• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Aatekandjad

Autor Avo | Avaldatud: 21. apr. 2002

 

Eesti aate kandjad on :

Andrus Ansip – Tartu linnapea, ärimees, reformierakond,

Hannes Danilov – kõrgem riigiametnik,

Aleksander Elango (21.02.1902, Meeri vald) – sajandi professor,

Ülevi Eljand – arhitekt,

Ago Gashkov – teleajakirjanik,

Vello Ilmoja – tervishoiutegelane,

Aino Järvesoo   – suurim eraannetaja Eesti riigis, kampaania “Igale lapsele 1000 krooni” algataja,

Neeme Järvi – dirigent,

Fred Jüssi  – vabakutseline,

Nelli Kalikova – arst,

Mari-Ann ja Tunne Kelam – isamaaliitlased,

Eri Klas – dirigent,

Elle Kull – ema, näitleja ja avaliku elu tegelane

  • Jüri Luik – isamaaline poliitik
  • Toomas Luman – ärimees ja ekspert

Helle Meri  – näitleja, EV Presidendi proua,

Lennart Meri – EV President

Meelis Milder – firmajuht,

Tiina Mägi – Kodulinna ema ja Vanalinna haldjas

Mihkel Oviir – endine justiitsministeeriumi kantsler, sõltumatu,

Virve Osila – luuletaja, Virumaa südametunnistus,

Marko Pomerants – maavanem,

Arvo Pärt – helilooja,

Hando Runnel – luuletaja

Enn Tarto – poliitik,

Veljo Tormis – helilooja,

Marika Valk – kunstimuuseumi varade emand, direktriss,

Trivimi Velliste – poliitik

Eve Viilup – “Laulukarusselli” avastaja,

Aarne Üksküla – näitleja;

…

Neljas võim on püüdnud pikka aega tõestada, et tänases Eestis teevad ilma peamiselt väljaspool seadust olevad ametnikud, moraalitud poliitikud, saamatud omavalitsejad, ahnitsejad ärimehed jne. Palavikuliselt otsitakse Eesti brändi aga seejuures unustatakse aated…

Kas siis tänases Eesti Vabariigis polegi Jaan Tõnissoni tõugu aatemehi või  Ernst Jaaksoni isiksuses kehastunud riigitruusid ametnikke?

Vaevalt see ikka nii on ja kas nüüd just mõni helgem kiir (laigust rääkimata!) just ilma valgemaks tegemas on – neid inimesi asuski www.virumaa.ee otsima ja kirja panema:

Milliste kriteeriumide alusel?Ikka needsamad koolieast-ajast teada ja sisendatud omadused nagu ausus, aatelisus, korrektsus, iseenesest lugupidamine teistega alati arvestada jne.
Loodame, et esitad Sinu arvates Sulle lootust sisendavate asiste inimeste nimed. Erilist põhjendust pole vaja – piisab, kui märgid oma lemmiku inimlikud ja tugevad küljed. Ära võiks märkida tema suhte erakonnaga. Võimalik, et kõik tublimatest tublimad on juba mõnda erakonda astunud. Või siiski…

Esitada saab igaüks, kes on end meil liikmeks registreerinud, otsepostitusena. Ainult temal ja on õigus ka ülesseatud isikut ka nn tagasi kutsuda. Ülesseadjal on õigus jääda anonüümseks – sel juhul ta peab lähetama e-maili.

Esitatu võib teha enesetaandus-avalduse.

Eesti aateinimesed esitatakse loodavas rubriigis tähestikulises järjekorras

Avo Blankin

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ariste, Paul – keeleteadlane ja polüglott

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

Paul Ariste.jpg:  Paul Ariste sündis 3. II 1905 Tartumaal Torma vallas Rääbise mõisa sepa pojana. Lõpetas Tõikvere algkooli ja 1925 Tallinna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi. 1925-1929 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja germanistikat. Õpingute kõrval ja hiljem töötas Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus (1925-27) ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (1927-31).

Omandas 1931 magistrikraadi. 1931-33 oli Ariste Tartu ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis. 1933. aastast õppejõud Tartu ülikoolis. Kaitses 1939 doktoriväitekirja “Hiiu murrete häälikud” ja sai filoloogiadoktoriks. 1946-77 TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949). ENSV TA akadeemik (1954), Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari TA auliige (1966), Soome TA välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Soome Akadeemia välisliige (1980).

1957-60 ENSV TA Keele ja kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja, aastast 1955 Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees ja aastast 1965 ajakirja “Sovetskoje fenno-ugrivedenje” peatoimetaja. Oli III rahvusvahelise fennougristide kongressi (1970) president; aastast 1971 Nõukogude Fennougristide Komitee esimees,1980 Rahvusvahelise Fennougristikakomitee esimees.

Paul Ariste on algatanud eesti foneetikateaduse ning uurinud eesti sõnavara päritolu (alamsaksa, rootsi jm laene), murdeid ja vanemat kirjakeelt. Ta on rajanud TRÜ-s eesti fennougristika-koolkonna ja koolitanud mitu põlvkonda teadlasi teistele fennougristika keskustele.

Oma peamise uurimisala, vadja keele kohta on ta kogunud rohke ainestiku. Uurinud ka liivi, isuri, karjala ja vepsa keelt, läänemeresoome keelte võrdlevat grammatikat ja kontakte teiste keeltega. Kirjutisi mustlaskeele (“Romenge Paramiði”, Tartu 1938), jidishi, esperanto ja rahvaluule kohta. Võttis osa vabariikliku preemia saanud teose “Eesti rahva etnilisest ajaloost” (1956) koostamisest. Avaldanud ülevaateid “Kalevipoja” uurimisest ja tõlgetest, armeenia kirjandusklassikust H. Abovjanist jms.

ENSV riiklik preemia (1959, 1982), Lenini orden (1981).

Teoseid: Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles (1933), Hiiu murrete häälikud (1939), Rootsi-eesti sõnaraamat (1939, koos P.Wieselgreni ja G. Suitsuga, 1976 Uppsala), Eesti keele foneetika (1953, 1981-82), Vadja keele grammatika (1948, inglise keeles 1968 Bloomington), Vadja rahvakalender (1969), Ferdinand Johann Wiedemann (1973), Vadjalane kätkist kalmuni (1974), Vadja muistendeid (1977), Vadja mõistatusi (1979) jne.

Arvatakse, et Paul Ariste oli oma eri keelte oskuselt Eesti 2. polüglott (st. P. Nurmekund´i järel).

Paul Ariste suri 2. veebruaril 1990 Tartus.

Avo Blankin /ENE I ja EKBL alusel/

xxx

 

Lisalugemist:

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Carl Robert Jakobson

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

Carl Robert Jakobson (26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Adam Jakobsoni poeg. Elas noorpõlves Tormas, sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Õppis 1856-59 Valgas Cimze seminaris, oli 1859-62 isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Läinud Torma mõisniku Liphardiga ja pastoriga vastuollu, lahkus 1862 sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi.

Aastast 1864 töötas C. R. Jakobson kooli- ja koduõpetajana Peterburis, omandas 1865. saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks.

Hakkas 1865 saatma kaastööd “Eesti Postimehele”, hiljem ka liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele. Ründas kirjutistes balti aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi, võitis sellega rahva poolehoiu, kuid teravdas lahkhelisid aadli ja pastoritega; viimaste mõjul jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel sulges J. V. Jannsen 1871 talle “Eesti Postimehe” veerud. Jätkas ajakirjanduslikku tegevust liberaalses baltisaksa ajalehes “Neue Dörptshe Zeitung”.

Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Pidas 1868 ja 1870 “Vanemuise” seltsis kolm isamaa kõnet (ilmusid raamatuna 1870). Asus 1871 Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Oli 1872-74 Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.

Ostis 1874 Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise. Suurel määral see tal ka õnnestus.

Korraldas samal 1874. aastal Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava.

Kurgja. CRJ ehitatud elumaja.jpg:

Toimetas aastast 1878 Viljandis ajalehte “Sakala”, väljendas selles (hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist) talurahvalik-demokraatlikke reformipüüdeid. Taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. Kujunes võitluses “Eesti Postimehe” ja klerikaalidega eesti 1870. ja 1880. aastate alguse ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks. Valiti 1881 J. Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

C.R. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu “Teadus ja Seadus põllul” (I osa, 1869) ning raamatud “Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874), “Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” (1876), “Sakala Kalender põllumeestele” (1880) jmt.; nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

C. R. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema “Kooli Lugemise raamatu” (3 osa, 1867-76) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis, laialdaselt tulid kasutusele ka “Uus Aabitsaraamat…” (1867), “Veikene Geograafia” (1868) ja tütarlastekoolide lugemik “Helmed” (1880).

Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.

C.R. Jakobson taotles eesti laulukooride algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud “Wanemuine Kandle healed” (2 vihku, 1869-71) ja “Rõõmus laulja” (1872).

Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu “C. R. Linnutaja laulud” 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend “Artur ja Anna” (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule. /ENE 4, lk 61-62/

C. R. Jakobsoni tegevust kajastavad temanimelises Torma Põhikoolis asuvad museaalid nn C.R. Jakobsoni toas ja Kurgja Talumuuseumis.
C. R. Jakobsoni nime kannab ka Viljandi Gümnaasium.

Carl Robert Jakobson on maetud tema enda poolt rajatud perekonnakalmistule Kurgjal.

Enne Teist maailmasõda Haapsalu skulptori Roman Haavamägi valmistatud C.R. Jakobsoni pronksbüstil tuli oma saatust oodata aastakümneid. Väsimatu Karl Õunapuu pingutuste tulemusena avati C. R. Jakobsonile mälestussammas Tormas alles 17. märtsil 1957.
Viljandi keskväljakul avati skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali poolt loodud C. R. Jakobsoni skulptuur 26. juulil 1998.
Eesti Vabariik pidas kohaseks C. R. Jakobsoni tähtsust jäädvustada oma suurima väärtusega rahatähel. 500-kroonise rahatähe kujundas Vladimir Taiger.

Avo Blankin

Postitatud rubriiki Virumaa Entsüklopeedia | Kommenteerimine suletud

VE: Torma puhkpilliorkester

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

Torma puhkpilliorkester (pasunakoor) on asutatud 1848. aastal ja on Eesti esimene pasunakoor.

Väägvere kolleegid on millegipärast seda austavat nimetust – esimene – küll päris pikalt kandnud, kuid arhiivide andmed näitavad, et 1839. aastal asutatud Väägvere orkester polnud pasunakoor. Orkestri koosseisus mängisid asutamisel sellised instrumendid – kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Kas sellist orkestri koosseisu saab nimetada pasunakooriks? Aga see selleks… kõvad tegijad olid ja on Väägvere mehed tänapäevani! Alles pärast 1860. aastat näeme-kuuleme Väägveres juba pasunakoori.

TormaPasunakoorAastal1871.jpg:

Torma pasunakoori (asutaja Adam Jakobson) protokolliraamatutest loeme huvitavaid arve tema algusest. Aastakümnete jooksul on soetatud selliseid instrumente: kolm flööti, kaks oboed, 13 klarnetit (A, B, C, ES), neli fagotti, üks inglissarv, neli metsasarve, üks bassettsarv, kaks kornetit, neli trompetit, üks tenor, kaks tuubat, üks triangel ja kaks suurt vaskkerega trummi. Võib arvata, et neid instrumente ei kasutatud korraga, üheaegselt.
Nende muusikariistade valik näitab seda, et orkestri asutaja oli küllalt arukas ja taibukas muusikamees.

Torma pasunakoori (puhkpilliorkestri) juhtideks on eri aegadel olnud:

Adam Jakobson (orkestri asutaja-juht aastail 1848-1857)
Carl Robert Jakobson (1859-1862)
Friedrich Masing (1863-1875)
Joosep Neumann (1876-1878)
Adalbert Reiljan (1879-1894), asutas ka viiulikoori;
Gustav Kommusaar (1895-1920)
August Tomberg (1921-1936)
Hugo Kirdelaht (1937-1941)
Oskar Kask (1945-1952)
Alfred Õunapuu (1953-2001)

 Kui sai mööda II maailmasõda, oli orkestril alles vaid neli muusikariista. Alustati 1945. aastal meesansambli ja väikese tantsuorkestriga. Aasta hiljem saadi kokku juba enam kui kümne mängijaga puhkpilliorkester.

Sajandaks juubeliaastaks 1948. aastal oli koosseisus juba 28 mängijat. Orkestri töös vaheaegu pole olnud. Repertuaaris on kõike vajalikku – kontsertpalasid, tantsupalasid, marsse jne.

Noote on hangitud tuttavatelt orkestritelt kui ka isiklike noodikogude omanikelt. Hilisem aeg on toonud repertuaari täiendust Kooriühingult.

Kaasa on tehtud kõik üldlaulupeod alates 1947. aastast, vaid 1965. aasta jäi vahele koosseisus valitsenud ebakõlade pärast.

Aastail 1949-1967 oli orkestrantide kasvulavaks Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma kooli puhkpilliorkester.

Orkester on esinenud korraldatud laulupäevadel ja ka teistel puhkudel: kontsert Estonia kontserdisaalis, Sakala kultuurihoones, filmimine 100. juubeli puhul Estonias, filmi Suvi võtetel Palamusel, Tartu Ülikooli aulas, laulupäevadel Tartus, Narvas, Haapsalus, Vändras, Elvas, Toilas, Jõgeval, Mustvees, Palamusel, Voorel, Kallastel ja mujal.

Orkestri kasvandikeks on olnud mitmed hilisemad muusikaelutegelased: Tartu muusikakooli direktor Ilmar Lääne, mitmed RAMi lauljad ja teised.

1998.a. tähistastati meeleolukalt Torma puhkpilliorkestri 150. juubelit mitmete kollegide osavõtul.

Alfred Õunapuu  on orkestrant alates 1937 tänaseni, oli dirigent aastail 1953-2001 (mõelgem vaid – olla dirigent 48! aastat!).

NB! Tänavu suvel 27. juulil 2002 toimub Torma Rahuorus järjekordme TopOf – puhkpilliorkestrite omalaadne kokkutulek.

Alfred Õunapuu andmete alusel, Avo Blankin, tema kasvandik

 

xxx

Torma vald on pannud käima puhkpilliorkestrite festivali

Tormast pärit mehed, Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikaõppejõud Aksel Jõgi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Endel Laul koostasid paar aastat tagasi raamatu ”Eesti vanima pasunakoori lugu: Torma puhkpilliorkester 150”.

Seal on kirjas, kuidas Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson ning baltisaksa kirjamees ja arst Georg Julius Schultz-Bertram 1848. a eesti maarahva pasunakoori asutasid.

Laul ja Jõgi tuletavad meelde, et eestlaste kui rahvuse eneseteadvus hakkas kasvama just laulu- ja mänguseltsides. Küllap oleme tänini kandnud endas uskumust, et ühtekuuluvustunne ja usaldus sünnib midagi koos tehes ja seda tegu lauldes ja tantsides ülistades.



Laul, pillimäng ja kirjasõna



Adam Jakobson (1817–1857) oli silmapaistev köster-koolmeister, kes tormalaste vaimuannetesse ja kultuurihuvisse austusega suhtus. 1857. a kirjutas Jakobson raamatu ”Monni armastuse sanna mängo ja laulosöbradele”, kus tutvustas laulu- ja mängukooride asutamise kogemusi ja kutsus maarahvast üles asutama iseoma südamerõõmuks laulu- ja mängukoore üle kogu maa.

Rahva vaimustus oma orkestri loomisest oli nii suur, et muusikariistade muretsemiseks hakati korjandusi tegema. Raha annetasid nii Tartu professorid, ametimehed kui ka lihtkodanikud, kelle hulgas Jakobsonil oli palju sõpru.

Pillimängijaid tuli kohale isegi kaugetest küladest – Kasepäält, Ootkakult, Iraverest, Rääbiselt, Sadalast, Tarakverest –, põhiliselt külakooliõpetajad, taluperemehed ja kihelkonnakooli poisid.

Adam Jakobson sai koolmeistri, köstri, laulu- ning mängukoorijuhina väga tuntuks kogu kihelkonnas ja naaberkihelkondadeski.

Et eestlane saaks aimu euroopalikust kõrgkultuurist, tõlkis Jakobson eesti keelde helilooja Franz Joseph Haydni elukäiku tutvustava teose ”Josep Haideni ellokäik”. See ilmus oma aja kohta erakordselt suure tiraaþiga, 2000 eksemplari.

Laul ja Jõgi kirjutavad, et kui Adam Jakobson 1857. a suri, oli teda ära saatmas nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud kirikusse ega surnuaeda.



Isa jälgedes



Adam Jakobson pärandas kogu oma vaimujõu esiklapsele Carl Robertile. Laulu- ja pasunakoori arenguks sai poeg küll vähem teha kui isa, kuid kujundas eestlaste mõttemaailma eriti oma õpikute kaudu.

1867. aastal ilmus C. R. Jakobsoni ”Uus Aabitsaraamat” (tiraaiga 10 000 eksemplari), mis esmakordselt arvestas ka eesti talulapse tundeelu. Samal aastal ilmus veel valla- ja mõisakoolidele mõeldud ”Kooli Lugemise raamatu” I osa.

Tema koolilugemiku kaudu jõudsid rahvuslikus vaimus luuletused ja laulud peaaegu iga eestlaseni. Rahva seas muutusid üldtuntuks ja viisistatuna lauldavaks Lydia Koidula luuletused ”Sügise mõtted”, ”Sind surmani”, ”Mo isamaa on minu arm”, ”Miks sa nutad lillekene”, ”Meil aia ääres tänaval”, ”Eesti muld ja Eesti süda”.

Jakobson pidas eestlase hingeelu arendamise seisukohast eriti tähtsaks lauluõpikute koostamist. Nii valmiski tal laste- ja segakooridele mõeldud kahe-, kolme- ja neljahäälsete laulude kogumik ”Rõõmus laulja”.



Pillipuhumisest tähtsam



1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon keelustas kõik ühiskondlikud ja kultuurilised seltsid ning lõikas seega läbi Torma mängu- ja lauluseltside plaani anda ühiselt välja ”Torma albumi” teine osa, mis pidi olema pühendatud Adam ja Carl Robert Jakobsonile.

Mõne aja pärast tõusis Eesti kohale haakristiga punalipp. Elu alalhoidmine sai okupatsioonide tingimustes tähtsamaks kui pillipuhumine.

Sõjajärgses Tormas oli säilinud rahvamaja ja 1946 mängis puhkpilliorkester taas. Repertuaari valik toimus küll Glavliti terase pilgu all ja 1950. aasta märtsipleenumi otsuse valguses langesid põlu alla ning kuulutati kodanlikeks natsionalistideks Cyrillus Kreek, Tuudur Vettik, Alfred Karindi.

Paljudest raskustest hoolimata leidis Torma orkester võimalusi jätkata, sest
pillimäng ja muusikaarmastus on kandunud põlvest põlve edasi.

Neli ja pool aastakümmet on orkestrit elus hoidnud Alfred Õunapuu, kes suunas inimesi pillimängu juurde oma julgustava sõna ja nõuannetega. 1998. aastal ulatas Alfred Ôunapuu taktikepi orkestri noorele tromboonimängijale Enno Tublile.

Nii on Adam ja Carl Robert Jakobsoni alustatu jätkunud tänaseni. Torma vallas on saadud käima seltsitegevus ning möödunud aastal pandi koos vallavalitsuse, kohalike kultuuritöötajate ja põllumeeste seltsiga alus Torma puhkpilliorkestrite festivalile.

Sel suvel toimub festival 21. juulil ja on pühendatud C. R. Jakobsoni 160. sünniaastapäevale.

Imbi Paju

Lisateavet Torma festivali TOPOF kohta
Ahto Vili (050) 4 42 27
Kaja Ivask (052) 2 09 23
e-mail: linnutaja@hot.ee

ToPOF algas kõikide pasunakooride koosmänguga:  

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kalvi mõis

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

Kalvi loss avanes väärika seltskonna osavõtul

Eile avati kahe Virumaa piiril Kalvi loss, kus on kokku 28 uhket tuba, nende hulgas kolm sviiti, täiuslikud konverentsisaalid ning türgi saunadega miniveekeskus.

Avamisele oli taanlasest omanik Henning Lykke Jensen kutsunud 300 külalist, nende hulgas Riigikogu liikmeid, Ida- ja Lääne-Viru maavanema, mõlema maakonna omavalitsuste juhid ning turismitöötajaid, kellele avamisel esines Tarvanpää folkloorirühm.

1913. aastal valminud erinevates stiilides, kuid kaunis hoone võttis pärast mitut omanikuvahetust restaureerida Flexa Grupp.

Taani perekond Lykke Jensen ja eestlane Tiit Rannaste võtsid mõisa üle 1999. aastal von Stackelbergidelt.

Viimati kasutati lossi sanatooriumina ja põlevkivitööstuse töötajate puhkekoduna. Taastamisel on veel lossipark ja sealsed sillutised.

Praegu vaatab paekaldalt, kust avaneb panoraamvaade merele ja taamal asuvatele Venemaa saartele, vastu suursugune loss, mille interjööri iseloomustab ülim glamuursus.

Lisaks hotelli- ja konverentsiteenustele pakub AS Kalvi Mõis ka muid puhkuseveetmise võimalusi, näiteks jahiturismi. Samuti tegeleb mõis põllumajandusega.

Kuigi peahoone on üsna uus, pärinevad esimesed teated Kalvist XII sajandi lõpust.

Virumaa Teataja 20.04.2002220.04.2002  0.04.2002  

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sajor, Rudolf – maalikunstnik ja kujur

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

10.09.1888.a. sündis Püssi vallas maalikunstnik ja kujur Rudolf Sajor.
1904.a. lõpetas ta Narva linnakooli ja 1907.a. eksternina Peterburi I Reaalkooli. Nende aastate sisse (1904-1909.a.) mahub sisse õppetöö A.Steiglitzi kunsttööstuskoolis ja täiendamised akadeemikute J.Goldblatte ja J.Zionglinski juures.
I maailmasõja ajal võitles grenaderina Kaukaasias.
1920.aastal naases Eestisse ja 6 aasta jooksul õpetas lapsi Narva koolides, olles ametis joonistamise, käsitöö ja võimlemiseõpetajana.
1926.a-st on vabakutseline kunstnik Tallinnas ja maalis peamiselt linnavaateid.
Esmakordelt astus üles näitusega 1922.a. Tallinnas.

Virumaa jaoks oli tema üheks suuremaks töös koostöös kujur Voldemar Mellikuga Narva Vabadussõjas langenute mälestussammas 1921.a.-l, mis taastati 1996.a. Vana-Narva seltsi poolt.
Rudolf Sajor suri Tallinnas 21.03.1946.a. Tallinnas.
 
Leo Anupõllu andmete alusel Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vasknarva apteek

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

1865. aastal tahtis Jõhvi apteeker O. F. Seiler avada oma filiaali ka
Vasknarvas, selleks aga ei antud luba. Alles 29(30) 10.1883.a. sai
proviisor A.Happich loa Vasknarva apteegi avamiseks.
28.04.1886.a. hävis see maja tules ja nüüd viidi apteek üle uude hoonesse keset alevit, kuid ruumid olid siin väga halvad ja nii ei antud uut tegevusluba. Leiti uued ruumid, mis vaadati üle kreisiarsti poolt,
kuid ka need ei vastanud tingimustele ja nii ei saadud ka seekord
tegevusluba.

Sellest hoolimata hakkas omanik ravimeid müüma ja nüüd jõudis asi haagikohtunikuni, kes sulges apteegi.

Kohalik rahvas aga saatis kõrgemale poole palvekirjad, et anda A. Happichile apteegi pidamiseks õiguse. Vastuseks aga ülemmaakohus otsustas inventari ja ravimid hoopis konfiskeerida. Kohtutäiturid jäid aga seekord hiljaks ja Happichil õnnestus kogu vara minema viia (ta viis oma varanduse Narva-Jõesuusse, kus avas apteegi).

Nüüd jäi apteegi asi Vasknarvas soiku ja uuesti alustas apteegi avamisega Jõhvi apteeker Otto Raukas, kes 13.12.1888.a. sai loa apteegi avamiseks ja 05.03.1890.a. hakkas apteek uuesti tööle.
Kuid tema sissetulekud osutusid väga kasinaks ja nii tuli apteek 5. aprillil 1895.a. uuesti sulgeda.
Kolmanda apteegi Vasknarvas avas apteekriabiline Jakob Feitelberg-Piltin, kes esitas selleks taotluse 27.11.1906.a.-l ja avamiseni jõudis 24.01.1908.a-l (eks oma osa oli revolutsioonilistel sündmustel, et asi
venis).

Tema apteegi tööd jätkas mag.pharm. Aleksei Bock, kes taotles
tegevusluba 08.10.1929.a.-l ja see apteek töötas kuni natsionaliseerimiseni 1940.a.-l.
 
Heino Gustavsoni ja L. Kiisma kirjalike märkmete alusel Arthur Ruusmaa

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Narva poeglaste progümnaasium

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

28.04.1875.a. asutati Narva 4-klassiline poeglaste progümnaasium,
millest 6 aastat hiljem sai gümnaasium.

Arthur Ruusmaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Kodanike Komitee Jõhvi komitee

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

28.04.1989.a. loodi Eesti Kodanike Komitee Jõhvi komitee.

Arthur Ruusmaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kalevipoja mälestussammas

Autor Avo | Avaldatud: 20. apr. 2002

28.04.1950.a. hävitati Tartus Eesti Vabadussõja sümboolne mälestussammas KALEVIPOEG ja väidetavalt valati sellest tulevane V. I. Lenini kuju endise EPA peahoone ette.
Praeguseks on ka Lenin maha võetud ja ootab oma kohta tulevases Nõukogude okupatsiooni muuseumis (skulptuuride-pargis).
Samas on päevakorda kerkinud uue Kalevipoja taasavamine endisesse kohta, mis tingib ka rahvuseepose “Kalevipoeg” looja Fr. R. Kreutzwaldi mälestusssamba ümberkolimise uude kohta.

Ühe variandi alusel jääb Kreutzwald samasse kohta ja Kalevipoeg saab seisma sinna, kuhu ta ühe variandi alusel ka planeeriti s.o endise pangahoone, praeguse Haridusministeeriumi ette.
Aeg annab arutust!

Arthur Ruusmaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv