Viikingipäevad võlusid ajastutruu miljööga
 Karm mõõgavõitlus pani külastajatel vere tarretama, ent korraldajad ei pea seda ala jalgpallist ohtlikumaks. Foto: Tairo Lutter |
Kolmandaid rahvusvahelisi viikingipäevi Käsmus läinud nädalavahetusel iseloomustas õdus miljöö, kuigi sealt ei puudunud ka viikingitele omane mehine võitlus.
Paljude arvates Vihula valla esindusürituseks tõusnud viikingipäevadelt käis hinnanguliselt läbi kuni 10 000 inimest, samas võlus mere vastas mändide all Vana-Jüri neeme tipus püsti löödud viikingite laager kammerliku meeleoluga.
Ajalugu ei alga triibuseelikust
Eestlaste juuri otsiva muinaseesti seltsi Rease sõjapealiku, ühe korraldaja Lennart Männi sõnul oli Käsmu ürituse puhul tunda sõbralikku ja muhedat äraolemist palju rohkem kui teistel samalaadsetel festivalidel Balti riikides või Skandinaavias. “Mujal on asi läinud palaganiks,” ütles Mänd, “viikingite igapäevaelu jääb nende atraktsioonide varju.”
Ka Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik oli sellise kammerliku tooni ja ajastutruudusega rahul. Oli nagu see seltskond oleks just paadid kaldale jätnud ja samas laagri üles löönud nagu tuhat aastat tagasi, ütles ta.
Muuseumi peremees, kes kandis kaelas XIII sajandist pärit ja Põltsmaa jõe äärest leitud sõlge, rääkis, et näiteks ei lubanud ta skulptor Mati Karminil oma mõõku laagriplatsil müüa, sest need ei vastanud sellele ajastule.
Aarne Vaigu arvates olid seekordsed viikingipäevad küpsemad ja paremad kui varasemad kaks. Seda kinnitasid näiteks ka külalised Soomest, kellele meeldis taoline kodune ja külapärane olemine Euroopas ainulaadses kalurikülas.
Kuigi järgmisel aastal on Käsmusse ka viikingilaevu oodata, kardab Vaik neid päevi liiga suureks paisutada. Juba nüüd ummistasid külastajate autod Käsmu kitsukest peatänavat.
Ehe, kuid ohvriteta võitlus
Ometi ei jäänud ka metallrüüdes meestel võitlus pidamata ning mõnigi tugevamat sorti mõõgaobadus pani pealtvaatajad ahhetama.
Arstiabi siiski vaja ei läinud, ehkki mõnel viikingil oli mokk lõhki ja sinikad küljes.
Võitjana tuli välja Valgevene mõõgamees Sergei, kelle lätlasest vastane finaalis keelatud võtet kasutas.
Lennart Mänd ütles, et tema sai vähem võidelda, kui oodata oskas, ent see polnudki probleemiks, sest eesmärgiks seati ikkagi osavõtt ise.
Samas lisas Mänd, et tegu pole võitluse imiteerimisega, vaid tõsise turniiriga, kus turvalisuse huvides jälgitakse tähelepanelikult kõigi kaitsmete olemasolu ning päris kõike teha ei tohigi, nagu finaal ka näitas. Siiski, Mänd ei pea seda ala jalgpallist ohtlikumaks.
“Selline võitlus on küll publikule atraktiivne, kuid viikingipäevade põhieesmärk on näidata muistsete eestlaste eluolu, nende riideid ja käsitööd. Selline võitlus oli vaid osa sellest ajastust,” rääkis Mänd.
Kui Lennart Mänd osales seekord keskpäraselt mõõgavõitluse turniiril, siis Aarne Vaik saavutas teise koha kirveviskamises, mis andis võimaluse jätkata võistlust “arutus tormamises” ümber paadi, kuid sealt alates ta loobus, jättes võimaluse noorematele.
Käsmus sai lisaks reedesele teaduskonverentsile laupäeval-pühapäeval näha seppade ja teiste käsitööliste tegemisi, kuulata vanu laule, mida saatsid tolleaegsed pillid ning mekkida lõkke kohal küpsetatud odrakooki.
JUURED SÜGAVAL:
Muinaseesti selts Reas propageerib esiisade kunsti ja eluolu ka tänapäeva eestlastele. “Meie ajalugu algas triibuseelikust palju varem,” ütleb Rease sõjapealik Lennart Mänd. Kokku kuulub umbes viis aastat tegutsenud seltsi koos lastega ligi 40 liiget, kelle hulgas on nii käsitöölisi kui ka teadustöötajaid.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
VE: Pagari mõis
XIII sajandil oli Kirde-Eesti küllaltki tihedasti asustatud ja “Taani Hindamisraamatus” loetletakse hulganisti Jõhvi kihelkonna külasid, mille suurus kõigub 4 adramaast 25 adramaani. Nende seas mainitakse ka 5 adramaa suurust Pagari küla (Paccari).
Pagari mõis ilmus ajalooallikaisse XVII sajandi teisel poolel ja kuulus sel ajal rittmeister Otto von DELWIGILE.
XVII sajandi 80-tel aastatel mõis redutseeriti – riigimõisad võeti tagasi.
XVIII sajandi keskel omandas Pagari mõisa rüütelkonna peamees maanõunik Otto Magnus von STACKELBERG ja sellele suguvõsale kuulus mõisasüdamik ka Eesti Vabariigi perioodil. 1939.a-l pöördus mõisaomanik tagasi kodumaale Saksamaale.
XIX sajandi alguses koosnes mõisahoonestus s.o. härrastemaja koos
kõrvalhoonetega eranditult puitehitustest. Tootmishoonetest nimetagem viinakõõki, pukktuulikut ja kudumistöökoda. Hoogsam ehitustegevus
algas siin XIX sajandi esimesel poolel, mil rajati mitmeid kivist majandushooneid ja kujundati suur looduslikus stiilis park. Järelklassitsislikus stiilis härrastemaja ehitusaeg langeb arvatavasti XIX sajandi viimasesse veerandisse ja hoone idapoolsele otsafassaadile rajati XIX sajandi lõpul kahekorruseline juurdeehitis, mis hävines II maailmasõja ajal (praegu meenutab seda kohta vundament). Nimetatud hoones asusid teenijate toad ja köök.
1924.a-st paiknes siin ka Pagari kool kuni uue koolimaja valmimiseni 1930.a, mis tegutses veel 12 aastat tagasi Pagari algkoolina. Praegu on siin sees Pagari teabetuba ja raamatukogu. Eelmise aasta remondtööde käigus sai uue ilme raamatukogu ja maja sissekäigud ning verandad.
Härrastemaja praegune veranda on pärit 1950-te aastate kapitaalremondi ajast. Peahoone läänepoolsel otsafassaadil asus Stackelbergide perevapp, praegu meenutab seda kohta tume laik. Härrastemajas elab mitmeid perekondi ja maja on sattunud suurde lagunemisohtu, kuigi tänu uuele katusele on suurele hävinemisele piir pandud. Siiski on siseehitused ja lappimised on rikkunud interjööri ja omaette vaatamisväärsuseks on jäänud vaid malmist keerdtrepp.
Õnneks on ansamblina jäänud püsima mitmeid abihooneid, krohvitud seintega paekivist tõllakuur, kelder, maakivist aednikumaja (sellest on kahjuks peale hiljutist tulekahju ainult seinad püsti), krohvitud seintega viljakuivati, paekivist ja maakivist müüridega karjalaudad, mis veel hiljuti leidsid kasutamist, puidust koolimaja (praegune kohaliku elu keskpunkt oma teabetoa ja raamatukoguga).
Mõisaansamblist eemal, kõrgel künkal asub hollandi tüüpi tuuleveski, mille katusel olev tuulelipp kannab aastaarvu 1899. Tuuleveski enda sisustus on hävinenud, kuigi seina ääres on näha sisustuse metallelemente ja agregaate. Omamoodi sümboliks on ka mõisapark, kus asub taasavatud mälestuskivi Pagari lahingu (16.01.1919.) mälestuseks Vabadussõjas ja taastatav piirdemüür.
Kahju, et praegusel ajal on maamajandus läinud allakäigu teed ning aidanud kaasa Pagari mõisa abihoonete tühjaksjäämisele. Kindlasti on ka oma
mure selles, et paljud hooned anti erastamise käigus inimeste kätte, kes ei ole suutnud seda korras hoida (see on ka mõistetav, sest uue vabariigi sünniga muutusid nii majanduslikud olud kui ka majanduspoliitika ja endised plaanid jäid teostamata).
Loodan siiski, et varsti tulevad ka siia uued tuuled ja endine Pagari mõis räägib endast jälle, sest klassitsistlikke puitmõisahooneid on Eestis väga
vähe säilinud.
Arthur Ruusmaa, kasutatud muuseumi ja muinsuskaitse arhiivi materjale.
Lisaks on teel foto Pagari mõisa tagafassaadist 1909a.-l.