on Virumaa virulaste hoida

Eesti spordi suurkuju mälestuseks

Praegu käivate Euroopa kergejõustikumeistrivõistluste ajal on kohane meenutada üht sõjaeelse Eesti paremat kaugus- ja kolmikhüppajat, kevadel manalateele siirdunud Nikolai Küttist.

Tänavu kevadel Kanadas Torontos surnud metsateadlane-tööstur miljonär Nikolai Küttis krooniti seitsekümmend aastat tagasi Eesti parimaks sportlaseks.

13. mail suri Torontos 93. eluaastal üks Virumaa põlise suguvõsa esindaja Nikolai Küttis (sündinud 14. veebruaril 1909 Vaivara vallas Auvere külas Vana-Kaarli talus).

Seitsekümmend aastat tagasi krooniti see mees Eesti parimaks sportlaseks, temast sai metsateadlane ja tööstur, ärimees-miljonär, Tartu Ülikooli auliige, teenekas ühiskonnategelane nii kodu- kui ka välis-Eestis.

Terves kehas terve vaim

Kui ma Nikolai Küttisega Montreali olümpia-aastal (1976) esimest korda kohtusin, tundsin kohe tugeva isiksuse kammitsevat, aupaklikkusele sundivat mõju. Suure kompanii presidendina leidis ta siiski aega kostitada oma külalist päevase autosõiduga Lõuna-Ontario kaunil maastikul.

Sellest sõidust saigi minu reisi kõige meeldejäävam sündmus, mille keskpunktis oli omakorda Küttise jutustus oma elukäigust, sportimisest, tööst ja tõekspidamistest, põnevatest elamustest II maailmasõja päevil, okupatsiooniaastail, saavutustest Kanadas. Jätkus küsimusi mullegi, saamaks teavet olukorrast kodu-Eestis.

Tema saavutusi spordivallas olin kirjasõna kaudu imetlenud juba varem. Nüüd aga tajusin, et imestada pole siin midagi. Loodus oli sellele mehele palju andnud, seda nii välja- kui ka sissepoole. Just tema kohta käib roomlaste ütlemine “mens sana in corpore sano” (Terves kehas terve vaim – toim.).

Ka meie rahvatarkus ütleb, et visa tahtejõuline ning sihikindel mees, kellel jagavad nii pea kui ka jalad, jõuab kõrgele ja kaugele.

Küttis on korduvalt rõhutanud, et just aktiivne sportimine nooruses pani aluse tema hilisemale edukale karjäärile. Tema enda sõnastatud tõdemuse – parima tulemuse annab füüsilise ja vaimse tegevuse koosmõju – õigsust kinnitab kogu tema elutöö.

Mitmekülgsus on edu pant

Raske on leida spordiala, millega Nikolai Küttis ei tegelenud. Võistlussporti jõudis ta küll male kaudu, kuid samas on loomulik, et pikka atleetlikku poissi kiskus peagi ka võimlasse ja spordiväljakule, kus meelisalaks sai kergejõustik – põhialad kaugus- ja kolmikhüpe.

Aga vähe sellest: ta on tulnud Narva meistriks lauatennises, osalenud suusavõistlustel Rakveres, võitnud 500 m vabaujumise Narva-Jõesuus, saavutanud kaitseväeteenistuses esikohti suusatamises, 7-võistluses, laskmises. Asendamatu oli ta Narva Gümnaasiumi ja linna võrkpallikoondises.

Ülikoolis lisandusid veel tennis, piljard ja bridþ. Igal pool tahtis ta olla parim. Kes teda vähegi tundis, teadis, et just tahe alati võita oli tema põhiolemus.

Ka vanemas eas sõbraga tennist, malet või bridþi mängides suhtus ta asjasse sama tõsiselt, nagu oleks tegu elu kõige tähtsama võistlusega. Mitte midagi ei maksa teha poolikult, poole jõuga – see põhimõte saatis teda läbi elu kõikjal ja kõiges.

Kauguses kõige kaugemale

Kergejõustikus tõusis Nikolai Küttis kiiresti Eesti tippu. Algas see 19-aastaselt rahvusvahelistel võistlustel Tartus 1928. a kolmikhüppe võitmisega.

Ajavahemikul 1930-1936 juhtis ta seitse aastat järjest hooaja edetabelit kolmikhüppes ja kahel aastal kaugushüppes, tuli kümnel korral Eesti meistriks ja uuendas legendaarse Aleksander Kolmpere kümne aasta vanused Eesti rekordid. Oma kodulinnas Narvas hüpatud kaugushüpperekord 7.40 (1933. a) oli tol hetkel Euroopas kolmas tulemus.

Oma suurimaks sportlikuks saavutuseks pidas ta üliõpilaste maailmameistriks tulekut kaugushüppes 1933. a Torinos, kus ta ülimalt tasavägises heitluses sai viimasel katsel jagu soomlaste 7,5 meetri mehest Martti Tolamast.

Sama võistlusega on seotud ka tema sportlastee kõige negatiivsem kogemus. Tagasiteel võisteldi Prahas, kus talle mõõdeti kaugushüppes võidutulemus 7.42. Uus rekord! Selle hilisema mittekinnitamisega ei leppinud ta kunagi. Kõik olevat olnud määrustepärane.

Need silmapaistvad tulemused andsidki talle hiljem aasta sportlase tiitli. Tema rekord kaugushüppes kuulus tollal tugevasse rahvusvahelisse klassi. Eestis hüpati temast kaugemale alles 29 aasta pärast (E. Akkel), kusjuures Virumaa rekordina pidas see vastu enam kui pool sajandit. Siinkohal pole ülearune kõrvutada tollaseid tingimusi praegustega: rasked naglid – kerged sussid, söerada – tartaan, sporditeaduse areng jne.

Oma jumalagajätuhüppe võistlusspordis tegi Nikolai Küttis olümpiasuvel 1936 Tallinnas Kadrioru staadionil, kus ta pakkus konkurentsi Jaapani nimekaile kolmikhüppajaile, hilisemaile võitjaile Berliinis. Endalegi ootamatult suutis ta seal korrata enda nimel olevat Eesti rekordit, seda vaatamata vähesele treenitusele.

Malearmastus oli igavene

Malele jäi ta truuks elu lõpuni. Koolipõlves tõusis ta kiiresti Eesti noorte paremikku. Asendamatu võistkonnaliige oli ta nii Narva linna kui ka ülikooli au kaitsmisel.

Ülikoolipäevilt sai alguse kestev sõprus Paul Keresega. Sattunud võistlusreisidel Põhja-Ameerikasse, peatus Keres alati Küttise juures. Ka Kerese viimane simultaan Montrealis 1975 oli Küttise arranþeeritud.

Peavarju on ta andnud veel maailmameister Boris Spasskile, kes oli teatavasti Kerese suur austaja. Nikolai Küttise küllakutsel ja toetusel sai teoks Valter Heueri reis Kanadasse, kogumaks materjali Kerese monograafia jaoks.

Ühine malearmastus viis Küttise sõprussuhetesse Inglise pankurist ettevõtja Jim Slateriga, mehega, kes päästis Spasski-Fischeri Reykjavikis toimunud tiitlimatshi, lisades võidusummale enda poolt 125 000 dollarit.

Nikolai Küttis oli ka Toronto Eesti Maleklubi üks asutajaid, selle hilisem auliige. Ise osales ta peaaegu kõigil klubi korraldatud võistlustel. Nii tuli ta viiel korral Põhja-Ameerika eesti meistriks, kolmel korral esikohale Suur-Toronto esivõistlustel.

Räägitakse, et ta olevat ainult ühel korral loobunud võistlemisest, seda põhjusel, et talle tulevat külla üks soome sõber. Kui küsiti, et kas see sõber on siis nii tähtis isik, et ei või oma külastust edasi lükata, ühmanud Küttis: “Ei tea nüüd kui tähtis, ta on Soome president.” Jutt oli Urho Kaleva Kekkoneni visiidist Kanadasse.

Korduvalt toetas ta klubi tegevust majanduslikult. Muide, tema pani välja ka rändkarika I ESTO päevade maleturniiri võitjale. Tema toetusel sai teoks tänaseni korraldatav iga-aastane Paul Kerese mälestusturniir Vancouveris.

Sageli osales Küttis ka bridþivõistlustel. Väga uhke oli ta suurvõidu üle koos vana tuttavaga kodumaalt Erik Viiresega Põhja-Ameerika esivõistlustel paarismängus Ottawas 1964, kus nad jätsid seljataha kõik USA ja Kanada bridzhituusad.

Ikka edasi kõrgemale

Mitmekülgset sportlast osati eriti hinnata Soomes. Just tema sportlikud tulemused ja sõprussidemed sportlaskonnas sillutasid talle tee Helsingi stipendiumi määramisele sihtotstarbeliseks enesetäiendamiseks metsatööstuse ja ekspordi valdkonnas Soomes 1933. aastaks.

Tartu Ülikooli stuudiumi lõpetas ta seega nelja aasta asemel kolmega. Seda tuleb pidada omaette meheteoks, eriti kui silmas pidada tema vägagi aktiivset osavõttu muust üliõpilaselust selle kõige laiemas tähenduses, spordist rääkimata. Ta kuulus EÜS-i ridadesse.

Kodumaale naasnuna algas tema karjäär AS-is Eesti Metsatööstus, kes suunas oma noore perspektiivika spetsialisti kiiresti järjekordsele õppereisile Inglismaale. Seal lõi varakult välja tema ärimehevaist ja sinna lisanduv erakordne suhtlemisoskus, väline sarm, rääkimata mitme võõrkeele valdamisest.

Küttise elukäik pärast okupatsiooni ja sõja-aastaste üleelamist on tüüpiline paljudele tegusatele eestlastele: põgenemine Läände. Emigreerudes 1949. aastal Rootsist Kanadasse, jätkas Küttis ikka tõusulainel.

Tema käes õnnestus kõik. Õnnelik oli ka perekonnaelu. Peres kasvas neli last: kolm tütart ja poeg. Turvalises õdusas kodus valitses kõigi armastatud ema ja abikaasa Hilda.

Siis tabas perekonda raske saatuselöök. Autoõnnetuses hukkus nende 24-aastane poeg Paul. Sellest õieti üle saamata tõmbus Nikolai Küttis aktiivsest äritegevusest tagasi, müües 1970-ndate keskel ära kõik oma ettevõtte aktsiad.

Juba laulva revolutsiooni päevil tekkis tal soov toetada võimaluse korral oma alma materit Tartu Ülikooli. Mõne aasta pärast saigi teoks temanimelise stipendiumi loomine, mis võimaldaks järjepidevalt suunata üks eesti aspirant (magistrant) uurimistööks Soome metsateaduse ja ökoloogia alal.

Torontos elav eesti kirjanik Arved Viirlaid kirjutas Nikolai Küttise 90. sünnipäevaks tema eluloo kauniks, paljude fotodega illustreeritud käsikirjaliseks raamatuks “Mees, kes raius kuldseid laaste”.

Kahju, et see raamat ei sattunud “Viru vägevate” koostajate kätte. Kui käesolev lehelugu suudab tema puudumist sealt kuigivõrd asendada ja Nikolai Küttise virulastele lähemale tuua, on ta oma ülesande täitnud.

Siinkirjutanu mälestustes jääb Nikolai Küttis püsima kui Eesti spordiloo suurkuju, grand old man, nagu ütleksid kanadalased.

Ago Marksoo, virulane

Vaata ka artiklit Virumaa Entsüklopeedias