Olli vaimuhaigusest teati, ometi ei eeldatud sellist lahendust. Pigem nähti, kuivõrd innukalt valmistub 33aastane mees Las Vegase MMiks. Siiski, toonastest ja praegustest sõnavõttudest kumab, et geeniuselt – nagu igalt geeniuselt, kelle sekka tippmaletajad ju kuuluvad! – võis kõike oodata.
“Oll elas andekana kui oma maailmas. Välisilm peegeldus talle läbi prismade, mille paigutajaid jätkus. Ta sai kelleltki mõjutuse ja tuli ülesannet täitma, kuid nagu jutuks läks, nii ta selle unustas. Teda ei huvitanud treener Iivo Nei ambitsioonid, vaid iseenda elu ja ego – see tähendab, male,” arutleb alaliidu tollane president Arvo Sarapuu.
Malesse süvenedes tekib professionaalse kretinismi oht
Malemees Aleksander Veingold arutles Olli surma järel Postimehes: “Teatud momendini on see kaunis mäng inimese arengule ainult kasuks. Süvenedes tekib professionaalse kretinismi oht. Lembit oli maleline fundamentalist – samamoodi, nagu ta arvestas variante ruudulisel laual, kaalus ta ka inimesi kui vahendeid elumängus. Kuigi ta ei kasutanud kedagi omakasupüüdlikult, järgis ta vahel põhimõtteid, mida teistel oli raske mõista, ja nii tekkisid vastuolud.”
“Täielik pühendumine on hea, aga kui ületad piiri, mille taga psüühika kannatama hakkab, on raske nii endal kui lähedastel,” lisab Monika Tsõganova, kes tuli male sunnil Tallinna Kohtla-Järvelt nagu ka Oll. “Minagi armastan malet, aga ma armastan muud ka. Lembit oli üleni male päralt.”
“Jaan Ehlvest oskab pingetest vabaneda, aga Oll napsi ei võtnud, imes pinged endasse. Maletaja vajaks massööri ja psühholoogi abi nagu iga teinegi sportlane,” pakub alaliidu tegevjuht Hendrik Olde ja loetleb suurvaime, kelle “juhe on kokku jooksnud”. Mõistagi algab nimistu eksmaailmameister Robert Fischeriga.
“Lembit Oll oli Meister, anne Jumala armust.”
“Lembit Oll oli Meister, anne Jumala armust, mitte käsitöölisest palgateenija,” kirjutas maleliteraat Valter Heuer pärast Lembit Olli traagilist surma Eesti Ekspressis. “See väike tume kahupea ilmus pealinna Ehlvesti tõusutee algul. Äratas kohe üldist tähelepanu, mängis välku nagu kõige ehtsam vana kala, oli teoorias (ise napilt neliteist) lausa entsüklopedist.”
Olli tulek (1980) Kohtla-Järve lähedasest Olli talust oli
tõesti võimas. Eesti meeste 1982. aasta meistrivõistlustel kogus
ta 9 punkti 12st. Seni ainulaadne, et kulla võitis 15aastane poiss! 1983 sai temast rahvusvaheline meister, ent juba märgati muudki.
“Males läks Lembit kenasti edasi, aga vaimne tasakaal hakkas ära vajuma. Juba lapsena oli tal malefanatismi raske kanda, kuid pinge aina kasvas,” meenutab treener Iivo Nei.
Heuer kirjutas, et psühholoogilises plaanis oli Ehlvesti üleolek ilmne. Ta jätkas: “Noorema pürgija trumbiks näis olevat ehe sära, mida väljastpoolt ei ammuta. Aga tundus ka, nagu kannaks Oll endas mingit saladust. Paistsid silma pisiveidrused.”
Sarapuu räägib nüüd, et kui Olli peielauast tõusis, küsinud ta tänaval abikaasalt: “Kas sulle ei tundunud, et paljud olid kuidagi jäised?” Abikaasa vastanud: “Nad kõik on ju konkurendid!”
Sarapuu järeldab: “Pidev konkurents väsitab maletajaid!”
“Ta pidi võitma ükskõik keda või mida!”
Lembit Olliga abielus olnud, talle kaks poega sünnitanud ja elu lõpuni tuge pakkunud Aime Oll ütleb, et Lembit pidi alati võitma, olgu siis maailmakuulsustega malet või põnnidega doominot mängides.
“Jah, Lembit pidi ka doominos poegi võitma. Kas või nii, et kümme doominokivi on tagumiku all. Siis viieaastane karjus end hääletuks, et võtku isa kivid sealt ära!” räägib Aime muigamata.
“Ta pidi võitma ükskõik keda või mida! Ta ei õpetanud poegadele varakult malet minu meelest just seetõttu, et kartis: äkki neist võib tulla temast parem mängija. See oli üks ta kiiksudest.”
“Lembit oli alati pisut kummaline, aga kõik maletajad on veidrad,” ütleb Malemajas töötanud Aime. “Kui mulle korraga tundus, et ta veel kummalisemaks muutub, ütlesid teised, et need on minu luulud – et Lembit ongi selline.”
Lahutuseni viis ema otsus, et lapsed peavad terved olema
Tõsine haigusprotsess käivitus ometi Aimele ootamatult: “See oli päris kole. Lembit jooksis ühe sensitiivi juurest teise juurde. Kodus haigus välja ei paistnud. Püüdsin poegi säästa – nemad said alles pärast Lembitu surma teada, mis isal tegelikult viga oli.”
Kui Lembit psühhoneuroloogiahaiglasse sattus, käis Aivo esimeses klassis ja Ove oli viiene. Juhtus nii, et samal ajal sattus närvihaigusega haiglasse Ove.
Lahutuseni viis Aime otsus, et tema lapsed peavad terved olema. “Arst ütles kohe, kui Lembit haiglasse sattus, et ilmselt lõpeb kõik kunagi täieliku ärapööramisega, tagasiteed pole. Ta soovitas, et Lembit ja Ove üldse ei kohtuks. See oli võimatu, aga püsivast kooselust ei tulnud enam midagi välja.”
Lahutati 1996.
Lembit kolis algul ämma-äia juurde. “Kuhu tal minna oli, keegi pidi teda aitama. Ega nendelgi kerge olnud, kuid Lembit oli neile nagu oma poeg. Lembit läks nii segi, et pidas neid oma vanemateks,” räägib Aime.
Peagi hankis suurmeister Vindi tänavale endisse ühiselamusse kahetoalise korteri.
Kriitiline olukord tekkis juba aastal 1995
Olli kummalised teod läksid “kiiksudest” kaugemale juba 1995. aasta lõpul. Ta püüdis viisata Venemaale lennata, sõitis Narva-simultaanile taksoga, asutas end talvisel ajal sokkis presidendi vastuvõtule. Abi tuli otsida psühhoneuroloogiahaiglast.
Abielulahutus. Elukoha otsimine. Varaste tungimine uude korterisse. Kõik painas haige hingega meest niigi, aga ühtlasi segas armastust – malemängu.
Ning siis, sügisel 1998 algatas ta Eesti spordiloo ühe kirkaima skandaali, süvendades vastuolusid malejuhtidega ja pöörates riidu ka teiste mängijatega.
Ta rääkis Õhtulehele, kuidas maletajad Elista olümpiaturniiril purjutasid, ja süüdistas lisaks Ehlvesti, kes jätnud meeskonna mitmeks vooruks abita, osaledes FIDE kongressil: “Jaani kannustas oma huvi. Delegaatide vahel toimus välkturniir esikohaauhinnaga 3000 dollarit.”
Kogu pea tegi muret, valutasid ka kõrvad ja hambad
Lahing alaliiduga mõjutas saatust, kuid lisandusid uued faktorid.
“Kogu peapiirkond teeb muret – häda on eelkõige kõrvade ja hammastega. Käisin hambaarsti juures, pool tundi sikutasid, praegu valutab hirmsasti. Kui olemise vähegi tasakaalu saan, tahan uuesti võistluskeerisesse sukelduda,” rääkis Oll viis nädalat enne elutee lõppu Õhtulehele.
Viimane päristurniir – Nova Goricas tuli Oll Horvaatia suurmeistri Zdenko Kozuli järel teiseks – oli juba peetud.
23. aprillil tähistas Oll 33. sünnipäeva Tallinna kiirturniiri võitmisega. Oli heas tujus, palus võistluse mõneks ajaks katkestada ja kostitas vastaseid.
Ta valmistus Las Vegase MMiks, ent kartis vastastest enam haigushoogu, mis võiks teda kodunt kaugel tabada. “Meie viimasel kohtumisel tegi Lembit mulle ettepaneku koos temaga Las Vegasesse sõita,” ütleb treener Iivo Nei.
Pihtimus: “Mõtlen ka elu keerdkäike liiga kaugele.”
Jäi paar nädalat, kui Oll andis Sporditähele elu viimase pika intervjuu. Oli lootusrikas selleski, ent tunnistas males pikki kombinatsioone mängiva mehena: “Mõtlen ka elu keerdkäike liiga kaugele. Otsin kõikjalt seoseid ja jõuan sageli tupikusse.”
Maleringkonnad on arutlenud, kas Lembit Olli viimase kriisi tingis salapärane laen, mille ta treener Iivo Nei tungival soovitusel Mihhail Rõtšagovile andis. Vahet küll pole, “viimane kriis” oli arstide kinnitusel varem või hiljem vältimatu.
Arvatavasti jäi laen Olli haige hinge peale. Aime Oll juhtunust rääkida ei taha: “Mina kedagi ei süüdista. Ehk on paremgi, et kõik lõppes valutumalt, kui võinuks lõppeda kodunt kaugel… Igatahes oleme Miša ja tema perega senini lähedased.”
Ta lisab siiski: “Nei oleks pidanud Lembitut tundes piisavalt hästi teadma, mida see laen Lembitu jaoks tähendas. Sellepärast ta hiljem valetas ka, et nägi Lembitut viimati neljapäeval. Tegelikult nägi reedel…”
Nei tõrjub: “Ma ei salga, et rääkisime laenust. Kuid algataja oli Lembit, kes tahtis, et ma laenudokumentidega tutvuksin.”
Psühholoogiharidusega Jaan Ehlvest tõmbab kõik otsad kokku: “Kui Lembit poleks raskes haiguses üksi jäänud, võinuks ta veel vähemalt kümmekond aastat edukalt maletada.”
Maletaja Lembit Oll
Sünd ja surm: 23. aprillil 1966 Kohtla-Järvel, 16. mail 1999 Tallinnas.
Haridus: Lõpetas 1985 Tallinna Spordiinternaatkooli male erialal.
Treenerid: Kohtla-Järvel kuni 1980 Elon Varik, sealtpeale Tallinnas Iivo Nei.
Erilist: 1982 tuli 15aastasena, kõigi aegade noorimana, Eesti meeste meistriks.
Järguredel: rahvusvaheline meister 1983, suurmeister 1990.
Kõrgeim Elo koefitsient: 2650, 1. juuli 1998.
Noorteturniire: MMi 5. koht 1984, EM-pronks 1985.
Tähtsamaid turniirivõite või esikoha jagamisi: 1988 Budapestis, Debrecenis ja Viinis; 1989 Tallinnas ja Viinis; 1990 Marchenas; 1991 Sydneys ja Pariisis;1992 Sevillas ja Antverpenis; 1994 New Yorgis (kahasse Jaan Ehlvestiga); 1995 Riias (MMi tsooniturniir); 1996 Peterburis ja Dierenis; 1997 Kopenhaagenis, Koges ja Szegedis.
Muid võistlusi: Esindas Eestit neljal maleolümpial (1994 ja 1998 esimesel, 1992 ja 1996 teisel laual); MMil 1997 jõudis kaheksandikfinaali.
Treeneritöö: Abistas 1998 Aleksei Širovit, kui too alistas MMi poolfinaalis Vladimir Kramniku (finaal Garri Kasparoviga jäi pidamata).
Poegadele jäid isast vaid ilusad mälestused
“Varasemat aega hästi ei mäleta, aga viimaste aastate kohtumised olid kõik ilusad. Isa oli hoolitsev, meil polnud millestki puudu. Ta reisis muidugi palju, aga Eestis tegeles meiega alati. Reisimas käisime, jalgpalli mängisime,” lausub Aivo Oll, nüüd 18.
Ove lisab: “Isale meeldis meid sööma viia. Käisime tihti tema pool, vahel ööbisime seal. Teadsime ju, et ta käib vahepeal haiglas – ta ei valetanud meile, et oleks reisil või…”
“Nojah, haigus lõi välja muudes olukordades, meiega isal pingeid polnud,” kinnitab Aivo elutargalt.
JUULI LÕPP 2007, METSAKALMISTU: Aivost (paremal) ja Ovest, kes põnnidena isaga hüvasti jätsid, on kasvanud noored mehed.
Tiina Kõrtsini
Hendrik Arro, sõjaaegsete eesti lennuväelaste ühenduse esimees, www.DELFI.ee
rakett.jpg