• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Smuuli viadukt

Autor Avo | Avaldatud: 18. juuni 2007

Veokid vajutasid silla ligi 5 sentimeetrit allapoole

18.06.2007 00:01Urmas Tooming, Postimees

Reede hommikul kella viie paiku seisis neli killustikukoormaga ja töötava mootoriga kallurit Smuuli tee pikendusel ning ootas käsklust, et sõita sillale. Algas Eesti pikima viadukti proovikoormamine.

 
Teisel koormuskatsel sõitis Smuuli silla keskele kaheksa raskeveokit, silla all seisis samal ajal bensiinirong.
Foto: Toomas Huik

Küsimusele, miks katsetused nii vara hommikul pidid algama, vastas Merko Ehituse juhatuse liige Andres Agukas: «Möödunud päevade väga soojade ilmade tõttu tekkis kartus, et keskpäevase kuumusega võivad 30-tonnised veokid sillal seistes kahjustada vastvalatud asfalti.»

Reedehommikune jahe ilm ja tugev tuul lõid tema sõnul proovikoormamiseks parimad tingimused.

Kaks katset

Agukas selgitas Postimehele, et kõige tõepärasema tulemuse saamiseks otsustas Merko Ehitus koostöös Šveitsi firmaga Dreibau Ingeneurs Conseils teha kaks koormuskatset. Esimesel korral sõitis sillale neli 30-tonnist kallurit. See katse pidi jäljendama olukorda, kui viadukti ületab üliraske kuni 120-tonnine veok.

Teine koormuskatse oli Agukase sõnul veelgi vastutusrikkam. Selle käigus sõitis viadukti keskele 8 raskeveokit, mis andis koormuseks 240 tonni. Katsega prooviti rohkem kui 160 sõiduauto raskuse mõju silla keskmisele osale.

Kui esimesel koormamisel lähtuti euronormidest, siis teise puhul võttis Merko aluseks Venemaa ehitusnormid, mis mitmel puhul on Euroopa ettekirjutustest märksa rangemad.

Tegevus Smuuli tee sillal käis kindla stsenaariumi järgi. Kui raskeveokid olid koha sisse võtnud, hakkasid osaühingu Geodeet mehed iga kümne minuti tagant neljas kohas laserkiirega mõõtma, kui palju betoonkonstruktsioon autode raskuse all vajub. Seda tehti ligi tunni vältel.

Pärast esimese koormuskatse lõppu sõitsid veokid sillalt alla, et anda konstruktsioonile veidi aega endise kõrguse taastamiseks. Alles seejärel lasti sillale järgmised raskeveokid, et alustada teist katset.

Mõõtmistulemused teada, võrdlesid geodeedid neid varem teoreetiliste arvutuste põhjal saadud silla lubatud läbivajumisega. Arvutused kinnitasid, et koormamisel tohiks vantsild allapoole vajuda 49 millimeetrit. Mõõtmine näitas sellest kahe millimeetri võrra väiksemat vajumist. Lõplikud tulemused selguvad selle nädala esimestel päevadel.

Ohutus on tagatud

Pärast Smuuli silla esimest koormamist vuras kohale politseiauto. Siiski ei olnud tegemist mingi seaduserikkumisega. Politseinikud tarisid sõiduki pagasiruumist välja katses osalevate raskeveokite teljekoormuse mõõtmise aparatuuri, et arvutusteks täpsed andmed teada saada.

Selgus, et kallurite teljekoormus oli üleliia suur – lubatud 25 asemel kaalusid masinad

30 tonni. Merko Ehitus oli aga õnneks hankinud kõik vajalikud load, nii et sohvrid võisid oma veokitega rahulikult tänaval sõita ega pidanud trahvimist kartma.

Kokkuvõttes näitasid reedesed koormuskatsed, et sild vastab kõigile ohutusnõuetele ning linnavalitsus koos ehituse peatöövõtja Merko Ehitusega võib seal 22. juuni keskpäeval liikluse pidulikult avada.

Sild võimaldab sõita Peterburi teelt otse Suur-Sõjamäe tänavale ning leevendab seega Ülemiste ristmiku suurt koormust.

370-meetrine Smuuli tee sild on Eesti pikim. See koosneb 200-meetrisest talasillast ning 170-meetrisest vantsillast. Esialgu pidi rajatis valmis saama juba mullu septembri lõpus, seejärel tänavu mais.

Kuna Postimees hakkas kirjutama silla kõverusest, nõudis Tallinna linnavalitsus proovikoormamist. See nihutas rajatise lõpliku valmimise jaanipäevani.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: juuniküüditamine

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuni 2007

Juuniküüditamine

Allikas: Vikipeedia 

Juuniküüditamine oli 1941. a juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus aeti oma kodudest välja ja toimetati teistesse piirkondadesse üle 100 000 inimese.

Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid.

Juuniküüditamine Eestis

Ettevalmistused

Operatsiooni korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist troikana Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretär Karl Säre. Samade organite esindajatest koostati „troikad” ka maakondades. 1941. aasta juuni algul koostati maakondlike troikade istungitel NKVD kogutud materjalide alusel küüditatavate lõplikud nimekirjad.

Konkreetse käsu arreteerimiste ja väljasaatmiste teostamiseks andis ÜK(b)P ja NSVL RKN täiesti salajane otsus nr 1299-526 cc 14. maist 1941. aastal „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”.

Küüditamise ehk “sundevakueerimise” läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid”, mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise algus

14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Küüditatute saatus

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.

Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute arv

13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

1941. aasta lõpul esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov Stalinile, Beriale ja Molotovile lõpliku aruande, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast.

1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus”, saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut. Selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Kirjandus

  • Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940-1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Memento 2001. ISBN 9985909658.

Välislingid

Juuniküüditamine ERM saidil

Vaata ka

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Jõksi hääl kõrbes

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuni 2007
Delfi: Jõksi hääl kõrbes

 

 

Juhtkiri, www.DELFI.ee
13. juuni 2007 5:48

 
Kuigi õiguskantsler Allar Jõksil on oluline osa selles, et riigikogu jättis seadustamata soovitud maksuvaba palgalisa ja jäi truuks kuluhüvitiste tšekkidele, on tema aastatepikkune kriitika riigikogu liikmete riigiettevõtete nõukogudesse kuulumise aadressil kõlanud kurtidele kõrvadele.

Ligi kaks kuud vaidlused riigi osalusega suurettevõtete nõukogude ümber lõppesid sellega, et nõukogudes võtsid kohad sisse suuremalt jaolt parteiliselt seotud inimesed, sest neid peavad poliitikud usaldusväärsemaks kui oma ala asjatundjaid.

Kui sotsid ja IRL selle aasta aprillis teatasid, et nemad nõukogudesse ei lähe, siis käsitles üks ajaleht seda pretsedendina Eesti valitsemiskultuuris, ehkki sisuliselt teatasid need kaks erakonda, et hakkavad — järelikult pretsedenditult — järgima põhiseadust, mis välistab riigikogulaste kuulumise äriühingute nõukogudesse. IRL taganes oma lubadustest ning võitles Reformi käest endale kätte mitu magusat kohta.

Kindlasti ei ole see riigiettevõtete stabiilsuse huvides, et nõukogude koosseis valimiste järel alati ümber mängitakse. On ka küüniline väita, et ei ettevõtte nõukogu liige ei peagi ettevõtte spetsiifikat põhjani mõistma, piisab sellest, kui ta bilanssi lugeda oskab. Seda enam, et tegelikult ei kanna nõukogu liikmed mingit vastutust ettevõtte tuleviku ees, küll aga kasseerivad seal istumise eest sisse arvestatava tulu.

Allar Jõks on viimaste aastate jooksul korduvalt tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et põhiseaduslik võimude lahusus ja tasakaalustatus ning huvide konflikti vältimine ei ole tagatud, kui riigikogu liige kuulub riigi esindajana äriühingu järelevalve- või juhtorganisse — see on põhiseaduse mõtte vastu.

Riigikogu senised lubadused luua selle küsimuse lahendamiseks omaette õigusakt on jäänud tühjaks suukulutamiseks. On ilmne, et sellise õigusakti loomiseks puudub poliitiline tahe.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Rein Toomla: Uus Venemaa

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuni 2007
Rein Toomla: Uus Venemaa

 

 

Rein Toomla, Tartu Ülikooli politoloogiaosakond, www.DELFI.ee
11. juuni 2007 5:47

 
Rein Toomla
Postimees/Scanpix

Eestivene kogukonna kujunemine on üks tulemiste ja minemiste lugu. Ja see lugu pole sugugi veel lõppenud, ehkki tulemine on suuresti asendunud minemisega. Sellesse suhtumine on Eesti ühiskonnas kaunis kirev — ühed soovivad head teed, teised arvavad, et oskustööjõudu tuleks kinni hoida, kolmandad on seda meelt, et just madala kvalifikatsiooniga on see grupp, kes on hädavajalik meie majandusele, neljandad mõtlevad, et mida arvavad meist lääneriigid, kui me suuname suure osa oma venelaskonnast neile.

Selles loos võtan ma vaatluse alla ühe grupi lahkujaid — kuid just need, kes lähevad või vähemasti kavatsevad minna Venemaale. Lahkujate hulk oli märkimisväärne enam kui 15 aastat tagasi, kuid võib oletada, et vähemasti ühel põhjusel võiks selline minek jälle levima hakata — siis, kui Venemaa neid vajab.

Me peaksime nendesse, kes lähevad meilt ära Venemaale, suhtuma kui inimestesse, kes hakkavad Venemaad ümber kujundama. Siiani on meie tavamõtlemine venelasi Eestis käsitlenud kui sääraseid, kes pidevalt vaatavad Venemaa suunas, oodates sealt käitumisjuhiseid. Eks nad siiani suurelt osalt sellised ongi, kuid oleks juba aeg vaadata neid asju teistpidi.

Sestap peaksime eestivenelastelt küsima — mida te olete teinud selleks, et Venemaa muutuks? Sest olukord Venemaal on üsna hull. Võib küll oletada, et tänu nafta- ja gaasihindade tõusule on Venemaa mõnevõrra jõukam, kui ta oli kümmekond aastat tagasi, kuid kindlasti on ta kaotanud — ja üsna palju — demokraatlikkuses. Laias maailmas on olemas terve rida indekseid, mille alusel määratakse ühe või teise riigi koht rahvusvahelises kogukonnas just demokraatlikkust silmas pidades. Teeme siis väikese võrdluse Eestiga ja seda 2006. aasta andmete põhjal.

· Kas ühiskond on vaba või mitte — seda mõõdab organisatsioon nimega Freedom House juba 1970. aastatest. Vaadeldakse poliitilisi õigusi ja kodanikuõigusi. Kui kõik on korras, pannakse hindeks 1. Kui asjad on täiesti vastupidi, siis väljendab seda number 7. Eestit on mõlemas aspektis hinnatud 1-ga, sellega asume meie maailma esimese 50 riigi hulgas. Venemaa koht on viimase 45 riigi seas — tema vabadusastet väljendavad numbrid 5 ja 6. Kokku on mõõdetud enam kui 200 riiki ja territooriumi.

· Kas ühiskonnas tajutakse korruptsiooni olemasolu? Selle mõõtmisega tegeleb organisatsioon nimega Transparency International. Erinevalt eelmisest näitajast on siin riigid järjestatud. Eesti jagab maailmas 24.-25. kohta. Meil on täielik põhjus olla rahulolematu, sest vähemasti endi arvates vääriksime paremat. Kuid mida peavad siis arvama vähegi oma riigi pärast muret tundvad venelased — Venemaa on selles edetabelis 121, jagades seda kohta Ruanda, Svaasimaa, Benini, Gambia, Guajaana, Hondurase, Nepali ja Filipiinidega. Tegelikult on võimalik veel mõnikümmend kohta langeda, kuid juba praegu võib Venemaa kohta väita, et tegemist on üdini korrumpeerunud riigiga.

· Ajakirjandusvabadus — Freedom House on ka selle valdkonna oma hoolde võtnud. Eesti jagab 16. kohta, Venemaa paikneb 164. kohal. Sellisel positsioonil olevas riigis tuleb enne pikalt mõtelda ja siis ikkagi ütlemata jätta.

· Majandusvabadus — Heritage Foundation mõõdab seda tahku maailma riikide seas. Eesti on 12. kohal, Venemaa koht on 120., teda piiravad Hiina ja Nepal.

Nende näitajate põhjal on Eesti ja Venemaa nagu öö ja päev. Imelik, mis moel õnnestus neil nõnda põhja vajuda? Kuid kindlasti ei ole säärane Venemaa meie huvides. Ja kindlasti pole see ka siinsete venelaste huvides. Nii meie kui ka siinsete venelaste huvides on võimalikult demokraatlik Venemaa.

Meie võimalused mõjutada protsesse Venes on kaunis ahtakesed, kuid kas see võimalus on olemas siinsetel venelastel? Arvan, et on. Praeguse Vene eliidi huvides on säilitada ebademokraatlikku Venemaad nii kaua kui võimalik — nemad seda muutma ei hakka.

Samas liigub maailm demokraatia suunas ning vaevalt, et see suundumus Venemaad puudutamata jätab. Kunagi tekib ka sealmaal olukord, kus Venemaale on vaja uusi liidreid. Ning selleks — uute liidrite pakkumiseks — peavadki valmis olema meie venelased. Kuna Eesti on rahvusvahelise kogukonna arvates demokraatlik maa, siis võiks ju oletada, et see demokraatia on külge hakanud ka eestivenelastele. Ja kui Venemaa peaks neid vajama, siis on neil midagi, mida ära kasutada.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: merisutt, Pteromyson marimus

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuni 2007
Kalur püüdis eksikülalise


Autor: Aare Laine
Esmaspäev, 11. juuni 2007.

Unguma lahes sattus Reimo Saarkoppeli meetrisesse mõrda koos angerjaga põlistele kaluritele tundmatu mereelukas.

Kliki ja vaata pilti suuremaltKalamehed informeerisid leiust keskkonnateenistuse jahinduse ja kalanduse peaspetsialisti Jaan Ärmust, kes „imeelukat“ viivitamatult vaatama sõitis. Selgus, et ligi neljakümneaastase staažiga kalamees Valdur Saarkoppel oli poja püünisega välja tõmmanud meie vetes haruldase merisuti.

Angerjaliste kehakujuga silmuliste sugukonda kuuluv Punasesse raamatusse kantud üks aplamaid vereimejaid (Pteromyson marimus) kaalus 760 grammi ja oli 71,5 cm pikk.

„Kolmapäeva õhtul käisime mõrda vaatamas. Juba rõõmustasin kahe angerja üle. Täpsemal uurimisel selgus, et teine ei olegi angerjas, oli selline täpiline ja iminapataolise suuga. Helistasin pojale Kuressaarde, et ta otsiks hea raamatu, mille abil kala määrata. Reimo läks keskkonnateenistusse Jaan Ärmuse juurde. Ärmus ütles, et tahab seda kala ise näha,“ rääkis Valdur Saarkoppel.

Jaan Ärmuse sõnul sattus merisutt Saaremaa vetes kalameeste püünisesse ka viis aastat tagasi. Tookord teavitas harulduse leiust Tiit Kelder. Nüüd Ungumalt püütud merisutt ootab sügavkülmas oma edasist „saatust“.

Merisutil on kaks seljauime, millest tagumine ulatub sabauimeni. Suuava ümbritseva imilehtri seintel on kaarjate ridadena üle saja terava sarvhamba. Röövkala nahk on sile ja limane.

Väljasuremisohus kala võib leida Euroopa rannikuvetes, Aafrika merest Põhja-Norrani ja Islandini, samuti Põhja-Ameerika rannikuvetes Floridast Labradori poolsaare põhjaosani ning Gröönimaani.

Läänemerre satub merisutt eksikülalisena. Viimase üheksakümne aasta jooksul on teda Eesti vetes tabatud kolmekümne isendi ümber. Enamik neist on kalameeste püünistesse sattunud Liivi ja Pärnu lahes ning Suures väinas.

Merisuti toitumisviis on parasiitlik. Agressiivne kala imeb end suuremate elusate kalade – tursa, lõhe ja mõnikord isegi hai või vaala – külge, puurides ohvri naha sarvhammastega läbi ning imedes verd ja peenestatud kudesid.
Tänavust kala-aastat peab Valdur Saarkoppel saakide poolest üsnagi normaalseks. „Kevadel saime ahvenat. Pärast keeluaja lõppu ka haugi.

Praegu valmistume angerjapüügiks,“ teavitas staažikas kalur.
Kaubalaeval merd sõitev Reimo Saarkoppel käib puhkuse ajal kutselise kalurina koduvetes kala püüdmas.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mölder, Jaanika – iluvõimlejate eestseisja

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuni 2007

Kuldmedal väärib tähelepanu
10.06.2007 22:08PM

 

Rääkides võimlemisest, peetakse tihti silmas eelkõige iluvõimlemist. Paraku. Ja leidub ka neid, kes rühmvõimlemist millekski ei pea. Kuid kui Eesti tüdrukud võidavad rühmvõimlemise maailmameistrivõistlustel kuldmedali, siis see ei ole ju tühiasi?

Võimlemist on alati peetud idaeurooplaste, eelkõige venelaste alaks. Kuid üha jõulisemalt tungib tippu ka väike Eesti.

Siin on seda ala juba aastaid edendanud Janika Mölder, korraldades Tartus igal aastal rahvusvahelist võimlemisvõistlust Miss Valentine’i. Ja just Mölder on see, kelle hoolealused laupäeval Hispaanias kuldmedali võtsid.

Võimlemine on üsna subjektiivne ala, seetõttu oli peaaegu võimatu ennustada, millise tulemusega tüdrukud kodumaale naasevad. Seda hinnatavam peaks olema kuldmedal. Ja seda rohkem ootaks, et seesugune tulemus ei jää märkamata ning edaspidi võivad võimlejad loota ka riigi toetusele.

Ehk vajaks läbi mõtlemist, kas mõned spordialad ei ole hoolimata kesistest tulemustest ülehinnatud ja kas ei tuleks panustada neile, kes oma potentsiaali reaalsete tulemustega tõestanud on.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Aleksandri kirik

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuni 2007
Aleksandri kiriku kellatorni katus pannakse maas kokku
VariaNarvas Aleksandri kiriku juures on täies hoos uue ehitatava kellatorni 20meetrise katuse kokkupanek. Katuse paigaldamine 40 meetri kõrgusele tõotab tulla unustamatu vaatepilt.
Juulis tõotab unustamatuks ja meeli ärevil hoidvaks sündmuseks kujuneda 20meetrise katuse paigaldamine 40 meetri kõrguse kellatorni otsa.

Eesti evangeelse luteri kiriku Narva Aleksandri kogudus ehitab uuesti üles Aleksandri kiriku 1944. aastal hävinenud kellatorni. Sihtasutuse Narva Aleksandri Kirik torni taastamise projekt sai eelmisel suvel Euroopa Liidult maksimumtoetuse 15 miljonit krooni.

Praegu käib hiljem maakividega kaetava torni betoonkorpuse ehitus ja kaheksanurkse püramiidikujulise katuse kokkupanek maa peal.

Praeguste plaanide järgi tõstetakse ligi 14,5 tonni kaaluv 20meetrine katus hiigelsuure kraanaga 40 meetri kõrgusele juuli keskpaiku. Võib-olla isegi reedel, 13. kuupäeval. Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo sõnul pole seda varem võimalik teha, sest mõned konstruktsioonidetailid pole veel valmis ega kohale toimetatud.

Kell tõstetakse ülemisele korrusele varem ja pärast katuse paigaldamisest pannakse see vintsidega oma kohale. Kellatorni kõrgus kokku on 56 meetrit, lisaks veel sellel trooniv kahe meetri kõrgune rist.

Kirik sõud ei tee

Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin levitas sellel nädalal teadet, milles muu hulgas kutsuti kõiki soovijaid kiriku katuse tõstmist vaatama. „Tulge kindlasti kupli paigaldamist vaatama, see on harv vaatepilt,“ kutsus ta. Kuid Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo ütles ajalehele, et tema selleks päevaks kedagi kohale ei kutsu. „Kui Stalnuhhin tahab suurt hulka inimesi, mis seal ikka, see on tema asi,“ ütles ta leplikult.

Siiski mängib katuse tõstmise ajal kiriku ees sõjaväe puhkpilliorkester.

Täpset päeva, millal kiriku ja kogu linna jaoks nii tähtis sündmus aset leiab, on raske ette ennustada. Kuid on teada, et juunis see pole. Jürjo rõhutab, et keegi ei oska öelda sedagi, kuidas tõstmise päeval lood on. „Keegi ei tea sedagi, milline on tuule kiirus,“ arutleb ta asjatundlikult.

Aleksandri kiriku torni ehitus peaks täielikult lõppema alles järgmisel aastal. Siis leiab seal koha väike muuseum ja loodetavasti isegi lift. Seejärel võtab kirik ette veelgi kallima projekti, millega tahetakse restaureerida kiriku vanad ruumid ja ehitada uued.

ILJA SMIRNOV, Põhjarannik 
Laupäev, 9.6.2007

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lüganuse naer

Autor Avo | Avaldatud: 10. juuni 2007

Lüganuse valla rahvas naeris paekarjääri arutelul eksperdi välja
09.06.2007 11:59

Ida-Virumaa Lüganuse valla Purtse ja Liimala küla rahvas naeris üleeile keskkonnamõju hindamise avalikul arutelul välja eksperdi, kes püüdis neile tõestada, et kruusakarjääri kavandatav paekaevandamine tolmu ja müra ei lisa ning külaelanike joogivett ei ohusta.

AS Kiviluks on Lüganuse ja Aseri valla piiril paiknevas Suurkõrtsi karjääris kruusa kaevandanud aastast 2003, nüüd, mil kruusavarud lõppemas, on ettevõte täis tahtmist minna selle all asuva paekihi kallale, et sellest killustikku toota, kirjutab Põhjarannik.

Ümbruskonna elanikud sellega muidugi päri ei ole, sest peljatakse kaevuvee kadumist – senisele kolme-nelja meetri sügavusele maapõue tungimisele tuleb paekaevandamisega kuni kuus meetrit otsa; aga ka müra ja tolmu, mille tekitab lõhkamine, pae laadimine autodele ning lõppeks kardetakse et kodukoha väljanägemine saab kaevandamisega põntsu.

Maakonna keskkonnateenistuse nõudmisel tellis arendaja oma kavandatavale tegevusele keskkonnamõju hindamise. Aruande koostanud OÜ ELLE (Estonian, Latvian & Lithuanian Environment) juhtekspert Toomas Pallo ei suutnud avalikul arutelul kohaliku rahva hirme põrmugi vähendada.

Tolm üle maantee sama hästi kui ei lähe ja müra ei suurene, selgus Pallo ettekandest. «Lõhkamist polevat üldse kuulda, pauku võivat üksnes näha (?),» oli kirjas aruandes.

Ekspertiisis kinnitas et karjääri mõjupiirkond ulatuvat kõigest 522 meetri kaugusele ning kaevusidki olevat seni uuritud vaid selles raadiuses. Ülejäänud kaevusid hakatakse uurima siis, kui ettevõttel kaevandamisluba käes. Ja kui hiljem, kaevandamise käigus mõni kaev kuivaks jääb, tagab kaevandaja inimeste veega varustamise.

Võimalik veevedu rahvast ei rahulda, uue kaevu rajamise lubadust ei suutnud aga AS Kiviluksi juhataja Enn Kikas elanikele usutavaks rääkida.

Lüganuse Tagaküla seltsingu nimel sõna võtnud Kaja Toikka pani kahtluse alla nii ahtakese mõjupiirkonna. «Kui nelja meetri sügavust Murru karjääri kavandati, räägiti pooleteise kilomeetri suurusest mõjupiirkonnast,» rääkis Toikka, lisades, et kui pumbata karjäärist Sõreda ojja välja vett, siis kuhu jäävad lõhkeainejäägid?

Ka soovitas ta pöörata tähelepanu sellele, kuidas võib lõhkamisel tekkiv vibratsioon mõjuda otse karjääri naabruses kulgevat Tallinna-Narva maanteed.

Enamikule kohapeal esitatud ja varem saadetud küsimustele lubas ekspert kirjalikult vastata. Nagu ka 129 allkirjaga protestikirjale, mis talle kohtumisel üle anti. Seejärel küsib keskkonnateenistus eksperdilt oma küsimused ja esitab ettepanekud lähiajal.

Ja kui kõik vastused ja lõplik aruanne käes, võtab asja arutada Lüganuse vallavolikogu: «Volikogu otsus saab ilmselt ainult ühene olla,» arvas vallavanem Anne Liinak, kes ei usu, et volikogu oma rahva tahte vastu otsustaks.

Toimetas Kristiina Mõttus, PM online

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: lennukoridorid Eesti õhuruumis

Autor Avo | Avaldatud: 8. juuni 2007

Eesti õhuruum teenib aastas 200 miljonit krooni
Mariliis Pinn, Äripäev
08.06.2007

Taevas Eesti kohal toob riigi rahakotti aastas juba 200 miljonit krooni, sest liiklus Eesti odavas õhuruumis muutub aina tihedamaks, kirjutas Äripäev.

Peamiselt lendavad lennukid üle Eesti Helsingisse ja sealt Euroopa pealinnadesse.

Samas ületab meid ka Aasiast, eriti Jaapanist ja Hiinast startivaid lennukeid teenindav lennukoridor, mis diagonaalselt üle Narva ja Kuressaare kulgeb.

Eestit ületas 2006. aasta jooksul 103 849 lennukit, mis on neli korda rohkem kui statistika tegemise algusajal 1994. aastal.

Huvitav fakt on see, et käesoleva aasta kõige tihedama liiklusega päev oli ärev 27. aprill, mis üle Eesti põrutas 476 lendu.

Enamik Eestit ületavaid lende on planeeritud regulaarlennud, vähem on tšarterlende ja militaarlende. Kuna lennukoridori kokkupanemiseks kulub minimaalselt 2 tundi, ilmuvad tšarterid lennuplaanidesse juhuslikult. Samas allpool radarit ehk allpool 9 kilomeetri tähist toimuvaid hobilende ei kontrollita ega juhita, välja arvatud muidugi maandumisel ja tõusmisel.

Eesti on Euroopas praegu kõige odavama lennukoridori tasuga riik ning on selle eest saanud ka auhindu. Lennuliiklusteenistuse lennujuhtimise osakonna juhataja Üllar Salumäe sõnul on see üks Eesti trump.

Teine väga oluline number näitab lennuliikluse suurenemise kasvu protsentides. Eestis kasvas lennuliiklus 2006. aastal võrreldes aasta varasemaga 18%.

“Euroopas on tavaline lennuliikluse mahu kasv 3-4%. Selles suhtes muudab odavam hind meie koridorid atraktiivseks,” sõnas Salumäe.

Nagu paljudel teistel elualadel, muutub ka ülelendude tihedus suvise turismihooajaga, suurenedes suvekuudel võrreldes talvega ligi 2000 ülelennu ulatuses.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vunk, Aldur: Pärnu 1857. aastal

Autor Avo | Avaldatud: 5. juuni 2007
 
Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk.

Pärnu 1857. aastal
05.06.2007 00:01

Perno Postimehe sünniaastal olid Pärnu ligemale 9000 elanikust pool eestlased, umbes 3500 sakslased ja linnas elas tuhatkond venelast, kellest enamiku moodustasid garnisoni erusoldatite järglased. Selle aja suurimad ettevõtmised olid kindlustuste tasandamine jõe ja Riia eeslinna pool, samuti eeslinna rajamine Ülejõele, mis mõlemad lõpuks 1860. aastatel käima läksid.

Kui Johann Voldemar Jannsen oma kodust Ülejõe koolitalust linna tuli, oli ta põhiline marsruut postimaanteelt Nahksillale ehk suurele ujuvsillale üle tollal alles rajamisjärgus turuplatsi (Vaasa pargi kohal) ja mööda Vee tänavat. See oli ka tema vanima tütre Lydia koolitee, sest saksakeelse linna tütarlastekooli puithoone asus Kuninga 3 ja 5 vahel, endises garnisoni staabihoones, mida veel mäletati kui vahiteenistust organiseerinud komandandi abi maja või peakorterit.

1836. aastal olid kroonurajatised linnale antud ja neile leiti uusi funktsioone. Rootsiaegsel Uuel turul võeti 1860. aastate alguses üles sillutist, pandi mulda esimesed Lastepargi istikud ja lammutati turuplatsi nurgas seisnud arestimaja.

Jannseni sagedasemad sihtpunktid kesklinnas olid Uue, Vee, Kuninga ja Nikolai tänava piirkonnas, selle ala keskele ongi paigutatud mälestusmärk. Uuel tänaval asus toona raekoda koos foogtikohtu ja politseiruumidega.

Alates Karl XII korraldusest 1702. aastal oli Pärnus kaks linnapead: juristiharidusega justiits-bürgermeister (Jannseni ajal Georg Friedrich Rambach) ja kaupmeestest koosneva rae esindaja politsei-bürgermeister (Jannseni ajal Romanus Jacoby).

Kaupmehed olid linnas sellisest võimujaotusest hoolimata võimul ja sadama üha kasvav käive oli muutnud Pärnu suurimaks ekspordisadamaks Eesti territooriumil. Rikkusega kaasas käinud ülbus ja korporatiivsus, hoolimatus vaesema ja vähem haritud elanikkonna vastu eraldasid baltisakslased eestlastest.

1854 Ülejõe alevivalitseja kohuseid täitma hakanud Jannsen (sobiva nekruti leidmine, pearahamaksu kogumine jms) pidi asju ajama linnasekretär Christian Theodor Schmidti ja teiste kõrgete linna- ja kohtuametnikega. 1800. aastal oli linn ostnud parun Campenhausenilt Ülejõe ja sai alles Jannseni ajal kubermanguvalitsuselt loa rajada sinna eeslinn.

1856. aastal olid sealsete elanike kirja kantud vaid Jannsenite kaheksaliikmeline pere ja Anna Tarand oma kolme tütrega, sajad ülejäänud olid linnatalude rentnikud.

Haritud eestlaste kihti, kelle kaasabile lehetoimetamisel või oma jutukogumike väljaandmisel loota, Jannsenil Pärnus polnud. Eesti päritolu haritlased olid seni järjekindlalt saksastunud. Ka tema lehe esimesed kirjasaatjad ehk Postimehe esimesed mittekoosseisulised ajakirjanikud olid napi hariduse ja kohmaka ütlemisega talumehed.

Koolmeistritöö ja Eliisabeti koguduse koori juhtimise tõttu pidi Jannsen käima sageli pastori ja rahvakoolide ülevaataja Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi juures (lahkus Pärnust samuti 1863, kui valiti Eestimaa kubermangu kindralsuperintendendiks) Kuninga 30 pastoraadis.

Schultz oli võimude ees vastutav Perno Postimehe sisu eest. Kuninga tänaval olid veel kirik ja veidi kaugemal köstrimaja, kust võis leida Caspar Franz Lorenzsohni, Jannseni toimetajatöö hilisema jätkaja Pärnus. Kuninga 11 asus ajalehe kirjastaja ja trükkali Friedrich Wilhelm Bormi (1812-1881) maja, kus Jannsenid niisamagi külas käisid – 1882. aastal abiellus nende noorim poeg dr Eugen Friedrich Reinhold Jannsen Bormi noorima tütre Olga Louisega.

Ometi seisab pronksist Jannsen linna suurimal äritänaval, Rüütli tänava tuntuima maja ees. Kuningaid ja keisreid (Karl XII, Peeter I ja Katariina II) võõrustanud Mohride maja tema selja taga kuulus tollal kaubamajale Jacob Jacke & Co. Seal resideeris kompanii üks juhte, Rootsi-Norra ja Taani asekonsul, raehärra Carl Nicolai Frey.

Kohtumaja kohal asunud kivist ühekorruselise elumaja oli aastatel 1844-45 ehitanud linna postiülem Otto von Weissmann, tsaaririigi kõrge titulaarametnik. Vaid Jannseni kuju vastas asus 1850. aastatel ühekorruseliste hoonete kogum, mida Jannsen võis sagedamini külastada – see kuulus mitmenda põlve apteekrile raehärra August Ludwig Grimmile. 1857. aasta veebruaris oli Johann Voldemar viinud pikkadeks kuudeks Tartusse ravile oma närvilise naise Emilie.

Saksiku ajalooga Rüütli tänav on kuju ümbrusena siiski asjakohane. Et tegutseda eesti rahva harimise põllul, pidi Jannsen kuuluma ka baltisaksa seltskonda. Nii laulis tema, kes maarahvast esimesena avalikult eesti rahvaks kutsus, kohalikus baltisaksa kooris ja käis oma esimesel laulupeol 1857. aastal Revalis kokku laulmas teiste “Liedertafelitega”. Ka oma päevikut pidas ta saksa keeles.

Kodus ootasid Jannsenit positsioonist ja töökusest hoolimata kokkuhoid ja rahulolematu naine. Nii ei saanud ta selle töö eest, mille tänuks nüüd ausammas püstitatakse, oma eluajal teenitud rahuldust tunda. Pigem tuli kurta, et see 330-350 hõberubla, mida toimetaja esimestel aastatel üle 2000 tellijaga lehe koostamise eest sai, teda üldisest kitsikusest sugugi välja ei aidanud. Aga kurta võis ta vaid oma päevikus.

Eliisabeti koguduse pastor Schultz ei toetanud Jannsenit poliitilisest omakasupüüdest. Jannseni moraali- ja õpetusjuttude avaldamist üha enam eestistuvas Pärnus ja teistes linnades Eesti- ja Liivimaa kubermangus sai iga ühiskonnast hooliv selgepilguline hingekarjane vaid toetada.

On imestatud, kust võttis Jannsen jõu oma kitsastes oludes ja mitmesuguste raskendavate asjaolude kiuste edasi püüda. Ega maarahva äratamine saanudki olla kerge ja tulutoov ettevõtmine.

Juba Vändras alustatud päevikusse on ta 1857. aastal teinud vaid ühe sissekande, mille lõpetas: “Minu kahekordne kitsikus teeb praegu 4. ja 5. palve mu põhipalveteks. Issand anna nõu sees- ja välispidiselt!” Tema sõnum on selge: teenida oma igapäevast leiba ja hoolida neistki, kes meid kiusavad või ärritavad.

Eks ole see 150 aasta tagune tungiv soovitus iseendale aktuaalne tänapäeva Eestiski. Ja mitte ainult ajakirjanduse põllul tegutsejatele. Ajast, mil elasid Jannseni-taolised mehed-naised, on saanud meie kangelaste ajastu. Mitte lohetapjate ja Kalevipoegade, vaid selliste kangelaste oma, kes maa- ja rahvalähedastena on mõistetavad ja järgitavad tänapäevalgi.

Aldur Vunk, ajaloodoktor, Pärnu muuseumi direktor

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv