29.04.1918.a. sündis Narvas Johannes Sepp, kes kaadrisõjaväelasena
(Eesti kaitseväes jõudis nooremleitnandiks) läks Soome 12.11.1943.a
ja suunati ohvitseride väljaõppele Taavettis, mille lõpetas lipniku
auastmes. Tema lahingutee kulges Viiburi lahel ja Vuoksel.
Soome armeest vabastati 18.09.1944.a. ja suunati Kehra laagrisse, teel õnnestus põgeneda ja pääses Rootsi, kus sai tööd arvutiinsenerina.
Arthur Ruusmaa
Tulevane koolmeister ja muusikamees Peeter Veevo sündis 10.04.1897.a. Pärnumaal Polli vallas.
1919.aastal asus ta Jõhvi elama ja alustas tööd koolmesitrina. 1928-44 aastail oli P. Veevo Jõhvi algkooli juhatajaks (endine Pioneeride Maja, praegune Koolinoorte Loomemaja).
Ta oli tuntud muusikaõpetaja, koorijuht ja ühiskonnategelane. 1923-1943. aastail juhatas ta Jõhvi Haridusseltsi laulukoori (segakoori – vaata fotolt). Mitu aastat juhatas Jõhvi Haridusseltis tegevust ja osales näitetrupi töös ja mängis sümfooniaorkestris (mida juhatas R.Sööt).
Mitmel korral oli kohalikel laulupidusel kooride üldjuhiks ja ühiskondlike ülesannete hulka oli töö Jõhvi linna I volikogus.
1944-aastast kuni pensionile minekuni 1962. aastal töötas Peeter
Veevo Viljandimaal Tääksi 7.-klassilises koolis õpetajana ja oli ka
õppelajuhatajaks.
Peeter Veevo suri 05.06.1977.aastal.
Kasutatud kodu-uurija Lembit Kiisma materjale.
Lisaks foto Peeter Veevost Jõhvi Haridusseltsi segakoori keskel.
Arthur Ruusmaa
Siimon Söödi kaheksast lapsest valis vaid üks laps õpetaja elukutse
ja selleks oli vanuselt kolmas laps, poeg Richard-Woldemar, kes sündis 16.aprillil 1885.a. (v.k.j.).
Oma esimese õpetuse sai kodus isa käest, sellele järgnes Jõhvi Ministeeriumikool ja selle juures asuv pedagoogikaklass, mille ta lõpetas 1902.aastal. Siis oli aasta Sakal abiks õpetaja Petersonil ja sellele järgnes isesesev õpetaja töö Savalas kuni vabanes õpetajakoht Järvel, kuhu ta sai ka ametisse.
Vahepeal käis ka ise koolis ja 1913.a-l lõpetas Narva Gümnaasiumi.
Järvel asutas R. Sööt puhkpilliorkestri ja juhatas laulukoori (käis seega isa jälgedes) ja see harrastus jäi talle külge elu lõpuni.
15.01.1915.a. vabanes Jõhvis kõstri koht peale A. Reiljani surma ja
nüüd sai selle koha R. Sööt. Siin juhatas ta laulukoori (kiriku- ja segakoori), kutsus ellu sümfooniaorkestri, mis töötas kohaliku haridusseltsi juures (katust oli ju vaja).
Ka seda orkestrit juhtis ta veerand sajandit.
Pärast Jõhvi tulemist sai temast Jõhvi alevi algkooli õpetaja.
1940.aastal lahkus R. Sööt kõstri kohalt ja jäi ainult õpetajana tööle.
1944.a-l, pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis, sai R. Söödist Jõhvi Eesti Keskkooli ajalooõpetaja.
08.01.1947.aastal, õhtul pimedas koju tulles jäi ta teel auto alla ja suri.
R-W.Sööt on maetud Jõhvi kalmistule.
Richard-Woldemar Sööti peetakse viimaseks Jõhvi kõster-õpetajaks.
Kodu-uurijate Sulev Hurma ja Lembit Kiisma materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.
Fotol Richard -Woldemar Sööt oma õpilaste keskel.
05.03.1850.a. (v.k.j.) sündis Rõngus Siimon Jakobi poeg Sööt, kes
õppis Rõngu kihelkonnakoolis ja siin sai ta korraliku vene ja saksa
keele oskuse ja see tuli talle hiljem ka kasuks.
Nimelt kutsus Kukruse mõisa omanik ajaloolane Robert Toll (1802-1876) 19 aastase Siimoni enda juurde Paatele külakooliõpetajaks. Selleks sõlmis mõis koolmeistriga lepingu, mis on ka säilinud (asub Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis Tollide kogus).
1876.a. abiellus Siimon Sööt Kukrusel Toomas Lasbergi 19 aastase tütre Eevaga, kes oli käinud Jõhvis Saksa koolis ja valdas ka korralikult saksa keelt. Nende peresse sündis kaheksa last.
Siimon Sööt oli hea laulumees ja asutas Kukrusele laulukoori ja samas mängis ta ise ka orelit.
Rakvere Kreisikoolis sooritas ta õpetajakutseeksami ja kui 1881.a.-l puhkes Peeril talurahva ülestõus, sest kuna mõisnik Hermann Toll kavatese maid kruntida ja seetöttu plaanis mõisnik paremate maade endale haaramist.
Talumehed tulid öösel Söödi juurde ja palusid tal kirjutada keisrile palvekirja ja Sööt oligi nõus juhul, kui mõisnik sellest midagi teada ei
saa.
Venekeelne palvekiri (mis asub ka Tartus Tollide kogus) näitab S. Söödi head keele- ja kirjutamisoskust. Mõisnik püüdis küll teada saada, kes oli kirja autor, kuid seda ei sündinud ja rahvas täitis oma lubaduse.
Rahva usaldus S. Söödi vastu oli suur ja ta oli autoriteet kohaliku rahva seas ja see omakorda aitas kaasa tema kultuurvalgustuslikule tööle kohalike seas.
Oma lapsi püüdis Siimon jõudumööda koolitada, mis oli aga küllaltki raske, sest külakoolmeistri sissetulek oli väike, koolimaja ise oli ka vilets ja vana. Arvan, et osa koolmeistri sissetulekutest läks kooli tarvis.
Mõni aeg enne pensionile minekut sai valmis juurdeehitus uue ja suure klassiruumi näol.
1912. aastal läks S. Sööt pensionile ja õpetajastaazhi kogunes 42 aastat ja kõike seda Kukrusel.
Tolle aja Venemaa seadus kooliõpetajate pensioni määramiseks nägi ette pensioni tõusu progressiivselt töötatud aastate järgi ja nii määrati S. Söödile pensioniks 747 rubla aastas, mis ületas kolmekordselt tema endise palga.
Kahjuks ei saanud ta oma suurt pensioni kaua nautida, sest revolutsiooni järel tulnud uued seadused tühistasid tema pensioni.
Siimon Sööt suri 05.02.1928. aastal ja on maetud Jõhvi kalmistule.
Surmani ei kaotanud ta huvi teaduste vastu ja eriti võõrkeelte vastu ja et
neid õppida, siis tellis ta Moskvast “Keelte akadeemiat”, mille abil õppis pärsia keelt.
Kodu-uurijate Sulev Hurma ja Lembit Kiisma materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.
30.04.1956.a. sündis Tartus arhitekt Eva Laarmann, kes 1992.a. tegi
Narva linnaehitusliku uuringu ajaloolise keskuse planeerimiseks ja
rekonstrueerimiseks ja mis on osaliselt saanud ka aluseks Narva
linna arenguplaneeringutele.
Arthur Ruusmaa
30.04.1895.a. kanti Jõhvis Jakob Plettenbergi majas ette näitemäng “Mõldtipapa haigus ehk Tohter Balsam” grupi karskusseltsi “Kiir” näitlejate poolt, kes olid pärit Toilast, Kohtlast, Jõhvist ja ka mujalt.
Näitlejate seas on märgitud Julie ja Jakob Klettenbergid, Marie Trankmann, Amalie Roht-Nordmann jt.
Seda etendust peetaksegi näitemängu viljelemise alguseks Jõhvis.
Pikemalt on sellest kirjutatud Eugen Vaheri koostatud brosüüris “100 aastat näitemängu Jõhvis” mis on välja antud Jõhvi Linnavalitsuse toel.
Pidulik meenutusüritus toimus Linnavalitsuse lähedal asunud teatrimajas, selles kohas, kuhu peagi kerkib uus ja suur kaubandus-, äri- ja valitsuskeskus.
Arthur Ruusmaa
23.06.1865.aastal avas proviisor E. Otto Narva apteegi suvefiliaalina Meriküla (Mereküla) apteegi, mis 25.10.1884.a. muudeti maaapteegiks, aga peagi selgus, et talvekuudel, mil “jõukad puhkajad” puudusid, siis Meriküla apteegil kliente ei olnudki. Seda arvestades lubati erandkorras jätkata tegevust ajutise apteegina maaapteegi õigustes ja seda maist-novembrini.
20.06.1911.a. põles apteegi maja maha, õnnneks õnnestus apteekril enamus sisustusest päästa ja 10 päeva pärast jätkas apteek jälle tegevust.
29.04.1919.a. põles apteek uuesti maha ja seekord täielikult ja sellest ajast jäigi Meriküla ilma apteegita.
Heino Gustavsoni kirjalikke märkmeid kasutades Arthur Ruusmaa
16.06.1877.a. sai Narva apteeker, proviisor Eduard Otto loa avada
oma filiaalapteek ka Narva-Jõesuus, sest 1865.a. oli ta avanud apteegi
Merekülas. 25.10.1884.a. sai uus omanik Carl Zimmermann nõusoleku apteegi filiaali muutmiseks maaapteegiks, mis andis suuremad õigused ja varustamise paremad võimalused.
29.08.1886.a. põles apteek maha ja hakati otsima uut maja, mis lei-
tigi ühes turuäärses majas, kus 1887.a. juunis taasalustati tööd.
Uue apteegi omanik, proviisor Alexander Schröter ostis uue ja avarama maja ja selles alustas apteek tööd 1889.a. kevadel.
1924.aastast on apteek mingil määral seotud ka meie kirjanduslooga – nimelt tutvus siin suvitav kirjanik Eduard Vilde siinse A. Abramsoni pärijate apteegi juhataja, proviisor Rahel Ushmarjova-Nishtshanskajaga ning algas kolm aastat kestnud romaan. Ja juhtus ka nii, et kui kirjanik oli oma armastatul külas, siis ühes apteegi ruumidest liikus kiiresti hoopis tema väle sulg…
Apteek natsionaliseeriti 1940.a-l.
Heino Gustavsoni andmete alusel Arthur Ruusmaa
Loa Sillamäel apteek rajada anti Artur Umbliale 01.07.1891.a. ja peagi palus ta loa apteegi üleviimiseks Vaivarasse, kus olid paremad tingimused. Kümblusperioodidel lubas ta jälle Sillamäel olla.
18.10.1892.a. anti see luba ja 21.02.1893.a. rajatigi Sillamäe apteegile Vaivara apteegi filiaal ja etteotsa sai Artur Umblia.
11.06.1894.a.anti Sillamäe apteegile maaapteegi staatus, kuid sügisel otsustas ta selle sulgeda. Üheks põhjuseks oli see, et A.Umblia lahkus Sillamäelt Tartusse elama ja töötama. Jamburgi apteegi omanik proviisor Oskar Blumberg taotles apteegi taasavamist Sillamäel ja järgmisel aastal saigi ta selleks loa, ent sügisel selgus, et kohalik apteek on ettevõttena tulutu ja see tuleks sulgeda.
Õnneks niikaugele asi ei läinud, sest apteegi osa täitis nn. ravimite käsimüük suvekuudel ja nii kestis see 1899.a-ni.
Uus omanik proviisor Alexander Stroemer pidas vastu 1903a.-ni ja nüüd algas omanike tihe vahetamine.
1904.a. mais moodustati Sillamäel tavaline maa-apteek ning leiti ka paslik maja tegevuse jätkamiseks ja nii tegutseti kuni natsionaliseerimiseni 1940.a.
Heino Gustavsoni kirjalike ülestähenduste alusel Arthur Ruusmaa.
VE: Padrik, Paula – ooperilaulja
29.04.1926.a. sündis Tudulinnas ooperilauljatar Paula Padrik.
1945.a lõpetas ta Türi aiandustehnikumi ja jätkas õpinguid Tallinna Tarbekunsti Instituudis aia- ja pargikujundaja erialal.
1946-1950.a.õppis Tallinna Muusikakoolis ja siit läks õppima laulukunsti Tallinna Konservatooriumi, mille lõpetas 1955.a. Õppis L.Sauli lauluklassis.
Sellele järgnes 14 aasta jooksul töö Estonia ooperikooris, korduvalt esines ka soololauljana.
Arthur Ruusmaa