|
Homoparaadil ja «Aljošal» on üks sarnasus. Mõlema vastustajad ütlevad, et las olla, kui väga tahavad, aga mitte keset linna. Ja mõlema korraldajad nõuavad nimelt keset linna.
Mulle meeldivad kõiksugu huvitavad ja kirevad sündmused, nagu karnevalid, tänavamuusikud ja -kunstnikud jne. Meil on tänavaelu üldiselt loiuvõitu. Krishnaiidid kondavad vahel viie-kuuekesi ringi, aga muidu on marssimist paar korda aastas.
Seepärast võiks Pride, kus ekstravagantse välimusega tegelased püüavad rõõmsalt tähelepanu äratada, olla täitsa OK. Ainult et nende eesmärk pole mitte pealtvaatajatele rõõmu tekitada, vaid raske talvaga nende südametunnistuse pihta koputada, nõuda pateetiliselt kõrgtaset inimõiguste alal. Nii on see vähemasti eestvedajate meelest, kui lugeda nende sõnavõtte.
Kindlasti on paljudel ka teistsugused motiivid. Kõigepealt muidugi see, et pulli saab. Nii on alati olnud. Mõnigi 1968. aasta rahutustes osalenu on härdusega meenutanud, kui tore oli autosid ümber lükata ja siis politsei eest põgeneda. Ideoloogia oli muidugi ka, aga justkui teisejärguline. Kapitooliumi künkale marssinud nõudsid kodanikuõigusi, aga õhtul oli ikka tore lõkke ümber istuda ja laulda ning öösel juhtus telkides seda, mida noormeeste ja neidude vahel juhtub. Kõik see on fun!
Kindlasti meenutab mõni eelmisest Tallinna homoparaadist osavõtnu erutusvärinaga, kuidas «andmiseks» läks.
Teiseks minnakse selleks, et esineda. Kõik vaatavad sind, tunned, et oled keegi. Natuke sama värk kui mobiiliga avalikus kohas valjusti oma eraelust kõnelda.
Ka on mul raske uskuda, et avalikkuses amelevad noored on teineteisest nii lummatud, et on ümbruse unustanud. Vastupidi, säärastena tahetakse näida, st esinetakse. Seejuures ei ole vahet, kas tegu on homode või heterodega. Mulle ei ole säärane asi kunagi meeldinud, ei ühe ega teise grupi puhul. Minu skaalal jääb sihuke paarisliputamine kuhugi mittesihipärase nudismi ja avalikus kohas loomulike vajaduste rahuldamise vahepeale.
Aga nüüd ikkagi neist, kes on väljas tõsistel eesmärkidel. Siin pole asi teoreetiline, vaid praktiline. Mitte see pole tähtis, kas ühed või teised vahendid on õiged, vaid kas nad viivad sihile. Kui eesmärk on homoabielude legaliseerimine jms, siis ei mõjuta see rongkäik meie riigikogu küll karvavõrdki. Arvan, et rahvaasemikud lähtuvad säärase asja hääletamisel rohkem oma sügaval peidus olevaist moraalipõhimõtetest kui mõne teise küsimuse puhul. Lisaks muidugi euroonude-tädide sõrmeviibutustest.
Kui Pride’i eemärk on suhtekorraldus, parema läbisaamise kujundamine ja sallivuse suurendamine, siis kahtlen tulemuslikkuses – juhul kui üritus meenutab eelmist. Sellest, et värvitud noorukid üksteisele avalikult keelt suhu ajavad, ei muutu rahva suhtumine küll paremaks. Eestlane on nii tehtud, et väljakutsuva käitumisega tema juures suurt ei saavuta. Vägisi armsaks ei saa.
Korraldajad võiksid ehk mõelda, milline formaat oleks siinkandis sobivaim ja kas maksab tingimata kopeerida soojemate maade suurlinnade karnevalilaadseid üritusi. Ehk oleks dildode ja jaanalinnusulgede asemel mõttekam tulla hoopis viigipükste ja lipsuga, käes edukate bürooinimeste mustad mapikesed?
Üks paradoks vaevab mind. Minu arvates on paljud homod vägagi eneseiroonilised, selles võivad nendega võistelda üksnes juudid. Samuti on nad hea maitsega. Aga siin toimub ühelt poolt midagi padutõsist, teiselt poolt kisub asi labasusse. Mida arvaks «stiilne viisik» säärasest defileest?
Sellisel paraadil oleks mõtet, kui geid ja heterod marsiksid koos, nii et oleks näha, et osavõtjad promovad solidaarsust ja kõigi võrdsust bioloogiliste inimestena. Jah, ma olen lugenud, et heterosid tagasi ei saadeta, kui nad tahaksid ühineda. Ent see tundub olevat öeldud kuidagi pika hambaga või igatahes möödaminnes. Vastav üleskutse peaks olema aga aktiivne. Ent kus on kampaania, et tulge kõik, kes te propageerite sallivust? Seda vähemasti praegu ei märka.
Nüüd veel rahvusvahelisest taustast. Sellel, mis on «asi tegelikult», ei ole imagoloogias, propagandasõjas jne tähtsust. Iga ajaloost kuulnu teab, et homoseksuaalid olid ühed esimesed, kelle Hitler koonduslaagritesse pistis, kus paljud neist otsa leidsid. Siit peaks järelduma, et homoparaadi korraldamine Tallinna südalinnas manifesteerib kindlalt Eesti antifašistlikku hoiakut.
Aga loota, et Venemaa seda oma propagandas säärasena möönab, on muidugi asjatu. Kui seda lootust natukegi oleks, siis soovitaksin Rein Langil homoparaadi eesotsas marssida, et oma «stiilipeo» halvast karmast täielikult vabaneda.
Ja lõpuks. Missugune on inimeste mentaliteet tegelikult, selgub mõttelisest eksperimendist. Kui ma kirjutaksin mõnes loos, et «x on tuntud gei», siis x, kui ta seda pole, annab mind tõenäoselt kohtusse. Justkui ma oleksin öelnud, et ta on debiil, korruptant vms. Seda võetakse sõimuna. Aga see peaks ju olema sama, mis näiteks öelda, et x on vasakukäeline, maiasmokk vms.
Niikaua kui seda samastatakse laimuga, mis tuleb iga hinna eest maha pesta, selmet võimalikku eksitust naeruga pooleks võtta või äärmisel juhul kuidagi teisiti ära õiendada (sest mingit segadust säärane väide võib ju põhjustada), on asi sallivusest kaugel. Mida see ju ongi. Ja mitte ainult meil, vaid ka väliselt tolerantses läänes. Üks asi on poliitkorrektsus, teine on inimese hinge salasopid.
|
VE: Tädu kuusk
Kivil kasvava puu aeg saab ümber
26.07.2007 00:01Kaia Otti, Postimees
Viimsis, Randvere ja Tammneeme külade piiril kõrgel kivirahnul kasvav Tädu kuusk, mille juures on pildistatud mitu põlvkonda sealkandis elanuid või suvitanuid, hakkas sel kevadel kuivama.
Tädu kuusk on tavatu kasvukoha ja suuruse tõttu Harjumaal looduskaitse objektiks kuulutatud. Suurest teest paarkümmend meetrit eemal kõrguva rahnu ja kuuse juurde tallati rada rohkem kui 50 aastat tagasi ja puu võeti 1960ndate aastate alguses kaitse alla.
Tädu kuusk on alati uudistajaid ligi meelitanud. Ka kolmeaastane Helena Zvorovski käis koos venna Heiki Zvorovskiga puul kõrge rahnu otsas külas. Foto: Toomas Huik
Et kuuse okkad on pruuniks tõmbunud, sai Harjumaa keskkonnateenistus teada tänavu kevadel.
«Jah, see puu on surnud,» on Harjumaa keskkonnateenistuse peaspetsialist Tiina Napp nukker. Kuusele võis tema hinnangul saatuslikuks saada ekstreemne kasvukoht. «Eks tema aeg sai lihtsalt ümber,» selgitas Napp. «Ilmselt ei saanud ta kivi otsas juurte kaudu enam piisavalt toitu.»
Kohalik vaatamisväärsus
Tädu kuusk on alati kohalike ja külaliste seas au sees olnud. Jõulude ajal riputatakse puule ehteid ja kivirahnu ümbruses täidab küünlasära pimeda metsa. Vaatepilt on nii meeliülendav, et ehkki kuuske käib imetlemas tohutu rahvahulk, püsib selle ümbrus enamasti puhas ja korras ka terve ülejäänud aasta vältel.
Tädu kuusest on õppust võtnud veel mitu väiksemat kuuske, kes samas lähedal on end samuti kivi otsa kasvama sättinud. Lapsed käivad salamisi väikestele kuusepuudele juurte alla kive sokutamas, et needki võiks tulevikus maapinnast kõrgemal elada.
Puu vanust ei oska keegi öelda, sest nii kaua, kui inimesed mäletavad, on puu alati seal seisnud. Vanuse määramisel ei saa võrdlusi otsida teistelt sama mõõtu puudelt, sest kindlasti on eriskummaline kasvukoht jätnud jälgi nii pikkusesse kui ka ümbermõõtu.
Randvere külavanem Madis Kaasik meenutab, et nägi Tädu kuuske esimest korda üliõpilaspõlves 1950ndate aastate lõpus. «Minu meelest oli ta siis sama suur kui praegu,» mõtiskleb Kaasik.
Kuigi tormide ja tuulte käes langeb ümbruskonnas puid igal aastal kümnete kaupa, on Tädu kuusel õnnestunud kasvama jääda. Võib-olla ongi kuusk juured ümber kivi sättinud end tuule eest kaitstes, sest iilidel tuleks tema murdmiseks ka rahn ümber pöörata.
Mis kuivanud kuusest edasi saab, ei ole veel otsustatud. Tõenäoliselt lastakse puul oma kohal olla, kuni ta ohtlikuks muutub või murdub.
Madis Kaasik peab Tädu kuuse surma põhjustajaks kuuse-kooreüraskit, sest Viimsi metsades on selle puu koores elava ja oma haudeid puukoore alla peitva putuka ohvriks langenud ka palju teisi puid.
Kuigi Tädu kuuse juures teatab silt, et tegu on looduskaitseobjektiga, pole üraskil mingit austust ka selle märgi vastu, tõdes Kaasik.
Salapärane sünnilugu
Selle kohta, kuidas puu kivirahnu otsa sai, on erinevaid teooriaid. Ilmselt hakkas puuseeme kivi otsas idanema ajal, kui rahn oli kaetud metsakõdu ja risuga ning sinna tekkinud keskkond võimaldas väikesel taimel eluks piisavalt toitu ja vett saada.
Arvatakse ka, et rahn on külmakergetega ülespoole kerkinud või on metsaalust pinnast kohendatud, kuid kuusk on suutnud oma juuri siiski piisavalt kiiresti ja tugevasti maa sisse kinnitada.
Tädu kuusk
• Kasvab 1,6 meetri kõrgusel 12-meetrise ümbermõõduga kivirahnul.
• Puu on 20 meetrit kõrge ja 1,1-meetrise läbimõõduga.
• Kuusk sirutab rahnu otsast maasse neli juurt, mille jämedus on 16–28 sentimeetrit ja pikkus 2,3–2,7 meetrit.
• Puu võeti looduskaitse alla 1960ndate aastate algul.
• Vanus on teadmata.