30.04.1956.a. sündis Tartus arhitekt Eva Laarmann, kes 1992.a. tegi
Narva linnaehitusliku uuringu ajaloolise keskuse planeerimiseks ja
rekonstrueerimiseks ja mis on osaliselt saanud ka aluseks Narva
linna arenguplaneeringutele.
Arthur Ruusmaa
30.04.1895.a. kanti Jõhvis Jakob Plettenbergi majas ette näitemäng “Mõldtipapa haigus ehk Tohter Balsam” grupi karskusseltsi “Kiir” näitlejate poolt, kes olid pärit Toilast, Kohtlast, Jõhvist ja ka mujalt.
Näitlejate seas on märgitud Julie ja Jakob Klettenbergid, Marie Trankmann, Amalie Roht-Nordmann jt.
Seda etendust peetaksegi näitemängu viljelemise alguseks Jõhvis.
Pikemalt on sellest kirjutatud Eugen Vaheri koostatud brosüüris “100 aastat näitemängu Jõhvis” mis on välja antud Jõhvi Linnavalitsuse toel.
Pidulik meenutusüritus toimus Linnavalitsuse lähedal asunud teatrimajas, selles kohas, kuhu peagi kerkib uus ja suur kaubandus-, äri- ja valitsuskeskus.
Arthur Ruusmaa
23.06.1865.aastal avas proviisor E. Otto Narva apteegi suvefiliaalina Meriküla (Mereküla) apteegi, mis 25.10.1884.a. muudeti maaapteegiks, aga peagi selgus, et talvekuudel, mil “jõukad puhkajad” puudusid, siis Meriküla apteegil kliente ei olnudki. Seda arvestades lubati erandkorras jätkata tegevust ajutise apteegina maaapteegi õigustes ja seda maist-novembrini.
20.06.1911.a. põles apteegi maja maha, õnnneks õnnestus apteekril enamus sisustusest päästa ja 10 päeva pärast jätkas apteek jälle tegevust.
29.04.1919.a. põles apteek uuesti maha ja seekord täielikult ja sellest ajast jäigi Meriküla ilma apteegita.
Heino Gustavsoni kirjalikke märkmeid kasutades Arthur Ruusmaa
16.06.1877.a. sai Narva apteeker, proviisor Eduard Otto loa avada
oma filiaalapteek ka Narva-Jõesuus, sest 1865.a. oli ta avanud apteegi
Merekülas. 25.10.1884.a. sai uus omanik Carl Zimmermann nõusoleku apteegi filiaali muutmiseks maaapteegiks, mis andis suuremad õigused ja varustamise paremad võimalused.
29.08.1886.a. põles apteek maha ja hakati otsima uut maja, mis lei-
tigi ühes turuäärses majas, kus 1887.a. juunis taasalustati tööd.
Uue apteegi omanik, proviisor Alexander Schröter ostis uue ja avarama maja ja selles alustas apteek tööd 1889.a. kevadel.
1924.aastast on apteek mingil määral seotud ka meie kirjanduslooga – nimelt tutvus siin suvitav kirjanik Eduard Vilde siinse A. Abramsoni pärijate apteegi juhataja, proviisor Rahel Ushmarjova-Nishtshanskajaga ning algas kolm aastat kestnud romaan. Ja juhtus ka nii, et kui kirjanik oli oma armastatul külas, siis ühes apteegi ruumidest liikus kiiresti hoopis tema väle sulg…
Apteek natsionaliseeriti 1940.a-l.
Heino Gustavsoni andmete alusel Arthur Ruusmaa
Loa Sillamäel apteek rajada anti Artur Umbliale 01.07.1891.a. ja peagi palus ta loa apteegi üleviimiseks Vaivarasse, kus olid paremad tingimused. Kümblusperioodidel lubas ta jälle Sillamäel olla.
18.10.1892.a. anti see luba ja 21.02.1893.a. rajatigi Sillamäe apteegile Vaivara apteegi filiaal ja etteotsa sai Artur Umblia.
11.06.1894.a.anti Sillamäe apteegile maaapteegi staatus, kuid sügisel otsustas ta selle sulgeda. Üheks põhjuseks oli see, et A.Umblia lahkus Sillamäelt Tartusse elama ja töötama. Jamburgi apteegi omanik proviisor Oskar Blumberg taotles apteegi taasavamist Sillamäel ja järgmisel aastal saigi ta selleks loa, ent sügisel selgus, et kohalik apteek on ettevõttena tulutu ja see tuleks sulgeda.
Õnneks niikaugele asi ei läinud, sest apteegi osa täitis nn. ravimite käsimüük suvekuudel ja nii kestis see 1899.a-ni.
Uus omanik proviisor Alexander Stroemer pidas vastu 1903a.-ni ja nüüd algas omanike tihe vahetamine.
1904.a. mais moodustati Sillamäel tavaline maa-apteek ning leiti ka paslik maja tegevuse jätkamiseks ja nii tegutseti kuni natsionaliseerimiseni 1940.a.
Heino Gustavsoni kirjalike ülestähenduste alusel Arthur Ruusmaa.
1929.a. kevadel asus Jõhvi mõisa Eesti Kaitseväe 4. üksik jalaväepataljon.
Mõisahoones asus väeosa staap, ohvitseride kasiino ja ohvitseride korterid. Ülemaks oli sel ajal kolonelleitnant Voldemar-Karl
Koch. 1933.a. sai tema asemele kuni väeosa likvideerimiseni 1940, kolonelelitnant August Tomander.
Mõisahoone ise hävis 18.09.1944.a. – sakslased lasid õhku, kuna seal asus sõja ajal saksa sõjaväelaste hospidal.
Siia juurde saadan ilusa komplekti fotosid ,mis kajastavad küllalt-
ki kujukalt sõjameheelu eri aspekte ja tegevust.
Lembit Kiisma märkmete ja oma fotokogu alusel, Arthur Ruusmaa
Spordisaal
Söökla
Köök
Magala
Kaitseväelaste traditsiooniline tervitusfoto kodustele ja tuttavatele.
Aga võib-olla tunneb keegi mõnda neist?
Kui foto on huvipakkuv, siis kliki ja vaata suurendust.
Otto Heinze sündis 11.03.1877.a. Kotlõ mõisas Jamburgi (praeguse Kingissepa) lähedal. Kooli- ja haridustee kulges läbi kodu ja Narva 4.-klassilise linnakooli.
06.10.1897.a. astus O.Heinze vabatahtlikuna 92.Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi Sõjakooli, mille lõpetamisele järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Laskurpolgus.
1905.a. määrati ta 5. Soome Laskurpolku ja selle koosseisus võitles ka I maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda haavata.
Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana ja lõppes polguülemana.
Tema teeneid I maailmasõjas märgiti Püha Stanisalvi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduririst´idega ja Püha Georgi kuldmõõgaga (ühe kõrgema väejuhi autasuga).
1918.a. läks ta erru ja asus Narva elama, peagi tuli jälle sõjatee ette võtta ja 1918.a. novembris sai O.Heinzest Põhja-Armee (hilisema Loodearmee) 3.Rezitsa polgu ülem, kust peagi läks üle Eesti kaitsevägede teenistusse ja temast sai 1.jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.
1919.a. määrati O.Heinze 1.diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks
13.02.1920.a. ülendati O.Heinze kindralmajoriks ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas märgivad I liigi 2.järgu ja II liigi 2.järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõja Rist ja talumaa.
Pärast Vabadussõja lõppu teenis kindralmajor O.Heinze Kaitseministeeriumis, kust läks 1.05.1936.a. erru ja esiemese punase okupatsiooni ajal õnnestus tal abikaasa saksa päritolu töttu 1941.a. märtsis Saksamaale pääseda. Sellega pääses ka repressioonidest.
Ta suri Bad Windsheimis 08.06.1968.a. 91 aasta vanuses.
Muuseumi kogude baasil Arthur Ruusmaa.
Fotokoopia saadan ka järgmise kirjaga teele.
Rein Saluri sündis 22. septembril 1939 Virumaal Salla vallas. Lõpetas 1964 TRÜ bioloogina. Töötanud 1967. aastast Tallinnas “Horisondi”, “Nooruse” ja “Loomingu” toimetustes ja Draamateatris toimetajana.
Avaldanud jutustusi, lühiproosat ja teatritekste sisaldavad raamatud “Mälu” (1972), “Külalised” (1974), “Kõnelused” (1976), “Mees teab” (1979), “Rebane räästa all” (1979), “Kala metsas” (1981), “Uksed lahti, uksed kinni” (1981) ja “Üks, kaks, ja korraga” (1983)
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Perioodika. Tln, 1983 alusel Avo Blankin
Ralf Parve sündis 25. juunil 1919 Rakveres käsitöölise perekonnas, lõpetas 1938 Tallinnas gümnaasiumi, töötas spordireporterina. Sõja-aastail rindevõitleja ja -ajakirjanik Eesti Laskurkorpuses.
1946-51 Tallinnas ajakirjanduslikul tööl, seejärel kutseline kirjanik. On rohkesti reisinud Euroopa maades. Avaldanud värsikogud “Sõduri südamest” (1945), “Ajast karmist, kaunist ja kallist” (1946), “Võitluspostil” (1950), “Avatud värav” (1958), “Lüüriline stenogramm” (1964) ja “Õnnevalu” (1979), valikkogu “Tuulenooled” (1969). Arvukalt on ilmunud värsiraamatuid lastele – valikkogud “Tuul puhub lippudes” (1956) ja “Lastevärsse” (1966). Näidendid: “Õndsuse labürint” (1959), “Seitsmemagajapäeval” (1964) ja ” Pimedus tähendab ööd” (1971). Tema sulest on August Alle lühimonograafia (1960), kriitika- ja publitsistikakogumik “Mõttematkad” (1963), mälestusteraamat “Kiindumused” (1972).
Reisiraamatud on Ralf Parve kirjutanud kahasse oma abikaasa Lilli Prometiga: “3x pakitud kohver” (1958), “Kohtumine Marianne`iga”(1963), “7 kirja Poolast” (1965) ja “Kahekesi teel” (1975).
R. Parve on tõlkinud mitmate autorite luulet saksa, inglise ja vene keelest.
1959. aastal sai ENSV teenelise kirjaniku aunimetuse, 1970 – Nõukogude Eesti preemia.
Ralf Parve luulet on tõlgitud vene jt keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Perioodika. Tln, 1983 alusel Avo Blankin
Uudised
VE: Sööt, Siimon – koolimees
05.03.1850.a. (v.k.j.) sündis Rõngus Siimon Jakobi poeg Sööt, kes
õppis Rõngu kihelkonnakoolis ja siin sai ta korraliku vene ja saksa
keele oskuse ja see tuli talle hiljem ka kasuks.
Nimelt kutsus Kukruse mõisa omanik ajaloolane Robert Toll (1802-1876) 19 aastase Siimoni enda juurde Paatele külakooliõpetajaks. Selleks sõlmis mõis koolmeistriga lepingu, mis on ka säilinud (asub Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis Tollide kogus).
1876.a. abiellus Siimon Sööt Kukrusel Toomas Lasbergi 19 aastase tütre Eevaga, kes oli käinud Jõhvis Saksa koolis ja valdas ka korralikult saksa keelt. Nende peresse sündis kaheksa last.
Siimon Sööt oli hea laulumees ja asutas Kukrusele laulukoori ja samas mängis ta ise ka orelit.
Rakvere Kreisikoolis sooritas ta õpetajakutseeksami ja kui 1881.a.-l puhkes Peeril talurahva ülestõus, sest kuna mõisnik Hermann Toll kavatese maid kruntida ja seetöttu plaanis mõisnik paremate maade endale haaramist.
Talumehed tulid öösel Söödi juurde ja palusid tal kirjutada keisrile palvekirja ja Sööt oligi nõus juhul, kui mõisnik sellest midagi teada ei
saa.
Venekeelne palvekiri (mis asub ka Tartus Tollide kogus) näitab S. Söödi head keele- ja kirjutamisoskust. Mõisnik püüdis küll teada saada, kes oli kirja autor, kuid seda ei sündinud ja rahvas täitis oma lubaduse.
Rahva usaldus S. Söödi vastu oli suur ja ta oli autoriteet kohaliku rahva seas ja see omakorda aitas kaasa tema kultuurvalgustuslikule tööle kohalike seas.
Oma lapsi püüdis Siimon jõudumööda koolitada, mis oli aga küllaltki raske, sest külakoolmeistri sissetulek oli väike, koolimaja ise oli ka vilets ja vana. Arvan, et osa koolmeistri sissetulekutest läks kooli tarvis.
Mõni aeg enne pensionile minekut sai valmis juurdeehitus uue ja suure klassiruumi näol.
1912. aastal läks S. Sööt pensionile ja õpetajastaazhi kogunes 42 aastat ja kõike seda Kukrusel.
Tolle aja Venemaa seadus kooliõpetajate pensioni määramiseks nägi ette pensioni tõusu progressiivselt töötatud aastate järgi ja nii määrati S. Söödile pensioniks 747 rubla aastas, mis ületas kolmekordselt tema endise palga.
Kahjuks ei saanud ta oma suurt pensioni kaua nautida, sest revolutsiooni järel tulnud uued seadused tühistasid tema pensioni.
Siimon Sööt suri 05.02.1928. aastal ja on maetud Jõhvi kalmistule.
Surmani ei kaotanud ta huvi teaduste vastu ja eriti võõrkeelte vastu ja et
neid õppida, siis tellis ta Moskvast “Keelte akadeemiat”, mille abil õppis pärsia keelt.
Kodu-uurijate Sulev Hurma ja Lembit Kiisma materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.