on Virumaa virulaste hoida

Keel ongi relv

Võtab paarsada aastat aega, kuni meie parlamendiliikmed suudavad kõnetoolist ka Shakespeare’i tsiteerida, arvab Jaan Kross.

Kaarel Tarand üritab kirjanik Jaan Krossi abiga selgusele jõuda, millised müüdid minevikust peame kaasa võtma, et Eestil oleks tulevikku. 20. sajandi eestlaste tegu oli Vabadussõda, mis on selle sajandi tegu, mis kindlustaks iseolemise ja rahvuse püsimise?

Me ei jõua kuidagi kokkuleppele, milline oli meie minevik. Õigupoolest, ega selget 20. sajandi ajalookirjutust ei olegi. Tulevikku on minevikust midagi teadmata kahtlemata lihtsam kavandada. Või on ikka vaja minevikust teada ja seal toimunu osas mingilgi moel kokku leppida üritada?

Kokku leppida muidugi ei saa, igaüks ajab siin ju oma asju.

“700 aastat orjaööd” oli üldine kokkulepe. Ehkki, minu jaoks see kujund ei tööta.

See orjaöö just äsja lõpetati. Umbes koos Tasujaga kujund tuli ja seda usuti. Ma ei tea, kas Eduard Bornhöhe ise seda usku just otse esindas, aga niisugusena, Jüriöö ebaõnnestumise tulemusena see omaks võeti. Sealt tuli 700 aastat.

Ärkamisajal oli orjaöö reaalsena meeles. Aga praegu on alles vaid teoreetiline teadmine, et võibolla sai mu esivanem mõisatallis vitsu. Kui saigi, siis küllap asja eest. Kas orjaöö kujundist tänapäeval iseolemise usule tuge üldse on võimalik saada või peaks midagi uut otsima?

Kes midagi muud ei leia, saagu oma õndsus sealt. Aga, kes vähegi suuteline, peab otsima ka mujalt.

Kas “Nimedest marmortahvlil?” Võiks see film (ja raamat) olla uus toetuspunkt, kust rahvus eneseusku saaks ammutada?

Ma ei usu neisse toetuspunktidesse suuremas ulatuses. Kuidas keegi. Mille varal keegi hakkab tööle, mis teda inspireerib. See võib olla film. Kes tahab tuletada oma tulevikku orjaöö-kujutlusest, las teeb seda. Kui tal muud ei ole. Las töötab sellega. Miks ei peaks ta seda võima? Las teeb eleegilist luulet, las vihkab minevikku, sajatab seda või ironiseerib. Kelle käes see töötab, olgu õnnelik.

Ja taastoodab nii orjamentaliteeti?

Peaks ju risti vastupidi tegema, vabastama ja tegema väärikaks.

Elmo Nüganen on oma filmi reklaamides öelnud, et see on ühest Eestist, et Eesti peab üks olema. Ta ei ole ainus, kes otsib just ühendavat kujundit. Varasemad kujundid on lahutavad, ka Vabadussõda. Kui igaühel on vabadus töötatada oma kujunditega, ei ole vist erilist lootust millegi ühendavani jõuda?

Ühine nimetaja ongi ainult sel teel saavutatav, et kõigil on vabadus arvata ja uskuda oma.

Mingil hetkel peaks igaühe usk ajalookirjutuseks vormuma, kus tuleb teha valikuid. Kuidas neid siis teha?
Selle üle pole mõtet väga vaielda. Mina soovitan tegutseda. Kui ma arvan, et minu kirjanduslikku või lugemiskogemust mööda on asjad nii, siis ma sellele baasile toetudes tegutsen.

Kui lähedale tänapäevale peaksime nii tegutsedes jõudma – et tõde, mida üritame esitada, oleks laiemalt usutav?

Kasvõi näiteks vaidlus Konstantin Pätsu eetilisuse või ebaeetilisuse üle on üleeilne päev. Kui suur oli Pätsu isiklik vastutus selle eest, et riiki enam ei olnud, jääb igavesti vaieldavaks. Aga meil on vabadus oma veendumusi selles asjas avaldada.

Mistõttu on müüt “Pätsi kuldajast” viimase kümne aastaga kõvasti räsida saanud.

Tõesti, selliseid tendentse on olnud. Aga ega kuldaja müüt ei töötanud ju sugugi kõigi jaoks. Oli küllalt neid, kes teadsid ja mäletasid, kuidas elu oli. Haritlasringkondades oli kriitikat rohkem, mujal vähem. Kui vaadata, mida tollased ajalehed, tsensuurialused küll, vaikiva oleku ajal kirjutasid, võib öelda küll, et väljaspool haritlaskonda oli rahulolematust märgatavalt vähe.

Kas poleks lihtsam elada, kui sõjaeelse Eesti kuldaja müüt oleks tervikuna alles? Ideaalina, mille poole püüelda?

Püüelda võib ikka, aga me peame selle müüdi olemusse suhtuma sellisena, nagu see aeg tegelikult oli. Müüt on müüt. Laseme end inspireerida sellest müüdist, aga tegutseme vabalt.

Lähiminevik on veelgi vastuolulisemalt hinnatud. Okupatsiooniaja mälestustes on paljudel inimestel tubli annus rahulolu. On nostalgiat, müüdi järgi oli hea ja õnnelik elada. Oli turvatunne. Kas sellega peab leppima, ootama paar-kolm põlve, et üle läheks, või tuleks kehtestada ühiskonnas selgelt, et see oli midagi halba.

Minu jaoks on ta jäänud selliseks nagu ta oli, see oli selgelt vale aeg. Seda aega ei saa niikuinii täie eest võtta.

Oli püüd ühiskonna olemisvormi muuta, mis aga midagi väärikat asemele ei toonud. Püüti midagi asemele tuua, aga seda tehti teadaoleva stalinistliku taustaga, koormaga, mida kaasa veeti ja mis asja ka hävitas.

Aga tulen tagasi selle juurde, et kui kellelgi on töötav müüt, siis elagu sellega. Kuid miks mina peaksin uskuma kedagi, kes näiteks kolmkümmend aastat tagasi täitis hoopis teisi funktsioone ja tõlgendab seda nüüd kui midagi õiget.

Küsimus on selles, kes on edukam üldsuse veenmises. Kui need, kes räägivad okupatsiooniaja eelistest võrreldes praeguse ajaga, milles on ka palju vigu, palju naeruväärset, on edukamad, siis käitub ühiskond vastavalt. Igaühel on siin roll valida. Kui valid üldsuse veenmise rolli, tuleb seda teha, kui ei vali, tuleb elada sellega, mis teiste veenmise tagajärjel juhtub.

Kevadel puutusid konkreetselt sellega kokku, kui käis vaidlus Eesti osalemise üle SRÜ spordivõistlustel. Said omal nahal tunda, kui tugev võib olla üks väärusk. Hääli, mis rääkisid nõukogude aja kasuks, neid oli palju ja nad olid tugevad.

Tulemus sõltub ikka sellest, kuidas asju serveerida, millised võimenduse vahendid välja pakutakse. Kui Tamm kuulutas välja, et Kross on loll, siis oli igaühe vabadus seda uskuda või ei.

Niisiis, vabaduse tingimustes peab igaühel olema õigus oma veendumisi avaldada. Ja kui läheb nii, et enamus on neis kätes, mis mulle ja sulle ei meeldi, siis vastavalt selle enamuse soovile keeratakse ka riigi kurssi – et see on paratamatus, millega tuleb leppida?

Oleneb situatsioonist, kas ma võtan selle vastu midagi ette või vähemasti üritan. Ma üritan siis, kui pean seda väljavaatekaks. Kui lollid märatsevad, pöördun kõrvale ja lasen märatsemisel jätkuda.

15 aastat tagasi oli rahvuslik haritlaskond avalikkuses palju aktiivsem kui praegu. Nad osutasid algajatele poliitikutele hindamatut abi, andsid julgust ja kindlust vajalikke otsuseid teha. Küllap poliitikud kuulaksid praegugi, aga haritlashääli, mida kuulata, on väga vähe.

Arvan, et eks minevikust on õpitud ja praegu on haritlaskond võtnud pigem seisukoha ja ka tegutseb põhimõttel, et igaüks töötagu oma liistudega, oma müütidega. Oleks meeldiv, kui arukate hääl kostaks hoopis kõvemini.

Ehk leiaks nii ka tulevikusihid ja teed õnne poole kergemini, oleks julgem otsustada millegi kasuks?

Tulenäitamisse ma väga ei usu. Ei saa seda ü
ksi ka “Nimedega marmortahvlil”. Asi millele olen mõelnud, mis sobiks kindlalt Vabadussõja kõrvale, oleks ülestöötatav, see on keeleuuendus. See on haritlaskonnast lähtuv ja täiesti ebainstitutsionaalne. See on püüd hakata ennast väljendama uuel tasandil. Asi, mis sajand tagasi täiesti üllataval viisil toimis.

Kas see tegevus peaks leidma ka mingi kindla organisatsioonilise vormi?

Inimesed, kes on suutelised sellega tegelema, siis tegeleksidki. Kui meil oleks olemas täiesti isetekkeliselt üks põlvkond või pool põlvkonda, kes tajuks vastavat kutsumust ja keeleuuendust kui meie rahvusliku enesesäilitamise vormi, siis võiks sellest midagi saada. Loomulikult on see mitmete erialade inimeste tegevusväli, keeleuuenduses peaksid osalema näiteks ka koolilapsed. Alguses kasvõi nii, et nädala jooksul kogunenud võõra rämpsu viskaks reede õhtul minema ja laupäeval ja pühapäeval räägiks puhtalt.

Kui see algab lihtsast kodanikuinitsiatiivist, tublidest ja pädevatest, siis neil on juba ees need teised, ülikoolides, instituutides, kes ütlevad, et need on meie liistud ja teie ei saa ega pea seda tegema. Hurda rahvaluule kogumine oli muljetavaldav üldrahvalik aktsioon, aga see lähtus ikkagi ühest suurest isiksusest, kelle autoriteet oli vähevaieldav.

Ega me ei pea olemasolevaid tegijaid ju ära põlgama. Kui nad soovivad või viitsivad, siis loomulikult saab algatada asju ka täie institutsionaalse rõhuga, Tartu Ülikooli rektorist alustades. Minu meelest on kõik eeldused keeleuuenduslikuks taastusliikumiseks olemas ja vajadus, mis mõtlevaid inimesi selles suunas rõhub, väga suur.
Parim kanal uuenduse levitamiseks on meedia.

Ka kool, kuigi see on eesti keele osa õpetuses süstemaatiliselt kahandanud. Miks, on küsimus haridusministeeriumile.

Keele osas on küllalt levinud loobumise meeleolud. Isegi soomlased ei jõudnud, kuidas siis meie? Targad soovitavad, et rääkige hoopis võõrkeeli, saate õnnelikuks. Eestlaseks olemine ja eesti keeles kõnelemine ei tee tingimata õnnelikuks. Aga tulevikuplaani tegemise mõte on ju, et tulevikus oleks eestlased õnnelikud. Kas oma keel on õnnelikuks tegija?

Keel on vähemasti üks olulisi relvi teel õnnele. Plämamisõigus ehk sõnavabadus muidugi ka. Nüüd vist juba eestlane ei oska sõnavabaduseta end õnnevõimelisena tunda. Kui öeldakse, et täieliku sõnavabadusega minnakse üle piiri, siis minnakse jah, aga see on harimatus. Enam-vähem haritud inimene, sisemise väärikustundega inimene tajub üsna täpselt, kui kaugele on võimalik sõnavabadusega minna ja kõige laiemas laastus täidab seda normi kodus külge kasvatatud piirides. Ilma seaduslike ettekirjutusteta, teadmisest.

Meedial on keeleuuendusega võib-olla raske kaasa tulla. Me hakkame jutlustama reegleid, mida me vähemalt esialgu ise ei suuda täita. Ja siis pole ju jutlus usutav.

See faas tuleb läbi teha. Tuleb lihtsalt tunnistada – olgugi, et veel praegu tarvitame valesti käändeid, me pürime uue kvaliteedi poole keelekasutuses, me toetame keeleuuendust, mis sest, et teeme ise veel vigu.

Praeguse sõnavabaduse tingimustes on väga paljudel võimalus piiramatult kõnelda. Palju saavad kõnelda ka need, kelle moodustatud laused midagi ei tähenda. Nad teevad lihtsalt sõnu. Kuulsid neid ise 10 aastat tagasi parlamendis, kuuled nüüdki.

Seal üllatasid mind kõige rohkem inimesed, kes ei võtnud vaevaks isegi suud lahti teha. Istusid oma raha täis ja ei võtnud vaevaks isegi nii palju, et plämada. Ega see jutt ei ole kümne aastaga palju selgemaks läinud. On küll toimunud teatud professionaliseerumine. Aga võtab paarsada aastat aega, kuni nad hakkavad Shakespeare’i tsiteerima.

Seda aega on küll üsna kurb oodata. Sinu väide on, et ennekõike tegu, siis märk. Aga meil on märk, mis ütleb “Tere!”. Sellest järeldub, et oleme minevikus tehtud vigadest aru saanud. 800 aastat tagasi ei olnud Tallinna sadamas silti “Tere tulemast!” alamsaksa keeles. Me olime tulijatel hoopis nuiaga vastas. Tagajärjeks oli orjaöö.
Kas ütleme nüüd selle märgiga, et muistne vabadusvõitlus oli viga?

Me ei saa tõestada, et nuiaga vastas olemine oli meie ainus võimalus. Aga me ei saa tõestada ka midagi muud.
Millises Eestis tunned end praegu elavat? Valikuid on palju: Esimene, Teine, Järgmine…, igaühel veel oma märk ka. Kellel viisnurk, kellel “Welcome”.

Ma loodan väga, et meie vapi kolmest kutsikast ei taha keegi end ikka päriselt vabastada. Ma olen nõus küll värskendavate uuenduste, naljade ja lisadega. Aga milleks peaks Eestit kuidagi lahterdama? Ei saa vaadata maailma läbi putuka silma. Issandal jäi see funktsionaalselt täiuslikkuseni arendamata. Inimese vaade peab olema segmente mitte tekitav. Võib-olla on see illusioon, aga ma ise elan selles jätkuvas Eestis, milles ma sündisin ja millega tunnen end identsena.