on Virumaa virulaste hoida

Adolf Johannes (Juhan) VEDRO sündis 16.10.1890 Narvas.10-aastaselt hakkas ta kohaliku pagari juures muusikat õppima. Seejärel õppis rahvapilliorkestris pikolobalalaikat mängima, lisaks ka mandoliini-, viiuli- ja kitarrimängu. Juba 14-selt oli osav orkestrant – mängis Eesti Seltsi ja Tuletõrjeseltsi orkestris viiulit, trumme ja kornetit, Kreenholmi vabriku orkestris
kontrabassi. 1899-1901 õppid A.Verdo Narva Peetri kiriku koolis, järgnes kuus aastat Narva Linnakooli, kus ta kirjutas ka oma esimesed helitööd.
1907-1912 töötas ametnikuna Teede- ja Ehituskontoris Narvas, siis Peterburis. Peterburis oli ta Soome vaksali ja Peetri kooli taidlejate orkestris pillimees. Võttis kontrabassitunde õukonna kontrabassirühma konstertmeistri A.Žirhakovi ning muusikateaooriatunde August Topmani ja Peeter Süda juures.1912.-l sai A.Vedrost elukutseline orkestrant. 1915-1917 täiendas ta end Peterburi Konservatooriumis V.Bechi kontrabassiklassis. 1917.-l asus elama Tallinnasse ja alustas kontrabassimängijana Harjuvärava mäe suveorkestris, seejärel Estonia teatri orkestris.1920.-l kutsus Tallinna Kõrgema Muusikakooli juhtkond A.Vedro Ludvig Juhi
lahkumise järel kontrabassi ja muusikateoreetiliste ainete õppejõuks .A.Vedro lõpetas ise eksternina 1936. aastal Tallinna Konservatooriumis kontrabassi ja kompositsiooni eriala. 1920-1941 õppisid A.Vedro juures kõik silmapaistvad eesti kontrabassimängijad  ja temast kujunes ka tunnustatud muusikateoreetiliste ainete õppejõud, kes andis solfedžo-, harmoonia-, vormiõpetuse- ja orkestratsioonitunde. Tema lemmikuks oli klassikaline muusika, kuid ta ei olnud vastu ka uuendustele muusikas.
Vedro püüdis ise kasutada palju rahvaviise, samuti ka õpilastes tekitada huvi rahvamuusika vastu. Nii asendas ta harmooniaülesannetes koraalid rahvaviisidega. Ateistina soovitas ta konservatooriumist kirikumuusika eriala kaotamist ja soovitas piirduda vaid orelikunstnike ettevalmistamisega. Ka kodus jätkas ta ateistlik-rahvuslikku joont ning luges pereliikmetele usupühadel piibli asemel KALEVIPOEGA.
A.Vedro oli suur loodusesõber, lillekasvataja, mesinik ja puuviljaaia hooldaja. Suvistel rahvaviiside kogumise ajal sõitis ta jalgrattaga ringi mööda Eestimaad. Ja kui ta 1935-1938 viibis reisidel Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias ja Hispaanias, siis ei unustanud ta ka kunagi rahvaviiside kogumist.
Üheks tema hobiks oli ka fotograafia ja nii juhtus, et 1930.-l katsetas värvifotode tegemist. Kui Eestis oli majanduskriisi periood, siis püüdis A.Vedro aidata oma kolleege abiandmiskomitee kaudu (oli selle organiseerija). Tema tööraamatusse on kantud järgmised ametikohad: 1918-1920 oli Balti Manufaktuuri ja 1934-1937 Nõmme Majaomanike Seltsi segakooridirigent. Samal perioodil ajal püüdis ta ka Nõmmele oma muusikakooli asutada.
Oli ka kohalike laulupäevade juht.
1940.-il oli ta üks nendest, kes püüdis asutada Eesti Rahvakonservatooriumi. A.Vedro oli Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi poolt korraldatud muusikaõpetajate kursuste lekotor, Muuseumiühingu juhatuse liige, Eesti Muusika Almanahhi toimkonna liige, Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi juhatuse liige ja 1940.-l ka selle esimees, 1938-1940 oli ta Eesti Helitaide ühingu esimees ja samal aastal sai temast ka üks Eesti Heliloojate Liidu asutajaid (1940).  Eesti Muusikaakdeemia professoriks sai A.Vedro 1937 ja oli sellel kohal saksa okupatsiooni alguseni, mil ta vabastati kõikidest ametitest (üheks põhjuseks võib ka lugeda 1940.-l ENSV kunstidekaadiks Moskvas kirjutatud ooper Libahint). 1941.a-st elas A.Vedro tagasitõmbununa. A. Vedro suri 27.09.1944 Haapsalus, kuhu ka maeti.
24.06.1945 maeti A. Vedro põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.

A.Vedro helilooming oli otsinguline ja muusikaliste väljendusvahenditerohke. Tema loomingusse kuulus muusikat väga erinevatele koosseisudele. Loomingusse kuuluvad ooperid Kaupo ja Muistne Mõõk, sümfoniett-süit sümfooniaorkestrile,  näidendimuusikast Kaval Ants ja Vanapagan, klaverikontsert, kammermuusikateosed jt.
Rahvaviiside ainetel valmis 12 variatsiooni neljale harfile, sonaat viiulile ja klaverile, mitmed  koori- ja soololaulud. Ta on kirjutanud ka Solfedžo algharjutuste vihiku ja Instrumendiõpetuse.
Temast kirjutas 1963. aastal monograafia Helga Tõnson.

Arthur Ruusmaa Heino Rannapi raamatu “Eesti Muusikaakadeemia professorid” 1919-2001,Tallinn, 2002. alusel.