Ajaloost
Esimesed teated koolitööst Tormas pärinevad XVII sajandist. Põhja- Tartumaa praost Reinerus Broocmann vanema aruandest B. G. Forseliusele 11. märtsist 1688 loeme: “Tormas oli 25 koolilast, kes nii hästi lugeda oskasid, et ma selle üle rõõmustasin.” Eelmainitu lubab oletada, et lugemist õpetati lastele juba märksa varem. Torma kooli vanust arvestatakse praegu aga nimetatud üriku järgi.
17. sajandi lõpul õppetöö soikus, kuna Eestit tabas raske näljahäda ning sellele järgnes laastav Põhjasõda. Hariduselu elavnes 18. sajandil. 1731. aastal oli Tormas kooliõpetajaks Jakob Johann Zimmermann. 1755.a. valmis uus koolimaja. Torma vaimuelu edendamisele ja lugemisoskuse levitamisele aitas tublisti kaasa 18. sajandi silmapaistva publitsisti Eisen von Schwarzenbergi tegevus, kes töötas Tormas pastorina aastatel 1746-1775.
18. saj. II poolel kujunes välja Torma kihelkonna koolivõrk. 1766.a. toimunud visitatsiooni protokollis on märgitud, et köstrikoolimajadest on Tormas üks ühetoaline maja. Mõisakoolid on asutatud Rääbise-Tõikvere, Torma-Tarakvere, Vaiatu ja Kõnnu mõisates. 1786.a. visitatsiooni protokollis on andmed, et Võtikvere riigimõisale kuuluvas Lullikatku külas Kangro Jaani majas valges suitsuta toas avati kool, kus ta ise oli õpetajaks. Köstriks-kooliõpetajaks oli Henrich Masing, keda hinnati tubliks ning kes veel 1803.a. töötas samas.
1819.a. välja antud Liivimaa Talurahvaseadus käsitles valla- ja kihelkonnakoolide statuuti. Tormas oli 1819.a. 6 vallakooli: Tormaküla, Rääbise, Vaiatu, Lullikatku, Kõnnu ja Näduvere. 1828 asutati Lilastvere kool ja 1871 alustas Võtikvere kool. Torma kihelkonnakool asutati 20. detsembril 1820.a. Esimeseks õpetajaks määrati Johann Dankmann. Kihelkonnakooli lõpetanutest said vallakoolide õpetajad, mõisaametnikud, meistrid jne.
Dankmann suri 1846.a. Tema asemele valiti Adam Jakobson, kes asutas laulukoori ja 1848.a. Torma puhkpilliorkestri, mis sai kuulsaks kogu ümbruskonnas. Koolikonvendil kiideti kihelkonnakooli häid edusamme. 1851/52 õppeaastal oli koolis ka 3 ja järgmisel 6 tüdrukut. Koolis töötas ka saksakeelne klass.
1857. aastal A. Jakobson suri. Koguduse soovil oodati isa kohale noort Carl Robertit, kes õppis Valgas Cimze seminaris. 1859 lõpetas C. R. Jakobson seminari ja asuski Torma õpetajaks. Ta pani suurt rõhku loodusteaduslikele ainetele, eriti hästi õpetas geograafiat. C.R.Jakobson õpetas ka saksa ja vene keelt, mida tehti vaid üksikutes koolides. On tähelepanu vääriv, et C.R. Jakobson tutvustas koolis lastele “Kalevipoega”.
Konflikt mõisniku Otto von Liphartiga 1862.a. sundis teda Tormast lahkuma. (Senini on käibel C.R.Jakobsoni vastus mõisa kutsele: mõisahärral on minu juurde sama maa, mis mul tuleb (käia) mõisani…)
C.R.Jakobsoni järglaseks sai Friedrich Johann Masing 1862-1878, seejärel aga Adalbert Reiljan 1878-1894.
1894 valiti Torma kihelkonnakooli juhatajaks Gustav Kommusaar, kelle algatusel ehitati 1906 uus ruumikas koolimaja. Õpilaste arv tõusis üle saja ja nende teadmised olid head. Torma kihelkonnakoolis töötasid õpetajatena Ottilie Bergman, Paul Siilaberg, Oskar Kask, Eugenie Kommusaar, Elsa Becker ja Laura martinson.
1. juunist 1902 ühendati Lullikatku ja Torma külakoolid Võtikvere 2-klassiliseks ministeeriumikooliks.
1908. aastal Lullikatkul ehitatud Torma kool
1908 valmis Lullikatkul uus telliskivist ministeeriumikoolihoone (milles töötab ka praegune C.R.Jakobsoni nimeline Torma Põhikool). Kooli juhatajaks oli Joosep Plakk, õpetajateks Anna Plakk ja Jelena Vorobjova ning 1911.a. kirjanik ja luuletaja Hendrik Adamson.
Eesti Vabariigi loomisega asutati endiste valla-, kihelkonna- ja ministeeriumikoolide asemele nelja- ja kuueklassilised algkoolid. Torma kihelkonnakooli asemel avati Torma kõrgem algkool, kuhu tulid õppima ümberkaudsete neljaklassiliste koolide lõpetajad. Gustav Kommusaar töötas juhatajana 1928. aastani, 1928-29 oli juhatajaks tema tütar Eugenie Kommusaar.
Ministeeriumikooli asemel avati neljaklassiline algkool, mille juhatajaks hakkas Hans Jürgens ja õpetajateks olid Anna Just, Helena Kaitsa ja Hilda Õunapuu. 1922.a. asus kooli juhatama Richard Koppel.
1929 ühendati Torma kõrgem algkool ja Lullikatkul asuv neljaklassiline algkool Torma kuueklassiliseks algkooliks, mille juhatajaks jäi Richard Koppel. Õpetajatena töötasid pikemat aega Hugo Reimets, Edith Viik, Eugenie Kommusaar ja Hilda Lepp.
1944.a. muudeti Torma kuueklassiline algkool seitsmeklassiliseks kooliks.
1957.a. anti seoses C.R.Jakobsoni 75-surma-aastapäevaga Torma 7-klassilisele koolile C.R.Jakobsoni nimi. Samal aastal avati koolis Ants Viigi algatusel Jakobsoni nurk, praegune Jakobsoni tuba.
1983/84 õppeaasta 1. septembrist hakati kindla programmi järgi 5 korda nädalas õpetama ja kasvatama 6-aastaseid lapsi; neid oli esimesel aastal 23.
1988.a. 1. septembrist on kool üheksaklassiline põhikool.
1992. aastast töötab C.R.Jakobsoni nimeline Torma põhikool Torma vallavalitsuse munitsipaalkoolina.
Uuendused
Pidevalt on paranenud kooli õppemateriaalne baas. 1956 ehitati koolile oma elektrijaam (G. Sokolov, V. Blankin/Planken), kust sai valgust ka naabruses asuvad haigla (praegune vallamaja) ja kultuurimaja; 1960 sai kooli internaat teise korruse (G. Sokolov); 1965 valmis kooli juurdeehitus (H. Alamets, K. Pütsep, G.Sokolov). Toimus vana koolimaja ümberehitus ja valmis katlamaja (E. Kurik, V. Mõtte). 1996 alustati juurdeehituse akende väljavahetust ning 1997 renoveeriti kõik tualett- ja duðiruumid, lõpetati akende väljavahetamine tervikuna. Kooli söökla sai kaasaegsemad köögiseadmed. Uue väljanägemise on saanud riidehoid, õpetajate tuba ja paljud klassiruumid.
Maa “sool”
21 aastat juhtis Torma kooli ja kohalikku kultuurielu muusikaõpetaja Magda Aasa. Vahepeal nõrgenenud sidemed kooli ja kultuurimaja vahel on uuesti taastumas.
19 aastat tegutses ka koolis puhkpilliorkester (A. Õunapuu); õpilaskoorid (M. Aasa, M. Härma, K. Matson, E. Viesemann) ja rahvatantsurühmad (L. Lehemets) on osa võtnud laulupidudest.
Õpilased on edukalt osalenud mitmesugustel aineolümpiaadidel (juhendajad: V. Mõtte, E. Viigi, E. Annok, Ü. Viljari, A. Tähepõld, M. Telgmaa) ja spordivõistlustel (õpet. E. Kalm, K. Paju, E. Lippur, Ü. Viljari, ringijuhid R. Tralla ja A. Annok).
Torma kultuuriloo materjalide kogujatena ja kirjapanejatena on teatud-tuntud kooli vilistlased Ants Viigi, Toivo Õunapuu (temal on ka ränd-ajaloomuuseum), Endel Laul, Aksel Jõgi, Külli Rosin ja teised.
Sõprussidemed
1991. aastast on koolil sõpsussidemed Soome Vabariigis asuva Metsola algkooliga. Sidemed loodi tänu tolleaegsele Torma kirikuõpetajale P. Karma. Käiakse üksteisel külas, õppides nii paremini tundma naaberrahvast ja sealset hariduselu.
1997.a. andis sõpruskool mõtte valida ka Torma koolis lõbusaim ja abivalmim tüdruk ja poiss. Õpilased ja õpetajad valisid koos: vanemas kooliastmes Katrin Siirak ja Meelis Liis ning nooremas koolieas Getter Siirak ja Taavi Lääne.
Tänu sõpruskooli endisele direktorile Soili Salminen oli koolil võimalus pakkuda lastele rõõmsaid hetki – ta asutas omanimelise fondi, mille vahendeid võis kasutada lastega tehtava töö mitmekesistamiseks.
Kool kannab uhkusega C.R.Jakobsoni nime ja juhindub ka edaspidi tema põhimõttest: “Eluga peab kool ikka ühendatud jääma ja elule peab kasvama”. Eks nii see jääbki – õpilaste arv on stabiilne ka praegu ~ 200.
Direktorid
1919 – 1922 Hans Jürgens
1922 – 1947 Richard Koppel
1947 – 1952 Grigori Reinbach
1952 – 1962 Guri Sokolov
1962 – 1964 Haime Alamets
1964 – 1966 Kalle Pütsep
1966 – 1971 Ants Viigi
1971 – 1973 Heino Põder
1973 – 1974 Ilmar Makkar
1974 – 1975 Armin Allas
1975 – 1983 Evi Kurik
1983 – 1988 Vilma Mõtte
1988 – 1991 Toomas Tõnissoo
1991- ….. Toomas Aavasalu
Kiitusega lõpetajad
1945 – Endel Abel, Erich Annok, Rein Koppel, Asra Lätt, Laine Nurmsalu, Linda Soodla, Selma Tamm;
1946 – Enel Freiberg, Jüri Lind, Laine Orgma, Otto-Leonhard Roos, Andres Saar, Evi-Malle Saar;
1947 – Andres Lind, Eha Nurmsalu;
1948 – Eha Abroi, Aili Kask, Kalju Ojasalu, Heda Okas, Helvi Paas, Genadi Strandberg, Laine Säälik;
1949 – Maimu Ilves, Aksel Jõgi, Elisabeth Laas, Ilmar Orgma, Hilja Pärlin, Aino Õim;
1950 – Helvi Joost, Hudo Jõgi, Ilmar Luht, Vaike Säälik;
1951 – Tiiu Aasla;
1952 – Aino Joost, Leili Mändla;
1963 – Merike Raud;
1966 – Raimo Laul;
1970 – Leili Sulg;
1975 – Ülo Pärnik;
1981 – Anne Vremmert;
1983 – Karin Lea;
1984 – Liivi Kaur; Margit Vremmert;
1985 – Pille Ojasalu;
1987 – Marge Mõtte, Kadri Schasmin;
1991 – Külli Kõre;
1997 – Marje Mandre.
Oma ajalooõpetajate M. Annoki ja A. Viigi abiga Avo Blankin
Vaata ka C.R.Jakobsoni nimelise Torma Põhikooli kodulehekülge
.X (22.IX) 1808 Tallinnas pastori pojana, õppis Tallinna toomkoolis ja 1827-35 Tartu Ülikoolis arstiteadust.
G. J. Schultz-Bertram ja Torma puhkpilliorkester
VE: Kreutzwald, Friedrich Reinhold
Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26.XII 1803 Virumaal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana.
Õppis Rakveres ja 1819-20 Tallinna kreiskoolis. Töötas algkooliõpetajana Tallinnas ja 1824-25 koduõpetajana Peterburis. Jätkas õpinguid 1826-33 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. 1833-77 oli linnaarst Võrus, elu lõpu veetis Tartus, kus suri 25. VIII 1882.
Avaldas peaasjalikult rahvavalgustusliku iseloomuga proosaraamatud “Wina-katk” (1840), “Sipelgas” (I 1843, II 1861), “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848-49), “Reinowadder Rebbane” (1850), “Ma. ja Merrepiltid” (I 1850, II 1857, III 1861), “Risti-sõitjad” (1851), “Paar sammokest rändamise-teed” (1853), “Lühhikenne Õppetus terwisse hoidmissest” (1854), “Kilplaste Imevärklikud … jutud ja teud” (1857) jt. 1846-1860 ja 1864-74 toimetas Tartus ilmuva “Kasulise Kalendri” lisa, kus avaldas oma jutte ja värsse.
Kreutzwaldi peateosed on eepos “Kalevipoeg” (1857-1861) ja “Eestirahva Ennemuistesed jutud” (1866). Avaldas veel poeemi “Sõda” (1854) ja luuletuskogu “Viru lauliku laulud” (1865); luuletõlkeid sisaldavad “Angervaksad” (1861) ja “Rahunurme lilled” (I 1871, II 1875). Postuumselt anti välja poeem “Lembitu” (1885).
Kreutzwaldi tõlkes ilmusid ka E. Chr. v. Houwaldi saatustragöödiad “Tuletorn” (1871) ja “Vanne ja õnnistus” (1875). Avaldas veel tervishoiu käsiraamatu “Kodutohter”(1879). Kreutzwald valiti 1849 Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) auliikmeks, 1855 Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliikmeks ja 1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
On antud välja F. R. Kreutzwaldi teoste valikkogu 5 köites (1953), “Kalevipoja” tekstikriitiline publikatsioon (1961-63) ja kirjavahetus 6 köites (1953-79). Kreutzwaldi peateoseid on tõlgitud saksa, vene, läti, leedu, soome, ungari, tshehhi, inglise, ukraina jt. keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Tln,1983 järgi. Avo Blankin
xxx
Eduard Wiiralt.Kalevipoeg puhkamas.Tuðð.20×25,8.1917.RKM
xxx
Kreutzwald sai juttudeks ainet talurahvalt
“Eesti rahva ennemuistsed jutud” on “Kalevipoja” koostamise kõrval Friedrich Reinhold Kreutzwald loomingu tähtsamaks saavutuseks.
Kreutzwaldi tutvus muinasjuttude ja muistenditega ulatub tagasi tema lapsepõlve mitmekesise maailmaga rehe- ja ketrustuppa. “Juba lapsepõlves tegi mul rõõmu vanaaegseid lugusid, laulu ja juttu sõnas tundma õppida… Vana Toa-Jaagup, keda kõik mõisarahvas toapapaks nimetaas, oli väga osav jutumees, kes tõsiseid ja naljakaid lugusid tosinate kaupa oskas vesta, et lust oli kuulda… Kui jutuvestja mõnest sarvikust oli rääkinud, siis ei julgenud enam keegi üksi uksele minna ja öösine unenägu sünnitas sagedasti nuumhärja suuruseid sikke ja kasse, kellel kümme sarve pääs ja tulised sabad taga olid…”, kirjutab Kreutzwald oma noorpõlvemälestusi paberile pannes.
Kuni 15. eluaastani kasvas ta tihedas läbikäimises eesti rahvaga. Hiljem viis elutee Kreutzwaldi eestlastega mitmesugustesse kokkupuudetesse (omandas ta ju arsti elukutse ja tegutses Võru linnatohtrina).
Tõuke juttude paberile panemiseks andis 1847. aastal H. Neusi poolt ajakirjas “Das Inland” avaldatud muinasjutt “Tänulik kuningapoeg”. Seda kommenteerides kirjutab Kreutzwald: “Knüpffer on muinasjuttu mõistnud ainult peajoontes, see on palju pikem ja võrratult meeldivam, nagu eesti rahvas on üldse väga rikas ilusatest muinasjuttudest”. Siin avaldab Kreutzwald ka soovi mõne neist mälu järgi paberile panna, aga kurdab samas, et selleks sugugi aega ei jätkuvat. Kuid siiski saab kavatsus teoks ja muinasjuttt kantakse ette õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 2. novembril 1849. a. ja ilmub järgmisel aastal trükis pealkirja all “Tänulik vürstipoeg” (tsensor nägi kangelasena parema meelega vürstipoega).
Muinasjutud jõuavad trükkikotta
1855. a. ilmus “Maarahva Kasulises Kalendris” muinasjutt “Härjapõlvlaste riid”. Viis aastat hiljem avaldati 32-leheküljeline raamatuke “Eesti rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud, noore põlvele mälestuseks korjatud ja kirja pandud”, milles leidusid kaks muinasjuttu – “Kullaketrajad” ning “Kuuvalgel vihtlejad neitsid”, lisaks ka kolm rahvalaulu. 1864. a. ilmus Tartus teine vihu juttudega “Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm”, “Tontla mets”, “Vaeslapse käsikivi” ja “Kaksteistkümmend tütart” ning 1865. a. kolmanda vihu “Ennemuistseid jutte”.
1866. a. lõpul ilmus Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi toetusel “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, sisaldades 43 muinasjuttu ja 18 muistendit. Kuigi nii kõrge hinnaga meil veel ühtegi ilmalikku raamatut müügile poldud lastud, oli teosel ennekuulmatult suur menu. 1875. a. avaldati Tartus raamatu teine ja 1901. a. kolmas trükk. “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kujunesid tolle ajajärgu üheks loetavamaks raamatuks.
Muinasjuttudesse on rahvas peitnud oma õpetava iva. Kogu moraal tuleneb muinasjutukangelaste tegudest ja käitumisest, olles nii arusaadav kõigi jaoks.
Kreutzwaldi muinasjutud paistavad silma oma rahvalikku elukujutuse poolest. Sündmustiku taustaks on kõikjal eesti talupoja elu-olu selle rõõmude ja muredega, alalise tapva tööga mõisniku või peremehe sunni all ning harvade puhke- ja rõõmuhetkedega külakäigul või tantsupeol.
Muinasjutus “Tänulik kuningapoeg” ütleb talupoega mängiv prints teda sulaseks kauplevale vanaperemehele (kuradile): “…võõra leib on igal pool kibe, seal on mul enamasti ükskõik, millise peremehe sundi ma pean täitma.” Vihane kuningas kostitab teda kojujõudmisel tervitama tulnud jahikoera jalahoopidega. “Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama kui ülemad uisa-päi midagi kõverust on teinud”.
Kreutzwald versus vaimulikud
Kreutzwald kandis terve elu viha kõigi volditud mustkuubede vastu, olles veendunud kiriku kahjulikus mõjus ja tema rollis rahva vaimupimeduses hoidmises. Muinasjutud olid Kreutzwaldile üks võimalus oma arvamuse väljendamiseks, pöörates erilist tähelepanu juttude kogumisel, kus arvustatakse vaimulike ahnust, rumalust, silmakirjalikkust ja ulaelu.
Muinasjutus “Võllamehikesed” esineb ahne ja rumala kirikuõpetaja kuju. Ta valvab oma palgaliste töö järele, söögiaegadel istub peretoas, lootuses, et inimesed tema juuresolekul vähem söövad, sunnib neid rohkem jooma, et söögile vähem ruumi jääks. Lõpuks trumbatakse ta üle nupuka sulase poolt. Ka “Naljakas härjamüümine” kõneleb arutust pastorist.
Kõik muinasjutud ei lõpe õnnelikult. “Näkineitsis” ei suuda näkiga abiellunud Une-Tõnu talitseda oma uudishimu ja piilub ruumi, kus tema kaasa enda sõnul iga neljapäev paastub. Kuna Tõnu murdis oma lubadust, viskab neitsi ta vee-alusest kodust välja. Hetkega vananenud mees leitakse järgmisel päeval uppununa mere äärest.
Kreutzwaldi muinasjuttude keel on väga rikas. Tuleb silmas pidada, et Kreutzwald kirjutas muinasjutud olukorras, kus väljakujunenud kirjakeelt polnud veel olemas, mille arengus on Kreutzwaldil suuri teeneid. Oma muinasjuttude sõnastamisel lähtus ta elavast rahvakeelest, mille väljendusvõimalusi ta osavalt ära kasutas. (Artikkel internetist)