Aseri mees, kodu-uurija Richard Käär on elanud nii siin kui ka sealpool Narva jõge. Sellepärast võtab kodu, mida tema uurib, enese alla tohutu maalahmaka Tverist Aserini ja Suhhumist Kanadani. Nii palju tegemist kui praegu, pole pensionieas mehel veel kunagi olnud.
Kui Richard Käär Eestisse jõudis, oli aasta 1964, Hrushtshovi sula lõppenud, just oli valminud Kadila raketibaas Virumaal ning poes maksis pudel õlut 33 kopikat.
Venemaal kõrgema pedagoogilise kooli lõpetanud mees sai ametisse Aseri kooli õppealajuhatajaks. Samal aastal sattus Richard Käär Otepää kodu-uurijate kokkutulekule. Kodu-uurija on ta tänaseni.
Pensionipõlv on elu kiireim aeg
“Hakkan kohe Venemaale sõitma, teen ettevalmistusi ja tegemist on praegu kole palju,” rääkis Richard Käär kolmapäeval. Eelmine jutuajamine kodu-uurijaga sünnitab mõistatuse, et kuidas võimalik veelgi rohkem enesele tegemist hankida. Suhtlemine kultuuriministeeriumi, Moskva eesti seltsi, Venemaa akadeemiatega – neist üks nimekam kui teine – teevad Richard Kääri päeva. Kogu uurimisele vürtsiks alatine rahapuudus, aga ka pisikesed võidud selle üle.
“Näete, Signe Kivi saatis,” näitas Richard Käär kultuuriministrilt saadud kirja. Kultuuriminister on sõnadega olnud kitsi, kuid tunnustusega mitte. Selle kirja toel loodab Aseri mees ka kultuurkapitalilt raha hankida.
Venemaa ametnikud on abivalmis
“Sain just Venemaa viisa. Venemaa saatkond andis. Aastaks ja täiesti tasuta. Nüüd ajan materjali kokku, mida Venemaale kaasa võtta. Ma ei lähe sinna kunagi tühjade kätega. Nemad seal aitava ju mind kogu aeg,” seletas Käär.
Need nemad on erinevad ametkonnad Venemaa erinevates paikades. Nemad on tegelikult erinevad inimesed, kelle empaatiast ja heast soovist sõltub väga palju.
Richard Kääri peamine uurimisala on põllundusega seotud eesti asundused ja sellepärast on uuritav ala geograafiliselt tohutusuur. Nõndasama nende inimeste hulk, kellega paratamatult tuleb suhelda. Tveri kubermangu asekuberneri Juri Krasnovi kohta on Richard Kääril palju head öelda. Head on tal öelda ka teise ja kolmanda ja neljanda inimese kohta. Vaid üks amentik olnud selgelt eestivaenuliku hoiakuga ja kodu-uurija seletas muiates, et noh, selle daami tütar ei saanud Eestisse elamisluba.
Küllap aitab kogu uurimistöös kaasa Richard Kääri enese Venemaa päritolu.
Mida tähendab Nurmekund vene keeles
“Mina olen ülemöödunud sajandi lõpul väljarännanute järeltulija. Algul liikusid eestlased Suhhumi kanti, kuid õige pea puhkes malaaria. Seejärel mindi Süda-Venemaale. Nurmekunna küla Tveri kubermangus on koht, kust pärit olen. Aga kust külale selline nimi tuli, ei oskagi täpselt öelda. Isegi Tveri kubermangulehes ilmus artikkel “”Kuidas tõlkida vene keelde Nurmekund”,” rääkis Richard Käär.
Eestlased olnud hakkajad ka vasttärganud sotsialismi oludes. Moskvas põllumajandusnäitusel sai eestlaste tehtud või auhindu juba 1923. aastal. Moskva Eesti Kommunistide Klubi – kuidas saigi stalinlikul Venemaal üks eesti klubi teistsugust nime kanda – käis Nurmekunna külas põllutöödel shefiks.
“Eestlased said kõikjal järje peale ja sellepärast olid nad ka kulakuteks tegemise ajal kulakud. Meie pere sai kolmanda järgu kulakuteks ning pidime karistuseks kodukülast välja kolima,” meenutas Richard Käär.
Olnud ka teise ja esimese järgu kulakuid. Kangeima kulakukraadi kandjad lasti kõik maha.
Oli aeg, mil isegi kirjavahetus emamaaga kuulus keelatud ning karistust väärt tegevuse hulka.
Kuid ka sellest muinasjuturiigist suutsid mõned eestlased ennast vabasse maailma välja murda. Samast Nurmekunna külast pääses 1941. ja 1944. aasta vahel 28 peret Kanadasse. Ülejäänud ei pääsenud ja pidid kaasa tegema kõik nõukogude inimesele kohustuslikud ettevõtmised. Olid need siis nii jaburad kui iganes.
“Mina olin oktoobrilaps ja pioneer ja kommunist. Kõike olen olnud. Ja kui juba kõrgharitud ajalooõpetajaks sain, pidin käima oblastis kõrgharitud põllumajanduspetsialistele põllumajandust õpetamas. Nii käis selles riigis elu. Ja eks ta sellepärast ka ära lõppes,” nentis vana mees mõtlikult. Kibedust ei ole tema jutus ometi mitte üks kübe.
Kohvritäite kaupa ajalugu käe otsas
Huvipuudus on ainus, mis koduuurijat natukene riivab. Toim-etuse rahvas kaalub Aseri mehe kohvrit – noh, nii viis kilogrammi või enam fotosid, kaustikuid, vihikuid. “Oh, tavaliselt on ta mul palju raskem. Lähen siis sellise raske kohvriga mõne asjamehe juurde ja see ei küsi mitte midagi ja ei taha ka minu materjale näha,” tähendas Richard Käär.
Ega Venemaalgi kuigi innukad olda. Eestist ei teadvat keskmine Venemaa kodanik praegu kuigi paljut. Elu on seal sootuks raksem kui siin. Keskendutakse oma muredele ja need on tõesti suured.
Näiteks saab eestlasest pensionär vene pensionärist mitte protsentides, vaid kordades rohkem pensioni.
Püüd teha kahte asja: koguda andmeid ja esindada Eestit on Richard Kääri eesmärk.
Vana mees sõidab üha, suhtleb üha ning on õnnelik, et nii pojast kui ka pojapojast on saanud infotehnoloogia asjatundjad.
Internet toob suure tüki maailmast koju kätte
Esimest korda lülitas Ricard Käär arvuti tööreþiimile juba aastaid tagasi. Nüüd on hommikuti esimene asi arvuti käima panna. Internet toob maailmast suure tüki koju kätte. Sellest samast maailmast, kuhu ka eestlased on kõikjale suutnud jälgi jätta.
Indrek Silver Einberg
indrek@virumaateataja.ee
Koopia Virumaa Teatajast
Praegu on siin Kuremäe ehk Pühtitsa nunnaklooster, mis rajati 1891.-1892.a. tolleaegse Eestimaa kuberneri vürst M.V. Shahhovskoi algatusel, kes ka ise on siia maetud. Juba varem oli siin väike kabel.
VE: Karri, Johannes – muusika- ja koolimees
Sündis 11.04.1888.a. Atsalamas taluperemehe esimese pojana (kokku oli peres 9 last). Õppis Atsalama koolis Rudolf Pärniku juures ja jätkas õpinguid Jõhvi ministeeriumikoolis, kus lõpetas pedagoogikaklassi 1906.a.(klass avati siin 1895.a. ja kool asus Narva mnt. lõpus osas, kus praegu on Kohtla Gaasi üks kontoreid).
1907.a. alustas ta oma õpetajatööd Mäetaguse koolis, kuhu aasta varem oli tööle tulnud üks tema kurususekaaslane August Peedo.
Karri sekkus koheselt aktiivselt ka kohalikku seltsiellu ja hakkas
juhatama laulukoori, mängis orkestris, mida juhatas Tiido Tamm ja
mängis ka kandvaid osi näidendites.
1914.a. mobiliseeriti ta sõjaväkke, ta lahinguteed viisid I maailmasõja rinnetele.
1918.a. tuli ta tagasi ja naases üheks õppeaastaks Mäetaguse kooli.1919.a.-st sai J. Karrist Pada algkooli juhataja ja töötas sellel kohal 1942.a-ni.
Siis tuli tagasi Ida-Virumaale ja alustas tood Iisaku kooli juhatajana, kus juhatas lisaks ka laulukoori ja orkestrit. Tema moodustatud kooliorkester oli küllaltki edukas mitmel rajooni festivalil ja konkursil.
1956.a. läks J. Karri pensionile ja veel pensionipõlveski jätkas kooli orkestri juhtimist.
Arthur Ruusmaa