Ka Virumaal on laokil mõisahooneid. Üks neist on Neerutis.
Kelle köis lohiseb? Avo Blankini foto
xxx
Loe lisaks:
11. nov. 2008 – Neeruti mõis vaagub hinge
8. mai 2004 – Virumaa paremad mõisad on müüdud.
Mõisate saatus Palmses näitusel
Üleeile avati Lahemaa külastuskeskuses Palmses fotonäitus “Mõni mõis!?”, mille sisuks on kajastada mõisahoonete erinevaid saatusi.
Väljapanek koosneb 30-40 fotost, mis valmisid koostöös Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengitega. Näituse eesmärgiks on juhtida üldsuse tähelepanu eesti arhitektuuri- ja kultuuripärandi ühele ainulaadsele osale – Eesti mõisatele, teadvustada sellega seonduvaid probleeme ja alustada nendele lahenduste otsimist.
Sama näitus on olnud juba üleval Riisipere ja Alatskivi mõisas. Palmses jääb see väljapanek avatuks kuni 31. augustini.
Sajandeid on Eesti maaelu koondunud mõisate ümber, need on olnud kultuuri- ja majanduskeskused. Möödunud sajandi alguses see traditsioon katkes. Uusi keskusi hakati nimetama küll riigimõisateks, küll kolhoosideks ja sovhoosideks. Kuid keskuse arhitektuurset vormi – mõisakompleksi – pole uuele sisule sugugi alati sobivaks peetud.
Eesti mõisate allakäik on olnud enam-vähem ühesugune: vaadatud ja mitte nähtud, omatud ja mitte omaks tunnistatud.
Nii on meie maa täis lagunevaid mõisahäärbereid. Et need seni halvemas või paremas korras säilinud mõisad ei sammuks üha kiirenevalt kõige kaduva teed, on TPÜ kultuuriajaloo tudengid otsustanud pisutki pidurdada seda juba liigagi kaugele jõudnud protsessi.
Mis võiks veel enam inimeste tähelepanu köita kui pilt. Seetõttu on rändfotonäituse korraldamine Eesti erineva saatusega mõisatest algatusena igati sobilik. Samas ei tohiks näitus olla pelgalt kujunenud olukorra konstateering, vaid peaks igas külastajas tekitama küsimuse, mida on veel võimalik teha, et anda kultuuriväärtuste lagunemisele vastupidine suund.
Lisaks näitusele, mis koondaks visuaalselt mõjuvat pildimaterjali tegelikkusest, plaanime algatada ka laiema arutelu.
Madis Tilga, Kultuurimahvia
Kohalike valimiste eripära
Kohalikeks valimisteks valimistumisel on suurem osa aurust kulunud vaidlustele valimisliitude üle. Samas on kohalikul tasandil nii poliitika kui poliitikute suhtes hoopis teistsugused nõudmised kui erakondade staapides, Riigikogus või valitsuses.
Kohaliku tasandi amatöörist poliitikud
Tants valimisliitude ümber, mis loodetavasti lõpuks läbi saab, on osalt toimunud muude kohalike probleemide arutamise arvelt, takistades nii valimiste ettevalmistamist kui konkreetsetele küsimustele lahenduste leidmist.
Vallamajast paistab enamik asju pisut teise nurga alt kui Toompealt. Olemuslikult erinev on juba kokku kogunenud seltskond. Erakondade staapides, Riigikogus ja valitsuses tegutsevad elukutselised poliitikud ehk profid, kes just sellest tööst elatuvadki. Ja tahavad järjest kaugemale jõuda.
Kohalikul tasandil lüüakse poliitikas kaasa enamasti põhitöö kõrvalt ja teistel motiividel. Need, kes teadvustavad end amatööride või koguni tervisesportlastena, on samas tihti eetilisemad ega lähe suurtulemuse nimel dopingut pruukima. Nii peaks just tõhus tegutsemine kodukohas saama edasise poliitilise tõusu nurgakiviks. Mitte parteiline karjääriredel sekretärist abiks, nõunikust saadikuks. Vähemalt põhiosas, sest erandid on selles mängus osa reeglistikust.
Kohalikul tasandil on suur korruptsioonioht
Sama erinevad on eri tasandite poliitikutele esitatavad nõudmised. Ei oodata volikogu lihtliikmelt säravat kõnet euroliidu teemadel, pigem vastust, kust saada staadioni parandamiseks raha. Või kuidas luua vallas mõni töökoht juurde. Ja nii järk-järgult juba suuremate otsustusteni nendelt, kel avaram pilk. Mitte aga vastupidi – kabinetist karjamaale direktiividele vastavat lüpsitehnikat õpetama.
Muidugi on kohalik poliitika isiklikest suhetest raskelt läbi põimunud ning korruptsioon laiutab just kohalikes omavalitsustes kõige enam. Selle tõkestamiseks vajatakse riigi abi, ent põhiliselt sõltumatute institutsioonide, mitte poliitiliste otsuste näol. Kel volikogus istumise eesmärk teatud maatüki saamine, peaks valija nüüdseks ära tabanud olema.
Kuna kohalike valimisteni on jäänud vaid mõni kuu, tahaks vähemalt suurematelt erakondadelt põhimõttelisi vastuseid mitmele küsimusle. Alustades omavalitsuste ja keskvõimu suhetest ja raha jaotamise reeglitest kuni konkreetsetele projektidele lahenduste pakkumiseni.
Kusjuures selliseid, mis ei viiks Eesti niigi ebaühtlast arengut veelgi enam tasakaalust välja. Ja mille juures ei oleks mõttelist märget “ainult siis, kui meie poolt hääletate”. Mida saaks pigem vaadata kui osa erakonna programmilistest seisukohtadest.
Kohalikul tasandil on teised eelistused
Senises praktikas on kohalikul tasandil suudetud erakondlikke vastuolusid ületada edukamalt kui pealinnas. See võiks jätkuda ilma parteistaapide sekkumiseta. Kindlasti on kohalike valimiste üheks suuremaks eripäraks üksikküsimuste eelistamine üldistele, majanduse ja sotsiaalsfääri eelistamine poliitikale.
Kõige enam määravad kohalike valimiste erilisuse siiski omavalitsusüksuste erinevused. Mis ühte kohta sobib, see teise mitte. Tallinn on muu Eestiga võrreldes ju nagunii omaette olevus.
Jüri Leesment, Raadio Vaba Eurooopa
Viikingid röövisid eesti naisi
Täna Käsmus algavad kolmandad viikingipäevad kulmineeruvad pühapäeval parima sõdalase väljaselgitamisega. Korraldaja Aarne Vaik aga ütleb, et ega kõik viikingid nii väga tapjad olnudki.
 Käsmu Meremuuseumi peremees Aarne Vaik loodab peagi ka oma kodulahel ehtsaid viikingilaevu näha, näiteks peatsel kokkutulekul. |
Miks peetakse need rahvusvahelised viikingipäevad just Käsmus?
Siin on selleks sobilik miljöö, mis asub puutumatus looduses, millist mujalt Euroopast raske leida. Sellist platsi, nagu Vana-Jüri neemel asub, ei leia kusagilt – mets tuleb vastu merd. Mujal on kas telefoni- või elektripostid või moodne ehitis.
Meie reegel on see, et sel platsil ei tohi olla mingit asja, mis on plastmassist, kõik esemed peavad meenutama tuhande aasta taguseid aegu ja kajastama seda ajastut. Püüdleme selle ajastu poole igati, alates toidust, lõpetades suveniiridega. Ja me ei nimetagi seda viikingi, vaid muinaseesti ajaks, selleks eestlaste vabaduse ajaks.
Kuidas see traditsiooni algus sündis?
Need asjad leiavad ise mind. Ja mis on huvitav, selle võtan vastu. Ei mäletagi seda päris algust. Kas Eve Kask tõi kellegi siia, et on selline koht ja selline muuseum, et võiks midagi teha.
Te olete viikingielu käinud uurimas ka Gotlandil ning teinud telesaates Jazziga muinasaegset toitu. Olete seda asja põhjalikumalt uurinud?
Ega ma palju seda viikingi asja uurinud ole. Mis ma uurin, siin tulevad doktoritööd ettekandele.
Kas on Käsmul ka mingi ajalooline side viikingitega?
Ei oskagi täpselt öelda. Eesti viikingiaega alles otsitakse, isegi viikingilaeva otsitakse. Pole ju ühtegi tükki veel leitud. Eestis ju kõik laevad põletati ära, isegi kõik tükid, mis kaldale tulevad, põletatakse ära.
Küll aga on Tallinna nimi tulnud minu arusaamise järgi viikingitelt – talilinn, sest see oli viikingite laevade talvitumise koht. Laevad olid ju nii kallid, et need tõsteti talveks kaldale ja seal siis pandi mehed valvama. Õiged Eesti viikingid on ikka Saaremaal olnud.
Kas viikingite üldteada barbaarsus on teile vastuvõetav?
Peeti rahulikult oma põldu ja kaitsti kodu, oma kaupa pidi ju kaitsma. Ega praegugi Venemaale ei julge oma rekkaga minna, kui oma koormat ei kaitse. Nüüdse aja turvamehed on omaaegsed viikingid. Kuid paljud olid ka röövviikingid, niiöelda katusepakkujad.
Aga mida Eestist võõrsile viidi?
Mida siit viia oli. Vaha ja nahad ja niimoodi. Aga kõva ekspordiartikkel on alati olnud ju Eesti naised. Nii nüüdki. Siis käidi röövimas, nüüd lähevad ise.
Konverentsile on tulemas ka muinastulede öö tegelased.
Muinastuled pannakse, jah, augusti viimasel laupäeval põlema. Mere ääres on valve alati olnud. Kui paati ei valvatud, siis vaadati, mis laevad on liikumas. Kas on vaja päästa või röövida – merel oli alati pilk peal. Mis merelt leiti, on leidja oma.
Läänemere ääres elavaid rahvaid ühendab peale muinastulede süütamise ka muu.
Just. Neid ühendab meri. Käsmu mehel oli lihtsam paadiga Soome sõita kui hobusega Rakverre. Ja sealt algas rahvusvaheline suhtlemine. Ja mõjutused siia on väga skandinaaviapärased. Siin on ju näiteks sussid kasutusel, mitte pastlad. See on üks kultuuriring, mis ümber Läänemeri ühendas. Aga eks Eesti ole erinevate kultuuride ristteel.
Veel nüüdsetest viikingipäevadest. Lisaks teile on seda põnevat ettevõtmist korraldamas ka teised. Kes?
Siin on taga inimesi igalt erialalt, kunstnikest kuni arheoloogideni. Samuti muinaseesti võitlusselts Reas. Reas oli hea peremees, kelle juures elas kunagi üks siin vangi langenud norra prints.
Mis maalt on osalejad tulemas?
Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Rootsi, Soome. Ootasime ka tänavu Soomest viikingilaeva, kuid see jäi tulemata.
Aga lootust on, sest üks soomlasest viikingilaeva ehitaja ostis hiljuti Käsmusse maja. Plaanis on teha lausa viikingilaevade kokkutulek Käsmus.
Mis kujuneb päevade tippsündmuseks?
Pühapäeva lõunal algavad parimate sõdalaste võitlused.
Aga kavas seisab ka arutud tormamine ja tursaviskamine. Mis need endast kujutavad?
Arutu tormamine… ei osanud sellele paremat nime leida. See on vees tormamine ümber paatide.
Aga tursk, kurat, on nii kallis, kallim kui lõhe. Aga ta on nii sitke kala. Saab näha, kas keegi võlub tursa kusagilt välja.
Aga näeb käsitööd: sepatööd, kangakudumist, sokinõelumist.
Kuidas Käsmu meremuuseumil muidu suvi on läinud?
Ootuse ja lootuse tähe all nagu eelnevadki. Tuleval aastal saab kümme aastat, mil ma siin seda meremuuseumit teinud olen.
Ja Käsmu küla saab 550. Maja on ikka veel piirivalve oma. Loodan, et ühinen ka kunagi selle sihtasutusega Virumaa Muuseumid. Suvi on tihe olnud nagu alati, eks kokkuvõtteid teen sügisel.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Lahemaa Rahvuspargi Külastuskeskuse pressiteade: 01.08.02
FOTONÄITUS “MÕNI MÕIS!?”
LAHEMAA KÜLASTUSKESKUSES (PALMSES) 1.-31. AUGUSTIL 2002
Fotonäituse sisuks on kajastada mõisahoonete erinevaid saatusi. Väljapanek koosneb 30-40 fotost formaadis 40X60 cm, mis valmivad koostöös Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengitega. Näituse eesmärgiks on juhtida üldsuse tähelepanu eesti arhitektuuri- ja kultuuripärandi ühele ainulaadsele osale – Eesti mõisatele, teadvustada sellega seonduvaid probleeme ja alustada nendele lahenduste otsimist. Näitus on olnud juba üleval Riisipere mõisas (06.07.-17.07) ja Alatskivi mõisas (19.07-28.07).
Näitus jääb Palmses, Lahemaa Rahvuspargi külastuskeskuse ruumes, avatuks kuni 31. augustini ka.
Sajandeid on Eesti maaelu koondunud mõisate ümber, need on olnud kultuuri- ja majanduskeskused. Möödunud sajandi alguses see traditsioon katkes. Uusi keskusi hakati nimetama küll riigimõisateks, küll kolhoosideks ja sovhoosideks. Kuid keskuse arhitektuurset vormi – mõisakompleksi – pole uuele sisule sugugi alati sobivaks peetud.
Eesti mõisate allakäik on olnud enam-vähem ühesugune: vaadatud ja mitte nähtud, omatud ja mitte omaks tunnistatud. Nii on meie maa täis lagunevaid mõisahäärbereid. Et need seni halvemas või paremas korras säilinud mõisad ei sammuks üha kiirenevalt kõige kaduva teed, on TPÜ kultuuriajaloo tudengid otsustanud pisutki pidurdada seda juba liigagi kaugele jõudnud protsessi.
Mis võiks veel enam inimeste tähelepanu köita kui pilt? Seetõttu on rändfotonäituse korraldamine Eesti erineva saatusega mõisatest algatusena igati sobilik. Samas ei tohiks näitus olla pelgalt kujunenud olukorra konstateering, vaid peaks igas külastajas tekitama küsimuse, mida on veel võimalik teha, et anda kultuuriväärtuste lagunemisele vastupidine suund. Lisaks näitusele, mis koondaks visuaalselt mõjuvat pildimaterjali tegelikkusest, plaanime algatada ka laiema arutelu, mistõttu korraldasime Riisperes 6. juulil 2002. a. teemakohase konverentsi.
KORRALDAJAD
Projekti autoriteks ja kogu ürituse sisuliseks läbiviijaks on Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriajaloo esimene äsja lõpetanud lend. See projekt on osa meie lõputööst ja ühtlasi püüd jõuliselt eesti kultuurielu vormima hakata. Selguse huvides oleme koondunud ühisnimetuse alla “Kultuurimahvia”.
Teised on meie head koostööpartnerid – Tartu Kõrgema Kunstikooli kolmanda kursuse fotograafiatudengid. Nemad tegid pildid ja hoolitsesid näituse kujunduse eest.
SPONSORID
Peasponsor on Sihtasutus “Euroopa Noored”. Suursponsorid: AS Remet, Tallinna Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital. Toetajad: Nissi vald, ajaleht “Sirp”, Tallinna Pedagoogikaülikool, AS Softronic, ajaleht “Eesti Ekspress“, ajaleht “Eesti Päevaleht“.
Info Palmse näituse kohta: Lahemaa Rahvuspargi Külastuskeskus telefon: (032) 95555
e-kiri: info@lahemaa.ee
Autor: Valdeko Piir
http://www.ene.ttu.ee/maeinstituut/foto/45.htm
http://www.hot.ee/peetrikeseunenagu/gallery9.htm
Lisan oma kodulehelt autori teisi pilte kaevanduse teemadel tema pojalt.
Jõudu ja edu entsüklopeedia koostamisel.Tuleb päris huvitav.
Peeter Piir peete77@hot.ee
Lõõtspillipäevad peavad juubelit
Reede õhtul kell üheksa oodatakse kõiki, kes armastavad lusti ja muusikat Väike-Maarja lähistele Müürikule Vainu Tare õuele pidama V Virumaa lõõtsapäevi.
Lõõtsapäevade avamisele järgneb ürituse algataja ja korraldaja Vainu Tare perenaise Anne Pajuste sõnul lõõtsa- ja lõkkesimman, murul lüüakse rahvatantsu, vardas küpsevad traditsioonilised simmanisead. Teisel päeval sõidab lõõtsaseltskond maakonda kontserte andma.
Varem neli aastat Põrna kõrtsis toimunud ja rahva seas üsna suurt populaarsust võitnud lõõtsapäevadele on tänavu registreerunud 64 osavõtjat Virust Võruni välja.
“Eesmärgiks ei ole kokku kutsuda kõrgeltkoolitatud või kuulsaid akordioni-, lõõtsa-, bajaanimängijaid,” märkis Pajuste. “See on asjaarmastajatest külapillimeeste kokkusaamise ja esinema julgustamise koht. Üheskoos lustimine, millest ka publik osa saab.”
Pajuste ütlust mööda on osalejate nimistu avatud ning et tegemist on pisikese juubeliga, siis on nendele pillimeestele, kes vähemalt kolm aastat käinud, kavas kinkida lõõtsapäevade logoga T-särk.
Viiendate Virumaa lõõtsapäevade teine päev algab hommikul kell 11 tunnipikkuse kontserdiga, millel esineb tava kohaselt üritusega haakuv üllatusesineja.
“Varasematel kordadel on üllatajateks olnud Raivo Tafenau, Henn Rebane, suupilliklubi Pikolo mängijad Pärnust,” märkis Pajuste.
Kontserdi järel istuvad lõõtsapäevadel osalevad pillimehed bussidesse ja sõidavad Lääne-Viru eri paikadesse tasuta kontserte andma, et akordioni- ja lõõtsamängu propageerida neilegi, kes ei saanud pidustustele tulla. Nii on Pajuste sõnul kombeks talitada juba neljandat aastat.
Laupäeval, 3. augustil kell 12.30 esinetakse Porkunis paemuuseumi taga, kell 13.45 Tamsalus kultuurimaja pargis, kell 15.15 Kadrina lauluväljakul. Kell 13.15 astuvad mängijad üles Kunda linna turuplatsil, kell 14.30 Rakveres purskkaevu pargis, kell 16.15 Roela rahvamaja terrassil.
Samalaadseid lõõtspillipäevi tehakse Pajuste sõnul veel Saaremaal ja Tartus.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee
Ajaloolised vaated Palmse Park-hotellis
Palmse Park-hotelli restoranis on üleval ajaloolise vaategraafika näitusmüük, kus on esindatud Palmse, Rakvere, Toolse, Paide, Haapsalu, Narva, Tallinna ja teiste Eesti paikade põhiliselt XIX sajandist pärit vaated.
Osa kujutatud paikasid on praeguseks tundmatuseni muutunud, teistele pole ajahammas suutnud peale hakata. Kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa sõnul on huvitavad vahepealsed variandid, mis 300-150 aasta taguselt ajalävelt pakuvad nii äratundmisrõõmu kui ka võõristust.
Ehkki esimesed teated vaategravüüride loomisest pärinevad XVII sajandi algusest, sai vaategraafika massilise leviku XIX sajandil, mil Eesti- ja Liivimaal tegutses arvukalt kohalikke maalikunstnikke ja joonistajaid.
Mõisad, ajaloolised linnad, sadamad, linnused ja varemed muutusid keskaja ja rüütliromantika moodiminekul vaatamisväärsusteks ning tekkis vajadus nende vaadete kui reisisuveniiride jäädvustamiseks.
Mõned kohalikud kunstnikud paljundasid oma töid akvatinta või vasegravüüri tehnikas, teised rajasid litograafiatöökodasid. Asja uudsuse tõttu ei jätkunud aga kohapealseid tegijaid ja nii saadeti osa joonistusi välismaale arvukamaks paljundamiseks.
Enam kui pooltel Eestimaa vaadetel on tõmmiste valmistamiskohana nimetatud Pariis, Berliin, Augsburg, Dresden, München. Kunstiliselt käsitluselt järgiti klassitsismi idealiseerivaid ning biidermeierlikku idüllilist realismi.
Ajalooliste vaadete graafilised originaalid on tänapäeval muutunud harulduseks, mis on koondunud muuseumide ja suurte raamatukogude kollektsioonidesse. Neid napib antikvaarsel turul ja erakätes. Pealegi on originaalid tihtipeale kahjustustega ning pleekinud.
Kuuskemaa sõnul saab originaalide nappust huviliste laiemale ringile korvata tänapäevase kõrgtehnoloogia vahendusel valmistatud efektsete jäljendustega.
Palmse Park-hotellis eksponeeritaval vaategraafika näitusel ongi tegemist jäljendustega – kvaliteetsete reprintidega, mis sobivad reisimeeneks, kaunistama kodusid ja ilmestama ametiruume.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee
Rannap mängib Viru-Jaagupi kirikus
Pühapäeval, 11. augustil kell 19 annab Viru-Jaagupi kirikus klaverikontserdi helilooja ja pianist Rein Rannap. Piletimüügist saadud tulu läheb kontserdi ühe korraldaja Tõnu Wilu sõnul kirikaia värava restaureerimiseks.
Enne Viru-Jaagupi kontserti esineb Rannap 9. augustil Lõuna-Eestis Võnnu kirikus. (VT)
VE: Narva-Jõesuu kuursaal ja park
Pärast Balti raudtee avamist kujunes Hungerburgi kalurikülast Peterburi ja Moskva koorekihi armastatud suvituskoht, mida tunneme meie Narva-Jõesuuna.
Kuurordi ametlik staatus anti Hungerburgile 12.04.1894.a.
Ilusad ajatud pargid on linna lahutamatuks osaks. Nagu Kuursaal enne ja nüüd, ilmestavad teisedki hooned linna lähiajalugu ja praeguseid muresid.
Praegugi on linna hoonestuses on kõrvuti sajandivanused puitpitsilised suvilad, pansionid ning nõukogude ajajärgul ehitatud sanatooriumid.
1.04.1934 kaotas Narva-Jõesuu iseseisvuse ja liideti Narva linnaga. Eesti taasiseseisvumisel taasiseseisvus ka Narva-Jõesuu.