Liiga suur on nende eestlaste hulk, kes ei taha tunnistada ajalootõde, et venelased võitsid Teise maailmasõja, ja liiga suur on nende venelaste hulk, kes ei tunnista, et Eesti natsidest vabastamine muutus järgmiseks okupatsiooniks. See ja veel mitmed teised olulised küsimused on kahe rahvusrühma vahel kokku leppimata ja ega siin peale pideva selgitamise ja vähemuse suurema kaasamise muud rohtu pole.

Meid aitaks, kui panustaksime rohkem siinsele vene haritlaskonnale. Oleks hoopis teine asi, kui Nõukogude okupatsiooni tunnistaksid ja sellest räägiksid vene intelligendid. Praegu on neid näha vähem, kui vähemuse hulka arvestades neid peaks olema. Vene kogukonda pole tekkinud arukaid liidreid, kes võiksid juhirolli võtta, selliseid, kes poleks Vladimir Lebedevi ja Dmitri Klenski sugused radikaalid.

Siin on lahenduse võti eestlaste käes. Vene poliitikuid on Eesti erakondades ja see on igati kiiduväärt, aga nad ei paista välja ja neid ei edutata. Kuigi venekeelsed moodustavad elanikkonnast kolmandiku, on nende esindatus avalikus elus marginaalne. See esindatus ei tarvitse olla proportsionaalne nende arvuga, kuid ta peaks olema piisav, et tekitada tunnet, et neid arvestatakse. Vene liidreid peaksid edutama ja nähtavaks tegema kõik erakonnad, nagu ka avalikus teenistuses peaks olema rohkem vene päritolu spetsialiste. Neid on näha ehk Tallinna linnas ja mujal kohaliku võimu teostamise juures, kuid riigi-võimu tasandil on neid väga vähe märgata. Miks me ei näe näiteks vene rahvusest ministeeriumi kantslereid? See on hädavajalik tegemata töö.

Ei ole teise sordi inimesed

Tuleb purustada müüt, nagu peetaks siinseid venelasi teise sordi inimesteks, ja tuleb näidata, et ka nemad otsustavad. Muidu püsib ja juurdub arusaam, et siin riigis eestlased otsustavad ja venelased täidavad. Kui nende liidreid on näha meedias ja neid saab tajuda otsuste tegemise juures, siis lisab see Eesti venelastele positiivset enesetunnet. Peame ometi mõistma, et nad on siin ja jäävad siia. Isegi kui aja jooksul sulandumise tõttu venekeelsete osakaal praeguselt kolmandikult väheneb, pole näha, et see langeks alla veerandi, mis on ometi väga arvestatav elanike rühm.

On kuulda olnud väiteid, et pronksiöö näitas venekeelse vähemuse integratsiooni läbikukkumist. Mina arvan, et ei saa läbi kukkuda see, mida pole olnudki, või õigemini see, mis on olnud rohkem paberil ja rahvastikuministri aruannetes. Kui venelane töötab eestlaste firmas, pole see veel lõimimine. Kahe rahvusrühma lõimimine toimib isikute tasandil, näiteks korteriühistutes, aga sellise sulandumise taga pole mingit riigivõimu teadlikku tööd. Nüüd, aasta pärast pronksiööd, pole ma küll veel näinud, et selles vallas oleks midagi märkimisväärset toimunud. Pigem näeme, et valitsusliit on tundnud mõnu suurtest toetusprotsentidest nagu Tenerife plaaÏil ja elanud usus, et see iseenesest probleemid ravib. Kui selleks märkimisväärseks mitte lugeda keeleinspektsiooni, kes vene rahvusest õpetajatele riigikeele mittevaldamise pärast trahve kirjutab. Ma ei usu küll, et need õpetajad seetõttu Eesti riigile tänulikud oleksid.

Suured lubadused

Venekeelset ETV-d on lubatud suure suuga, kuid siiani pole sellest praktikas suurt kuulda olnud. Ometi oleks vajadus sellise kanali järele ülisuur. Sellise kanali sisu tuleks koostada vene hinge eripärasid arvestades. Inimesi, kes seda suudaksid, on Eestis piisavalt. Lihtsalt üks ühele tõlgitud eestikeelse kanali sisu vahendamine pole piisav. Tegemist peaks olema programmiga, mis oleks vene elanikkonda köitev, mitte et see omandab manitsussõnu lugeva propagandakanali maine. Igal juhul peaks see olema pigem konteksti tajuvate kultuuriinimeste kui poliitikute ja ametnike mõju all. Alles siis, kui programm on muutunud köitvaks, on selle kaudu võimalik auditooriumini tilgutada teatud poliitilisi väärtusi ja põhimõtteid.

Praegu seisnevad lõimimispingutused valdavalt eesti keele õppes, aga keeleõpe ei tee iseenesest veel kedagi lojaalseks sellele riigile. Tuletame meelde kas või iseennast Nõukogude ajast – enamik eestlasi oskas vene keelt, aga kas see tegi meid lojaalseks? Ei teinud. Olen ise noorpõlves elanud Koplis kõrvuti venelastega, kes oskasid eesti keelt väga vähe, kuid olid sellest hoolimata truud sõdadevahelise perioodi Eesti Vabariigile. Uusmigrantidega nad aga ühtsust ei tundnud – sisserännanud olid sovetskije, kelle peale vaadati halvasti. Tuleb meelde tuletada roomlaste ütlust “Ubi bene, ibi patria” – kus on hea olla, seal on kodumaa. Ühiskonna heaolu, vastastikune arusaam, töö ja võimalus osaleda kodanikuühendustes – need kõik mõjutavad pikapeale hoiakuid positiivselt.

Nüüd, aasta hiljem, võime öelda, et kirgi kütnud pronks-sõduri kuju eemaldamine oli paratamatu. Kui ta ka enne oli hauatähis, siis aja jooksul tekkis talle hoopis teine sümbolväärtus. Muidu oleks viimase aasta jooksul selle ümber mõlema poole äärmuslaste ässitustegevus jätkunud. Ikka oleks see jäänud tüli lõõmamise paigaks, kus oleksid pidevalt kohtunud vähe mõtlevad rahvuslased nagu Tiit Madisson ja impeeriumimeelsed venelased. See tants oleks toimunud igal aastal ja seepärast oli selline operatsioon tagantjärele vaadates vajalik. Kuid nendest sündmustest tuleb kaugemale vaadata.

Riik pole seda aastat ära kasutanud. Selleks et integratsioon ka tegelikult toimiks, on riigivõimul vaja partnerit, ja selleks saab olla siinne vene eliit, mida Eesti riik saab ise luua, kujundada ja edutada.