on Virumaa virulaste hoida

Abiks elamute renoveerimisotsuste tegemisel. Täiendatud.

Eesti elamufondist moodustavad elamispinna järgi ligikaudu 2/3 korruselamud ja 1/3 väikeelamud. Viimasel aastakümnendil tehtud uuringute alusel on väikeelamute keskmine vanus rohkem kui 50 aastat, suurpaneelelamutel keskmiselt 25 – 30 aastat. Muude korruselamute vanus kõigub väga suurtes piirides, vanade elurajoonide puitelamute eaks on ka 100 aastat.

Elu sunnib ka elamute praegustel omanikel üha suuremat tähelepanu pöörama olemasolevate hoonete säilitamisele: renoveerimisele, eluea pikendamisele ja väärtuse tõstmisele.

Hetkel pakuvad pangad elamu renoveerijale laenu soodustingimustel ja sageli ka renoveerimisprojekti esitamiseta. Elu on aga karm ja julgen arvata, et näiliselt lihtne  laenu saamine võib hiljem osutuda ebameeldivuste põhjustajaks. Olen veendunud, et korrektse renoveerimisprojekti olemasolu on renoveerijale eeskätt kavakindlaks tegevusjuhiseks.

Hõlpsalt saadud laen ei tarvitse ilma kavakindla tegevuskavata elamu renoveerimisel loodetud efekti anda – ei tarvitse sattuda esmatarvilike renoveerimistööde tegemiseks.

Üldpõhimõtted korterelamute renoveerimisel

Renoveerimise juurde asudes tuleb alati meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse, hoone eksistentsiks esmaselt vajaliku terviku.

Viimaste aastate praktika järgib ehitusmaailma häid tavasid ka elamute renoveerimisel – eesmärgi püstitus, uuringud, projekteerimine ja kavandatu realiseerimine. Paraku ei toimita otstarbekalt igal pool. Ikka kohtame juhtumeid, kus asjatundmatus on põhjustanud kasu asemel kahju. Alljärgnevate selgituste ja soovitustega püüame aidata elamuomanikel saada selgust, miks mida ja milleks vaja. Ja seda enne kui asutakse otsuseid langetama ning renoveerimistoiminguid tegema.

1. Elamute renoveerimisalaste uuringute sisu ja analüüs. 

Hoone seisundi uuringud

Igasugusele renoveerimisalasele tegevusele eelneb vaadeldava ehitise igakülgne tundmaõppimine ja olukorra kirjeldamine. Nimetatud toimingutest koostatakse renoveerimiseelse uuringu kava sõltuvalt tellija konkreetsetest eesmärkidest ja soovidest.

90-ndatel aastatel organiseeritud välisabi raames Rootsi, Taani ja Soome ekspertide juhtimisel tehti rida energiasäästualased uuringud. On kogutud piisav kogus eri tüüpi hoonete renoveerimise eeluuringuid (ehk demonstratsioonprojekte) ja moodustunud andmebaas, saavutatud nõutav kodumaine vilumus järelduste tegemiseks ja põhjendatud soovituste andmiseks.

Hoone energiatarbe analüüs

Eestis on renoveeritud korruselamuid (sh koos soojuse ja tarbevee varustusega) süstemaatiliselt uuritud sedavõrd, et spetsialistidel on ka energiatarbe võrdlusteks vajalik lähtematerjal olemas. Uute soojussõlmede ja soojamõõturite paigaldamisega on tekkinud võimalus määrata ka hoonete soojatarbimist kütte ja sooja tarbevee vajadusteks. Renoveeritud soojavarustusega elamute tarbijad ei maksa enam soojatootjale kaudselt tuletatud arvutuslike kulude, vaid mõõdetud tarbimise järgi. Kaugküttevõrku ühendatud korruselamute uuringute alusel väidame, et koos soojusenergia hindade tõusuga on aset leidnud ka elamute soojuse erikulude mõningane alanemine. Näiteks 1996 aastal hinnati keskmiseks erikuluks 258…..315 kWh/m2 aastas, 1997 aastal 256…..304 kWh/m2 aastas. Soojustarbimise erikulu langus on jätkunud ka järgmistel aastatel. Samas on soojatarbimine endiselt raiskav. Kui Eesti keskmist sooja erikulu võrrelda Soome kohta toodud vastavate andmetega, selgub, et meie korruselamute erikulud on enamjaolt ikka väga kõrgel tasemel, ületades Soome vastavaid arvnäitajaid 1,5…1,7 korda!

On ütlematagi selge, et meie suure küttekulu jt kõrgete kommunaalkulude põhjuste kõrvaldamisega ja säästlikumat tarbimist võimaldavate meetmete rakendamisega tuleb aktiivsemalt tegelda. Millised on põhjused ja võimalikud lahendid? Millest peaks elamuvaldajad alustama? 

2. Välisseinte üld- ja soojustehniline iseloomustus ja hinnang lisasoojustuse seisukohalt

Meie praegusest elamufondist on üle 1/3 eluruumidest raudbetoon- ja gaasbetoonvälisseintega hoonetes, tellishoonetes ligi 1/3 ja ülejäänud puit- ning segakonstruktsioonis hoonetes. Nii enne II maailmasõda kui ka 1960-90-tel aastatel ehitatud korruselamute välisseinte soojusjuhtivus(U) on piires U=0,6…1,2 W/m2K. Paneelelamute välisseina soojusjuhtivuse arvväärtuseks võime keskmiselt lugeda U=1,0 W/m2K.

Praegune Eesti ehitusnormi eelnõu soovitab kavandada uue elamu välisseina soojusjuhtivusega alla U<0,28 W/m2K. Elektrikütte kui ühe kallima kütteliigi puhul peaks aga seina soojusjuhtivus olema U<0,16 W/m2K.

Seega enamikul hoonetest on seinte soojusjuhtivus 3…4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajaksid varem ehitatud elamud lisasoojustamist. Tuleb arvestada ka hoone välisseina erinevate mõjurite toimet.

Olulisim on neist niiskus. Kütteperioodil difundeerub aur läbi hoone välisseina välisõhku, vastassuunas aga sademetena sissetungiv vesi. Mõnel juhul ka hoone vundamendist tulev kapillaarniiskus. Välispiirde niiskumine vähendab omakorda seina soojapidavust, mis halvendab veelgi hoone üldist olukorda.

Soojakaod. Kui näitlikustamiseks võrreldakse eramut sama tubade arvuga korruselamu korteriga (mis asub hoone keskel ja ei puutu kokku otsaseina, keldri vahelae ja ülemise korruse vahelaega), siis eramul on jahtuvat välispiiret ligi neli korda rohkem. Korruselamu välispiirdest moodustavad aknad 20…22 %, eramul on aga akna osa vaid 7…9 % jahtuvast välispiirdest. Siit tuleneb järeldus, et ka eramu ja korruselamu lisasoojustamisse tuleb suhtuda mõningase erinevusega. Kui püüda järjestada veel tähtsuse järgi hoone renoveerimise operatsioone, siis eramu puhul tuleks soojustada välisseinad.

Korruselamute puhul tekib vajalik samasus vaid otsaseinte ja lamekatuse puhul. Paljude akendega külgpindade väline soojustamine on märgatavalt keerukam ja kallim tegevus. Asjatundmatult või lohakalt tehtud lisasoojustuse korral jäävad akende ümbrusesse ikkagi külmasillad, mis ka edaspidi moodustavad märkimisväärse osa ruumi soojakadudest. Renoveerida (või asendada) tuleb korruselamute kõik aknad ja välisuksed (sh rõduuksed).

Lisasoojustuse puhul tekib küsimus soojustusviisist: kas soojustada seina välis- või sisepinda. Võime kindlalt väita, et väljastpoolt soojustamine annab alati ohutuma lahenduse. Seestpoolt soojustamine võib kõne alla tulla puitelamute puhul, kivielamutes osutub see tulutuks ettevõtmiseks.

Kivihoonete seestpoolt soojustamisel on paratamatu, et vahelagede ja vaheseinte kohal jäävad piirdesse külmasillad, mille kaudu toimub soojakadu endisel viisil. Sagedamini on hoonete renoveerimisel eksitud just kivist välisseinte seestpoolt soojustamisel. Kasutades seejuures populaarseid materjale: mineraalvilla ja Gyproc plaate, siis on ilma vastavat arvutust tegemata selge, et külmal talveilmal kivimüüri sisepinna temperatuur on alla 0*C tänu villa kõrgele soojapidavusele. Kuna kipsplaat ja vill ei moodusta märgatavat aurutõket, siis ruumi õhus olev veeaur tungib veeauru sise ja välisrõhu erinevuse tõttu võrdlemisi vabalt külma kivi pinnani. Kivi pinnal tekkiv kondensaat märgab soojustusvilla , mille tulemusena soojajuhtivus kasvab üle kümne korra! Kiviseina seestpoolt soojustades on tingimata vaja kasutada piirde ruumi poolel effektiivset aurutõket. Kindlustades sellega ,et suurem osa ruumis olevast aurust külma pinnani ei jõua, siis on saavutatud teoreetiline variant seespoolseks soojustuseks. Praktikas võib see osutuda mittetoimivaks, sest aurutõkke kile on paigaldamisel näiteks kinnitushaakidega rikutud või seinakontaktide kohal läbi lõigatud.

Läbi välisseinte vuukide toimuv aktiivne (ja sageli ka progresseruv) infiltratsioon või isegi läbipuhutavus põhjustab sisetemperatuuri järske langusi. Tuuliste ilmadega kaasnev märgatav läbipuhumine aga sunnib välisseinte lisasoojustuse tegemist veel kord ja põhjalikumalt kaaluma.

Hoone seinte soojustamisel on vaieldamatuks nõudeks akende, välisuste (sh rõdu-uste) ja rõdude korrastamine või asendamine. Mittekorrastatud akende-ustega võib seina soojustamiselt oodatav efekt suures osas jääda saavutamata. Akende-ustega seinte soojustamisel on suurem maht nii tööde teostamisel, kulutuste tegemisel kui ka ettevalmistustöödel.

Välissein on puutes teise elamuga. Situatsioon, kus lahendit on enamikel juhtudel otstarbekas otsida koostöös teise elamu omanikuga. Lahendust vajavad variandid: otsaseina nurk on puutes teise hoone nurgaga või kõrvuti asetsevate elamute seinad “katavad” osaliselt teineteist

Lisasoojustuse arhitektuur-ehituslikud erisused sõltuvad enam-jaolt TELLIJA – poolsest materjalide valikust: soojustuskarkassi materjal – puit või metallprofiil; soojustusmaterjal – soojustusvill või mullpolüstüreenplaadid; soojustuse pinnaviimistlus – metallprofiil, plaatmaterjal või krohvpind

Soovitused.

• Konkreetse elamu lisasoojustamise kavandamist peaks alustama olukorraga põhjaliku tutvumise ja spetsialisti(de)lt nõu küsimisest. Ette rutates olgu lisatud, et lisasoojustamisel odavaid lahendeid pole, mistõttu väärad otsused võivad tuua ka ettearvamatuid tagajärgi.
• Välisseinte lisasoojustamine tuleks üldjuhul teha aga enne välisseina kapitaalremondi vajaduse ilmnemist. Vajadus ilmneb näiteks vuukide pragunemises-avanemises, niiskuse tungimine läbi vuugi tuppa jne, aga ka paneelide sisepindade märgumisel.

• Soojustusmaterjalidena on põhiliselt kasutusel mineraalvillplaadid (näiteks kivivill oma paremate niiskusimavuse ja tulekindlus näitajatega) ning mullpolüstüreen-plaadid. Kui mõlema materjali soojuserijuhtivused on lähedased (~ 0,40 W/mK), siis veeauru läbilaskvus on mineraalvillal kuni 50 korda suurem ja selle tõttu niiskusreziim välisseinas mõnevõrra erinev. Lisasoojustuse paksus sõltub suuresti olemasoleva välispiirde soojapidavusest, kuid tavaliselt on 70…..120 mm paksuste plaatidega võimalik saavutada nõutav soojapidavus.
• Akende (ja ka rõduuste) elementaarne korrastamine on enamikele jõukohane. Piisab, kui vanad aknad korralikult puhastada-värvida ja tihendada. Tihendamisel jätta akna ülaosasse ca 30 cm ulatuses tihend panemata. Tihendamise võib abiks olla ka lisatud joonis 1.
• Kui tegeldakse akende (ja rõduuste) vahetuse või remondiga, siis peab kindlasti silmas pidama värske õhu võtmise võimalust. Teatavasti loomulikul tõmbel töötav ventilatsiooni süsteem võtab värske õhu ruumi aknapilude kaudu. Akende pilude hermeetilisel sulgemisel rikutakse koheselt sellise ruumide sisekliima. Tänu ruumidesse jäävale ülemäärasele niiskusele võib hakata levima hallitusseen.
• Korralike puitraamidega akende soojapidavuse tõstmise esmaseks võimaluseks tuleks soovitada nende renoveerimist, kus sisemine klaas asendatakse klaaspaketiga ja paarisraami pilud mõistlikult tihendatakse.
• Asendamine uute plastakendega pole üldjuhul küll majanduslikult põhjendatud, kuna lihtne tasuvusaeg ületab oluliselt mõistliku piiri. Samas aga on plastakendel vaieldamatud eelised hea tihendatuse, müra- ja tolmutõkke, lihtsa käsitsemise, kerge ja mugava hoolduse poolest.

Tulemusprognoosid.

• Hinnangud korruselamute akende renoveerimise tulemuste kohta on sageli küllaltki erinevad. Kahekordsete klaasidega akna asendamisel kolmekordsega võime säästa 2…4 kWh/m3 kubatuuri kohta, sealjuures vanade akende ülemääraste pilude sulgemisega on effekt ulatunud 10 kWh/m3 kubatuuri kohta ilma vajalikku õhuvahetust häirimata.
• Akende vahetamisse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega, sest võimalikud sisekliima muutused ja investeeringu tasuvusaeg ei pruugi ühtuda omaniku taotlutega. Sageli piisab akende hoolikast korrastamisest või ka lisaklaasi paigaldamisest (näiteks sisemise klaasi asendamisest klaaspaketiga).

Vanade puitakende tihendamiseks on osutunud sobivaimaks P-profiiliga 5mm kõrgusega liimikihiga latekstihend. Selle elastse tihendi kasutamisel enamikel juhtudel pole vaja aknaraame-lenge hööveldada, rihtida jne.

Tihend paigaldatakse aknaraami ruumipoolsele valtsile vaid iseliimivalt terve perimeetri ulatuses. Nn rootsi-tüüpi aknaraamide olemasolul paigaldatakse sama tihend kinnikruvitavate raamide vahele, ülaosasse jäetakse õhutusava ca 20cm.

Parima tulemuse saame aga siis, kui paigaldame tihendi ka aknalengi välimisele valtsile terve perimeetri ulatuses. Kokkuvõttes moodustub kahelt poolt tihenditega suletud nn isoleeriv õhkkarp ka rootsi tüüpi akende ümber. Ja akende läbipuhumine on välistatud, mistõttu ei kogune aknaraamide vahele isegi tolm. Nimelt tolmu kogunemine aknaraamide vahele viitabki läbipuhumisele… 

• Arvutustega on hinnatud välisseinte lisasoojustamise tasuvusajaks umbes 20 aastat. Kuigi soojusenergia hind näitab pidevat tõusu, pole ehk ainult energiasäästu nimel välisseinte lisasoojustamine otstarbekohane, sest ühe m2 seinapinna lisasoojustus maksab keskmiselt 500…700 krooni (kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni /m2 korteri pinna kohta). Seega välispiirete lisasoojustamisest saadav energiasääst on piirides 4 – 12 kWh/m3 ruumi kubatuuri kohta aastas ehk alla 10 % enamlevinud säästupaketi tulemist.
• Vuukide tihendamisel elastsete vuugitäidistega prognoositakse kokkuhoidu keskmiselt 1 – 2 kWh/m3 kohta aastas. Kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni/m2 korteri pinna kohta, milliseid kulutusi välisseina õigeaegsel lisasoojustamisel teha poleks vaja.

3. Katuste, vahelagede ja katuslagede soojustehniline hinnang

Meie kliimas on hoone üheks kestvuse tagamise garantiiks korralik ja vettpidav katus koos hästi toimiva vee-eemaldussüsteemiga. Peale veepidavuse on katuslagede korral väga oluline ka nende piisav soojapidavus ja seda enam, mida madalam on hoone.

Eestis elamute jaotise kohta katusekatete järgi täpsed andmed puuduvad. Eksperthinnangul võib eeldada, et paljukorruselised elamud on ehitatud valdavalt lamekatustega (sh. peaaegu kõik paneelmajad) ja seega bituumenkattega rullmaterjalidest. Enamikel hoonetel on lamekatuste või katuslagede soojusjuhtivus 3….4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajavad lisasoojustamist.

Kui katus vajab remonti ja otsustatakse vana katusekate asendada uuega, tekib rida tehnilis-majanduslikke küsimusi. Kas vana soojustus tuleks igal juhul välja vahetada ja asendada uuega? Kas jätta katuse kalle endiseks või ehitada uus kaldkatus? Millist katusekattematerjali valida? Kas ei oleks õige ehitada peale mansardkorrus jne.?

Mõned soovitused katuste kohta

• Energiasäästust lähtudes tuleks remondi käigus tingimata paigaldada lisasoojustus ja alandada katuslae (või mitteköetava pööningu põranda) soojusjuhtivus soovitatava väärtuseni 0,19-0,22 W/m2K;
• Vanale katuskattele uue kihi pealekleepimine on ajutine hädaabinõu;
• Kui mansardkorruse väljaehitamiseks puudub ühistus üksmeel, on uue kaldkatuse ehitamine vast optimaalseim lahendus;
• Lisasoojustuse tegemise tasuvusaeg jääb igal juhul alla 10 aasta. Paneelmajade kaldkatuse ehitus kui ka katuslae täiendav soojustamine (U alandamisega 0,7-lt 0,22-ni) loob võrdse säästuvõimaluse 3 – 5 kWh/m3 kohta aastas. Olemasoleva katuslae lisasoojustus tuleb maksma 70 – 160 kr/m2 üldpinna kohta.

4. Tarindite renoveerimine ja ruumide sisekliima

Meenutame, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Kui nendest üks ei toimi normaalselt, siis tervislike elutingimuste lootus võib jääda saavutamata.

Normaalse sisekliima saamiseks on aga paratamatult vajalik osa soojusenergiast kulutada ruumide ventileerimisele. Vastasel juhul jäävad ruumi saastegaasid ja ülemäärane niiskus.

Inimese mugavustunne ruumis luuakse kõigi sisekliima parameetrite (temperatuur, suhteline niiskus, operatiivne temperatuur, õhu liikumiskiirus, õhu puhtus) koosmõjuga, seejuures erinevad inimesed võivad teatud ulatuses tunnetada seda erinevalt.

Ruumi siseõhku saastavad erinevad saasteallikad: igapäevane inimtegevus, niiskusreziimist tingitud bakterioloogiline reostus, ladestunud reostuse eritised õhku jne.

Siseõhu nõutava kvaliteedi tagab ruumis õigesti organiseeritud õhuvahetus. Sõltuvalt ruumides teostatavast tegevusest tuleb nõutav õhuvahetus tagada vähemalt vastavalt normidele või nendest tulenevate meetmete rakendamisega.

Kokkuvõtteks

Alles siis, kui on saadud ülevaade elamu seisukorrast, vajalike renoveerimistöööde sisust ja analüüsitud planeeritavate ehitustööde finantseerimise reaalseid võimalusi (sh omanikepoolset laenukoormise vastuvõetavat taset),

teeb omanik otsuse(-d) parimate võimalike valikute vahel.

Elamu renoveerimine algab tavakohaselt ekspertuuringu koostamisest ja prioriteetide kindlaksmääramisest. Järgnevalt tellitakse eksperthinnangust lähtuv elamu renoveerimisprojekt ja koostatakse renoveerimiskava. Renoveerimiskavast saab elamuomanikele detailne tegevusjuhis mitmeks järgnevaks aastaks.

NB! Vastavalt Ehitusseadusele teeb kohalik omavalitsus järelvalvet ja kooskõlastab elamute arhitektuur-ehituslikele muudatusi. Kuna antud juhul sisaldab renoveerimine elamu väljanägemise muutmist (lamekatus asendatakse viilkatusega, muudetakse fassaadi värvitooni, muudetakse akende kuju jne.), on kohaliku omavalitsusega renoveerimisprojekti kooskõlastamine asjakohane.

Elamu tehnilise seisukorra eksperthinnangu ja elamu renoveerimisprojekti koostajat soovitan otsida interneti vahendusel.

Renoveerimistööde tegijat oleks õigem valida aga tehtud tööde (objektide), mitte ehitusfirma CV järgi. Häid näiteid on!

Artikli aluseks on Mustamäe suurpaneelelamute elamute seisukorra uuringu aruanne (1996) ja realiseeritud renoveerimisettepanekud käesoleva ajani.

Avo Blankin (Estkonsult OÜ)