• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Virumaa esimesed fotograafid

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

1860. aastal avas Tartus esimese eestlasena oma fotoateljee Reinhold Sachker, kes ise küll teenis raha seltskonnapiltidega, kuid samas fotografeeris ka ärkamisaja tegelasi ja kultuurisündmusi (hiljem jätkasid sama traditsiooni vennad Parikased).

Eriti hoogsalt arenes fotograafia suvituskohtades põhjarannikul, Haapsalus ja Kuressaares. Nii on teada, et Haapsalus töötas 1870.a. suvehooajal kuni neli fotograafi, kuna talvel piirduti paari-kolmega. (Ma arvan, et nii oli ka arvatavasti Narva-Jõesuus, kui vaadata 1880-1900. aastate fotosid ja siin on märgata, et Narva-Jõesuud on paberile jäädvustanud mitmed fotomehed. AR)

1890.-aastatel hakkasid fotograafiaga tegelema ka naised ja ühena
esimestest õrnema soo esindajatest alustas 1892. aastal Haapsalus
piltnikuna tegevust Juulie Tuudma.

Ajalehe “Post” nr.143, 05.07.1899.a. andmeil: “Päevapildi töökoja
avamise luba Lüganusse on antud Emilia Leifeldtile.”
Emilie Leifeldt töötas Lüganusel veel ka 1910. aastal.

1908.a. täiendas naisfotograafide ridu Pauline Männik Amblas, 1909.a. Anna Janovits Sillamäel, 1910.aastal Lidia Uukivi Aasperes, kes hiljem
jätkas oma tegevust Haljala kiriku juures.

Huvitav on siia lisada, et tänu Peeter Toominga tegevusele ongi Haljala üks praegusi Eesti fotoelu keskusi ja üks fotopreemia väljapanejaid.
Oma fotopreemiat annab välja ka Toila vald.
Nii, et Virumaa oli, on ja jääb Eesti fotoelu keskuseks.

Arthur Ruusmaa,
kasutatud Tiiu Leimuse kirjalikke andmeid ja oma väljakirjutisi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tamm, Jakob – luuletaja ja koolijuhataja

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

Jakob Tamm sündis 7. V 1861 Tartumaal Nõos talusulase pojana. Õppis 1878-81 Tartu õpetajate seminaris. Oli õpetajaks Adaveres, Pilistveres ja Põltsamaal, 1893. aastast Väike-Maarja kihelkonnakooli juhataja kuni oma surmani 26. VII 1907.
Esines luuletustega ajakirjanduses alates 1882. aastast; kogud “Ärganud hääled” I ja II (1892), postuumselt avldati täielikum kogu “Lugulaulud” (1914).
Tegeles eriti vene klassikalise luule (Krõlov, Pushkin, Lermontov) tõlkijana.
On avaldatud Jakob Tamme algupärast loomingut ja olulisemaid tõlkeid sisaldav “Kogutud luuletused” (1959).

Endel Nirk: Eesti kirjandus, 1983 järgi Avo Blankin

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Anton Hansen Tammsaare

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

Anton Hansen Tammsaare.gif:   Anton Hansen Tammsaare sündis 30. I 1878 Järvamaal Albu vallas taluniku perekonnas. Õppis 1898-1903 Tartus Treffneri gümnaasiumis. Töötas seejärel ajakirjanikuna Tallinnas.
1907-11 õppis Tartu ülikoolis õigusteadust, viibis 1912-13 ravieesmärgil Kaukaasias, elas seejärel tagasitõmbunult Koitjärvel.
1919 asus Tallinna, kus tegutses  kutselise kirjanikuna kuni oma surmani 1. III 1940.
Avaldas jutustused “Raha-auk” 1907), “Uurimisel” (1907), “Pikad sammud” (1908), “Noored hinged” (1909), “Üle piiri” (1910), “Vanad ja noored” (1913), “Varjundid” (1917), miniatuuride ja muinasjuttude kogu “Poiss ja liblik” (1915), novellikogu “Pöialpoiss” (1923), jutustustekogu “Kaks paari ja üksainus ning teised jutustused” (1924); romaanid “Kõrboja peremees” (1922), “Tõde ja õigus” I-V (1926-33), “Elu ja armastus” (1934), “Ma armastasin sakslast” (1935) ja “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939).
Tammsaare sulest on näidendid “Juudit” (1921) ja “Kuningal on külm” (1936).
Rohkesti kirjutas A. H. Tammsaare publitsistikat ja esseistikat, sellest ilmusid kogud “Sõjamõtted” (1919) ja “Sic transit…”(1924), essee “Keelest ja luulest” (1915) ning ülevaateteos “Hiina ja hiinlane” (1938).
On tõlkinud inglise ja vene kirjandust.
Anton Hansen Tammsaare teoseid on tõlgitud saksa, vene, prantsuse, läti, ungari, soome, rootsi, hollandi, leedu, tshehhi, slovaki, poola, inglise, bulgaaria, armeenia, esperanto jt. keeltesse.
Tema romaane on korduvalt instseneeritud; “Põrgupõhja uus Vanapagan” on ekraniseeritud 1964 ja “Kõrboja peremees” 1978.
Avaldati A. H. Tammsaare 18-köiteline teostekogu.

Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin

xxx

 

Tammsaare 125. sünniaastapäeva tähistatakse  mitme üritusega
Kolmapäev 29.01.2003

Homme täitub rahvuskirjaniku A. H. Tammsaare sünnist 125 aastat, mida hakatakse tähistama hommikul kell 12 lillede panekuga kirjaniku hauale Metsakalmistul, teatab Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.

Seejärel esitleb Kadriorus asuvas A. H. Tammsaare Memoriaalmuuseumis teenekas Tammsaare uurija Elem Treier oma raamatut «Tammsaare elu härra Hansenina».

Kell 15.15 asetatakse lilli Tammsaare monumendile Tammsaare pargis, millele järgneb kell 16 Tallinna abilinnapea Rein Langi vastuvõtt Tallinna Raekojas, kus antakse üle A. H. Tammsaare romaanipreemia auhind.

Eesti Kirjanike Liidu poolt moodustatud zhürii otsustas anda Tammsaare romaaniauhinna Andrus Kivirähki romaanile «Rehepapp». Zhürii esindajana kõneleb Maimu Berg ja sõna võtab eelmine Tammsaare romaani preemia laureaat Mats Traat.

Reakojas esineb viiuldaja Toomas Vulp viiulil, mis kuulus kunagi Tammsaarele, ning Rahvusooper «Estonia» solistid esitavad valitud palu vastvalmivast muusikalist «Tõde ja õigus».

Reedel algab juubelikonverents Kirjanike Liidu musta laega saalis pealkirjaga «Tammsaare – aegumatu aare».

Tammsaare sünniaastapäevaks andis Eesti Post välja postmargi A. H. Tammsaare 125, mille kunstnik on Lembit Lõhmus.

PM Online

xxx

 

Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia sai Rein Veidemann
PM Online, 02.02.2004 

Anton Hansen Tammsaare nimelise Albu valla kirjanduspreemia þürii otsustas käesoleva aasta Tammsaare kirjanduspreemia määrata Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorile Rein Veidemannile romaani «Lastekodu» eest.

Valik langetati nelja lõppvooru jõudnud 2003. aastal ilmunud Eesti kirjaniku teose hulgast. Määravaks sai see, kui elutruult on suutnud kirjanik oma teoses sobitada erinevaid ajajärke. Veidemanni teos on emotsionaalselt hästi loetav.

Albu vald andis Tammsaare kirjanduspreemiat välja 27. korda. Preemia koos tunnistusega antakse laureaadile üle Eesti Vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril Albu mõisas.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tammlaan, Evald – näitekirjanik ja publitsist

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

Evald Tammlaan (Stein) sündis 15. II 1904 Virumaal Vihula mõisas möldri pojana. Lõpetas 1926 Rakveres gümnaasiumi. Tegutses ajakirjanikuna peamiselt Tallinnas, tegi korrespondendina laevadel kaasa mitmeid pikemaid reise.

Väikepurjekaga “Ahto” 27. novembril 1932. aastal asuti üle-Atlandi-reisile. Seekord kuulusid meeskonda peale kippari Ahto Valteri veel ajakirjanikud Evald Stein (Tammlaan) ja Rudolf Sirge, kes oma reisikirjadega eesti ajakirjanduses kodumaalasi pidevalt informeerisid. Paraku lõppes Evald Tammlaanele merereis juba Kanaari saartel – meri ei tunnistanud meest omaks… 

E. Tammlaan 1941 vangistati saksa okupatsioonivõimude poolt. Ta suri Stutthofi koonduslaagris 17. II 1945.

On avaldanud näidendid “Valge lagendik” (1937) ja “Raudne kodu” (1938), lastejutu “Laevakoer Tuhk” (1940), rohkesti publitsistikat, reisikirju ja vesteid perioodikas (postuumsed valimikud “Jänkimehe kroonika”1961 ja “Jänkimehe kirjad” 1966).

Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tennov, Endel – kirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

Endel Tennov sündis 15. I 1926 Virumaal Vaivara vallas meremehe perekonnas. Õppis 1942. aastani Narva Tööstuskoolis. Töötas siis madrusena ja tehasetöölisena Tallinnas, lõpetas 1945 õhtukeskkooli. Õppis 1947-49 TRÜ-s bioloogiat ja Tartu Kunstiinstituudis skulptuuri. Töötas seejärel peamiselt ajakirjanikuna, pidades aeg-ajalt ka muid ameteid.
1960. aastast keskendus kirjanduslikule tööle.
Suri Tallinnas 14. XII 1978.

Avaldanud jutustused ja proosakogud “August Mõigu oma hobu” (1961), “Noormees heast perekonnast ja teisi jutte” (1964), “Valged laigud kaardil” (1969) ja “Ööd vanas majas” (1976), humoristlike palade kogu “Ettekavatsetud kuritegu ja teisi tõsilugusid” (1970), romaanid “Rändlinnud lähevad teele” (1966) ja “Iive, Iive” (1973).
Endel Tennov esines ka arvustajana.

Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vilde, Eduard

Autor Avo | Avaldatud: 29. apr. 2002

Eduard Vilde. EKirM.jpg: Eduard Vilde sündis 4. III 1865 Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana: Õppis 1878-82 Tallinna kreiskoolis. Töötas 1883. aastast ajakirjanikuna Tallinnas ja Tartus, 1889-90 Riias, 1890-92 Berliinis, seejärel uuesti Tartus 1893-96; viibis 1896-97 Moskvas.
Toimetas 1897-98 Narvas ajalehte “Virmaline”, töötas ajakirjanikuna Tallinnas 1898-1904 ning Tartus 1904-05.
Võttis aktiivselt osa revolutsioonisündmustest; siirdus poliitilise pagulasena 1906.a. algul Shveitsi, aasta teisel poolel andis Helsingis välja satiiriajakirja “Kaak”.
Peatus 1906-11 mitmel pool Lääne-Euroopas (Kopenhaafenis, Lõuna-Saksamaal, Brüsselis, Viinis jm.), tegi 1911 reisi USA-sse, 1911-17 elas Kopenhaagenis.
Pärast 1917.a. Veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi kodumaale, tegutses ajakirjanikuna ja Estonia teatri  dramaturgina.
1919-29 oli diplomaatilises teenistuses (pressibüroo juhataja Kopenhaagenis ja Eesti saadik Berliinis)
Elas 1923. aastani vabakutselise literaadina Saksamaal ja seejärel Tallinnas.
1928 valiti Soome Kirjanike Liidu auliikmeks; 1929 andis Tartu ülikool kirjanikule filosoofia audoktori kraadi.
Eduard Vildw suri 26. XII 1933 Tallinnas. Maetud Metsakalmistule.

Varasemal loominguperioodil avaldanud (raamatutena ja ajalehelisades) jutustused ja romaanid “Teravad nooled” (1885), “Musta mantliga mees” (1886), ” Kaks Sõrme” (1887), ” Kuhu päikene ei paista” (1887), “Töömehe tütar” (1887), ” Sala sidemed” (1888), “Rõugearmid” (1888), “Mustad leegid” (1889), “Suguvend Johannes” (1891), “Kännud ja käbid” (1892), “Peiu käsiraha” (1892), “Karikas kihvti” (1893), “Kippari unerohi” (1893), “”Linda” aktsiad” (1894) jt. Peale selle avaldanud mitmed vestete ja humoreskide kogud (“Tallinna saladused” (1887), “Kõtistamise kõrred” (1888), “Naer on terviseks” (1891) jt.
Vilde kirjanduslikku küpsusperioodi kuuluvad romaanid “Külmale maale” (1896), “Raudsed käed” (1898), “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisivad” (1903); jutustused “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal”) 1904).
Pagulas-aastail ilmusid romaanid “Lunastus” (1909) ja “Mäeküla piimamees” (1916); jutustus “Naise-õiguslased” (1908), lühiproosakogud “Jutustused” (1912), “Muiged” (1913); näidendid “Tabamata ime” (1912), “Pisuhänd” (1913) ja “Side” (1922).
Kirjaniku enese redigeerituna ilmusid 1923-35 tema “Kogutud teosed” 33 köites. Nõukogude Eestis on avaldatud 14-köiteline teostekogu 1951-61.
“Mäeküla piimamees” ja “Külmale maale” on ekraniseeritud (mõlemad 1965).
Ed. Vilde teoseid on ulatuslikult tõlgitud vene, saksa, ungari, soome, poola, tshehhi, rumeenia, läti, leedu, ukraina jt. keeltesse.

Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Severjanin, Igor – luuletaja

Autor Avo | Avaldatud: 28. apr. 2002

Igor Severjanin.EKirM.jpg:  

Igor Severjanin (kodanikunimega Lotarev), Eestis elanud vene luuletaja, luuletõlkija. Sündis 16.(4.) V 1887 Peterburis.

Elas alates 1913 suviti, 1918.aastast alates alaliselt Eestis Toilas.

Igor Severjanini elukoht Toilas006.jpg:

Tegi korduvalt kirjanduslikke esinemisturneesid nii Eestis kui ka Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal, Bulgaarias ja Jugoslaavias.

Igor Severjanin kuulus revolutsioonieelsel Venemaal egofuturistide rühma, saavutas oma värssidega menu ja populaarsust, millel ei puudunud teatav epateeriv kõrvalmaitse.

Pärast Eestisse asumist oli Severjanin tihedates sidemetes “Siuru” poeetide, eriti Henrik Visnapuuga.

Severjanini vahendusel ilmusid vene keeles H. Visnapuu kogud “Amores” (Moskva 1922) ja “Polevaja fialka” (Narva 1939), M. Underi “Predtsevetenie” (Tallinn 1937). 1928. aastal avaldas Severjanin tõlkeantoloogia “Poetõ Estonii”, mis sisaldas 33 eesti autori värsse. Igor Severjanini värsse ilmus eesti ajakirjanduses peamiselt H. Visnapuu tõlkes.

Suri 20.XII 1941 Tallinnas. Maetud Siselinna kalmistule.

EKBL ainetel, Tallinn 1975, Avo Blankin

xxx

I.Severjaninile005.jpg: Luuletaja oli toilalaste poolt väga lugupeetud, mida tunnistab elukoha hoovi paigaldatud mälestuskivi.

 

 

 

 

 

 

 

Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y, Z

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Saar, Veera – kirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 28. apr. 2002

Loomingumõtted kiusavad eakat kirjanikku öösiti


Veera Saarel, kes on kirjutanud lugejatele lähedaseks eesti tuumaka talurahva Ukuaru Minnast Tammurite suguvõsani, mõlgub meeles uus teos.

Oleks vaja niisugust masinat, et mõtle ainult ja kirjutab üles, muigab 90-aastane kirjanik Veera Saar. Seda oleks vaja öösiti, kui uni läheb ära ja mõtted tegelevad uue teosega.

“Olen proovinud rääkida magnetofonile, aga see pole päris see,” ütleb Veera Saar. Kirjutab ta aga oma vana truu kirjutusmasinaga.

“Mul on üks teema, mida tahaks kirjutada. Mõnel päeval mõtlen, et võiks kirjutada, aga mõnel, et võin iga silmapilk kukkuda ja mis mõte sel veel on,” arutleb eakas kirjanik.

Nooruslik loomerahutus ei küsi, et Veera Saarel puudub sajandist vaid kümme aastat ja jõudu napib. Kõrvalt väsimust ei näe, märkab elujõudu ja -tahet.

Mõtet, mis paberile kipub, Veera Saar ei avalda: “Kui millestki enne palju räägid, ei saagi sellest asja,” arvab ta. “Mul peas ka asi varieerub, ühel ööl mõtled üht moodi, teisel teisiti. Aga see ei anna rahu.” Küllap ei pääse ta enne, kui lugu paberil.

“Ma ei ole majanduslik inimene. Ei jookse ummisjalu kööki, kui nõud pesemata,” iseloomustab kirjanik ennast. “Aga kui üks mõte võtab mind kinni, siis ei saa rahu. Ma olen ju maainimene, olen pidanud kõike tegema, aga lisaks oli kogu aeg see “midagi”. On tänapäevani.”

Kommid jäid ostmata

“Ma pole kunagi kokku lugenud, kui palju on mul raamatuid ilmunud, eks neid kümmekond ole,” sõnab Veera Saar. “Mõni on ilmunud ka vene ja ukraina keeles.”

Prosaistina tuntud Veera Saar alustas kirjanikuteed luuletustega. “Sain isegi auhinna luuletuse “Naiskalurid” eest.” See rääkis Peipsi naistest, kes püüdsid kala, kui mehed olid suvel mandril tööl.

Esimese raamatu “Sõit mustikametsa” kirjutas Saar tütre jaoks. “Kui kuulutati välja lastejuttude võistlus, ütlesin Kajale, et saadame sinu raamatu ka. Kui saame auhinna, ostad selle eest kommi. Auhinna saime, aga kommi ei saanud, raha oli hädasti mujale vaja. Raha oli tollal nii vähe, et peaaegu polnudki.”

Veera Saar räägib, et rahaga on alati kitsas olnud. “Alles vene aja lõpul, kui mitu raamatut korraga ilmus, oleks võinud osta korraga kas või kaks þigulid, aga ma lihtsalt ei osanud midagi osta,” tunnistab tahtmistes tagasihoidlik kirjanik. “Külmkappi pole mul tänapäevani. Pole vaja.” Raha aga neelasid pangakrahhid.

Klaver ja katkised sukad

Kirjaniku sooviks on ilmutada raamatuna aastate jooksul Loomingus ilmunud jutustused. “Ma ei ole seda kellelegi pakkunud, ei tea, kas oleks huvi. Praegu peab ju kirjanik ise pakkuma,” pole kirjanik turumajandusega harjunud.

Omal ajal ilmus populaarse romaani “Ukuaru” teine trükk lausa kirjaniku teadmata. “Teatati, et rahasummake on saada.”

“Ainus, mida ma tahtsin juba lapsena, ja mille ka sain, on pianiino,” lausub Veera Saar. Klaverimängu õppida tahtis ta väga, võttis üliõpilasena klaveritundegi, aga rahanappusel jäid õpingud katki. Vanaemana on ta kandnud hoolt, et lapselaste muusikahuvi ei jääks pianiino taha pidama.

“Ma ei mäleta, et ma oleksin olnud ülikooli ajal näljas või tuupinud ööd läbi,” meenutab Veera Saar. Raha teenis ta tunniandmisega.

“Sukad kulusid nii ära, et seelikuserva koha pealt tuli neid nõeluda, auk kulus sisse. Kui uued sukad ostsin, vahetasin ülikooli peahoones ühe skulptuuri taga jalga, sest vanad ei kannatnud enam koju minna. Siiski oli see tore aeg,” kõneleb Lembela korporant Saar oma tudengipõlvest.

“Mulle on alati meeldinud lokkis peaga mehed, niisugused laines juustega,” tunnistab Veera Saar. Niisugusesse ta üliõpilasena armus ning koos loodud pere järeltulijate jaoks jagub vanaema Veeral vaid kiidusõnu.

Tartu Ülikoolist saadud magistrikraadi nõukogude võim kandidaadikraadiks ümber ei vormistanud, sest sõrmuse-teema polnud ideoloogiliselt sobiv. “Aeg muutus. Nüüd olen jälle magister,” muigab kirjanik.

Poliitiline peapesu

Veera Saare valdavalt maa-aineline looming on pälvinud ka poliitilist peapesu. Loomingus ilmunud jutustus “Kulaku tütar”, milles kodumaale naasnud naine kohtub kodupõldudega, tunnistati sobimatuks. “Seal polnud midagi riigivastast,” kinnitab kirjanik. “Mind kutsuti Kirjanike Liidu juhatuse ette. Meie Ilmar Sikemäega olime kaks patuoinast, keda noomiti, et me ei pea seda õiget joont.”

Mis vastalist loos oli või miks sellel ilmuda lasti, kui midagi oli, ei mõista Veera Saar siiani.

“Kõige halvem olnud, et sedalaadi töö oli hästi kirjutatud,” rääkis Saar kirjanduse ideoloogilisest kraasimisest.

Koolipoiss Arnold

Kolleege ega õpilasi ei ole Veera Saar prototüüpidena kasutanud.

Oma koolilapsi meenutab kauaaegne õpetaja sooja sõnaga. “President Arnold Rüütli lokid meeldivad mulle tänapäevani,” tähendab ta oma kuulsaimast õpilasest rääkides, naerukild silmis. “Mulle meeldis tema olemine. Ta oli koolis väga tubli poiss, õppurkonna vanem. Vanasti ta käis mul perega külas, tema lapsed on siin jooksnud. Pidas ikka meeles, aga seekord unustas küll mu sünnipäeva ära…” Ei unustanud aga paljud teised tuntud Jäneda koolipoisid.

“Rakvere suurärimehe Oleg Grossi isa oli üks väga tore mees. Tark mees ning hea õpetaja,” kõneleb Veera Saar heast kolleegist. “Aga ta söödi Jänedalt välja, sest ta julges klassis öelda, et majandid ei saa enne jalgu alla, kui masina-traktorijaama masinad antakse majanditesse. Ta julges ütelda tõtt – ja kaotas koha. Mäletan, kui ta läks terakotikesega veskile, kaap peas ja paljajalu. Kõik teda armastasid.”

Arukülas teatakse õpetajat ja kirjanikku hästi, iga arukülalane oskab juhatada Veera Saareni. Dzhiibimees viib kindluse mõttes küsijad kohalegi.

“Väljas ma eriti enam ei käi ja paljusid inimesi ei tunne, aga ju siis mind ikka veel mäletatakse,” arvab kirjanik, kelle raamatute maahõnguline karge soojus on võlunud mitut lugejapõlvkonda.

RAAMATUD:

“Lõokesed taeva all” (1960), “Üle allikate” (1963), “Põlatud maa” (1965), “Ukuaru” (1969), “Isa niinepuu” (1977), “Aprillipäev” (1981), “Elas kord mees” (1975), “Ira” (1983), “Kraakuvi mägi” (1987), “Maa hind” (1990), “Kodutee” (1996), “Käritsa leib” (1999), “Neid ammuseid aegu” (2000).

Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Euroopa kohal. omaval. harta

Autor Avo | Avaldatud: 28. apr. 2002

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimise seadus 
Riigikogu 28.09.1994 seadus
jõustumiskuupäev 31.10.1994
redaktsioon 31.10.1994-… 

………………………………………………………………………………..

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimise seadus
              Vastu võetud 28. septembril 1994. a.

     Paragrahv 1. Ratifitseerida juurdelisatud Euroopa kohaliku
omavalitsuse harta, mis on sõlmitud 1985. aasta 15. oktoobril
Strasbourg’is.

     Paragrahv 2. Eesti Vabariik kohustub järgima harta kõiki
artikleid tema jurisdiktsioonile alluval territooriumil.

Riigikogu esimees   Ülo NUGIS

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

                                             Mitteametlik tõlge
               Euroopa kohaliku omavalitsuse harta
                 Sõlmitud 15. oktoobril 1985. a.

     SISSEJUHATUS

     Allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,
     arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on liikmesriikide
suurema ühtsuse saavutamine, kaitsmaks ja viimaks ellu nende
ühiseks pärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid,
     arvestades, et üks moodus selle eesmärgi saavutamiseks on
administratiivvaldkonda kuuluvad lepped,
     arvestades, et kohalik omavalitsus on üks demokraatliku
valitsemisviisi põhilisi alustugesid,
     arvestades, et kodanike õigus osaleda ühiskonnaelus on üks
demokraatlikke põhimõtteid, mida jagavad kõik Euroopa Nõukogu
liikmesriigid,
     olles veendunud, et just kohalikul tasandil saab seda
õigust kõige otsesemalt kasutada,
     olles veendunud, et tõelise vastutusega töötavate kohalike
omavalitsusasutuste olemasolu saab tagada efektiivse ja
kodanikule lähedalseisva juhtimisega,
     teades, et kohalike omavalitsuste kaitse ja tugevdamine
erinevates Euroopa riikides annab olulise panuse demokraatiale
ja võimu detsentraliseerimise põhimõtetele tugineva Euroopa
ülesehitamisele,
     kinnitades, et selleks on tarvis demokraatlikult
moodustatud otsusi langetavatele organitele tuginevaid kohalikke
omavalitsusasutusi, millel on oma kohustuste, nende kohustuste
täitmiseks vajalike vahendite ja viiside ning tarvilike
rahaliste vahendite suhtes ulatuslik autonoomia,
     on kokku leppinud alljärgnevas:

     Artikkel 1

     Lepingupooled kohustuvad järgima järgmisi artikleid
käesoleva harta 12. artiklis ettenähtud viisil ja ulatuses.

     I osa

     Artikkel 2.Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik ja õiguslik
alus

     Kohaliku omavalitsuse põhimõtet tunnustatakse riigisiseses
seadusandluses ning seal, kus võimalik, põhiseaduses.

     Artikkel 3.Kohaliku omavalitsuse mõiste

     1. Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite
õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides
korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse
kuuluvast ühiskonnaelust.

     2. Seda õigust kasutavad otsestel, ühetaolistel ja üldistel
valimistel salajase hääletuse teel vabalt valitud nõukogu või
esinduskogu liikmed. Antud nõukogul või esinduskogul võivad olla
talle aruandvad täitevorganid. See tingimus ei tohi mingil moel
mõjutada kodanike võimalust pöörduda esinduskogu poole, kasutada
referendumeid ja teisi otseseid kodanikuosaluse vorme, kui need
on seadusega lubatud.

     Artikkel 4.Kohaliku omavalitsuse võimupiirid

     1. Kohalike võimuorganite põhivolitused ja -kohustused
määratakse kindlaks põhiseaduse või seadusandlusega. See
tingimus ei välista aga kohalikele võimuorganitele erivolituste
ja -kohustuste omistamist vastavuses seadusandlusega.

     2. Kohalikel võimuorganitel on täielik vabadus seadusega
lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis
ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks
mõnele teisele võimuorganile.

     3. Riigi kohustusi täidavad üldjuhul eelistavalt kodanikule
kõige lähemal seisvad võimuorganid. Kohustuste määramisel mõnele
teisele võimuorganile peaks kaaluma ülesande ulatust ja iseloomu
ning efektiivsuse ja majanduslikkuse nõudeid.

     4. Kohalikele võimuorganitele omistatud volitused on
tavaliselt täieulatuslikud ja eksklusiivsed. Ükski teine kesk-
või piirkondlik võimuorgan ei tohi neid kahjustada ega piirata,
välja arvatud seadusega ettenähtud korras.

     5. Kui kesk- või piirkondlik võimuorgan delegeerib
volitused kohalikule omavalitsusasutusele, peab viimasel olema
õigus võimaluse piires kohandada nende rakendamine kohalikele
oludele.

     6. Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse õigeaegselt ja
sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste
planeerimise ja otsustamise osas niipalju kui võimalik.

     Artikkel 5.Kohalike omavalitsuste võimupiiride kaitse

     Muudatusi kohalike omavalitsuste võimupiirides ei tehta
kõnealuse kohaliku kogukonnaga eelnevalt nõu pidamata. Kus
seadus lubab, võib seda teha rahvahääletuse teel.

     Artikkel 6.Kohalike võimuorganite ülesannete täitmiseks
sobivad haldusstruktuurid ja vahendid

     1. Kui see ei kahjusta üldisemaid seadusandlusega
sätestatud tingimusi, võivad kohalikud võimuorganid oma
sisemised juhtimisstruktuurid ise kindlaks määrata, et kohandada
need kohalikele vajadustele ning tagada efektiivne juhtimine.

     2. Kohalike omavalitsuste töötajate töötingimused peavad
olema tasemel, mis võimaldab palgata kõrge kvalifikatsiooniga
personali isikuomaduste ja kompetentsuse alusel. Selleks tuleb
tagada piisavad väljaõppevõimalused, palk ja ametialase
edutamise väljavaated.

     Artikkel 7.Tingimused kohaliku tasandi kohustuste
täitmiseks

     1. Valitud kohalike esindajate töötingimused peavad
võimaldama neil vabalt oma funktsioone täita.

     2. Töötingimused peavad võimaldama kõnealuste töökohustuste
täitmisel tekkinud kulutuste õiglase rahalise kompenseerimise
ning seal, kus kohane, kaotatud töötasu kompenseerimise või
tasumise tehtud töö eest ja vastava sotsiaalkaitse.

     3. Funktsioonid ja tegevus, mida peetakse kokkusobimatuks
valitava kohaliku asutuse tööga, määratakse kindlaks
seadusandluse või põhiliste õigusprintsiipidega.

     Artikkel 8.Administratiivkontroll kohalike võimuorganite
tegevuse üle

     1. Administratiivkontrolli kohalike võimuorganite tegevuse
üle võib teostada vaid põhiseaduses või seadusandluses
ettenähtud juhtudel ja korras.

     2. Üldjuhul on mis tahes kohalike võimuorganite suhtes
teostatava administratiivkontrolli eesmärk tagada vaid nende
tegevuse vastavus seaduste ja konstitutsiooniliste põhimõtetega.
Administratiivkontrolli võivad teostada ka kõrgemalseisvad
võimuorganid, selleks et kiirendada kohalikele võimuorganitele
delegeeritud ülesannete täitmist.

     3. Administratiivkontrolli kohalike võimuorganite üle
teostatakse viisil, mis tagab, et kontrollorgani sekkumise
ulatus oleks tasakaalus kaitstavate huvide tähtsusega.

    
     Artikkel 9.Kohalike võimuorganite rahalised vahendid

     1. Kohalikel võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika
raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad
võivad oma volituste piires vabalt kasutada.

     2. Kohalike võimuorganite rahalised vahendid on vastavuses
neile põhiseaduse ja seadusandlusega seatud kohustustega.

     3. Vähemalt osa kohalike võimuorganite rahalistest
vahenditest tuleb kohalikest maksudest ja koormistest, mille
suuruse nad võivad seadusega lubatud piires ise määrata.

     4. Rahandussüsteem, millel tuginevad kohalike võimuorganite
rahalised vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja
paindlik, et pidada sammu neile pandud ülesannete täitmiseks
tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega.

     5. Väiksemate rahaliste vahenditega kohalike võimuorganite
kaitseks on vajalik rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme
või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete
finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist. Need
mehhanismid või meetmed ei kahanda kohalike võimuorganite
otsustamisvõimet oma volituste piires.

     6. Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse, kuidas
ümberjaotatavad rahalised vahendid neile eraldada.

     7. Kui võimalik, ei seostata kohalikele võimuorganitele
eraldatavaid toetusi konkreetsete projektide finantseerimisega.
Toetuste saamine ei võta kohalikult võimuorganilt ära tema
põhivabadust tegutseda oma jurisdiktsiooni piires omal
äranägemisel.

     8. Laenu võtmiseks kapitali investeerimise otstarbel on
kohalikel võimuorganitel juurdepääs riiklikule kapitaliturule
seadusega lubatud piires.

     Artikkel 10.  Kohalike võimuorganite õigus moodustada
ühendusi

     1. Kohalikel võimuorganitel on õigus oma volituste
täitmiseks teha koostööd ning moodustada seadusega lubatud
piires ühendusi teiste kohalike võimuorganitega ühiseid eesmärke
kandvate ülesannete täitmiseks.

     2. Kõik liikmesriigid tunnustavad kohalike võimuorganite
õigust kuuluda ühiste huvide kaitsmiseks ja edendamiseks
moodustatud ühendusse ning rahvusvahelisse kohalike
võimuorganite ühendusse.

     3. Kohalikel võimuorganitel on vastavalt seadusega lubatud
tingimustele õigus teha koostööd teiste riikide vastavate
võimuorganitega.

     Artikkel 11.Kohaliku omavalitsuse õiguslik kaitse

     Kohalikel võimuorganitel on õigus taotleda õiguslikku
kaitset, et kindlustada oma volituste vaba kasutamine ning
põhiseaduses või seadusandluses sätestatud kohaliku omavalitsuse
põhimõtete täitmine.

     II osa

     VARIA

     Artikkel 12.  Kohustused

     1. Kõik lepinguosalised kohustuvad järgima käesoleva harta
I osa vähemalt kahtekümmet lõiget, kusjuures vähemalt kümme
neist valitakse järgnevate lõigete hulgast: artikkel 2; artikkel
3, lõiked 1 ja 2; artikkel 4, lõiked 1, 2 ja 4; artikkel 5;
artikkel 7, lõige 1; artikkel 8, lõige 2; artikkel 9, lõiked 1,
2 ja 3; artikkel 10, lõige 1; artikkel 11.

     2. Iga lepinguga ühinev liikmesriik teatab Euroopa Nõukogu
peasekretärile oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja
deponeerimisel käesoleva artikli 1. lõike sätetest lähtuvalt
valitud lõiked.

     3. Iga lepinguosaline võib millal tahes hiljem teatada
peasekretärile, et ta kohustub täitma käesoleva harta mõne lõike
sätteid, mida ta seni vastavalt antud artikli 1. lõikes esitatud
tingimustele ei tunnustanud. Niisugused lepinguosalise poolt
hiljem võetud kohustused loetakse ratifitseerimis- või
ühinemiskirja lahutamatuks osaks ning need jõustuvad järgmise
kuu esimesel päeval pärast kolme kuu möödumist vastava teatise
saabumisest peasekretärile.

     Artikkel 13.  Võimuorganid, kellele käesolev harta laieneb

     Käesolevas hartas sisalduvad kohaliku omavalitsuse
põhimõtted laienevad kõigile lepinguosalise riigi territooriumil
asuvate kohalike võimuorganite kategooriatele. Lepinguosaline
võib aga ratifitseerimis- või ühinemiskirja esitades määratleda
kohalike või piirkondlike võimuorganite kategooriad, mille
suhtes ta kavatseb käesoleva harta ulatust piirata või mida ta
tahab käesoleva harta mõjuväljast eraldada.  Samuti võib
lepinguosaline käesoleva harta mõjuvälja lülitada hiljem teisi
kohalike ja piirkondlike võimuorganite kategooriaid, teatades
sellest Euroopa Nõukogu peasekretärile.

     Artikkel 14.  Teabe edastamine

     Iga lepinguosaline edastab Euroopa Nõukogu peasekretärile
kogu olulise teabe seadusesätete ja teiste meetmete kohta, mida
ta rakendab käesoleva harta tingimuste täitmiseks.

     III osa

     Artikkel 15.  Allakirjutamine, ratifitseerimine ja
jõustumine

     1. Käesolev harta avatakse allakirjutamiseks Euroopa
Nõukogu liikmesriikidele. See ratifitseeritakse, kiidetakse
heaks või sellega ühinetakse. Ratifitseerimis- või
ühinemiskirjad deponeeritakse Euroopa Nõukogu peasekretäri
juures.

     2. Käesolev harta jõustub järgmise kuu esimesel päeval
kolme kuu möödumisel päevast, mil neli Euroopa Nõukogu
liikmesriiki on väljendanud oma nõusolekut järgida käesolevat
hartat vastavuses eelmises lõikes esitatud tingimustega.

     3. Igale järgnevale liikmesriigile, kes teatab käesoleva
harta järgimise nõusolekust, jõustub see järgmise kuu esimesel
päeval pärast kolme kuu möödumist ratifitseerimis- või
ühinemiskirja deponeerimisest.

     Artikkel 16.  Territoriaalsuse eritingimus

     1. Iga liikmesriik võib allakirjutamisel või
ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimisel määratleda
territooriumi või territooriumid, millele käesolev harta
laieneb.

     2. Iga liikmesriik võib hiljem igal ajal Euroopa Nõukogu
peasekretärile esitatud avaldusega laiendada käesoleva harta
ulatust igale avalduses määratletud territooriumile. Käesolev
harta jõustub sellise territooriumi suhtes järgmise kuu esimesel
päeval pärast kolme kuu möödumist nimetatud avalduse saabumisest
peasekretärile.

     3. Kahe eelmise lõike sätete alusel esitatud avalduse võib
nimetatud avalduses esitatud territooriumi suhtes tagasi võtta
peasekretärile lähetatud teatisega. Tagasivõtmine jõustub
järgmise kuu esimesel päeval pärast kuue kuu möödumist vastava
teatise saabumisest peasekretärile.

     Artikkel 17.  Tühistamine

     1. Iga lepinguosaline riik võib käesoleva harta
tunnustamisest loobuda viie aasta möödumisel päevast, mil harta
tema suhtes jõustus.  Sellest teatatakse Euroopa Nõukogu
peasekretärile kuus kuud ette.  Selline denonsseerimine ei
mõjuta harta kehtivust teiste lepinguosaliste suhtes sel
tingimusel, et lepinguosalisi on alati vähemalt neli.

     2. Iga lepinguosaline riik võib kooskõlas eelmises lõikes
fikseeritud sätetega denonsseerida käesoleva harta I osa iga
lõike, mida ta on tunnustanud sel tingimusel, et ta jätkab 12.
artikli 1. lõikes nõutud arvu ja tüüpi sätete järgimist.
Käesolev harta loetakse denonsseerituks selle lepinguosalise
suhtes, kes pärast mõne lõike täitmisest loobumist ei vasta enam
12. artikli 1. lõikes esitatud nõuetele.

     Artikkel 18.  Teatised

     Euroopa Nõukogu peasekretär teatab Euroopa Nõukogu
liikmesriikidele:
     a. igast allakirjutamisest;
     b. igast ratifitseerimis- või ühinemiskirja
deponeerimisest;
     c. igast käesoleva harta jõustumisest vastavalt 15.
artiklile;
     d. igast teatisest, mis on saadud 12. artikli 2. ja 3.
lõikes esitatud sätete rakendamise kohta;
     e. igast teatisest, mis on saadud 13. artikli sätete
rakendamise kohta;
     f. igast muust käesoleva hartaga seotud aktist, teatisest
või informatsioonivahetusest.
     Käesolevale hartale on alla kirjutanud vastavate
volitustega isikud.

     Koostatud Strasbourg’is 15. oktoobril 1985. aastal inglise
ja prantsuse keeles ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Euroopa
Nõukogu arhiivides, kusjuures mõlemad tekstid on võrdselt
autentsed. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab kõigile Euroopa
Nõukogu liikmesriikidele selle dokumendi kinnitatud koopiad.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Üksküla, Aarne – näitleja ja lavastaja

Autor Avo | Avaldatud: 27. apr. 2002

Aarne Üksküla sündis Tallinnas vedurijuhi perekonnas.

Varane lapsepõlv möödus Tallinn-Nõmmel ja on seotud ka Voka ja Leevi küladega. Jäi varakult vanemateta ja koos kahe õega vanaema ning lelle kasvatada.

Kooliteed alustas Rahumäel, kust sai teatripisiku, mandoliiniharrastuse ja nooditundmise. 

Jätkas reaalkoolis, kus tema esimene “teatriprofessor” Jaanus Orgulas proovis teda Kiire rollis. Pärast 2. ja 7. keskkooli segakoolideks muutmist jätkas õpinguid 7. keskkoolis. Uues koolis sai Aarne Üksküla teiseks “teatriprofessoriks” Silvia Laidla.

Algkoolieas sai mandoliiniharrastuse ja nooditundmise.
Rakvere Teatris töötamise aegu sai teada, mis asi on viisakust õppida ja viisakaks jääda.

Vikerraadio saate vahendusel üles tähendanud Avo Blankin

* * *

Mikk Mikiveri asendab «Isades ja poegades» Aarne Üksküla

Priit Grepp
ISA JA POEG: Aarne Üksküla Vassili Bazarov ja Indrek Sammuli Arkadi Kirsanov «Isades ja poegades».

Pärast mõnekuulist pausi taas Tallinna Linnateatri lavale jõudvas Adolf Šapiro lavastuses «Isad ja pojad» asendab Mikk Mikiveri tema haigusest taastumise ajal Aarne Üksküla, kellele see tähendab korraga kahe rolli mängimist ühes ja samas lavastuses.

Lavastuses «Isad ja pojad» Vassili Ivanovitš Bazarovit mängivat Aarne Üksküla saab tänasest ajutiselt näha ka Pavel Petrovitš Kirsanovina, keda seni kehastas Mikk Mikiver. Kuna järgmisest hooajast loodab Linnateater lavastust mängida taas algkoosseisus, siis oli lavastaja Adolf Šapiro arvates kõige paremaks lahenduseks leida ajutine osatäitja samas lavastuses kaasa tegevate näitlejate hulgast.

Asjaolu, et Mikiveri ja Üksküla tegelased laval kordagi ei kohtu ning nende lavaloleku vahele jääb piisavalt aega ka grimmi- ja kostüümivahetuseks, andiski lavastajale võimaluse see geniaalne idee ellu viia.

Adolf Šapiro pälvis eelmisel aastal lavastusega «Isad ja pojad» Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

SL Õhtuleht, kolmapäev, 19. märts 2003 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv