Feliks Mägin on koduuurijana kokku seadnud mitmeid kirjatükke. Nii on Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kogus koha leidnud tema mälestused:
Arvo Aun
Robert Theodor Hansen sündis 29. septembril 1849.a. Harjumaal, õppis
Tallinna kreisikoolis ja 1868.a. tuli Iisakusse köstriks. Samal aastal asutas ta meeskoori, mis võttis osa Eesti I Üldlaulupeost Tartus 1869.a. Segakoor saavutas juba IV ja V üldlaulupeol võistulaulmisel III koha.
Asutas Iisakusse rahvakooli, kus oli lapsi Iisakust, Avinurmest, Tudulinnast, Lohusuust, Lüganuselt ja Mustveest (kokku kuni 90 õpilast). Kujundas asjaliku koolikoori, kus põhitähelepanu pöörati lauluhäälele ja muusikalisele kuulmisele.
1877.a. lõi pasunakoori, kes tõi IV laulupeolt I koha.
1883.a. ehitas Hansen Iisakusse uue koolimaja (Iisaku Kihelkonnakool),
kus oli juba üle 100 õpilase. Raha kooli ehitamiseks saadi laulukoori kontsertidest ja annetustest.
Võitles aktiivselt eesti keele kasutamise eest koolis, sest eeskirjad nõudsid alates kolmandast klassist üleminekut vene õppekeelele.
Tema eestvedamisel asutati Iisaku Laulu Mängu Selts ja ehitati
seltsimaja (1910), mis on Iisaku rahvast teeninud tänani.
Heliloojana on ta loonud palju laule. 1882.a. kirjutas R.Th.Hansen viisi
Lydia Koidula sõnadele “Ema süda”, mis on muutunud rahvalauluks.
Teisi tema laule: “Kaugelt koju tulles”, “Õhtu rahu”, “Lahkumine”,
“Miks sa nutad lillekene”, “Püha”, “Jõululaul”, “Jõuluõhtul” jt.
Enamus tema noote hävines peale tema surma tulekahjus.
Hansen oli ka suur loodusesõber. Tema kogutud ravimtaimede herbaarium
oli Tartu Ülikooli botaanikaaias. Ta kirjutas ka kausta ravimtaimede
rahvapäraste nimedega.
Robert Theodor Hansen suri Tallinnas 13. augustil 1912.a. Kui tema
põrm Tallinnast Iisakusse toodi, läksid pillimehed Iisaku mäele vastu – alles siis saadi aru, mida Hansen siinsele rahvale tähendas.
Robert Theodor Hansen on maetud Iisaku kalmistule.
1999.a., R.Th.Hanseni 150 sünniaastapäeval toimus Iisaku muuseumis
tema elule ja tegevusele pühendatud konverents, mille puhul andis Iisaku muuseum välja kogumiku tema lauludest.
Arvo Aun, väljaande Robert Theodor Hansen” Laulud” põhjal
Aino Veermets oli Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi esimene direktor
aastatel 1966-1970. Tema ajal loodi Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi esimene ekspositsioon Vanalinnas. See avati 1967.
Tema algatas üldise ulatusliku eksponaatide kogumise.
Arvo Aun
Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumis (Keskallee 19, Kohtla-Järve
linnavalitsuse hoones) on praegu avatud näitused:
Alatskivi lossis avatakse 12.oktoobril kell 13.00 Eesti-Ukraina
õpilastööde ühisnäitus. Eesti on esindatud Ahtme Kunstide Kooli ja Kohtla Põhikooli õpilaste töödega. Näitust tuleb avama Ukraina kultuuriatashee Eestis pr. Iryna Kurolenko. Näituse organiseerijateks on Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Ukraina saatkond Eestis ja Alatskivi loss.
Arvo Aun
Sündinud 20. juulil 1937.a. Kunsti õppis Tartu Kunstikoolis ja
ERKI-s, lõpetas selle 1964.a.
Tema skulptuuriloomingust on tähelepanuväärsemad Madisepäeva
lahingu mälestusmärk Lõhaveres (1969), Fr. R. Kreutzwaldi
mälestussammas Vinnis (1985), langenud sõjameeste monument ning
“Inimene ja kosmos” Sillamäel (mõlemad 1986). Taastas Otepää
kiriku V. Melniku tehtud pronksreljeefi (1989). Peale skulptuuri on
viljelenud ka graafikat, akvarelli ja maalimist.
Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajees on üleval tema skulptuur “Atlantis” (1986) ja suureformaadiline (2×3,5m) õlimaal “Viskas mehe Viru randa” (2001).
Arvo Aun
…
Renaldo Veeberi kohta lisan järgmist. Nagu eelpool kirjutatud, on tema skulptuuriloomingust tähelepanuväärsemad Madisepäeva lahingu mälestusmärk Lõhaveres (1969.a.)ja Fr.R.Kreutzwaldi mälestussammas Vinnis (1985.a.).
Viimase kohta olen teinud väikest uurimistööd, kuna järgmine aasta
on Kreutzwaldi aasta ja selle puhul on Kreutzwaldi memoriaalmuuseum püüdnud välja selgitada Kreutzwaldiga seotud asju.
Fr.R.Kreutzwaldi mälestussammas avati Sõmeru vallas Kaarli rahvamaja lähedal pidulikult 27. oktoobril 1984. Üritusel mängis Rakvere metsamajandi puhkpilliorkester ja enamuse repertuaarist moodustasid isamaalised viisid. Mälestussamba avamisel ütles avasõnad Vinni NST direktori asetäitja P.Randroo ja pikema ülevaate Fr.R. Kreutzwaldist ja mälestussambast andis Rakvere Koduloomuuseumi töötaja Helmut Joonuks. Suure mälestussamba ees asus kivi, millel oli tekst “Siin, end. Kaarli mõisa maadel möödusid Fr.R.Kreutzwaldi lapsepõlveaastad”. Katte sellelt kivilt eemaldasid ENSV ÜN Presiidiumi esimehe asetäitja M.Vannas ja Rakvere rajooni RSN TK esimees M.Sistok. Suurelt sambalt, R.Veeberi tehtud mälestsussambalt nn.”Kuningakroonilt” eraldasid katte Vinni NST direktor H.Kallaste ja asetäitja P.Randroo (selleks tuli neil kahe redeliga kivile ronida) ja nüüd esinesid tervitustega “Energia” kolhoosi esimees G.Suurmets, Kaarli küla RSN TK esinaine S.Köök, kirjandusliku tervituse tõid Aluvere kooli õpilased. Ürituse lõpus istutati kivi lähedale tamm ja süüdati lõke.
See mälestussammas “Kuningakroon” (R.Veeber on ise seda nimetanud
ka “Karjasekrooniks”) oli kujunduseks koguteose “Virumaa” reklaamvoldikul “Koguteose Virumaa kiituseks”. Kahjuks seda, ühte ilusamat ja omapärasemat lauluisale tehtud mälestussammast ei ole tänaseni säilinud, sest mõned aastad tagasi sattus metallikrattide saagiks. Ja nende laastamistöö oli nii robustselt tehtud, et isegi aluskivi on pooleks tehtud.
Kasutasin Kaarli rahvamaja juhataja Urve Uttendorffi materjale. Suur tänu osutatud abi ees! Arthur Ruusmaa
Head sõbrad, tuttavad ja www.virumaa.ee lugejad!
Olen Jaagup Kreem.
Lubasin inimesi aidata ja palun, et loeksite alljärgneva kirja läbi ning siis otsustaksite, kas heategu väärib tegemist.
Ilmselt on tegemist juhtumiga, kus ka väikese toetuse abil saaks kokku koguda ka puuduva osa kogu vajaminevast rahast. Isegi kui Teie ise ei saa väikest tüdrukut ja tema peret aidata, siis palun, et saadaksite selle allpool oleva kirja edasi neile, kes teda aidata saaksid. Nõnda ühiselt suudaksime Kristit abistada. Sest
KRISTI VAJAB SINU ABI
Kristi Artov sündis siia ilma 1999. aasta 14. juunil 3 kuud enne õiget aega. Sündides kaalus tüdrukuke vaid 700 grammi ja kõrvad ei olnud sündimishetkeks veel välja arenenud. Ta on olnud kogu oma senise elu kurt.
Siiski pole Kristi veel lootusetult kurt – tema kuulmislangus on 100-110 detsibelli ning teda õigeaegselt aidates ei pruugi ta elu lõpuni kurdiks (halvimal juhul ka kurt-tummaks) jääda, kui opereerida ta sisekõrva implantaat.
Operatsioon tuleks teha enne lapse nelja-aastaseks saamist s.o hiljemalt 2003. aasta kevadel, sest muidu ei pruugi ta enam rääkima õppida. Sisekõrva implantaat maksab 240 000.- krooni ja Haigekassa seda kulu ei kompenseeri.
Kristi vanemad ise on kogunud 120 000.- krooni, st. poole vajaminevast rahast. Vaja on veel teist samapalju.
Veel kuu aega tagasi olid Kristi ja tema vanemad minule täiesti võõrad inimesed. Kohtusin nendega esmakordselt Mustamäe Lastehaiglas. Nähes vanemate muret, tundsin vajadust aidata.
Mõistsin, et siin ilmas on nii palju asju, mida raha eest osta ei saa kui palju teda ka ei oleks. Ja et need on ju lihtsad asjad, mida raha eest saab. Meie, suured, tugevad, terved ja edukad inimesed, saame praegu teha midagi nii lihtsat ja samas kellegi jaoks nii tähtsat.
Mõelge, sõbrad, mida te tunnete, kui te kümne-viieteistkümne aasta pärast juhuslikult noort kaunist Kristit kohtate ja teile meenub, et teie võimuses oli anda oma osa talle nii vajalikust täisväärtuslikust elust…
Mõelgem.
Oma annetused saate teha:
Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla Toetusfondi (reg nr 900006477) kontodele:
Hansapangas 22 100 113 7609
Ühispangas 102 200 268 47 017
Nordea Pangas 172 65 265
Maksekorraldusele kirjuta:
“Sihtotstarbeliselt Kristi Artovi kõrvaimplantaat”.
Asutused ja ettevõtted saavad teha tulumaksuvabasid annetusi kuni 3% ulatuses palgafondist võ 10% ulatuses eelmise aasta kasumist.
Üksikisikud saavad soovi korral teha oma annetused ka otse Kristi ema – Anne Andressoni pangakontole Hansapangas 1106398851 (märgusõnaks “Kristi kõrvaimplantaat”).
Väike Kristi on kõigile annetajatele kindlasti väga tänulik ja suhtub igasse summasse kui siirasse paranemistoetusse.
Me ju mõistame, et üksinda ei ole enamus meist võimeline seda probleemi lahendama, üheskoos aga küll!
Olen teile, sõbrad, tänulik, kui te koos minuga hetkeks mõtisklesite ja leidsite, et nii lihtne on hoolida oma lähedastest ja võhivõõrastestki, kes meieta hakkama ei saa.
Parimate soovidega
Jaagup Kreem
…………….
 Teet Malsroos TÜTREKE SAAB KUULJAKS: “Täname kõik häid inimesi, kes annetasid! Selle rahaga peaks kuuljaks saama veel kaks last,” on Kristi ema tänulik. |
|
Laulja Jaagup Kreemi algatatud korjandusega 3aastasele kurdile Kristi Artovile kõrvaimplantaadi soetamiseks saadi kokku üle 351 255 krooni. Tänu annetajate heldusele saab sestap veel kaks kurti last kuuljaks, kui ka haigekassa nende heaks oma osa annab.
Krista Taim
Kokku annetas 3aastase Kristi heaks raha üle 1000 inimese.
Lõikust vajab kiirkorras veel kaks last
Eilseks oli nii lastehaigla toetusfondi kui ka Kristi ema Anne Andressoni kontole kogunenud tüdruku kõrvaoperatsiooni jaoks 351 255 krooni. Selle raha eest saavad kõrvaimplantaadi nii Kristi kui ka kaks väikelast, usub kurdi tüdruku ema. Kuna Kristi implantaadile kuluvast 240 000 kroonist pool oli olemas ja puuduv osa saadi annetustest, siis ülejäänu annab Andresson teiste samasugust lõikust ootavate laste heaks. Nimelt vajab mainitud lõikust kiirkorras veel kaks last, kuid nendegi vanematele käib kalli implantaadi ost üle jõu.
“Inimeste headus pole kadunud.”
“Inimeste headus pole kadunud, olen selles täitsa kindel. Inimesed on haruldased! See võtab silma märjaks,” on Anne annetajate kaastundest liigutatud.
“Nende heade inimeste nimesid on 17 leheküljel. Sõnu ei ole, nii hea meel on meil. Ja need soovid… Need on nii südamlikud, ilusad, liigutavad: “Olen üliõpilane ja rohkem mul tõesti anda pole, ehk on sellest kasu.”
Samamoodi on annetanud ühe haige lapse vanaema. Selle kohta ei ole sõnu,” hakkab ema hääl värisema. Tal on hea meel, et peale Kristi on hakatud toetama ka teisi implantaati vajavaid lapsi.
“Tean, et Tartus on üht last hakanud toetama Rotary klubi. Lõpuks on ka lootust, et implantaat võetakse haigekassa nimekirja, et kas või mingi hulk lapsi saaks selle tasuta,” lausub kurdi tüdruku ema.
Kristit hakatakse opereerima detsembris või hiljemalt jaanuaris. Ema usub, et esimesed sõnad ütleb tütreke juba kevadel. “Esimesena sisekõrvaimplantaadi saanud tüdruk ütles esimese sõna kuu pärast implantaadi sisselülitamist. Aasta hiljem aga rääkis 3-4sõnalisi lauseid. Nad hakkavad kuulma ja rääkimist õppima, nagu imikud – nullist peale,” teab Anne.
Jaagup Kreem tahab heategevusega jätkata
Ülieduka korjanduse algatanud Jaagup Kreem tunnistab, et tahab heategevusega ka jätkata. “Kindlasti mitte praegu, aga ehk järgmisel aastal. Enne räägin Lastehaigla Toetusfondi inimestega. Eks ole ju meie püha kohus aidata endast nõrgemaid ja abivajajaid. Selles pole midagi imelikku!”
xxx
SL Õhtuleht, kolmapäev. 28. mai 2003
«Tema avastamisrõõmu pole võimalik sõnadega kirjeldada!»
Tänu heade inimeste annetustele kõrvaimplantaadi saanud Kristi Artov on juba kolm kuud kuulnud helisid enda ümber ja õppinud ütlema kümmekond sõna.
Krista Taim
Inglisild lisab vürtsi
Eile Palmse mõisapargis pidulikult uue elu saanud inglisild peaks kestma kauem kui senine, sest ehitajad on kasutatud erilisi kestust tõstvaid võtteid.
Et senine Palmse mõisapargi suursild mädanes veerandsaja aasta jooksul peaaegu täielikult, siis uue silla ehitusel võeti kasutusele süvaimmutatud puitmaterjal, selle kandekonstruktsioonid on metallist ning kaetud puiduga.
Viimane välistöö tänavu
Sild on välisilmelt vana silla koopia ja asub mõisa sepapajast Bresti paviljoni viiva pargitee poolel maal.
Sihtasutuse juhataja Ants Leemetsa sõnul on silla renoveerimisega koos sel aastal Palmse mõisa investeeritud 1,5 miljonit krooni, veel jätkub mõisa peahoone keldri projekteerimine ja ehitamine. Silla renoveerimine läks maksma 250 000 krooni.
“See on tänavu viimane välistöö,” ütles Leemets eile pärastlõunal, juhtides külalisi üle ootamatult lumise silla.
Sihtasutuse Virumaa Muuseumid tellimusel projekteeris selle töö OÜ Restauraatorprojekt ja ehitas AS Haljala Ehitus.
Inglisild ja kuradisild
Suursild ehk inglisild on alati kuulunud mõisaansambli juurde ning oli 1973. aastal esimesi asju koos Bresti paviljoniga, mida Lahemaa Rahvuspark toona mõisa taastades ennistama hakkas.
Restauraatorprojekti arhitekt Aarne Kann, kes oli ka siis tööde juures, ütles, et toona alustati taastamistöid erilise entusiasmiga: “Tehti nagu endale.”
Kanni sõnul oli selliseid väikevorme nagu sillad, paviljonid ja muud puhkekohad mõisaajal pargis oma nelikümmend tükki, nüüd on neid järel kümmekond. “Need lisavad pargile vürtsi,” tähendas arhitekt. Ka pargi tagumises osas ürgoru kohal kõrguva vaateplatvormi Brest käisid ehitusmehed tänavu üle.
Seda, kust jalutajate lemmik Bresti paviljon oma nime sai, täpselt ei teatagi. Rohkem seostatakse seda siiski Prantsusmaa sadamalinna kui samanimelise Valgevene linnaga.
Kann märkis, et ennistamistööde algul, umbes kolmkümmend aastat tagasi, saadi suurt infoabi ka ümbruskonna inimeste käest, kes mõisaajal seal teenijatena töötasid.
Inglisilla nimi tuli kasutusele alles hiljuti, vastandiks samuti samas pargis asuvale kuradisillale.
INVESTEERING:
Sihtasutus Virumaa Muuseumid kavatseb tänavu Palmse mõisaansamblisse investeerida kokku 1,8 miljonit krooni, millest 1,5 miljonit on juba otstarbe leidnud. Esimesest mõisa-aastast teeb sihtasutus kokkuvõtte novembri algul.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Veel “Grossi karvasest käest”
Mind ajendas kirjutama 4. oktoobri Virumaa Teatajas ilmunud juhtkiri, mis on kirjutatud asjatundmatult ja minu au ning väärikust riivavalt. Me kõik teame, kui võimas relv on meedia ja seda enam peaks ajalehe kirjatükid (eriti juhtkiri) kandma tasakaalustatuse märki.
Linnavalitsuse vastutustundetud lubadused
Kurb on tõdeda, et 3. oktoobril jäi uus ärikeskus avamata. Julgen väita, et põhiline süü selles oli kindlasti hoone haldusfirmal. Segaduse tekitamisel määrav osa on muidugi Rakvere linnavalitsusel, mille ametnikud andsid vastutustundetuid lubadusi, mis omakorda eksitasid ja julgustasid hoone omanikke.
Linnavalitsuse istungid toimuvad kord nädalas igal esmaspäeval. Eelmisel nädalal püstitas Rakvere linn erakordse “rekordi” – neli linnavalitsuse istungit, mille eesmärgiks oli maksku mis maksab uuele ärihoonele kasutusloa andmine.
Et valimised on tulemas ja tegemist oli A-Selveri tulekuga Rakvere turule, pingutasid linnaisad või “pükstest välja” (kõikide ettevõtjate võrdse kohtlemise printsiipi rikkudes), et ehitus ometigi vastu võtta.
Kõrvalvaatajana ei mõista, kuidas olekski linnavalitsus saanud hoonele anda kasutusloa, kui puudus elektrisüsteemide pingestusluba, mille väljastab elektrikontrollikeskus, mitte linnavalitsus. Ei kujuta ette kaupluste tööd ilma elektrita. Samas ei ole minu asi puudusi lahata.
Loodan, et Virumaa Teataja täidab selle lünga, et lugejad juba emotsioonivabalt saaksid teada tegelikud põhjused.
OG Elektra soovib konkurentsi tihenemist
Mis puutub pr Mare Laeksi väljaütlemisse “Grossi karvase käe” kohta, siis sellel on oma kindlad põhjused. Pr Laeks oli kuni septembri alguseni parfümeeriakaupade müügi osas praktiliselt monopoolses seisus.
Pärast OG Elektra AS-i parfümeerialeti avamist Turu Kaubamajas oli pr Laeks tõsiselt pahandatud. Tema umbes 40% juurdehindlused on tõesti väga kõrged ja loomulikult vabaturu tingimustes jääb tema firmal hulk kasu teenimata.
Me kõik teame, mida tähendab konkurentsi puudumine – võtame või Eesti Energia, mille elektrihinna tõus ei pidurdu enne konkurentsi tekkimist.
OG Elektra on läbi kümneaastase tegevusaja arenenud karmides konkurentsitingimustes. Ei ole meie firmale keegi midagi kinkinud, ei ole me sentigi saanud põllumajandussaaduste tootmise toetuseks, ega tahagi.
Ma sain turumajanduse põhimõtetest aru juba kaugel okupatsiooniajal – müüja tahab müüa ja ostja tahab osta, vägisi need tehingud ei käi.
Seda lihtsat põhimõtet järgides on OG Elektrat pärjanud ka edu, ettevõtte majandustulemuste poolest olime Lääne-Viru ettevõtete TOP-is kolmandal, käibetopis neljandal kohal. Meie ettevõttes töötab kokku üle 800 inimese.
Arvata, et ma olen nii põikpäine ja tahaks alatute võtetega pidurdada konkureerivaid firmasid, on lapsik.
Konkurentsi pidurdamine on nagu vee tammi taha korjamine – see on vesi konkurendi veskile.
Kui keegi arvab, et Gross on alatu, siis ärgu vähemalt arvaku, et ta on nii rumal.
Samas tahaks meenutada Säästumarketi avamisega seonduvat. Juba siis tegi Rakvere linnavalitsus kõik endast oleneva hoone kiireks valmimiseks.
Ka mina andsin detailplaneeringute kinnitamisel avalikul hääletamisel mõlema juhul poolthääle, mida saab vajaduse korral kontrollida ka volikogu istungite protokollidest.
Siinkohal kasutan võimalust ja õnnitlen uue kaubandushoone avamise puhul Helter Kaubandust ja selle omanikku hr Elmo Ehrlichi, samuti kõiki rentnikke ning A-Selveri juhtkonda ja personali.
Samas luban, et teeme omalt poolt kõik selleks, et konkurents üha tiheneks, mis vaieldamatult annab tarbijale parima tulemuse.
Oleg Gross, OG Elektra nõukogu esimees
Rannapiiga võttis aerud pihku
Soome lahe rannikul Pedassaares isal kala püüda aitav Hille Lass ei pea meretööd raskeks. Meditsiiniõeks õppinud naine kiidab kordumatuid elamusi pakkuvaid hommikuid ja õhtuid merel.
Mis teid Võsule kutseliste kalurite nõupidamisele tõi?
Eks ikka soov infot saada. See, kas piiratud õigustega püüdjaile, nn kolmevõrgumeestele ka edaspidi midagi jätkub või võtavad suured ja vägevamad kõik eest ära.
Tulin koosolekule koos isaga. Meie püüame kala ainult oma tarbeks. Nimetame end ühevõrgumeesteks. Elame Pedassaares, kus on ilus ja romantiline kivine neem.
Kuidas sealkandis kalaga lood on?
Ega ausalt öeldes kiita ole. Juba ajalooliselt on välja kujunenud nii, et Pedassaare just rikkalik kalakoht pole. Teiselpool neeme püüavad Vergi mehed ja vaat nemad on hoopis kõvemast puust.
Meil väike vineerpaatki, mootorit pole, sõuame käsitsi. Peamiselt lesta saame, kevadel kudeajal püüame räime.
Pann ikka mõnikord naerab tulel ja kevadel soolame silkugi sisse. Kassidki saavad oma jao. Nemad, teadagi, käivad sabad püsti oma noosile rannas paadi vastas järel.
Kalamehed räägivad ikka suurimast kalast.
Jaa, mäletan minagi seda, üheksakilone lõhe või meriforell oli. Hilisemasel täpsustamisel arvati, et kahe eelmise ristsugutis. Ka niisuguseid liigub. Mäletan kuupäevagi, see oli 31. augustil 1999.
Kuid ma ei saa uhkeldada sellega, et mina ta välja tõin, vend oli seekord merel. Tegu oli selle kalapurakaga, et paadist välja ei kargaks.
Ka viiekiloseid meriforelle oleme saanud. Tänavu oleme kahjuks vähe merele pääsenud.
Suvel oli vetikat rannas nii palju, et vesi lausa haises. Kevadel taob võrgud tihti kõntsa täis. Meri on ilmselt nii saastunud.
Palju Pedassaares kalapüüdjaid on?
Kutselised kalurid meil puuduvad, ikka rohkem kolmevõrgumehed ja ega meidki eriti palju ole. Naabrimees käib merel isegi rohkem kui meie.
Mul tuleb isal abis olles sõuda, võrku merre lasta: oma tööjaotus on. Ma ei ütleks, et see naisele just eriti raske oleks. Kõrgema lainega muidugi, jaa…
Meil oli kolmaski väga innukas mees, Raine Kalgre oli ta nimi, kuid tema kahjuks suri. Ta oli lausa fanaatik, kirjutas ajakirjale Kalastaja.
Merel näeb sageli kauneid pilte.
Tõesti, eriti õhtuti, kui päike loojub ja hommikuti, kui ta tõuseb. Mõnikord, kui udu on ja kõik nii vaikne ja hääled selged – ilus on ja jääb hinge.
Üks kevadine pilt jäi hästi meelde. Saarmas oli siia kinni püüdnud ja maiustas sellega kivil. Tulime just võrke sisse laskmast ja päris ligidalt läksime mööda – nii oli siia söömisega ametis, et ei teinud meist väljagi.
Olete põline rannaelanik.
Kui ema ja vanaema järgi võtta, siis küll, kuid isa oli linnamees. Mina sain hariduse Tartus, kuus aastat õppisin meditsiini ja töötasingi õena sellel alal, kuid edaspidi enam vaevalt. Vähemalt kümme aastat olen eemal olnud, nõukogudeaegsete teadmistega siin vaevalt midagi ära teeb.
Elu on läinud nii, et ema on invaliid ja pean teda abistama. Kodus väike majapidamine, kanad ja kassid, talvevarud.
Kas merel käib ka teisi naisi?
Nüüd enam mitte, kuid naabrimehel oli sugulane, üle kaheksakümne aastane proua, kes merel abis käis.
Kanged naised on rannanaised.
Aga vanasti oli sageli nii, et mehed olid kaugel merel ja naistel tuli kogu majapidamise raskus kanda.
Minu ema rääkis, et tema käis koos naaberküla naistega räimepüügi ajal merel paadist kive vette viskamas. Räimevõrgul olid kivid all, et see ilusti, kindlalt ja sirgelt vees istuks. Isegi lapsed võeti abiks kaasa.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
VE: Gross, Villem – kirjanik
Villem Gross – kirjanik. Sündinud 11.01.1922.a. Tartus. Samal aastal asus perekond Kohtla-Järvele, kus isa hakkas tööle kaevurina.
Pärast kohalikku algkooli (Kooliküla) õppis 1937-40 Jõhvi keskkoolis, lõpetas 1940.a. Rakvere keskkoolis 10. klassi.
Suure Isamaasõja tegi kaasa Eesti Laskurkorpuses. Pärast sõda töötas ajakirjanikuna: 1946-51 “Talurahvalehe” toimetuses, 1951-54 “Rahva Hääle” kirjanduse ja kunsti osakonna juhatajana, 1954-56 “Sirbi ja Vasara” kirjandusosakonna juhatajana, 1956-59 “Nooruse” toimetuse vastutava sekretärina.
Kirjanike Liidu liige aastast 1950.
Tema töid: jutustus “Noored” (1949), näidendid “Jää sulab”
(1950), “Suures perekonnas” (1951), “Ankeet” (1955), proosateosed “Ühe poisi suvi” (1960), “Tiivasirutus” (1958), “Keskmised äevad” (1966), romaanid “Müüa pooleliolev individuaalelumaja” (1961), “Pinginaabrid” (1963).
Kaevurite teemat on käsitlenud draamateoses “Poolteist kuud” (1966) ja romaanis “Kooliraha” (1967).
Arvustuste ja publitsistika kohta on ilmunud valimik “Kas ainult täna on tänapäev?” (1972).
Gross kirjutas argistest, kuid ka salatud asjadest, mistõttu sai
populaarseks nõukogude lugejate hulgas. 1990.a. ilmus tema sulest
“Enne suurt ilmamuutust”, milles on juttu Villem Grossi noorusaastatest
Kohtla-Järvel, sh. ka õpiaastatest Kooliküla algkoolis.
Villem Gross suri 6. aprillil 2001.a. 79aastaselt.
Arvo Aun, EKBL materjalide põhjal