus on võidetud.

Ainult ühest asjast ei saa külaelanikud aru – miks Maria seda ikka teeb, kuidas ta suudab võõraid lapsi armastada.

“Noh, mina ei mõista neid. Kas siis nende laste veri on sinine või roheline, et nad teistsugused on? Ei ole! Minu jaoks pole ka rassi- ega rahvuse vahet,” ütles ukrainlanna, kes kõneleb praegu soravalt eesti keelt kõigi oma kasulastega. Ja kui ei teaks, et mõned lastest on pärit vene peredest, siis seda ei osaks arvatagi, sest aktsendist pole jälgegi.

Ainus asi, mida Maria Minhof kahetseb, on see, et ta juba kümme aastat varem ei võtnud endale mõnda kasulast. “Tunnen, et mu käed on lühikesed – ei suuda haarata nii palju, kui tahaks,” rääkis naine, kes paneb inimestele südamele, et nad oleksid laste suhtes avatud. “Meil oleks palju vähem kurjategijaid, kui nii paljud meist ei jääks tänavalaste suhtes pealtvaatajateks.”

Ja nüüd on suure pere emal plaanis koos Kauksis elava Svetlana Pärnaga, kelle viiest lapsest on üks kasulaps, rajada mittetulundusühing “Maria ja lapsed”, et aidata Ida-Viru lõunakandi hüljatud lapsi ja raskeid peresid nii riide- kui ka toiduabi vahendamisega.

“Kui mul midagi jagada on, siis ma jagan alati hea meelega,” selgitas Maria Minhof.

Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv