Tegelikult aga said emand Veesaare kõik-läbi-juttu uskunud ilmselt täiega petta. Küllap oli tegemist tuju, hetkemeeleolu, ajutise seisundiga. Ja juttu jätkus tal ka kindlasti kauemaks — ajakirjanik heitis turule lihtsalt selle lause, mis oma intrigeerivusega müüki tõotas. Ta ei eksinud — müüs ja müüb tänini. Ainult et selline tujuküllane sõnasahmakas näitab pigem lapselikku impulsiivsust kui tegelikku raugastumist.

Loovisiksused — ja üldse elutervelt värsked inimesed — ei saagi reeglina täiskasvanuks. Mis siin veel vanaksjäämiseks rääkimata. Vana tähendab üllatusvõimetuks hangumist, edasiste ideede ja pürgimisteta valmis- ja päralesaamist. Soovitud elulaad, kodu, ametikoht, pere koosseis ja positsioon käes — edasi pole soove ega ambitsioone, kavatsusi ega kulgemist. Siis vist on vanadus. Aga seegi on sageli ajutine. Pigem vahepealne lõõtsutamisperiood kui lõplik seisund.

Naised tavatsevad meeste kallal ilkuda, et nood on igavesed poisikesed. Tõeliste asjade pärast muretsemise ja päris probleemidele keskendumise asemel aina mängivad. Poliitika ja sport, jaht ja sõjamängud — üks lapsik mängimine kogu aeg. Tegelikult oleme ise samasugused. Meil on just samamoodi unistused ja lõppematu lapsepõlv. Õnneks.

Jälgigem, kuidas me oma kodu kujundame või endale ilusaid asju ostame. Hellitame ennast võimalusel nagu väikest tüdrukut. See tähendab, et oleme kontaktis oma sisemise lapsega. Asjatundjad, muide, räägivad, et endast tase kõrgemate ja vaimult suuremate indigolastega saabki üksnes sel juhul kuidagigi toime ja mingilgi määral samale lainele, kui omaenese inner child on ärkvel ja abiks. Ausus ja siirus, avatud loomulikkus on üldse kogu elu elamiseks parem võti kui kätteõpitud täiskasvanupoosid ja jäik resignatsioon.

Mõnel päeval, kui tunnen ennast väsinud ja tühjana, isu ja huvi on otsas, ei taha ja ei jaksa, meenutan Lia Laatsi. Kallis elatanud sõber ja teekaaslane ütles mõni kuu enne lahkumist: “Mul on nii palju ideid ja unistusi, tahtmisi ja kavatsusi. Ma pole üldse täiskasvanuks saanud. Aina kasvaks ja areneks, õpiks ja vallatleks. Aga see elu saab enne otsa. Vana kere on omadega läbi mängitud. Järelikult tuleb uuesti tulla. Ja edasi laps olla.”

Vanaksjäämise ja ärasuremise teemalisi sokkimisi pole mina aga sellepärast kunagi tõsiselt osanud võtta, et mu vanaema õpetas mind väiksest saadik teadmiseks võtma, et väikesest lapsest veidi eakamad lapsed tavatsevad aeg-ajalt kuulutada, et nad surevad kohe maha. Vanaema, kes 60. eluaastast saadik on aina lubanud lusika nurka visata, saab nüüd mõne nädala pärast 94-aastaseks. Ja temagi tujud ja jonnid, kapriisid ja eksistentsiaalsed kukerpallid on tänini pigem lapsikud kui seniilsed.

40-aastase iseendaga on sama lugu. Ennast kõrvalt jälgides on hõlpsasti ja pidevalt tuvastatav, et ajuti peale tulev “Tahan seda!” on osa õnnelikult kestvast lapsepõlvest ning nii kapriisid kui afektid on nelja-aastase omadega rõõmustavalt sarnased.

Usutavasti on mängulisus, seiklusjanu ja uudishimu olemas iga inimese sisemuses. Vahe on selles, kes laseb sel loovalt lennata, kes surub ta soliidselt maha. Näiliselt on lapselikkuse kohusetundlikku ohjeldamist rohkem kui elutervet loovust. Aga usutavasti just näiliselt.

Mitmekesiselt kaunis ja uskumatult tugev Ülle Lichtfeldt, kellele just Anne üllatava kuulutse päevil külla sattusin, hindas seda steitmenti mu meelest maru tabavalt: “Selge, et see oli ajutine meeleolu, mitte püsiv olukord, mida ta teadustas ja teadvustas. Võib-olla oli hetkel, mil ajakirjanik küsimusi esitas, õhurõhk muutumas. Äkki oli armuelus ajutine mõõn. Ehk oli kallal mõni viirus või nihestus. Või olid naisi igal sammul ahistavad pupelikud iluideaalid korraks hammustanud ja haiget teinud. Ühesõnaga — juhtus ilmselt olema hetk, mil elu tegi liiga. Spontaanne ja impulsiivne Anne lihtsalt peegeldas seda hetke.”

“Aga muuseas võis tegemist olla ka sihiliku õrritamisega,” arutles Ülle. “Saite nüüd! Ajal, mil kõik ülistavad ja ostavad igavest noorust, julgen ka selles asjas vastuvoolu ujuda — ehkki kas või viimase Eesti Naise piknikufotodelt, kus nad Liina Tennossaarega maitsvalt küpseid sefiir-daame etendavad, on ju näha, et tegelikult pole sära, särts ja sarm kuhugi kadunud.

Eesti on selles mõttes ikka tõeliselt väike koht, et sisukaid intervjueeritavaid on vähe. Need vähesed lüpstakse lakkamatu küsitlemisega üsna halastamatult tühjaks. Kui oled kümme korda vastanud ühte moodi — nii või naa mõtleva või tundva iseenda moodi — võtad üheteistkümnendal korral hoopis mingi rolli või poosi. Et endal oleks ka huvitav teistmoodi vastata. Olla hetkeks keegi teine, kes mõtleb-tunneb tegelikust sinust väga teist moodi. Käid neid võltsvastuseid andes korraks teises nahas ja elus külas ära — ja siis kobid itsitades oma enese ellu, iseendaks tagasi.”

See mäng meediaga näitab juba ise, et mingit kõik-läbi-mandumist pole vähemalt Anne puhul küll ollagi. Ega ole ka teiste naiste puhul. Mu lapsepõlvesõbratar Madli, kes oli — nagu me kõik — 15-aastaselt veendunud, et 30-aastased on kriuksuvate kontidega kõõmad, kellel pudeneb igal sammul sealtsamusestki mulda, ütles hiljuti: “Uskumatult palju noori inimesi on tänavapilti tekkinud. Ma ei pea silmas ainult seda, et kümme ja kakskümmend aastat nooremaid sünnib ja kõnnib aina arvukamalt. Järjest vanemad inimesed tunduvad oma silmale noored ja ilusad. Praegu on oma silma jaoks üsna reeglina noored enamus endasuguseid 40-aastaseid — aga ka paljud 50- ja 60-aastased on järsku üllatavalt kobedaks ja kabedaks muutunud.” On jah.

Klassi- ja kursusekokkutulekutel tundub suurem osa teekaaslasi täpselt samasugustena nagu kooli või ülikooli ajal. Arvatavasti pole inimkond ja maailm vaatamata iluravivõimaluste ohjeldamatule arengule kuigi äärmuslikult muutunud. Küllap tunduti üksteisele muutumatult kenad ja hästi säilinud ka neil ajastutel, mil kortse ei kangutatud kukla taha, oma pekki kanti auga kaasas ning rindadest ränirahnusid ei vormitud.

Meie klassi ja kursuse tüdrukud pole mitte ükski mitte ainsatki ilulõikust läbinud, aga kõik tunduvad täpselt samasugused nagu 20 aastat tagasi. Pooled poisid on läinud paksuks ja halliks, kiilakaks ja kortsu. Neid vaatad sisemise ehmatusega: mis sa jamad, hakka tagasi iseendaks!

Mõnel hommikul, kui öösel on olnud magamise aega või võimalust vähevõitu, ütled ka iseenese peegelpildile täpselt samamoodi. Miks sa nii kortsus-loppis-kottis oled? Äh, see läheb üle, see on ajutine. Magame tiba rohkem ja regulaarsemalt — ja ongi juba parem. Kusjuures ongi. Näolapi toonus ja selle päeva vanus oleneb rohkem endasse suhtumisest kui ajutisest kurnatusest. Kui seletad oma kerele, et praegu on hullult töine ja kiire, koormav ja kurnav aeg küll, aga see on ajutine, siis kere usub seda. Kontrollitud. Ei eidestu vaatamata armutule haguandmisele — vähe und ja tolmu, liiga palju päikest ja merevett, ülearu arvutisse vahtimist ja raskuste tassimist. Ja mis siis — see kõik on ajutine, tuleb selle ajani vastu pidada ja ilus püsida, kui läheb kergemaks.

Teadjamehest koolijuht Anzori Barkalaja sõnastas selle fenomeni ühele teisele mehele, kes imestas, miks osa naisi ei lähe pärast laste sünnitamist paksuks ja koledaks: “Naise mõtlemine oma kehast ei pruugi muutuda. Mõtled oma kehast pärast sünnitust, et oled ikka noor ja ilus, painduv ja sitke, sale ja nõtke. Ja oledki! Naise keha näitab võltsimatult ja teesklematult, mismoodi naine suhtub iseendasse. Järelikult ka sinusse. Ei riietus ega make-up varja ära, mis inimese hinges tegelikult toimub.”

Seesama fenomen on mu meelest ka põhjus, miks Margit Kilumetsa kirjutatud portreeraamatut Ita Everist nii massiliselt ja raugematu innuga haarati. Tahetakse teada, kuidas on elanud, mida tunneb-mõtleb nii igihaljas daam. Umbes nii, et kui ma ise olen teinud nii ja naa, ennast mõtete ja tegudega kohelnud nii ja naa — kas mul siis on veel lootust? Võtame igihalja Ita eluraamatu ja saame teada, eks?

Kes loeb, sel ongi lootust. Lugemine on üks energiaid liigutav tegevus, mis hoiab hangumise ära. Igasugune tegevus ja energiate liigutamine tõukab ja peletab vanadust. Kuni inimene tahab veel luua ja rajada, teha ja ehitada, pole ta vana.

Samas ei pea ühessegi soovimatusse seisundisse samuti suhtuma kui lõplikku. Praegu kükitan siin arvuti ees, kulm kortsus ja turi kühmus. Aga ma võin järgmisel hetkel püsti tõusta ja oma elu selliseks muuta, nagu ma tahaksin, et mu elu on. Juba arvuti ees koogutades võib kurvastamise ja kommenteerimise, kirumise ja kaagutamise asemel hakata oma elu muutma selliseks, et vananemine kallale ei tule. Võib vaadata töö-, tutvumis- ja kinnisvarakuulutusi.

Mitte keegi ei käsi könnitada töö juures, mis jätab liiga palju tühja aega ja mis ei meeldi. Juba homme võib minna mõnele muule, suuremat rahuldust ja palka pakkuvale ametikohale. Eestis on tööjõupuudus ju! Hapuks läinud suhete edasi vinnutamise asemel võiks need ära lõpetada ja maailmas värske pilguga ringi vaadata. Talumatu ja kurvaks tegev kodu on välja vahetatav. Korda tegemist ja üles ehitamist vajav talu kusagil metsade taga ja põldude vahel on rahalises mõttes odavam kui su praegune kivilinna karpkorter. Kusjuures selle ootel talu kodustamine lükkab sinus eneses, su suhetes ja ambitsioonides kõik käima.

Selle asemel, et lugeda õõnsaid kirjatöid, kuidas olla kauamängivalt seksikas, tee ja tegutse. Küll sa siis oled ka seksikas. Kuivõrd seksikus on osa elujõust. Ja elujõud tuleb liikuvatest energiatest. Neid liigutavad reipalt eluisukad mõtted. Mõtlemine on aga otsekohe, just praegu kohendatav.

Iärelikult ei ole vanadust olemas.

Ärge Anne pärast ka muretsege — tal on täna ka hoopis uued teod ja mõtted, millel pole üldsust õrritanud-ärritanud vanajutu jurajaga eriti palju ühist ega pistmist.