VE: Loewe, Frederick – “Minu veetlev leedi” Estonias

Just selline «Leedi», nagu rahvas ootab

08.04.2008 00:01Verni Leivak, Postimees 

Estonia teatris esietendunud muusikal «Minu veetlev leedi» küttis juba ammu kirgi. Tuuakse ju Estonias muusikale lavale suhteliselt harva – teatri auväärselt pikas ajaloos kannab praegune «Leedi» järjekorranumbrit 24.

 Mis aga nüüdsele tõlgendusele erilise maigu annab, on tõik, et täpselt 46 aastat tagasi oli just see teos esimeseks pääsukeseks, mis teatrikorüfee Voldemar Panso käe all väärikas ooperi- ja balletiteatris tee muusikalidele valla päästis.
Paraku on neid, kes Panso lavastust näinud, vähe, ent teatri raudvara kõnelevat sellest tänini legende. Et kuidas säras Endel Pärn Henry Higginsina, kuidas ta frakki kandis, ja kui ilus oli Linda Rummo Eliza Doolittle’ina.

Üllatav Milling

Milling_jt.jpg:

Alkohoolikute trio: Alfred Doolittle (Madis Milling) koos sõprade Harry (Aare Kodasma) ja Jamie’ga (Rostislav Gurjev). Foto: Harri Rospu

Nüüd on lavastajaks Endrik Kerge, kes ise paarkümmend aastat tagasi Vanemuise interpreteeringus Higginsit kehastas, ning peaosades (vähemalt esietendusel) sõnateatris ilma tegevad Hele Kõre ja Raivo E. Tamm.
Esile tõstmist väärib kahtlemata just Raivo E. Tamm, kelle foneetikaprofessor Henry Higgins manab vaataja ette paadunud poissmehe muundumise armunud meheks veenvalt ja usutavalt – ja mis kõige tähtsam, sellise nüansi- ja detailirikkusega, et vist ei jää puudutamata ükski aste inimhinge emotsionaalsel skaalal. Teise vaatuse suhteliselt veniva faabula päästab just nimelt tema.

Üllatada suudab Madis Milling, kelle ampluaa ei peaks kindlasti ka tulevikus jääma vaid «Vanade ja kobedate» tallermaale. Milling tegi lilleneiu Eliza isa, prügivedaja Alfred Doolittle’ina muusikalilaval suurepärase debüüdi ja moodustas koos oma kroonilistest alkohoolikutest sõprade Harry (Aare Kodasma) ja Jamie’ga (Rostislav Gurjev) publikut pisarateni naerutava trio. Mis sest, et suur osa nende lavaloleku ajast meenutas pigem Browni liikumist, andes tunnistust näitleja tööst endaga.
Tugevaima aplausi teenis aga esietenduse lõpul Helgi Sallo, kelle Missis Pearce – professor Higginsi majapidajanna – oli meeldejäävalt esitatud ja kelle aeg-ajalt kuuldavale toodud «söör!» jääb kauaks ka unenägudesse kummitama.

Nagu déjà vu

Millegipärast tekitas värske «Leedi» mõnusa déjà vu tunde. Mis polnud üldse seotud George Cukori kaheksa Oscarit võitnud filmiversiooniga, mille peaosas hiilgas Audrey Hepburn. Pigem meeldiva äratundmisrõõmuga, et riigi esiteatris – erinevalt nii mõnestki kümne-etenduse-muusikaliprojektist – pole endiselt mindud kergema vastupanu ja ülejalategemise teed.

Ja kuigi üllatavat jagus pisut vähevõitu, võis vaataja saalis mõnuleda. Naerda, nutta või lihtsalt nautida head klassikalist muusikalilavastust. Nagu näitlejad ise on öelnud – mitte Miki-Hiire kostüümides efektitsemist, vaid sellist, nagu rahvas Estonialt ootab. Head näitlejate mängu, kirkaid karaktereid, kauneid kostüüme ja muidugi muusikat, mis oma tuntuse efektile kaasa ümisema meelitab.

Uus muusikal

Frederick Loewe
«Minu veetlev leedi»
Lavastaja Endrik Kerge, dirigendid Mihhail Gerts või Erki Pehk, kostüümid Liina Pihlak
(Taas-esi)etendus toimus 3. aprillil Estonia teatris.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kõre, Hele – suurepärane Eliza Doolittle

Hele Kõre – ühel õhtul Karin Paas, teisel Eliza Doolittle

05. aprill 2008
 

Autor: Andres Keil

Foto: Andres Keil re.jpg:

— Täna õhtul (neljapäeval) on Estonias “Minu veetleva leedi” esietendus. Sestap ei saa küsida, kuidas läks, vaid küsin: kuidas tuli?

Tuli väga raskelt, verd, higi ja pisaraid pühkides. Kontrolletendus läks üle ootuste hästi, vastuvõtt oli soe. Aga meil juhtus ka ikka igasuguseid apsakaid, vahepeal kadus orkestrivõimendus, lavale orkestrit ei kuulnud. Mul viskas hääl väsimusest “kukkesid” sisse jne. Ühesõnaga, juhtus kõike.

— Kuidas Estonia kõrged laed ja rahvusooperi akadeemiline renomee Linnateatri tüdrukule üldse mõjub? Mis on koduteatri ja Estonia erinevus?

— Ma mäletan esimest emotsiooni, kui läksin esimesse proovi ja kõndisin mööda neid pikki koridore – nii palju võõraid inimesi, kellele ma püüdlikult üritasin tere öelda. Alguses kõndisin mööda kindlaid trajektoore, et mitte ära eksida.

Seda inimeste hulka tajusin juba alates parklast, kus oli täielik kaos, autod lihtsalt ei mahtunud sinna ära. Meenub üks hetk, kui sattusin proovi vaheajal lava taha, kus käis parasjagu balleti “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” proov. Ma sain lava tagant ehk “aksi” vahelt etendust vaadata! Meie teatris seda teha ei saa, sest meil pole “aksegi”. Oleksin unustanudki end sinna vaatama, kui vaheaeg poleks läbi saanud.

Ühel õhtul käisin vaatamas Eino Tambergi romantilist ooperit “Cyrano de Bergerac” – mul on plaanis minna vaatama veel “Wallenbergi”, mida nad ise hästi kiidavad – ja siis tabasin end järsku jälgimas, kuidas lauljad hingavad ja pikki-kõrgeid vokaale võttes suu pärani lahti teevad. Mina maadlen sellega Zoja Hertsi tundides, Eliza laule läbi võttes. Istusin üsna saali keskel ja nägin Angelika Miku kurgulage – nii see imeilus hääl sealt avatusest välja pääseski.

— Kas sa tajud Eliza Doolittle’i lugu kuidagi ka enda loona? Tüdruk väikelinnast, kus pole isegi kirikut, on kuulsa kooliteatri Liblikapüüdja kaudu lennanud Eesti teatriilma tippu, muusikalide glamuuri, Tammsaare Kariniks ja teleri kaudu iga eestlase koju Morna linna elanikuna?

— Oi, ma pole niiviisi enda kohta mõelnud. Mina pole oma eluteed planeerinud ega midagi eesmärgiks võtnud. Kõik on tulnud iseenesest. On see siis saatus või õnn, ei teagi… Küll aga on Elizal unistus saada lillepoe leediks. Ta on valmis kõigeks, et rentslielust välja rabeleda. Ja ühist on meis ehk see töötegemise tahe ja pühendumus, et kui midagi tahad, siis tuleb ka selle nimel vaeva näha.

— Empaatia elus, empaatia teatris. Oled sa pigem empaatiline näitlejanna, kes teeb rolle eelkõige enese ja rolli ühisosa kaudu? Või võid sa vabalt mängida ka mingit erilist mölakat, kellel pole sinuga grammigi pistmist (jätkem siin kõrvale tõde, et eks pea iga näitleja iga oma rolli mõistma ja armastama)?

— Ega siis mölakas pole sündinud mölakaks. Miski on ta selliseks teinud. Ega siis varas pole sündinud vargaks. Inimlik mõõde peab asjal alati juures olema.

Tegelikult algabki kõik tegelase motiividest, tema käitumise põhjustest. Miks ta niiviisi käitub? Seejärel tuleb suuta see endale selgeks ja vastuvõetavaks mõelda. Ega kõigi minu tegelaste käitumine mulle väga omane ole, ikka tekib vahel mõte, et mina küll nii ei käituks. Lähtun tunnetest ja intuitsioonist.

— Kuus aastat teatris, enne seda teatrikooli töödega laval, veel enne kooliteater. Oskad sa seda, tegelikult ju juba päris pikka rida kuidagi etappideks jagada? Nimetada mingeid pöördepunkte, kvaliteedimuutusi, mõistmispöördeid? On ju vist nii, et näitlejatee alguses on uued uksed varmad avanema…

— “Lavaka” aeg oli ju heas mõttes hullus. Ega siis aru ei saanud, milleks miski hea oli. Mäletan väga hästi, kui meie kursusejuhendaja andis meile mõista, et kooli ajal ja vahetult pärast lõpetamist pole tark tegu end igasuguste reklaamidega siduda. Sest siis jääb märk külge. Praegu on näha, kuidas “lavaka” noori napsatakse igasugustesse projektidesse.

See on muidugi igaühe enda asi, sest ahvatlusi on palju. Eks mulle anti koolist need väärtushinnangud teatrisse kaasa. Et midagi ei tehta üleüldse ja pealiskaudselt.

— Näitlemine – mis sõnast see sinu jaoks tuleb? Kas see on eesti näitlemine-näitamine, inglise tegutsemine (acting) või ehk eelkõige mäng, mängimine?

— Kindlasti ei tähenda näitlemine minu jaoks näitamist ega ka mängitsemist. Näitlemine on mäng, aus mäng. Ma ei NÄITA seda tegelast, vaid ma katsun OLLA see tegelane.

— Sa töötad teatris, mis deklareerib end avalikult “psühholoogilise läbielamiskunsti murdumatuks kantsiks” – kui öelda sooja muigega. Aga teatrikeeled on erinevad. Ka praegu, meil, siin. Mis teatrikeelt või – laadi sa ei ole saanud näpuga puutuda, aga väga-väga tahaksid?

— Ma olen avatud erinevatele teatrilaadidele. Ma ei saaks öelda, et meie teater teeb ainult psühholoogilist teatrit, seal on pigem erinevaid komponente.

— Räägime ükskord ometi lahti Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja ja selle juhendaja Lianne Saage-Vahuri fenomeni. Kuidas on nii, et ühe väikese linnakese kooliteater on aasta(kümne)id siinmaise kooliteatri tipus, pea iga aasta jõuab sealt mõni lõpetaja mõnda teatrikooli? Kuidas seda tehakse?

— Mina võtaksin selle kokku ühe lausega, millega sa ilmselt ei lepi: selle taga on pühendumus ja armastus oma laste ja selle tänuväärse töö vastu.

— Ei lepi jah nii lihtsalt.

— Ma ei oska Liannest rääkida. Lisaks sellele, et ta oli kooliteatris juhendaja, oli ta ka minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja, pluss veel klassijuhataja. Ja Maret Oja, kellega nad moodustavad meeskonna.

Lianne oli minu õpetaja. Igas mõttes ja viisil.

Mina läksin Liblikapüüdjasse üsna noorena. Enne mind olid seal Tiit Sukk ja Ingrid Vaher. Mäletan, et käisin Saaremaal miniteatrite festivalil kaasas, nad mängisid seal “Libahunti”.

Arvan, et osa oli ka sellel, et Jõgeval ju muud suurt teha ei olnud. Kuigi minul oli ka muusikakool, ma pidin ennast jagama.

Aga kuule, seal ei olnud tõepoolest midagi erilist – see oli loomulik, et ma sinna läksin, see on loomulik, et seda veab Lianne Saage.

— Möödunud aastal said sa parima naisnäitleja aastapreemia. Tollase žürii liikmena võin ma öelda: see võit oli konkurentsitu. Mida see sinu jaoks tähendas? Jättes kõrvale selle, et suur-suur tunnustus ja kõik need teised sõnad. Mind pigemini huvitab, kuidas selline preemia noorele näitlejannale sisemiselt mõjub, kuidas see mõjub töödele, mis on parajasti käes või ootavad ees, kuidas mõjub tunnetusele? Kui nii saab üldse küsida.

— Selline asi tuleb kohe ära unustada, et oled millegi eest preemia saanud. See on sama olukord, kui kontrolletendus läheb jube hästi. Aga esietendusele tuleb minna ikka “puhta lehena”, mitte minna mängima eilset etendust. Preemia võib anda sulle hetkeks natukene rohkem enesekindlust (kui sul seda enne polnud), aga see ei ole jääv, see kaob. Iga uus töö algab nullist, koos kõigi selle juurde käivate sünnitusvaludega.

— “Tõe ja õiguse” Karin, “Karini ja Indreku” Karin. Kes on see naine praeguses Eestis? Milline ta võiks välja näha, kus töötada, millega tegeleda, milliseid väärtushinnanguid kanda? Viitsid luua sellise fantaasiaportree?

— Ma ei samastaks teda ühegi konkreetse naisolevusega. Kindlasti ei ole ta tänapäeval “glamuurne seltskonnadaam”. Karin ei ole see, kes ihkaks meedia tähelepanu, kuid enese tahtmata ja enesele märkamatult ta sinna soppa lihtsalt tõmmatakse. Karin on NAINE oma parimais aastais, hoolitsetud (aga see ei tähenda meeletuid iluoperatsioone ega muid iluprotseduure, võib-olla käib korra aastas solaariumis). Ta ihkab ja vajab parajas koguses imetlust ja tähelepanu. Mis on ju väga inimlik-naiselik soov. Kindlasti ei ole ta sekretär, sest talle ei meeldi istuv töö.

Aga päris koduperenaine ta ka ilmselt ei ole. Armastab füüsilist trenni, käib näiteks tennist mängimas. Armastab käia koos sõbrannadega Bonaparte’i kohvikus värskeid saiakesi söömas. (Muidugi teatavate piirangutega – jälgides oma vormi jne.) Tegelikult jätaksin ma kõik otsad lahti – igaühele teatav äratundmisrõõm…

— Millised on su enese väärtushinnangud? Mis on olulisimad asjad elus, ilmas, armastuses?

— Mulle jäi ükskord kõrvu budistlik legend, millele osutas kunagi minu õpetaja Anu Lamp: “Say no evil, see no evil, hear no evil.” (“Ära räägi kurja, ära näe kurja, ära kuule kurja.”) Ja Tammsaare kuldlause: “Armastus teeb silma ja sõna sügavaks.”

— “Minu veetlevas leedis” lõpetab “umbne” Higgins oma majareeglite monoloogi umbes nii: “… siis oled sa paha tüdruk ja inglid nutavad sinu pärast!” Kui sa me imekaunil kevadisel kodumaal ringi vaatad – mis on need asjad, mille pärast inglid nutma peaksid?

— Kevadisel päikselisel päeval ei tahakski halbadest asjadest rääkida, aga… Kurjuse, õeluse ja kadeduse pärast peaksid inglid nutma. Muidugi on ju hoopis olmelisemaid ja sotsiaalsemaid teemasid, mis mind samuti puudutavad. Vähem õelust, rohkem sallivust – see on küll väga kulunud lause, aga nii see lihtsalt on.

— Kas sa tuulte ja vihma keelest saad aru?

— Saan ikka…

— Räägi palun üks lugu, üks muinasjutt. Millest võiks hakata kerge ja hea, mille järgi võiks samme seada.

— Oh… Järgnevat tuleks laulda: “Kõik, mis soovin, on kambrike, milles varjan end külma eest, üks pehme tugitool, oo-jaa, kas põleks tore see…”

— Kuidas sa tundsid end eelmise aasta Eurovisioni-trallil?

— Ega ma…

— Tead, kui päris aus olla, siis ma isegi vaatasin seda. Ja tuleb tunnistada, et kui teie teine koht välja hõigati, siis nägin küll otse-eetris üht tütarlast, kes väga kergendatult ohkas…

— Siis nägid sa selle ära, ja õigesti nägid. Tõesti, see oli nii. Ma ei oleks mitte mingil juhul tahtnud võita. See oli parim variant, mis tuli. Jumal oli meiega.

Ma ei tundnud ennast seal üldsegi kui kala vees.

— Fantaseerides – kui sa poleks teatrikooli sisse saanud, siis oleks sinust arvatavasti saanud laulja, eks? Kes oleks tundnud ennast Eurovisionil nagu kala vees.

— No kui ma poleks “lavakasse” sisse saanud, oleksin kindlasti läinud laulmist õppima. Kuidas ma ütlen – ma tahaksin teha asja, kus mind ei ümbritse rahvahulk. Rahvahulk võib mind vaadata, ma võin esineda ja mulle meeldib laulda. Mulle ei meeldi, kui palju rahvast on ühte ruumi kokku pressitud – kõik jälgivad, kuidas punkte loetakse.

Pigem teeksin oma asja ära, läheksin rahulikult koju, istuksin kodus diivanil ja vaataksin hindamist sealt.

— Et kui läheb spordiks kätte, siis ei ole enam miski asi? Nojah, õnneks pole teater sport. Või on?

— Ei ole!

— Mingite tunnuste järgi ometi ju on: pead olema vormis ja tegema trenni, hoidma ennast, pidama režiimi…?

— Saalis istudes meeldib mulle vaadata laval vormis inimest. Silmailu. Mulle meeldib, et inimene näeb vaeva. Endaga. Aga ei – teater ei ole sport.

xxx

Loe lisaks  Loewe, Frederick – “Minu veetlev leedi” Estonias

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: spämmi ohjeldamise nipid

Spämmi ohjeldamise viis lihtsat nippi

04. aprill 2008 kl 15:42
EPLOnline

Turvatooteid ja täishooldusteenust pakkuv Eesti vanim infotehnoloogifirma IT Grupp pani kirja konkreetsed soovitused, kuidas saaksid ettevõtted end soovimatute kaubanduslike teadete ja muu rämpsposti eest kaitsta ning teha seda mõistliku kuluga.

IT Grupi konkreetsed soovitused ettevõtetele spämmi ohjeldamiseks on järgmised:

Gray listing.

Mailiserver seadistatakse nii, et esimesel katsel saabuvaid kirju koheselt vastu ei võeta, samas ei saadeta kirja saatnud isikule veateadet. Saaja meiliserver saadab saatja serverile ajutise veateate, mille peale saatja meiliserver proovib e-maili natukese aja pärast uuesti edastada. Teisel korral võetakse e-mail vastu. Märgitud lahendus põhjustab küll väikese viivituse, kuid kaitseb oluliselt rahvusvahelise spämmi eest, kuna spämmijad kasutavad nakatunud arvuteid, kuhu ei saa veateadet tagasi saata. Kodumaiste kommertsteadaannete eest gray listing üldjuhul ei aita.

Lokaalne black list.

Blokeeritakse kas konkreetne kirjasaatja või server. Serveri võib seadistada nii, et saatjale kas siis saadetakse teade blokeerimise kohta või seda ei tehta.

Serverite black list.

Töötab analoogselt nagu eelpool toodud lahendus, aga selle erinevusega, et infot edastatakse globaalselt ning seda saavad kasutada kõik. Ettevõte peab oma serveri seadistama nii, et see küsiks infot musta nimekirja hoidjalt. Populaarseim musta nimekirja hoidja on spamcop.

Vabavaralistest komponentidest koosnev spämmifilter.

Tegemist on litsentsitasudeta lahendusega, kuid nõuab suuremat oskusteavet ja ajalist ressurssi, kuna lahenduse paigaldamine ning käigushoidmine võtab oma aja. Üldjuhul ei sobi väikestele ja oma IT spetsialistita ettevõtetele.

Tasulised spämmifiltrid.

Nende lahenduste töökindluse ja filtreerimistäpsuse eest hoolitsevad tootjad. Tasulised tooted on täpsemad kui ise ehitatud lahendused ja kinnipeetav spämmi hulk on suurem. Näiteks Vacumer.com täpsus on 99,9797%, Symantec Mail Security 99,9999% ehk siis valesti filtreeritakse mõni kiri miljonist.

Soodsaimad spämmifiltri lahendused jäävad IT Grupi teatel 20 töötajaga ettevõtte puhul umbes 4000 krooni juurde aastas. Kui arvutada kokku palju kulub töötajatel oma spämmi seest kasulike e-mailide otsimiseks aega või tuleb maksta IT spetsialistile serveri konfigureerimise ja spämmi haldamise eest, siis kindlasti ei ole otstarbekas seda ise „põlve otsas teha”. Tasuta lahendused on ressursimahukad, ei pruugi olla täpsed ehk siis spämmi ja valesti filtreeritud kirjade hulk, mis läbi tuleb, on suur. Kirju küll filtreeritakse, kuid rahalist ega ajalist kokkuhoidu ei ole. Halvimal juhul makstakse iseehitatud lahenduse käigushoidmisele peale.

Tasuline spämmifilter on IT Grupi hinnangul mõistlik soetada igal ettevõttel, kellel on oma meiliserver, olenemata kasutajate või postkastide arvust. Arvestades töötajate omahinda (palgakulu, boonused, erisoodustused, puhkuserahad jne) ning spämmiga võitlemisele kuluvat aega, on filtri soetamine kulude optimeerimise seisukohalt alati otstarbekam.

Näiteks:

– Ettevõttes on 10 töötajat keskmise netopalgaga 12 000 krooni.

– 10 * (12 000kr + maksud + 1 kuu puhkuseraha + telefonikomp 500 kr töötajale + autokomp 1000 kr töötajale + boonused keskmiselt 2000 kr töötaja kohta + maksud) = 249 350 kr töötajate palgakulu aasta.

– Ühe minuti hind keskmise töötaja kohta on 249 350 / 12 kuuga / 21 tööpäevaga / 8 tunniga / 60 minutiga = 2,06 kr minutis.

– Kui iga töötaja raiskab keskmiselt ühe minuti päevas spämmile, teeb see aastas ettevõttele asjata kulu: 2,06 * 10 töötajat * 21 päeva * 12 kuud = 5191,2 krooni.

– Ostes näiteks IT Grupist väikefirmadele mõeldud filtreerimisteenuse Vacumer.com on 10 töötaja aastane tasu 2310 krooni.

– Arvestades, et üks ettevõtte töötaja kulutab Vacumer karantiinile ikka 5 minuti nädalas, jääb tema kulu ettevõttele 519,12 kr aastas.

– Seega ostes näites toodud filtreerimisteenuse säästab 10 töötajaga ettevõte aastas 2362,08 kr. Summa ei ole küll suur, kuid selle eest saaks näiteks mõne tähtpäeva puhul igale töötajale priske kommipaki kinkida.

Arvutikasutajad ei pruugi alati olla kõige teadlikumad ja kuna viiruste ja muude pahalastega spämmi hulk on Eestis ~1%, siis ei saa välistada seda, et mõni kasutajatest avab viirusega spämmi (rämposti filtreerimissüsteemid on tavaliselt juba koos viirusetõrjega), mis on tema arvutisse jõudnud ja muudab ühtlasi kasutaja arvuti üheks osaks spämmija tööriistast ehk siis arvutiks, mis hakkab ise kasutaja teadmata rämpsposti välja saatma. Sellisel juhul on tagajärgedega võitlemine juba oluliselt kallim, kui filtri soetamine.

Suurematele ettevõtetele mõeldud filtreerimislahendused annavad IT Grupi teatel lisaks kulude optimeerimisele lisaväärtusi erinevate raportite, kirjadele reeglite määramise, arhiveerimise ja muude omaduste näol.

IT Grupp soovitab igal ettevõtte juhil võtta natuke aega, et kohvinurgas töötajatelt rämposti koguse ning selle kustutamisele mineva aja kohta uurida ning kalkuleerida, kui palju makstase igale töötajale palka digitaalse prügi sorteerimise eest.

Turvatooteid ja täishooldusteenust pakkuv Eesti vanim infotehnoloogifirma IT Grupp on Delli toodete ametlik esindaja Eestis. 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Vastus “Postimehe” väljakutsele

Avo Blankin

04.04.2008 22:53

Riigikogu töö efektiivsus sõltub eelkõige riigikogulastest endist. Kas 10 ettepanekut just kõik esmavajalikus pingereas on, on iseasi. Küll see sõltub ikkagi otsustajatest.
Kaldun arvama, et esmalt peaks  klaarima / kõrvaldama avalikkuse halvakspanu saanud “paised” ja seejärel paika panema riigi (sh seadusandja – Riigikogu) arengusihid. Teisisõnu – Riigikogu peab ise langetama otsused, millel on avalikkuse toetus ja riigi arengu perspektiiv.
10-st ettepanekust pakkusid mulle huvi vaid mõned – leidsin neile sobiva koha (ka redaktsiooni) oma ettepanekute pingereas.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
1. (3.) Valitsusel kutsuda tagasi riigi äriühingute nõukogudesse kuuluvad Riigikogu liikmed.
Riigi äriühingute nõukogude liikmed tuleb valida avalikul konkursil. Kandidaat peaks  ette tedma, et riigi äriühingute nõukogude liikmed ei või kuuluda mõnda teise äriühingusse, muusse riigiteenistusse või kandideerida/olla valitud KOV-sse või Riigikogusse.

2. (-) Riigikogu liikmed ei või selle Riigikogu koosseisu volituste ajal kuuluda kohaliku omavalitsuse volikogusse.
Riigi seadusandliku organi – Riigikogu liige ei või olla samal ajal alama taseme seadusandliku organi – kohaliku omavalitsuse volikogu liige.

3. (-) Riigikogu valimise seaduse muutmine.– Erakondlike valimisnimekirjade pikkus ei või olla suurem kui jaotatavate mandaatide arv. (Samas olen arvamisel, et 71-liikmeline Riigikogu on optimaalsem ja professionaalsem; muudatus vajab  põhiseaduse muutmist);
– Valimisseadusest jäetakse välja d´Hondti jadade modifikatsioon valimistulemuste selgitamisel/mandaatide jaotamisel – mandaadid jaotatakse kandidaadi poolt antud häälte järgi koostatud pingerea alusel. Riigikogu asendusliikmed määratakse eelnimetatud pingerea jätkust (erakonda arvestamata). Loodan, et siinkohal esitatud muudatus soodustab ministrite-spetsialistide esilekerkimist.

4. (-) Riigikogu liikmete palk
Riigikogu kinnitab järgmise Riigikogu koosseisu (liht)liikme palga tema volituste ajaks hiljemalt Riigikogu valimiste väljakuulutamisel. Riigikogu liikmel on õigus saada kuluhüvitisi vaid välislähetuse aja eest.

5. (1.) Järelevalve valitsuse tegevuse üle
peaks usaldama Riigikogu (kodukorra muudatuse alusel) loodavale opositsiooni juhtida olevale audiitorkomisjonile. Audiitorkomisjoni töö aluseks on komisjoni poolt tellitud Riigikontrolli ja Õiguskantsleri aruanded, ettepanekud ning nende realiseerimine.

6. (2.) Valitsusliikmete avalik küsitlemineon olnud ja jääb ka edaspidi pigem riigikogulaste odava populismi tasemele. Järelpärimistele vastamine peab  jääma. Järelpärimise esitajal võiks olla vastuse saamise järel vaid avaliku kommentaari õigus.
Arvan, et kirjaliku järelpärimistele vastamise korral võiks/peaks avalikkuse huvi korral antud küsimuses korraldama pressikonverentsi.
Valitsuse infotunnid on omal kohal.

7. (10.) Avalikkuse kaasamineKodanikuühiskonnal olgu suurem võimalus kaasa rääkida. Nii on õige, et iga olulisema eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel antakse võimalus avalikkusel (kõigil huvitatud isikutel) nt TOM- vahendusel esitada ettepanekuid ja arvamusi.

Märkus: erisus “Postimehes” avaldatuga on kursiivis.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Laheotsa talu

Laheotsa talu müüdud, endine peremees istutab rahapuud

04.04.2008 16:15Marti Aavik, Postimees.ee

Villeri Köögiviljade kaubamärgi all tegutsev OÜ Riitsinus ostis esmaspäeval Laheotsa talu ja on nüüd arvatavasti Eesti suurim juurviljatootja ja töötleja, Laheotsa vana peremees läheb pensionile ja paneb kasvama rahapuud.

 

 
 

OÜ Riitsinus kuulub Väino Villersile ning firmas on ametis kogu tema pere.

Johannes_Valk.jpg:

Laheotsa suurtalu endine peremees Johannes Valk.

Laheotsa uus juht Risto Villers rääkis Postimees.ee’le, et juurvilja äris laienemiseks ongi ainsad võimalused maad juurde osta või võtta üle tegutsevaid ettevõtteid.

Laheotsa kaubamärk kindlasti säilib ja Villersid tahavad seda edasi arenada.

Laheotsa talu endine peremees Johannes Valk ütles talu müümise põhjuseks, et tema on loomult asjade üles ehitaja. Kui miski on valmis ja paremaks teha enam ei oska, siis temal huvi kaob.

Lisaks jõudis Johannes Valgul kätte pensioniiga ning tema pereliikmete hulgas taluga jätkata tahtjaid polnud.

Saadud rahasummat Valk ostjatega tehtud kokkuleppe järgi avaldada ei tohi, ent vähemalt osa sellest lubas ta maha istutada.

Valk paneb kasvama rahapuud, ehk maarjakased.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: teemandiäri

Eestlanna seikleb teemandiäris
Postimees, 2.04.2008, 20:25

Maailma briljantidepealinnas Belgias Antwerpenis kehtestas end teemandibörsil juudi ärimeeste kõrval ka eestlanna Karin Eensaar, kes omab mitut ehtesalongi ja kelle ehetega kõnnivad ringi ka maailmanimed.

Vääriskivid pälvisid naise huvi keskkooliajal, 90ndate algul läks ta Inglismaale gemmoloogiat (teaduslik õpetus vääriskividest ja –materjalidest) õppima, vahendas ETV saade «Pealtnägija».

Et kivide hindamine tundus üksluine, hakkas Eensaar ise ehteid valmistama. Neli aastat tagasi asutas ta oma äri, mis tänaseks on kasvanud salongideni Tallinnas, Helsingis ja Hispaanias Marbellas. Antwerpenisse teemandibörsile läks naine kive ostma oma ehtestuudio uutele kihlasõrmustele. Loob oma brändi «Kui sa tahad gemmoloogina olla professionaalne, sa pead seda tööd tegema võimalikult tihti ja see pole mujal võimalik kui börsidel. Eestis sellist valikut ei ole,» rääkis Eensaar. Praegu töötab ta selle nimel, et leida koostööpartnereid väljaspool Eestit. Juba on tal olemas võimalus Hispaanias ehteid müüa. «No ma üritan luua enda juveelibrändi, sinnapoole olen teel,» märkis Eensaar. Antwerpeni börsilt saab vääriskive osta odavamalt kui vahendajatelt. New Yorgi, Mumbai, Tel Avivi ja Londoni kõrval asub Antwerpenis maailma suurimaid teemanditurge. Antwerpeni teemandibörsile kauplema saamine ei ole lihtne, turg kuulub peamiselt juudi perekondadele ja seda võib nimetada tsunftiks, kus on oma liikmeskond, juhatus ja ka aukohus. «Üldiselt esimesed kohtumised klassikaliste teemandidiileritega – see oli karm, kui sa sirutad käe välja teretamiseks ja nad ütlevad, et naisterahvastele me kätt ei anna. Mis sa oskad öelda, kui isegi terekätt ei anta vastu,» tõi Eensaar turul valitsevast kultuurist näite. Hind jääb saladuseks Hea tava kohaselt börsil enne hindadest ei räägita, kui kivid on valitud. Eensaar ütleb, et börsile pole mõtet tulla kõige odavamaid kive otsima. Kivide hinda ei avaldanud ta ka saatejuhile, öeldes, et see on tema ja börsimaakleri vaheline teema ning kinni eelkõige kauplemisoskuses. «Pealtnägijale» teada olevate andmete kohaselt olevat Eensaare ehteid kandnud ka maailmakuulus näitlejanna Gwyneth Paltrow. «Klientidega on nii, et nende spetsiaalsete klientidega, et nende nimedega pole mõtet eputada enne, kui pole olemas meeldivat võimalust koos nendega poseerida,» jäi Eensaar tagasihoidlikuks.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Loomeliitude aprillipleenumi järelmid: Heinz Valk

Kuidas KGB Heinz Valku pealt kuulas ja hoiatas…

Allar Viivik
www.sloleht.ee, 02.04.2008
 
SIIANI MÕISTATUS: 1. ja 2. aprillil 1988 Toompeal peetud loomeliitude pleenumi sõnavõtud jõudsid mõni päev hiljem eetrisse ka raadiojaamas Vaba Euroopa. «Imestan siiani, kuidas need linti said ning piiri taha jõudsid,» tunnistab kunstnik Heinz Valk 20 aastat hiljem, hoides käes fotot, mis tehti siis, kui ta nõudis kõnetoolis Karl Vaino mahavõtmist.
Arno Saar

Täpselt 20 aastat tagasi kogunes Toompeale Eesti vabaduse eest võitlema hakanud kultuurirahvas, kes trotsis julgelt nii enne kui ka pärast loomeliitude pleenumiks kutsutud üritust puhkenud KGB ähvardus- ning jälitamisterrorit.

Loomeliitude pleenumiks ristitud vabadusüritus peeti riigikogu (toonase ENSV ülemnõukogu) istungisaalis 1. ja 2. aprillil 1988. Kuigi ametlikult pidi kõnekoosolekul jutuks tulema uus mõtlemine ja avalikustamine, sai pleenumist üks esimesi kaalukaid üritusi, kus julgeti lausa Eestile iseseisvust nõuda. Loomulikult ajasid sellised mõtted ja nende avalik kuulutamine ärevile nii kompartei kui ka julgeolekukomitee ehk KGB.

Loomeliitude kultuurinõukogu juht Ignar Fjuk koges kagebiitide pressingut vähemalt kaks korda.

Näiteks 1988. aasta märtsis astusid Tallinna südalinnas Pärnu maanteel praeguse Westmani poe ees talle ligi kaks võõrast meest. “Noored eestikeelsed ohvitserid tutvustasid ennast ja kõndisid minuga Kosmose kino juurde,” meenutab Fjuk. Arhitekti kinnitusel rääkisid KGB mehed talle umbes sellist juttu: “Äsja olid 2. veebruari rahutused ning sellele järgnes 24. veebruar. Ja nüüd püüab loomerahvas pleenumiga olukorda veelgi provotseerida.” Jutu lõpetuseks kinnitanud KGB mehed, et vastutus tagajärgede eest lasuvat loomerahval.

Heinz Valku kuulati pealt ja hoiatati

Teine kord ei pidanud KGB ohvitserid paljuks Fjuki töökohta Maaehitusprojekti saabuda ning talle taas sõnu peale lugeda.

Kas arhitekt toona ka mingit karistust kartis?

“Need ajad olid siis juba möödas,” hindab Fjuk. Kuid lisab: “Tundsin, et kui (siiski) läheb vahistamiseks ja küüditamiseks, on vaguneid väga palju…”

Pleenumi teisel päeval parteijuht Karl Vaino erruminekut nõudnud kunstnik Heinz Valk kinnitab, et KGB kuulas pealt nii tema kunstnike liidu kui ka kodust telefoni. “Kuulsin ikka väga tihti, kuidas mehed traadi kolmandas otsas omavahel midagi arutasid,” naerab ta.

Pärast Valgu sõnavõttu pleenumil kuulutas aga kohaliku KGB juht Karl Kortelainen, et Toompeal kogunesid kodanlikud natsionalistid.

Huvitav kohtumine meenub Valgule tolle aasta ühest aprilliõhtust. “Lahkusin kunstihoone ateljeest siseõue kaudu. Kangi all seisis pikk mittemidagiütleva näoga mees Pagari tänavast (KGBst),” meenutab kunstnik.

“Tunnen teie vastu sümpaatiat. Aga teie vastu kavandatakse provokatsioone!” väitis tundmatu Valgule ning soovitas tal sestap hoiduda üksi pimedas liikumisest. Jutuajamise lõpetuseks toonitas tegelane, et kunstnik unustaks heasoovija näo ning ei räägiks tollest kohtumisest mitte kellelegi.

Julgeolek tuulas ateljees ja ähvardas tankidega

Lisaks pealtkuulamisele ja “harivatele vestlustele” tundsid organid huvi aga ka Valgu ateljee vastu. Midagi sealt kaasa ei viidud, kuid mees sai aru, et öösiti oli seal mitu korda sorimas käidud.

“Kõik oli tehtud väga puhtalt – lukust oli keeratud lahti mitu ust ning siis ruumidesse hiilitud. Laudadel oli liigutatud mustandeid, väliseestlaste saadetud ajalehti ja raamatuid,” mäletab Valk. Tema arvates anti kunstirahvale sellega mõista: teame, mida te mõtlete ja plaanite, kuid me jälgime iga teie liigutust.

Mõni aeg hiljem astunud Valgule aga lausa Raekoja platsil ligi tuttav julgeolekumajor ja hoiatanud: “Võite siin lippe lehvitada ja laulda, aga niipea, kui hakkate mõtlema Nõukogude Liidust lahkumisele, hakkavad tankiroomikud krõbisema!”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: anoreksia

Inglanna seljatas surma ja sai emaks
 
02.04.2008 08:26
 
 
 Hayley Wilde anoreksiat põdevana ja praegu 

Hayley Wilde anoreksiat põdevana ja praegu. Foto: metro.co.uk

Veel paar aastat tagasi nägi inglanna Hayley Wilde välja nagu skelett, sest ta põdes anoreksiat.

Arstid sõnasid ülikõhnale naisele, et tal on väga vähe elada jäänud, kirjutab Daily Mail.

 

Wilde haigestus anoreksiasse 11-aastasena ja haigus arenes kiiresti edasi. Naine meenutas, et ühel hetkel ta lakkas söömast, peitis talle antud toidu ära ning jõi selle asemel vett.

 

«Ma polnud lapsena just väga populaarne. Arvasin, et kui ma oleksin kõhnem, siis oleksin ka populaarsem. Teismelistelt tüdrukutelt oodatakse, et nad kõhnad oleksid,» selgitas Wilde haiguse tekke tagamaid.

 

Kui Hayleyl menstruatsioon ära jäi, viis ta ema Jane Wilde ta arsti juurde. Arst pani diagnoosi, et tüdruk põeb anoreksiat.

Arsti diagnoos ei aidanud paranemisele kaasa, vaid haigus muutus hullemaks. Hayley sõi üha vähem, treenis üha rohkem ja kaotas kehakaalus. 

Viis aastat tagasi kaalus 173 sentimeetri pikkune Hayley ainult 32 kilogrammi. Siis hakkasid tal juuksed välja kukkuma ning ta oli kuu aega haiglas ravil.

Ühel hetkel hakkasid arstid Hayley olukorda nii lootusetuks pidama, et nad ei andnud talle rohkem eluaega kui kümme ööpäeva. 

Lõpuks hakkas Hayley Wilde arstide ja perekonna toel siiski paranema.

Kolm nädalat tagasi tõi naine ilmale terve poja Michaeli, kes sündis kaks nädalat ettenähtud ajast varem. Hayley sõnul toitus ta terve raseduse aja tervislikult. 

«Lapse pärast olin kõigeks valmis,» nentis naine.

Ta lisas, et tema suhe toitu on siiski veel ebakindlal alusel.  

«Mulle meeldib sale olla. Tahaksin olla kõhnem kui ma praegu olen, kuid samas ei taha ma uuesti haiglasse sattuda,» selgitas inglanna.

Õpetajaks õppiva Hayley sõnul teeb ta kõik, et ta poeg sööks korralikult ja teda armastataks. 

«On täielikult ime, et Michael üldse olemas on. Veel hiljuti oli ebatõenäoline, et Hayley võiks kunagi lapsi saada,» lisas Hayley ema Jane Wilde.

Jane Wilde sõnul märkas ta, et tütar ei söö talle antud toitu, kuid arvas siis, et sööb selle hiljem. 

«Kui aga nägin, et ta ei söö oma toitu, vaid lihtsalt peidab selle ära, taipasin, et asi pole korras. See oli mulle nagu välk selgest taevast,» lausus ema.

Jane Wilde tegi oma alakaalulisest tütrest enne haiglasse ravile minekut ka fotosid.  

«Need fotod on kohutavad. Tundsin ennast nagu mingisugune pedofiil, kuid ma pidin need tegema,» lausus Jane Wilde.

Ema jätkas, et tegelikult on ta tütrel veel pikk tee käia, enne kui ta täielikult anaoreksiast paraneb.

Toimetas Inna-Katrin Hein
 
 
xxx
 
Hämariku_anoreksiakaitse.jpg: Hämariku kaitsmine anoreksia vastu

Hämariku kaitsmine anoreksia vastu

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Loomeliitude pleenumist 20 aastat hiljem

Möödub 20 aastat loomeliitude pleenumist

01.04.2008 22:44
Anne Raiste

Täna 20 aastat tagasi algas Toompeal kaks päeva väldanud loomeliitude pleenum, mis sündmusena etendas olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamise protsessis.

Esimest korda ütlesid loomeinimesed avalikult välja probleemid, mis puudutasid eestlaste demograafilist ja sotsiaalset olukorda, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Idee loomeliitude pleenumi korraldamisest tekkis 1987. aasta sügisel teatriliidu kongressil ning idee autoriks oli Kalju Komissarov.

“See oli midagi pöörast. See oli vabanemine. See oli enesetõestamine, et me võime, me saame,” meenutas kunstnik Enn Põldroos.

Pleenumi ettevalmistamisega tegelenud Jaak Allik meenutab, et luba Toompeal kogunemiseks saadi viimasel hetkel. Pleenumi avas Mikk Mikiver.

Kahel päeval räägiti loomeliitude pleenumil eestlaste vähemusse jäämise ohust Eestimaal, demograafilisest olukorrast, võõrandumisest ja paljust muust.

“Loominguline intelligents tulles siia (Toompea istungite) saali, kus oli formaalse võimu süda julges täiel rinnal ja avalikult välja öelda kõik, mis ta mõtles,” meenutas Jaak Allik. “Tähenduslik oli minu jaoks Kalju Komissarovi lause, et seltsimehed, me ei ole kohustatud selle hullumajaga kaasa mängima.”

Loominguliste liitude kultuurinõukogu esimehe, arhitekti Ignar Fjuki sõnul pandi kõigile, kes Eestis elasid südamele, et eelkõige oleme eestlased ja kodanikud. “Et lõpetame selle jabura jutu nõukogude inimesest ja sellest seltskonnast, kelle eest peab keegi teine vastutama ja mitte nemad ise.”

“Tõed alles hakkasid kujunema järgnevate aastate jooksul ja selle aja jooksul jõudsid saada selgeks, milline peab Eesti olema, kuhu peab Eesti minema,” rääkis Põldroos.

Toonasest pleenumist osavõtjad arvavad täna, et loomeinimesed võiksid ka praegu oma seisukohti julgemalt avaldada, kuid uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumiseks vajadust pole.

Toimetas Inga-Gretel Linkgreim

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti kohtunik vilistab jalgpalli Meistrite liiga poolfinaali

Eesti kohtunik vilistab jalgpalli Meistrite liiga poolfinaali

02.04.2008 09:15

Selle hooaja jalgpalli UEFA Women’s Cupi ehk õrnema soo Meistrite liiga poolfinaali korduskohtumist Itaalia klubi Verona Bardolino ja Saksamaa naiskonna FFC Frankfurt vahel teenindab peakohtunikuna eestlanna Maaren Olander.

 
Maaren_Olander.jpg:
Maaren Olander
Foto: Uefa.com

Koos 13 ametikaaslasega Euroopa naiskohtunike kõige kõrgemasse ehk eliitgruppi kuuluvat Olanderit assisteerivad laupäeval, 5. aprillil Veronas toimuvas mängus rootslannad Susanne Borg ja Anna Nyström, neljandaks kohtunikuks on Lena Arwedahl samuti Rootsist.

Bardolino – Frankfurt poolfinaalpaari avakohtumise võitsid sakslannad tulemusega 4:2. UEFA Women’s Cupi teises poolfinaalis on vastamisi Rootsi klubi Umeå IK ja Prantsusmaad esindav Lyoni Olympique.

Toimetas Ann Hiiemaa, Postimees

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud